Head teed (tööd) Sul minna, töö!

Eesti hullemaid bürokraatiamasinaid kaotab pisikese tähtsusetu ülekvalifitseeritud mutrikese. Lugesin täna mõnuga uut töötajate hindamise juhendit, kus erinevalt kogu maailmas levinud süsteemist on "A" madalaim hinne (anna andeks, Jumal, harimatutele, sest neid siin leidub) ja kus viimane tase on "töötaja on ülekvalifitseeritud". Hurraa, need ülekvalifitseeritud saab kõik lahti lasta või siis sundida end vähem harima. Äkki aitaks ajuoperatsioon nt poole aju eemaldamine?
Meie linn haritud inimesi ei vaja, jebedijee! Mul juba teine kõrgharidus käsil, mis mul siin enam teha on, eksju! Miks peaks ülikoolilinnas linna juhtima intelligentsed, kõrgelt haritud, kõrgelt motiveeritud ja südamega töötavad spetsialistid? Pole vaja neid, sest neile peaks ju äkki ka inimväärset palka maksma. Praegune 9800 krooni miinus maksud kõrgharidusega spetsialistile on isegi Eesti tingimustes naeruväärne. Põnev, et meie organisatsioonis ametnikud, kes tegelevad ehitistega, saavad ikka kenakesti rohkem palka kui inimestega tegelejad; need ju palka ei vajagi. Soovitatakse, et minge minema, kui ei meeldi ja just seda me ka teeme. Mingit tunglemist meie ametikohtadele pole, kaader voolab mõnuga, uued töötajad päästavad uppuvat laeva, aga kauaks, seda ei tea Liisu ega lapsed. Äkki (peab ju ometigi mõtlema positiivselt) peale valimisi tuleb miski muutus? Äkki terve mõistus võidab ja refomikaid enam ei valita? Äkki....
Minema siit uppuvalt laevalt, rumalate ja enesekesksete masininimeste maailmast! Minema paberiarmastajate pesast, perverssete reeglite loojate taevast, kadeduse, intriigitsemise ja võimuahnuse paradiisist!
Head teed igavesti, aamen!
Kudzu

Jõulud kollase plastkausiga

Mis on kõige kindlam viis vältida ülesöömist? Loomulikult haigestumine kõhuviirusesse, ja just täpselt niimoodi meie peres juhtuski. Kõigpealt oksendas öösel vastu kolmapäeva meie MM, kes veetis järgneva päeva kodus koristustöödel abistades ning oli üldiselt väga reibas juba sama päeva õhtuks. Mina oma lihtsameelsuses arvasin, et nüüd on siis kõik möödas. Vorpisin 24.dets 5 kilo kartulisalatit valmis teha, küpsetasin suure hunniku pidusaia ja siis tuli Jõuluvana ning kõik sõid ja olid rõõmsad (Jõuluvana küsis MM-ilt, et mis tema ka teha oskab, kas kõrvu liigutada vms, mille peale MM surmtõsise näoga võttis oma kõrvalestadest kinni ja kukkus nendega vehkima. Ingel ei julgenud üldse vanaga tegemist teha, aga ülejäänutel oli nalja palju). Ja siis hakkas mul vaikselt kõhus keerama, keeras ja keeras ja palavik kerkis ja süda läikis ning täitsa õudne oli olla. Hommikul selgus, et ka armas abikaas oli vahepeal potti embamas käinud. Ja siis oli jälle minu kord ja siis tema kord ja siis minu kord ja vahepeal käis vanem poeg ka oma osa andmas. Mul oli kohe kollane plastkauss voodi all, et kui jälle üks hoog tuleb, siis saab kiiresti asjad aetud, ei pea läbi külma koridori WC-sse tormama. Jõle romantiline, kas pole? Külalised ei saanud ükski tulla ja emal soovitasime ka piletid tagasi müüa ning saarde jääda, sest haigus tundus päris nakkav olevat.

Ja kui me ei oksendanud, siis me magasime, mis tähendas, et pisikesed tegid, mis ise tahtsid. Täna oleme juba tund aega seda "ise tahtsid" tagajärge likvideerinud. Hull lugu oli, et ei jaksanud midagi teha, seega lükkus ahju kütmine kaugustesse ja toad olid külmad, ning vähe sellest, et me ise ei saanud midagi süüa, ka lapsed pidid leppima maisihelveste ja piimaga, sest paljas mõte toiduvalmistamisest kutsus esile võimsa öögatuse. Lastekaitsjana mõtlesin, et lapsed peaksid sellises olukorras vist olema turvakodus, sest kui ikka mõlemad vanemad on puruhaiged ja võrgustikku netu, siis mismoodi peaks üks pere oma elu korraldama. Aga noh, täna on õnneks juba parem, lonksan kohvi juua (ilma piimata) ja pole veel öökima pistnud, nii et on lootust päeva jooksul ka midagi hamba alla saada. Mida teha 5 kilo kartulisalatiga, vat seda ma ei tea. Kahju ju prügikasti visata.

Sellised vahvad jõulud meil siin.

Kudzu

PS Ja ma ei tee enne uue aasta esimesi minutied mingit kokkuvõtet eelnenud aastast, sest iialgi ei tea, millal jälle mõni "tore" üllatus uksest, aknast või muul moel sisse poeb.

Häid pühi!

Siit metsast me tervitame teid, kuulates Püha ööd, süües pidusaia ja vanaisa lihapalle. Kõik on rõõmsad, kõik on rahulikud ja kõik on õnnelikud. Kingipakid on Jõuluvanalt kätte saadud (kes liigutas kõrvu, kes tegi kätekõverdusi) ja lahti harutatud ning nüüd siis nosib igaüks omi asju ajada, kindlas teadmises, et ülejäänud tegelased on kusagil siinsamas olemas. Alati.
Kudzu ja Co

Fucking jõulud

ausalt, ma kohe vihkan seda aega, kus terve maailm särab ja õilmitseb, ainult mina tunnen end saamatu õnnetusehunnikuna, kelle miski ei õnnestu ja kes tahaks üle kõige kuhugi lumehange peitu pugeda. Kaks kõige hullemat aega on jaanipäev ja jõulud. Siis on väline surve olla rõõmus ja õnnelik nii tugev, et poo või üles - paljud muuseas seda teevadki.

Mis on sel aastal minu jõulud? Esiteks tuleb koristada ära kogu majapidamine, kuna ma ei suutnud sügisest alates siin lillegi liigutada. No mis sa liigutad, kui peale töölt naasmist teed söögi valmis, sööd ja magad tunnikese, siis tõused üles ja sööd veel natuke ja lähed uuesti magama. Ja nädalavahetusel magad muidugi 12h jutti ja siis veel lõuna ajal 2-3h. Minu perekond ei suuda majapidamisega toime tulla, see on ka nüüdseks täiesti selge. Ikka tuleb oodata nädal aega, kuni lõpuks pr ema kellal patareid ära vahetab ja uue pirni pesasse keerab, WC-poti puhtaks küürib ja üürgab, et võiks lõpuks õuest nöörilt seal vähemalt 3 nädalat mädanenud pesud tuppa tuua. Kusjuures ma ise pool aega olen kodust ära, seega määrin ju kõige vähem. Aga mentaliteet, et küll Kudzu teeb ja toimetab, on meie perekonnas nii tugev, et minu surma korral upuks terve meie maja kaki sisse ja seda ikka kohe päris kiiresti (armas Jumal, palun lase mul pilve piirilt seda pilti nautida, ma kohe tahaks seda näha, pliiiiiiis!). Seega homme õhtuks, kui ma olen majale tiiru peale saanud, olen ma läbi nagu läti raha ja ainult nutan, istun kusagil kägaras nurgas ja ei mingit jõulu. Ei ole ma saatnud sel aastal ühtki jõulukaarti, ei ole ma ise oma kätega teinud ühtki kingitust, ei ole ma piparkoogitainast suutnud kooke valmistada (1 pannitäie tegime, ülejäänu lähen mingil hetkel lihtsalt prügikasti), kuusk on tóanurgas ehtimata, sest ma ei suuda sundida end ülisegamini köögikapist ehteid otsima jne jne jne jne.

Mis on hästi? Hästi on see, et mu pojad lähevad mõne aasta pärast kodust minema ja vähemalt nende laga ma enam koristama ei pea. Hea on see, et varsti saan siit hullumajast nädalaks minema. Ja see on ka hea, et ma kohe päris kindlasti ei ela igavesti. Annab lootust, eksju!

Ega siis midagi, asun koristustöödele. Abikaasa teeb oma tööd. Las teeb, onjä. Mina lähen täiesti vabatahtlikult 31.12 tööle, siis ma saan ka endale vastu rindu taguda ja tähtsat nägu teha, et mul on töö ja ma ei saa seetõttu kodus toimetada (huvitav, mida mina olen sügisest saadik teinud? Kui see polnud töö, mis see siis oli? Ja ikka pean ma üksi siin allkorrusel kraamima. Kas pole haige, ah?).

Kudzu

Kuidas aru saada, et oled surnud?

Tuled koju, avad ukse - tuba on soe, puhas, kõik asjad on oma koha peal ja mitte keegi mitte midagi ei taha.
Terv
Kudzu

Padjaraamat ja teised raamatud...

nii, sellel aastal mul rohkem pikka sessi ei tule. 22. detsembril on veel hommikune Renee Nõmmiku tund, ja siis tuleb kooli minna jällegi uuel aastal. Ongi hea, sest ma olen ikka väga väsinud. Sellel sessil tegin ilmselt oma elus siiani kõige halvemini sooritatud eksami, sest ma olin täna Ingli haigusele ja õppimisvõimaluste puudumisele täitsa läbi omadega ja lihtsalt ei suutnud asju meelde jätta. Aga noh, eks see ole ju kõigest eksam ju, eks siis teen uuesti, kui läbi kukkusin või väga kehva hinde saan. Esimene hetk peale eksamit oli väga närune olla, ja mulle tundus, et ka teistega oli samamoodi. Õppejõud kinnitas viimases loengus, et tegu ei ole päheõppimise eksamiga. Hiljem selgus kurb tõsiasi, et siiski tuli enamik asju justnimelt pähe õppida ja seda ikka päris suures mahus. Neid asju, mida ma oleksin paremini teadnud, nt grupitöö, seda ei küsitud üldse. Aga järgmine kord olen targem, selle õppejõu materjalide õppimisega alustan varem ja taon kõik detailselt pähe, sest eksamitulemustest sõltub ka minu edaspidine rahaline seis.

Sirje Runge oma loengus näitas meile filmi "Padjaraamat". See on lummav film, mille pildikeel võtab pikaks ajaks sõnatuks ja ka süzhee on hingelõikav. Üldse tundub kogu Jaapani kultuur mulle müstiline ja on ühtaegu nii õrn kui traagiline kui erootiline, ning seda oma erilisel moel. Mul oli peale filmi lõppemist tunne, et tahaksin ainult nutta. Aga siis läksime "Nimeta" baari sööma, rääkisime niisama maast ja ilmast, baari omanik kinkis meile kõigile pisikese pudeli Escada lõhna ja filmi lummus selleks korraks hajus. Aga ma tahaksin kindlasti seda filmi uuesti vaadata, sest esimese korraga ei suutnud nagunii kõike hoomata.

Siis tegime endale oma mandala. Minu oma võite edaspidi ka teie näha, minevik on selja taga, naiselik pool vasakul, tulevik ees ja mehelik pool paremal. Esialgsed kujundid tuli joonistada mittetöökäega ja silmad kinni ringi sisse, mille igaüks oma mõõtude järgi paberile oli tõmmanud. Pärast sai kõik kujundid omavahel ühendada. Minu mandala sisaldab vana head tuttavat kera motiivi, mis iseloomustab praktiliselt kõiki minu töid. Ju ma siis vajan hetkel palju kindlustunnet ja turvalisust, millega see kujund seostub nagu ma samas loengus teada sain.

Ja siis käisin ma Tlnas Rahvusraamatukogus raamatulaadal. Tänu sellele on minu riiulis nüüd Doris Kareva uusim luulekogu, suurepärane raamat "Siil udus" (selle kinkisin ma tegelikult oma abikaasale, aga olgu, meie raamaturiiulid on nagunii ühised, esteks; teiseks - valik sai tehtud lähtuvalt raamatu sügavast sisust ja sellest, et kakskümmend lehekülge suudab ka minu abikaasa oma elu jooksul läbi lugeda), Taevapuu II ja III osa, "Varaste isand" ja veel paar odavat lasteraamatut.

Niimoodi siis!

Kudzu

Selline lugu...

et öösel hakkas Ingel vigisema ja vähkrema ning kui me ta oma voodisse tõstsime, selgus, et lapsel on kõrge palavik. Lasime tal ikka jupp aega kõrge palavikuga olla, et viirused saaksid kõrvetada, ja siis võtsime temperatuuri ibuprofeeniga maha (mina ei kasuta paratsetamooli, sest sellel ei ole mingit mõju, sama hästi võiks kriiti või munakoori süüa). Seepeale muutus Ingel eriti seltskondlikuks ja rääkis valjuhäälselt igausugu huvitavaid asju ning kui ma palusin tal väheke vaiksemaks võtta, teatas lapsuke valju ja selge häälega:"Mina tahan rääkida!". Mõne aja pärast tundis ta huvi, kes krabistab. Kui ütlesin, et keegi ei krabista, küsis Ingel selle peale:"Miks?". Ma ei osanud vastata. Loovuse jumal oli mind peale väsitavat nädalavahetust ja veel väsitavamat ööd ajutiselt maha jätnud.

