Nautilus Pompilius - Krilja (Wings)

Mööduvad aastad...

pea on juba hakanud vaikselt halliks minema ja kortsud on näkku roninud, rääkimata lõualotist ja vuntsidest. Kuid ega see kõik mind ei kurvasta, sest elu on õnneks üürike ja lõppeb ükskord sama kindlalt kui praegune aasta. Ja siis pole nagunii vahet, mitu halli karva või kortsu mul täpselt on.

Aasta lõpus on kombeks teha kokkuvõtteid, mis ja kuidas oli. Eks teen siis minagi:

• Oli taaskord õudne aasta. Kindlustunnet annab muidugi teadmine, et järgmine aasta on veelgi hullem, seda kinnitab senine elukogemus. Vähemalt midagigi turvalist siin koduvanavallatus maailmas!
• Kaotasin viimase aastaga julgelt 20 kilo, kannan nii pisikesi riideid, et ise ka ei usu, kui neid enne selgaproovimist vaatan. Olen laiali jaganud hunniku rõivaid, mis mulle suureks jäid ja saanud oma sõpradelt vastu asju, mis neile väikesed või muidu kasutamata jäänud. Elagu taaskasutus!
• Esimest korda elus võtan antidepressante. Terveks pole saanud, ja nüüd aastalõpu eel sammub deprekas pikkade sammudega tagasi, kuid ega siis peale pooleaastast topeltannuses ravimite manustamist ei saagi oodata, et kõik kaob jälgi jätmata. Ja nendesamuste jälgedega pole ma üldse tegelenud, kuigi peaksin.
• Lõpetasin esimest korda elus ülikooli cum laude , kuigi ma ei tea, kas see nüüd on üldse asi, mille üle rõõmustada. Hind oli nimelt väga-väga kõrge!
• Esmakordselt elus ei ole mul ravikindlustust. Ei põe kah selle pärast, nagunii pole ma eriline arstilkäija. Kaalusin igasugu variante nt fiendust ja erakindlustust, kuid summad on natuke liiga suured, et seda endale lubada. Ja oma psihhiaatrivisiite saan ma kolme kuu fie raha eest 10 korda ehk läbi terve aasta, nii et ses mõttes on kõik OK.
• Esimest korda elus ei kuulu ma ühtegi kollektiivi. Ainus grupp minu elus on minu perekond, kuid olgem ausad, sellest jätkub ja jääb ülegi veel. Kuna olen sotsiaalfoobik, siis mulle inimestga suhtlemine on nagunii hirmus katsumus, seega ongi mõnus mitte kuhugi kuuluda. Turvalisem igal juhul!
• Käisin esimest korda elus Itaalias. Imeline maa, kuhu tahaks tagasi minna. Puhkus Roomas oleks minu unistus.
• Esimest korda elus haigestus lähedane sõber vähki, kuid õnneks sekkuti vähi vohamisse kiirelt ja kõik sai täielikult korda.
• Käisin esimest korda Kumus, st ma olen seal käinud varem ka, aga ainult all saalis, nüüd siis kondasin terve maja läbi.
• Kuna mul on ajataju täiesti pees, siis on positiivne, et kõik sündmused kaovad väga kiiresti kuhugi minevikku ja mul on pidevalt tunne, et juhtunu ei toimunud mitte kaks kuud, vaid kakssada aastat tagasi. Üldiselt on see väga meeldiv, sest mida ei mäleta, seda pole olnud, ja mis on ammu juhtunud, ei saa enam haiget teha.
• Esimest korda elus tegelesin krokiiga. Täitsa tore on see, ja nüüd tänu pr Lendavale sain eilegi mõned visandikesed paberile. Kasvuruumi muidugi on, aga kui arvestada, et ma pole joonistamist õppinud, siis võib endaga rahule jääda.
• Esimest korda elus lugesin läbi paksu ingliskeelse raamatu ja seda täiesti vabatahtlikult. Olen üle läinudki ingliskeelsele kirjandusele ning tänu Jõuluvanale, kes tõi mulle e-lugeri, naudin piirideta kirjandust ja ei pea enam ootama, millal üks või teine raamat eesti keelde tõlgitakse.
• Minu nälg isikliku aja ja ruumi järele on võtnud sellised mõõtmed, et ma ei mahu enam oma pisikesse kehasse ära. Ja vat see on küll kurb.

