Näpud mullas...

jah, just nii ma oma päevi veedan. Ei mingit võimalust pikki küüsi kasvatada ja neid kunstipäraselt kaunistada, sest isegi töökindaid kasutades õnnestub mul välja näha nagu tõsine tööinimene, küünealused mulda täis. Eile alustasin majaesise suure lillepeenra läbikaevamist. Õieti öeldes ei saanud seda enam peenraks nimetada, sest see oli paksult heina, naati ja üht tüütut pinnakattetaime läbi kasvanud. Mul polnud mõtet üritada mulda kobestada, sest mullani jõudmiseks oleks pidanud ikkagi üsna sügavale kevuma, seega haarasin labida ja asusin tööle. Täna kaevasin veel viis tundi ja valmis sain! Ilmselt said ka mõned püsikud kahjustada ja kindlasti mõni neist ka vihastab, aga no midagi pole teha, aeg-ajalt tuleb selline töö ette võtta, ja pealegi on lilledel nüüd ka mõnus läbikaevatud õhuline nuld ümber, mitte see paks vilt, mis enne, ja millest läbikasvamiseks tuli ilmselt väga kõvasti pingutada. Ülejäänud peenrad on korras, natuke siit-sealt veel kõbida ja muidugi tänava äär on ka veel ootamas. Et abikaasa päeval töötab ja õhtul on lastega trennis, siis aiatööd ongi minu pärusmaa. Ja mulle meeldib ka, nii et kõik on kõige paremas korras. Ainult süüa ma küll täna teha ei viitsinud, selle asemel ostsime vahelduseks natuke idamaist valmistoitu.

Aias toimetavad kõikvõimalikud linnukesed, kuldnokad on pesakastis ja orav lippab ringi. Aeg-ajalt huikavad metstuvid oma "huu-huu-uhhuu-sid ning keegi tegelane armastab varahommikuti meie plekk-katusel toksimas käia. Ma tunnen, kuidas ma muudkui eemaldun tsivilisatsioonist, täna olin terve päeva ainult kodus, isegi poodi ei tahtnud minna. Poeskäimine kulutab aega ja närve, sest alati on lõuna ajal Selveris rahvamassid, pluss mingid lõputud kastid igal pool, nii et üsna raske on kiiresti toit ära haarata, et saaks koju tagasi minna. Ja kui keegi väidab, et inimestel raha pole, siis mindagu suvalisse kaubanduskeskuse toidupoodi ning on kohe näha, milliseid korvitäisi inimesed endale koju tassivad. Kuid nagu ütleb laulusalm:"Mulle siiski täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat tuju miski kurvaks tee!". Sest kui juhuslikult on rõõmus tuju, siis tuleb sellest võtta viimast:)

Kui homme sajab, katsun oma ateljee korda teha, kevadest alates saab seda jälle kasutada. St ateljeest tahaksin ma koristamist alustada. Kui aed korda saab, siis on järg maja käes, teate küll, aknad ja seinad ja põrandad ja laed jne, sest talv pole meie majas möödunud teps mitte jälgi jätmata. Jäljed tegelikult pole talve omad, sorry, pigem meie laste panus majapidamise huvitamaks muutmiseks. Ehk teisisõnu - on juba nii huvitav, et varsti pole võimalik siin enam vanaviisi toimetada, tuleb midagi ette võtta. Lihtsaim asi - kerge sanitaarremont, sest koristamisest üksi ilmselt enam ei piisa. Mnjaa, mulle väga meeldib pintsliga vehkida, miks siis mitte seinu värvides?

Kudzu

Stiiliküsimused...

MM lesis täna minu kaisus ja uuris, mis värvid mulle meeldivad. Ütlesin, et mulle üldiselt meeldivad kõik värvid. "Aga mis värv sulle ei meeldi?". No vastasin, et mulle ei meeldi kahvatubeež, sest see on üks igavene värvitapja minu arust ja tekitab melanhoolse tundeid, vähemalt minus. Ja halliga on ka tegelikult nii, et teatud hallid toonid mõjuvad kõikidele teistele värvidele suisa surmavalt. Siis küsis MM, et kas mulle must meeldib. Vastasin jah, mille peale MM targalt tähendas, et must on stiilne värv. Küsisin siis, et kas mina olen stiilne (igavene vana edevusehunnik)? MM noogutas. Issi aga ei olevat stiilne, vaid igav! No ma ei tea, ma arvan, et meie pereisa stiil a la Vanarüütli poisid ehk tema võime ka kõige stiilsemaid riideid kanda nii nagu oleks tegu äsja hullarist põgenenud tegelasega, kes humanitaarabi kotist on endale suvalised kaltsud selga krabanud, on ju suisa geinaalne ja kindlasti mitte igav. Kusjuures see on midagi, mida ma oma mehe juures armastan, sest see on lihtsalt nii ... nunnu! Ja täiesti allumatu igasugustele moetuultele või minu pingutustele oma mehe immitsat kujundada. 

Ma tahaksin muidugi olla veelgi stiilsem, kuid siin metsade rüpes pole stiiliga eriti midagi pihta hakata. Lillepeenarde kobestamiseks piisab dressidest ja vanast jopest ning kanasuurused kuldnokad, kes mahlaseid vihmausse endale toiduks krabavad, ei pööraks mulle tähelepanu ka siis, kui ma üldse ilma riieteta aias toimetaksin. Võimalik muidugi, et pälviksin sellise käitumisega imestavaid pilke oma naabritelt, kuigi usun, et nad on juba isegi aru saanud, et me oleme siin Segasumma Suvilas väheke omamoodi. Aga sellega ma olen viimaste aastakümnete jooksul juba ära harjunud, et kenade viisakate normaalsete inimeste hulgas tundun ma endale veel imelikum kui muidu ehk siis parim viis tervet mõistust säilitada, on suhelda endasugustega. Mida ma ka rõõmsal meelel teen.

Kinnaste kudumine edeneb päris kiiresti. Ma koon kaht kinnast korraga, et tuleksid ikka ühesuurused, ja järg on nii kaugel, et hakkan pöidlaauke maha laskma (mitte otseses mõttes muidugi). Täna oligi minu programm selline mõnus, et natuke nokitsesin aias, natuke kudusin, natuke nurrusin mehe kaisus ja siis ajasin natuke linnas asju, käies korraks läbi ka kaltsukast:) sest stiili peab ikka hoidma, kuidas siis muidu. Olin täitsa rahul oma eluga, kuigi ikka veel väsinud, aga seda pole vist vaja eraldi ära mainida. Mõtlesin, et oleme tõesti üks kummaline perekond, justkui pesakond Koduvanasid, Kes Armastavad Vaikust, meid ei sega, kui  ümberringi midagi ei toimu, sest kõik mis vaja, toimub ju tegelikult meie peades. Ja me ju ise valime, mida enda jaoks oluliseks peame, kas kisakära ja aktiivset tegutsemist, või vaikset kulgemist oma eesmärkide suunas. 

Kudzu

Aiast, august ja ...

soolisest ebavõrdsusest tahan ma natuke pajatada. Kuna see teema lõõmab lausa lõketena nagu miskine Muinasöö, siis pean ju ka mina saama sõna sekka öelda. Et mul on õnnestunud üles kasvatada kaks poega ja kasvamas on kaks tütart, siis võin puhtsüdamlikult kinnitada, et eri soost laste vahel erinevused on. Vanem poeg oskas auto häält enne teha, kui rääkimise selgeks sai, samas MM-i esimene sõna oli "tita" (ja üldsegi mitte emme nagu klassikute väitel peaks olema). Poisid väikestena mürasid, rimusid ja rabistasid nagu jaksasid. Tüdrukud sellist füüsilist mürgeldamist ei harrasta, aga see-eest kaklevad nagu pisikesed tigedad kakukullid ja iga vahend võidu saavutamiseks on OK nagu nt küüned, hambad ja mänguasjad. Poisid olid jällegi väiksena üksteisega väga solidaarsed, vahel muidugi tülitsesid ka, aga no mitte nii palju kui meie neiud. Ja niimoodi võiks lõpmatuseni neid erinevusi siin välja tuua.

