Stiiliküsimused...

MM lesis täna minu kaisus ja uuris, mis värvid mulle meeldivad. Ütlesin, et mulle üldiselt meeldivad kõik värvid. "Aga mis värv sulle ei meeldi?". No vastasin, et mulle ei meeldi kahvatubeež, sest see on üks igavene värvitapja minu arust ja tekitab melanhoolse tundeid, vähemalt minus. Ja halliga on ka tegelikult nii, et teatud hallid toonid mõjuvad kõikidele teistele värvidele suisa surmavalt. Siis küsis MM, et kas mulle must meeldib. Vastasin jah, mille peale MM targalt tähendas, et must on stiilne värv. Küsisin siis, et kas mina olen stiilne (igavene vana edevusehunnik)? MM noogutas. Issi aga ei olevat stiilne, vaid igav! No ma ei tea, ma arvan, et meie pereisa stiil a la Vanarüütli poisid ehk tema võime ka kõige stiilsemaid riideid kanda nii nagu oleks tegu äsja hullarist põgenenud tegelasega, kes humanitaarabi kotist on endale suvalised kaltsud selga krabanud, on ju suisa geinaalne ja kindlasti mitte igav. Kusjuures see on midagi, mida ma oma mehe juures armastan, sest see on lihtsalt nii ... nunnu! Ja täiesti allumatu igasugustele moetuultele või minu pingutustele oma mehe immitsat kujundada. 

Ma tahaksin muidugi olla veelgi stiilsem, kuid siin metsade rüpes pole stiiliga eriti midagi pihta hakata. Lillepeenarde kobestamiseks piisab dressidest ja vanast jopest ning kanasuurused kuldnokad, kes mahlaseid vihmausse endale toiduks krabavad, ei pööraks mulle tähelepanu ka siis, kui ma üldse ilma riieteta aias toimetaksin. Võimalik muidugi, et pälviksin sellise käitumisega imestavaid pilke oma naabritelt, kuigi usun, et nad on juba isegi aru saanud, et me oleme siin Segasumma Suvilas väheke omamoodi. Aga sellega ma olen viimaste aastakümnete jooksul juba ära harjunud, et kenade viisakate normaalsete inimeste hulgas tundun ma endale veel imelikum kui muidu ehk siis parim viis tervet mõistust säilitada, on suhelda endasugustega. Mida ma ka rõõmsal meelel teen.

Kinnaste kudumine edeneb päris kiiresti. Ma koon kaht kinnast korraga, et tuleksid ikka ühesuurused, ja järg on nii kaugel, et hakkan pöidlaauke maha laskma (mitte otseses mõttes muidugi). Täna oligi minu programm selline mõnus, et natuke nokitsesin aias, natuke kudusin, natuke nurrusin mehe kaisus ja siis ajasin natuke linnas asju, käies korraks läbi ka kaltsukast:) sest stiili peab ikka hoidma, kuidas siis muidu. Olin täitsa rahul oma eluga, kuigi ikka veel väsinud, aga seda pole vist vaja eraldi ära mainida. Mõtlesin, et oleme tõesti üks kummaline perekond, justkui pesakond Koduvanasid, Kes Armastavad Vaikust, meid ei sega, kui  ümberringi midagi ei toimu, sest kõik mis vaja, toimub ju tegelikult meie peades. Ja me ju ise valime, mida enda jaoks oluliseks peame, kas kisakära ja aktiivset tegutsemist, või vaikset kulgemist oma eesmärkide suunas. 

Kudzu

Ole spontaanne!

nagu ütles pr Morgie. Ja just täpselt seda ma olengi! Näiteks pühapäeva öösel, kui meil korsten põlema süttis, suutsin ma täiesti spontaanselt võtta üle juhtimise, saata oma mehe algul tulekustutiga, siis veeämbritega katusele ja põleng õnnestus likvideerida meil endil. See tundus hea mõttena, sest kesk ööd saabuvad signaliseeritud päästjad pole ju muud, kui üks ütlemata tavapärane viis asju lahendada. Ja ma olen spontaanne ka laste hooldamisel, kes on mõlemad keskkõrvapõletikus, MM küll täna õnneks läks kooli, sest ta niigi puudus terve eelmise nädala, kuid kodus on Inglike, kes öösel valust röökides meie voodisse maabus, mille tulemusena mina terve öö sain unetuna voodis väherdada. Väga spontaanselt, kusjuures!