Hommikul olin dilemma ees, kas minna kooli või mitte minna? Kas vedada oma suur kohver endaga kaasa või mitte? Lõpuks otsustasin, et käin koolis ära, aga katsun endale teisipäeva vabaks organiseerida ja siis tulen õhtul Tartusse tagasi, sest nii kurb oleks oma pisike haige konnake siia maha jätta. Plaanid õnnestusid suurepäraselt, kuigi tuleb tunnistada, et Ingel on täitsa kõbus, viskab nalja ja askeldab ringi, aga olgu. Ma tahangi kodus rahulikult õppida, kolmapäeval on eksam ja ma pole veel õppima hakanudki. Muud koolitööd, mida ma siin hirmsa kiiruga tegin, on valmis, ja nii hea on teada, et peale pisiparanduste pole nendega rohkem vaja tegeleda.

Hommikul oli meil Rene Nõmmiku tund või mis tund, 3,5 tundi jutti. Ja kõik puhas liikumine, niisugune liikumine, et mul jooksis higi ojadena ja vahepeal oli selline tunne, et suren sinnasamasse. Aga kui siis lõpuks venitusharjutused (oi-jee, mul tõusevad juuksed püsti, kui nende peale mõtlen) ka tehtud sai, siis oli ikka väga uhke tunne. Noh, natuke võib-olla aeglasemalt kappasin kui teised (kujutage ise ette, et te peate 3,5h jooksma, hüppama ja kargama ikka edasi ja tagasi mööda saali või tegema tasakaaluharjutusi või käänama oma puusi jne, ja te pole oma vana paksu keret liigutanud juba viimased viiskümmend aastat!), aga see-eest visalt ja järjekindlalt. Eks see homme tunda ole, kas mul on mõni koht, mis ei valuta, kuigi pean enda üllatuseks tunnistama, et hetkel polegi väga hullu lihasvalu. 22. dets on jälle sama tund. Ja ma suisa ootan juba, sest tegelikult on tore liiguta ja eks neid pekke saab ju ka natuke vähemaks selle koormuse juures - ma loodan vähemalt.

Nüüd ma siis lähen Tallinnasse tagasi kolmapäeva hommikul (loodetavasti) ja olen reedeni ja siis ongi detsembris veel ainult hr Nõmmiku tund ning selleks aastaks saab kooliga ühele poole, jaanuaris jätkuvad loengud ja eksamid, aga sinna on ju veel hulk aega.

Tervitades

Kudzu

PS Ma käisin Suva poest endale etnosokke ostmas. Väga kuulid sokid, rahvusmustritega ja puha. Siis sain endale veel hästi nunnud pehmed villased sokid (sellised natuke karvased, jääkaru piltidega!) ja paksud punased sukapüksid. Ühesõnaga - sel aastal toob Jõuluvanu minu sõpradele etnosokke, kuna mul endal kahjuks pole aega ise kinke nikerdada, aga need sokid on ikka nii ägedad, et neid tahab igaüks kingikotist leida.

Aruanne

nii, järgmiseks nädalaks on vaja teha: referaat värvusõpetuses (tehtud), essee loovuse teooriates (tehtud), kolm ruumilist kompositsiooni (üks tehtud, kaks välja mõeldud ja kokkupanemine käib siuh-vilks Tlns), neile juurde mõelda kontseptsioonid ja ühele ka selgitav vaade (tehtud), kirjutada kaks kirjalikku tööd loovuse teooriate põhjal (tegemata, teha homme - eksam on teisipäeval), lugeda läbi ja ära õppida materjalid eksamiks aines "Sissejuhatus kunstiteraapiatesse" (pole olnd aega, eksam on kolmapäeval, nii et ega ei põle ju ka veel!), lugeda läbi üks ingliskeelne artikkel (alles reedeks, ja suht lihtne tekst, pole veel seega alustanud), kirjutada terviseõpetuses 1-2 lk eesti tervishoiust mingi uuringu põhjal (tehtud), kirjalik töö sellest, kuidas ma juurutan tervislikke eluviise (teen millalgi: ma üritasin hommikuti süüa, ega eriti ei õnnestunud küll, seega pole suurt midagi kirjutada), välja printida kompade fotod, et saaks analüüsida, mida edasi või tagasi (homme). Lisaks oleks meeldiv, kui ma loeksin läbi ka paar raamatut, aga noh, ilmselt ei ole selleks enam aega, mistõttu tuleb piirduda tähtsa näo tegemisega või "küsi sõbralt" õlekõrrega.

Aga ei karda raskusi pioneer ja nagu me Morgie'ga eelnevalt leidsime, et kui peale ülikooli lõpetamist suudab inimene eristada vasakut ja paremat poolt, tunneb end peeglis ära ja suudab põit kontrollida, siis on kõik hästi.

Oeh, kes on see inetu vanamammi, kes mulle just peeglist vastu naeratas?

Kudzu

Maailma naba

on minu ema, vähemalt nii ta elab. Hiljuti juhtus selline lugu, et ema saatis mulle paki, millele ma ülisuure koormuse tõttu ei saanud järgi minna, ja osaliselt ka muidugi seepärast, et ma olin kaks korda sessil vahemikus, kui pakk Tartu Postkontoris vedeles. Ütlen ausalt, ma ei teadnud, kui kaua pakki postkontoris hoitakse, sest pakikviitung oli mehe kotis ja ma ei vaadanud seda enne, kui hilja. Ja kui ma siis emale helistasin, et selline paha lugu juhtus, ema vihastas niimoodi, et oli kohe peale minu kõne lõppemist õele helistanud, nutnud toru otsas ja öelnud, et tema enam kunagi Tartusse ei tule. Normaalne!

Minu arvates on tegu erakordselt lapsiku käitumisega, kus esiteks reageeritakse üle (ahhaa, sina ei toonud MINU saadetud pakki välja ja mina sinuga enam ei suhtle!) ja teiseks on selline suhtumine lapsikult enesekeskne, sest kordagi ei tekkinud küsimust, mis minul antud olukorras kohe tekiks - "kulla laps, mida sa endaga teinud oled? ma tulen ja aitan sind oma võimaluste piirides kasvõi lapsehoidmisega, et sa saaksid natuke puhata". Samuti ei saa ema aru, et kui tema tartusse ei tule, siis ei näe ka õelapsed oma vanaema ja nemad pole ju süüdi, et mina unustasin postkontorisse minna. Loomulikult ma tean, et minu ema egotsentrilisse maailmapilti niisugused mõtted ei mahu ja ega ma ei kurvasta ka selle pärast. Püüan lihtsalt oma lastega teisiti käituda ja kasutan vana head taktikat - mitte suhelda inimesega, kellega suhtlemine on ülejõukäiv, haigettegev ja ebanormaalne.

Tervitades

Kudzu

Olla või mitte olla?

Ei ole just eriti keeruline küsimus. Mina näiteks eelistan mitteolemist, üldse poleks kahju, kui kohe praegu meteoor pähe kukuks või lendav taldrik laiaks litsuks. Ma saan aru küll, et elu on vahel imeilus ... kellelgi, kusagil kaugel maal. Einoh, mis kaugel maal, Tallinn polegi ju nii kaugel, aga seal ikka vahel tekib tunne, et tahaks maailma armastada. Siin, kodulinnas, igapäevaselt 9-12 tunniseid tööpäevi tehes kaob igasugune isu üldse kedagi armastada.

Mulle ei sobi ametnikutöö. Liiga palju mõttetuid pabereid, lollakaid reegleid ja vastutust. See nädal on olnud eriti hiilgav, sest ma vorpisin meeletul hulgal lepinguid, millel, nagu selgus, pole üldsegi rahalist katet. Ja ega ma ei jõudnudki kogu tööd tehtud. Homme on mul võetud puhkusepäev ja selle asemel, et oma kooliasju teha, kiman mina kaheksaks tööle, kuna ühel lapsehoidjal pole majandustegevuse registri kehtivat kannet. Vaat meie riigis on selline bürokraatia, et ei piisa tegevusloast, lisaks tuleb end üles anda ka majandustegevuse registrisse. Algul ma ei osanud registrit kasutada, kuna üldotsingu järgi polnud ka ühel teisel kodanikul lapsehoiuteenuse osutamise luba. Siis selgus, et on veel miski täpsem otsinguvõimalus, aga kui selle võimaluse järgi ka inimest registris pole, siis ma ei saa tema lepingut sõlmimisele saata. Ja seepärast olen sunnitud minema tööle, tema lepingu teiste hulgast eemaldama, võtma tema telefoninumbri ja helistama oma isiklikult mobiililt oma isiklikul vabal päeval oma isiklike kooliasjade tegemise aja arvelt, et kodanik ajaks asjad korda selleks hetkeks, kui ma päälinnast naasen. Sest mul ei ole asendajat, kes minu äraolekul nende asjadega tegeleks, aga südametunnistus ei luba jätta ka neid samme astumata.

Mul on nii kahju, et mu lapsed oma ema praktiliselt ei näegi, või siis normaalolekus ei näe, sest ma kas magan või olen kuri. Mul on kahju, et mu abielu laguneb, sest ma ei jaksa inimene olla. Ja ma olen enda peale väga vihane, et ma ei tulnud ära 01. detsembrist nagu ma tahtsin. Ükski raha ei kaalu üles seda jama, mis seal igapäevaselt on ja ma pean end jõuga tööle sundima. Mõni hommik ma lihtsalt nutan nagu väike laps, sest ma ei suuda, lihtsalt ei suuda. Kohati tundub, et osade kolleegide jaoks olen ma reetur - anti mulle koht ja lubati teenistust vahetada ja õppepuhkusele jne jne jne, aga mina täiesti alatult lasen paari kuu pärast jalga, selle asemel, et ühineda üldise kirumiskooriga ja ikkagi edasi rabeleda, hing paelaga kaelas. Häbi mulle!

Minu toanaaber on astunud lahkumise suunas ka väga konkreetseid samme ja saatis oma CV ühte töökohta (ma ise nägin!). Nii et viga ei ole siiski ainult minus ja minu tööstiilis, eksju.

Positiivse poole pealt - mitu klienti on välja öelnud, et neil on väga kurb minu lahkumise pärast ja üks koguni ütles, et tema ei soovi mingil juhul teise töötajaga suhelda, kuigi 01.01.09 alates on ta sunnitud seda tegema. Seega siis minu vaev ja hool pole olnud asjata ning põhimõte, et inimene tuleb inimese, mitte Ametniku juurde, on vilja kandnud. Ja täna oli mul viimane grupitöö üritus, meisterdasime jõulukaarte, väga tore oli, tegime lihtsaid asju - liimi ja sädeleva pulbri ja vildi ja traadiga. Tegelikult ju polegi teab mis imeasju vaja, et end hästi tunda - minul muidugi tiksus koguaeg see õnnetu leping peas, mis võttis osa rõõmu ära, aga üldiselt jah, meisterdamine on väga rahustav tegevus.

Niisiis, nüüd on aeg võtta üks unerohi ja lahkuda unemaale. Sest homme pean ma kirjutama valmis 3 lk referaati teemal "Värvid keskajal", kirjutama valmis essee oma loovusekogemusest ja mõtlema välja, millised 3 ruumilist kompositsiooni ma valmistan ning mida ma selleks kasutan st millist paberit.

Tervitades

Kudzu

Kas pole tore, et väide "Iga järgev aasta on eelmisest jäledam!" kehtib endiselt? Ometigi midagi püsivat siin patuses maailmas.

Näotu tegelane...

ehk nagu isegi olete märganud, pole mul enam kasutada enda tutvustamiseks pilti, mis on kuhugile kaduma läinud. Niisiis olen järjest anonüümsem, aga ega sest midagi. Kes mind tunnevad, teavad niigi, kellega tegu, ja kes ei ole minuga isiklikult kohtunud, need võivad loovalt läheneda ja mulle näo välja mõelda. Aga jah, välimus muutub siiski mõnevõrra aja jooksul, tuleb tunnistada, eriti teravalt meenus see siis, kui kohtasin Tlnas raekoja platsi lähedal üht väga toredat vana sõpra, kellega pole trehvanud umbes 10 aastat. Ega ma ei olekski teda märganud, kõmpisin muremõtetes ringi ja ei pannud miskit tähele, aga tema tundis minu ära ja teretas. Vaatasin tükk aega, kes on see võõras tüsedapoolne noorhärra, enne kui aru sain, et tegu on Jaaguga. Mina mäletasin teda väga sarmika saleda poisina. Rääkisime ühest ja teisest, lubasime veel kunagi kohtuda (teate küll neid kohtumisi stiilis "Tule mulle külla ja helista!", aga samas oma numbrit ei antagi) ja läksime kumbki oma teed. Mul oli kummaline mõelda, et see inimene on minu elus kunagi nii suurt rolli mänginud ja enese teadmata andnud mulle tõuke muuta elu ja ikka väga kardinaalselt sealjuures! Kuidagi sümboolne oli töölt lahkumise eel temaga kohtuda, sest eks ma ju tean, et tagasiteed mul sinna asutusse pole ja et oma elus tuleb mul edasi teha hoopis teisi valikuid.

Muidugi ma põen mõnevõrra, et kuidas me edaspidi rahaliselt toime tuleme. Aga kui aus olla, siis palk, mida ma saaksin õppimise kõrvalt, olekski ühel hetkel poole koha palk, millest omakorda pool läheks lapsehoidjale ja minule jääks terveks kuuks pihku 2000 krooni, millele lisandub pidev närvipinge ja mure tegemata tööde ja koledate juhtumite pärast. Vat ei teki 2000 eegu eest seda tungi, tormi ja motivatsiooni. Niisiis on rahaliselt ja ka muus mõttes kasulikum võtta rõõmsalt õppelaenu, bensiini kokku hoida (praegu veab abikaasa mind autoga ka kodukülastustele, sest kui ikka on vaja üle terve linna leekida, siis ei saa alati kulutada tunde bussidega seigeldes) ja närve tervendada.