Ja kui ma lõpuks olen poputanud ja sopsutanud kõiki, kes seda vajavad, siis ehk järgmisel aastal saan rahus lugeda, joonistada ja teha käsitööd. Õnneks pole tegelikult üldse palju vaja.

Head uut siis kõigile ja ootan nagu ikka 31. detsembril kõiki meie majakesse, et uut aastat tervitada. Seekord on ootamas lisaks pidulauale loterii-allegrii, ennustamine, tinapanemine - oi, vabandust, valamine ikka, ja muidugi meeldiv seltskond.

Ikka Teie

Kudzu

Kellele pühad, kellele...

õudus. Mina kuulun kahjuks viimaste hulka. Viimase kuu jooksul on toimunud laste võimlemisetendused koos lisatrennide ja peaproovidega, advendilaat, kummagi jõulupidu, Ingli trenni jõulpidu ja trenn vanematele imetlemiseks ning nüüd siis eilse seisuga oleme jõudnud nii kaugele, et jääb üle elada veel kodune jõul. Mis minu jaoks tähendab tunde küpsetamist, pakkimist, sebimist, laste nõudmisi teha seda, teist ja kolmandat ning abiks on mul flegmaatikust abikaasa, kellel kulub iga asja tegemiseks tavapärasest veel rohkem aega (loe: mul on lihtsam üksi teha, saab vähemalt kiiresti). Eelmisel laupäeval koristasin alumist korrust 12 tundi, kaapides küünte ja hammastega lahti kõntsa, mis oli kuude jooksul kõikjale kogunenud.

Praegu ma lihtsalt põgenesin ülakorrusele. Lapsed märatsevad ja nõuavad, et ma teeksin nendega kommi, mida ma ausalt öeldes ka lubasin. Samas on kell juba palju ja nad on üleväsinud, nii et kommitegemisest ei tule midagi välja. Siis oli vaja keeta ja teed ja kohvi, ning muidugi tuli koguneda kööki, kus lisaks tavapärasele kolule paikneb ka pesurest, mida pole lihtsalt kusagile mujale panna. Ühes toas platseerub ema, kes lahendab ristsõnu ja loeb vaheldumisi, teises toas on noorem poeg, kes laekus eriti halvas tujus ja mornitseb omaette. Ma tahaksin nutta. Või täiest kõrist karjuda, et kas te kurat ükskord aru ei saa, et mina ei ole igavene ja kui mind kodus ei hoita, siis kus veel? Kuhu ma põgenen kõigi nende nõudmiste eest? Kuhu?

Ja siis ma mõtlen, et kurat, milleks mulle sellist elu üldse vaja on? Ma ei saa ühelgi päeval teha mõnd oma asja, ainult öösiti. Elu on muutunud orav rattas põrguks, ja ma olen nii väsinud, et ei jaksagi midagi. Ma ei maali, ma ei tee käsitööd, nagu näete, ma enam isegi ei kirjuta, sest ma ainult keedan, küpsetan, pesen tonnide kaupa pesu ja vahepeal teen natuke tööasju ka. Abikaasa teeb tähtsa näoga oma tööd, tal pole aega kodus lillegi liigutada. Palju huvitavam on ju istuda õhtuti köögisohval ja vaadata pealt, kuidas mina valmistan mõnd järjekordset hõrgutist. Ja siis ma panen ise kardinad üles, keeran lambipirnid pesadesse, valmistan äiale sünnipäevakingi, otsustan ära, kellele mida kingikotti toppida. Ihuüksi suures maailmas, vat nii!

Kui keegi mulle täna ütleks, et ma suren homme, siis mul enda pärast ei oleks kahju. Laste pärast, jah, aga see on ka kõik. On piisavalt elatud, piisavalt nähtud, piisavalt tehtud. Kui need oleksid ka minu elu viimased jõulud, mul kama.

Ja ma pole suutnud teha sõpradele kingitusi, pole suutnud teha jõulukaarte, pole suutnud mitte kui midagi. Palun laske mulle puukuuri taga kuul pähe. Minuga pole tõesti enam midagi pihta hakata.