Siinkohal saab muidugi väita, et ma ise olen oma lapsi kasvatanud nende soost lähtuvalt, mis absoluutselt vastab ka tõele. Nimelt ongi tegu eri soost isenditega, ja mina aktsepteerin täielikult seda, et poiste ja tüdrukute mõttemaailm ja käitumine on erinevad. Minu jaoks on see OK, ma olen vana aja inimene, sooneutraalsust taga ei aja. Mina ajan taga hoopis midagi muud - et poisid ja tüdrukud, mehed ja naised, aktsepteeriksid üksteist nii nagu nad on. Ja peaksid lugu teisest soost inimestest, kui vaja, siis ka sootuks sootutest - tuleb aru saada, et väärtuslikud on KÕIK inimesed, mitte ainult mehed või naised, nagu sageli kiputakse vastanduma. Ehk siis kui keegi räägib sellest, et võrdse töö eest võrdne palk (aed), siis kostab kisa, et meestel tahetakse tillid küljest kakkuda (auk). Tegelikult on meie ühiskonnas hoopis probleemiks, et ei suudeta hinnata naisi võrdselt meestega ja ausalt öeldes juhtub teistpidi ju ka. Kui mees on kodus vaikne rahulik ja töökas, siis peetakse teda sageli tallaaluseks. Kui mees kodus räuskab ja on Mees kolme suure algustähega, siis ta on ikka vägev isane küll. Naine, kes teeb karjääri ja usaldab laste kasvatamise mehele, on rongaema, mees, kes teeb karjääri, on samas vinge tegija. Kunagi küsis üks kaastudeng, et kuidas ma ometigi olen jätnud oma väikese tütre õpingute ajaks üksi koju! Mina seepeale vastasin, et minu lastel on täitsa juhuslikult ka isa olemas ja lapse jaoks on oluline, et oleks üks kindel inimene tema elus kohal, samas pole kuskil öeldud, et see peaks justnimelt ema olema. Ühesõnaga - ma olen ka rongaemade nimekirjas;)

Kas ei saaks kuidagi niimoodi, et mehed ja naised on rõõmsad selle üle, et nad on erinevad. Nad austavad üksteist, toetavad üksteist, teevad kodu ja pere heaks asju koos, kasvatavad ühiselt lapsi, koristavad ühiselt ja mees teeb süüa ning naine parandab autot, kui tal selleks rohkem nutti on. Meie peres asjad enamvähem nii on, ilma et keegi oleks tillist ilma jäänud või end kuidagi alaväärsena tunneks. Ja MM tahab sünnipäevaks mõõka, nii et kogu aur, mis mujal läheb sugude kaotamise peal, on meie majas oma töö teinud täiesti märkamatult:) Aga no kui mõõka, olgu siis nii!

Kudzu

Kiigelaulu...

ka vahepeal. Maailm on sedaviisi korraldatud, et just sel hetkel, kui elumere lained löövad üle pea kokku, vaatab armas Taevataat pilvelt alla ja märkab seal üht vettinud Kudzut. Ja mõtleb, et heakene küll, ujuda sa siiski oskad, annaks sulle vahelduseks võimaluse ka kuival maal ringi kõmpida. Ja saadab kohale ühe pisikese HeaTeo, kes vaikselt tuterdades Kudzu kuivale maale sikutab ning päikese kätte soojenema veab. Kudzul hakkab päikese all soe ning järsku talle meenub, et asjad pole alati nii halvad nagu ta endale ette kujutada armastab. Päike kuivatab Kudzu kasuka, paitab kiirega koerakese nina ja jälle on valmis meie peategelane eluga rinda pistma.

Kui nüüd poeesiast sotsrealismi maabuda, siis sain ühe väga hea uudise, mille pärast ma nädal otsa olen närveldanud. Ma olen viimastel päevadel saanud muidugi ka teisi uudiseid sh justkui häid, kuid ükski neist pole olnud hetkel nii toetav. Kindlustunne, et asjad, mida ajan, on ajamist väärt, hakkas üsna totaalselt ära kaduma, koos kaasnevate ebameeldivustega nagu unetus, enesesüüdistamisega seotud sundmõtted ja võimetus keskenduda. Praegu on mul aga lootust, et täna öösel saan jälle sõba silmale ning puhkan end vahelduseks välja. Isegi kui see tähendab sissemagamist (õnneks, jah õnneks, pole ette näha, et ma homme peaksin kuhugi mujale minema kui poodi ja kaubanduskeskused on teatavasti päevasel ajal pidevalt avatud).

Kui nüüd perearst meie pesamuna terveks tunnistab, siis mul on homme ootamas päev iseendale. Arvan, et olen selle ära teeninud. Homme ei keeda ma kolm korda päevas süüa, ei pese pesu ja ei korista. Homme ma koon kindaid, loen raamatut ja vaatan, kas äkki suudan üle hulga-hulga aja pliiatsi kätte võtta. Onju, armas Taevataat, Sulle sobib see ka?

Terv

Kudzu

Ole spontaanne!

nagu ütles pr Morgie. Ja just täpselt seda ma olengi! Näiteks pühapäeva öösel, kui meil korsten põlema süttis, suutsin ma täiesti spontaanselt võtta üle juhtimise, saata oma mehe algul tulekustutiga, siis veeämbritega katusele ja põleng õnnestus likvideerida meil endil. See tundus hea mõttena, sest kesk ööd saabuvad signaliseeritud päästjad pole ju muud, kui üks ütlemata tavapärane viis asju lahendada. Ja ma olen spontaanne ka laste hooldamisel, kes on mõlemad keskkõrvapõletikus, MM küll täna õnneks läks kooli, sest ta niigi puudus terve eelmise nädala, kuid kodus on Inglike, kes öösel valust röökides meie voodisse maabus, mille tulemusena mina terve öö sain unetuna voodis väherdada. Väga spontaanselt, kusjuures!

 Ja kui spontaanne ma veel ema külaskäigu ajal olin: keetsin, küpsetasin ja vestlesin täiesti vabalt! Ema sai puhata ja minu raamaturiiulist raamatuid võtta ning lugeda, samas kui mina tegin muid asju sh tööd. Ning kui need Arengud ja Spontaansus siin majas veel kaua jätkuvad, siis ma luban, et panen täiesti spontaanselt kõrvad pea alla ja võtan välja igavese ning juba ammu väljateenitud puhkuse:)

Aga muidu ma elan hästi, isegi toredasti. Saba ei aja karvu (mul seda lihtsalt pole), kuid käpad värisevad küll. Et praegune koormus on osutunud natuke liiga suureks, siis olen loobunud koristamisest ja aiatöödest, seda ka täiesti spontaanselt! Puhkan, mängin ja ootan uue kindaraamatu poeriiulile ilmumist. Mis siis, et mul pole aega raamatuid lugeda. Vähemalt ma tean, et see saab mul olemas olema.

Ja põnev uudis ka jagamiseks: TÜ kasvatusteadused pakub mulle võimalust üht minu uue erialaga seotud magistritööd retsenseerida. Ma olin muidugi kohe nõus, sest nii tore on ju vahelduseks tegeleda ka natuke teadusega. Ootan nüüd põnevusega, millal mulle töö lugemiseks laekub (aprilli lõpupoole, sain ma aru).