 Ja kui spontaanne ma veel ema külaskäigu ajal olin: keetsin, küpsetasin ja vestlesin täiesti vabalt! Ema sai puhata ja minu raamaturiiulist raamatuid võtta ning lugeda, samas kui mina tegin muid asju sh tööd. Ning kui need Arengud ja Spontaansus siin majas veel kaua jätkuvad, siis ma luban, et panen täiesti spontaanselt kõrvad pea alla ja võtan välja igavese ning juba ammu väljateenitud puhkuse:)

Aga muidu ma elan hästi, isegi toredasti. Saba ei aja karvu (mul seda lihtsalt pole), kuid käpad värisevad küll. Et praegune koormus on osutunud natuke liiga suureks, siis olen loobunud koristamisest ja aiatöödest, seda ka täiesti spontaanselt! Puhkan, mängin ja ootan uue kindaraamatu poeriiulile ilmumist. Mis siis, et mul pole aega raamatuid lugeda. Vähemalt ma tean, et see saab mul olemas olema.

Ja põnev uudis ka jagamiseks: TÜ kasvatusteadused pakub mulle võimalust üht minu uue erialaga seotud magistritööd retsenseerida. Ma olin muidugi kohe nõus, sest nii tore on ju vahelduseks tegeleda ka natuke teadusega. Ootan nüüd põnevusega, millal mulle töö lugemiseks laekub (aprilli lõpupoole, sain ma aru).

Aga mis siin muud, kui kevad südamesse ja nautige päikest. Mina nägin täna esimest kollast liblikat ka juba:)

Kudzu

Ei või olla!

Täna on mul täiesti lastevaba päev! Eile saatsime MM-i küll kooli, kuid ta laekus sealt tunni pärast, sest oli kütteavarii. Olin muidugi plaaninud puhata ja mängida, aga nagu elu näitab, ei maksa siin midagi planeerida. Tuleb vaikselt kaasa liuelda, mis iganes ka ette ei tuleks. Seda viimast on vaja alles õppida, sest kipun alati liigselt reageerima, kui asjad ei lähe minu tahtmist mööda. Eks siin ole igasugu põhjuseid, miks ma olen selline tegelane, et vajan väga palju stabiilsust ja rutiini, kontrolli oma keskkonna üle ning neid põhjuseid reeglina muuta ei saa, küll aga saab endale teadvustada, kuidas asjad on ja üritada ümber õppida. Hea üritus on väärt ka siis, kui tulemus on nigelavõitu, eksju!

Eile nokitsesin vöökotti tikkida, tikand on lõpusirgel. Siis veel väikene õmblustöö ja paelapunumine ning loodetavasti hiljemalt märtsis saan oma jõuluvõlgadega ühele poole. Noh, ütleme siis nii, et ma olen kalendrist lihtsalt mõned kuud maas ja mul on väga piinlik selle pärast. Samas tuleb väga mahlane kott, ägedam kui eelmine, sest leidsin seekord paremad lõngad värvi mõttes. Eriti meeldib mulle madarapunane, mis annab kogu kotile särtsu kõvasti juurde. Aga eks siis näete, kui valmis saab. Järgmiseks tahan ühed kirikindad valmis nikerdada, kasutades vöökirja. Sellest tuleb põnev väljakutse, mustri võttis pr Lendav küll maha, kuid see tuleb nüüd niimoodi paigutada, et kindad ilusad jääksid. Teine põnev väljakutse saab olema, kui ema annetus vanade kasukate näol minuni jõuab. Kandmiseks nad enam ei kõlba, aga neist saab teha asju. Ühesõnaga, kui olme mind vahepeal ää ei tapa, siis on ees igasuguseid huvitavaid nikerdamisi.

Ilm on väljas nii ilus! Päike särab, külm on küll, kuid keda see enam huvitab? Nüüd oleme harjunud juba tunduvalt krõbedamate külmakraadidega, ja see on hea. Ilmaennustajad lubavad külma veebruari. No see pole küll mingi uudis, sest meie esivanemad teadsid juba tuhat aastat tagasi, et veebruar on kõige külmem talvekuu. Õnneks ka kõige lühem. Ja tihased vidistavad väljas juba väga kevadiselt, nii et varsti, juba päris varsti on loota ilma paranemist. Mis see kuukene siis oodata pole!