Kudzu

Imestusest lausa lahti unub suu...

ja seda sõna tõsises mõttes - tuleb välja, et Eestimaa pinnal elab ka mõningane kogus "öigeid" saarlasi. Alleea, tule taevas appi! Kas poleks õigem välja anda "aige saarlase" tiitel selliste lolluste tootjale?

Armas Jõulutaat!

Tahaksin alustada oma kirja sellest, et kirjutan Sulle esimest korda. Kahjuks aga pole selline algus võimalik, sest olen Sulle ka varem kirjutanud ja vähemalt siiani Sa pole mulle vastata jõudnud. Mõistan, et ajad on kiired ja kui üks Jõuluvana peab külastama miljardeid inimesi ning tal on selleks aega loetud tunnid, pole minu kiri ju üldse nii tähtis. Aga vaat seekord ma ootan küll vastust, kuna mul on enamvähem elu ja surma küsimus!

Kallis Taat! Palun ära too mulle mitte midagi! Mitte et ma oleks halb laps olnud, kaugel sellest! Olen püüdnud vastata kõigi vajadustele sellise piirini, et oma vajadused olen nurka kopitama visanud. Ja seepärast palungi Sind, kes Sa suudad kõik suured ja väikesed soovid täita - minul oleks nimelt palve, et Sa tekitaksid ööpäeva ühe tunni juurde. Mul oleks seda aega hädasti vaja, et teha neid asju, mida ma armastan, mitte seda, mida peab. Kõik ärkvelolekutunnid kuluvad teistele inimestele, eriti muidugi minu perele, aga vaat see lisatund, see võiks olla täiesti minu oma. Ma ei jaksa enam eriti kaua öösiti oma hobidega tegeleda, kardan, et kui samamoodi jätkan, siis järgmistel jõuludel pole minust enam isegi nii palju asju, et Sulle kirjutada.

Kallis Jõuluvana! Nagu näed, on minu soov pisitilluke, ei mingit kopterit ega kolme maja soojal maal. Lihtsalt üks tunnike ööpäevas juurde ja ma oleksin väga õnnelik!

Aitäh!

Sinu Kudzu

PS Kui Sa seda tundi ikka kohe kuidagi ei saa, äkki saadad meile Vanaema Õunapuu Otsas, kes kasvõi mõnegi töökese enda kanda võtaks? Sellest oleks ka abi. No ja kui vanaemadega juhtub kitsas käes olema, siis kingi meile abikaasaga 24h kahekesiolemise aega, järjest kohe, see oleks vähim, mida ma üldse oskan soovida. Mitte et ma siin kaupleks Sinuga, ei, kindlasti mitte, lihtsalt annan vihjeid asjade kohta, mis mind veel võiksid rõõmustada.

Jõulumasendus....

jaa, nii ta läheb, ikka allamäge ja allamäge. Tänaseks on juba selge, et kingitusi ma valmis ei jõua ja ei ole mul ka võimalust kellelegi midagi osta, kuna mul pole isegi veel töölepingut, siis oma palga saan ma tõenäoliselt millalgi peale uut aastat. Seniks on minu sissetulekud 38 euri kuus, maksud kisuvad kuhugi saja euri kanti. Ühesõnaga - rahakotis ulub tuul. Aga samas tuleb kõvasti raha välja käia: laste esinemisriided 45 euri, kingitused kõigile õpetajatele, lasteaednikele ja treeneritele kisuvad paarikümne euri kanti ja kui lisame selle, et tuleb väga palju tavapärasest rohkem sõita ning bensiini hind sealjuures ainult tõuseb, saamegi korraliku pankroti. Muidugi saab siit ja sealt laenata, sest kui ma oma palga kätte saan, siis jääb küttepuude ostmisest ehk natuke raha üle, saab laenud ära maksta. Ja poegade isa käest pole minul enam õigust elatist nõuda, sest poisid on täisealised ja noorem, kes õpib, peaks sellega ise tegelema. Elu nagu lill!

Minu üleskutse inimestele jõulude puhul on alljärgnev: jõulud on perepüha, kus kogu fahmiil koguneb koju, süüakse pühadetoitu ja tehakse kõigile pisike kingitus. See ei ole aeg, kus üks pidu ajab teist taga, kus tuleb end kaameks maksta ja lõputuid kingikotte täita. Mis mõttega pidada pühi, kui jõuluõhtuks tahaks padi üle kõrvade teki all nutta, sest ülepingest on kõik traadid ja juhtmed koos. Palun saage aru, lapsevanemad, et õpetajatele pole vaja teha 40 euriseid kingitusi olukorras, kus oma lastele jäävad seetõttu kingid tegemata. Kas mõni pisike tagasihoidlik ja õpetajale ka vajalik asi või laste endi valmistatud meene poleks palju-palju parem?