Aga mis siin muud, kui kevad südamesse ja nautige päikest. Mina nägin täna esimest kollast liblikat ka juba:)

Kudzu

Valmistudes kevadeks...

mis on saabunud koos tavapärase porise ja sasise aiaga, esimeste lumikellukestega ning tihastega, kes meie räästasse ka sel aastal paistavad pesa ehitavat. Nagu ma aknast näen, on ka päike otsustanud nina välja pista. Mistõttu tekib dilemma, et kas pigem istuda toas ja üritada siinses seapesas natuke korda luua või minna aeda ja alustada esimeste kevadtoimetustega. Kuna minu lugupeetud ema homme siiski ei saabu, siis mul on koristamisega muidugi veidike aega ja ma olen kindel, et nagu tuhanded teised naised, leian ka mina mitmeid vabandusi, miks majapidamise koristamist edasi lükata. Ma saan samas aru, et suurema osa naiste jaoks olen ma siiski paaria, sest kord ja puhtus on paljude jaoks maailma kõige tähtsam asi ja kui ma vanasti perekooli lugesin, siis ma sain aru küll, et kõik teised jaksavad oma laste kõrvalt veel igapäevaselt tolmuimejaga ringi udjada ning põrandaid pesta. Eino eks minus räägib siinkohal puhas kadedus, kuid teisalt on mul oma eluga nii palju muudki teha, kui teiste järelt saasta kokku kraapida. Annaks Jumal mulle raha, ma palkaks kohe endale koduabilise:)

Esmaspäeva õhtu veetsin õmblusmasina taga, kuna Inglike vajas lasteaeda Hundiema kostüümi. Kasutasin selleks ära ühe halli pleedi, eeskujuks kostüümi õmblemisel oli aga Inglikese esinemiskostüüm iluvõimlemisest. Kostüüm tuli uhke, kaunistuste ja ehtsast karusnahast sabaga ning nagu ma aru sain, toimub täna näidendi esietendus, kus meie lapsuke saab paar lauset öelda oma toredas kostüümis. Õmblemise käigus selgus, et õmblusmasin hakkab lõplikult otsa saama, millest on kahju - ikkagi 19 aastat kestnud masin, mis siis, et korduvalt parandatud. Vaatasin huvi pärast, mis uued õmblusmasinad ka maksavad ja leidsin, et enamus tänapäevaseid masinaid oskavad mune keeta, vaipu kloppida ja muinasjutte ette lugeda ehk siis on nii keerulised, et nendega ei oska nagu miskit peale hakata. Ma vajaksin õmblusmasinat, millega saab lihtsalt õmmelda, kuna ma olen hobiõmbleja, mitte prof. Eks ma uurin veel, äkki ootab mind kusagil üks Masin, mis on mõeldud rumalatele tehnokaugetele vanuritele nagu mina siin.

Aga eile ma lihtsalt logelesin st sõin, magasin ja lugesin, ei teinud mitte kui midagi peale bonsai ümberistutamise. Vahel tuleb niisama ka olla, pealegi pidi laisklemine loovust edendama. Ma tunnengi, et olen täna kohe suure tüki loovam. Olge siis teiegi järjest loovamad!

Kudzu

Siin ma seisan...

sest teisiti ei saa, ütles keegi. Noh, ma pigem istuksin, aga põhjus on sama - teisiti ei saa. Ja andku Jumal mulle jõudu vastu pidada, kuna viimase aja tempo on võtnud üles mehised tuurid, millele minu vana kere hakkab vaikselt alla andma. Näiteks polnud mul mingit probleemi kellakeeramisega, sest ma kobisingi eile varakult magama ja kuigi hommikul oli äratus hiline, sest ma usaldasin oma telefoni liigselt (mul oli justkui meeles, et see peaks end ise õigeks keerama, mida ta siiski ei teinud), möödus tööpäev energiliselt ja sisukalt. Mul tuleb ikka aegajalt põnevaid ideid, mida inimeste peal katsetada, et nende elus oleks ka midagi ebatavalist ja rutiinivaba. Täna käis meie grupil külas näiteks lp Öömees ja mängis meile helikausse, mis oli tõesti lummav ja arvan, et mõjus inimestele mõnusalt ning ka innustavalt. Sest kõige olulisem asi maailmas on tegeleda sellega, mida armastad. Ja pole paremat tunnet, kui saad aru, mida see tagasi annab - just vaimses mõttes, pean ma silmas. Raha on ka muidugi kena saada:)

Eile käisime lastega Zooloogiamuuseumis, mis üsna pea remonti pannakse. Kahjuks oli meie tempo dikteerijaks jällegi pisikene Ingel, kes tuiskas saalidest läbi nagu keravälk, samal ajal kui meie üritasime, keel vestil, ekspositisooni vaadata ja talle järele jõuda. Eriti põnev on minu jaoks geoloogiamuuseumi osa, mida ma pole saanud üldse põhjalikult läbi vaadata. Sinna tuleks täitsa omapead minna, sest kivimid ja kivid on mind alati lummanud ning seal on päris kena kollektsiooni kiva, pluss muidugi põnevad kivistised, mis on ka minu lemmikud juba ammustest aegadest.

Sain endale superviisori, kes paistab mulle sobivat. Ma pean nimelt supervisiooni elementaarseks inimestega töötamise juures, rääkimata sellest, et superviisor on valmis mind üle aitama tõrkest kunstitegemise suhtes. Ma naudin seda, mida mu kliendid teevad, usun, et suudan neid innustada ja inspireerida, aga vat ise pintslit kätte võtta ei suuda. Ilmselgelt on seosed kevadise madalseisuga nii tugevad, et omal jõul sellest läbi ei näri. 

Teadaande korras veel Padjaklubist. Kuna käes on kevad, siis on saabumas aeg, kus lp Padjaklubi liikmed võiksid kokku saada ning kevadplaane koostada, nikerdada-nokerdada, käsitööd teha, kerida, ennustada ning süüa-juua. Et kevadel on ka minul pisikene tähtpäev, siis saaksime ühendada nö meeldiva kasulikuga. Aint ma ei oska pakkuda aega. Lugu on selline, et 09. aprillil lõppeb mul tööklubi ja siis on mul kõvasti rohkem aega ning loodetavasti ka energiat. Laupäevad on küll tööpäevad, kuid samas õhtul vast ma olen end juba kokku kogunud. Antagu teada, kuidas rahvale sobiks ja üritame oma graafikud klappima panna:)

Aga nüüd ma enam ei istu ka, nüüd ma lähen ja laman. Vat nii!

Kudzu

Ei plaanimajandusele...

ehk kuidas leppida kaosega oma elus? Otse loomulikult minu kauaoodatud Puhkus ei saabunud. Öösel kolis meie voodisse meie pesamuna, kellel valutas kurk ja oli ilmselgelt ka palavik. Muidugi ei läinud ta lasteaeda ja muidugi tuleb nüüd tegeleda kahe kodusoleva põnniga, kes vahepeal küll mängivad omavahel, aga siis jällegi otsustavad kakelda. Õhtul saabub noorem poeg koos prutaga ja on siin ilmselt nädala lõpuni. Järgmisel nädalal laekub pr Ema, kellega me läheme 07. aprillil ooperisse (kinno tegelikult) ja seega järgnevad kolm nädalat saan rõemsalt keeta, küpsetada ja suhelda. Ühest küljest on muidugi tore, et mind ümbritseb armastav perekond ja toredad inimesed, aga teisalt - ma vajan üksiolekut nagu õhku, nagu vett, see on olemise alus, mis annab jõudu edasi pusida. Kui ma aastaid kannatan seetõttu, et minu vajadused kuuluvad täitmisele viimases järjekorras, siis on ju täitsa loogiline, et ma lõpetasin AD-dega. Ravimite võtmine ja diagnoos ei ole muutnud mitte kellegi suhtumist minusse - kodus on samad kohustused ja mujal ma eriti ei reklaami oma haigust. Tulemuseks saab olla ainult läbipõlemine, kahjuks:(

Tegelikult ei saa ma muuta antud olukorda. Seega on minu jaoks küsimus pigem selles, kuidas leppida asjaoludega. Kuidas leppida sellega, et mina ei saa olla piisavalt omaette ja kahekesi koos abikaasaga? Kuidas leppida sellega, et tööd on rohkem kui aega puhkamiseks ja jõu kogumiseks? Kuidas saada hakkama olukorraga, et see, mis mind rõõmustab, ootab kuskil mägede taga ja ma muudkui luban endale, et natuke veel ja siis ma hakkan jälle maalima ja siis ma hakkan jälle käsitööd tegema ja siis ja siis ja siis... ainult et see aeg ei taha saabuda. Kuidas saada hakkama sellega, et ma teen oma tööasju öösiti, sest see on ainuke vaba aeg? Leppida magamatuse ja väsimusega ja oodata ning loota, et kahekümne aasta pärast olen vaba inimene ja küll ma siis magan ja küll ma siis joonistan ja maalin? Kakskümmend aastat on kohutavalt pikk aeg, kas ma jaksan selle ära oodata?

