Jõuluvana külaskäik

Meil õitseb kodus aknalaual valge jõulukaktus. Muudkui ajab nuppe juurde ja õitseb, kuigi jõulud teatavasti on möödas. See arulage kaktus õitses ka vahetult enne jõule, nii et sel hooajal on siis tegu teistkordse õitsemisega. Kuid mitte sellest ei taha ma pajatada, vaid hoopis äia külaskäigust. Ingel nimetas teda järjekindlalt Jõuluvanaks, kuna vanaisa kui selline tema jaoks tähendust ei oma, kaks korda aastas kohtumine ei anna eriti mingit aimdust kellegi omadustest; aga Jõuluvana on käis meil alles mõned kuud tagasi, seega tundub Jõuluvana isik lapsele tunduvalt lähedasem ja mõistetavam.

Ei no väga peen oli. Mulle kingiti saabuvaks sünnipäevaks orhidee ja ämm oli suisa Barcelonast ostnud miskid kohvitassialused - no ei tea nüüd, kellele just täpselt, aga ta saatis need mulle, koos sünnipäevakaardiga, kus oli vaid lakooniline tekst a la Kudzu, palju õnne. Siis me rääkisime natuke tööst st minu, äia ja minu abikaasa tööst, natuke minu koolist, natuke äia maamüügist, siis veel sellest, et abikaasa täditütar kolib Araabiamaadesse, kus toimuvad tema pulmad; ja et kes siis on pulma kutsutud (lomulikult ikka need kes alati, muidugi mitte meie, sest meie ju ka ei pidanud pulmi - häbi meile!). Ja niisama maast ja ilmast. Kokku umbes tund aega, seejärel tormas äi korvpalli vaatama.

Kuidas ma end tunnen praegu? Nutuselt. Me oleme võõrad, meie ei kuulu suguvõsasse, sest minu ämma eeltöö minu mustamisel ja oma negatiivsete hoiakute väljendamisel on olnud viljakas. Ja no ega ma pole ju surnud ka veel, eksju. Oleksin ma surnud, siis muidugi saaks korraldada suguvõsa kokkutuleku, et mind tagantjärele ülistada. Eluajal olen ma mannetu, mõttetu, lahutatud naine. Aga mitte see mind ei kurvasta. Mind kurvastab teadmine, et mu äi on tore inimene tegelikult, et ma ei tunne teda, kuigi võiks ja tahaks, et meie pere ja tema vahel laiutab terve maailmameri ja sellest eluajast jääb väheseks, et seda merd ületada. Et minu laste jaoks jääb tema ikkagi ainult Jõuluvanaks, kes kord või paar aastas külas käib ja kui meelde tuleb, siis ka mõne pisikese kingituse toob. Et minul ei ole ei isa ega vanaisa kunagi olnudki, ja minu mehel sisuliselt sama hästi kui pole isa ja minu lastel pole sisuliselt ka vanaisa (minu isa ei vääri vanaisana isegi äramärkimist, kuna ta ei pea juba mind oma lihaks ja vereks, mis siis veel lapselastest rääkida).

Ja nii vastik on, nii vastik...parem kui neid kohtumisi ei oleks, meil kõigil oleks ju kergem elada tegelikult. Et teil on suguvõsa ja surnud vanaisa, keda ülistada; ja meil on meie pere ja omaenese vaprus eluga toime tulla; et teil on reisid Londonisse, Saudi Araabiasse ja Barcelonasse, meie sõidame kaks korda aastas Saaremaale ja pärast lapime aasta otsa eelarvet; et teil on heategevus ja väline hiilgus, meil on armastus oma lähedaste suhtes, hoolimata sellest, mida maailm meie ümber mõtleb; et teil on teie oma valitud elu, mida elada, ja meil meie oma ning me ei pea kokku saama selleks et kellegi meist oleks pärast valus. Ausalt!

Ma teen seda kõike laste pärast, ja võib-olla ka mingist sisemisest masohhismist, ja muidugi lootusest, et äkki seekord ... Ja et anda lastele võimalus edaspidi ise otsustada, kas nad tahavad sellesse suguvõsasse kuuluda, kas nad tahavad nende inimestega suhelda. Mina ei saa seda keelata, kuna ma käituksin siis samamoodi kui ämm. Aga see meri, mis on minu ja mu mehe suguvõsa vahel, seda ma ületada ei saa. See jääb.

Kudzu

PS Uskuge mind, 10 aasta pärast peame meie olema need idikad, kes lugupeetud vanapaari hooldavad: peale seda, kui abikaasa õemees on maad ja varad oma käpa alla saanud ja naise koos tolle vanematega välja viskab, nii nagu ta ükskord juba oma naisega tegi.

