Sama ämber, sama jalg...

juba teist aastat on nii, et hoiurühm lõpetab tegevuse üsna kohe peale seda, kui lõpeb minu sess. Mehe puhkus algab aga juulis, kui ülemere-ülemustel on kollektiivpuhkus. Ja juba teist aastat püüan mina kangelaslikult tulla toime olukorras, kus ma toime tulla ei jaksa. Eriti lõppenud aasta võttis hingetuks koolis, lihtsalt toimetasin viimase jõu piiril. Nüüd siis loen tunde mehe puhkuse alguseni ja on näha, et me mõlemad oleme täitsa otsas omadega. Abikaasa on suure surve all - peab tegema tööd, samas on näha, et mina ei tule koduste asjadega toime. Ütleme siis nii, et praegu oleks minu koht ilusas pisikeses haiglas koos toreda personali, unerohtude, antidepressantide ja tegelusteraapiaga, mitte laste, kasside, koerte kantseldajana kodus.

Hetkel olen üksi, saatsin ülejäänud perekonna poodi. Vanem poiss toimetab kusagil oma toimetusi tüüpilise 20-aastase hoiakuga, et vanemate aitamine on tegevuste nimekirjas siis, kui tõesti enam muud üle ei jää. Kahjuks mäletan, et olin ise samasugune. Mis teha, noorte inimeste eneseotsingud ja egotripid on juba kord ealine iseärasus.

Aga ma lohutan oma meest sellega, et pole hullu, kui temal algab puhkus, küll siis tulevad ilusad vihmased ilmad ja me saame siin toredasti koos aega veeta. Päevitamise ja ujumise nädal saab peagi otsa, ja noh, päike ongi ebatervislik. Hulga tervislikum on istuda toas ja päevad läbi telekat vaadata. Sest minul kahjuks ei ole autojuhilube, ma ei saa oma järglase Pangodi järve äärde suvitama vedada, aga Anne kanali ääres endale poolt ruutmeetrit vaba pinda välja võidelda on hetkel siiski natuke rohkem kui ma jaksan endale lubada. Jääb üle vaid telekas, kohv ja must-must masendus.

Tervitades

Kudzu

Kõik teised saavad hakkama...

majandusaasta aruannetega, töötamise, lastekasvatuse ja õppimise ühendamisega, hobidega tegelemisega, abikaasa tupsutamisega, aia harimisega, ehitamisega, remondiga ja on tegusad ning toredad inimesed. Mina olen käkerdis ja hädavares, nutan iga asja pärast silmad peast, lapsed on mul kah nagu nad on, ei ole mul kiituskirju ega muid autasusid nende eest ette näidata. Muud asjad kasvavad jõudsalt üle pea, peenardes peesitavad naadid, raamatute lugemiseks pole aega, maalimiseks lisaks ajapuudusele ka kohta, maja laguneb ja muutub üha ja aiva räpasemaks ja rüvedamaks. Oma aruannet pole ma ikka esitanud, kuigi me pusisime ta mehega valmis ja raamatupidaja vaatas üle ka. Isegi rippkiik lagunes ära ja pole raha, et uut osta. Kõige selle taustal oli mul tõeliselt piinlik oma kunagiselt kooliõelt kuulda, kuidas minu kursusejuhendaja oli 15 minutit rääkinud ühest uninkaalsest, erilise mõtlemisega erakordsest inimesest, keda ta siit linnast ainsana oskas ära mainida. Alleaa, armas mr A! Sa oled sattunud eksiteele: mina olen depressiivne, saamatu, armetu hädavares - unikaalne just selle poolest. Keda Sina minus näed, mina küll ei tea. Kui Sa ei oleks juhuslikult minu õppejõud, siis ma karjuksin Sinu peale ja keelaksin endast igasuguste ülistuslaulude väljamõtlemise. Ausalt öeldes ajas see jutt mulle tegelikult nutu peale. Nii kurb on, kui keegi mind üle idealiseerib, sest pettumus hiljem saab olema seda suurem. Lõppude lõpuks olen ma tavaline lihtsurelik, ainult natukene rohkem katki kui enamik inimesi.

Niimoodi ma siin kuumas linnas veedangi oma aega muremõtetes, üritades mingilgi moel emana toime tulla ja natukehaavalt ka kõige muu eest hoolitseda. Abikaas peab küll hetkel leppima sellega, et tema naine suurema osa ajast vaikides nurgas istub ja mitte midagi ei taha, mitte midagi ei oska (nagu selgus, isegi mitte söödavaid pannkooke küpsetada, kuigi selle võib ka retseptiraamatu kaela ajada) ja mitte millelegi ei reageeri. Minu lastekasvatus seisneb hetkel:"Jookske, lapsed, ärge jookse ometi koguaeg!" stiilis lausungite edastamises, millel otse loomulikult ei ole mitte mingit mõju. Ega ma seda ei ootagi.

Aeg kulgeb vaikselt, õudused koguvad tuure, et mind kimbutama tulla, homne päev ja ülehomne ja üleülehomne tunduvad hirmutavatena, justkui kõrgmäestik, mille ületamine minu jaoks on ilmvõimatu - mis siis sellest, et teistele on nad tibatillukesed künkakesed.

Kudzu

PS Eino häid asju juhtub ikka ka. Sodipodipood on avanud oma uksed Veeriku Selveris ja viimase raha eest ma tassisin endale hiigelsuure kaheinimese voodile mõeldud heegeldatud voodikatte koju. On vähemalt midagi ilusat ja sooja, mis endale kurbade ilmade puhuks ümber tõmmata. Ja ma olen ammu aru saanud, et ma loon iseendale turvalist maailma pisikeste odavate ja taaskasutatavate asjade abil. Ostan endale turvatunde nagu öeldakse. Aga asjad vähemalt ei taha mitte midagi! Ja on vait ka, kui tegu pole just maki või raadioga.