Ma pidin täna kirjutama inimesele, kellest saab minu superviisor, eks ma siis ootan ööd - ma ei saa kirju saata olukorras, kus keegi kakleb kusagil või pidevalt sekkub. Mul on vaja saata mõned töömeilid - jäävad ööd ootama. Ja kui ma lõpuks öösel kell kaksteist  oma tööasjad lõpetan, siis andke andeks, käsitöö, maalimine ja muud hobid enam ei tule kõne alla. Siis ma jaksan ainult lugeda paar lehekülge ning aidaa!

Andku Jumal mulle kannatlikku meelt ja võimet olukorraga leppida. Paistab, et kui kõvasti ma ka ei kisendaks ja jalgu ei trambiks, oma vajadused jäävad praegu ootele. Aga see ei ole ju aus....

Kudzu

Mõeldud-tehtud...

ma elasin üle kiire töönädala üheainsama vaba päevaga:) Elasingi selle mõttega, et küll saab mööda ja küll saab tehtud, ja saigi. Mul on täitsa uhke tunne kohe, kuigi olen väsinud nagu vana ront, sest ma olen hästi palju endast andnud ja saanud tagasi ka, kuigi - uneaega võinuks rohkem olla, siis oleks kindlasti väsimus väiksem!

Selle kõigega seoses kavatsen sel nädalal Puhata. Puhkamine tähendab, et ma tegelen kodu ja lapsega, aia ja toalilledega, samas ei vasta ühelegi muule telefonikõnele kui töökõnedele, ei võta vastu külalisi ja ise ka külla ei kipu. Ma olen nüüd suhelnud ette, taha ja kõrvale ning kui ma kohe rahu ja vaikust ei saa, siis ... pean varsti jälle tabletikogust suurendama. Ma adun, et minu piirid on käes ja nüüd tuleb kibekiiresti tegeleda enese taastamisega.

Väljas on kevad, mändide alt on lumi juba täielikult sulanud, esimesed lumikellukesed on ninad välja pistnud ja õitsevad. Ma armastan kevadet, see on minu aastaaeg, loomise ja lehvitamise periood. Tahaks juba aeda mulla sisse sonkima, tahaks istutada, külvata ja väetada. Ja uudistada - osa asju sai sügisel mulda käsikaudu ja kottpimedas, nüüd on ootamas üllatusi. Pluss huvi, kas minu eksootilised puukesed said külma talvega hakkama. Juba homme plaanin MM-iga koos natuke aias toimetada, aga praegu suundun ma otsejoones oma isikliku voodi suunas ning magan end välja.

Kudzu

PS Ma sain valmis tikandi, aga enne pilti üles ei pane, kui koti kokku olen õmmelnud.

Minu pere ja muud loomad...

neljapäeva õhtul saabus saarelt meie pere noorem poeg. Ta helistas ette, et me tuleksime välja ootama, sest tal on meile üllatus. Ja kui me siis oma vanad kondid trepile vedasime, saime teada, et poig on ostnud (õigemini vahetanud) uue auto!!!!! See vist on kaheksas viimase kahe aasta jooksul. Muidu ilus soliidne must BMW, kuid  kui arvestada, et eelmine masin sai soetatud nii umbes kuu aega tagasi, siis võtab sõnatuks. Aga et laps oli ise nii õnnelik, siis ma ei hakanud talle moraali lugema. Vaatasin heldinud pilgul oma võsukest ja mõtlesin:"Minu poeg!". 

Üleüldiselt ongi meie elu nagu raamatust, millele postituse pealkirjas viitasin. Meil on boheemlasest lapsuke, kes siia oma sõpru kutsub, meil on autohull (pole vahet ju, kas autod või püssid), meil on loomaarmastajast MM, kes deklaleerib, et talle ei meeldi inimesed, vaid loomad ning et liha tema ei söö, sest on inetu loomi tappa; ja meil on pesamuna, kellele meeldivad ilusad riided ning kes on ka ise vastupandamatu. Siis on minu abikaasa, kes oma rahuliku meelega meie paadikest majanduse tormitseval merel uppumast hoiab ning allakirjutanu - stoiliselt rahulik oma laste veidruste suhtes,  ning kes pidevalt kokates, kokates ja kokates ja suisel aal aias toimetades püüab säilitada nii enda kui oma perekonna tervet mõistust. Siis on meil veel koer, kes arvab, et ta on inimene, kassid, kes pole ka päris selge mõistusega, sõbrad autod - üks hullem ront kui teine, suur maja, kus ikkagi pole piisavalt ruumi ning aed, mille haldamine aeg-ajalt tundub täiesti võimatu ülesandena, kuid saab sellegipoolest kuidagi tehtud. Ja kui siis täna õhtuks on kõik kas magama läinud või oma koju kobinud, ei jää mul muud üle, kui muheleda ning olla õnnelik, et meil on just selline pere ja selline kodu. Raamatu sellest kõigest kirjutab loodetavasti mõni minu järeltulija, sest mul pole kahjuks kirjutamiseks aega nagu siit blogistki paistab.

Jah, mul pole aega ei maalimiseks ega joonistamiseks, ei käsitööks ega lugemiseks. See pole isegi mitte emadusest tingitud, vaid ikkagi introvertsuse-ekstravertsuse tõttu. Just kirjutati Eesti Ekspressis tore artikkel selle kohta, kuidas pool inimkonnast kannatab seetõttu, et tänapäeva maailmas pead olema ekstravert. Ma olen kohanud inimesi, kes ei suuda minutitki omaette olla, kes vajavad pidevalt mingit mäsu ja segadust ning on selle keskel õnnelikud. Introvert leiab kogu maailma enda seest, tema on õnnelik üksinda või äärmisel juhul koos mõne valitud olulise teisega, kuid tunneb end kisa-kära ja sekeldamise keskel halvasti. Ma olen eluaeg püüdnud viilida igasugu üritustelt, kui vähegi võimalik, eelistan olla omaette ja vaikselt nokitseda. Sealjuures mõistan ma selgelt, et on teistsuguseid inimesi, kellel on teistsugused vajadused ja ma tõesti püüan end kuidagi nendega sobitada. Samas ekstraverdile selgeks teha, et kõik ei ole nagu tema tundub umbes sama võimatu, kui tõestada lõokesele, et öökull ei jaksa hommikul kell kuus ärgata ja õnnelikult ringi karata. Aga no ma ikka kirjutan neist asjadest siin blogis, sest arvan, et need on olulised teemad ja praegu grupiga töötades ma näen, et tuleb pidevalt selgitada - inimesed on erinevad, palun ärge võtke neid enda mõõdupuu järgi!

Nii, homme ja ülehomme tööle, siis kaks vaba päeva, siis tööpäev, sellele järgneb supervisioonipäev ja siis jälle tööpäev. Järgmine hetk, kus ma tõenäoliselt midagi kirjutada suudan, on järgmise nädala teisipäev. 