Loo ja laula ja lehvita...

pean alustama loovtantsu kava väljamõtlemist. Ülesanne on selline, e tuleb valida üks läbiv teema (nt vesi), siis nuputama kolm erinevat harjutust, mis seostuvad selle teemaga ja mis vastavad tunni ülesehituse reeglitele. Viimase kohta on mul siin mitu ingliskeelset õpetust, et mida ja kuidas. Üks kindlasti sissejuhatav soojendusharjutus, teine vabama struktuuriga harjutus ja kolmas jällegi konkreetsema struktuuriga lõpuharjutus ning viimase osana tuleb läbi viia tagasisidering (no seda õnneks ei pea ette välja mõtlema). Harjutused peavad olema vähemalt kahes erinevas "mode of being"us, ma ei teagi, kuidas seda niimoodi tõlkida, et väga idiootlik ei tunduks st lihtsalt öeldes kas liikumisega, emotsioonidega või mõtlemisega seotud harjutused. Kokku 20 minutit, muusika peab sobima harjutuste sisu ja ideega ning kõik see tuleb ka inglise keeles paberile panna. Tunni läbiviimine on samuti inglise keeles, kuna meie välisõppejõud ei saaks muidu millestki aru. Mul on olemas paar väga selget ideed, aga eks ma ikka eelkõige pean tegema väikese ajurünnaku, seejärel mõtlema, mida täpselt teha, siis katsetama muusikaga ja pärast ahistama vaest abikaasat, et ta minu juhtnööride järgi üritaks kava läbida. Fun!

Olen olnud väga töine, muudkui aga vedanud gruppe ja sahmerdanud ja vahendeid otsinud ning ostnud. Nt eile ostsin ma kokku kõik Tartus leiduvad kipssidemed (nende abil saab nikerdada valmis ühe fantastilise puu). Eile oli küll selline hetk, kus ma nägin, et inimesed teeksid veel ja veel ja veel, et aeg on juba ammuilma otsas, aga nemad jätkavad. Ja minust nad ka sinna jäid, ma pidin bussile tormama. Tegelikult sain ma väga hea kogemuse grupisuurusest lähtuva vahendite kalkulatsiooni osas, tunni ülesehituse osas, sihtrühma vajaduste osas jne. Mul oli kaks gruppi - teismelised poisid ja nende vanemad, viimaseid oli vähe, aga see-eest oli nendega väga lõbus. Mingit analüüsi me eriti teha ei jõudnud, sest poiste tunnid pidid sisaldama rohkelt tegevust pluss veel asjaolu, et lasin vanematel ka enam-vähem samu harjutusi teha, seega ikkagi ei jäänud rääkimiseks palju aega. Noh, ma pole ka veel miski terapeut, ülesanne oligi pigem loovmeetodite kasutamine grupitöös erinevates sihtrühmades ja ma arvan, et võin üldiselt oma tööga rahule jääda. Kindlasti saab paremini, ja kuna ma poistega töötasin peamiselt üksi, siis jäi osa grupidünaamikast ka tähelepanuta, aga mis seal siis ikka. See-eest oli nauding jälgida, kui loovad on lapsed, kuidas nad genereerivad põnevaid ideid ja on särasilmsed ning avatud. Ja muidugi ka parasjagu väsitavad, sest vaheagu nad ei tahtnud, vaid me panime poolteist tundi jutti oma tegevustega, see oli nagu maraton. Aga ellu jäin!

Aga nüüd hakkan kohe tööle,muidu tulevad lapsed koju ja ma jälle ei saa miskit valmis.

Kudzu

Mokral muutusteta

Täna käisime maal. Maja oli alles, lagunes küll võimsa hooga, mis sa teed ära, kui pole jaksu vehkida remondiga mitmes kohas korraga. Eriti jubedad on keerulised ehitus- ja remonttööd teatavasti väikelaste kõrvalt. Aga jah, ilm oli suurepärane, päike paistis, hanged olid meetrised, ei mingit sulalund ega vett, vaid just paras ilm kelgutamiseks. Korraldasime väikese välipikniku koos grillmasina väljakaevamisega hangede alt, kõrvetasime vorste, avastasime, et hiired on käinud meie plastnõude varude kallal, ja siis muidugi toitsime Mukit ning kelgutasime mõnuga. Sain ka natuke pekke luhvtitada, muidu istun ainult kodus ja nurisen, et elu on raske ja halb, kuigi tegelikult mõtleme me oma elu sageli ise keeruliseks ja halvaks. Ja mitte ainult ei mõtle, vaid ka elame.

Ma just täna mõtlesin, mis vahe tuttavatel ja sõpradel. Minu jaoks (no ma ei hakka mingit sõnaseletustellist kusagilt riiulilt alla vedama, et anda akadeemiline tähendus) tähendab sõprus võrdset suhet. St inimesed tunnevad üksteise vastu huvi, avavad end vastastikku, ei kasuta üksteist ära, nad hoolivad üksteisest ja üksteise tunnetest. Tutvus kahe inimese vahel on natuke nagu kliendi ja terapeudi või sotsiaaltöötaja suhe või siis ka suhe väikepoe müüjaga. Pealiskaudsus võiks olla üheks märksõnaks, ja kindlasti ühepoolsus: mina kuulan, sina räägid; sinul on mured, mina enda omadest vaikin; sina helistad, kui tahad auru välja lasta, mina sulle ei helista, sest nii pole kombeks. Muidugi võib vahel harva olla ka sõbra jaoks terapeudi või sotsiaaltöötaja rollis, kuid sõpruse puhul uurib abivajaja ikka ka seda, kuidas teine end tunneb, kuidas temal läheb, millega tema tegeleb jne.

