Anatoomia, mu arm!

Otsin ettekäändeid, miks ei saa asuda anatoomia viimaseks kontrolltööks õppima. Ei suuda end sundida lihtsalt. Nii tahaks juba puhata ja mängida, ausalt. Lugeda erialakirjandust, otsida uusi harjutusi jne jne jne. Sest kunstiteraapiate õppimist ma naudin, ja olen kindel, et see on see töö, mida tahaksin oma elus edaspidi tegema hakata. Ega anatoomia tundmine iseenesest ei ole halb, kaugel sellest, olen teada saanud hulga huvitavaid fakte, millest mul varem aimugi polnud. Peale esimese kontrolltöö kättesaamist küsis õppejõud, ega ma juhuslikult pole õppinud arstiks või medõeks. No ma pidin teda kurvastama, et anatoomia kuulus minu õppekavasse viimati 1985. a, ja lõputunnistusel oli mul anatoomia pealegi "4". Meie tookordne õpetaja teenis millegagi ära meie pahameele ja ausalt öeldes ma ei viitsinud sel perioodil üleüldse midagi omandada. Aga jah, minu enda imestuseks õnnestus mul ka teine kontrolltöö saada plussiga A, kuigi ma olin erakordselt väsinud, tüdinud ja maailmaga pahuksid töö kirjutamise hetkel. Nüüd siis on jäänud kõige lühem osa, luud, liigesed ja lihased, mis tuleks omandada homseks ja kimada Tallinna kontrolltööd tegema. Kui see mul ei õnnestu, siis olen sunnitud järgmise sessi ajal mingist loengust puuduma, et sõita Piritale kontrolltööd sooritama. Ma vaatan, kas jaksan nii kiiresti kogu selle jama endale meelde jätta, sest ausalt öeldes muul moel, kui süsteemselt meelde jätta, anatoomiat õppida ei saa. Ja keha toimimine on suht loogiline ka: midagi tuleb sisse, teeb kusagil tiiru ära ja siis läheb jällegi välja. Aga skelett on pidevalt üks ja sama, nii et tõenäoliselt pole siin loogilisest tuletamisest erilist abi.

Mulle määrati õppetoetus, 1000 krooni kuus väga heade õpitulemuste eest. Eks siin tuli ka õppida üksjagu, aga samas olid eksamid loovad, põnevad ja vaimsust avardavad. Ja kui ma juba olen kategoriseerunud õpihiirte valdkonda, miks siis mitte õppida, eksju! Tahaksin siinkohal veelkord öelda, et keskiga iseenesest ei tähenda, et inimese loovus on pärsitud, et tal pole piisavalt vaimseid võimeid või värskeid ideid. Vastupidi -lisaks loovale mõtlemisele on olemas ka elukogemus, mis annab võimaluse tuumakamaks eneseväljenduseks ja sügavamateks mõtteavaldusteks, arvaku siis kasvatusteadlased mida tahavad. Teraapia puhul ongi väga oluline, et inimesel endal oleks olemas teatav pagas elust, mis annab oskuse teise inimese paremaks mõistmiseks. Vastused on pealegi kliendi enda sees kõik olemas, minu osa on aidata neil pinnale tõusta. Ja ei mingit õpetamist ega moraalilugemist!

Reedel oli koolis avatud ste päev, kus meiegi savi mätsisime, infot jagasime ja rütmiharjutustes kaasa lõime. Tänu avatud uste päevale jäi ära pr Skulptori tund, nii et ta pidi end kõvasti tagasi hoidma ja tegelikult ma sain isegi kiita talt ühe töö eest. Kõik vabatahtlikud (meie tegelt olime kohal sundkorras, kuna meie "tund" toimuski avatud uste päeva raames) said endale TLÜ särgi, millega ma siin kodus rõõmsalt olen ringi kapanud. Ja erakordselt hea tunne oli avatud uste päeval viibida: tõesti kuulud kuhugi, oled osa mingist seltskonnast. TÜ-s mul ei tekkinudki sellist mõtet, et ma kuulun üluõpilaskonda. Pigem ajasin mingit oma asja, õppisin ja püüdsin ellu jääda. Äkki on võime kohaneda ja nautida teistega koosolemist ka üks keskea eelistest?

Novot, aga nüüd ma lihtsalt pean õppima hakkama!

Tervitades

Kudzu