Kudzu

Külmapoisid oksal reas...

ja katel muudkui köeb. Mis viga kütta, kui on olemas puud. Ehh, linna keskküttega majade elanikud on ikka või sees, sest nad saavad kütte eest maksta igal kuul, mitte ei pea korraga välja köhatama terve kütteperioodi kulusid. Rääkimata sellest, et tuba on soe ilma nõela pistmata. Kuid samas, ei mingit romantikat. Nii kelmikas on öösel katlaruumi suunduda, lumi kriuksumas saabaste all, siis süüdata keskküttekattel ja siis süüdata uuesti (sest ta ramp ei taha süttida), vaadata, kuidas tuli ahjus puid noolima hakkab ja lõpuks jälle läbi kriuksuva lume tuppa sooja teki alla kõmpida. Mulle meeldib tuld teha ja seepärast olen selle töö vaikselt enda õlule võtnud. Ma muidugi ei julge lubada, et kui külma veelgi rohkem on, kas ma siis tahan ka romantikat nautida, kuid praegu pole ju kõige hullem. Kui miinus 20 on korra ära olnud, tundub praegune miinus 10 nagu suvi. Lihtsalt kohanemine külmaga võtab aega. Ja ma olen ka jube külmavares, teate küll, madal vererõhk ja rasvapolstri puudumine:)

Jaa, kui mul oleks ometi palk käes, siis ma saaksin endale osta talvesaapad, sest mul on madala säärega botikud, mis ei ole külmaga just parim variant (a see-eest on nad väga ilusad). Palga osas on info, et rahastaja olevat lõpuks raha üle kandnud, aga millal minu osa arvele jõuab, ei oska keegi öelda. See projektivärk on  ikka äärmiselt tüütu! Samas pakutakse tööd ja veel tööd ja siis veel tööd, ning äkki keegi isegi maksab minu aja ja vaeva eest! No igatahes vähemalt ma olen ootel! 

Eile tikkisin vöökotti. Mul on ees Kihnu pulmapõlle muster ja sealt siis valin motiive ning miksin neid kokku. Tundub, et selle põlle autor ei öelnud teps mitte ära kärbseseene ampsust, sest need motiivid on nii meeldivalt ajuvabad, kaine peaga sellist asja välja ei mõtleks. Minu kindel käsi muidugi ei lase nii kelmikatel kujunditel esile tulla, aga ma püüan anda endast parima. Tahaksin kotiga varsti ühele poole jõuda, sest käed sügelevad kirikinnaste kudumise järele. Ma vist ei jõuaks eluski midagi müügiks teha, ma ei jõua kinkegi õigel ajal valmis. Muidu kirikindad on küll väga hea leiutis, sest nad on tõesti väga soojad.

Nojah, eks ma siis unistan edasi oma peagi laekuvast palgast ja katsun mitte ära külmuda!

Kudzu

Kulgen...

nagu öeldakse. Või tiksun. Raha põle, aga aega on see-eest lahedalt käes. Varsti enam ei tea, kust ja kelle käest laenata, sest ei oska ju öelda, millal palk laekub. Vastust pole siiani saanud, küll aga infot uu tööotsa kohta. Aga no kulgejad on ju kannatlikud!

Alustasin uue vöökoti tikkimist, mis läheb jõulukingiks:) Tagantjärele, sest parem hilja kui mitte kunagi. Valisin mustriks Kihnu pulmapõlle, kui ma nüüd õigesti mäletan. Loomulikult ei kopeeri ma mustrit, vaid lasen fantaasial vabalt voolata ja kasutan erinevaid motiive neid enda maitse järgi kokku miksides. Järge ootab e-lugeri kott, mille tahaksin ka tikkida ja voodriks kasutada eriti ägedat neerumustrilist sitsrätikut, sain neid tükki kolm kaltsukast, väga hea leid, ma ütlen! Tellisin raamatukogust ühe Kihnu käsitöö raamatu, tahaks teha mõned vardakotid ka, materjale olen selleks hoolega kogunud. Paljundasin lisaks ühe 60-ndate mulgi kirikinnast ja kirisukkade raamatu, kel on huvi, saab seda mult laenutada. Seal on tõeliselt vingeid kindaid, lausa suu jääb lahti, kui vaatad. Kindaid tahaks ka kududa - talv saab muidugi enne otsa, samas kinnast saab ju järgmisel talvel ka kasutada. Oi, mul on nii palju ideid, jõuaks ainult kõiki realiseerida!