Aga see-eest ei saa tuttav inimene teha haiget, sest ta ei tea sinust eriti midagi; sa võid iga kell minema kõmpida, ilma et teine end puudutatuna tunneks; ja elu veereb vaikselt edasi. Mõnikord osutuvad inimesed, keda me sõpradeks peame, hoopiski tuttavateks ja vastupidi. Ja ma arvan ka, et tuttavate peale väga palju oma isiklikku aega pole mõtet raisata, sest ühepoolne suhe on kasulik vaid ühele osapoolele, aga sõprus eeldab mõlema poole rõõmu ja rahulolu ning vastastikust kasusaamist (ei pea silmas materiaalset kasu).

Kas sõbrad võivad kritiseerida? Ikka võivad, kui neil on pakkuda ka konstruktiivne ettepanek olukorra muutmiseks. Kui sellist ettepanekut pole (rääkida, et mis sul häda, vaat kus mul on alles.... see ei ole kriitika, see on teise inimese murede pisendamine, väärtuse jalge alla tallamine ja peaks olema keelatud nii tuttavate kui sõprade puhul), siis võib täiesti vabalt vaikida, sest me oleme kõik OMA elude eksperdid ja meie kogemus ei pruugi aidata teist inimest, kes on siiski meist erinev. Niisama huupi lahmida ei ole mõtet, seda me ei vaja keegi. Me vajame vahel õlga, mille najal nutta; vahel teadmist, et alati on kusagil keegi; vahel niisama ärakuulamist ja vahel kinnitust, et me oleme vaprad ja saame hakkama.

Ja sõpru ei peagi olema maa ja ilm, sada üks ja poolteist. Piisab täiesti mõnest, aga olgu need siis ka inimesed, kellega võid minna luurele.

Tervitades

Kudzu

Seitse tõde minu kohta......

- ma olen nii laisk inimene, et raban pidevalt, kuna tahan vaba aega laiskuse nautimiseks. Ma võisin juba lapsena tunde kiikuda ja laulda, lugusid välja mõelda, mööda karjamaid konnata ja niisama olla. Emme kinkis mulle mõnusa, laisa ja kadaka- ning merelõhnalise lapsepõlve.

- mõtlen väga kiiresti. Positiivne on see, et info talletub ruttu, mõistan inimesi poolelt sõnalt jne. Häda on, et kiirustan liigselt tegutsemise ja väljaütlemisega, võin teha teistele haiget ja tekitada arusaamatusi. Kordan endale pidevalt:"Pole vaja kiirreageerida, rahu, ainult rahu!".

- ma kardan inimesi. Mõnikord. Kardan negatiivset tagasisidet, kardan siiani noorukite kampu ja kilkavaid piigasid. Olen terve elu olnud autsaider, teistsugune - ja kondise lapseea hirmud elavad minus tänase päevani päris tugevalt. Püüan tegeleda selle probleemiga ja kinnitada endale, et ma pole enam see pilbaskõhn hirmunud olevus, vaid väärikas keskealine matroon, kes kõhnuse üle nüüd küll kurta ei saa. Aga väidetavalt on (keha)immits visa muutuma.

- ma armastan üle kõige oma perekonda. Aga ma püüan neile oma armastuse kõrvalt anda ka õhku ja hingamist, sest eks nad ole ju kõik eraldi inimesed, mitte minu kehaosad ja omand. Tahaksin, et mu lastel läheks elus hästi, et nad oleksid rahul ja õnnelikud. Ja et ma saaksin oma vanamehega ka aastakümnete pärast koos olla, kahekesi koos - milleks meil praegu nii vähe aega on ja mida me mõlemad ihaldame nagu pisikesed lapsed mõnd maiust. Ja oma pere eest ma olen valmis võitlema nagu emalõvi!

- iseloom on mul nagu kevad. Kord paistab päike ja on soe ning mõnus, siis tuleb torm ja raju, mis hävitab ja murrab. Mida vanemaks, seda enam tekib päikselisi päevi, sest ma olen hakanud end rohkem tundma õppima ja mõistma hädade põhjuseid. Aga teistel on muidugi raske, sest selline muutlik kodanik võib ikka kenakesti peavalu tekitada. Loodan väga, et inimesed ei kaota siiski lootust. Ja 100-aastaselt olen nagu vana rahu ise, ausalt.

- mulle meeldib lugeda, mulle meeldib õppida. Raamatud on osa minu elust, ilma raamatute ma sureksin vist kohe välja. Ma võin elada raamatusse sisse ja elada end raamatute kaudu välja. Ja minus elab ka ambitsioonikas unistus ise raamat kirjutada. Kunagi, kui mul selleks rohkem aega on. Ja oma õpinguid ma armastan, naudin õppetöös eriti loomingulist poolt, kus ma saan avada natuke rohkem seda osa iseendast, mis on kümme aastat olnud maetud kuhugi sotsiaalhoolekande ja sotsiaalpoliitika tarkuste alla.

- mõnikord tahan ma olla üksi, täiesti üksi. See on kohe nagu baasvajadus. Siis jällegi vajan enda ümber inimesi - oma sõpru. Ja mul on väga väärt sõbrad, ka need, kellega ma pole kunagi silmast silma kohtunud. Tean, et mul on olemas maailmas oma koht, ruum, aeg ja inimesed. Ja mul on selle üle hea meel.

Aga nüüd kirjutage teie edasi, mis on 7 tõde teie kohta. Mul jäi umbes 70 veel kirjutamata, aga olgem ausad, natuke salapära teeb elu ainult põnevamaks.