Koolis on ka seekord väga mõnus, mis siis, et päris pingeline ja pikk sessioon sattus olema (esmaspäevast laupäevani). See-eest sain kolm päeva tantsida ja liikuda, mis mulle eriliselt suurt naudingut pakub. Mul on kohe kurb mõelda, et teisel ajal ja teises kohas oleks võinud tants olla midagi, millele oma elu pühendada. Kunagi on ka üks psühhodraama õppejõud mulle öelnud, et patt on jätta kasutamata kehalised eeldused, kui Jumal on need mulle kinkinud. Kahjuks ei kinkinud Jumal võimalust oma keha tantsimiseks kasutada, mistõttu minu tantsuvõimalused piirduvad mitmesuguste pidudega nt kord aastas või veelgi vähem. Aga nüüd lõpuks ma ikkagi saan oma lusti välja elada ja mul on lisaks DMW (elik loovtants) kursusele suur au osaleda ka ühes Renee Nõmmiku loengus, kus me juba ülejärgmisel nädalal hakkame liigutama.

Siis sai veel voolitud, maalitud, vaadatud filmi kvantfüüsikast (O, vat see on alles ala! No miks ometi ma pole varem oma meest mõistnud, kes huvi ja innuga on kvantfüüsika uudiseid jälginud! Pean teda sudima, et mingu ja õppigu, see on väga huvitav ja mõtlemapanev valdkond). Kas teie teadsite, et aju ei tee vahet selle, kas tegu on reaalse olukorraga või mälestusega st kui vaadata objekti või kui meenutada objekti, hakkavad tööle samad aju osad. Ja siis hakatakse tootma aineid, mis selle asja või objekti vaatamisega seoses on tekkinud ehk negatiivsed mälestused panevad meie keha tootma nt hirmu või vihaga seotud ained. Ei mingit esoteerikat - lihtsalt nii ongi, et kui me ngatiivseid mõtteid mõtleme, programmerime me end selles suunas liikuma, aineid muudkui toodetakse, me hakkame neist sõltuma, siis on neid järjest rohkem vaja jne jne jne. Loomulikult ei hakanud ma nüüd kohe positiivselt mõtlema, aga teatud mustrite kordumist oma elus hakkasin küll paremini mõistma. Iseasi, kas ka suudan väga kiiresti oma sõltuvustest vabaneda, aga nende olemasolust teadmine iseenestki on midagi väärt.

Ostsin endale algavaks aastaks Epp Maria Kokamägi kujundatud kalendermärkmiku, mis on nii imeline, et sinna on isegi nagu kahju midagi kirjutada. Aga ma mõtlesin, et uus aasta lihtsalt peab tulema parem! Ja et parema aasta juurde käib ka ilus kalender. Kuna selle kalendri ostuga toetad ka Keila SOS lasteküla, siis on lisaks ilule tegu ka õilsa esemega. Soovitan soojalt teilegi! (Ma ei räägi siinkohal sellest, et Epp Maria annab mullegi inspiratsiooni maalimiseks - mitte kopeerimise mõttes, vaid ses mõttes, et ma võin vabalt maalida lapsi ja naisi ehk siis minule armsaid motiive).

Nüüd ma siis jätkan koolitöödega. Vaja on üks artikkel läbi lugeda, siis jääb järgmiseks nädalaks 3lk referaati, 3 lk esseed ja suur hunnik materjali eksamiks läbi lugeda ja ära õppida. Ühe töö sain mõni hetk tagasi valmis. Mul on küll kuri plaan, et ma võtan järgmise nädala lõpus puhkust, sest laste kõrvalt on ikka paganama keeruline kirjalikke töid teha, eriti kui need tööd võtavad tunde. Imestan siiani, kuidas ma küll suutsin kolme lapse kõrvalt oma magistritöö valmis kirjutada - eriti kui arvestada, et meie MM polnud mingi Ingel. Aga valmis ma ta sain ja ju ma saan nüüd ka oma asjad tehtud, nagunii olen pidevalt peaaegu ainuke, kes on kõik läbi lugenud ja õigeks ajaks esitanud.

Tervitades

Kudzu

No on vereimejad...

andsin hommikul vara vereproovi ja kohe kolm kopsikutäit võeti. Kui ma isegi teaksin, mida täpselt uuritakse, siis ütleks, aga kuna ma ei viitsinud/jaksanud küsida, siis uurigu, mida ise tahavad. Ma olen juba eelnevalt kindel, et minu veri on terve inimese oma (ei tea küll, kelle?), sest ta tundus selline paks, mustjaspunane ja iseuäratav. Vererõhk oli 105/70 - kah normaalne minu jaoks. Usun, et talun hulka madalamat rõhku, sest ma olin enne arsti juurde jõudmist umbes seitse korda vihastanud - no nii tüütu on kella kaheksaks arsti ukse taha ootama trügida.

Praktikant käis - noor, tore ja kena inimene. Tema suudab kindlasti palju-palju paremini siin kaoses vastu pidada. Äkki olekski õige, kui sotsiaaltööd teeksid terve vaimuga noored inimesed, mis siis sellest, et neil pole elukogemust? See-eest on neil teoreetilised teadmised, entusiasm, usk paremasse homsesse ja kindel teadmine sellest, kuidas tuleb elada ja kuidas näiteks tuleb lapsi kasvatada. Mina ei oska lastekasvatuse osas midagi tarka öelda, sest kõik lapsed on väga erinevad, vajavad erinevat kohtlemist ja mina küll ei tea ühtki meetodit, mille tulemusel on garanteeritud väga korraliku, tööka, targa ja õnneliku kodaniku üleskasvatamine. Aga eks ma ole ka vana, väsinud, läbipõlenud ja mitte nii väga edukas ema.

Kaose osas toon sellise näite, et kui tänaseks ei olnud minu õppepuhkuse käskkirja üleval, siis pärastlõunal ettevaatlikult uurisin, et kas ma ikka võin esmaspäeva varahommikul kooli kimada. Ootamatult selgus kell 15.15, et minu avaldust pole keegi näinud. Aga oh õnne, avalduse saatsin meiliga, mis oli andmebaasis täiesti olemas ja ei läinudki palju aega, kui käskkiri valmis tehti - ma ise ütlesin, mitu päeva pean saama keskmist palka ja mitu päeva miinimumi, sest eks ikka ise oled ju kõige targem, vapram ja ilusam. Ütleme siis nii, et tegu oli pisiasjaga, mille tulemusena oleksin ma teinud tööluusi, eksju, mis teatavasti võib lõppeda .... igatahes mitte lapsehoolduspuhkusele jäämisega. Aga ei ole hullu, tegijatel ikka juhtub, ja ega ma ei hoolikski, kui need tegijad ise väga varmalt teiste vigadele näpuga näitama ei kipuks.

Eile oli mul tööpäev 8.00-20.00, täna sama rida - aga pole hullu, 15 tööpäeva 01. dets seisuga on jäänud.

Kudzu

Juhhuuuu!

Mul on seitseteist tööpäeva veel jäänud tööl vastu pidada, jeeee! Ja esmaspäevast olen koolis ning üks sessioon tuleb veel, seepärast siis tuleb tööpäevi hulka vähem kui niisama päevi. Ja pühad tulevad ju ka vahepeal.

Ma ütlen veelkord, inimesed, palun ärge tehke tööd, mida te ei jaksa ega taha teha! Et kui ikka juba kuid varem on tunne, et see pole minu ala, et ma ei tunne end seal kindlalt, siis ei maksa ikka minna pea ees ja porimülkasse kukkuda nagu teie alandlik teener tegi. Tegelikult on kindlasti sotsiaaltöötajaid, kelle jaoks iga järgmine õuduskeiss on väljakutse ja kes naudivad tööga kaasnevat adrenaliinilaksu ning ka teatud võimutunnet. Minul tekib hoopis hirm ja paanika ja mure, sest jääb mulje, et kõik need sada aastat veninud juhtumid tuleb nüüd kohe ära lahendada, kohe ja kiiresti ja hästi. Või kui mõni kolleeg tahab kohe kiiresti infot, mida ma ei tea (ja uskumatu küll, ma pole kõiketeadja!), siis tekib tunne, et esiteks olen ma rumal (mõtle, juba kaks kuud oma ametipostil töötanud ja ei teagi veel kõike!) ning teiseks, pole ju mõtet sellise rumala inimesega asju ajada, kes kohe ei oska ÕIGET vastust anda, lihtsam on ise kõike korraldada. Mõtlemata sealjuures, et äkki oleks päris lahe lasta teisel end olukorraga kurssi viia ja rahulikult läbi mõelda, millist abi oleks võimalik anda või kuidas seda kõike korraldada.

Ei, tänan, jäägu sellised ekstreemsused neile, kellel selleks piisavalt hea tervis, kellel on aega ja usku sellesse, et midagi üldse siin maamunal saaks ilma inimese enda motivatsioonita muuta. Minul on oma tee käia, mis iganes see siis ka ei oleks.

Kudzu

Maapealne põrgu...

on sõita mikrobussis, mille juht kuulab raadio Elmarit üle terve bussi nii kuid torust tuleb. Ma ei tahaks siinkohal halvustada Elmari kuulajaid, aga kuna minu tolerants on tänase 12-tunnise lähetuse jooksul sootumaks kadunud, siis ütlen ausalt, et nii ilge raadiojaama eetrisselaskmise eest tuleks kaaluda surmanuhtluse taaskehtestamist meie õilsa vabariigi territooriumil. Ja et oma (halva) muusikamaitse teistele pealesurumine peaks olema seadusega karistatav st bussijuht tohib kuulata oma lemmikjõledusi ainult klappidega, ilma et ülejäänud kodanikud peaksid kaaluma bussist sõidu ajal lahkumist (ja SELLELE bussijuhile küll ei olnud mõtet teha märkust, et võtke vähe vaiksemaks, vastasel juhul oleks tõesti tulnud jala astuma hakata. Huvitav, kas bussijuhtidele inimestega suhtlemise osas ei anta mingit koolitust?).

Eriti kuri

Kudzu

Igal vorstil kaks otsa...

seekord ma kirjutan, miks mul on kahju töölt lahkuda.

Esiteks muidugi kliendid, kellest osadega on kujunenud soojad ja meeldivad suhted. Isegi kirjalikult on positiivset tagasisidet antud. Et oma kliente vean ma mõneski mõttes alt ja see teeb mind kohe ikka väga kurvaks.

Lepingupartnerid on mul väga armsad inimesed, kellega ka on kujunenud mõnusad suhted. Kuna ma kahe kuuga olen ju ikkagi ka millestki aru saama hakanud st ma ei vasta enam, et pean kelleltki küsima, siis eks neilegi saab olema keeruline jälle uue inimesega kohaneda.

Näen, et ma saaksin korraldada erinevaid võrgustikku loovaid üritusi, isegi hoolimata sellest, et tänasel (minu korraldatud) ümarlaual koolide sotsiaalpedagoogidele osales neid tervelt 2 . Aga õnneks olid mu lepingupartnerid kohal ja me saime ühiselt arutada, mida ja kuidas teha, et teenused jõuaksid lasteni. Ilmselt ei ole koolide sotsiaalpedagoogid kursis, et viisakas on teatada, kui ei saa osaleda, aga see selleks. Mina olen ikkagi rahul, sest kõik muu sujus.

Täna oli ka grupitöö päev, aga sellest ma kirjutan mingil hetkel eraldi postituse. Niipalju võin öelda, et üks armas vanaproua ütles, et kui mina oleksin psühholoog, siis ta tuleks kohe minu jutule oma muredega. Ja see on minule küll üks viimaste kuude parim pai. Ja kinnitus, et ma olen õigel teel.

Ja kõige krooniks sain ma sodipodipoest sinise-valgega portselani (Winterlingi portselan) ja kaks käsitsimaalitud kaussi. Minul ON surres kõige rohkem asju, või vähemalt serviise kindlasti, aga samas on mul ka päris mitu last - saan oma ema kombel igale perekonna naisolevusele pärandada vähemalt ühe portselanserviisi, kui mitte rohkem (tema jagab niimoodi küll hoopiski ehteid, aga ega selles polegi point).

Tervitades

Kudzu

Töölt lahkumine

Käisin läbirääkimistel oma otsese ülemusega. Jutt lühidalt oli selline - kui ma töötaksin aasta lõpuni, siis võib-olla saab mulle määrata asendaja. Kui ma koju jään, siis on kõrgemalt poolt tulnud nõue, et ametikohta ei täideta. Aga kuna aastalõpu seisuga on volikogu palgafondi koos ametikohtade arvuga kinnitanud, siis ehk nad kõrgemal pool ei märkagi, et mulle on asendaja võetud.

Olgem ausad, kogu see jutt haiseb. No ei saa ametikoht üleöö õhku haihtuda, seda enam, et minu töö (puuetga laste hoolekande korraldamine) jagamine eri piirkonnakeskuste vahel on absurdne. Näiteks järgmise kvartali teenustundide jagamist saab teha ikkagi ainult üks inimene, mitte iga piirkond oma suva järgi, kuna tunde on piiratud arv. Ja mis siis, kui ma tagasi tulen nt veebruarist (see õigus on mul täiesti olemas), kust siis see palgafond leitakse? Lastakse keegi lahti minu pärast?

Nüüd on mul kuri plaan informeerida lepingupartnereid, et puuetega lastest meie linnas ei hoolita piisavalt, pigem eelistatakse kulusid kärpida vajalike ametikohtade arvelt, kui et austet linnaisad oma taskuid natuke koomale tõmbaks ja endale vähem palka maksaks. Aga seda, kuidas meie riigis säästueelarvet tehakse, nägime me suurepäraselt hr Pavtsi autoliisingu loost. Et ehteestlaslikult "esialgu sööme sinu palga ja siis alles igaüks oma".