Olen oma Kindlest suures vaimustuses, kuigi raamatud on kõik ingliskeelsed. Pärast seda, kui tabasin ära, et ma olen täiesti võimeline inglise keeles lugema lausa ahmin raamatuid. Praegu on mul käsil Jo Nesbo krimkad, neli juba loetud, eile alustasin uut. Mulle üldse meeldib põhjamaade krimikirjandus ja eriti just see autor, kes oskab väga põnevalt kirjutada, nii et peaaegu lõpuni ei saa aru, kes on kurjam ja miks ta seda kõike teeb. Ma mõistan, et kusagil oma sisimas olen ma ilmselt sarikurjam, kes oma mustad kired realiseerib siiski vaid raamatuid lugedes (olgu saladuskatte all öeldud, et ma olen nõrganärviline isend, kes ei kannata verd ega valu, eriti just teiste puhul, nii et asja minust nagunii poleks).

Selline see vaikne kulgemine siin on. Hea on!

Kudzu

Käsitööblogi loodud...

kutsun lahkesti külastama!

http://nikerdinokerdi.blogspot.com/

Käsitöö on muhe tegevus, annab võimaluse endasse süüvida ja mõelda eranditult ainult häid mõtteid. Kuna ma pean siinkohal end kiitma (ja kes siis veel), siis mainin ära, et kodused tegevused ja üksinda nokerdamine näitab minu jaoks inimese küpsust. Et pole vaja otsida ekstreemsusi väljaspoolt iseennast, vaid selle asemel otsida enda seest ja leida nii mõndagi huvitavat. Sh ka ekstreemsusi:)

Aga otse loomulikult on inimesed erinevad ja nende vajadused on erinevad. Minu jaoks on ainult tore, et maailm on täidetud omanäoliste indiviididega. Alati on lihtsam inimesi solgiga üle valada, tunduvalt keerulisem on üritada mõista.

Ikka Teie

Kudzu

Ei mingit talve...

lihtsalt veidi külmem kui tavaliselt ja kerge lumi siin ja seal. Eesti on nii suur riik, et kui põhjas aetakse teid lahti ja on kümne külmakraadi ringis, siis meil siin näitas termomeeter nii umbes miinus ühte ja lumekoristusega pole keegi tegelenud, sest puudub vajadus. Seepärast ongi Eestis tore elada, et piisab mõnetunnisest sõidust suisa teise kliimasse jõudmiseks.

Eino mulle meeldib muu Eesti asi ka. Nt meie rahvakunst, eriti käsitöö. Mul on mitmeid toredaid raamatuid, kust inspiratsiooni ammutada , et ka ise midagi luua. Ainus, mis puudub, on aeg. Noh, kui ma mustapesumäest läbi olen närinud ja muud vajalikud liigutused ka ära teinud, siis ma saan lõpuks ehk vardad pihku võtta või alustada mõne muu käsitööga. Ma vaatan kadedusega käsitööblogisid, kus inimesed muudkui koovad ja nikerdavad üha uusi asju, aga mina ainult unistan ja ning planeerin, seejärel lähen jälle kokkama või pesu masinasse toppima.

Minu nutt ja hala on ju alati ühesugune - liiga palju kohustusi ja liiga vähe võimalusi. Aga mis sest ikka soiguda, see mulle aega juurde ei tee. Samas otsustasin täna maja kraamides, et pärast kolme nädalat külalisi (noh, mu noorem poeg pole just otseselt külaline, kuid samas ta ju ei ela siin enamasti, ja tema tütarlaps ka) ma jaanuaris kedagi külla ei kutsu. Ma olen ülesuhelnud, ületoimetanud ja üleüldiselt nii otsas omadega, et taastumiseks vajan üksiolemise aega ja võimalust tegeleda asjadega, mida saabki ainult üksi teha. Ma ei jaksa enam kannatada stiilis "noh, kui see saab veel mööda, siis..."- miski ei saa mööda, kui ma ise endale aega välja ei võitle.