Kudzu

Jebedijee!

Anatoomia kolmas kontrolltöö A, mitte küll A plussiga nagu kaks eelmist, aga ikkagi A. Olid väikesed ebatäpsused lihaste funtksioonides, aga kuna ma ei jõudnud neid kõiki põhe õppida, siis oli tore, et üldse midagi oskasin (ja osa paningi lambist, ausalt!). Kiireks läks sedakorda, praktiliselt pooleteist päevaga tuli kogu pakett omandada. Ja ma olin ka ainuke, kes meie kursuselt kolmandat tööd tegemas käis. Süda on tegelikult rahul, sain aine kaelast ära ja võin pühenduda muudele asjadele nagu nt järgmisel nädalal toimuvate grupitööde ettevalmistamine ja tantsukava koostamine loovtantsu eksamiks. Nii et kui on huvilisi, siis tuleb loovtantsus sooritada 20 tundi praktikat alates maist, ja loovtantsu võib läbi viia sõpradega, kuna me ei analüüsi seal midagi, lihtsalt fun ja mõnu! Seega pange vaim valmis, küll me kusagilt ruumi ka leiame (miks mitte vabas õhus korraldada workshop).

Miks ma niimoodi kiirustan oma koolitöödega, on asjaolu, et segased elusituatsioonid eeldavad pidevalt vaba tagala olemasolu. Nt kui lapsed on tõbised (ptüi! ptüi!ptüi!), siis jällegi ei saa õppida eksamiks jne. Et parem on varakult oma koolitöid planeerida, mitte jätta asju viimasele minutile, sest viimasel minutil võib selguda kurb tõsiasi - on tekkinud mingi muu lahendamist vajav kriitiline olukord. Olgem ausad, ega mul alati ei õnnestu kõike väga täpselt oma plaane ellu viia, kuna olen ka laisk ja mugav inimene, pluss aeg-ajalt ma naudin viimase minuti töödega kaasnevat üleerutust. Nooremana oligi mul selline stiil, et ühtki asja ei alustanud ma enne viimast hetke, aga nüüd vanema tegelasena tahaks juba rahulikult toimetada. Kui laiskus lubab... Aga eks vahel tuleb laisk ka olla, nt tänase päeva olen ma täitsa vabalt lasknud endal mõnuleda anatoomia aupaistes, sest pingutatud on ju ka üksjagu.

Ma klõbistan siin uue arvutiga oma posti praegu. Armastatud abikaasa tegi mulle varakult sünnipäevakingi ja ostis mulle pisikese nunnu punast värvi rüperaali. Millel on kaanel lillekesed, kaasas siidine arvutikott ning lapike poleerimiseks. Selline nilbe pisike vidin, samas täiesti vastupandamatu. Ma mõtlen, et ma kompenseerin oma emalikku olemust niisuguse edeva vidinaga, see lisab natuke vürtsi minu olemisele ja paitab silma ka üksiti. Pluss on funktsionaalne, ma saan nüüd arvuti kooli ka kaasa võtta (mitte loengusse, aga endaga kaasa). Sest nagu ütles Peeter näidendis "Peeter ja Tõnu":"Aeg ei tohi raisku minna!", poleerides sealjuures rahulikult ja süõvenenult nõudepesust tulnud taldrikut; eks minagi mõtlen nii: vaja on ju tegeleda õppetükkidega, kuna algamas on füsioloogia loengud!

Tervitades

Kudzu

Anatoomia, mu arm!

Otsin ettekäändeid, miks ei saa asuda anatoomia viimaseks kontrolltööks õppima. Ei suuda end sundida lihtsalt. Nii tahaks juba puhata ja mängida, ausalt. Lugeda erialakirjandust, otsida uusi harjutusi jne jne jne. Sest kunstiteraapiate õppimist ma naudin, ja olen kindel, et see on see töö, mida tahaksin oma elus edaspidi tegema hakata. Ega anatoomia tundmine iseenesest ei ole halb, kaugel sellest, olen teada saanud hulga huvitavaid fakte, millest mul varem aimugi polnud. Peale esimese kontrolltöö kättesaamist küsis õppejõud, ega ma juhuslikult pole õppinud arstiks või medõeks. No ma pidin teda kurvastama, et anatoomia kuulus minu õppekavasse viimati 1985. a, ja lõputunnistusel oli mul anatoomia pealegi "4". Meie tookordne õpetaja teenis millegagi ära meie pahameele ja ausalt öeldes ma ei viitsinud sel perioodil üleüldse midagi omandada. Aga jah, minu enda imestuseks õnnestus mul ka teine kontrolltöö saada plussiga A, kuigi ma olin erakordselt väsinud, tüdinud ja maailmaga pahuksid töö kirjutamise hetkel. Nüüd siis on jäänud kõige lühem osa, luud, liigesed ja lihased, mis tuleks omandada homseks ja kimada Tallinna kontrolltööd tegema. Kui see mul ei õnnestu, siis olen sunnitud järgmise sessi ajal mingist loengust puuduma, et sõita Piritale kontrolltööd sooritama. Ma vaatan, kas jaksan nii kiiresti kogu selle jama endale meelde jätta, sest ausalt öeldes muul moel, kui süsteemselt meelde jätta, anatoomiat õppida ei saa. Ja keha toimimine on suht loogiline ka: midagi tuleb sisse, teeb kusagil tiiru ära ja siis läheb jällegi välja. Aga skelett on pidevalt üks ja sama, nii et tõenäoliselt pole siin loogilisest tuletamisest erilist abi.