Ja mind täitsa huvitab, kes järgmistel valimistel valima läheb. Mina ei näe küll kedagi, kelle poolt oma väike häälekene anda. Selge, et ma ealeski pole valinud ega ka hakka kunagi valima Reformi. Keskerakonnast käin ma kah suure kaarega mööda, sest teist nii kahepalgelist erakonda on raske leida. Rahvaliit koos oma nalja- napsu- ja naistemeestest koloositirektorite kambaga (ausalt, ma pole kirjaoskamatu, aga nii hästi kõlab "koloositirektor") ajab nutu peale ning sotsdemmid ei ole oma põhimõtetele kindlaks jäänud, vaid on roninud ühte paati Reformi ja Mavt Laavi ning tema sõbra Juhan Pavtsiga - need viimased sobivad igatahes väga hästi kasvõi ainuüksi huumoorimeele puudumise tõttu. Eks neil ole muudki ühist, aga las jääda see siinkohal igaühe enda nuputada. Roheliste hääl on hüüdja hääl kõrbes, teised, käsist-jalust omavahel seotud rahamasinad ronivad neist lihtsalt üle.

Ühesõnaga - kui ma varem käisin valimas kasvõi ainuüksi seetõttu, et mitte valida kesikuid, siis nüüd pole enam vahet. Ühed hullud kõik ja ega ei tea, kas kesikud saaksid olla hullemad kui reformarid - ei tahaks uskuda.

Tervitades

Kudzu

PS Ja härra Mulder, kui Sa salaja minu blogi lugemas käid, jõudu sulle selles, loodan, et saad targemaks. Ja saad üksiti ka teada, mis meeleolud meil siin allpool valitsevad ning ka seda, et kui meilt võtta jõulupreemia, puhkusetoetus, õigus pikemale puhkusele ning õppelaenu tagasimaksmise võimalus, siis andke andeks, mütsivormija brutopalgaga 13 000.- kuus on parem valik, kui meie niru palgaga (9800 miinus maksud) olla ametnik, keda igaüks, absoluutselt igaüks võib kottida. Ilmselt siis tulebki tööle võtta lihunikud ja tänavapühkijad ning koristajad - neist mõned saavad veel natuke vähem palka. Äkki nad on nõus soojemas ruumis töötamise eest ühiskonna jalamatiks olema.

Kui programm läheb lolliks...

siis on ikka päris keeruline töötada. Nii ma siis nüüd ootan ja ootan, millal ma saaksin jälle pihta hakata mingite lõputute skaneerimistega, mis ootavad pikisilmi minu käekesi. Ja eks ma ju seepärast olengi kõrged koolid läbi kolistanud, et maksimaalselt palju skännida, pabereid produtseerida ning arvutikuvarit jõllitada.

Eile käisin läbirääkimistel, viimane daatum lapsepuhkusele jäämiseks on 01. jaanuar 2009. Lubasin oma otsusest mingil hetkel teada anda. Võimalik, et minu koht läheb siis ka koondamisele, noh, mis seal siis ikka, eriti kahju pole, sest eks siis jällegi makstakse koondamishüvitist. Aga meeleolu on küll hoopis helgem, kui olen mingi otsuse teinud.

Tervitades

Kudzu

PS Programm hakkas jälle tööle, mis rõõm!

Veel Tartu (Võlu)Ülikoolist

Laenutasin oma lihtsameelsuses ülikooli raamatukogust mõned raamatud ning ühe raamatu laenutustähtaeg oli kahe päeva pärast. Mille ma jätsin tähelepanuta, sest mulle seda EI ÖELDUD, oli asjaolu, et tagastus peab toimuma minutilise täpsusega. Ja kujutage ette minu õudu, kui avastasin, et mulle on tekkinud 9.- kroonine viivis, sest raamat sai tagastatud kell 12.09 (mis siis sellest, et abikaasa viis raamatu tagastuskasti kell 11.30), aga oleks tulnud tagastada 10.0 - jah, mis siis sellest, et laenutatud sai raamat 14.30 - polegi minu käes kaht ööpäeva olnud. Nüüd siis viin tagasi ka teised võetud raamatud, edaspidi ma põhimõtteliselt EI LAENUTA KOJU mitte midagi, teen koopiad kohapeal ja kui tõesti Tartu Linnaraamatukogus vajalikku raamatut pole, siis lihtsalt pole (vahel ju ei ole aega ka koopiaid tegemas käia). Ning kui siis Alar Karis huilgab üle terve Eesti, et meile mahub siia ainult üks TEADUSülikool, vastaksin mina, et Tartu Ülikool see kindlasti olema ei saa. Sest Tartu Ülikool oma pedantsuses, bürokraatias ja eneseimetluses on praeguse seisuga ajale ikka kohe kõvasti jalgu jäänud.
Tervitades
Kudzu

haiguspoiss

Kogu tramburai tulemusel on mul tekkinud kummaline palavik koos väsimuse ja higistamisega. Kui ma käin, siis tunnen, kuidas kogu keha muutub ligedaks ning suudan vaevu jalgu jala ette tõsta. Esmaspäeval lähen kindlasti perearsti juurde, sest see on küll üks kahtlane lugu. Aga koolis katsun ikka kuidagi käia ja ega tööasjadest ka pääsu pole. Eile lõpetas minu õhtu töökõne ja täna hommikul alustasin meili saatmisega ühe kliendi teemadel.
Varsti, varsti pääsen priiks!
Kudzu

Tehtud-tehtud!

Noh, sain siis hakkama sajandi sammuga ja saatsin oma teenistuse juhatajale meili, kus teavitasin oma soovist jääda lapsehoolduspuhkusele ja andsin teada, et minule sobiks 01.detsember. Kui ma täna bussis istudes sain kõne kolleegilt, kes rääkis mingist kodanikust, kes olevat saanud kelleltki mingi kirja, millega olevat tema lapsel keelatud invatakso teenuse kasutamine ja et nüüd on laps kadunud ja mis nüüd saab, siis viskas mul lõplikult üle. Mida ma peaksin küll tegema? Paluma bussijuhil buss peatada ja Tartusse tagasi hääletama? Ega ma muud ei osanud öelda,kui et minu mäletamist mööda on meil kõik ametlikud kirjad registreeritud ja kui pole näha, et mina oleksin mingit kirja saatnud, siis ma polegi seda teinud. Kusjuures minu kolleegi arvamus, et ma peaksin teadma kõiki kliente nimepidi, on kah veits kummaline. Ma töötan alles kaks kuud oma ametikohal, sellest kahest kuust olen kuu aega koolis ära olnud. Kas ma peaksin kohe teadma peast öelda kesk bussisõitu, et kes on kes ja mis on mis? Milleks mulle seda kõike ikkagi vaja on? Noh, jään koju, olen vaene ja siis? Kes ei riski, see shampust ei joo, eksju. Ja olgem ausad, praeguse tempo juures pole mul jaksu ka uut töökohta sebida. Seevastu minu abikaasale pakutakse aina tööd ja tööd, eks ma siis hoian kodu korras ja lasen temal rohkem rabada. Praegu ongi minul ainult kolm töökohta ja kool tema ühe töökoha vastu. Ja oma raha puudumine on tühiasi selle kõrval, kui ma suudan kodus olla ärkvel ööpäevas umbes 3 h, seega ei saa ma oma isikliku raha eest ostetud raamatuid ja filme nagunii nautida. Kas ma käin tööl selleks, et elada või elan selleks, et tööl käia?

Niimoodi siis - et see isekas koer võtab nüüd oma pea selga ja marsib minema, tehke mis ise tahate.

Tervitades

Kudzu

Hää ja halb käsikäes....

nagu elus ikka. Aga heast tuleb muidugi rohkem kirjutada ja eks ma seda nüüd üritangi.

Neljapäevast hakkasin veel üht lisatööd tegema. Nimelt andsin juba suvel sõna, et kui kooli sisse saan, siis viin läbi mõned korrad grupitööd grupis, mis on mõeldud konkreetsele sihtrühmale, mis konfidentsiaalsuse huvides jääb siinkohal mainimata. Ja kuna tõepoolest olen ma koolist saanud juba praeguseks hetkeks kaasa korraliku komplekti harjutusi, siis oli mul eelmisel kuul hea kerge kinnitada, et ma olen jätkuvalt nõus gruppi vedama. Kolmapäeval ja neljapäeval valmistasin ette harjutused ja kui ma siis õhtul kella kuueks läbi pimeda ja porise Tartu kohale jõudsin, oli ikka jänes püksis küll. Et kas ma ikka saan hakkama ja kuidas ma üldse vastu pean kaks tundi, kuna eelmisel ööl magasin halvasti ja olen üleüldse kehvas konditsioonis viimasel ajal (nt puhkesin teisipäeval tööl nutma, kuna oli mingi segadus paberitega). Lisaks ei teadnud ma ette, et kui palju inimesi kohale tuleb ja mis vanuses ja mis soost jne nad on. Aga jah, sain kohale, pakkisin oma kraami lahti, tuttav ja tema kaasliider pagesid kodukülastusele ning töö algas grupiga, mis koosnes eri vanuses naistest (12 inimest). Alustuseks lasin kirjutada kõigil oma nime ja siis selle kaunistada nii nagu me lapsena tegime. Esialgu muidugi tekkis väike tõrksus (oi, ma ei oska, ma pole kunagi nii teinud jne), aga ma kiitsin ka ilusa käekirja eest ja nii me siis saimegi kõik omavahel tuttavaks. Siis tegime kiire kohvipausi ja järgmiseks harjutuseks oli suvemeenutus, kus tuli paarilise käest küsida, mida ta suvel tegi ja miks see talle oluline on (kõik pidid küsima kõigi käest ja üht sama asja ei tohtinud mitu korda öelda) ja seejärel tehti kuuldu põhjal pilt, pildi järgi valiti endale grupp ja siis koostati ühiselt oma gruppi iseloomustav töö. Pandi grupile ka nimi ja tutvustati oma gruppi teistele, seejärel mõeldi välja, mida positiivset väike grupp kogu grupile annab. Järgmiseks harjutuseks pidi igaüks mõtlema välja mingi küsimuse või tunde, mis hetkel aktuaalne on ja selle üles joonistama(värvima) mittetöökäega kusjuures. Seejärel anti pilt edasi naabrile, kes pilti täiendas, teadmata, millest tegelikult jutt käbi. Nii tehti 6-liikmelises grupis kuni oma pilt kätte saabus ja seejärel toimus jagamise ring, et mis ma küsisin, mis pildiga on juhtunud (kas sain vastuse oma küsimusele) ja kuidas oli teise pildile midagi lisada. Rahvas muutus päris ärksaks selle harjutuse peale, silmad lõid särama ja kohe lausa füüsiliselt oli tunda hea energia voogu ruumis. Siis tegime hoiakute harjutuse, kus ma lugesin ette mõned ametid ja palusin kirja panna esimese mõtte, mis pähe tuli. Seejäre toimus algul jagamine kolmeses ringis, seejärel suures ringis ja lõpuks leidis iga ring ühe tegelase, kelle ta endale gruppi võtaks. Mõtiskleti natuke ka hoiakute teemal. Siis tegime väikese lõõgastusharjutuse ja kokkuvõtva ringi (teema: mida ma täna õppisin) ning oligi enamvähem kaks tundi läbi. Inimesed olid reipad ja valmis järgmiseks kohtumiseks ülejärgmisel nädalal. Ning siis sain ma endale tõelise kingituse ühelt grupiliikmelt, kes küsis, et kas saigi läbi ja täna rohkem ei joonistagi? Küsijaks oli proua, kes algul ütles, et tema ei oska joonistada ja temal midagi välja ei tule. Nii et jää sai murtud ja ma ütlen ausalt, et kui gruppi minnes olin väsinud nagu vana ront, siis tagasi tulles mul olid tiivad jalgade küljes. Mul on väga hea meel, et sattusin kokku nende toredate inimestega, kes ilmselt eneselegi teadmata annavad mulle jõudu ja enrgiat edasikestmiseks. Järgmisel korral kavatsen gruppi väiksemateks gruppideks jagada natuke teistel alustel, kuna oli näha, et muidu jäävad vaiksemad kodanikud omavahele ja ei pääse teiste, aktiivsemate kõrval, löögile.

Aga reedel oli meil töökohas grupisupervisoon ja see lõppes nädala tundelooma joonistamisega. Minu loom on siin ja ma ei teagi, mida selle kõigega pihta hakata. Superviisor igatahes soovitas mul abi otsida. Eks ma siis mõtlen, kellelt abi otsima minna. Siiani pole igatahes suutnud välja mõelda muud kui põgeneda töökoha uppuvalt laevalt. Mingit sellist lootust, et mulle sealtpoolt mingi abi osutatakse, ma ei oota. Keegi kolleeg soovitas tööstiili muuta, aga kui ma pean tegema kuu aja töö ära kahe nädalaga, siis minu tööstiili (teha asju õigeaegselt, korrektselt ja põhjalikult)muutmisest küll nüüd kasu pole, pigem oleks kasu, kui minu äraolekul oleks mul asendaja (ja sellest ma võin meie majas ainult unenägusid näha). Ühesõnaga - muud võimalust peale kojujäämise hetkel ei koida.

Tervitades

Kudzu

PS Mul on uus printer, mis ka skännib ja kopeerib ning ma sain täna suurima mõnuga paljundada raamatut, mille kasutamine on kohustuslik, aga mille laenutamine üle 3 päeva korraga TÜ Raamatukogust ei ole võimalik. Raaamtukogus oli tore, raamatuid maa ja ilm täis, lisaks on seal siuke tore asi nagu laenutusautomaat, mida me abikaasaga kohe testima tormasime - kahju ainult, et pole aega seal pikemalt olla.

Vaga vesi, sügav põhi...

Your result for The Which Element Are You? Test...

Water

Virtue - Water people exhibit benevolence. These type people are charitable, have a kindly disposition and promote goodwill. They are concerned with the welfare of others. Where other people are concerned they are kind, generous and philanthropic. They seldom harbor hostility. They derive pleasure from doing good deeds.

Core - They are cooperative, companionable, hospitable and socialable. They are true humanitarians and are concerned with the welfare of other people. They are called servants or servers because of their unselfishness and sincere devotion to the welfare of humanity. They unconditionally come to the aid of the sick and the unfortunate just as they would for one of their own family, and most often ask nothing in return.

