Inimesed...

armastavad arvuteid ja muid masinaid, millel pole tundeid
armastavad iseennast teistes
teavad, kuidas peab elama
veavad teisi alt kui mõni masin vajab hooldamist
hoolivad ainult iseendast - ka need, kes vastupidist väidavad
teevad head tehes valdavalt halba
halba tehes teevad enamasti halba
mittemidagi tehes teevad pea alati head
ei kasuta oma ajust 95%
on kasutud, mõttetud lohakusehunnikud (eriti need m-iga inimesed)
on kadedad
on enesekesksed
Mina olen inimene, kahjuks.

ei ole silda ühest inimesest teise, ütles kunagi üks luuletaja. ma olen temaga nõus.

Päike...

viimaks ometi! Tusased sünged päevad madalate pilvede all on väga väsitavad. Ärkad üles, on hämar, toimetad ja ikka on hämar ning õhtu saabub varakult ja kiirustades, ja hämarus muudkui tiheneb. Mulle meeldib päikesepaiste, suvi ja soojus. Terassil kiiktoolis istuda ja sooje suveöid nautida. Rännata oma pesakonnaga mööda Eestimaad ja leida kohti, kus meil oleks hea olla. Äia suvekodu Saaremaal on siiani jäänud kõige armsamaks paigaks, kus me viimasel ajal oleme käinud. Vist seetõttu, et seal haarab meid kõiki meeldiv rammestus, kuhugi kiiret ei ole, midagi ei taha ja miski ei häiri. Öised tiigisuplused, saun, värsked kartulid ja praetud lest, päevad rannas, kus on palju liiva, suured lained ja vähe inimesi, no mida võib üks inimeseloom veel igatseda. Oleme oma perega koos, ei viitsi isegi sõpru külastada. Meile piisab üksteisest ja tüdrukute energiat arvestades võiksid ööd olla pikemad ja und vähem, et me saaksime kaasaga ka päris kahekesi olla. Äi ise ei saa oma suvekodu nautida, tal on teine veel pluss töökohustused, pluss nõudlik abikaasa. Ja ta on inimene, kes pudeliski paigal ei püsi, kulgemise joont temas ei ole. Aga ega siis kõik ei saagi kulgejad olla, osad peavad rabama, et teised saaksid vaikselt edasi liikuda.

Me nopime maailmast välja info, mis sobib meie isiksusega. Märkame pikast tekstist ühte lauset, jättes tähelepanuta idee, miks tekst kirjutati. Me märkame inimeses tema tuhandete omaduste juures ühte, mis meile ei meeldi või millest me aru ei saa ja tõenäoliselt on tegu joonega või omadusega, mida me endas eitame või maha salgame. Me teame, kuidas on meie arvates õige elada, aga unustame tähtsa asjaolu, et iga inimene on unikaalne ja tema elu ja tema otsused on unikaalsed ega kuulu seetõttu ümberlükkamisele. Me tahame inimesi aidata, aga jätame igaks juhuks küsimata, mis liiki abi ta vajab. Kas see, mida ta ütleb, on vaid hetkemeeleolu või on tegu millegi püsivaga, kas inimene avaldab oma mõtteid selleks, et kedagi provotseerida või on mõtete kirjapanek vaid üks viis oma mõttemaailma korrastamiseks. Ma arvan, et need on teemad, millega meil kõigil tuleks tegeleda. Sest teise inimese sussidest maailma vaadata on midagi muud, kui talle oma vana äratallatud sussipaariga vastu pead anda! Võib muidugi anda, aga kas tasub siis hiljem imestada, miks küll minuga juhtuvad koledad asjad, miks keegi mind ja minu lapsi ei salli, miks ma saan ühiskonnalt valdavalt negatiivset tagasisidet. Peegel oleks siinkohal suurepärane abimees.

Kenal päikselisel sügispäeval on hea jalutada looduses ja jätta hetkeks kõik teised nende maailmadesse ning vaadata tõsiselt enda omasse. Kindlasti leidub seal midagi armsat, midagi tuttavlikku ja midagi hoidmisväärset.

Kudzu

Laupäeva, kell 16.00

saame kokku Kudzu juures. Kavas: mokalaat ja Padjaklubi üldkoosolek, Taro kaartidega ennustamine, tee ja saiakesed. Näputöö palun endal kaasa võtta! Ja kui on erisoove toitlustamise osas, siis andke varakult teada, või pistke endale meelepärane pumpernikkel ridiküli.

Hetkel maadlen arvutiõpetuse kodutöödega. Meie arvutiõps on väga meeldiv noorepoolne proua, kes kappab kõigist teemadest läbi IT-inimesele omase kiirusega ehk siis jättes arvestamata, et mis temale elementaarne, ei ole seda teistele teps mitte. Sellest ka tühikud minu mälus, et mida ma õietigi pidin tegema, kuskohta ma pidin oma kodutöid laadima ja mis paganama public html kaust see oli, kust ma oma töid leida võisin. Viimasel kohtumisel kappasime läbi tuhandete erinevate teemade ja ma lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jaksanud kuulata õppejõudu, vaadata ekraanile ja midagi kiiresti klõpsida ning samal ajal teha ka märkmeid. Ausalt öeldes ei kujuta ette, mida tunnevad minu kaasõppurid, kes emakeelena räägivad vene keelt. Nemad ilmselt löövad käega, nii nagu minagi tunni lõpuks tegin.