Lõputu sadu...

vihma kallab ja kallab. Meie toa kohal on plekk-katus ja ma kuulan, kuidas vihmapiisad katusel trummeldavad. Minule mõjub see heli rahustavalt. Ja rahu on väga vaja, eriti peale eilset närvivapustust. Aga lugu siis selline:

mu abikaasa töökohal töötab raamatupidaja, kes lubas mind aidata majandusaasta aruande koostamamisel. Eelmisel aastal palusin ka tema abi ja siis ta väitis, et minu aruandeaasta mahub maksimumperioodi sisse st tuleb esitada kõik tänavu. Ma ei hakanud tema juttu üle kontrollima, olin sessist väga väsinud ja raamatupidamine on üks asi, mis mulle absoluutselt ei sobi ega hakkagi kunagi sobima. Kui ma siis eile oma paberitega kokkulepitud ajal kohale läksin, vaatas ta mind suurte silmadega, et mida, sa oleksid pidanud ju aruande tegema eelmisel aastal. Jah, mul on õnneks olemas tema saadetud mustvalgel kirjas meil selle kohta, et pole vaja aruannet teha, kui nüüd keegi peaks mul kõrvad pihku võtma. Aga et ta ise nii ütles ja nüüd tegi näo, et ei tea midagi sellest, see tegi mind suhteliselt kahtlustavaks. Järgmiseks selgus, et elektrooniliselt seda asja täita ei saa, kuna aruandeperiood hakkas varem kui 01. jaanuaril, tuli teha paberile. Hakkasin seal siis sisse toksima ja töö käigus selgus, et tegelikult ei tea raamatupidaja midagi MTÜ raamatupidamisest ja kuigi me oleme korduvalt sellest rääkinud, ei võtnud ta vaevaks end ka kurssi viia. Aga mina ootasin temalt sellist abi, et mul on pakk pabereid ja tema kui spetsialist paigutab vajalikud numbrid kuhugi vajalikku kastikesse. Noh, lõpuks ma pakkusin ise välja, et ma võin seda tabelit ka ise kodus teha ja talle saata kontrollimiseks, teele kaasa andis ta veel mingi väljavõtte raamatupidamiseeskirjadest, mis kahjuks osutusid täiesti kasututeks, kuna minu puhul ei ole tegu siiski kasumit tootva ettevõttega ja MTÜ aruandesse on vaja teistmoodi andmeid.

Ja vot siis juhtuski, et ma tulin nuttes sealt kodupoole, kodus suutsin kolm tundi ainult ulguda, kägaras teki all. Mul on olnud 10 000 käive ja ma pean niimoodi selle pärast kannatama! Esimene mõte oli end lihtsalt likvideerida. Et siis las teised söövad suppi edasi. Lõpuks sain aru, et minu lapsed ei ole väärt kaotama oma ema (noh, kahjustatud, depressioonis ja muidu ka mõttetu, aga ikkagi ema), et ma pean jälle end sellest pasast läbi vedama ja üritama toime tulla ilmsvõimatu ülesandega. Ja üks aruanne tuleb järgmisel aastal ju veel teha.

Kõige selle jama jaoks on mul kaks päeva pühade ajal, kui abikaasa ei tööta. Nii et teile, inimesed, soovin häid pühi! Tehke lõket ja olge ka muidu toredad ja eks ma mõtlen teie kõigi peale, kui mul arvuti taga istumisest tüdimus tuleb.

Ja minu puhul on paraku nii, et teiste jaoks imekerged asjad on minule ülejõukäivad. Aga enamik muudest inimestest ei oska ju ka maalida nii nagu mina ja ma ei hakka neilt seda ka ootama, eksju! Nii et las iga kingsepp jääda ikka oma liistude juurde.

Ei saa minust...

suurt juhti ja õpetajat. Mitte mingil juhul ei saa. Hetkel, kus ma pean hakkama esitama majandusaasta aruannet, olen sattunud sellisesse seisundisse, et ma ei saa öösel magada, ma ei suuda keskenduda, pidevalt nutan, ei jaksa olla ema oma lastele. Tahaksin lihtsalt lõpetada selle valusa elamise, kuna iga järgnev päev on teisest õudsam. Kui ärkad üles ja kohe on hirm, kohe on segadus, kohe on ärevus, siis oleks parem üldse mitte ärgata.

Kuna selle aastaga olen ma andnud endast ära kõik, mis mul anda oli ja seda paraku kõikjale mujale, kui oma perekonnale, siis nüüd olen ma täiesti tühi ja täiesti katki. Nii katki ma polegi vist olnud. Ja puhkust mulle ette nähtud ei ole, sest tänasest on lapsed kodus ja ma pean nendega tegelema. Keetma süüa, koristama, leiutama lõbustavaid tegevusi. Minu "õnneks" on ka ilm vilets, seega ei saa me minna välja jalutama, et sisustada aega õhtuni, kus abikaasal tööpäev lõpeb ja ta võtab lastega tegelemise üle, et mina saaksin hakata süüa tegema, pesu pesema jne.