Mulle määrati õppetoetus, 1000 krooni kuus väga heade õpitulemuste eest. Eks siin tuli ka õppida üksjagu, aga samas olid eksamid loovad, põnevad ja vaimsust avardavad. Ja kui ma juba olen kategoriseerunud õpihiirte valdkonda, miks siis mitte õppida, eksju! Tahaksin siinkohal veelkord öelda, et keskiga iseenesest ei tähenda, et inimese loovus on pärsitud, et tal pole piisavalt vaimseid võimeid või värskeid ideid. Vastupidi -lisaks loovale mõtlemisele on olemas ka elukogemus, mis annab võimaluse tuumakamaks eneseväljenduseks ja sügavamateks mõtteavaldusteks, arvaku siis kasvatusteadlased mida tahavad. Teraapia puhul ongi väga oluline, et inimesel endal oleks olemas teatav pagas elust, mis annab oskuse teise inimese paremaks mõistmiseks. Vastused on pealegi kliendi enda sees kõik olemas, minu osa on aidata neil pinnale tõusta. Ja ei mingit õpetamist ega moraalilugemist!

Reedel oli koolis avatud ste päev, kus meiegi savi mätsisime, infot jagasime ja rütmiharjutustes kaasa lõime. Tänu avatud uste päevale jäi ära pr Skulptori tund, nii et ta pidi end kõvasti tagasi hoidma ja tegelikult ma sain isegi kiita talt ühe töö eest. Kõik vabatahtlikud (meie tegelt olime kohal sundkorras, kuna meie "tund" toimuski avatud uste päeva raames) said endale TLÜ särgi, millega ma siin kodus rõõmsalt olen ringi kapanud. Ja erakordselt hea tunne oli avatud uste päeval viibida: tõesti kuulud kuhugi, oled osa mingist seltskonnast. TÜ-s mul ei tekkinudki sellist mõtet, et ma kuulun üluõpilaskonda. Pigem ajasin mingit oma asja, õppisin ja püüdsin ellu jääda. Äkki on võime kohaneda ja nautida teistega koosolemist ka üks keskea eelistest?

Novot, aga nüüd ma lihtsalt pean õppima hakkama!

Tervitades

Kudzu

Mehed-naised, üks-kaks-kolm...

lugesin Postimehest ühe kasvatusteadlase artiklit http://www.postimees.ee/?id=94170 meestest, naistest ja soolisest võrdõiguslikkusest. Ühest küljest räägiti artiklis sellest, kuidas mehed deserteeruvad õpingutelt, teisalt ironiseeriti naiste üle, kes usinalt õpivad , aga ikkagi neil ühtki värsket mõtet pole ("õpihiired"); kirjeldati õpetaja stereotüüpi, kui keskealist väsinud naisterahvast (mnjah, artikli autor ise nägi just täpselt stereotüübile vastav välja). Mõistsin, et ka mina olen ilmselt õpihiir, sest selle artikli sisu oli nii vastuoluline ja arusaamatu, et ma ei saanudki mitte millestki aru. Et justkui peaks mehi muutma, et nad ka rohkem õpiksid - või äkki peaksid hoopis naised end muutma, et mehed saaksid rohkem õppida? Ei saa aru, no tehke mis tahate! Siis pole vaja ka imestust käsi kokku lüüa, et miks küll naised tippteadusesse ei jõua - kui nad ei suuda ka suhteliselt lühikeses arvamusloos selgelt välja tuua, mida nad õieti öelda tahavad, ei peagi nad tegelema teadusega, vaid oma geniaalseid tarkuseteri ajakirjanduse mahlakatel veergudel avaldama. See oleks ka täesti piisav, sest maailm kubiseb mõttetust sõnavahust niigi juba liigselt. Aga jah, konkreetselt väljenduda oskavad ikkagi vaid vähesed ja kas need vähesed on justnimelt mehed või justnimelt naised, mina ei oska öelda, sest eks igasugu inimloomi ole. Ma ei võtaks vaimse võimekuse hindamisel aluseks sugu ja soolisust.

Nii et tegelikult ikkagi oli ka artikli autor kinni mõttestampides ja standardsetes käsitlustest, ei kumanud tema tekstist läbi ühtegi põnevat mõtet või põhjapanevat ideed, õpihiir mis õpihiir, ütleskin ma siinkohal.

Tervitades

Kudzu

6 aastat...

ja mitte päevagi rohkem ehk siis täna on meie pulma-aastapäev. Emakeelepäeval 6 aastat tagasi, hommikul kell üheksa toimus meie abiellu astumise tseremoonia kohaliku perekonnaseisuameti tigeda tädi valvsa pilgu all. Pärast sõrmustlesime Tiigi tn tiigi ääres ja jõime klaasi valget veini Wilde kohvikus (nii nostalgiline, eriti olukorras, kus Wilde kinni pannakse). Ja nii need aastad on siis vaikselt veerenud - veel kaks last, uus elamine, maamaja majandamine ning sebimine ja sekeldamine igapäevaelu oravarattas. Ja lõputu kannatlikkus, armastus ja mõistmine minu abikaasa poolt ning pidev haridusejanu ja sellevõrra väiksem võimekus kodustes toimetustes minu poolt. Aga kokkuvõttes olen vähemalt mina rahul. Eks ette tuleb igasugust, kuid kokkuvõttes kepsleme me läbi elu üksmeeles ja vähemalt üritame hakkama saada.