Meeleolu on enam-vähem OK. Väsimus muidugi kummitab, sest ma ei saa öösiti magada ja hommikul, kui ma saaksin magada, siis on vaja jällegi teha koolitöid ja olla viks üliõpilane. Õhtuti on minu rolliks olla ema ja ma ei saa oma lastelt seda võimalust ära võtta seetõttu, et Jumal lõi mind Öökulliks!

Tuleks juba ometigi kahenädalane paus! Kavatsen küll kolmapäevases klassijuhatajatunnis üles võtta teema "õppekorraldus", sest tunniplaani tehes tuleks ka meiega arvestada, eksju. Kurb, kui osa rahvast loobuks õpingutest, sest vaim ja keha ütlevad üles.

Aga Päike paistab ja ilm on ilus, õhtul lähen väikest tööotsakest tegema. Kui kõik on pees, siis ikka on midagi ka väljas!

Kudzu

Haiguste raviks soovitan...

Chuck Norrisega filmi Texase korravalvuri raskest elust. Ma ei ole ammu niimoodi naernud! Need ilmed (või õigemini miimika puudumine), lihtlaused, idiootlikud stseenid ja stiilsed riided ning soengud!
Oeh, täna tuleb küll hea uni!
K

Hirmude maa on ääretult lai

inspireerituna Morgie blogisaba arutelust jätkan siin oma blogis teemaga, et miks küll on väga paljudel inimestel alaväärsuskompleksid.

Jättes kõrvale kõikvõimalikud biokeemilised tegurid (kelle keha mis aineid toodab ja kas ained on enne ja käitumine pärast või vastupidi), keskenduksin mina siinkohal välistele teguritele.

1. Negatiivne tagasiside keskkonnalt, kus laps toimetab. Minu hüüdnimed lapsepõlves: Kondi-Robert, Sääsk Äbarik, Nõianägu, Keppjalg, Kondibukett, Kont, Värdjas jne. Pidev tagasiside verbaalselt (sisuga: rõve värdjas) ja füüsiliselt (ei võeta mängu, kiusamine sh koolivägivald, peksmine). Mäletan, milline õudus oli iga päev mööduda ametikooli ühiselamust, kus akende peal kõõlusid teismelised noormehed, kes ilkusid minu, pisikese haleda inimräbala üle, kes ma olin sunnitud seda kannatuste rada läbima. Ja nüüd, 30-aastat hiljem, küsis minu abikaasa, miks ma ometigi ei läinud teist teed. Lihtne, eksju. Aga hirmunud inimene ei suuda adekvaatselt mõelda teadagi ja nii ma siis vedasin oma rasket risti iga päev. Ja mina mäletan end teistest erinevana alates hetkest, mil mul on olemas mälestused.
2. Kodusoojuse ja positiivse tagasiside puudumine. Arvate, et ma sain kiita selle eest, et mul olid kõik viied? Ei, ma sain karistada selle eest, kui mul oli midagi valesti. See, mis oli hea, see oli niivõrd elementaarne, et seda keegi ei märganud. Ja ma ei osanud ka ise hinnata oma oskusi või loomingut, kuna tagasiside praktiliselt puudus. Kodus ei ole kunagi keegi minu otsuseid toetanud, minuga läbi arutanud, kuidas asju lahendada, mis oleksid head sammud. Mind on aastakümneid oma valikutega üksi jäetud ja ema on suisa nautinud minu valesammude tagajärgi, omamoodi karistanud mind olemasolu ja eksimuste eest. Minu olemasolu oli nii ebavajalik, et ma omandasin oskuse olla "hea" st märkamatu. Emal valutas pea või oli ta üldse tööl, mitte kuradi kedagi ei huvitanud minu elu ja asjatoimetused. Ja kas te arvate, et mu ema praegu huvitab? Ei, ta lõpetab kõne koheselt, kui ma kasvõi piiksatan, et mul on suur koormus või ma olen väsinud. Ja mina olen väsinud välja mõtlemast, miks minu ema mind vihkab. Selle eest, et ma olen teistsugune? Selle eest, et ma ei tule alati toime? Selle eest, et ma olen temale elav etteheide ühest untsuläinud lapsekasvatuse projektist? Minu üle ei saa ju uhke olla - neli last (milline häbi!), ikka veel ülikoolis (jumal, milline häbi!), me ei ole rikkad, mu mees ei ole miljonär, ma ise ei ole miljonär ja me ei ela isegi mitte välismaal, noh, ja ma ei ole kuulus või kui, siis ainult K linnas ja seetõttu, et mind peetakse seal joodikuks, lesbitariks ja prostituudiks ühtaegu. No öelge ometi, mille üle mu ema saakski uhke olla!
3. Hirm eksida on tingitud samuti välisest keskkonnast. Koolis oled sa ju idikas, kui sa midagi ei tea või ei oska. Ärge te mitte mõelgegi meie koolisüsteemis õppides õpetajat ülearuste küsimustega tülitada või märku anda sellest, et ei saa millestki aru, või mis veel hullem - teil on oma arvamus. Kui keegi vastab valesti, siis järgneb sellele ju üleüldine naer ja mõnitus. Parem on vait olla. Parem on mitte arvata. Parem on olla nähtamatu. Parem on sobituda süsteemi, sest muidu ei ole võimalik koolis käiagi, rääkimata veel õppimisest. Süsteem armastab ühesuguseid inimesi, kes on ühtemoodi riides, elavad ühtemoodi elu, kellel on ühesugune arusaam asjadest ja kes ei hakka süsteemile vastu. Kes lepivad, ninad nollis peas sellega, et neile iga päev solki kaela valatakse.
4. Inimene omandab tagasiside põhjal teadmise, et tema tööd ja tegemised ei ole väärtuslikud. Et tema mõtted ja tunded ei ole väärtuslikud. Et tema olemasolu ei ole vajalik, vaid on suur ja häbiväärne koorem tema perekonnale. Palun öelge mulle, mismoodi saakski niisugustes oludes kasvada üles inimene, kes on vaba ja julge, kes armastab elu ja kel on jaksu väljakutseid vastu võtta?