Mina ei oota oma lastelt kinke, sest ma tean, et neil pole selleks vahendeid. Ja ma leian, et õpetajatel, treeneritel ja lasteaednikel võiks majanduskriisi tingimustes nii palju oidu peas olla, et nad ütlevad ise vanematele kingituste koha pealt ei. Mul on imelik ja piinlik kõigi nende suurejooneliste pakkide tegemise pärast, sest inimese väärtust ei saa rahas mõõta ja ükskõik kui kallis kingitus ei näita kuskilt otsast, et see inimene meile üldse korda läheb.

Mul on kahju, et jõuluaeg rikub ära minu suhted perega, sest ma olen väsinud ja tige ja pinges. Mul on kahju, et inimesed on oma tarbimishulluses unustanud jõulude tähenduse. Mul on kahju elada riigis, kus inimesed saavad aru ainult rahast. Ja kuna ma ühtegi neist asjadest ka muuta ei saa, siis mul on kahju, et ma pean seda elu siin ja praegu üldse elama.

Kudzu

PS Aga no muidu on tore, sest mu abikaasa ajas MM-i jõulupeo ajad sassi ja ma vihastasin nii hullusti, et keeldusin sinna üldse minemast, seega olen üksinda kodus ja saadan kõik mõneks ajaks kuradile! Ma ei hakka mainimagi, et abikaasa lõuna oli täna pooletunnine, sest vaja ju teha tööd. Milleks oma naisega läbi arutada transpordiasju ja muid peoga seonduvaid küsimusi. Ma saan üha selgemalt aru, et tegelikult olen ma abielus mehe töökohaga. Ausalt öeldes eelistaksin ma sellel üksikema auväärset staatust.

100 asja

kui on valida, kas asjad või inimesed, siis enda häbiks tunnistan, et valiksin asjad. Ja et üksiolemise friiklus on minus ikka väga tugev ning kuna asjad ei taha minult midagi ega mõjuta mind kuidagi, siis ongi nendega koosolemine üks kena asi. Mitte et ma ei saaks hakkama inimestega töötamisega, kuid samas on igasugused inimkontaktid natuke nagu hirmutavad ja natuke nagu õudsed ka. Ja ma ei taha rohkem õudust oma ellu, ausalt!

Olen nüüd reipalt juba pool aastat AD-sid näksinud. Enamasti tunnen end päris hästi, ebatavaliselt hästi muuseas, sest üldiselt on suurem osa minu täiskasvanuelust möödunud depreka tähe all. Et aga inimene kohaneb kõigega, siis muidugi kohanesin ka mina sellega, et õudus ongi elu normaalne osa, et pidevad enesesüüdistused ja teadmine, et ma pole piisavalt hea ei emana, ei spetsialistina, ei kellegina, et see kõik on minu normaalne igapäevaelu. Nüüd ma olen enda üllatuseks avastanud, et saab ka teisiti. Samas mõistan, et rahulolutunne on tegelikult petlik. Piisab vähesest, et jälle kukkuda ja ära vajuda ning mõelda, kui tore oleks surnud olla. Ütleme siis nii, et stabiilse elukorralduse ja minimaalsete inimkontaktide juures saan ma suurepäraselt hakkama. Muutused, probleemid ja suurtes kogustes inimesi murravad mind kenasti katki ja ma ei saa oma asjadega jälle hakkama. Õnneks ma tean, et õudus läheb varsti üle, ma suudan kõik peast visata, olles enne tablaka põske pistnud.

Mul on vahel tunne, et kuulun nende õnnetute inimeste hulka, kes elu lõpuni peavad rohtu võtma, sest minu sõber deprekas ei sõltu otseselt ka välistest asjaoludest. Tegelikult on mul ju kõik kena: väga hea abikaasa, toredad lapsed, head sõbrad, aga ega deprekas sellest küsi. Ta lihtsalt ongi osa minust.