Nature - They have strong feelings and sensibilities. They tend to make decisions based on their emotions rather than by reason. Although they are emotional in nature, they do not outwardly express it. Their feelings are hurt easily but they tend to not let it show.

Drives - They are deeply concerned about the welfare of their friends and family. They also care about what other people think and say about them. An insensitive remark from someone can hurt their feelings deeply, although they may not show it. They give of themselves and their material possessions freely to help a less-advantaged person gain confidence and stature. They will go all out where close friends or family is concerned. It is not easy to make friends with a them because they are skeptical and naturally shy. They will be generous and kind to a certain point, but when you gain their confidence you will have an all-weather friend who will stand by you through your struggles.

Vice - They will suppress the truth by words, writing and conduct to do damage to another. This is not spite. This is their non-violent way of getting their revenge. Milder cases include stretching the truth a little, not exactly untrue but not the real truth. They are emotional people and tend to get carried away in the heat of a situation. These people are not prone to physical violence normally, but being of an emotional nature and having the tendency to let things build up inside them, they can become extremely abusive.

Take The Which Element Are You? Test at HelloQuizzy

Crying in the rain...

nii see juhtus. Aga alustan algusest:
Tallinnast tulles olin rahul ja õnnelik nagu alati. Ma tunnen alati suurt andmise ja olemise tunnet koolist tulles, sest mingi osa minust puhkeb seal õitsele. Head tunded olid nii tugevad, et mul ei olnud isegi olulist tööstressi pühapäeval. Läksin siis täna hommikul rõõmsalt tööle, viimaste saialillede kimp peos, astusin kontori uksest sisse ja - siis see kõik algas. Ma ei jõudnud veel mantlitki seljast võtta, kui juba sadas mulle kaela mingi lugu vanaemadest, kes kordamööda leiavad, et teine ei kõlba lapselapsi kasvatama ja kuna üks lapselaps on puudega, siis peaksin mina ka selles shows osalema, et mis lapsest edasi saab. Ma ütleksin selle peale, et minu kohus ei ole hinnata ema olukorda ja vanaema võimekust lapselast kasvatada, sest andke andeks, ma tegelen omast arust puuetega laste teenustele suunamisega, mitte nende paigutamisega/mittepaigutamisega hoolekandeasutustesse. Jah, otse loomulikult olen ma nõus osalema igasugu võrgustikes, aga laske mul palun enne mantel seljast võtta ja lilled vaas panna. Mul tuli nutt kurku, kui ma seal seisin, hädine ja segaduses ja ikka oma saialillede kimbuga. Siis järgmiseks selgus, et mul tuleks sisestada umbes 150 lepingut andmebaasi, sest seda pole varem tehtud. Ja siis tuli veel üht-teist, nii et kui mu kolleeg-kaasõppur kodukülastuselt tagasi jõudis ja meie kabinetti kiikas, siis ta ütles, et appikene, mis nägu sa oled. Sa oled täiesti teist nägu kui Tallinnas. Et ma ei hakka küsimagi, mis juhtus, sest see on näha, et oled rööpast väljas.

Üks mu vanem kolleeg kutsus mu lõuna ajal kohvi jooma, kuidagi kergem hakkas temaga rääkides ning kui ma siis tööle tagasi lonkisin, libastusin TÜ Raamatukogu juures mudas ja kukkusin täiega käpuli maha. Mu püksid said poriseks, kindad said poriseks, käekott sai poriseks ja isegi mantel sai poriseks, aga õnneks suhteliselt vähe. Tellisin mehe endale järele, et kodus riideid vahetada ja kuniks ma teda ootasin, ma lihtsalt seisin vihmas ja nutsin, lasin pisaratel voolata ja nutsin. Nutsin seepärast, et hommik algas halvasti; nutsin seepärast, et ma olen vale eriala valinud - ma ei taha aidata inimesi, kelle elustiil on teiste kulul elamine; et ma olen valel ajal vales kohas ja miks ma üldse olen; et ma nüüd vanamoorina lõpuks tean, mida ma tahan, aga kas ma jaksan õppida ja kas ma jaksan olla olemas; et ma peaksin kiiresti töölt ära tulema, aga mul pole kuhugi mujale minna ja raha on hädasti vaja; et ma olen ikka loll, nõme ja saamatu ja siis veel kukkusin ka.

Tundub, et ma ei suuda tööl kohaneda, ilmselt ka seepärast, et kontrast õpingutega on liiga suur. Ma justkui ei tahagi enam kuhugi kuuluda, sest ma identifitseerin end siiani väga tugevalt oma eelmise teenistusega ja ei suuda leida enda kohta uues; ma tajun end mingi friigi ja väga erinevana - noh, peaksin olema sellega harjunud ju elu jooksul, aga ikkagi natuke häirib. Mul tekib keset päeva sageli tunne, et ma tahaksin kuhugi kerra tõmmata ja pimedassse nurka roomata, et ma ei suuda enam minutitki kuulata klientidest söögi alla ja söögi peale. Tahaksin karjuda, et kas teil, inimesed, muud elu polegi? Ühesõnaga - ma olen kahe kuuga totaalselt läbi põlenud ja otsa ega äärt sellel protsessil pole näha.

Noh, eks ma lõppkokkuvõttes pühin nina puhtaks ja kõmbin oma teed edasi, või rooman, kui vaja. Vähemalt on antud mulle nuusutada midagi sellist, mis mulle hingelähedane on, asi seegi.

Ja MM lõikas eelmisel nädalal endal juuksed ära, tal on nüüd poisipea.

Sedapsi!

Kudzu

Kes on see, kes suudab kõike korraga? Eks ikka...

Your result for Are you practical or Academic kind of person?...

Super human

You are one of the kind. you can fix AND study at the same time. Not many people can do that. You are the colour rather black&white. No advices for you cause you know exactly what to do and you know how to survive this world with less stress than usual people are. congrats again! =D

Thank you for taking this test and if you have any questions,please be free to ask as I will be direct and honest with you.

Take Are you practical or Academic kind of person? at HelloQuizzy

Aeg iseendale...

Mõnikord on see hädavajalik, lihtsalt niisama olla ilma mingite eriliste kohustusteta, ilma tagantsundimise ja kiirustamiseta. Lihtsalt olla olemas! Ja ma tekitasin täna endale just sellise hommikupooliku, kuna oli võimalus loengust viilida. St kui õppejõud kuulis, mis haridus mul on, siis ta arvas, et ma olen ülekvalifitseeritud ja tal pole midagi selle vastu, kui ma tema loengus ei osale. Otse loomulikult ei lase ma endale sellist asja kaks korda öelda, kuna laiskus on minu sõber, seltsimees ja vend ning eks temagi taha vahel puhata ja mängida.

Eile oli meil väga tore päev, hommikupoolikul värvusõpetus ja pärastlõunal tutvustati viusaalkunstit- ja draamakunstiteraapia aluseid. Tegime grupitöid, mängisime suhtlemismänge, sain huvitavaid kogemusi ja leidsin uusi sõpru. Kõige üllatavam oli hetk, kui pidin paaris töötama koos ühe meie õppejõuga, kes ütles, et ta mäletab mind eksamilt. Et ma olevat väga rahulik, tasakaalukas ja "kahe jalaga maas" inimene ning millegipärast arvas ta, et minu lapsed on kõik poisid, kuna ma pidavat olema poiste ema tüüpi. Selle info peale ei jää mul muud üle kui imestunult pead vangutada, sest ma ise pean end väga rahutuks, kohati tasakaalutuks, üliemotsionaalseks ja ergutavaks ning üldsegi mitte rahustavaks tüübiks. Et kuidas saab olla võimalik nii suur vastuolu minu enesekujutise ja teistele jäetud mulje vahel (pole esimene kord kuulda, et olen tasakaalukas ja rahulik)? Võimalik muidugi, et olen lihtsalt osav kohaneja ja keskmisest andekam näitleja, igatahes parm idee kui lõhestunud isiksus. Või siis olengi taskaalus, kui on selleks aeg, koht ja võimalus. Koolis ju on.

Värvusõpetuses pusserdan kompositsiooni kallal. Idee on selline, et katan ühe suure akna ja osa seinast siidipaberitega, mida on erineval viisil rebitud, kägrutatud ja mis on eri suurustes ja eri värvi. Valgus hakkab ka kaasa mängima, lisaks tuleb juurde heli (milline, pole hetkel aimugi), ja ma ise tahaksin ka mingit hingamise rütmis tuulehoogu (väikese võimsusega ventilaator?). Olen katsetanud erineval moel, samas jällegi on kontseptsioon juba natuke liigagi selge, sest mulle meeldivad raskused ja väljakutsed, seega pole nagu põhjust pingutada ja hakkab igav. No mul on veel üks idee, et tekitada aknaruudu suuruses siidipaberitest vitraazh, homme on jälle loeng, eks ma siis mängin oma pabritega edasi. Aga jah, üllatav oli, et kui ma oma sodipodi maha võtsin, muutus ruum kuidagi kurvaks ja üksildaseks, mida märkas mitu inimest - et järelikult see idee ikkagi töötab ja sellesse konkreetsesse ruumi ta ka sobib.

Tallinnas ööbides on kummaline kuulata linnahääli - autode müra; kiirabi, tuletõrje ja politsei signaalid, autode signalisatsioon, kontsade kõpsimine sillutisel ning muud urbanistlikud hääled. Kodus seliseid helisid ei kuule, meil on ainuke tehisheli rongide müdin ja huiked, sest kuigi raudtee asub teispool jõge, on need helid ikkagi nii selged ja äratuntavad, justkui sõidaks rong kusagil meie aia taga. Aga ma ei kurda, vahelduse mõttes on huvitav olla täiesti teises keskkonnas ja eriti hea on niimoodi olla veel seetõttu, et juba paari päeva pärast saan koju meie vanaroosasse natuke väsinud ilmega majakesse oma pere juurde.

MM lõikas endal ise juukseid ja nüüd on tema pikkade poolde selga ulatuvate lokkidega ühel pool. Tegelikult polegi see halb, sest ta ei tahtnud lasta juukseid kammida ja nüüd siis polegi niisuguseks põrgupiinaks enam mingit vajadust. Ise ma seda imetegu veel näinud pole, ainult fotot, mis oli väga naljakas - meie otsusekindla näoga MM, suu kriipsuks tõmmatud ja peos juuksesalgud. Kui meie fotokas oleks vähegi kvaliteestem, siis võiks selle pildi saata kuhugi fotovõistlusele.

Niimoodi siis, tänaseks lõpetan ja asun tegutsema. Kell kaks algab loeng, pole siin aega midagi enam nii palju.

Tervitades

Kudzu

Koolist kodus..

ja värskelt nohus, kui nii võib öelda. Kuidagi hankisin endale seekordselt päälinna-tripilt nohu, kratsimistunde kurgus ja üüratu väsimuse. Viimase üle muidugi imestada ei maksa, sest alates neljapäevast tegelesime suuremalt jaolt tantsimisega. Meid olid tulnud õpetama Erika ja Alar Saksamaalt, et anda meile algteadmised DMW-st (dance movement for well-being), mis pole tantsuteraapa, pigem ettevalmistus tantsuteraapia õppimiseks. Ja see oli tõeliselt lahe! Meiega tehti läbi erinevaid harjutusi erinevatel teemadel, saime käe valgeks ise harjutusi välja mõeldes ja teisi juhendades, meil toimusid diskussioonid ja mõttevahetused ning tagasisideringid, ja see kõik loomise ja lehvitamise tähe all. Koos oli väga muhe seltskond, osa meie kursuselt ja osa mujalt, ja mul ei jää muud üle kui imestada, et kursusele tormi ei joostud. Ilmselt kardeti (ja eks algul minagi), et meile antakse hunnik ingliskeelset teooriat ja seetõttu ei saa millestki aru või et osalemiseks on vaja vähemalt balletikooli diplomit. Nii muidugi ei olnud, vastupidi - Alar räägib päris kenasti eesti keelt ja Erika on nii armas inimene, et polegi sõnu vaja (tegelikult muidugi räägib ta väga head ja arusaadavat inglise keelt) ja mina tantsin ilma koolituseta täpselt sama ägedalt nagu kõik teised, nii et muretseda polnud üleüldse tarviski. Ja kui te tunnete, et see võiks olla midagi teie jaoks, siis kevadel hakkan ma praktikat tegema ja vabatahtlikel on võimalus osaleda ning ma julgen öelda, et see saab olema väga lõbus ja väga loominguline.

Lisaks vaatasime üht ajutreeningu filmi, meil oli loeng tähelepanust ja mälust ning loovuse teooriatest. See kõik toimus erilisel moel, nii nagu senised Tallinna Ülikooli loengud olnud on st teadmised integreeritakse mällu läbi praktiliste tegevuste. Ja kui ma Tartu Ülikooli lõpetades olin kohutavalt tark ja ennasttäis, sest mul oli nii palju teoreetilisi teadmisi, tegin ma tööle asudes täiesti totakaid vigu, sest puudus praktiline kogemus (kasvõi SIS programmi kasutamise oskus) - siis nüüd on mul väga palju väga häid kogemusi koos teadmistega, upsakuse olen aga hoopis kõrvale visanud. Mul on oma noortelt kursakaaslastelt õppida väga palju ja hästi tore on tunda, et nemad suhtuvad minusse soojalt ja sõbralikult nagu omasugusesse, mis siis, et ma olen enamikust ikka kohe väga palju vanem.