Ma tegelen oma hirmudega iga päev. Iga päev pean ma kusagilt leidma kinnitust, et ma ikka olen väärtuslik, et ma olen vajalik. Ja ma leian ka, sest minu kõrval on üks inimene, kes armastab mind tingimusteta: kiilakana, raseerimata, viltuste hammastega, kööbakana, kondisena, ülekaalulisena, suitsetavana, kurvana, üliõnnelikuna jne jne jne See ja minu laste olemasolu hoiavad mind elus. Kui minu peret ei oleks, küllap ma oleksin enda mittevajaliku katkise elu juba ammu, ammu-ammu ära lõpetanud. Või mis lõpetanud - kui oleks minu teha, ei oleks ma kunagi sündinudki.

Vaat selline on minu maailm!

Kudzu

Töö ootab...

oli eile postkasti potsatanud meili teema. Jah, nüüd on siis kätte jõudnud aeg, kus kõik peerud kahel otsal peavad lausa lõkendama lööma. St mina kui vana sotsiaaltööpeer, khm-khm. Pean oma otsuse lähiajal teatavaks tegema ja see on oi kui keeruline. Keeruline seepärast, et:

• ma ei taha tagasi minna, kuna valimistega midagi ei muutunud ja seega on kogu süsteem sama haige kui aasta tagasi
• mu kolleegide enamik on nii läbipõlenud, et nendega ühes ruumis viibimine põletab mindki tükkideks
• tegelikult ei oota mind seal keegi, kuna ma olen neil kõigil ammuilma üle visanud oma ebanormaalsusega (neli last! ja siis veel uus kõrgharidus) ja ülbitsemisega palgateemadel
• sama hästi võiksin ma poes vorsti müüa. Lahke olekuga müüja on sama teraapiline kui lahke olekuga sotsiaaltöötaja, vahe selles, et sotsiaaltöötaja peab hunnikute kaupa lolle pabereid täitma, mida müüja ei pea teps mitte tegema. Ahsoo, müüja palk on enamasti suurem kui sotsiaaltöötajal
• ma olen üldse väsinud inimestega töötamisest. Ma tahaksin pigem maalida ja luuletusi kirjutada. Kui inimestega kokku puutuda, siis ainult mingeid grupitöid läbi viies. Aga ei saa salata, et kõige suuremat rõõmu tunnen ma kunstidega tegeledes.
• Kodu, kooli ja perekonna ühitamine on enam-vähem võimatu ülesanne. Ma lihtsalt suren koormuse kätta nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Meil ei ole ka kedagi aitamas, kui, siis ainult raha eest. Raha teatavasti ei ole...
• meil on ette nähtud 8 õppenädalat semestris. Selge see, et õppepuhkustega ma aastast perioodi ära ei kata. Ja kui ma käin tööl ilma palgata, milleks siis üldse käia?

Plusspoolelt:

• Raha! Ikka väga niru on ainult lastetoetustest elada ja mitte omada isiklikku raha. Pealegi on õpinguteks vaja osta kunstitarbeid, mis ei ole ka väga odavad
• Õppelaen: kui pool aastat vastu peaksin, siis 09. juulil saaks viimane osa varasematest laenudest makstud. Summa on umbes 10 000. Kui keegi mulle selle papi niisama välja köhatab, siis muidugi poleks vajadust üldse kaaludagi tööleminekut.
• Mul on väga toredaid kolleege, kellega on armas koos töötada
• Klientidega on mul alati väga hea kontakt. Seda isegi siis, kui ma pean neile ütlema koledaid asju või teatama, et nad jäävad millestki ilma. Ja ma oskan inimesi (ära)kuulata.
• Kuhugi kuuluda on väga oluline tunne. Lastega kodusolemise periood kujunes sotsiaalseks vaakumiks, mis lõi mind rivist välja rohkem kui ma arvatagi oskasin. Ega ma siis niisama ei tormanud teise linna kooli! Koolis ma kuulun oma rühma, lisaks on mul tekkinud väga ha sõber Tlnas, aga jah, töökohta kuulumine on midagi muud. Kool saab ühel hetkel läbi ja siis....
• mind on niimoodi kasvatatud, et inimene peab töötama, olgu see töö siis talle vastik või mitte. Oma lapsepõlve mõjudega on ikka päris raske võidelda.
• ma tahan, et oleks turvaline. Kasvõi ebameeldiv, aga turvaline. Vabakutselisena elada on suur väljakutse, aga mul on ikkagi väikesed lapsed ja kui andekas ma üldse olen...