Kuid mis seal siis ikka, lähen parem ära magama. Mida rohkem hetki oma elust ma maha magan, seda kenam elu näib!

Talveunine Kudzu

Lootusetu friik...

jah, see ma olen. Eile veendusin, et rahvamassid pole ikka minu jaoks. Muidugi ma teadsin seda ka varem, aga alati on ju lootust, et äkki mõjuvad rohud minu tavapärasele üksindusvajadusele nii, et minagi muutun natuke sotsiaalsemaks loomakeseks. Aga vat ei ole sellist võimalust. Ma võin süüa rohtu ja minugipoolest kasvõi heina, kuid muutusi selles osas pole. Tunglev rahvamass, kus tuleb endale küünarnukkidega teed rajada, on nagu õudusunenägu ainult selle erinevusega, et unenäost saab ärgata ja leida end turvaliselt omast voodist, samas kui üritustel tulebki endale jõuga teed rajada ning põgeneda.

Ühesõnaga - eile oli kõigepealt jõululaat. Muidu tore üritus, aga kohutavalt palju rahvast ja kitsas ja jube sekeldamine, äri ka ei läinud, kuigi ma joonistasin ilusad kaardid ja heegeldasin kuuseehteid. Lõpuks oli mul selline siiber kõigest, et esitasin abikaasale ultimaatumi - kui ta ei taha, et ma nutma puhken ja märatsema hakkan, siis parem lubatagu mul minema jalutada. Abikaasa oli õnneks nõus ja nii ma veetsingi õndsa pooltunni lähedalolevates kaltsukates. Õhtul oli Inglil esinemine Lõunakas ja me siis mõtlesime, et läheme ka vaatama. Esinemist me ei näinud. Me nägime 100 000 tartlast, kes ühtse massina kogu keskuse täitsid ning usinalt mööda poode rutjasid, koos imikute ja vaarvanematega muuseas. Kuna koeri ei tohi poodi tuua, siis neid kaasas polnud. Õnneks! Mina ei suutnud ühtki poodi peale loomapoodide külastada, viimastes käisin ka seetõttu, et seal saab elusloodust uudistada. Ja ei ostnud me midagi, sest olgem ausad, 10 prossa hinnaalandust mind küll ostma ei meelita. Aga noh, eks ma olen ju teada-tuntud kaltsukafriik ja nagu eile mõistsin, ka osta.ee meeldib mulle väga, sest sealt ostmiseks ei pea ma üldse kellegagi suhtlema (äriasju ajab mul teatavasti abikaasa). Lapsed leidsid ka, et mingisugustele ostuöödele me enam kunagi oma jalga ei tõsta. Ma võin vabalt maksta 10 prossa rohkem rahu, vaikuse ja privaatsuse eest!

Täna sai natuke koristatud ja homme algab jälle töönädal. Kiire on, väga kiire! Aga küll läheb paremaks, ja varsti tulevad jõulud ning pidustused. Püüan sel aastal teha kõigile tillukesed kingid ja nautida niisama perega koosolemist, sest külla tuleb minu ema ja tädi H otse Peterburist, saab olema huvitav ja väljakutseid pakkuv aastalõpp!

Kudzu

Mitte millestki ei saa aru....

lastel on tulemas nii palju üritusi, et ma ei jaga enam muhvigi. Esiteks juba seepärast, et minu pisikese nunnu läpaka ekraanile ei mahu kõik kirjad ja kui puudub võimalus neid allapoole kerida, siis nad jäävadki lugemata. Seega istun infosulus ja loodan abikaasa peale, kes püüab järge pidada, millal missugune üritus toimub. Homme on advendilaat, kus toimub ka meie MM esimene avalik debüüt näitemängus, siis tuleb võimlemisklubi aastapäevaüritus, kus meie mõlemad lapsed esinevad. Siis on koolis jõulupidu ja lasteaias jõulupidu ning kui see kõik ükskord mööda saab, olen ka mina üks eriti lössis ja äravaevatud jõulupeojärgne hommik. Advendilaadaks katsun täna midagi nikerdada, sest nagu ikka, teen ma omi asju viimasel minutil. Mõtlesin, et heegeldan ja vildin natuke, see peaks vähe aega võtma, ja eks ma siis oma naljamütsi kudumise lükkan edasi mõnele teisele päevale. Piparkoogitainast sai ka uus laar valmis segatud, ja täna õhtul tuleb seega tegeleda küpsetamise ja glasuurimisega.