Kudzu

Segased lood...

on minuga, ausalt! Mul on kõik päevad, kellaajad, kuupäevad peas nagu puder ja kapsad. Eriti mahlane lugu juhtus minuga eile, kui ma peale väsitavat ja emotsionaalset nädalavahetust olin teinud 3 tundi väga intensiivselt tööd (grupitöö eeldab enese panustamist 100%) ja koju jõudes magama kukkusin. Edasi oli üks must auk, kuni  ärkasin abikaasa õrna äratuse peale:"Kell on kuus!". Ma ei saanud muhvigi aru - miks on vaja mind kell kuus äratada? Kas keegi on haigeks jäänud? Abikaasa vastab, et kõik on terved. Mina ikka ei saa aru, et miks nii vara hommikul? "Ei, praegu on õhtul kell kuus!". No palun väga - ma arvasin, et on hommik, sest minu mälus ei olnud mingit lõunauinakut üldse salvestunudki, seal valitses lihtsalt üks kena suur tühjus.

Ma olen väga kannatlikult oodanud, millal ometigi saabub selline päevake, kus mul pole vaja kodunt välja minna. Samas, mis kasu sest homsest vabast päevast on, kui kodus on kaks põnni, kellega on vaja tegeleda ja kellele tuleb lisaks tegevustele ja süüa keeta ning jälgida, et nad üksteisega ei kakleks. Ma muidu toetan küll õpetajate streiki, sest muud viisi selge sõnaga öelda, et nii edasi ei saa, ju pole. Samas kõik lapsevanemad, kes peavad käima tööl - mis nemad siis teevad? Jätavad lapsed üksi koju, eriti lasteaialapsed? Või kui kõik lapsevanemad võtavad vabu päevi, siis tööandjad muutuvad tigedaks ja me kõik teame, kui lihtne on tänapäeval töötajat lahti lasta, seda enam, et tööpuudus on piisavalt kõrge ning seega uute (ja lastevabade) töötajate leidmine pole probleem. Ühesõnaga - asjalood on alati keerulisemad, kui nad pealtnäha paistavad.

Mulle väga meeldis Moorikese sõnum, et emad ei streigi. Aga tegelikult peaksid. Arvestades seda, millised on lapsetoetused või kuidas meie ühiskonnas üldse lastesse suhtutakse (mis tasuta ringid? mis tasuta koolitoit? nalja teete või!) ja eriti kuidas suhtutakse paljulapselistesse peredesse nagu lugupeetav kirjutaja ise kogenud on (nt kui kunagi naistenõuandlas ütlesin, et mul on kolm last ja planeerin neljandat, karjatas õde põlastavalt:"Kolm last!"), siis võiksid emad streikida küll. Streik võiks välja näha nii, et kõik emad jäävad oma lastega koju üheks päevaks. Nad ei lähe tööle, nad ei vii oma lapsi kooli ega lasteaeda. Nad on kodus ja veedavad oma aja koos lapsukestega. Ja kui siis naistööjõud, selline alamakstud ja märkamatu, äkki enam tööle ei tule, kui lasteaiad ja koolid jäävad ootamatult täiesti tühjaks, kui haiglates pole õdesid ja hooldajaid kohal, kui poodides ei ole müüjaid jne, kas siis äkki hakatakse hindama panust, mille needsamad emad riigile annavad. Ma ei arva, et tuleks minna Toompeale lippu lehvitama ja meedias rääkida oma raskest elust - parem on teha üks konkreetne tegu ja siis on kohe näha, mis juhtuma hakkab.

Tervitades

Kudzu

Oh vanadus, sina kallis magus mesi...

pr Morgie kommentaar eelmisele postitusele on nagu rusikas silmaauku. Ma hakkan tõesti vanaks jääma! Aga mis seal ikka siis - sooritusvõime on muidugi langenud, kuid samas on juurde tulnud enesekindlust ja võimet ennast kehtestada. Mitte et ma oleksin hea enesekehtestaja, kaugel sellest, kuid võrreldes noorusega, kus ma lasin kõigil endale pähe istuda, olen nüüd asunud end ja oma piire siiski mõnevõrra kaitsma. Millest alati küll kasu pole, sest mõned inimesed on nii osavad piiririkkujad, et võtab suisa sõnatuks. Nende inimeste loogika on tappev ja mul pole sellele midagi vastu panna.

Toon näiteks oma kunagise naabri, tuntud ja tunnustatud inimesi (olgu muld talle kerge!). Kui mainisin, et tema koer kaevab aiast minu raske raha eest ostetud roosid üles, ütles ta täiesti süüdimatult:"Ära siis kasvata roose!". Või kui palusin, et ta pojad ja nende sõbrad rohkem ei lõhuks meie puid ja põõsaid, oli vastuseks"Mina teile enam netti ei anna!". Mis ma oskan sellise asja peale kosta? Mitte midagi. Sest siin ei aita ükski enesekehtestamine. Täna juhtus minuga sarnane lugu, mida ma siinkohal ei pea vajalikuks täpsustada, kuid samas on selge, et minu oskused teatud tüüpi inimestega suhtlemisel on ja jäävad nigelaks.

Sattusin tänu ühele tuttavale tõlkima venekeelset teksti, mida vajab üks rakenduskõrgharidust omandav tudeng, kes ei oska vene keelt. Ma mäletan, et omal ajal ma ei osanud inglise keelt ja ometigi ei tulnud selle peale, et paluksin kellegi teisel tõlkida. Istusin öösiti tekstide taga, nutt kurgus ja muudkui tõlkisin, algul sõnasõnalt, siis juba üle sõna. Tuleb välja, et mina olen olnud täitsa rumal! Tuleb leida keegi hea inimene (see polnud küll mina, mina aitan lihtsalt seda head inimest), kes võtab 20 lk artikli tõlkida (mitte refereerida) ja tudeng ise kodus tugitools vahib telekat! Eile me teksti tõlgitud ei saanud ja homme lubasin veel aidata, kuid kui tuttav hakkas uurima, mis kell umbes ta võiks juba tulla, siis ma kehtestasin ennast ja teatasin, et kuna mul on esmaspäeval tööpäev, siis ma töötan pealõunal, hommikul aga tegelen oma lastega. Punkt! Tuttav oli selle lausungi peale suht sõnatu, ta on harjunud oma tahtmist saama ja ma tavaliselt pole viitsinud temaga vaielda või oma vajadusi välja öelda.Vat mis vananemisega võib kaasneda!

Head vanaduse saabumist /enesekehtestamist teilegi!

Kudzu

Tee tööd...

siis tuleb ka ... Mina ei tea, mis tuleb teistel, minul tuleb ühest küljest rõõm, et teen toredaid asju ja teisest küljest üüratu väsimus. Väljaspool kodu töötan ma justkui vähe st töötunde ei tule kokku 40, kuid see-eest töötan ma väga palju kodus, siinsamas arvuti taga ja neid tunde ei ole mõtet hakata kokku lugema. Võtame näiteks tänase päeva. Tõusin hommikul üles, istusin arvuti taha ja kirjutasin valmis kaks aruannet, tegin lõpuni ja korrigeerisin näidisCV ning saatsin selle laiali, vestlesin telefoniga ühe tuttavaga, kes täna tuleb mulle siia venekeelset teksti tõlkima. Saatsin veel ühe kirja laiali. Siis meenus, et esmaspäevaks tuleb ära saata materjalid, mis on vaja välja printida. Selleks, et materjale saata, tuli üks neist uuesti vormistada, kuna lapsed olid kuidagi selle dokumendi kallale pääsenud ja sinna kirjutanud AAaaaaabbbbbbCCCC jne. Koostasin uue materjali, saatsin kirja ära. Homseks tuleb üle vaadata, mida tööl teen ja mis materjale selleks vaja on. Ja pühapäevaks tuleb saata kirjalik tagasiside 10-le CV-le. Kodus on korralagedus, elamine koristamata, aga kuna tuleb külaline ja lisaks laekub ka noorem poeg, siis peaks natuke koristama. Siis tuleb teha sooja toitu, panna pesu masinasse, puhas pesu laiali jagada ja ausalt öeldes tahaks oma lastega ka vahepeal natuke rääkida.