Näete, täiesti skisofreeniline olukord. Ja ma pean mingi lahenduse leidma, sest mult oodatakse vastust. Mees ütleb, et ära mine. Aga ma ei saa teda ka ainult kuulata.

Pagan võtku, miks peab elu nii keeruline olema!

Kudzu

Igapäevane perversne ahistamine...

on psühhopaadi maiuspala. Muidugi ei ole psühhopaati kerge ära tunda, sest nad on paraku üsna toimivad tegelased, kes oma elus sageli ka midagi on saavutanud ja eks nad oskavad suurepäraselt inimestega manipuleerida, mis teeb nende eristamine mõnevõrra raskemaks. Psühhopaadil puuduvad välised tunnused, aga kui neid natuke tundma õppida, siis muidugi selgub, et mingid üldnimetajad ikkagi on. Näiteks eriline silmavaade.

Ma arvan, et esiteks iseloomustab neid kaastunde puudumine teiste inimeste suhtes. Neil on alati õigus, nende seisukohad on ainukesed, nende maailm on see, mille ümber toimub tegevus. Kõik, kes erinevad, tuleb kindlasti maha trampida ja seda tehakse eriti peenelt. Psühhopaat reeglina tajub ära, kes on haavatav ja keda saab kõige kergemini kahjustada. Ja eks siis antaksegi tuld, sest teise inimese kannatuste nägemine on neile tõeline nauding. Selle nimel õigupoolest elataksegi.

Muidugi võib ka psühhopaat kellelegi kaasa tunda nt iseendale. Mis on ka loogiline, sest enda suhtes toime pandud ülekohtu osas on nad üpriski tundlikud. Ikka on süüdi teised, mitte nende endi valikud või perversne iseloom. Aga teiste osas mõistmine siiski puudub. Teised on nagunii rumalad, nõmedad ja mõttetud inimesed.

Ma olen ise ja kahjuks ka minu vanem laps, kes on väga minu moodi, kannatanud psühhopaatide tõttu korduvalt. On olnud hetki, kus tekib tahtmine elu lõpetada, sest enam ei suuda valu taluda.

Ja veel üks huvitav tähelepanek: mõnigi psühhopaat on end poetanud õpetajate ridadesse. Sest lapsed ei oska end vaimse vägivalla vastu kaitsta ja psühhopaadi naudingud saavad koolisüsteemis olema täiuslikud. Mõnigi laps ei leia kaitset ja mõistmist ka kodust, ja siis me pärast imestame, miks küll noored inimesed ei tule koolisüsteemis toime.

Iga kord, kui ma näen inimest, kes tuleb ülbel toonil oma õigusi välja tooma ja teiste olemust maha trampima, haarab mind õudus. Tahaksin põgeneda ja peitu pugeda! Ja netimaailm annab psühhopaatidele ju veel eriti head võimalused teiste tunnetega mängimiseks, sest reaalselt sa oma kiusajale vastu astuda ei saa, aga tema on oma naudingu teise inimese kahjustamisest kindlasti kätte saanud.

Kui te teate mõnd eriti head retsepti psühhopaatide vältimiseks või enda kaitsmiseks nende eest, siis andke lahkesti teada. Aga kuni selle hetkeni on minu hüüdlause: hoia end tema teelt kõrvale ja põgene, vaba laps!

Kudzu

Miks peab armastama oma emakeelt...

ja seda ka kõnelema, tõestab meile ajaleht Postimees. Vaadakem hetkeks pealkirja "Eestis sureb alkoholi tagajärjel kõige rohkem inimesi"http://www.tarbija24.ee/?id=178612. Kas loomi sureb oluliselt vähem? Taimi? Alkoholi tagajärjel? Misasi see on? Mis sellele eelneb? Mis see alkohol teeb ka inimestega? Mina mõtlesin, et alkoholi tarbimine on kahjulik, aga tuleb välja, et ....
Minul on piinlik lugeda, kuigi ma mõistan, et meie õigekirja keerabki tuksi liigne süvenemine ingliskeelsesse maailma, kust võetakse üle lauseehitus, mis kokkuvõttes ajab naerma ning ei anna edasi ka asja mõtet.
Muidugi on alati võimalus, et loll pealkiri sattus ajalehte alkoholi tagajärjel - kasutades Postimehe enda sõnu.
Kudzu

Veel Kahnist...

Mul on hea meel, et mina võin end ka selle looga seostada. Tegin natuke K linnale mainekujundust (ehk rääkisin, kellele vaja) ja tulemus alljärgnev:

http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=15876&sec=1

Kudzu

Vali-mind-mees...

Tartu Anne valimisjaoskonnas puudusid kabiinide ees kardinad. Ruumi oli vähe, rahvast palju ning kõik, kes viitsisid kaela küünitada, võisid jälgida, mida keegi oma valimissedelile kirjutab.

Elagu heade mõtete linn! Meie siin suisa jagame oma mõtteid!

Loodan, et Riigikogu valimisteks saab oma kandidaadi numbri kirjutada avalikule elektroonilisele tabloole nt mõnes vabaajakeskuses. Siis on kohe hea ülevaade, et kes keda valis ja saab üksiti maru kiiresti ka andmeid töödelda. Ja kes ei valinud õiget erakonda, need saab kohe musta nimekirja kanda.