Siis helistab äi, kelle ainus mure on elektri vedamine meie maamajakesse, kus pole küll veel põrandaid ja ülemisi otsaseinu. Hei, äiapapa, su lapselapsed jäävad varsti emata! Mis kuradi tähtsust on mingil elektril? Veel mingitel kohustustel ehitada? Koristada? Kas meil on veel vähe kohustusi? Tule taevas appi, tahaksin ma kisendada. Aga taevas on kurt, ta ei kuule minu karjumist. Appi ei tule kedagi. Ise peame kuidagi hakkama saama. Küsimus ei ole tegelikult enam hakkamasaamises. Küsimus on lihtlabaselt ellujäämises. Aga nii peeneid nüansse minu äi ei hakkagi mõistma. Eks ta siis lihtsalt peab meid laiskadeks ja lollideks, et me oma eluga hakkama ei saa. Ja võimalik, et tal on õigus.

Kudzu

PS Edaspidi hakkan FIE-ks. Vähemalt ei kohtle riik mind nagu potsentsiaalset kurjategijat, ma ei pea esitama tegevusaruandeid ja majandusaasta aruandeid ja igal kevadel sellega oma niigi katkisi ja pingul närve rikkuma.

Hambad, auu!

Meie MM avastas hiljuti, et tal logisevad kaks alumist esimest piimahammast. Uudisele järgnes igapäevane painamine teemal, et tuleb minna hambaarsti juurde. Ütleme ausalt, minul pole olnud aega, sest koristus-puhastustööd, mis siin tuli ette võtta, hõivasid mind ikka tunde, ja abikaasal on vaja teha tööd. Minu plaan oli, et läheme arstile siis, kui plikadel algab suvepuhkus, aga praegu kasutan veel viimaseid lapsevabasid hetki. Eile õhtul saabus MM koju koos pisikese pakiga, kus oli tema hammas! Tädi Tiina, kes on meie lapse maailmas kõige autoriteetsem täiskasvanu, oli hamba välja tõmmanud! MM käis ringi, hambake peos, imetles ja hoidis seda nagu teised lapsed hoiavad nukke või kaisukarusid. Õhtu edenedes hakkas MM nuiama, et ka teine hammas tuleb välja tõmmata! Mina koristasin kolmanda kosmilisega, abikaasa aga ütles, et tema seda teha ei suuda, pigem süstib kasse, aga inimeste kallale ei lähe. Soovitasin siis MM-il ise oma hamms eemaldada, mida ta ka osavalt tegi. Seejärel kuulsime tunnikese jooksul, et verd tuleb liiga palju ja valus on jne jne jne. Aga lõpuks, kui ta taltus, siis oli tal kaks hambakest, mida hoida ja hellistada. Neile tehti pesa minu pisikesse ehtekarbikesse, et neil ikka kena ja tore olla oleks.

Jaa, lapsed kasvavad kiiresti! Juba vahetuvad meie pisikesel piigal hambad, juba tuleb registreeruda eelkooli, aasta pärast on esimene koolipäev ja nii ma avastangi ühel ilusal päeval, et akendele ei ilmu enam käejälgi, tapeedile joonistusi ja pehmele mööblile igapäevast menüüd. Kuigi jah, siis tekivad muud mured nt teatas vanem poeg eile, et meie ratas varastati tema sõbra juurest ära. Kusjuures ta ise oli rõõsa ja rahulik nagu poleks midagi juhtunud. Ühesõnaga - lapsed hoolitsevad ka suurtena selle eest, et sul oleks huvitav elu.

Kudzu

Vihmasadu...

äratas mind hommikul üles. Piisad kolistasid mööda plekk-katust nagu herned ja vihmaveetorude kolin oli kõrvulukustav. Praeguseks hetkeks on sadu lõppenud, ei tea, kas ajutiselt või päriselt. Vihma oli tegelikult juba ka vaja, sest siin on olnud küll jahe, aga sadanud pole vähemalt nädal aega, ükspäev just katsin ja väetasin oma roose. Minu üllatuseks elas suurem osa roosidest talvekülmad üle, isegi "Ingrid Bergman", mis on suhteliselt pirtsakas peenraroos ja näitas kevadel mulle ainult surnud tüükaid. Kuid oh ime, kusagilt mulla alt kasvasid välja uued võsud ja nüüd on need juba kenad ja prisked. Peaasi, et nüüd lehetäid liiga ei tee.

Aed on tõeliselt lopsakas ja ilus praegu. Õitsema on hakanud iirised ja pojengid ning hilised veigelad ja varajane ebajasmiin. Ülejäänud ebajasmiinide sordid kannavad alles õiepungi ja peab ütlema, et need pungad paiknevad peamiselt kusagil maa ja taeva vahel. Eelmisel aastal sai neid tugevalt kärbitud ja minu kärpetöö tulemusena kasvatasid põõsakesed endale meetrised kasvud, ülatudes mulle ikka kõvasti üle pea. Eks tuleb neid sel aastal jälle kärpida, et nad muutuksid tihedamaks ning meie uudishimulik naabriproua ja tema agressiivsed kanad saaksid meie eest ilusti varjatud.

Siis on õitsemist alustanud üks kuslapuudest, teine sai talvel külmakahjustusi ja vajas kevadel kõvasti kärpimist. Aga lootust on, et saab temagi õied lahti, kuna õnneks oli osa varsi maapinnale lähemale ja lumekihiga kaetud. Ja viinapuud kasvavad ka, mis kole, kuigi mul ei olnud ka nende katmiseks aega. Seda, kas nad millalgi ka viinamarju kandma hakkavad, ma veel ei tea. Aga ka ilma selleta on nad ilusad ja lopsakad taimed, mis aiale oma sära annavad.