Mind haarab õudus, kui mõtlen oma laste peale. Kas tõesti olen ma samasugune ema nagu minu ema, kellel oli kõigi teiste jaoks alati aega, ainult oma lapsed ei saanud temaga koos olla? Kuidas on nii juhtunud? Kuna ma olen krooniliselt haige, siis olen ma sageli väga väsinud. Iga pingutus sh ka suhtlemine, võtab tohutult energiat, mistõttu ma lihtsalt pean päeval magama. Kui ma ei maga, siis mõne päeva pärast magan topelt nt eile magasin neli tundi jutti. Mis siis imestada, kui mu lapsed näevad mind õhtusöögilauas ja see on praktiliselt kõik. Ma ei mainigi siin, et ei jää aega enda hobidega tegelemiseks, sest ma kas magan, olen tööl või teen tööd. Ma saan praegu väga selgelt aru, et samamoodi jätkates mind kauaks pole, sest süütunne juba õgib mind - ma ei taha olla selline ema nagu minu ema. Ma tahan olla Ema, kes näitab oma armastust laste suhtes välja tegudega, kes loeb ja joonistab ja mängib oma lastega. Ma ei taha olla ema, kes on igal pool mujal nii tore, aga kodus on väsinud ja võimetu suhtlema.

Ma tean, et kohe läheb kergemaks. Praegu oli ekstreemne nädal, tavaliselt olen tööl esmaspäeval, teisipäeval, laupäeval ja neljap või reede. Seekord oli esmaspäevan töö tõugatud kolmapäeva peale, mis tähendab, et mul jääb väga vähe aega ettevalmistuseks. 

Andke mulle kindel rutiin ja ma olen õnnelik. Ma nii tahaksin olla õnnelik, nautida oma perega koos olemist, omaenese pisikesi käsitöö ja kunstiprojekte, lugeda raamatuid, olla lihtsalt abikaasa kaisus. Ma ju ei taha miljoneid, maju ja jahte, briljante, kulda ning kalliskive. Vahel on tunne et need viimased oleksid kergemini kättesaadavad, kui elu pisikesed rõõmud.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pean ikka lisama ka: mitte see ei aja mind hulluks, et mul on palju tööd. Selle üle on mul tegelikult väga hea meel. Mind ajab hulluks, et ma midagi muud teha ei jaksa. Seega pean vastu võtma mingid otsused nt väljaspool peret suhtlemise osas. Kui nüüd tuleb järjest neljas nädalavahetus, kus meil on lisaks enda perele veel keegi majas, siis on ilmselt arusaadav, et ma tahaksin jälle mingiks ajaks põgeneda Sajusaartele.

Kudzu

Aasta kõige pikem kuu...

on teatavasti veebruar, mis küll sekundite mõttes peaks olema kõige lühem, aga võta näpust! Kuigi päevad vilksavad suhteliselt kiiresti mööda (ja mitte midagi kasulikku tehtud ei saa), siis ometigi on veebruar veninud nagu üks lõputu-lõputu sajand. Täna viimaks on lootust, et koidab 01.märts ning elu saab jälle uue hoo sisse. 

Veebruaris on meil käinud kõige rohkem külalisi, mina olen teinud üle aastate kõige enam tööd, kulunud on erakordselt palju raha ja seda aega, kus vaikselt midagi nokitseda ning akusid laadida, on olnud õige vähe. Näiteks lastevaba õhtu magasime mehega sõna otseses mõttes maha. Eks magamine ole ju ka puhkamise aeg, samas eelistaksin mina pigem oma mehega koos ärkvel olla ja nautida üksteise seltskonda. Meist on saanud Koit ja Hämarik, kes vilksamisi üksteist lõuna ajal toidupoes näevad ning see on enamvähem kõik. Vähese suhtlemise tagajärjel tekivad kommunikatsiooniprobleemid, mis kokkuvõttes võivad tekitada veel muidki arusaamatusi stiilis, et miks sina ei teinud seda ja seda, mina arvasin, et sina teed jne. Vahetevahel ma helistan oma mehele II korrusele, et kuule, tule sööma või et kas koer on toas või õues. Tegelikult ei anna meie olukorda ka kuigivõrd parandada, kuna mõlemad lapsed käivad trennis ehk siis igal tööpäeval veedab abikaasa umbes poolteist tundi kusagil spordisaali fuajees ja sel ajal me jälle ei saa omavahel suhelda. Aga no vähemalt saab ta sel ajal rahulikult tööd teha:)
Samas, ega ma ei kurda. Hea on, kui on tööd ja eriti hea, kui see töö teeb meele rõõmsaks. Hea on ka see, kui tead, et on hulk inimesi, kellele sa korda lähed. Või et kuskil vilksatab abikaasa, kes on kõige, kõige, kõige... ja kellega tahaks muudkui koos olla. Või et mul on maailma parimad lapsed. Ja et kuskil ootavad näputööd ja kunstiprojektid ja uued õpingud ja uued väljakutsed ning õige natuke arengut. Kui neid alussambaid mul poleks, siis kukuksin üha uuesti näoli mutta, sest elu on nagu sebra, kellel varuks musta ja valget ning vahele natuke halli ka.
Head argipäeva, armas rahvas! Nautigem seda, mis on, sest alati võib ju hullemaks minna:)
Kudzu

Friikshow...

esinumber olen mina, vähemalt meie perekonnas. Mina olen Must Lammas, PatuOinas, Narride Narr, ja olen mingis mõttes kõigega juba ammu leppinud. Ma ei tee ju probleeme sellest, et olen inetu, loll ja rõve, vaid võtan vastu, mis antakse, kuigi teise põse ettekeeramise asemel on mul kombeks hoopistükkis jalga lasta. Tuleb välja, et ma olen lisaks veel ka ArgPüks! 

Toon väga lihtsa näite. Meil oli neljapäevast alates äi külas. Kõik kulges toredasti, mul oli hea meel, et ta meie pere jaoks aega leidis, et ta viitsis lastega jännata, kala soolata ja leiba küpsetada. Ühesõnaga - sattusin liigsesse vaimustusse ning unustasin, et äi tahab asju ajada keerulisemaks kui nad on. Ma mõtlen just neid asju, mis puudutavad suhteid minu mehe perekonna sees. Pärast seda, kui ämm kuulutus mind kõlbmatuks ja kui meheõde minust tänaval teretamata mööda marssis, olen ma nende inimestega suhtlemist vältinud. Ma ju saan isegi aru, et olen tõesti kõlbmatu, amoraalne ja poolsegane isend, kelle varigi ei kõlba väärika suguvõsa perepilte reostama. Olen olnud nõus sellise imagoga, pole püüdnud midagi parandada ega seletada, vaid peitnud pea sügavale liiva alla ja nautinud pepu peale paistvat sooja päikest:) Mida aasta edasi, seda lihtsam on olnud kurbus enese kõlbmatuse pärast kuhugi ajusoppidesse ära peita ja püüda elada enamvähem normaalne inimese moodi. Aga vot tänaseks otsustas äi täiesti oma initsiatiivil kutsuda meile oma tütre ja tütretütre appi puid saagima. Vara hommikul oli kogu mansa kohal ja mida tegin mina? Lihtsalt ignoreerisin kõiki ja kõike ehk siis lamasin kütmata majas paksu teki all, puhur vastu varbaid ning tekk üle pea ja püüdsin meeleheitlikult endale segleks teha, et tegelikult on kõik hästi, tegelikult ma ju suudan siit voodist end välja vinnata ja viisaka inimesena talgulistele kohvi pakkuda. Et ma pole ju ometigi niiiiiiiiiiii vilets! Kahjuks see üritus siiski luhtus, ma ei olnud suuteline nende inimestega suhtlema, isegi äiale head aega ja aitäh ei ölenud. Peitsin end ära, peitsin nii ära, kui ma sain, lasin kurbusel ja valul oma urgudest välja ronida ning leppisin sellega, et ma olen friik, kes ei oska inimese moodi suhelda ja kes ei suuda oma valust välja tulla. Ehk küsimus ei ole mitte andestamises (ma ei saa ju inimestele pahaks panna, kui nad tõtt räägivad), vaid selles, et minu õhuloss enda kohta (ilus, tubli, vapper ja tark) kukkus järjekordselt kolinal kokku ja ma pole võimaline seda üles ehitama niipeagi veel. Ja ma ei suuda olla nagu teised. Ma olen tõesti kõlbmatu inimene, isegi nii kõlbmatu, et ei suuda viisakat kohvilauajuttu ajada ja naeratust kõrvade taha venitada.