Võin kinnitada, et mina ei valinud ei keski ega reformi (minu jaoks ebaeetiliselt käituvate võimurite parteid mõlemad, andestust siinkohal, kui keegi personaalselt tunneb end puudutatuna, aga lugedes lehti ja vaadates igapäevaelu, siis kahjuks ei muuda mõned eetilised reformarid ja kesikud oma partei mainet tervikuna).

Ega ma ei usu, et miski siin maamunal muutumas on. Usun, et me liigume ikka kiirel sammul edasi viie rikkama riigi hulka nt töötute arvult, negatiivse iibe ja suure väljarände osas.

Kudzu poliitikatoimetus

Augustimeenutus

Tume ja sume suveöö
augustis
tähekihilise taeva all.
Siilikübarad kummardavad üksteisele,
tervitades vaikselt ligihiilivat sügist.
Mungalilled edvistavad värviliste naeratustega
-kui mungad seda näeksid!
Veel ei ole puude
lehemustrid kaotanud rohelust,
veel ei kilju taevas rändlindude parved,
veel ei laota hallaööd
oma pitsi maapinnale.
Ometigi on sumeduse katte all
aimata esimesi lahkumise märke.
Lõppemise algust,
minemise tulekut.
Magusat valu ja igatsust
lennata koos sookurgedega
sinna,
kus elavad surnute hinged
ja kuhu sügis alati ukse avab.

Produktsioon...

on muutnud tohutuks. Maalin, keedan ja küpsetan, heegeldasin valmis lillekindad (vt ka viimast Käsitöö ajakirja), alustasin salli kudumist, kirjutan luuletusi, elan kaasa armsa inimese heitlustele olemise talumatu kergusega, loen raamatuid, õpin inglise keelt, mängin lastega ja kui aega saan, siis ka magan. Mis tähendab, et olen krooniliselt väsinud. Aga rõõm loomisest on nii suur, et ei saa ära ka lõpetada.

Eino kaua muidugi niimoodi vastu ei pea, see on siililegi selge. Siilile tegelikult eriti, sest tema ju talvel teatavasti magab, mitte ei loo ega lehvita (miks ma ei imesta, et Kalevipojas oli ka siil see, kes tarka ja mõistlikku nõu andis). Aga mina ei ole mõistlik inimene. Ja esimest korda üle pikkade aastate ei ole mul sellepärast ei piinlik ega halb. Hakkan vaikselt "kapist" välja tulema, natukehaaval näitama seda osa endast, kes on olnud peidus, alla surutud, ära hirmutatud. Korraliku, vagura, normidele vastava Kudzu sees elab tegelikult üks palju võimsam, julgem, ilusam, tugevam tegelane. Ja isegi kui see avanemine paneb kinni mõned uksed - las minna!

Muidugi ma tean, et murdumine on minust alati vaid ühe tillukese hetke kaugusel. Tige pilk, kurjus, õelus, ülejõukäivad kohustused, üksildus jne jne jne - igaüks neist võib mind hoobilt katki teha, uuesti lukku panna, peitu ajada, kapinurka pugema sundida. Ja ometigi ma katsetan, sest kaotada ei ole ka ju midagi. Pigem on võita.

Kudzu

PS Minu töid näeb http://mk2009.edicypages.com Kuna nad kõik on A2 formaadis ja palju võimsamad, kui fotodel, pluss nad on ruumilised ja mitmekihilised oma olemuselt, aga kahjuks meie fotokaga ei saa paremaid pilte. Ja need on siis katsetused enamasti (erinevad tehnikad ja erinevad vahendid).

Sügisene...

On õhtu.
Linnas matab niiske udu
autode hääled ja rongirataste kõmina.
Maailm on vettinud nagu pesukäsn,
kust veetilgad langevad vaikusesse:
üksteise järel,
justkui pärlitena katkiselt kaelakeelt.
Sombune pimedus
paitab mu pisaraid
ja muudab needki pärliteks,
mis kõlinal kukuvad,
purustades hetkeks õhtuse vaikuse.
Vaikuse, mis tõmbub aina koomale ja koomale,
ümber pimeduses tukkuva
niiske ja kurvameelse linna.

Gerondid ülikooli!

Kui mullu õppis gümnaasiumide lõpuklassides 10 823 õpilast, siis 2016. aastaks on neid järel vaid 6440. Ülikoolidele tähendab see nukrat tõdemust, et ka potentsiaalsete tudengikandidaatide hulk kuivab drastiliselt kokku http://www.postimees.ee/?id=175487.

Seega siis demograafiline kriis annab võimaluse vanuritel õppida, kui just ülikoolid ei soovi oma uksi kinni panna. Samas on nt Tallinna Ülikoolis õppivad vanurtudengid hädas inglise keele vajaliku taseme eksami sooritamisega (B2), sest meie kahjuks ei õppinud inglise keelt koolis väga süvendatult, rääkimata sellest, et puudus igasugune mõte inglise keelt üldse õppida. Vaja läks ju vene keelt. Mina oskan ka vene keelt paremini, sellele faktile ei saa kuidagi vastu vaielda. Ja noh, kui Inglismaal elanud kursaõde, kes seal sooritas keeleeksami C tasemele ning meie kursuse kontrolltöös sai vaid 60% õigeid vastuseid, siis ilmselt pole viga minus.