Seega võite minuga suhelda blogis või telefonis või kui te mu kodust suudate välja meelitada:) Vähemalt veebruarini - aga siis on ka lootust, et keegi minu sõpradest saab endale kirikindad või tikitud tasku vms.

Kudzu

Uuel aastal uue hooga....

ja kas ka vanaviisi? Aasta algus igatahes oli hoolimata õnnestunud pidustustest ja headest ennustustest suhteliselt jube. Haigus niitis mu sõna otseses mõttes jalust, suutsin umbes 20 minuti kaupa lugeda ja seejärel kustusin unne, niimoodi paar päeva jutti, seejärel tasakesi ülevaloleku ajad pikenesid ning tänaseks olen suutnud eelneva vormi taastada. Mis polnud ka varem just eriti hiilgav, aga see selleks. Eks oma osa ole olnud ka lõputul sekeldamisel seoses jõuludega ning Jumal tänatud, sai need üle elatud. Järgmiste jõulude ajal põgenen Sajusaartele, kui rahakott kannatab!

Muidu elan väga vaikselt ja sugugi mitte halvasti. Kui MM -i koolivaheaeg lõppeb, siis saan ehk keskenduda ka muule, kui söögivaaritamisele ning alustada võlgade likvideerimist kõigi nende ees, kellele olen lahkelt lubanud käsitööd teha. Valgustus tabas mind muuseas enne jõule - kui ma tahan inimestele kinkida enda valmistatud asju, siis peangi alustama jaanuaris. Suvel on suvevaheaeg koos lastega, sügisel olen vaheajast surmani väsinud ja seega ainus aeg ongi jaanuarist kuni juunini. Ideid mul jätkub ning kaardid lubasid, et sel aastal lõpuks saan ideid ka realiseerida. Ja et mul hetkel pole tööd ka eriti, siis pühendungi asjadele, mida ma tõesti armastan. Just pesin oma kihnu kirikindad puhtaks ja mõtlesin suisa imestusega, et kust küll see energia tuli eelmisel aastal veel kindaid ka kududa? Vastus: eks oligi sügisel sellevõrra vähem jõudu.

Igatahes tuhat tervist kõigile ja hoiduga rotaviirusest, see on jube!

Kudzu

PS Aga kes tahab saleneda, see muidugi haigestugu - ma ei taha siiani eriti süüa, nosin peamiselt puuvilju, sest juba ainuüksi toidulõhn paneb pahalaste armee minu kõhus möllama:(

Mitte millestki ei saa aru....

lastel on tulemas nii palju üritusi, et ma ei jaga enam muhvigi. Esiteks juba seepärast, et minu pisikese nunnu läpaka ekraanile ei mahu kõik kirjad ja kui puudub võimalus neid allapoole kerida, siis nad jäävadki lugemata. Seega istun infosulus ja loodan abikaasa peale, kes püüab järge pidada, millal missugune üritus toimub. Homme on advendilaat, kus toimub ka meie MM esimene avalik debüüt näitemängus, siis tuleb võimlemisklubi aastapäevaüritus, kus meie mõlemad lapsed esinevad. Siis on koolis jõulupidu ja lasteaias jõulupidu ning kui see kõik ükskord mööda saab, olen ka mina üks eriti lössis ja äravaevatud jõulupeojärgne hommik. Advendilaadaks katsun täna midagi nikerdada, sest nagu ikka, teen ma omi asju viimasel minutil. Mõtlesin, et heegeldan ja vildin natuke, see peaks vähe aega võtma, ja eks ma siis oma naljamütsi kudumise lükkan edasi mõnele teisele päevale. Piparkoogitainast sai ka uus laar valmis segatud, ja täna õhtul tuleb seega tegeleda küpsetamise ja glasuurimisega.