Tervitades

Kudzu

Eksistentsiaalne üksindus...

tabab eriti valusalt kriisiolukordades. Siis kerkib esile teadmine, kas ja kes on sinu võrgustikus, millised on ressursid kriisist väljumiseks, kas on olemas õlg, mille najal nutta või oled sa ise ilmasammas, kes kõik teised on tugevatel õlgadel läbi mülgaste veab. Mina kipun olema see viimane. Ja ma ei jaksa, ausalt. Lihtsalt ei jaksa. Kogu ümbritsev ebakindlus, lahenduste hind ja väike valik, aja-, raha- ja inimestenappus närib sisemuse tühjaks nagu üks eriti suur ja vastik parasiit.

Muidugi on mul mees kõrval. Aga tema on ju mees, eksju. Tema ütleb hauataguse häälega, et ta kaotab töö ning ootab minult, et ma kinnitaksin, et kõik hästi ja küll me hakkama saame, kiidaksin teda tema oskuste eest taevani ja igaks juhuks korraldaksin kõik kodused toimetused, sest abikaasa peab end tööl parimast küljest näitama. Kellele mina ütlen, et ma ei jaksa seda kindlustunnet anda, et ma olen vana, väsinud ja katki? Oma emale äkki? Kes meie uudiseid kuuldes telefonitoru hästi kiiresti hargile viskas. Ei, ma ei helistanud talle ise, nii rumal pole isegi mina, ma ju tean, et halbade uudiste eest pistab ta kiirelt pea liiva alla. Pigem nurun lohutust virtuaalse maailma sõpradelt. Vähemalt on mingi tagasiside ja teadmine, et kellelegi kusagil miski korda läheb ning et inimesed on minuga olenemata vahemaadest ja sugulussidemest. Aga oma võitlused laiskade poegade, elukauge mehe, üliaktiivsete väikelaste ja ebasõbraliku maailmaga pean ma ju ikka üksinda lõpuni võitlema.

No ma tahan üle kõige igavat ja vaikset elu. Miks see siis ometigi nii võimatu tundub?

Kudzu

Suhtlemisest pankadega...

mingis meeltesegaduses sai poolteist aastat tagasi tehtud ühe Eesti pangaga fondiplaani leping. Idee oli koguda poistele raha, et kui nad siin riburadapidi täisealiseks saavad, siis mul on midagi ka lapsele eluks kaasa anda. Praegu on olukord selline, et maksan igas kuus 550.- eeku ja fondi tootlus on miinus 4000 millegagi. St olen peksnud sinna fondi 10 000 krooni, millest pank on suuremalt jaolt ilusti lahti saanud. Paar päeva tagasi saatsin oma investeerimisnõustajale e-kirja, et ma soovin lepingut ennetähtaegselt lõpetada, kuna mul pole hetkel ressursse. Vastust pole tulnud tänaseni. Kusjuures nt sellesama panga kodulehelt te enam töötajate kontakte ei leia, ilmselt eesmärgiga, et küllap siis inimene ei viitsi oma asju ajada ja raha voolab vaikselt, kuid järjekindlalt panka edasi. Mul oli õnneks olemas visiitkaart, ja meilile ei tulnud ka vastust, et see inimene meil ei tööta vms. Täna saatsin uue ja kurja kirja. Palusin enda pöördumisse tõsiselt suhtuda ning vastata 36 h tunni jooksul nagu hea tava ette näeb.

Põnev on veel see, et kui ma enne lepingu sõlmimist samale tädile meilisin, siis ta helistas mulle koheselt (praktiliselt minutite jooksul) tagasi. Nüüd, kus ma ei soovi oma raha enam musta auku kühveldada, lihtsalt ei reageerita. Mul on kamakas, kui ma kaotan kogu raha, mis ma olen sinna panustanud, pääasi, et saaks lepingu lõpetatud. Praegu raha väärtus hoopiski suureneb st sama raha eest saab rohkem kui mõnda aega tagasi (nt küttepuude hind vähenes nädalaga kogusummalt 500.- krooni, just ostsime puid!), mistõttu 550 eeku kuus oleks meie perele antud olukorras ikkagi väga suureks abiks.

Ja edaspidi ei kavatse ma ühegi pangatöötaja mesijutu peale öelda muud, kui saagige pekki, kullakesed. Kui te investeerida ei oska, siis ei saa ka mina teid oma pisukeste sissetulekute arvelt enam toetada.

Tervitades

Kudzu

PS Palun lugege uue sotsiaaministriga tehtud intervjuud, see on täiesti enneolematu:http://www.epl.ee/artikkel/460094

Edasi või hoopis tagasi?

