Armas Jõulutaat!

Tahaksin alustada oma kirja sellest, et kirjutan Sulle esimest korda. Kahjuks aga pole selline algus võimalik, sest olen Sulle ka varem kirjutanud ja vähemalt siiani Sa pole mulle vastata jõudnud. Mõistan, et ajad on kiired ja kui üks Jõuluvana peab külastama miljardeid inimesi ning tal on selleks aega loetud tunnid, pole minu kiri ju üldse nii tähtis. Aga vaat seekord ma ootan küll vastust, kuna mul on enamvähem elu ja surma küsimus!

Kallis Taat! Palun ära too mulle mitte midagi! Mitte et ma oleks halb laps olnud, kaugel sellest! Olen püüdnud vastata kõigi vajadustele sellise piirini, et oma vajadused olen nurka kopitama visanud. Ja seepärast palungi Sind, kes Sa suudad kõik suured ja väikesed soovid täita - minul oleks nimelt palve, et Sa tekitaksid ööpäeva ühe tunni juurde. Mul oleks seda aega hädasti vaja, et teha neid asju, mida ma armastan, mitte seda, mida peab. Kõik ärkvelolekutunnid kuluvad teistele inimestele, eriti muidugi minu perele, aga vaat see lisatund, see võiks olla täiesti minu oma. Ma ei jaksa enam eriti kaua öösiti oma hobidega tegeleda, kardan, et kui samamoodi jätkan, siis järgmistel jõuludel pole minust enam isegi nii palju asju, et Sulle kirjutada.

Kallis Jõuluvana! Nagu näed, on minu soov pisitilluke, ei mingit kopterit ega kolme maja soojal maal. Lihtsalt üks tunnike ööpäevas juurde ja ma oleksin väga õnnelik!

Aitäh!

Sinu Kudzu

PS Kui Sa seda tundi ikka kohe kuidagi ei saa, äkki saadad meile Vanaema Õunapuu Otsas, kes kasvõi mõnegi töökese enda kanda võtaks? Sellest oleks ka abi. No ja kui vanaemadega juhtub kitsas käes olema, siis kingi meile abikaasaga 24h kahekesiolemise aega, järjest kohe, see oleks vähim, mida ma üldse oskan soovida. Mitte et ma siin kaupleks Sinuga, ei, kindlasti mitte, lihtsalt annan vihjeid asjade kohta, mis mind veel võiksid rõõmustada.

Aasta tropp...

see olen mina! Kusjuures mitte lihtsalt tropp, vaid korralik pedantne tropp. Suures töötoa kujundamise tuhinas panin ma väga korralikult ära kõik oma heegelnõelad. Olen neid jupp aega otsinud, aga mida pole, seda pole. Õnneks leidus üks heegelnõel, mis oli mul kahe silma vahele jäänud ja ma saan lapsele homseks mihklilaadaks mõne lillekese heegeldada, kuid kus on ülejäänud 7 tk, seda teab vaid Jumal taevas. Nüüd ma mõtlen õudusega, kas ma olen veel mingeid asju kuhugi väga korralikult pannud ja kus see koht siis ikkagi on.

Sügis saabus vihmahoogudega, mina samal ajal lobisesin rõõmsalt sõbraga. Kuna meie lauatelefon ei jaksa rohkem elus püsida, kui kümme minutit, siis kasutasin moblat. Lauakale uue aku ostmine on pidevalt edasi lükkunud seoses vajadusega maksta lõputuid arveid ja osta vidinaid, mida on tarvis küll kooli, küll lasteaeda. MM käib trennis ja kunstiringis, nüüd siis on tal idee, et tahab minna ka näiteringi. Ma ise olin laps, kes eelistas kodus omaette nokitseda või sõpradega mängida, igasugu ringid ei pakkunud mulle huvi. MM on täiesti teistsugune (loogiline, eksole!) ja kui inimene tunneb huvi toredate asjade vastu, tuleb seda soodustada.

Inglikene läks lasteaias muusikaringi ja uhab lisaks käia iluvõimlemises. Kuna ta on meil natuke päntajalg nagu tema isa ja vanaisagi, siis igasugune jalalabade treening kulub marjaks ära. Ja kuniks trennid on kodu lähedal või koolis või lasteaias, siis logistiliselt on võimalik seda kõike ka korraldada. Ning kui ma kosun, siis alustan MM-i treenimist meie linnakese suurepärase bussiliiklusega toimetulekuks.

Täna öösel ei tulnud mul üldse und. Lamasin voodis ja mõtlesin, siis üritasin magada, mis ei õnnestunud. Lõppes minu unelemine kujutlusega Gandalfist filmis "Sõrmuste isand", kelle pikad juuksed ja habe lehvivad tuules, mis puhul alati talle näkku. Aga mis siis, kui tuul puhuks tagant? Ja keerutaks tal juuksed üle näo? Või rebiks tema hõlsti tagant üles, nii et Gandalfi uhutud aluspesu ja toekad matkasaapad oleksid kaadris? Just siis, kui mulle naer eriti peale tükkis, kalpsas kohale väikene Ingel ja ajas üles abikaasa, kellele ma sain oma ideed tutvustada. Talle meeldis! Ingel pistis samal ajal oma külmad varbad mulle kõhu vastu ja arvas, et tahaks minu kaissu jääda kohe pikemaks ajaks. Varbad saime soojaks ning siis saabus hetk kooli ja lasteaeda minna. Nagu hiljem selgus, unustas abikaasa äratuskella helisema panna ning tänu Inglikesele ja minu jaburatele naljadele saime kõik õigel ajal üles.

Nojah, ma nüüd siis hakkan oma viimse heegelnõelaga tööle ja püüan seda hoida nagu silmatera.

Kudzu