Köögiviljamajanduses olen kehva nagu ikka. Ei tule mul sel aastal jälle mingit erilist saaki, isegi aedoad ei tõusnud üles. Ilmselt andis tigude armee oma osa, et isegi kui mõni leht nina välja pistis, siis sai see ka kohe nahka pandud. Aga selle-eest leidsin ma oma aiast karulaugu, mida mina pole sinna istutanud ja ka naabrite aias ei paista teda kasvavat. Ilmselt on siin varem teda kasvatatud või on tegu ühe kohaga, kus ta ise esineb (mida ma hästi ei usu, sest minu andmetel on tegu soojalembesema taimega, mis eelistab saari).

Eile korjasin kimbu piparmünti ja panin terrassile kuivama. Jaa, see tekitab juba päris tõsiselt südasuve tunde. Kui nüüd elamise ka korda saaks, viimase loovtantsu tehtud ja majandusaasta aruande esitatud, siis võiks lõpuks puhata ja mängida. Eile alustasin koristustöödega ja pesin ära alumise korruse aknad, kardinad ja tegin korda söögitoa. Siis katsetasin, kas Vanishi reklaam ikka vastab tõele ja nühkisin diivanilt ja tugitoolidelt maha hirmsad plekid, mis seal ei tea kui kaua juba paiknesid. Eriti jubedad olid tugitoolid, mis mingil ajal platseerusid teleka ees ja no võite isegi arvata, et lapsed olid sinna meie igapäevase menüü peale tilgutanud, nii et katteriietki ei olnud enam näha. Igatahes on praeguseks plekid kadunud, kuigi kuivamisjälgede servad on natuke näha. Aga see on igal juhul parem variant, kui need ebameeldivad larakad, mis enne olid. Ilmselt tuleb korraks kogu pehme mööbel vahuga katta, siis saab plekkidest ka lahti.

Linnud laulavad, lausa hõiskavad. Kas on linnukesel muret, ma küsin. Ei ole vaja aknaid pesta ega mööblit nühkida ning kenad prisked vihmaussid loivavad laisalt aias ringi, ainult söö ja imesta. Mitte et ma neid ise sööksin, aga linnukeste mõttes on tänavune aasta nagu paradiis. Midagi, mille inimesed juba ammu aega tagasi kaotasid.

Kudzu

Nadinunnadi!

Inglise keele eksami sain D! Ja olen enda üle uhke nagu troll, sest selle eksami lävend on kõrgem kui tavaliselt st E on 61% ja D üle 70%. Vaat niimoodi! Ja saada keeleeksamil üle 70% õigeid vastuseid on ju iseenesest täitsa hea saavutus, eriti kui arvestada, milline on minu eelnev keeleõppe kogemus. Eelmisel semestril sain ka eksami D, aga siis oli madalam lävend, seega olen oma taset tegelikult tõstnud. Ma arvan, et mind päästis vestluse osa ja essee, kuna kirjutamises olen ma tugev st sisuliselt on mul väga head tööd, mis siis, et teen grammatikavigu.

Ja muidugi vedas meil ka õpetajaga. Minu siiani parim keeleõpetaja, noor ja särav Sirle K, kelle tundides oli alati lust osaleda. See kogemus on olnud väärtuslik ja ma soovin talle südamest kõike head!

Tegelikult on fakt see, et keeleõppeks oleks vaja rohkem rääkida. Kui ma teen endale mingid reeglid selgeks, aga ei integreeri neid läbi rääkimise nende teadmistega, mis mul juba eelnevalt olemas on, siis pole minu õpingutest eriti palju kasu.

Aga olgu mis on, selleks semestriks on eksamid lõppenud. Ühte hinnet veel ei tea, aga väga ei muretse, kuna suuline esitlus läks päris hästi ja ma lihtsalt ei jaksa muretseda. Ja praktikaaruannet ma ei ole ka esitanud, aga siin on jällegi see, et aega on suve lõpuni - peaasi, et sain praktika tehtud ja protokollitud. Praegu tuleks hoopis natuke oma räsitud mina taastada ja ka kodus korda luua, sest esmaspäevast jäävad konnakesed koju ja siis on selge, et koristustööde tegemiseks on veel nigelamad võimalused kui enne.

Niisiis hingan sügavalt sisse ja siis jälle välja ning mõtlen, kust otsast meie koduse hullumaja klaarimist alustada. Pesta aknaid või WC-potti, selles on küsimus!

Kudzu

Miks ja kuidas?

Ma olen siin mõelnud ja analüüsinud, et miks mu abikaasa perekond mulle nii halvasti mõjub. Miski ei juhtu iseenesest, alati on kõige taga tunded ja mõtted ja mälestused. Arvan, et põhjused on minus eneses ehk siis:

minu abikaasa perekond on ideaalne perekond, rikkad, ilusad ja edukad inimesed, kelle kõrval minusugune kehva päritolu, vaene, emotsionaalselt ebastabiilne ja lahutatud naine tunnebki end just täpselt eelkirjeldatud moel. Kui ma tavalises elus suhtlen inimestega, kes on igati inimlikud st oma teatud vigadega, siis abikaasa pere erineb vähemalt väliselt nii palju kui üldse saab. Nende pere väärtustab oma juuri, koguneb pidevalt kokku ühisteks ettevõtmisteks, toetab üksteist heas ja halvas. Meie perekond ei ole sellesse süsteemi algusest peale kuulunud ja ma ei suutnud aastaid välja mõelda, miks see nii on. Samas tuleb tunnistada, et ega minu abikaasa polnud ka enne minuga tutvumist selles perekonnas just väga kõrgelt hinnatud. No ja kui ta veel lisaks hakkas koos elama lahutatud ja lastega naisega, siis kukkusid tema olematud aktsiad mis mühises. Arvan, et alguses loodeti selle liidu kiiret lõppu, aga kui oli näha, et me ikka veel elame koos, siis alustas vähemalt ämm oma negatiivse suhtumise väljendamist minu isikusse. Kui ta meil vahel harva külas käis, siis ta alati kallistas mind ja kiitis, et oi, lapsed, te olete ikka niiiiiiiiii toredad. Hiljem on selgunud, et terve see aeg ta tegelikult ei sallinud mind. Ja no ma sain juba varem ka sellest aru, sest ma olen ülitundlik niisugustes asjades.