Ja ikkagi - nõuda väga head inglise keele oskust on tegelikult vanuseline diskrimineerimine, eriti veel nende suhtes, kes juhtusid saksa keelt õppima. Kusjuures minu kursaõde (M-Härma lõpetanud) ei jõua ära imestada, et kuigi ma ei räägi hästi, oskan ma suurepäraselt tõlkida ja moodustada täiesti õige sisuga ilusaid eestikeelseid lauseid. Mis tähendab, et mul on olemas passiivne keeleoskus, pole probleeme ei suulisest ega kirjalikust kõnest arusaamisega. Ja mul on olemas eesti keele oskus, mis kahjuks meie noortel seoses pidevas ingliskeelses keelekeskkonnas viibimisega kipub viletsaks jääma. Ehh, ikka peavad eestlased mõne suurriigi kintsu kaapima - kunagi tambiti vene keelt, nüüd inglise keelt. Ja ärge öelge, et PEAB kindlasti just inglise keelt rääkima, sest KÕIK räägivad. Mina tahaksin siiski ise otsustada, mida ma õpin ja kuidas ma õpin, ag praeguse süsteemi juures ei anta kahjuks niisugust valikut.

Eile käisin Jaan Söödi ja Riho Sibula kontserdil. Jaan Sööt laulab väga ilusti, aga Riho Sibulat ei ületa küll keegi. Tema hääl on nii eriline, lummav lausa, et aina kuulaks ja kuulaks ja kuulaks... Hinges hakkab hea, et keegi niisugune inimene siin maamunal elab ja toimetab ja mul ka on olnud võimalus tema lauludest osa saada.

K

mida?

Inglise keel...

peaksin õppima. Aga ei, selle asemel olen tundide kaupa maalinud. Kui ma jaksaksin, siis paneksin midagi ka üles, aga praegu peate leppima minu selgitusega, et ma teen täiesti teistmoodi tööd (juhul, kui see kedagi üldse huvitama peaks). Esiteks muidugi suurus (1m korda miskine 1,15m). Pole ealeski midagi nii võimsat ette võtnud. Teiseks kasutan akrüüle ja kolmandaks ei kasuta pintsleid, vaid haigekassakaarti, labidakesi ja värvirulli. Kolmandaks on tegu sünge, pessimistliku ja koduseintele mittesoovitatava tööga. Ajab ära une ja kõik head mõtted!

Aga ma ise olen väga õnnelik. Esiteks mulle tõesti meeldib seda tööd teha, teiseks on progress juba seegi, et ma lasen endast koledad asjad välja, mitte ei pressi neid peitu, ja kolmandaks - suur formaat on juba seepärast hea, et kulub vähemalt 100 aastat aega ja tonn kannatust, enne kui töö valmib. Muidu ma vihun kiiresti-kiiresti, aga ei saa üldse nautida protsessi.

Teema kargas ise pildile. Algul plaanisin abstraktset maali, mängimist erinevate tehnikatega. Ja ühtäkki vaatas mulle vastu Narr. Nägu ma talle ei tee, see on aimatav (me ju keegi ei tea, kes on Narr, mida ta tegelikult mõtleb, kas tal on vahel ka valus, kas ta on õnnelik jne) ja nii ta hakkas vaikselt tulema. Loodan, et mu abikaasa pildistab protsessi ka, siis on näha, kuidas on pilt arenenud.

Aga nüüd ma hakkan ausõna inglise keelt õppima!

Kudzu

Puhkepäev...

on minu jaoks enamasti esmaspäev. Eriti kui ma koolist tulles olen väsinud nagu vana kronu ja seetõttu on lastega tegelemine laupäeval ja pühapäeval nõudnud minult ebainimlikku pingutamist. Eile kahjuks läksid asjad päris käest, osaliselt ka oodatava ilmamuutuse tõttu, igatahes ei suutnud ma end liigutada, suhelda ja midagigi ette võtta. Selle asemel lamasin, magasin ja virisesin, kui end aeg-ajalt voodist püsti sain. Kuna kodus ei olnud ka väga soe, aga mina kuulun nende õnnetute tegelaste hulka, kelle jaoks külmetamine on räige füüsiline piin, siis muidugi osa energiast kadus enesesoojendamise tarbeks. Ausalt öeldes on selline räme energiapuudus minu elus olnud harvaesinev, kuna ma ikkagi olen jõuline inimene ju, ja ka kohusetundlik, sundides end mingeid rolle enamvähem adekvaatselt täitma. Ehk seepärast tundus eriti hirmutavana olukord, et ma tõesti füüsiliselt ei olnud võimeline liigutama ja isegi mõtlema mitte. Nii ma siis otsustasin, et täna annan endale vaba päeva. Ei tee ka kooliasju, millega alustan homme, muidu olen varsti nagu mädand räim, mille keegi on unustanud räästa alla kuivama.

