Mokral muutusteta

Täna käisime maal. Maja oli alles, lagunes küll võimsa hooga, mis sa teed ära, kui pole jaksu vehkida remondiga mitmes kohas korraga. Eriti jubedad on keerulised ehitus- ja remonttööd teatavasti väikelaste kõrvalt. Aga jah, ilm oli suurepärane, päike paistis, hanged olid meetrised, ei mingit sulalund ega vett, vaid just paras ilm kelgutamiseks. Korraldasime väikese välipikniku koos grillmasina väljakaevamisega hangede alt, kõrvetasime vorste, avastasime, et hiired on käinud meie plastnõude varude kallal, ja siis muidugi toitsime Mukit ning kelgutasime mõnuga. Sain ka natuke pekke luhvtitada, muidu istun ainult kodus ja nurisen, et elu on raske ja halb, kuigi tegelikult mõtleme me oma elu sageli ise keeruliseks ja halvaks. Ja mitte ainult ei mõtle, vaid ka elame.

Ma just täna mõtlesin, mis vahe tuttavatel ja sõpradel. Minu jaoks (no ma ei hakka mingit sõnaseletustellist kusagilt riiulilt alla vedama, et anda akadeemiline tähendus) tähendab sõprus võrdset suhet. St inimesed tunnevad üksteise vastu huvi, avavad end vastastikku, ei kasuta üksteist ära, nad hoolivad üksteisest ja üksteise tunnetest. Tutvus kahe inimese vahel on natuke nagu kliendi ja terapeudi või sotsiaaltöötaja suhe või siis ka suhe väikepoe müüjaga. Pealiskaudsus võiks olla üheks märksõnaks, ja kindlasti ühepoolsus: mina kuulan, sina räägid; sinul on mured, mina enda omadest vaikin; sina helistad, kui tahad auru välja lasta, mina sulle ei helista, sest nii pole kombeks. Muidugi võib vahel harva olla ka sõbra jaoks terapeudi või sotsiaaltöötaja rollis, kuid sõpruse puhul uurib abivajaja ikka ka seda, kuidas teine end tunneb, kuidas temal läheb, millega tema tegeleb jne.

Aga see-eest ei saa tuttav inimene teha haiget, sest ta ei tea sinust eriti midagi; sa võid iga kell minema kõmpida, ilma et teine end puudutatuna tunneks; ja elu veereb vaikselt edasi. Mõnikord osutuvad inimesed, keda me sõpradeks peame, hoopiski tuttavateks ja vastupidi. Ja ma arvan ka, et tuttavate peale väga palju oma isiklikku aega pole mõtet raisata, sest ühepoolne suhe on kasulik vaid ühele osapoolele, aga sõprus eeldab mõlema poole rõõmu ja rahulolu ning vastastikust kasusaamist (ei pea silmas materiaalset kasu).

Kas sõbrad võivad kritiseerida? Ikka võivad, kui neil on pakkuda ka konstruktiivne ettepanek olukorra muutmiseks. Kui sellist ettepanekut pole (rääkida, et mis sul häda, vaat kus mul on alles.... see ei ole kriitika, see on teise inimese murede pisendamine, väärtuse jalge alla tallamine ja peaks olema keelatud nii tuttavate kui sõprade puhul), siis võib täiesti vabalt vaikida, sest me oleme kõik OMA elude eksperdid ja meie kogemus ei pruugi aidata teist inimest, kes on siiski meist erinev. Niisama huupi lahmida ei ole mõtet, seda me ei vaja keegi. Me vajame vahel õlga, mille najal nutta; vahel teadmist, et alati on kusagil keegi; vahel niisama ärakuulamist ja vahel kinnitust, et me oleme vaprad ja saame hakkama.

Ja sõpru ei peagi olema maa ja ilm, sada üks ja poolteist. Piisab täiesti mõnest, aga olgu need siis ka inimesed, kellega võid minna luurele.

Tervitades

Kudzu