Üksiküritaja...

ma arvan, et mingi projekti edukaks toimiseks on vaja meeskonda, minugipoolest kasvõi naiskonda. Aga kui inimene üksinda peab vastutama selle eest, et leida ruumid, leida materjalid, leida inimesed, leida aeg, leida raha ja leida endas jõud ka kõik planeeritud üritused läbi viia, siis tekib lõpuks totaalne abitusetunne. No mismoodi ma tegelen oma uuringuga, kui inimesed ei vasta meilidele ja mul pole raha, et pidevalt kellelegi helistada. Mismoodi ma saan rääkida grupile metoodikast, kui materjalid selle kohta on Tlnas alates tänasest, aga mina passin teatavasti ühes teises linnas. Kaugteel saan teada, mis neid raamatutes on või? Mismoodi saan ma keskenduda teoreetilise osa kirjutamisele, kui ma kulutan iga päev vähemalt kaks tundi sellele, et saata lõputult meile, millele ei tule vastuseid. Mitte ainsatki vastust mitte kelleltki. Tulemus: kutsun inimesed kokku ja räägin neile, et tore, nii hea on teid näha! Ma ei tea, kus me kohtuma hakkame, ma ei tea, mida ma teiega tegema hakkan, aga muidu on jee ja valleralleraa!

Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus! Kuni veel sa vähegi suudad, vähegi hoolid...aijee!

Osalesin täna ühes katses. Läksin raamatukokku materjale hankima, aega ei olnud ja ma olin suht väsinud juba õhtuks. (Pehmelt öeldes olen ma nii väsinud õhtuks, et mu lapsed räägivad midagi ja ma ei saa neile vastata, sest ma ei suuda kuulamisele keskenduda. Ja jalad ei kanna ja süda klopib. Aga enese surnukstöötamine on ka hea variant vastutusekoormat kergendada. Ilmselt on see paljude inimeste probleem, kes hoolivad sellest, mida nad teevad, liiga palju. On liiga kirglikud ühesõnaga!) Minu poole pöördus kena noormees, kes küsis, kas ma olen nõus uurinus osalema. Olin lahkelt nõus ja naeratasin talle oma kõige sulnimat naeratust, mille peale noormehe palgele langes neitsilik puna! Mind suunati edasi riietehoidu ja kui ma sealt parasjagu suundusin järgmise kodaniku manu, pöördus minu pool noor kutt, et kas ma tohiksin teie telefoni laenata? Vaja on teha tähtis kõne. Märkasin, et tal on näpus rahakott ja laadimata telefon, sain aru, et heakene küll, teine tundub hädas olevat, las ta siis helistab, ütlen ka, et rääkigu siis kiiresti ja asjalikult. Hakkasin telefoni kotist välja võtma, kui noormees teatas, et ärge otsige, see on osa eksperimendist. Siis ma pidin kolmandale kutile rääkima, kes ma olen, kust ma tulen ja mida ma than (noh, tegelikult muidugi midagi muud, aga ma ei viitsi detailidesse laskuda) ja palus mul täita mingi isiksuseküsimustiku. Talvel saama vastused! Noh, ma panin ikka enamiku vastustest nii ja naa, sest ausalt, ma olen kord selline kahe näoga Janus. Vahel olen arg ja vahel julge, vahel laisk ja vahel kindlameelne. Ma olen igasugune, sõltub sellest, kuidas parasjagu sotsiaalne tellimus on. Ma ei öelnud neile, et andke andeks, ma olen sotsiaaltöötaja, loomulikult ma aitan hädasolijat. Selle nad võivad testi põhjal ise välja mõelda. Või siis panna mulle kahestunud isiksuse diagnoosi. Diagnoose on alati tore saada, on, millele edaspidi toetuda (oma kõlbmatust välja vabandada). Kusjures tegelikult see, mida esimene noormees rääkis uuringu eesmärgist, ei ole päris kindlasti see, mida nad tegelikult uurivad. Aga ma ei hakanud seda ka neile ütlema. Teen ju isegi praegu bakatööd, saan aru, et inimesi ei maksa heidutada ja las nad arvavad, et on jube kavalad. Kiida neidamuseidki hmmm... meessoost inimesi, nad toovad sulle kuu ja tähed taevast alla! Vahel on ju hea natuke kuid ja tähti omada. Ja kui hea neid veel taevast alla on tuua!

MM kinkis mulle kotitäie paberist tegelasi. Kingitusi, noh! Ma olen nüüd hulga pabertegelaste võrra rikkam. Ma tahaksin, et ma suudaksin oma lastele rohkem anda. Ja kõigile teistele ka. Keegi võiks mind kloonida, saaks igaüks oma isikliku Kudzu ja mina emogreeruda palmisaarele veini jooma ja kirjandust tarbima. Kui nad lamba kloonitud said, asi see siis Kudzu kloonida pole!