Mul on väga raske maailma usaldada, olen hästi palju haiget saanud. Kui keegi minu usaldust kuritarvitab, siis mul on praktiliselt võimatu sellest mööda vaadata. Mõnikord olen väga kannatlik ja loodan, et asjad muutuvad paremuse poole. Ma lootsin südamest, et kui meie esimene ühine laps sünnib, siis abikaasa vanemad loobuvad oma hoiakutest meie suhtes ja on meie lapsega just niisama head kui oma tütre lapsega. Ma ei suutnud mõista, miks nii ei juhtunud. Miks minu laps oli keegi, kelle külastamiseks leiti vaevalt 5 minutit. Miks minu last võrreldi pidevalt abikaasa õe lapsega. Miks mul alati tekkis tunne, et mina ja minu tütar oleme kuidagi alaväärtuslikud, rääkimata muidugi minu poegadest, kes pole varsti 11 aasta jooksul olnud väärt ühtki sünnipäevakaartigi, rääkimata kingitustest - seda viimast ma ausalt öeldes ei oodanudki, aga vähemalt üritada meeles pidada oma poja kasulaste sünnipäevi ju võiks. Samas oodati meilt, et me panustaksime teiste suguvõsaliikmete sünnipäevadesse sh ka rahaliselt. Meie pidime panustama suhetesse nendega, justkui meie oleksime mingid kerjused, kellele visatakse armuande kutsete näol mingitele üritustele, kus siis ämm sai mulle mõnusalt ära panna.

Kui minu enesehinnang on läbi elu olnud madalam kui muru (vahel paistab välja vastupidi, see on kaitserefleks, kullakesed), siis igaüks, kes seda oma sõnade või tegude alla kisub, teeb mulle karuteene. Kui minuga käitutakse nii nagu ma oleksin väärtusetu inimene, siis just nii ma ka tunnen. Seepärast püüan ma vältida suhteid, mis saaksid mulle haiget teha. Seepärast olen ma viimased 4 aastat vältinud igal võimalikul moel abikaasa perekonnaga suhtlemist. Ma ei taha, et minu töö ja vaev enda minapildi kooshoidmiseks kildudeks kukuks.

Kas siis minul ei olnud tõesti õigust alustada uut elu koos oma poegadega? Kas siis halastus ja mõistmine on ainult sel juhul võimalikud, kui tegemist on kellegagi, kelle puhul selle eest antakse autasusid ja pannakse ajalehte? Kas inimene on kristlane ainult siis, kui ta saab selle eest au ja kiituse? Kuidas nii on võimalik? Mina ei tea, mina tõesti ei tea. Tean vaid, et iga selle perekonna liige tekitab minus väga suure alaväärsustunde, sest eks ma ju ise pea ka ennast inimeseks, kellel pole kohta päikese all tegelikult ette nähtud. Et ma olengi väärtusetu. Et ma ei oleks kunagi pidanud hakkama oma mehega koos elama. Ma oleksin pidanud juba ammu surnud olema, et ma ei reostaks maapinda, millel täisväärtuslikud inimesed kõnnivad.

Nüüd ma pean jälle kuu aega katsuma kõigi enesesüüdistustega hakkama saada. Üritama jälle jalule tõusta. Üritama endale sisendada, et ma olen sama väärtuslik kui ükskõik kes muu. Et minu lahutus ja segased suhted meestega ei ole minu süü. Et süüd ei olegi. On lihtsalt kehvasti alanud elu ja minu käes on võimalus seda muuta. Ja siis, kui ma olen end jälle kokku korjanud, tuleb keegi mu abikaasa perekonnast ning kõik algab otsast peale....

Aga no vähemalt ei saa igavuse üle kurta, eksju!

Kudzu

Pühapäeval vanaisaga teha võib...

midagi kindlasti. Kui juhtub niisugune elukas perekonnas võtta olema. Meil siin üks isend vahel virvendab, teinegi on kusagil elus ja terve (ma pidin hiljuti MM-ile selgitama, et minu isa ei ole surnud, ta on lihtsalt ÄRA). Ühesõnaga - langesin omaenda haleda südame ohvriks, sest mul jäi mulje, et äi on Põlvamaal siiski peamiselt üksinda ja kuna tundus, et temale meie pakutud variant (igaüks kärutab Setumaale oma isikliku transpordivahendiga) ei paistnud sobivat või suisa kurvastas, siis mul hakkas tast lihtsalt kahju. Ja me siis otsustasime, et sõidame kohale ja võtame ta peale ja vaatame, mis edasi saab.

Meelestatus oli mul muidugi kehvapoolne, sest eelmisel õhtul käisime sünnipäeval, kus oli tore, sai nalja, tantsu ja tagaajamist. Mulle oleks meeldinud, kui mei oleksime ööseks külla jäänud, aga minu mees muutus ootamatult kategooriliseks ja nõudis öist kojusõitu. Oh, oleks ta oma isaga suheldes ka nii kategooriline! Ma muidugi olin sunnitud siis oma tantsutuurid lõpetama ja autosse ronima. Mis siis sellest, et tantsimine on üks väheseid asju maailmas, mis mulle tõeliselt rõõmu valmistab. Nii et ma olin juba tige natuke ka hommikupoole.