Tallinnas juhtus üks imeline asi, üks kohtumine Inimesega. Võiks öelda, et ma olen endale leidnud Õpetaja. Üllatuseks oleme me paljuski väga sarnased ja väga lähedast sidet ma tundsin temaga juba ka varem. Iseäralikult lähedast, nagu vaataksin peeglisse. Ainus vahe, et see peegelpilt on tõesti väga ilus ja imeline, mis mulle vastu vaatab, erinevalt tavalisest ninaviltu-hambadpuseriti-ülekaaluskööberdisest. Midagi seega on minu vildakas maailmas saanud natuke paremaks või siis vähemalt tean, et ma ei ole üksi ja ma ei ole nii friik, et keegi minust aru ei saaks. Niivõrd, kui üldse on võimalik kellestki aru saada.

Ja ma olen hakanud maalima abstraktseid pilte. Katsetasin ja tuli täitsa välja ning minu abikaasa põleb soovist neid e-bays müüma hakata. Mul on kulunud hulk aega selgitamaks, et ei hakka neid ostma keegi ja üleüldse puudub tal kriitikameel minu suhtes... aga noh, ma ühe maaliga olen ise ka rahul, kavatsen selle ära raamida ja seinale panna. Midagi totaalselt erinevat kõigist varasematest töödest. Ja uue laine harjal ostsin endale igasugu kunstitarbeid kokku ning kavatsen oma katsetustega jätkata.

Midagi, mis hoiaks üleval, mis hoiaks uppumast...

Ikka teie

Kudzu

Midagi positiivset siin koduvanavallatus maailmas...

http://www.tarbija24.ee/?id=173749

On lootust elada veel ainult kakskümmend aastat. Tundub meeldiv...

Kodu, kallis kodu...

ma tegin õppekava juhile kirjaliku ettepaneku sisse viia rühmatunnid. Ja uskumatul kombel leidis see idee positiivset vastukaja ning meil saab olema nn kursusejuhendaja, kes on meiega need kaks aastat, mis meil lõpetamiseni on jäänud. Inimesed said lõpuks aru, et niimoodi laialipillutatuna ei ole võimalik end läbi õpingute närida. Ehk siis lõpeb analoog TÜ kunagise I aasta bakaõppega lõpuks ära. Siis ma tundsin end samamoodi üksildasena ja abituna. Mitte et ma oleksin meeletu inimarmastaja, aga äratõugatuna end ka nagu tunda ei tahaks. Vabalt valitud üksiolemine on progressiivne, edasiviiv olemine; sunnitud üksindusest on raske midagi hullemat välja mõelda.

Tegelikult on meie I kursus mind omaks võtnud. Ja mina tunnen end nende hulgas väga mõnusalt ning täitsa õnnelikult juba. Inimesed tulevad minuga rääkima, tervitavad rõõmsate nägudega ja viskavad nalja ning suurem osa neist saab ka minu kõverikust huumorist väga hästi aru. Minu oma kursuse inimesed on sama toredad ja armsad, aga kahjuks ma näen neid tunduvalt harvemini.

Ma tegin kodus mõned tööd: visandasid joonega maastikke, tegelesin ring-ruut-kolmnurk teemaga. Ja kuigi ma häbenesin oma töid algul näidata, said need pr Maalikunstnikult ja ka koolikaaslastelt väga hea vastukaja. Ma üldse kodus töötan paremini - isegi kui ma teen seda öösiti. Tavaliselt tekivad mul ootamatutes kohtades ideed ja siin ma teostan neid jõudumööda. Täna tekkis mul idee semestri lõputöö osas näiteks. Homme uurin, kas sellel ideel oleks jumet. Aga jah, tunnis kuidagi blokib ära.

Nii et positiivseid asju ikka juhtub ka. Ja küllap ma ikka kuidagi vaikselt suudan edasi pusida, kui ainult vähegi on võimalust vahepeal ka puhata ja mängida. Ja inglise keeles ma hakkan otsima eraõpetajat, kes mind järele aitaks. Kui teate soovitada kedagi Tlnas või Tartus, siis andke aga teada.

Kudzu

PS Järgmise nädala esmaspäeval ma magan. magan niikaua kuni und on. ma olen selle puhkepäeva kuhjaga ära teeninud.

Emotsionaalselt kättesaamatu...

on inimene siis, kui tal on mingid meeleoluhäired. Depressioon isegi, koos meeleheite, enesevihkamise, üksindustunde ja muude hädadega, mis sellise seisundiga kaasnevad. Kus ainus mõte on, et elu on mõttetu. Et pingutamine on mõttetu. Et kõik, mida armastad, on kättesaamatus kauguses. Et ei ole kohta, aega ega ruumi, et enda valu kasvõi lõuendile maalida või paberile panna. Et on ainult üks lõputu enesepiitsutamine, millega kaasneb veel suurem meeleheide, veel suurem kaos ja veel suurem soov käega lüüa.

Ma ei taha isegi mõelda, mida minu lapsed on pidanud koos minuga läbi tegema. Et on olnud pikki perioode, kus ma ei olnud suuteline isegi naeratama või midagi ütlema. Et ema põgeneb kuhugi oma mõtetesse või vaatab tühja pilguga enese ette. Või mida ma siin üksinda oma toas praegugi teen - teades, et homme tuleb sõita nädalaks kooli ja ma ei näegi oma lapsi 5 päeva.