Heegeldamise koha pealt on hea uudis see, et leidsin üles heegelnõelad. Aga nööbid on ikka kõik kadunud! Noh, küllap ma leian nööbid ka kunagi üles, kui midagi muud otsin. Minul on surres kindlasti väga palju asju ja tahaks ikka mõnda asja ju veel. Näiteks olen ma korduvalt üritanud endale Ostast võita "Eesti rahvarõivad" raamatuid, kuid alati leidub keegi, kes on valmis rohkem maksma. Eile ma suure vihaga lihtsalt kruvisin hinda üles, et maksku siis see võitja vähemalt adekvaatne summa. Abikaasa väidab, et ta on selliseid raamatuid kuskil näinud, noh, loogiline oleks, et oma lapsepõlvekodus. Ma ei usu, et pr ämma riiulis neid ei leidu. Samas usun, et ämm on valmis pigem endal jala küljest ära närima, kui raamatuid mulle andma (ja üldse, ma ei taha neid laenuks, ma tahan neid endale). Pähh ja pöhh, ma ütlen! Kuidas ma niimoodi võidan võistluse, kellel on surres kõige rohkem asju?

Kudzu

Talvemõtted...

nii tore, et on soe ja pehme sügis olnud! Ja las tema kestab veel mõnda aega, on vaja vähem kütta ja äkki jõuan talvised aiatöödki tehtud. Samas on elu näidanud, et kui pr Kudzu asub toalilli tuppa tõstma, saabub sügis, ja kui külmaõrnad taimed saavad kaetud, tuleb talv. Täna ehitasin pesad tääkliiliale, metasekvoiale ja hondo magnooliale. No näis siis, kas nad suudavad talve üle elada. Korjasin aiast kokku kõik mänguasjad, sodid, nodid ja jublakad ning tegin korda terrassi. Võite kindlad olla, et mina aeda asju laiali ei loopinud, kuid oodata, et inimesehakatised enda järelt koristaksid, on palju tahetud. Täitsa tehnilistel põhjustel, kusjuures - päeval ollakse aias ja koolis, õhtul on pime ja nädalavahetusel peab poodlema, siis tehakse süüa ja meisterdatakse. Näiteks viimasel nädalavahetusel meisterdasime jõuludeks küünlatopse (purgid pluss pva pluss heegeldatud motiivid, aga ka suled, helmed jne) ja lapsed kaunistasid vildist kuusekesi ning südameid, põhiliselt käsitöökotist leitud silmadega, muidugi mitte päris silmadega, vaid ikka plastist ja pisikestega. Siis keerasin kokku piparkoogitaigna värskest Pere ja Kodu köögilisast leitud retsepti järgi, millest eile nikerdasime piparkooke. Piigad ise rullisid tainast ja vajutasid vormidega kujusid, mina määrisin kooke munaga ja valvasin, et need kõrbema ei läheks. Ütleme siis nii, et tegu oli proovipartiiga, sest need on juba tänaseks enamvähem otsas.

Nädalavahetusel laekus meie majapidamisse järjekordne sohva. Nimelt sõitsime poest koju ja avastasime metsa alt punase veneaegse diivani, puha kvaliteedimärgiga ja. Meil hakkas sohvast kahju - mõtlesime, et suvel oleks kena see terrassile paigutada, et saaks lugeda ja mõnuleda. Mõeldud-tehtud, mees vedas sohvakese koju ja pani kuuri kuivama ning kevadet ootama. Jälle üks tarbline asi nagu maast leitud, no tegelikult sõna tõsises mõttes maast leitud.

Koon endale parasjagu üht peakatet. Mudeli leidsin ajakirja "Käsitöö" viimasest numbrist, selline igatepidi kantav turbanilaadne asjandus. Lõbus on kududa, mustrit ees ei ole, ise mõtlen, mida ja kuidas ma teen, ja pool on valmis. Mul on uus jube peen talvemantel (kaltsukast, muidugi) ja selle juurde oleks hädasti vaja ju uut peakatet. Tegelikult mul on talvemantel, aus Klementi toode aastast 2003, aga see on kuidagi nagu kulunud ja pole üldse nii peen kui uus, mis ongi päris uuena kõrvale visatud. Tuleb olla stiilne nagu kinnitatakse ka ühes minu lemmikblogis, mida ma suure mõnuga jälgin. Sest ega minusugune keskealine provva ei pea teps mitte kandma lohmakaid jopesid ja käima nina nollis turult odavat toidukraami jahtimas (see viimane kuluks muidugi ära küll, sest eelmisel kuul pr ämm nooremale pojale ülalpidamisraha ei saatnud, ja ilmselt ei saada ka sel kuul ning mul pole energiat asjaga hetkel tegeleda), vaid elegantne ja isikupärane riietumisstiil rõõmustab mind ennast ja ka ehk avaldab ka teistele mingit muljet (oo, edevus - surmapatt!).