Et kui Tartu Ülikool on nagu üks uhke eakas professor, kes on avaldanud hunniku artikleid eelretsenseeritavates ajakirjades (mida kahjuks keegi peale pisikese hulga konkreetse valdkonna inimeste ei loe) ja TEAB, kuidas asjad käivad ja kuidas õige on, siis Tallinna Ülikool tundub mulle loova, rõõmsa ja avatuna nagu üks kena kepsakas doktorantuuri astunu vms. Inimene, kelle ees on maailm lahti ja kes ei pea alati vanu radu mööda trampima, vaid on pigem ise teerajaja. Ja muuseas - see pole ainult minu seisukoht, ma kohtan niisugust arvamist üpriski sageli viimasel ajal just nende inimeste seas, kellel on kogemus mõlemas koolis õppimisega (kindlasti leidub erandeid, kindlasti - see pole siin hukkamõistmise nurgake, vaid pigem isiklik seisukoht, seega võite vabalt vastu vaielda).

Ja nüüd tuleb üks nädal pausi ning siis uuesti kooli. Tööl juba hakati inni ajama, sest ma olen täiskoormusega õppur ja seaduse järgi ei peaks mulle andma õppepuhkust. Ma kavatsen sellel teemal meilida haridusminiteeriumi ja küsida, et kellel on kasu sellest, kui ma 6 aastat võtan igal aastal 30 päeva õppepuhkust selmet lõpetada kolme aastaga või isegi kahega. Noh, läbi mingite imeliste läbirääkimiste (milles minul ei olnud au osaleda) mind seekord õppeuhkusele lubati, aga kui nad hakkavad edaspidi mingit jama korraldama, siis ma lihtsalt lahkun. Ma loodan, et terve mõistus võidab, sest ükski seadus EI KEELA õppeuhkuse andmist, kui inimene tahab õppida, vastupidi, täiskasvanute koolituse seaduses öeldakse minu mäletamist mööda, et kohalikud omavalitsused suisa soodustavad täiskasvanute õpinguid, nii et ma ei näe siin mingit probleemi. Probleemid on pigem meie juhtkonnal, sest no ei joosta tormi meie vabadele töökohtadele.

Aga kool on hea, kõige-kõige parem, mis minu elus väljaspool perekonda juhtunud on.

Tervitades

Kudzu

PS Maali sain ka valmis ja kui aega tekib, panen üles ka.

Barankin, ole inimene!

See oli üks tore nõuka-aegne raamat Barankini-nimelisest poisist, kes näiteks muutus varblaseks ja sipelgaks ja ma ei tea kelleks veel, et lõpuks jõuda tõdemuseni - inimene olla on uhke ja hää (kui ikka mu mälu mind alt ei vea ja see polnud hoopiski muu lugu). Novot, sedasama tahaksin öelda ka näiteks pedagoogidele. Lugu siis selline...

Käisin täna kodukal ühe noorhärra juures, kes "on vaenulik, ja paha ja nii kohutav laps, et isegi meie erikool ei suutnud teda õpetada!" - see on see inf, mis on minule eelnevalt antud. "Ja mitte keegi sellest lapsest jagu ei saa!", oli teine inf, mis minuni jõudis. Läksin siis põksuva südamega kohale, et mis masuurikas mind nüüd ootab. Ja tegelikult ootas mind vahva noorhärra, kes täitsa ausalt rääkis oma probleemidest ja muredest ja rõõmudest ja oli igati koostöövalmis ja me sõlmisime ühise kokkuleppe ning isegi kui ta seda ei täida, siis ikkagi sain ma hea kontakti ja võin iga kell temaga uuesti ja põhjalikumaltki rääkida. Aru ma ei saa, miks ta peaks olema vaenulik või miks ta peaks olema väike koletis, kelle ohjeldamiseks ei piisanud ka erikooli vingest direktrissist (minu ümarlaua teema üks peategelasi). Äkki polegi viga poisis, vaid hoopis Süsteemis, kus Suur ja Võimukas Tädi tuleb ja viibutab sõrme ja möirgab, et ah nii, jätad koolikohustuse täitmata! Ah nii, aga me nüüd sind alles kasvatame!!!!!! Ah niimoodi, me ainult ei kasvata sind, me karistame sind ka, ja karistame kohe nii et vähe pole. Ja sul läheb vääääääääääga halvasti, kui sa ei läbi meie suurepärast koolisüsteemi ja ei lase oma aju ilusti siledaks triikida. Korralik Laps on viisaks ja vaikne ja ei haugu vanematele inimestele vastu!!!!!! Ja siis Natuke Masuurikas Laps läheb sellest kõigest trotsi täis ja teeb veel rohkem pahandust kui seni.

Aga see idee, et räägiks lapsega nagu võrdse partneriga, et annaks talle võimaluse oma mõtteid avaldada ja oma vajadustest ning probleemidest rääkida, see on lihtsalt liiga lihtne. Ja niimoodi ei paista Suure Targa Täiskasvanu autoriteet ju üldse silma.

Ühesõnaga - inimesed, olge inimesed! See on tegelikult imelihtne!

Tervitades

Kudzu

PS Ja need, kes seda teavad, neile pole seda mõtet rääkida (teavad niigi), ja need, kes ei tea, neile pole ka mõtet rääkida, sest nad lihtsalt ei saa sellest aru. No mida siis teha, küsiks siinkohal MM? Ja ma jäängi talle vastuse võlgu.

Mida teha, veel ei tea...

Aga mul on meie pesamuna sünnitunnistus käekotis. Ma ei teagi, mida teha - kas hoiatada pr teenistuse juhti, et ma kaalun päevapealt kojujäämist või pole see nii oluline. Kuidas ma ka ei kaaluks, pidev stress ja häiritud olek minu vanuses (ja-jaa, ikkagi noorem keskiga) pole see, mis kasuks tuleks. Tahaks veel natuke elada ja tahaks elada ilma vähki haigestumata näiteks. Plaanin juba nädal aega panka külastada, et uurida õppelaenu võimalusi, aga näedsa, aega pole. Ja kliente tuleb ustest ja akendest, nii et aega ka ilmselt ei teki. Juba elatakse minu peal välja seda, et kvartali teenustunnid on määratud ja tunde jäi muidugi puudu; ja neid inimesi, kelle lapsed vähem tunde said, on piisavalt palju, et minu elu järgnevateks nädalateks põrguks muuta. Siis ma küsin endalt, kas mulle on olulised võõrad lapsed või mu oma lapsed. Et kas ema, kes ei ole õhtuti kontaktivõimeline ja muul ajal viibib tööl või magab, on ikka niisugune ema, kellest lastele ka abi oleks. Et kas minu lapsed, kes võõraste murede tõttu ei saa oma emalt tuge ja abi, pole ühel hetkel kusagil tänaval või oma sõprade kodus endale asendusema otsimas? Et kas 9500 krooni miinus maksud kuus on ikka raha, mis kompenseerib lastele ema puudumise või rikutud tervise?

Ise arvan, et olen liiga kinni materiaalsetes asjades. Küllap ikkagi on muid võimalusi ka äraelamiseks. St et kui kulutada vähem, siis tuleks ehk kuidagimoodi toime ilma minu näruse palgata. Müüks maha maamaja? Mis siis, et tore ja armas koht, aga kui kaalul on minu laste heaolu, siis andke andeks, ei saa küll hoolida maadest ja majadest.

Peaksin tegelikult suutma käia tööl veel kuu lõpuni (selle aja sees on kaks sessi, jeeeeee!!!!!!!!!!!!!). Siis võtaks välja saamata puhkuse koos puhkusetoetusega ja aidaa, hullumaja! Meil lahkus eile üks töötaja päevapealt, teine töötaja aga planeeritult. Selles kuus on meie vanadest olijatest läinud kokku minema 4 inimest. Kas juhtkond hakkab ka vaikselt aru saama, et järjekorda ukse taga pole ja et inimesed tõepoolest lähevad minema, kui neid piisavalt kaua piisavalt halvasti kohelda? Ei usu. Noh, pole ka minu asi seda neile selgitada. Oma probleeme peavad nad ikka ise lahendama.

Tervitades

Kudzu

Ümarlaud kantpeadele

Käisin mina täna ümarlaual, mille eesmärgiks on tegutseda hariduslike erivajadustega laste parema heaolu nimel vms. Ümarlauas osales nii umbes kaks koolidirektorit, kaks lasteaia juhatajat, kolm haridusosakonna prouat, nõustamiskeskuse tädi, üks kooli sotsiaaltöötaja, üks maavalitsuse ametnik, politseinik, psühholoog ja veel mõned tegelased sh mina ja üks minu kolleeg, kelle jaoks on tegu väga isikliku teemaga. Ja ma pidin peaaegi infarkti saama, kui prouad kõiketeadjad hakkasid süüdistama lapsevanemaid kõigis maailma hädades (nagu te õigesti märkasite, ei olnud igaks juhuks kohale kutsustud ühtegi hariduslike erivajadustega lapse vanemat, sest olgem ausad, proua kõiketeadjad teavad ju paremini, mis neile lastele ja nende vanematele hea on). Küll ei soovi lapsevanemad oma lapse hädade kohta kooli infot viia otse lasteaiast, küll ei oska nad lapsi kasvatada, on rumalad ja harimatud jne jne jne. Sest targad ja ilusad on teatavasti ainult õpetajad, seda võin ma oma ema näitelgi kinnitada. Muidugi ei saanud ma vaiki olla ja mainisin, et vanematega koostöö puhul on väga oluline, kuidas talle tema lapse probleemidest teatatakse ja et see nõuab ka eri ettevalmistust (st lasteaia pedagoog ei pruugi olla parim vanematega suhtleja - eriti kui arvestada, et rühmas on 24 last, siis pole ka tema hinnnagud kõige pädevamad). No siis läks üks spetsiifilise kooli direktor näost lapiliseks ja tegi mulle selgeks, kuidas ikka vanemad ON rumalad ja vanemad ON tõrksad ja neid tuleb KASVATADA (ja muidugi anti ka mõista, et see on sotsiaaltöötaja tegemata töö, kes kohe sünnitusmajast ei lähe koos värske emaga koju olukorda hindama, olles samal ajal ka korralik ametnik kontoris ja veel mõneski kohas). Oo mai gaad! Aga ma ei ole ka papist poiss ja jorutasin ikka, et me räägime koostööst, mitte vastutöötamisest. Siis sekkus leebel moel psühholoog, et vanemad tahavad väga osaleda nende projektis ja on igati motiveeritud. Mille peale röögatas nõustamiskeskuse tädi vastuvaidlemist mittesallival toonil, et motiveeritud on nad seepärast, et tegevus toimub lasteaias, aga muul ajal ei taha vanemad mitte millestki teada (huvitav, kas vanemad saavad töölt igal kellaajal lahkuda? Minu tööandja küll sellega ei nõustuks. Ja enamik spetsialiste jällegi ei tööta õhtuti, kui minul tööaeg lõpeb. Mis varianti pakute, prouad kõiketeadjad-pedagoogid?). Kusjuures seesama nõustamiskeskus solgutab üht minu klienti arstide vahet, kuna rehabilitatsioonikeskuse arstide paberid ei ole piisavad, vaja on TARTU arstide arvamust.

Ühesõnaga, millega lugu lõppes, ma ei tea, sest meil algas kodanike vastuvõtt ja tuli lahkuda. Usun, et peale ukse sulgemist võeti teemaks meie organisatsiooni ülbed töötajad (minu kolleeg astus ka minuga kampa ja väitis, et vanemad vajavad abi, mitte kasvatamist), kes kõik ilusa ära rikuvad. Järgmisel korral ma kutsun sinna puudega laste vanemaid, et nad saaksid kah teada, milliseid üldistusi nende kohta tehakse.

Mina küll ei taha tolerantsi kaotanud inimestega ühises ümarlauas olla. Minu erialaks pole ju vaimsete probleemidega st depressioonis ja läbipõlenud täiskasvanud, eksju. Nendega las tegelevad teised spetsialist.

Tervitades

Kudzu

PS Ma ei pane oma lapsi linna lasteaedadesse, sellest ma sain küll täna aru. Ja munitsipaalkooli ka mitte. Parem maksan, aga vähemalt on seal tööl inimesed, mitte kivistunud hoiakutega kurjad memmed.

Töö- ja pereelu ühitamine

et ma oma kodust jõuaksin kaheksaks tööle, tuleb väljuda kell 07.10, kuna siis läheb buss, järgmisele peale minek garanteeriks hilinemise. Nonii, sõidab bussike kesklinna Vaksali juurde bussi ei lähe vajalikul kellaajal, seega pean kesklinnast jala ülesmäkke ronima. Õhtul on vaja läbida vastupidine tee. Kuna bussiaeg on nii varajane, siis ärkan ma ise ka näiteks kell 6.20, muidu lihtsalt ei jõua valmis. Ja kui ma siis naasen, olen väga väsinud, nii väsinud, et nutt tuleb peale. Rääkimata sellest, et ma ei loe ammu enam ilukirjandust, rääkimata kohustuslikust koolikirjandusest, sest nt eile õhtul elasid lapsed mul terve õhtu seljas ja mina väsisin enne neid ning kebisin teki alla (kusjuures nad jaurasid kella 23.20-ne, enne kui magama jäid - mina võtsin unerohtu ja nutsin enne peatäie). Sest minu lapsed on oma hoidja juures suurepäraselt kohanenud ja mida me ka ei teeks, nemad enne 23.oo magama ei lähe, vaat et lähevad veel hiljemgi. Sellest dilemaa - kui ma ei saa und täis, siis ma väsin järjest rohkem ja rohkem ja ei suuda olla hea ema. Kodus mul magamiseks kohta pole. Kas kolida ajustiselt tööga kohenemise ajaks hotelli elama? Kolida kuuri? Lahutada abikaasast ja jätta lapsed temale ning mängida nädalavahetusel head ema, kes ütleb lastele:"Kukununnud, teiega on niiiiiii tore koos olla?". Lõpetada oma närune eksistents üleüldse, sest ega siin paremaks miski ei lähe? Tulla töölt ära, sest ma ei ole võimeline tööd ja perekonda kokku klapitama?