Ei tea enam isegi, kuidas elu ümber korraldada. Abikaasa otsib aktiivselt uut töökohta, aga ega siin nii megalt neid pakkuda ei olegi. Tallinnas ilmselt leiaks tööd lihtsama vaevaga, aga mis mõttega kolida ühest nilbest Eesti linnast teise. Kui kolida, siis ikka kuhugi mujale riiki. Mitte et ma arvaks, et mujal on pudrumäed ja piimajõed ootamas. Kaugel sellest. Samas jällegi on olemas riike, kus 9 kuud aastas ei ole sügistalvine hooaeg, kaks kuud kevadtalvine hooaeg ja 1 kuu kogu aasta peale kokku soojemat aega, mida kohaliku elanikud mingi meeltesegaduse tõttu suveks kutsuvad. Tore jah, kui on 4 aastaaega. Aga nälga surra, Eesti nimi huultel ja 4 aastaaega silmade ees pöörlemas, ka nagu ei tahaks.

Teoreetiliselt on abikaasal töö garanteeritud kuni suveni. Mina jõuan siis ilusti oma kooliga selleks aastaks ühele poole saada. Vanem poiss on täisealine, elagu oma elu. Noorema poisi komandeerin ema juurde, nad sobivad nii hästi omavahel, eks ma maksan siis söögirahad ja muu emale, et laps saaks koolis käia ja oma elu elada. Aasta pärast on noorem poiss ka 18 täis, nii et ongi aeg iseseisva eluga alustada. Plikad võtan kaasa, maad ja majad müüks maha koos kõige imepärase vanaaegse mööbliga, loomad jagaks laiali ja aidaa, Eesti! Ei saa olla materialist ja nutta taga ilusat kodu, lilleaeda jne. Ma pole veel nii vana, et ei võiks kusagil mujal nullist alustada. Mis sa teed ära, kui olud on hetkel sellised, et meie riigis ei vajata kvalifitseeritud tööjõudu. Inimene liigub ikka sinna, kus tal parem on.

Mina muidugi loobuksin teisel maal oma unistustest töötada kunstiterapeudina (ma ei saaks ju kooliski käia siin), ega võõras riigis sotsiaaltööd ka nagunii teha ei saaks. Teisest küljest suhtlen ma nagunii peamiselt läbi võrgu, seda saan ükstakama kus teha; olemuselt olen nokitseja-maalija-voolija jne, seda saab kus iganes toimetada, nii et ses mõttes pole millegi üle kurvastada .

Ongi tulnud suurte muutuste aasta. Haiguste, hädade aasta. Jõletum aasta, mille algus ajab südame pahaks, ei tea, mis veel edasi saama hakkab. Vanem poiss jäi akadeemilisele (minu eelarvesse koliseb 600.- kroonine miinus), noorem poiss püüab hindeid korda saada, ühe kahe sai parandatud, aga mis teisega saab, ei tea. Abikaasa töökoht läheb likvideerimisele, aga meil on pangalaen ja liisingud jne jne. Nii hea optimistlik tunne on tulevikku vaadata, ja ega siis lagi veel käes ei ole. KINDLASTI saab minna kohe mitu korda halvemaks.

Tervitades

Kudzu

Üleskutse!

Armas rahvas!

Peale pikka mõtlemist otsustasin alustada hea meelega uue kliendiga kunstiteraapiate praktikat, et ära hoida närvivapustust siis, kui selgub, et aeg saab otsa, aga mul on praktika ikka veel pooleli.

Kasutan oma seanssidele loovteraapiate meetodeid ja praktika eesmärk pole mitte niivõrd teha teraapiat, vaid tutvustada kliendile loovteraapiate võimalusi ja katsetada, kuidas need võimalused konkreetse inimese peal töötavad. Kindlasti tekivad ahaa-elamused, uued mõtted enese kohta, uued ideed oma probleemide lahendamiseks jne. Probleemi ei pea olema! Tulla võib täiesti uudishimust.

Aegade ja ruumi osas on mul järgnevad võimalused: kindlasti olen Tartus esmaspäeviti. Neil päevadel sobiks kasutada Vaksali 14 asuvat ruumi, kuhu mul on töövahendidki juba veetud. Tegevus peaks toimuma tööpäeva jooksul (9.00-18.00), sest mul pole endal võtmeid. Teine variant on pühapäeviti minu pool kodus, kus on kasutada ka üks tuba, kus keegi ei ela. Üldiselt oma kodus teraapiat teha ei tohiks, aga kuna ma ei saa ruume kasutada õhtusel ajal ja ka mitte igal nädalapäeval, siis meie pere loomise- ja töötuba võiks ka asja ära ajada. Üks sessioon kestab tund aega või natuke peale, osa harjutusi võtavad rohkem aega, nii et võib kuluda ka kaks tundi. Selga on kaval panna värvikindlad riided (või siis vähemalt kaasa võtta).

Oluline tingimus on, et ma ei saa teraapiat läbi viia oma sõprade peal (erinevalt loovtantsust, kus võib tantsitada ka sõpru ja selles aines tuleb mul suvel 20h praktikat teha, nii et pange vaim valmis!). Seega kui Sa mind väga hästi ei tunne, aga oled huvitatud eneseavastamisest läbi loovteraapiate, siis palun saada mulle meil: marisknuättmail.com.