Ja kõige suurem üllatus! Tegin ühe järjekordse karjääritesti ning mis ma siis teada sain:

Siin on valik töövaldkondadest, mis testi tulemuste põhjal sobivad Sinu isiksuseprofiiliga kõige enam ja kõige vähem. Tulemusi analüüsides arvesta palun, et käesolev test lähtub üksnes Sinu poolt antud vastustest ning seega ei arvesta Sinu hariduslikku tausta ega eelnevat töökogemust.

5 enimsobivamat ametit

72% Tippjuhtimine

71% Reklaam ja turundus, juhtimine

71% Haridus ja koolitus

67% Infotehnoloogia, juhtimine

66% Personalijuhtimine

5 vähemsobivamat ametit

41% Finants (raamatupidamine, audit)

40% Reklaam ja turundus

38% Värbamine

36% Teadus- ja uurimistöö

34% Pangandus ja kindlustus

Niisiis, sm, ma olen Suur Juht ja Õpetaja. Tore, et see tõde minuni ka nüüd lõpuks jõudis. Muidu ma muudkui saan tulemusi, et kunstnik ja kunstnik, aga kuhu selle kunstiga jõuab? Ikka tippjuhiks, mis siin muud. Iseküsimus, keda või mida juhtida?

Aga no nautige siis advendiaega ja lootkem, et sügis jätkub (jah, ma ei taha mingit lund! Ei jõulude ajal ega uuel aastal. Eelmise aasta lumest jätkub aastateks).

Kudzu

Hea uni öökullilt...

käisin eile Abakhanis, et osta mõned nööbid. Ja otse loomulikult kiikasin ka teisele korrusele ning avastasin sealt põnevaid sitsiriide jääke öökullikestega ja mesimummidega ja muu toredaga. Kohe meenus mulle, et meil on padjapüüridega kitsas käes ning et mul vedeleb kapi otsas üks pisikene Jaguar ehk õmblusmasin, mida viimati kasutasin aastaid tagasi. Seega rabasin kangajupid kaasa ja veetsin eile sulni ööaja padjapüüre kokku täristades. Neli tükki said valmis, kahele on vaja nööbid külge ajada ja nööpaugud teha, kuna kangast nappist keeratava serva tegemiseks. Noh, ja kui ma siis õmblesin, avastasin, et üks padjapüür on natuke katki, st riie oli juba poest ostes ühest kohast kärisenud. Kuid ei heida meelt naine, kel nõuka-aegne lapsepõlv ja noorus! Lõikasin teisest kangast välja ühe mõnusa öökulli ja tekitasin toreda aplikatsiooni. See sai nii kena, et üldsuse heaolu huvides tekitasin samasuguse ka teisele püürile, muidu lähevad plikad kaklema.

Sokutasin ühe purgi omaleiutatud moosi vanemale pojale, kes sattus sellest suurde vaimustusse. Nüüd mul ei jää muud üle, kui osta porgandit ja kõrvitsat ning keeta veel moosi, sest sel paistab minekut olevat. Ja ma tahaksin õmmelda valmis ülejäänud neli padjapüüri. Siis kerida veel lõnga, sest ma pean Itaaliasse mingit käsitööd kaasa võtma, mis ma muidu passin seal. Loomulikult võtan kaasa ka mõne raamatu, kuid ega ma ei saa ju ka mingeid megakoguseid asju endaga tarida, raskeks läheb. Rääkimata sellest, et mul pole veel üldse kohvritki, mida kaasa võtta. Mu enda kohver on tilluke, sinna mahub peotäis vajalikku kraami, kuid peaaegu kahe nädala jagu riideid ja pesemisasjad ja söök ja raamatud - selleks otstarbeks on minu kallis kohver natuke liiga pisike. Kas äkki keegi lugejatest omab normaalset sumadani, mida ma võiksin laenata? Vastutasuks väikene moos!