Mul on äia üle hea meel, ta on tore ja tubli inimene. Austan teda ja imetlen. Kuid meil kõigil on õigus oma valikutele ja minule suisa pealsunnitud valik on olnud juba aastaid mitte suhelda ämma ja meheõega ning ma ei ole võimeline seda muutma. Siiani on mul vähemasti olnud õigus oma majja ise inimesi kutsuda ja ütlen ausalt, ma hea meelega jätkaksin seda. Ma hea meelega näen, et mu lapsed oma sugulastega suhtlevad, mitte selles pole asi, aga minu sugulased nad ju pole ja paluks ikka endiselt vabadust enda suhtlusringkonna osas ise valikuid teha. Või on see liiga palju tahetud?

Kudzu

Aastapäev...

siis neljateistkümnes juba, kui meie emmet enam meiega pole. Laual põleb pr Lendava kingitud kuldne küünal, tuba on vaikne, peod on peetud ja mõtted mõeldud. Vist esimest korda elus oli meil ka mingisugune V-aastapäeva moodi asi, sest meil on äi külas ja me olime lahkelt nõus temaga pingviinide paraadi vaatama. Veendusin, et väärikad eestlased on ülekaalulised ja vajaksid õpetajaid riietumiskunsti vallas ning daamid trenni, kuidas maani kleit välja kanda. Ehk siis pilt ei olnud esteetiliselt nauditav, ja mida sealt muud vaadata ongi? 

Nagu ka teised blogijad on maininud, on õhus tunda kevadet. Täna sadas katuselt all lund ja jääd, mitte nii palju, kui eelmisel aastal, kuid piisavalt, et see oleks ohtlik. Hr abikaasa ronis vapralt katusele, kuid tal ei õnnestunud viimaseid känkraid alla sadama sundida. Mina tahaksin, et lumi oleks lõplikult läinud ja saaks aeda minna, suruda näpud mulda, tunnetada maaema sooja südant pihkude vahel, istutada, rohida ja imetleda. Maakamar, millel elan, on mulle armas. Siin on elanud minu esivanemad ja loonud maailma ilusaid asju (noh, ka koledaid, kuid kes halba mäletab, see ... jääb dementseks?), naised on teinud kaunist näputööd, mehed väärikaid tööriistu ja mööblit. Siin on armastatud ja vihatud, sünnitud ja surdud, on oma juured sügavale mulda aetud ning kestma jäädud. Siia on viimasele unele suikunud mu emme ja päris vanaema ja omakorda veel nende vanemad ja siis veel nende vanemad, lõputu hulk inimesi.. Siia, Läänemerre tuleks kunagi puistata minu tuhk. Ma armastan Eestimaad, siinseid metsi ja mäemügarikke, laugeid luhtasid ja kadakasi karjamaid, tumedaid kuusetihnikuid, rabasid ja vaikust, mida mujal maailmas on järjest vähem leida. Aga vat seda va EV-d pole mul põhjust eriti armastada. Mul on pigem piinlik ja häbi, kui järjekordne lollus kusagilt meediast maha röögatatakse. Õnneks võin ma käe südamele panna ja öelda, et mina pole neid tegelasi valinud, seega vastutavad need, kes on andnud oma hääle üleüldise rumaluse edendamiseks., ülbuse ja enesekesksuse arendamiseks. Millest on nii kahju, sest see maalapp siin vääriks paremaid juhte. Muidu varsti võtab viimane väsinud maksumaksja oma jalad selga ja sammub minema paremat elu otsima. Ja elu võibki mujal parem olla, kuid seda maad, seda ei ole mitte kusagil.

Emme puhkab vaikselt surnuaial, lumevaip on seal ühtlane, jälgedeta ja puhas, puutumatu, nii nagu Sinu elugi oli. Mul on kahju, et Sa ei saanud minu tütreid näha, kuid samas on mul hea meel, et Sul jäi nägemata palju asju, mida poleks keegi nägema pidanudki. Mõtlen Sinu peale pidevalt ja räägin oma lastele Sinust lugusid, sest nii kaua, kui meie Sind mäletame, Sa elad edasi.

Kudzu

Aga noh, see ei pea niimoodi jääma...

kui miski tundub olevat hästi. Ehk siis viidates kurikuulsale oraaklile "Ärge olge rumal!", kui hakkad mõtlema, et nüüd asjad ometi kord sujuvad. Lugu puudutab minu tööd ühes mitmest töökohast, kuhu ma end panustan. Mul on praegu väga mõnus grupp, kus on lisaks ka töökas ning motiveeritud rahvas. Kui eelmine kord olin pidevalt hädas sellega, et aega jäi üle, siis nüüd on vastupidi - aega on pigem puudu. Ja üldse mulle see töö väga meeldib. Aga nüüd on tekkinud probleemid:( Eelmisel korral pidin kohvipausi kannud ise peamajja viima ja täna ehk siis nädal hiljem selgus, et üks kann on minema kõndinud. Lisaks olevat millalgi kadunud netipulk ja et kunagi varem polevat midagi kaduma läinud, siis ... no ütleme, et otseselt mind keegi ei süüdistanud, aga vastik tunne jäi ikkagi. Mina olen selles organisatsioonis pisikeste pausidega tegutsenud neli aastat ja mul pole ka siiani midagi kaduma läinud. Ütlen ausalt, mitmeliitrise termoskannu pihtapanemisest on mul üldse raske aru saada (mida sellega õieti öeldes teha?), rääkimata netipulgast, mida saab kasutada ainult siis, kui tead vastavat parooli ja olgem ausad, meil on kodus WiFi, mul poleks selle pulgaga küll miskit pihta hakata. Mind on siiani süüdistatud pigem ülbes hoiakus ja isekuses, aga vargustes? Ma ei saa ju vastutada mitmeteisme täiskasvanu eest, kes majas toimetavad, onju, enda eest aga võin küll vastutada ja panna kasvõi näpud sahtli vahele, et minu käed on selles asjas puhtad. Eelmisel korral ootas mind autos pr Ema, kes oleks kindlasti imestusest pikali kukkunud, kui peen pr Kudzu oleks töölt naasnud mitmeliitrise termoskannuga.

Mul on eluaeg olnud raskusi, kui keegi vihjab mingitele tegudele, mida ma pole sooritanud. Tean, et kui südametunnistus on puhas, võiks jääda rahulikuks. Aga see tundub nii ülekohtune, et ma annan endast tööd tehes kõik, mis mul anda on, teen seda armastuse ja kirega ning ei hakkaks küll kunagi midagi pihta panema. Pigem olen osa materjale oma kulu ja kirjadega välja printinud ning otsinud pidevalt täiendavaid materjale ja lisaharjutusi, et programmi huvitavamaks muuta. Ehh, elu on ebaõiglane, pr Kudzu! Teen endale pika pai ja lohutan optimistlikult, et on ju ette teada, kui kodust väljud, siis hakkab asju juhtuma. Kui keegi maksaks mulle selle eest, et ma olen lihtsalt üks kena inimene, siis ma istuksingi kodus. Vähem riske ja rohkem meelerahu, kui nii võib öelda.

Loomulikult elan ma selle üle, mul pole ju valikut. Aga see tundub lihtsalt väga vastik ja väga ebaõiglane. Nuuks-nuuks!