Heegeldamise koha pealt on hea uudis see, et leidsin üles heegelnõelad. Aga nööbid on ikka kõik kadunud! Noh, küllap ma leian nööbid ka kunagi üles, kui midagi muud otsin. Minul on surres kindlasti väga palju asju ja tahaks ikka mõnda asja ju veel. Näiteks olen ma korduvalt üritanud endale Ostast võita "Eesti rahvarõivad" raamatuid, kuid alati leidub keegi, kes on valmis rohkem maksma. Eile ma suure vihaga lihtsalt kruvisin hinda üles, et maksku siis see võitja vähemalt adekvaatne summa. Abikaasa väidab, et ta on selliseid raamatuid kuskil näinud, noh, loogiline oleks, et oma lapsepõlvekodus. Ma ei usu, et pr ämma riiulis neid ei leidu. Samas usun, et ämm on valmis pigem endal jala küljest ära närima, kui raamatuid mulle andma (ja üldse, ma ei taha neid laenuks, ma tahan neid endale). Pähh ja pöhh, ma ütlen! Kuidas ma niimoodi võidan võistluse, kellel on surres kõige rohkem asju?

Kudzu

Talvemõtted...

nii tore, et on soe ja pehme sügis olnud! Ja las tema kestab veel mõnda aega, on vaja vähem kütta ja äkki jõuan talvised aiatöödki tehtud. Samas on elu näidanud, et kui pr Kudzu asub toalilli tuppa tõstma, saabub sügis, ja kui külmaõrnad taimed saavad kaetud, tuleb talv. Täna ehitasin pesad tääkliiliale, metasekvoiale ja hondo magnooliale. No näis siis, kas nad suudavad talve üle elada. Korjasin aiast kokku kõik mänguasjad, sodid, nodid ja jublakad ning tegin korda terrassi. Võite kindlad olla, et mina aeda asju laiali ei loopinud, kuid oodata, et inimesehakatised enda järelt koristaksid, on palju tahetud. Täitsa tehnilistel põhjustel, kusjuures - päeval ollakse aias ja koolis, õhtul on pime ja nädalavahetusel peab poodlema, siis tehakse süüa ja meisterdatakse. Näiteks viimasel nädalavahetusel meisterdasime jõuludeks küünlatopse (purgid pluss pva pluss heegeldatud motiivid, aga ka suled, helmed jne) ja lapsed kaunistasid vildist kuusekesi ning südameid, põhiliselt käsitöökotist leitud silmadega, muidugi mitte päris silmadega, vaid ikka plastist ja pisikestega. Siis keerasin kokku piparkoogitaigna värskest Pere ja Kodu köögilisast leitud retsepti järgi, millest eile nikerdasime piparkooke. Piigad ise rullisid tainast ja vajutasid vormidega kujusid, mina määrisin kooke munaga ja valvasin, et need kõrbema ei läheks. Ütleme siis nii, et tegu oli proovipartiiga, sest need on juba tänaseks enamvähem otsas.

Nädalavahetusel laekus meie majapidamisse järjekordne sohva. Nimelt sõitsime poest koju ja avastasime metsa alt punase veneaegse diivani, puha kvaliteedimärgiga ja. Meil hakkas sohvast kahju - mõtlesime, et suvel oleks kena see terrassile paigutada, et saaks lugeda ja mõnuleda. Mõeldud-tehtud, mees vedas sohvakese koju ja pani kuuri kuivama ning kevadet ootama. Jälle üks tarbline asi nagu maast leitud, no tegelikult sõna tõsises mõttes maast leitud.