Siis saame juba täpsemalt arutada, et mis ja kus. Minu idee oleks alustada juba sel nädalal nt reedel (Vaksali 14) või laupäeval minu pool. Viimasega kaasneb ka see, et ma väga külalislahke ei ole (st süüa-juua ei paku ja lobisema ei jää - seda saab kõike korraldada peale praktika lõppemist, kuna professionaalne suhe paneb mulle natuke karmimad piirid. Eks seepärast ma eelistaksin Vaksali 14 ruume).

Tervitades

Maris

Kas mul on tahtejõudu?

Kõige paremini iseloomustab sind sõna meeleolu. Sinu aktiivne tegutsemine, iseseisvus ja sõltumatus on otseses seoses sinu hingelise seisundiga.
Kas asud tegutsema teiste tahte või iseenda kavatsuste järgi, sõltub üksnes su tujust. Kui see pole antud hetkel just kõige parem, asud vabatahtlikult kellegi teise käsutusse.
Õnneks suudad depressiivses situatsioonis siiski appi kutsuda oma tahtejõu ja käitud taas iseseisvalt ja sõltumatult.
Kahju vaid, et seda head aega tuleb kulutada tehtud vigade parandamiseks. Elu näitab, et eriti raske on parandada neid möödalaskmisi, mis said tehtud partneri puhul.

http://naistekas.delfi.ee/suhted/test/article.php?id=21269993

On tõesti nii. Ja praegu kannan ma oma õlgadel võimalust, et pean majandusprobleemide tõttu loobuma koolist, võib-olla ka omaette majas elamisest. Kas ma peaksin olema aktiivne, rõõmus ja energiast pakatav? Ei ole nagu jaksu jah!

Kõik minu ämmast...

heliseb telefon, haaran toru ja teises otsas vastab mesisel häälel ämm, kes küsib, mis ilm meil on. Ja siis tahab teada, kui pikk on meie MM. Et nemad tahavad talle ratast sünnipäevaks kinkida ja siis on pikkust vaja teada. Mina vastan konkreetselt, et lumi on maas ja MM kannab 116cm pikkusele mõledud riideid. "Kuidas te elate seal?". "Tänan küsimast, väga hästi!". "Kuidas Sinul läheb?". "Oh, ma õpin muudkui ja õpin ja käin koolis.". "Kuidas sul koolis läheb siis?". "Väga hästi, ma olen klassi parim!". Ämm vastab kadeduseussiga hääles:"Siis on ju tore!". Vahetame viimased viisakused ja kui ma mehelt küsin, et ärva ära, kes helistas, siis ta pakub, et mõni müügiinimene, sest ma olevat olnud päris konkreetne ja rääkinud tooniga "meie ei osta küll midagi!".

Mulle tundub, et ämm on ostustanud suhteid sisse seadma hakata. Aga mina pole sellega kahjuks nõus. Nii nagu ma mõtlesin 6,5 aastat, et miks küll ämm mind ei salli, saab tema nuputada minu käitumise üle ka 6,5 aastat. Millest tal on edukalt läbitud 3. Toonitan veekord, et mitte keegi pole tal keelanud meie lastega suhtlemast, lihtsalt meie koju ta ei saa tulla, kuna ma jään tema külaskäikude tõttu haigeks, mul tõuseb palavik, tekib meeleolulangus jne. Ma ei saa sellist asja endale lubada ju. Aga lastega kohtuda võib ka kusagil linnas mänguplatsil, ainult et proua ise pole huvi üles näidanud. Oleme ilma temata väga hästi toime tulnud ja ise endale toetava võrgustiku kudunud, nii et mingu õige kukele. Abikaasa õetütar on nii suur juba, et küll tal ka lähema kümne aasta jooksul lapsed sünnivad, siis on aeg suurepärase, hooliva ja sooja vanavanaema mängimiseks. Selle eest saab äkki mõne autasu ka!

Abikaasal taheti palka vähendada 20%, millega ta ei nõustunud. Meie pere jaoks tähendaks see automaatselt, et mina lähen tööle, mistõttu kooliga oleks ühel pool mõneks ajaks. Õnneks ei saa palka ühepoolselt muuta, nii et meie sissetulekud vähenevad vaid autokompensatsiooni võrra. Nüüd on siis plaan üritada otse rootslaste alluvusse tööle saada või lihtsalt töökohta vahetada, kuna pole mõtet uppuval laeval organisatsiooni likvideerimist oodata. Nii palju siis hästi elamisest.

Ja mis puutub minu väitesse, et olen klassi parim, siis vastab see tõele, sest kuigi ma olin pingereas teine, siis kaalutud keskmine hinne oli meil esimesel kahel sama. Eks ma muidugi ka õppisin ja nägin vaeva, sedand küll, aga õppima saigi mindud, nii et ma ei põe.

Ja klient ei saanud täna kohtumisele tulla, ma kardan tõsiselt, et ta veab mind alt, meil on ainult 2 korda 10-st tehtud ja paraku on nii, et sõltlased ei suuda oma sõna alati pidada. Hüüan igaks juhuks maha, et kui kellelgi on Tartus tuttavaid, keda mina väga hästi ei tunne ja kes oleksid huvitatud kunstiteraapiatest, siis olen tõenäoliselt valmis alustama uue kliendiga. Kui ikka järgmisel esmaspäeval tekib sama seis, et temal on muid tähtsamaid asju ajada, siis ma olen sunnitud selle konkreetse kliendisuhte lõpetama.

Tervitades

Kudzu