Järgmiseks jõudsime Põlvamaale, kus selgus, et kohal on ka abikaasa õde. Pärast seda, kui ta kolm aastat tagasi tänaval mulle keeldus tere ütlemast, ma pole temaga suhelnud. Ma arvan, et me mõlemad oleme oma seisukohta üksteise suhtes väga selgelt väljendanud. Ja olgu öeldud, et kuna ta on nii negativistlik inimene (hullem kui mina, ausalt!), siis ma ka ei kurvasta selle üle, et me enam ei suhtle. Aga jah, vaevalt märkasin ma proua autot kuuri ees, kui nõudsin kohest peatumist ja ronisin lihtsalt autost välja. Et mina sinna õuele oma jalga ei tõsta, mingit niisugust võimalust pole olemaski! Niisiis oli minu mees sunnitud minema oma isa kutsuma, kes kobises ka, et miks te siia teeotsale parkisite. Mina vastasin selle peale, et muidu ei saagi minema. Edasi kulges sõit vaikuses, st äi vist abikaasaga midagi rääkis, aga mina mõtlesin peamiselt sellest, et mille kuradi pärast ma siin istun, selmet kodus raamatut lugeda. Minu suhtes uuris äi ainult, et kuidas mu äri edeneb ja mis selle firma nimi nüüd oligi (ta on seda 90 korda küsinud) ja ma vastasin, et vahet pole. Ahsoo, küsis, kas kool on läbi selleks aastaks. Saime siis Võrru, kus selgus, et mees ei olnud lastele kombekaid kaasa võtnud, aga väljas oli külm ja kohutavalt tuuline. Kaasas olid ainult uues õueriided, millega ma ei saa kuidagi lapsi maale lubada. Siis ma vihastasin ikka kenasti! Edasi läks kõik aina allamäge ja allamäge.

Maal istutasime maha paar põõsakest, äi käis tähtsa näoga mööda õue, mina hoidusin tahaplaanile nagu külamoonakas. Vaene kirikurott, kes on kogemata sattunud miniaks rikkasse perre ja kelle asi on seega vait olla ja põlvili maas tänada kaelalangenud mammona eest. Me ostsime selle maakodu ju seepärast, et meil oleks maailmas üks koht, mis on päriselt MEIE oma. Kuhu mingid inimesed ei tule kamandama, mida me tegema peame, kus me ise võime otsustada, kas võtta vahtral oksi maha ja kas niita täna muru või teha seda üldse saja aasta pärast mais. Ja nüüd siis oma lolluse või ahnuse või mõlema tõttu, on tekkinud olukord, kus minu mehe suguvõsa on oma kombitsad ka minu maale ajanud. Nagu selgus, on äi ka abikaasa õe sinna vaatama (loe: kritiseerima ja inisema) vedanud, milleks minult ei ole keegi luba küsinud. Kui mina ei käi selles suvekodus, kus abikaasa õde resideerub, oma perega juba 10 aastat, siis mis õigusega ronib tema meie maale nillima?

Järgmiseks tuleb sinna ilmselt ämm, kes hakkab otsustama, kuhu peenrad rajada ja millised kardinad akende ette panna. Naelutab meie maja seinale ka paberi koos õpetussõnadega õigeks käitumiseks ja lõppu lisab: Hosianna! nii nagu nende maakodus on. Ja siis avastan ma õige pea, et minu osaks on istuda vihast vahutades kuuris, samal ajal kui abikaasa perekond kamandab, dirigeerib ja asju otsustab.

Õnneks on osa maast ostetud minu perekonna rahadega. Mis tähendab, et ma võingi uhkelt kuuris platseeruda, sest see on MINU oma ja sinna ei tule keegi kurat inisema, mida seal peab või ei pea tegema. Ja tamm kuulub ka mulle, nii et kui teisel krundil müttav abikaasa perekond väga üle viskab, siis võin enda oma isikliku tamme külge oksa tõmmata. Hea seegi!

Kudzu

Mida teha ämmade-äiadega?

Mina olen täitsa nõutu. On selgelt välja öeldud, et mina pole neile piisavalt hea. Ja siis oleks ju loogiline, et nad võiksid meid rahule jätta. Et ei ole vaja toppida oma nina meie asjadesse ja teha nägu nagu poleks midagi juhtunud.

Mu ämm loodab, et tänaval lausutud vabandused suudavad panna mind tema suhtes meelt muutma. Kuulge, see on ju naeruväärne! Normaalselt lahendatakse asju nii, et räägitakse suud puhtaks. Ja see eeldab koha, aja ja motivatsiooni olemasolu.

Aga miks ma siin depresseerun, on see, et äi helistas täna hommikul kell 8.30!!!!!!!!!!! See on meie pere jaoks ikka ülivarajane aeg, aga no ega siis teda ju ei huvita, et minu mees teeb öösiti lisatöid ja et mina olen sattunud depressiooni küüsi. Ei, tema ärkab hommikul vara täis teotahet ja energiat. Ta kutsus meid suguvõsa maakodusse Põlvamaal, kus me ei ole alates ämmaga tülliminekust käinud. Et seal on järjekordselt mingi suguvõsa üritus, kus oleks ju nii vahva oma lapselapsi näidata ja kõigile kinnitada, et tegu on imetoredate vanavanematega. Nojah, lapselapsed on nagu nagu nad on, aga mis selliste geenidega emalt nagu mina ikka tahta, onju. Ja et siis tahab äi minna meie maale meiega koos ja pole lugu sellest, et meil oli täna plaan maale minna. Usun, et aktiivse inimesena ootab ta, et me peaksime siit hiljemalt seitsmest pühapäeva hommikul startima.