Äi helistas esimest korda elus meie lauatelefonile, et küsida, kas minu abikaasa ikka sai koormakatte kätte (oeh, see on mingi stry, mida ma siia kirjutama ei hakka) - laste järele ta muidugi ei küsinud ega neid ka vaatama seekord ei tulnud (tal polnud autot, ja teate isegi, siia linnaosasse käib ainult kaks bussi tunnis, siis on tõesti võimatu muudmoodi pääseda).

Ma tean kahte asja päris kindlalt - ma ei taha lastega kodus olla ja ma ei taha töötada ametnikuna süsteemis, kus eelmine töötaja jätab oma tööülesanded korrektselt üle andmata ja minu kõnedele ei saa enamasti vastata, sest "jube kiire on!", samal ajal kui mina teen iga päev ületunde, et kasvõi kuidagigi oma tööde toime tulla.

Tervitades

Kudzu

Sublimatsioon...

eile alustasin uut maali. Et kui ikka väga õudne on, siis pintsel-värv aitab ikka. Soovitan teistelegi...
Kudzu

Koidula veri

Käisin üle aastate teatris tänu oma kolleegile, kes käbedalt piletid ostis ja ei jätnud mulle võimalust hakata otsima vabandusi, miks ma ei saa õhtuti kodust ära käia. Aga mitte sellest ei taha ma siinkohal pajatada, räägin ikka, mida nägin ja mida kogesin. Idee oli väga hea - põimida kokku erinevate inimeste saatused ebatraditsioonilisel viisil st leida seoseid, mille peale on suhteliselt keeruline tulla. Väga meeldis lavakujundus, oli visooni, oli häid ideid ja mis peaasi, lavakujundus toetas näidendit, mitte ei olnud asi iseenesest. Näitlejatest muidugi võlus mind Rein Pakk, kelle osatäitmine papa Jannsenina oli väga sümpaatne. Natuke häälekooli veel juurde, aga see on ainult üks pisikene soovitus ja tähelepanek, muus osas ei oska midagi tahta. Hr Treffner Indrek Taalma esituses - no see oli ka ikka väga hea osatäitmine, kohe rõõm näha, nagu ka Jüri Lumiste hr Kreutzwald. Mängiti ikka mõnuga ja kirega, kuigi jah, pääosatäitja Ragne Pekarev pingutas kohati natuke üle, tema hullus ei olnud alati loomulik. Aga muidugi oli selge, et Koidula oli eriline naine, naine, kes omas ajas traditsioone purustas, sest tol hetkel oli ikka sünnis naine see, kes kodus leemekulpi liigutas ja vaikselt nurgas sukka kudus. Ja eks seepärast muidugi on Koidula minu jaoks eriti sümpaatne. Lisan veel, et kui näidendi lõpus näidati Koidula ümbermatmist Ruja loo "Eesti muld ja Eesti süda...." taustal (laulis Alender), tuli ka minusugusel vanal küünikul pisar silma. Ühesõnaga -mulle meeldis.
Olen mõelnud oma kooli peale, eriti just seda, kuidas ma sealt tulles olen nagu teine, palju parem inimene. Et ma olen nagu üks vana närbunud põõsas, mis äkki soodsatel tingimustel on uuesti õitsele puhkenud. Ma kohe tunnen, kuidas minus kihutab ringi miljon ergavat mõttekildu, kuidas Loovusejumalanna on mind puudutanud oma pehme põsega ja ma õitsen ja õilmitsen (väga romantiline, kas pole?). Siis lähen ma tööle ja reaalsus virutab mulle jalaga näkku, ütleks isegi, et kahe jalaga. Ma tulen töölt koju, läbi nagu mingi vana väljaväänatud kalts, kukun, riided seljas, laste juurde magama, ei ma loe ega tegele koolitöödega. Jah, Jumal tänatud, pooleteise nädala pärast saan jälle Tallinna, saan kooli, saan sinna, kus mul on hea, kus on minu Hingekodu. Mida aga teevad inimesed, kellel seda võimalust pole? Muutuvad ametnikest masinateks, kes on tõrksad iga uue mõtte suhtes, mis nende rutiinset ametnikuelu ohustab? Muutuvad kibestunuteks, õnnetuteks ja ülekohtusteks? Miks me laseme endaga sellistel asjadel sündida, on minu küsimus. Inimene peab tegema seda, mis talle rõõmu pakub, ja selles suunas tuleb liikuda, isegi kui teel on tuhat takistust, mida ületada. Ilmselt olen bürokraatilikuks robotumiseks liiga elus inimene, juba kasvõi ainuüksi seetõttu tahan ma lennelda priiks ametnikuahelatest, mis on neljaks tõmbamise pikaajaline ja eriti piinav vorm.
Loen raamatut "Arlington Park", autoriks Rachel Cusk. See raamat võiks kohustuslikuna kuuuluda iga naise ellu, kes on loobunud iseendast ja oma elust pere nimel. Ja siis aastaid hiljem saab vaid laulda, et "olid klassi parim...." ning vaadata imestusega, mis on järele jäänud sellest rõõmsast pikakoivalisest noorest naisest, kes teadis, et elu on alles ees.
Jah, ma tean, et olen õnnelik inimene, sest mulle on antud Võimalus oma elu muuta. Ja ma teen mida iganes, et saaksin oma teed käia nüüd ja edaspidi. Nii!
Kudzu

Otsin tööd....

pärast järjekordset õudusjuhtumit istusin tööl tuima näoga arvuti taha ja asusin töökuulutusi läbi vaatama. Midagi leidsin ka. Vat seda oma praegust tööd ma suisa vihkan. Mitte inimesi, kes on minu kliendid, kaugel sellest. Pigem on probleem juhtimises, otsuste vastuvõtmises ja töötajate õigesse paika asetamises. Et mida teha olukorras, kus ülemus ei söanda töötajale öelda, et kui sina oled ebasobival ajal lubanud minna esinema, siis on sinu asi see ära klaarida. Põhiliselt tänu kaastöötaja survele olen ma sunnitud veetma neljapäeva Pärnus, kus ma pean rääkima meie organisatsiooni kogemustest teenuste arendamisel, mis on eriti nummi, kuna minu isiklik kogemus antud valdkonnas selleks hetkeks on tervelt 1 nädal ja 3 päeva pikk. Ja suurepärase esinemise tõttu jäävad vormistamata järgneva kvartali teenustunnid. Aga mis seal ikka, kui tulevad kaebtused, suunan ma nad selle õuduse korraldanud seltsimeeste jutule. Ja ise kirjutan muudkui CV-sid ning aina saadan neid, kuhu sobib ja kuhu mitte.
Kudzu
PS MA suisa mõnulen mõtte käes, et kui lapsehoolduspuhkusele tagasi kebin ja minu asemel tuleb tööle võtta täiesti puhas leht, siis lähevad nad seal karvupidi kokku, et kes ikka peab uue töötaja välja õpetama jne. Mõnus, mis!

Ah millal saaksin ma mustlasena...

Your result for Reincarnation Placement Exam...

Gypsy Camp

You sing! You dance! You flee from the authorities!

You were a bit difficult to place, because you like civilization and humanity -- but when it comes to work, you don't really fit into the system, the ruts and the rituals, that modern civilization embraces. You like your own ways... your old ways.

We've placed you among a hardy Gypsy family. They'll have you plucking a violin before you can talk, and dancing before you can walk. The road is your home, and your horses are members of your family. You get to wear lots of shiny things.

We expect that you'll have a good life. Even if your people are surrounded by a world where they don't really fit in, they have each other, an oasis of compatibility in an unbalanced world. We know you'll make the most of it!

Take Reincarnation Placement Exam at HelloQuizzy

Ja see ma siis olen...

Your result for The Color Code Test...

Color Code: YELLOW: The Jester

Here is the basics: For a more in depth analysis, I suggest you look up the Color Code, and take a more intensive test.

YELLOW MOTIVE: FUN

YELLOW NEEDS: To look good (socially), To be noticed, To be praised, Approval from the masses.

YELLOW WANTS: To hide insecurities (loosely), Happiness, Freedom, Playful adventure.

SUMMARY: Yellows value play. They consider life to be a party, and they're hosting. Yellows welcome praise. They need to be noticed. LIttle else improves a relationship with a Yellow more than praise. They need emotional connections. They often appear so nonchalant that peope think they don't care about anything. Nothing can be further from the truth. They need a great deal of attention. They need to be stroked. They enjoy touching. To them, physical contact is often the most direct, comfortable intimate connection. Yellows want to be popular. They like to be center stage. Friendships command a high priority in their lives because popularity answers one of their basic needs - the need for general approval. Yellows like action. They are easily bored, and seek adventure. They can never sit still for long, so they choose friends who, like them, refuse to allow the "boring details" get in the way of the most important thing in life - play.

Take my other Test : Which Tarot Card Guide Are You?

http://www.helloquizzy.com/tests/tarot-card-guide-test

Take The Color Code Test at HelloQuizzy

Usin koolilaps...

nonii, esimene arvestus on tehtud. Tänu usinusele, väidetavalt heale värvitajule ja ma ei teagi millele veel, õnnestus mul teha ära värvusõpetuses värviruumi arvestus. Nii hea kerge tunne on, st ühest küljest, aga teisest küljest sain ma juba järgmise ülesande ja selles osas ei ole mul hetkel ühtegi ideed. Täielik ideedepõud. Ilmselt olen ma väsinud ja seetõttu ei suuda öelda muud kui: "Uu-pui-uje-mui!", mistõttu minu võimekus värvilistest paberitest midagi kokku seada on täiesti katastroofiliselt otsa saanud. Kuid ei karda raskusi pioneer! Võtan oma koolitöid kui põnevat väljakutset. Kahju, et ma ei suuda samamoodi käsitleda tööülesandeid. Igal õhtul meilboksi vaadates olen ma end lihtsalt siniselapiliseks vihastanud ja otsustasin nüüd, et rohkem oma tuju selle kõigega ei riku. Mina olen puhkusel, palun väga, ja mitte keegi ei saa mind kohustada meile lugema, ja vot ei loegi! Parem vihastan esmaspäeva hommikul ühe korra ja kõvasti, kui siin igal õhtul jään ilma helgest meeleolust, mis koolis tekkinud on.

Täna trollis mõtisklesin juba, et kas äkki ikkagi võtta õppelaenu ja jääda koju kuni 2010. aastani. Et õppelaenuga saaksin lapsehoidjale makstud ja Tlna vahet sõidetud küll, kui ikka hästi kokkuhoidlik olla. Sain täna soolise võrdõiguslikkuse volinikult vastuse, et ikka peaksin andma tööandja kohtusse või siis kaebama õiguskantslerile. Kuna volinik väitis, et niisugust keissi pole varem kantsleri pädevuses olnud, siis saaks selle sinna menetluse anda nagu nipsti. Ja juba selle pärast oleks hea koju jääda ning aktiivsest tööelust eemale tõmmata.

Täna räägiti natuke vigadest, mis tehakse nõustamisel ja miks mitte ka inimlikes suhetes. Et kui ma oma eelmise blogi sulgesin päevapealt seetõttu, et üks kodanik teatas mulle, justkui minu probleemid on kuki-muki võrreldes teiste inimeste probleemidega, siis oli see minu poolt täiesti normaalne käitumine. Et sellise suhtumisega pisendatakse teist inimest ja sisuliselt ka halvustatakse teda, ja tunnistan, et just niimoodi ma ennast tol hetkel ka tajusin. St minu isik ja minu probleemid on täiesti tühised võrreldes kõigi ülejäänud inimkonna liikemetega. Niisiis, olenemata sellest, kui suured on me isiklikud probleemid, ei maksa kunagi üleolevalt suhtuda teiste probleemidesse, kuna oma asjade ekspert on siiski igaüks ise.

Olgu, ma ei suuda nagunii ühtki normaalset sõna suust saada, kunagi kirjutan jälle.

Kudzu

Kalla, kallis isa käsi....

aga ära Sa meile rohkem kalla, kalla nüüd kellelegi teisele ka! Ausalt! Sest meil siin on jama niigi kurgumulguni ja rohkem.

Lugu siis ise on selline:

Kuna külm sügisaeg on saabunud, siis otsustasime kütta meie keskkütet. Mõeldud-tehtud, ajasime aga puud katlasse ja muudkui kütsime, kütsime ja kütsime ja kütsime, kuni selgus, et kuum vesi radikatesse ei jõua. Toad ikka külmad nagu hundilaut. Küll me siis nuputasime ja arendasime teooriaid ja mõtlesime endal ajud keerdu, aga ei mõelnud midagi välja. Toad olid külmad edasi. Lõpuks küsisin MM-ilt, et kas äkki tema on käinud suvel keldris mingeid kangikesi näppimas. "JAh," vastas MM muhedalt naeratades. Tormasime keldrisse ja katsetasime esimese kangi keeramist, mis asus nii madalal, et MM oleks võinud seda näppida. Ning oh seda imet - rõhk tõusis silmnähtavalt, kuum vesi jõudis radikatesse ja toad muutusid ka kohe soojemaks. Aga rõhk tõusis muudkui edasi ja edasi, üle normi ja siis hakkas tööle avariiventiil, mis päästab maja õhkulaskmisest. Tagajärg - keldris tekkis kena väike kuumaveebassein. Lükkasime kangi tagasi algasendisse, rõhk muidugi kohe langeda ei tahtnud, ventiil oli lahti, vesi sorises ja meie katkusime juukseid. Noh, lõpuks saime enamiku vett ühe vana vaiba abil keldrist välja, ise kebisime magama, süda rahul, et tuba soe. Hommikul olid radikad küll uuesti külmad, aga arvasime, et ju siis ei kütnud piisavalt. Päeval käisime seenel (korjasime lehter-kukeseeni - imehead!) ja kui koju tulime, tilkus köögi laest vett. Selgus, et kas MM või mõni teine osav laps on suvel keeranud lahti ühe mutri, mistõttu noorema poisi radikas lekkis täiega ja oli seda teinud juba eelmisest õhtust alates - kui vesi radikatesse liikus. Vett on vaikselt tilkunud kuni praeguseni, mis siis sellest, et me saime mutrid kinni ja õnneks ei olnud vesi jõudnud arvutisse, nii et poiss on ka elu ja tervise juures. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui me oleksime maale sõitnud nagu meil algselt plaan oli. Kusjuures tegu on radikapaigaldajate praagiga, kelle asi oleks olnud mutrivõtme abil tagada, et ükski pisike nobenäpp mutritele sõrmi taha ei saaks.