Koon endale parasjagu üht peakatet. Mudeli leidsin ajakirja "Käsitöö" viimasest numbrist, selline igatepidi kantav turbanilaadne asjandus. Lõbus on kududa, mustrit ees ei ole, ise mõtlen, mida ja kuidas ma teen, ja pool on valmis. Mul on uus jube peen talvemantel (kaltsukast, muidugi) ja selle juurde oleks hädasti vaja ju uut peakatet. Tegelikult mul on talvemantel, aus Klementi toode aastast 2003, aga see on kuidagi nagu kulunud ja pole üldse nii peen kui uus, mis ongi päris uuena kõrvale visatud. Tuleb olla stiilne nagu kinnitatakse ka ühes minu lemmikblogis, mida ma suure mõnuga jälgin. Sest ega minusugune keskealine provva ei pea teps mitte kandma lohmakaid jopesid ja käima nina nollis turult odavat toidukraami jahtimas (see viimane kuluks muidugi ära küll, sest eelmisel kuul pr ämm nooremale pojale ülalpidamisraha ei saatnud, ja ilmselt ei saada ka sel kuul ning mul pole energiat asjaga hetkel tegeleda), vaid elegantne ja isikupärane riietumisstiil rõõmustab mind ennast ja ka ehk avaldab ka teistele mingit muljet (oo, edevus - surmapatt!).

Ja kõige suurem üllatus! Tegin ühe järjekordse karjääritesti ning mis ma siis teada sain:

Siin on valik töövaldkondadest, mis testi tulemuste põhjal sobivad Sinu isiksuseprofiiliga kõige enam ja kõige vähem. Tulemusi analüüsides arvesta palun, et käesolev test lähtub üksnes Sinu poolt antud vastustest ning seega ei arvesta Sinu hariduslikku tausta ega eelnevat töökogemust.

5 enimsobivamat ametit

72% Tippjuhtimine

71% Reklaam ja turundus, juhtimine

71% Haridus ja koolitus

67% Infotehnoloogia, juhtimine

66% Personalijuhtimine

5 vähemsobivamat ametit

41% Finants (raamatupidamine, audit)

40% Reklaam ja turundus

38% Värbamine

36% Teadus- ja uurimistöö

34% Pangandus ja kindlustus

Niisiis, sm, ma olen Suur Juht ja Õpetaja. Tore, et see tõde minuni ka nüüd lõpuks jõudis. Muidu ma muudkui saan tulemusi, et kunstnik ja kunstnik, aga kuhu selle kunstiga jõuab? Ikka tippjuhiks, mis siin muud. Iseküsimus, keda või mida juhtida?

Aga no nautige siis advendiaega ja lootkem, et sügis jätkub (jah, ma ei taha mingit lund! Ei jõulude ajal ega uuel aastal. Eelmise aasta lumest jätkub aastateks).

Kudzu

Eriti öiselt...

vat päeval mina ei jõua kirjutada, sest eelmisel nädalal käis meil külas 30 inimest ja ma olen põhiliselt keetnud, küpsetanud, koristanud, nõusid pesnud ja pesu masinasse toppinud. Mitte et ma nuriseks, kaugel sellest, aga aeg on käest täiesti kadunud ja igasugu mõttedki teemal kunst ja käsitöö on pandud kapipõhja luku taha. Täna ma magasin öösel 11h ja päeval 2h ning varsti jälle magama, ja on selge, et ärkveloleku aega nagu eriti polegi. Kuid samas on olnud väga lõbus ja mul on hea meel, et mul on nii toredad sõbrad ja perekond ja sugulased. Lõppude lõpuks on inimesed need, kes on tähtsad. Ja kui ma täna hommikul ärgates läksin allkorrusele, kus oli imelikult vaikne ja tühi, siis mul tuli natuke isegi nutt peale, kuna ma juba harjusin sellega, et ema istub all ja loeb ning noorem poeg askeldab teises toas mingeid omi asju ajada. Aga eks ma harjun nüüd jälle ümber, sest jõulud lähenevad ja mul on plaanis näputööd teha pluss jõulukaarte ning kui ma päris ausalt tunnistan, siis kokkamine pole asi, millega ma sooviksin 24/7 oma aega sisustada.

Kunstiga on nii, et ma ei julge maalida. Ilmselt oli kevadine lõptamine ikka nii traumeeriv minu jaoks, et tõrjun mõtet värvidest ja lõundist kuhugi tahaplaanile. Pigem vahin niisama arvutis või nokin nina, aga pintslit kätte ei võta. Noh, ja nüüd öösel muidugi jälle ei jaksa - loll on see, kes vabandust ei leia, ja loll ma ju pole! Või ikka olen?

Mnjaa, minu pisikesed mõtteidud ronivad ära aju hallainesse ja jäävad magama. Rohkem ei kirjuta praegu, aga vähemalt teate, et ma olen elus:)

Kudzu