Kas ma pean ära kolima, et neist rahu saada? Enesetapu sooritama? Ämma uuesti ja korralikult läbi sõimama? Kas ma pean selle punaselt Kuressaare Raekoja seinale maalima, et minu arvamus temast on ikka ja alati sama: minu ämm on silmakirjalik, enesekeskne ja välisele edule orienteeritud inimene. Ja et mul on õigus mitte suhelda selle perekonnaga, sest mina ei viitsi teha halva mängu juures head nägu.

Terve tänane päev on hukas. Minu tuju on null, kuhugi ma ei ole suutnud minna, lastega ei ole suutnud tegeleda, mitte midagi ei saa tehtud, ainult suitsetan ja nutan vahelduva eduga. Ma küsin, mis õigusega need inimesed niimoodi teevad? Kas selle õigusega, et nad on meile raha andnud? No teate, siis me peame oma maamaja maha müüma ja raha tagastama, sest ma ei taha sellest neetud perekonnast mitte midagi teada.

Ja minu mees loomulikult ei suuda meie eest seista. Ei suuda oma isale öelda, et ette tuleks teatada, kui on soov meiega kuhugi koos minna. Meil, täiskasvanud inimestel, kellel on väikesed lapsed, on õigus oma aega planeerida. Ja meil on õigus kõik kukele saata vajadusel. Aga ei, minu mees, selline abitu ja vastutusvõimetu nagu ta on, ainult hingab torusse ja kuulab, mis papal öelda on.

Mida teha, mida teha, mida teha?

Lapsed, koerad, kassid...

hoolitsevad selle eest, et minu kodust saaks asotsiaalide punker. Täna kiskus Ingel terrassil alla lambi, kuna meil oli sinna külge riputatud üks kott ja Ingel otsustas selle koti küljes kiikuda. Seti ajas maha lillepoti. Pehme mööbel on kasside poolt lõhutud, tapeedid on laste poolt soditud ja katki kistud. Vaipu maas ei saa hoida, sest Nössu märgistab sinna oma territooriumi. Igapäevaselt puruneb meil tasse ja taldrikuid, kaob nuge-kahvleid-lusikaid. Aias kistakse lilledelt õisi ja pissitakse suvalistes kohtades murule. Tüdrukud peksavad, küünistavad ja kisuvad üksteist juustest.

Kõige selle juures olen mina, kes ma olen enda kodu loonud ideega muuta maailm ilusaks paigaks, kus ma tahaksin elada. Tegelikkus on see, et ma ei suuda siin majas olla ei lastega ega ilma. See ei ole enam minu kodu, see on kellegi teise kodu, kus ma olen sunnitud viibima, sest pole ka kuhugi mujale minna.

Ma ei tea, kas minu kui looja lastesse on hävitus rohkem sisse programmeeritud? Kas minu vajadus ilu ja harmoonia järele tekitab teistes vajadus lõhkuda ja koledaks muuta? Ma ei oska neile küsimustele vastata. Lihtsalt tean, et jõud siin korda pidada on kadunud. Mina ka enam ei jaksa, mina ka enam ei taha. Ei taha mitte midagi.

Ma olen aru saanud, et kui lapsi karmilt kasvatada, siis nad õpivad ruttu ära, et teiste tööst tuleb hoolida, et koera ei peksta kepiga, et tapeedid ei ole joonistamiseks ja mänguasjad lõhkumiseks. Samas mina püüan olla tasakaalukas ja selgitada, miks ja kuidas ning kogen üha uuesti ja uuesti, et see jutt ei vii mitte kuhugi. Püüan olla hea ema, kes ei karista lapsi ja ei tänita iga asja pärast. Ainult et ma ise kannatan selle all, selle vajaduse all olla hea. Ma ei oska ema olla, lihtsamalt öeldes.

Ma olen jõudnud selleni, et siin on lastel hea kasvada. Teevad enam-vähem mida tahavad. Mida enam nad lõhuvad ja hävitavad, seda enam ei jaksa ma nendega tegeleda, seda enam ma tõmbun eemale. Sest minu peas olevasse ilusasse harmoonilisse maailma ei pääse õnneks keegi lõhkuma ja lagastama. Võib juhtuda, et ühel ilusal päeval ma sealt enam välja ei tulegi. Ja ei saa just öelda, et ma selle mõtte peale kurvaks muutuksin.

Õnneliku elu valem.

Sünni mehena perekonda, kus toimetavad aktiivsed vanemad ja on olemas vanavanemate näol toimiv tugivõrgustik. Hea oleks, kui peres on traditsioonilised soorollid ehk siis isa teenib raha ja ehitab, ema on ilus, õrn ja leebe ning tema ülesandeks on pere eest hoolitseda. Sina kasvad ja elad nii, et kõik teised vastutavad sinu toimetuleku eest. Siis, kui saad täiskasvanuks, võta endale naine, kes jätkab sinu ema rolli. Sina oma isa rolli ei pea jätkama, sest sul puuduvad vajalikud oskused - sind ei ole õpetatud teiste eest vastutama ja eeskujuks olema. Naine võta selline, kes jaksab kõike: käia tööl, õppida, hoolitseda pere eest, tegeleda kodu korrashoiuga ja aia eest hoolitsemisega, söögivaaritamisega ja ka oma hobidega. Võta naine, kes sinu eest vastutuse võtab, kes kamandab ja kantseldab, kes teab, kuidas tuleb elada. Võta naine, kes kunagi ei väsi, kes on humoorikas, rõõmsatujuline, lahke ja hea. Naine, kes voodis on sekspomm, köögis on superkokk ja kodus koristusmasin.

