nagu ütles pr Morgie. Ja just täpselt seda ma olengi! Näiteks pühapäeva öösel, kui meil korsten põlema süttis, suutsin ma täiesti spontaanselt võtta üle juhtimise, saata oma mehe algul tulekustutiga, siis veeämbritega katusele ja põleng õnnestus likvideerida meil endil. See tundus hea mõttena, sest kesk ööd saabuvad signaliseeritud päästjad pole ju muud, kui üks ütlemata tavapärane viis asju lahendada. Ja ma olen spontaanne ka laste hooldamisel, kes on mõlemad keskkõrvapõletikus, MM küll täna õnneks läks kooli, sest ta niigi puudus terve eelmise nädala, kuid kodus on Inglike, kes öösel valust röökides meie voodisse maabus, mille tulemusena mina terve öö sain unetuna voodis väherdada. Väga spontaanselt, kusjuures!
Ja kui spontaanne ma veel ema külaskäigu ajal olin: keetsin, küpsetasin ja vestlesin täiesti vabalt! Ema sai puhata ja minu raamaturiiulist raamatuid võtta ning lugeda, samas kui mina tegin muid asju sh tööd. Ning kui need Arengud ja Spontaansus siin majas veel kaua jätkuvad, siis ma luban, et panen täiesti spontaanselt kõrvad pea alla ja võtan välja igavese ning juba ammu väljateenitud puhkuse:)
Aga muidu ma elan hästi, isegi toredasti. Saba ei aja karvu (mul seda lihtsalt pole), kuid käpad värisevad küll. Et praegune koormus on osutunud natuke liiga suureks, siis olen loobunud koristamisest ja aiatöödest, seda ka täiesti spontaanselt! Puhkan, mängin ja ootan uue kindaraamatu poeriiulile ilmumist. Mis siis, et mul pole aega raamatuid lugeda. Vähemalt ma tean, et see saab mul olemas olema.
Ja põnev uudis ka jagamiseks: TÜ kasvatusteadused pakub mulle võimalust üht minu uue erialaga seotud magistritööd retsenseerida. Ma olin muidugi kohe nõus, sest nii tore on ju vahelduseks tegeleda ka natuke teadusega. Ootan nüüd põnevusega, millal mulle töö lugemiseks laekub (aprilli lõpupoole, sain ma aru).
Aga mis siin muud, kui kevad südamesse ja nautige päikest. Mina nägin täna esimest kollast liblikat ka juba:)
Kudzu
6 kommentaari:
Ohjah.
No minuga on nii, et kui laps on haige, siis mina tegelikult puhkan. Kodus. Palgatööst.
See on väikese pere ja koerakuudisuuruse elamise üks eeliseid...
Paraku ei saa ma oma koerakuudis teha seda, mida Putuk pidevalt palub - teid endale külla kutsuda. Ilma ööbimiseta oleks see inimesepiinamine ja ööbimiseks tuleks mul külalisi mingi sellise aegruumiväänamise abil virnastada, mida ma ei ole veel ära õppinud.
Ja see teine variant, mis talvel veel olemas oli... sellega on nüüd enam kui kahtlane. Kummikutes kummitus kummutas kummutis.
Kusjuures, ma pean mainima, et keset ööd saabuv päästemeeskond võib olla ootamatult värskendav või turgutav. Kui kesk põhjatut viletsust ja häda sammub energiast pakataval sammul ukse vahelt sisse rühm heas vormis mehepoegi! :)
Mnjaa, esteetilise poole peale ma üldse ei mõelnud:)
Lisainfoks veel, et seni, kuni meie veeämbritega edasi-tagasi jooksime, luges pr Ema oma toas juturaamatut ja ei teinud teist nägugi. Päästjate saabumine oleks ilmselt ka tema jalule ajanud, selmet suvalise naisteka kirglist süžeed nautida.
Põhiline, VORMIS mehepoegi.
Kurt Vonnegut: kõik riigid üritavad oma militaarjõudude riided disainida selliselt, et nende jõudude esindajad paistaksid välja kui stiilsed asjatundjad armatsemise, napsu ja vägivaldse surma asjus; või kuidas see nüüd kõlaski.
Jah, teinekord otsige veeämbri asemel välja mobiiltelefon.
K6ik emad soovivad aeg-ajalt olla v2ikesed plikad, et lugeda rahus romantilist armastusromaani, ning et keegi teine kypsetab leiba, s88dab sea, kustutab p6leva sauna, OK, korstna.
Kysimus on selles, et maailmas peaks olema rohkem 6iglust. Kui Sinu emal on v6imaus rahus puhata ja lugeda Sinu man, siis kuhu p88rdud Sina lugema ja pikutama, sellal kui teised teevad 2ra kogu t88?
Ilmselt surnuaeda:)
Postita kommentaar