Ma vaatan oma elule tagasi kui lõputule vigade reale. Noh, paar asja on, mille üle ma ei kurvasta - Tartu Ülikoolis käimine on olnud see asi, mille üle ma võin nii enam-vähem uhke olla. Aga eks seegi olnud pingutamine ülejõukäivate nõudmistega toimetulemiseks, sest lapsed olid mul ju ka sel ajal, kui ülikoolis käisin. Aga see, mis minu elus praegu toimub, on üle mõistuse ja üle piiride, mida mina suudan välja kannatada. Esiteks tunniplaan - kaks täisnädalat kuus ja igaks päevaks üks paaritunnine loeng. Teate, need loengud oleks kõik võinud paigutada kahe ja poole päeva peale. Teiseks on meil selles kuus kahe nädala asemel kolm koolinädalat ja ma arvan, et loovtantsu tunnid, mis kestsid kolm päeva ja mis viiakse läbi inglise keeles, annavad terve nädala möödu välja. Mitte et need tunnid mulle ei meeldiks, kaugel sellest - ma armastan loovtantsu, aga tulla seejärel üheks päevaks koju, õppida tundide kaupa inglise keele kontrolltööks, avastada õhtuks, et ikkagi midagi ei mäleta ega millestki aru ei saa ja siis hommikul kell 6.30 rongiga Tlna sõita ning asuda kohe aktiivselt osalema kunstitundides, kus tuleb midagi luua ja tahaks seda tõesti teha südamega, seejärel neli tundi psühhodraamat ning siis minna ööbimispaika inglise keele kontrolltööks õppima, see on üle mõistuse, uskuge mind. Isegi mulle, kes on muidu väga usin, kannatlik ja püüdnud adekvaatselt hakkama saada.

Ma olen oma praeguses koolis väga pettunud. ja mina ei ole ainukene. Me oleme omavahel rääkinud ja tundub, et kuna võeti vastu uus ja huvitav kursus, kelle tunniplaan on üles ehitatud täiesti teistel alustel, siis vanad olijad, II ja III kursus on lihtsalt kõrvale visatud. Eelmisel aastal tundsid muuseas samamoodi tookordse II kursuse omad. Kedagi ei huvita, kuidas me saame tehtud kohustuslikud ained, mida loetakse päevaõppes, kuidas me saame oma töö- ja koolielu kokku klapitatud. Mina ei läinud õppima inglise keelt ja arvutiõpetust, ja ausalt öeldes ei näe ka vajadust, miks neid peaks niiväga trampima. Samal ajal kui meie õppekavas ei ole siiani sh ka kolmanda kursuse jaoks olnud mingit ainet, kus õpetataks grupitööd läbi viima või aktiivse kuulamise meetodeid kasutama. Aga praktikaga pidime toime tulema juba esimesel kursusel.

Õppejõud, kes kangesti tahtis mind igale poole kaasata, ei ole nädalate kaupa vastnud meilidele. Konverentsi kohta, kuhu ta alguses esinema meelitas (ma ei olnud nõus) ja seejärel osalema kutsus, ei saanud ma loomulikult mingit kutset enam. Sain alles hiljuti teada, et see juba toimus. Kah väga tüüpiline meie koolile.

tartu Ülikoolis toimus enamik asju nagu aamen kirikus. Ja ma järjest enam olen uhke väga tugeva alsupõhja üle, mis mul õnnestus saada bakaõppest. Magister oli natuke kehvem, aga vähemalt sain kogemuse magistritöö kirjutamise osas ja suure uuringu läbiviimises. Tunniplaanid olid bakas alati maksimaalselt punkte pakkuvad ja kui ei tahtnud kohe mingit ainet läbida, siis nelja aasta jooksul ikka leidus võimalus, et said need ka tehtud. Keegi ei´oodanud, et me peaksime samal ajal võtma aineid, mida loeti ainult kaugõppes nii nagu praegu peame kaugõppijatena leidma võimaluse päevaõppe loengutes osalemiseks.

Meie eriala on akrediteerimata. Ja kui keegi praegu minu käest küsiks, kas selle võiks akrediteerida, siis minu vastus on "Ei". Kui üliõpilased on huvitavad niikaua, kuni astub sisse järgmine kursus, siis ei ole õppejõududel endalgi selge, mida nad ootavad, mismoodi inimesed oma õpingud lõpetatud saavad ja kuidas on üldse võimalik seal vastu pidada või kohal käia. Ja mida annab ainult üks erialaaine semestris meile, kui tulevastele loojatele ja lehvitajatele.

Kogu eelmise aasta eufooria ja rõõm kunstidega tegelemisest on haihtunud nagu kevadine lumi. Ma olen sealt saanud kõik selle, mida tahtsin saada ja olukorras, kus igaüks esitleb end loovteraapiate asjatundjana, võin ma oma eelneva hariduse pealt juba praegu loovringi juhtida või oma stuudio avada. Ma tunnen väga suurt kiusatust võtta akadeemiline puhkus, et natuke oma mõtteid klaarida ja siis otsustada, kas ma suudan nii kaootilise suhtumise juures seal veel edasi õppida või lepin ma asjaoluga, et minust ei saa kunagi mitte midagi ega mitte kedagi sellist, kes ma tahaksin olla. Nii nagu enamus inimesi maailmas on leppima sunnitud.

Jumal kui hea on mõelda, et see kõik lõppeb kunagi päriselt ära!

Kudzu