Aga sina elad, õitsed ja õilmitsed. See ongi õnneliku elu valem: ei mingit vastutust, ei mingit pingutamist, ei mingit muret.

Kudzu

Aeg kaob, rõõmud ...

jäävad. Oleneb, mida rõõmuna käsitleda. Igal juhul tuleb rõõmustada, et eile oli ära selle õppeaasta viimane eksam. Midagi õppima hetkel enam ei pea. Tulemused saab teada kahe nädala pärast ja ega ma sealt midagi ei looda küll. Nimelt käisin ma inglise keele B2 taseme eksamit sooritamas ja ütleme ausalt, tegu oli ikka horroroga kuubis. Esiteks olid väga rasked kuulamisülesanded. Meie omad, kes tegid eksami 14. mail, kiitsid, et oi nii lihtne jne! Aga seekord oli tegu ju hoopis teiste ülesannetega, ja sedakorda päris rasketega - ka minu noor ja keeleoskaja kursaõde ütles, et oli pannud osa vastuseid huupi. Esseega oli ka niimoodi, et ma ei saanud pealkirjastki aru, aga et mitte ära anda tühja paberit, kirjutasin seda, mida arvasin, et võiks sobida. Pärast uurisin järele, et olin õnneks täppi pannud. Kui kolm tundi kestnud kirjalik osa läbi sai, siis tuli suuline osa. Selleks, et õppejõuga 10 minutit vestelda (teema tuli valida pimesi selle koguse hulgast, mis õppejõul laual) ootasin ma ei rohkem ega vähem kui 3h! Järjekord oli küll paika pandud, aga kahjuks ei peetud sellest kinni ja kuna mina ei ole eriti jõuline murdjatüüp, siis ma olingi peaaegu viimane, kes vestlusele läks. Kusjuures ma ei julgenud ukse tagant ka eriti kuhugi minna, kuna ikka ja alati on ju lootus, et äkki keegi hakkab nimekirja järgi sisse kutsuma. Eriti kui arvestada, et kohal olid inimesed üle terve ülikooli ja nad ei tea ise üksteise nimesid ning seega ka järge pidada.

Muus osas - täna on mul tööpäev ja homme ma ainult puhkan ja mängin! Siis ma saan kirjutada ka muust, mida vahepeal korda olen saatnud.

Kudzu

Juuni algus...

on käes. Viimane koduväliste kohustusterohke kuu enne augustit, sest juulis ma kavatsen puhata ja mängida. Kas see nüüd välja kukub nii nagu mina tahaksin, ei oska öelda. Kindlasti tuleb sekeldada siin ja seal ja kantseldada lapsi, aga kuna ka abikaasal on puhkus, siis on ilmselt rohkem võimalusi kohustusi jagada. Maal tuleb käia, muru niita ja võsa hävitada, aga õnneks on see pigem meeldiv kohustus.

Maamajakesele saavad ette uksed ja aknad, maja saab ka peitsitud ja ilmselt on meie enda tööks katuse tõrvamine. Minu jaoks oleks ilus unistus, kui sinna saaks ka põrandad, et tekiks võimalus ööseks maale jääda. Need ühepäevased tripid, mil me saame kohapeal olla umbes 4h, on ikka vilets aseaine ühele tõsisele tööpäevale. Õnneks on meie naabrid aru saanud, et meil ei ole kedagi, kes meie lapsi vaataks ja on lahkelt nõus, et nende tükk maad suuremad lapselapsed aitavad piigade aega sisustada ja meie saame siis sellevõrra rohkem rabada. Ei ole kenad inimesed veel maamunalt otsa saanud! Ja eks neil ole endal ka toredam elada, kui võssakasvanud majavaremete asemel on ilus korras aed ja saunake. Ainult sõber Muki murrab meile truudust ja on leidnud veel kellegi suvitaja, kelle juures istuda ja valvata. Aga no eks ta aeg-ajalt on ikka meie juures ka.

Kindlasti tahaks suvel korraks saarde sõita. Nii mõnus oli oma perega maal olla ja aega surnuks lüüa. Kui meri on käepärast ja ilm ilus, siis on lastega lihtne toime tulla ja nad ei kakle vahetpidamata nagu nad kodus kipuvad tegema. Aga eks see läheb neil ajapikku üle, ma loodan. Kuigi poisid pole kunagi niimoodi üksteise kallal olnud, nemad olid ikka pigem semud, kes koos pahandust tegid. Plikad teevad oma pahandused ära individuaalselt ja siis vahepeal kisuvad omavahel. Ja käivad mulle teise peale kaebamas.

Vanem poeg sõidab homme vanaema juurde saarele. Kodus on muidugi palju asju, mida siin tuleks teha, aga no eks inimene tahab ju puhata ka ja noorema poisi autot näha ning vanu sõpru kohata. Eelmisel aastal nägi tema puhkus välja küll nii, et nad vanaemaga koos vaatasid telepurgist seebikaid ja käisid ka maal tööd tegemas, aga no las inimene suhtleb. Poistel on ju pärandust oodata, nad peavadki rohkem rabama. Kuna mina midagi ei saa, siis ma ka midagi ei tee. Lihtne ja loogiline!

Ja nüüd alustan inglise keele grammatikaga. See ka veel!

Kudzu