Noh, nädala sees tuli veel kaks korda autot parandada, sest midagi jälle läks katki (summa 2500.- eeku). Ma lubasin meie romumasinale, et üks jama veel ja ta tutuvub sepahaamriga ning see jääb tema elu viimaseks tutvuseks. Loodan, et see Renault'irajakas võtab minu ähvardust väga tõsiselt.

No ja kui välja arvata, et mind ootavad ees töökuhjad, et kodus kasvavad asjad üle pea ja et ma pole MITTE MIDAGI koolis antud koduülesannetest jõudnud teha, elan ma hästi, isegi suurepäraselt. Ainult käpad värisevad ja saba ajab karva, aga noh, mis see siis üleüldise kaose taustal ikka niiväga tähendab.

Niimoodi siis!

Kudzu

Surra siin või Siberis?

See on peaaegu sama hea küsimus kui "Olla või mitte olla". Praeguse seisuga eelistaksin ma mitte olla. Lõppenud on minu esimene tööpäev uuel ametipostil ja ma tahaksin esiteks oksendada ja teiseks valju häälega röökida. Kõik need head emotsioonid, mille ma endaga Tallinnast koolist kaasa tõin, haihtusid ühe õnnetu 8h 13 minutit kestnud tööpäeva jooksul - (13 minutit otsa, sest viimane klient lahkus 18.13). Lühidalt - mul pole arvutit oma kabinetis, mul pole telefoni oma kabinetis; töötaja, kelle koha ma sain, pole teinud seda tööd viimased paar nädalat, ja pole teinud ka oma uut tööd, mistõttu asjade üleandmine on pehmelt öeldes olematu, kuna kõigil on tööd üle pea kasvanud. Mind ootavad ees hunnikud registreerimata avaldusi; asjade menetlemised, millest ma halligi ei tea ja väiksem palk selle eest, et ma loll, julgesin lapsi sünnitada. Lisaks muidugi ei köeta, meil on külm - radikas lubati orgunnida uuest kuust, seniks lasin abikaasal meie isikliku kohale vedada. Töökaaslane, kellega ühes meeskonnas töötamist ma eriti ootasin, tegi lõuna ajal pidevalt iroonilisi ja sarkastilisi märkusi minu tagasihoidliku isiku suunas, nii et ma ei teagi enam, mida sellest veel arvata. Jah, õnneks on minu kabinetikaaslane väga armas inimene, tema on vist ainus, kelle pärast võiks tööl käia. Ja kliendid muidugi ka, sest nendega mul pole senini probleeme olnud (mis ei tähenda, et need probleemid tulemata jäävad - mul on ikkagi natuke teine ja kindlasti rabedam tööstiil, kui minu eelkäijal).
Oma mehe ja lapsed saatsin teisele korrusele maapakku, sest ma pole võimeline nendega puid ega maid jagama. Palun öelge, milleks mulle selline töö? Milleks mulle igapäevaselt negatiivsete emotsioonide kogupauk ja võimetus peale tööpäeva lõppu normaalsesse ellu tagasi lülituda? Praeguse seisuga tundub küll, et oktoobrist olen ma jälle tagasi lapsehoolduspuhkusel. Aga kooli ma ei jäta, see on parim asi, mis minu elus üldse väljaspool perekonda juhtunud on, ja ma tahan seal käia peaaegu iga hinna eest - ainult et praegune töökoht on ikkagi natuke liiga kõrge hind.
Et kui keegi teab asutust, kus vajatakse usinat töötajat, siis andke teada, sest niimoodi ma jätkata küll ei suuda.
tervitades
Kudzu

Ilus, tark ja hea!

Your result for The House, MD Personality Test...

Dr. Lisa Cuddy

Congratulations, you're Dr. Lisa Cuddy! You've got a healthy balance of confidence, kindness, and general oddity (because asking a person who works for you to stick a needle in your butt is odd, no matter how hot he may be). You're probably an excellent leader with a good sense of humor. You also probably have a vulnerable side that not many people know about.

Take The House, MD Personality Test at HelloQuizzy

Keskea rõõmud....

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neis ei kõlba suitsetamiseks. See pole sugugi kindel. Näiteks kasvab mul siin sulgvõhik, mis on kaugel lõunamaal shamaanidel kasutuses kui... Olgu, ma täpsemalt ei kirjuta, muidu arvate äkki, et ka mina harrastan siin mingeid kahtlasi riitusi, sulgvõhiku leht hambus!
2. Seks ühekohalises voodis ei tule kõne allagi. Ei meeldi jah, ma jumaldan laiu voodeid juba aastaid, et mitte öelda aastakümneid (sündinud keskealisena?).
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut. Ma ei joo õlut!
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. Kui on ikka hea raamat näppu sattunud, siis võib ju erandi teha, eksju!
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost. Kuulan raadiot haruharva, aga mis siin salata, mu lemmikloodest enamik kuulub eelmisesse aastatuhandesse küll!
6. Sa jälgid ilmateadet. Pidevalt - sest nii naljakas on! Kaartidega ennustamine annab ka täpsemaid tulemusi.
7. Su sõbrad abielluvad, mitte ei “käi”. Paluks, kas keegi tahaks abielluda? Pole nii ammu pulmas käinud! Või siis vähemalt hakaku keegi käima mõne uue ja huvitava tegelasega.
8. 120 päeva asemel on sul 28 päeva puhkust. Mnjah, ma olen siin viimased 4,5 aastat "puhanud".
9. Mõiste “korralikud riided” ei tähenda enam puhtaid teksasid ja pusa. Vot see on küll õige point, aga - nad pole seda minu jaoks kunagi tähendanud.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse siis, kui kusagil muusika liiga kõvasti mängib. Ei helistanud, kuigi kiusatud oli suur. Selle asemel helistasin pidutsejatele, kiitsin neid suurepärase muusikavaliku eest ja palusin jätkata mõnel teisel päeval.
11. Vanemad sugulased tunnevad ennast sinu kuuldes täiskasvanute nalju rääkides mugavalt. Minu ema pole end "täiskasvanute nalju" rääkides kunagi minu vanusest heidutada lasknud ja muid väga palju vanemaid sugulasi mul pole.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Ei tea tõesti, kas peaks?
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb. Mul polegi autot!
14. Su koer on teaduslikul dieedil mitte ei söö kiirtoidu jäätmeid. Ee, nii ja naa!
15. Diivanil magamine paneb selja valutama. Oleneb diivanist, meie uuel sohval tukkuda on suisa lust ja lillepidu, kuig ma eelistan ikkagi oma voodit.
16. Sa teed lõunauinakuid. Juba aastaid igal võimalusel (mida kahjuks enamasti pole).
17. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus. Ma pole oma abikaasaga õhtul väljas käinud vähemalt 3 aastat, kahjuks!
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab su seedimist. Ma jumaldan öist söömist (ja siis imestan, miks mu kehakaal küll ei taha langeda!).
19. Apteegis käid sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti või kondoomide järel. Eeee, piinlik küll, aga nii seda kui teist tuleb ette!
20. 50 kroonine veinipudel ei ole enam “päris hea kraam”. Võimalusel ei tarbi üldse alkoholi, aga üldiselt võin juua ka odavamat veini.
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki. Üritan!
22. “Ma ei jõua enam nii palju juua, kui vanasti” asemel ütled sa “Ma ei joo enam kunagi nii palju”. Seda võin küll rahuliku südamega öelda, sest kui ma nii palju jooksin, siis oleksin juba ammu surnud!
23. 90% ajast, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks. Kui on tööd, mida teha.
24. Sa jood enne baari minekut kodus selleks, et raha kokku hoida. Seda tegime me justnimelt nooruses, kui raha oli vähe. Praegu võiks siiski baarist napsu võtta, kui sinna satuks (vt ka punkti 17).
25. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus. Kindlasti!
Boonus:
26. Sa loed terve nimekirja läbi ja otsid paaniliselt üht punkti, mis sinu puhul ei kehti. Sa ei leia seda. Siis saadad sa selle nimekirja aadressi paarile vanale sõbrale või lausa lingid oma blogis, sest sa tead, et see meeldiks neile ka.
Nagu näete, leian ma palju punkte, mis ei klapi - ja ometigi ei tee see mind vähem keskealiseks. Aga kuna keskealine saab olla mitut moodi (mine ja vaata oma silmaga muusikali "Mamma Mia!"), siis ei lase ma end häirida ei sellest lõbusast testist ega ka muust.
Tervitades
Kudzu

"Mamma Mia"...

eile käisin üle hulga aja kinos. Abba lood ja ilusad inimesed, Kreeka loodus, tants, laul ja tagaajamine, ja-jah, oli see vast film, ütleks siinkohal Bullerby laste vanaisa ja ma ühinen temaga selles osas täielikult. Näitlejad mängisid mõnuga, neid on hea vaadata, seda enam, et Meryl Streep hiilgab loomulikus ilus (loe: ei ole lasknud endale teha plastilisi operatsioone igavese nooruse säilitamiseks) ja üldse andis kogu film kinnituse ammutuntud tõsiasjale, et elu algab 40-aastaselt. Ainus asi, mis mind häiris, oli see, et ei tohtinud valju häälega kaasa laulda ja vahepeal püsti karata ning tantsu lüüa. Aga ma luban, et selleks otstarbeks saab ostetud "Mamma Mia" dvd. Ja siis ma tantsin nagu noor Jumal, uskuge mind!

Mul on nüüd unistus selles muusikalis Donna osa täita, ma ei tea veel, kuidas see teoks peaks saama, aga küll ta saab kui vaja on. Ja kolida Kreekasse tahaksin ka, sest minu pere ja muud loomad sobiksid sinna nagu rusikas silmaauku, vot!

Kudzu

PS Aitäh, Moorike, et mind kinno kutsusid!

Taaskasutusest...

mis on kah kunst omaette. Või vähemalt sisaldab endas teatud kunsti- ja loovuse elemente. Võtame kasvõi eilse juhtumi.

Külastasin Annelinnas üht sodipodipoodi, kus midagi põnevat silma ei hakanud ja leidsime abikaasa seepeale, et läheks õige üle hulga aja taaskasutuskeskusesse. Keskus oli kenasti lahti, kila-kola mägede kaupa, mina sobrasin raamatuid, lapsed näppisid vanu mänguasju ja kõik olid eluga rahul. Ühtäkki torkas mulle pähe idee, et vaja natuke veel ringi vaadata ning siis avastsin ma ülejäänud kolude ja riistade vahelt - tigudiivani, täiesti ehtsa, vana ja ausa tiguka. Teatavasti on vanaaegne mööbel minu nõrkus ja kuna ma elus ühe tigudiivani olen juba peost lasknud, ei kavatsenud ma seekord sama rumal olla. Hinnaks küsiti tuhat eeku, mis polegi tigudiivani eest teab mis summa (võite ise osta.ee-st järele kontrollida). Ja nii me siis realiseerisime abikaasa sünnipäevakingist tuhat ja ükssada krooni, kuna müüjaks oli keegi vanapapi ja ta kauples meilt sada eeku juurde. Sealtsamast organiseeriti meile ka transport ja saabuski koju meie kaunikene. Enne muidugi tuli tublisti nuputada, kuhu toppida mõningane kogus mööblit, meil on ju see häda, et oleme siin allkorrusel pead-jalad koos, kuna MM-i ja Ingli tuba pole veel valmis neid teisel korrusel majutama. Seega on all natuke rohkem asju, kui tulevikus olema saab. Aga nagu öeldakse, kui Jumal annab diivani, annab ka koha diivani jaoks ja nüüd on meil teleka ja kamina ees suur ja mugav sohva. Muidugi ei kulgenud kogu protsess nii õlitatult, sest kojusaabunud sohva seest vaatas meile vastu üks Auk, millest olid pead välja pistnud katkised vedrud. Ei jäänud muud üle, kui oma pead tööle panna ning kõva traaditüki, toruteibi, kummist vooliku, pesusvammi ja mööbliriide tüki abil see õnnetus likvideerida. Üldiselt sai tehtud tööd hoole ja armastusega ning kui meie perekond sohval iga päev üksmeelselt hüppama ei hakka, siis peaks meie paik ilusti vastu pidama. Üksiti julgen ma reklaamida, et kui teil on vaja essust saia teha, siis meie abikaasaga oleme õiged persoonid, keda appi kutsuda.

Aga see polnud veel kõik - selgus, et meie sohva seljatugi vajub lössi. Tuli välja, et ühes kohas oli miski nael, mis hiljem osutus vedruks ja mis tuli üldsuse heaolu nimel eemaldada. Seejärel selgus, et seljatugi londitab ka metalltoestusest hoolimata. Nii ei jäänudki muud üle, kui üks kena priske laud sohva taha kruvida ja uskuge või mitte, see esiteks ei paista välja ja teiseks toimib ilusti. Noh, ja lõpetuseks ostsime Vanishit, mis teeb vaibad nii puhtaks kui ka säravaks, mistõttu saime endale tunduvalt meeldivama diivani kui seni. Ja mis selgus kõige lõpuks - see polegi tavaline tigudiivan, vaid rohkem nagu kanapee, see asi, millel on pea toetamiseks suur ja muhe käetugi ja jalgade toetamiseks väiksem, nind ka seljatugi on pea juurest kõrgem kui jalgade poolt. Palun väga, vat milliseid asju võib leida taaskasutuskeskusest!

Tervitades

Kudzu

Ja koobaltiga ning kullaga tassi sain üldse tasuta!