Kudzu

Vananaiste talv...

on selline, et ärkad hommikul liiga vara, lõunaks teed pisikese uinaku, õhtul üritad raamatut lugeda ja jääd tukkuma. Vahepeal suhtled pr Emaga, saades sel moel teada, kui kole on elu Eestis, siis keedad kolm korda päevas süüa, pistad paar pesu masinasse, shoppad korra päevas kaltsukates ja pauside ajal sügad kassi, sest üks korralik vananaine on kassipidaja. Ahsoo, kütmas tuleb ka käia. Ausalt, ma tunnen end nagu noor pensionär ja ei jõua ära imestada, kuidas minu enda pisike elu on võtnud sellised magedad mõõtmed. Aga noh, õnneks pole miski igavene ja täna näiteks on mul täiesti vaba päev. Ma kohe ei teagi, mis selle vabadusega pihta hakata.

Kõikvõimalike pidustuste, seltsidaaminduste ja koduste toimetuste vahepeal olen teinud natuke tööd ikka kah. See on hea, sest muidu ma oleksin nii nüri, et isegi fooliumist mütsikesest poleks enam kasu. Töö annab võimaluse täiesti ausal teel kodust välja saada ja tegeleda natuke muuga, kui inimeste kirumise kuulamisega. Ma tõesti ei taha teada, kuidas ühel või teisel on on armuke ja kuidas üks või teine inimene väärib kas täielikku hukkamõistu või kadedusega segatud imetlust. Inimesed on inimesed, nad kõik on väga kenad omast kohast, neil on kõigil omad põhjused, miks nad just neid asju teevad, mida nad teevad. Veendusin läinud nädala jooksul, et väikelinnades vohav sotsiaalne kontroll pole ikka minu jaoks ja see oli tõesti õige samm siia kolida, kus anonüümsus on piisavalt suur selleks, et end hästi tunda. Tokio, New York ja London oleksid muidugi veel mugavad, kuigi suurlinnades ma ka elada ei tahaks. 

Mõtlesin, et minu ema on tegelikult päris õnnetu inimene. Kibedust on tunda tema suhtumises teistesse ja hoiakutest maailma suhtes. Mul on täitsa kurb seda kõike kuulata-vaadata ja muidugi on ka natuke hirmu, et äkki muutun samasuguseks. Kuigi teisest küljest - ma olen kohati väga õnnelik, ja pole põhjust kibedust tunda, sest lõppude lõpuks teen ma seda, mida armastan ja elan nagu mulle meeldib. Mul pole vaja kedagi kadestada, kedagi hukka mõista, kedagi kiruda, sest oma elu elamine võtab kogu aja ja negatiivsuse tootmiseks pole lihtsalt mahti. Ja kui mina ükskord pensile jään, siis on mul nii palju tegemata käsitööd, lugemata raamatuid ja kasvatamata toalilli, et ma saangi ainult nende asjadega tegeleda. Vaevalt, et mul tekib üldse kunagi aega teiste inimeste elus tuhnimiseks. Pealegi need, kellega suhtlen, on kõik nii kenad inimesed, et mul pole midagi halba öelda ega kedagi vaja kiruda.

Niisiis võtab nüüd vananaine end kokku ja teeb midagi kasulikku siin koduvanavallatus maailmas.

Kudzu

Ikka veel kuum...

teate, olenemata sellest, et neljakümne piir ületatud. Vaadake, millise suurepärase üllitise ma sain netlogi kaudu. Hoiatasin juba oma abikaasat, et kui ta minust ilma jääb, siis süüdistagu iseennast:
"Tere, minu ilus naine, on rõõm teiega kohtuda. Loodan, et kõik on hästi koos sinuga ja Ur päev? Minu nimi on Gen.Clifford jet olen USA ametnik Afganistanis. Olen väga rahul ja õnnelik, et kohtuda siis. Ma olen armastav, aus ja hooliv mees heas mõttes au. Naudin kohtumine uute inimestega ja nende eluviisi. Naudin ka uus osa maailmast, rahulik meri, ilu mägede ja kõik, mis elul pakkuda on üldiselt, ma armastan filme, raamatute lugemine, muusika kuulamine, Jumal pisarad kui sajab, tantsidabeat, toiduvalmistamiseks ja hooliv ja alandlik õrn mees .. aga ma ei lihtsalt nii mugav siin kui kui ma olen kodus ... keerduv hea raamat ees kamin teiega minu kõrval ma kujutan ette, ütlen teile magusad asjad kõrva rannas poole kui tuul puhu kahekordistada minu hääl kõrva ütlen teile, kuidas vääris oma mulle armas otsin reaalse ja sisulise intiimne suhe, ma pean armastust, kirge, romantikat ja i hellitada sind, ma tahan sind, ma ei ole alati see pool, aga ma hea meelega, kui teil oleks kirjutada mind läbi: gen_clifordjet77@hotmail.comvõi saatke mulle oma e-posti aadress, et ma saaks teiega ühendust võtta, sest petturid ja häkkerid kasutab Dating sites lekib inimesed files.and ma tahan et sa teaksid, et ma räägin vene keeles, inglise ja saksa keeles. Loodan kuulda varsti mu arm.
Gen.Clifford Jet"
Loomulikult oli tekst ka inglise keeles, kuid olgem ausad, eestikeelne on siiski üle kõige!
Kudzu

Ei või olla!

Täna on mul täiesti lastevaba päev! Eile saatsime MM-i küll kooli, kuid ta laekus sealt tunni pärast, sest oli kütteavarii. Olin muidugi plaaninud puhata ja mängida, aga nagu elu näitab, ei maksa siin midagi planeerida. Tuleb vaikselt kaasa liuelda, mis iganes ka ette ei tuleks. Seda viimast on vaja alles õppida, sest kipun alati liigselt reageerima, kui asjad ei lähe minu tahtmist mööda. Eks siin ole igasugu põhjuseid, miks ma olen selline tegelane, et vajan väga palju stabiilsust ja rutiini, kontrolli oma keskkonna üle ning neid põhjuseid reeglina muuta ei saa, küll aga saab endale teadvustada, kuidas asjad on ja üritada ümber õppida. Hea üritus on väärt ka siis, kui tulemus on nigelavõitu, eksju!

Eile nokitsesin vöökotti tikkida, tikand on lõpusirgel. Siis veel väikene õmblustöö ja paelapunumine ning loodetavasti hiljemalt märtsis saan oma jõuluvõlgadega ühele poole. Noh, ütleme siis nii, et ma olen kalendrist lihtsalt mõned kuud maas ja mul on väga piinlik selle pärast. Samas tuleb väga mahlane kott, ägedam kui eelmine, sest leidsin seekord paremad lõngad värvi mõttes. Eriti meeldib mulle madarapunane, mis annab kogu kotile särtsu kõvasti juurde. Aga eks siis näete, kui valmis saab. Järgmiseks tahan ühed kirikindad valmis nikerdada, kasutades vöökirja. Sellest tuleb põnev väljakutse, mustri võttis pr Lendav küll maha, kuid see tuleb nüüd niimoodi paigutada, et kindad ilusad jääksid. Teine põnev väljakutse saab olema, kui ema annetus vanade kasukate näol minuni jõuab. Kandmiseks nad enam ei kõlba, aga neist saab teha asju. Ühesõnaga, kui olme mind vahepeal ää ei tapa, siis on ees igasuguseid huvitavaid nikerdamisi.

Ilm on väljas nii ilus! Päike särab, külm on küll, kuid keda see enam huvitab? Nüüd oleme harjunud juba tunduvalt krõbedamate külmakraadidega, ja see on hea. Ilmaennustajad lubavad külma veebruari. No see pole küll mingi uudis, sest meie esivanemad teadsid juba tuhat aastat tagasi, et veebruar on kõige külmem talvekuu. Õnneks ka kõige lühem. Ja tihased vidistavad väljas juba väga kevadiselt, nii et varsti, juba päris varsti on loota ilma paranemist. Mis see kuukene siis oodata pole!

Kudzu