Unistada on tore, kuid tegelikkus on selline, et ma pean hakkama tasapisi koristama. Eile ei jõudnud, kole kiire oli. Käisin arstil ka ja praegu jätkan kahe tablakaga, kuu lõpust pooleteise peale ja siis novembris vaatab uuesti. Arst oli väga sõbralik ja naeratav ning ütles, et ma näen palju parem välja kui varem. Tegelikult nägingi - punane pullover, pikk villane seelik, punased sukad ja mustad vanaema stiilis kingad - miks mitte. Ma ei hakanud talle ütlema, et kõik minu kaunis kraam on ostetud kaltsukast olematu raha eest ja et vajadusel oskan ma end üles lüüa küll, kui on vaja muljet avaldada (kes on näinud minu ülikooli lõpetamisest fotosid, see usub). Lõppeks on mulje avaldamine lihtsalt üks pisikene osa näitlejameisterlikkusest - oskus end eksponeerida ja kasutada vajadusel kostüüme ning kosmeetikat.

MM areneb kunstirindel niisuguse kiirusega, et ma ei oska muud kosta kui et mu tütar on üliandekas. Minu tema vanuses ei olnud sugugi nii hea käega. Ja ta tõesti armastab joonistada, nii et siit on ilmselt koitmas midagi suurt ja ilusat tuleviku tarbeks. Mitte et kunstnikutee oleks okasteta (ma ei pea kunstnikeks neid, kes tegelevad mingi jamaga, mis kedagi ei puuduta ja kes arvavad, et kunstnik on see, kes elab raju elu ja seda avalikult eksponeerib. Mõistan, et ma olen vanamoodne selles küsimuses, aga kunsti tegemine tähendab sellele pühendumist ja seega ei tohiks jääda aega mingiks totraks eneseeksponeerimiseks), kaugel sellest, kuid ma tean ise ju ka, mis tähendab oma unistustest loobumine ja oma lapsele ma niisugust saatust ei tahaks. Pigem okkaline tee, kui loobumine.

Nojah, olen end siia lobisema unustanud. Nüüd on aeg alustada koristus-puhastustöid.

Kudzu

Aasta tropp...

see olen mina! Kusjuures mitte lihtsalt tropp, vaid korralik pedantne tropp. Suures töötoa kujundamise tuhinas panin ma väga korralikult ära kõik oma heegelnõelad. Olen neid jupp aega otsinud, aga mida pole, seda pole. Õnneks leidus üks heegelnõel, mis oli mul kahe silma vahele jäänud ja ma saan lapsele homseks mihklilaadaks mõne lillekese heegeldada, kuid kus on ülejäänud 7 tk, seda teab vaid Jumal taevas. Nüüd ma mõtlen õudusega, kas ma olen veel mingeid asju kuhugi väga korralikult pannud ja kus see koht siis ikkagi on.

Sügis saabus vihmahoogudega, mina samal ajal lobisesin rõõmsalt sõbraga. Kuna meie lauatelefon ei jaksa rohkem elus püsida, kui kümme minutit, siis kasutasin moblat. Lauakale uue aku ostmine on pidevalt edasi lükkunud seoses vajadusega maksta lõputuid arveid ja osta vidinaid, mida on tarvis küll kooli, küll lasteaeda. MM käib trennis ja kunstiringis, nüüd siis on tal idee, et tahab minna ka näiteringi. Ma ise olin laps, kes eelistas kodus omaette nokitseda või sõpradega mängida, igasugu ringid ei pakkunud mulle huvi. MM on täiesti teistsugune (loogiline, eksole!) ja kui inimene tunneb huvi toredate asjade vastu, tuleb seda soodustada.

Inglikene läks lasteaias muusikaringi ja uhab lisaks käia iluvõimlemises. Kuna ta on meil natuke päntajalg nagu tema isa ja vanaisagi, siis igasugune jalalabade treening kulub marjaks ära. Ja kuniks trennid on kodu lähedal või koolis või lasteaias, siis logistiliselt on võimalik seda kõike ka korraldada. Ning kui ma kosun, siis alustan MM-i treenimist meie linnakese suurepärase bussiliiklusega toimetulekuks.

Täna öösel ei tulnud mul üldse und. Lamasin voodis ja mõtlesin, siis üritasin magada, mis ei õnnestunud. Lõppes minu unelemine kujutlusega Gandalfist filmis "Sõrmuste isand", kelle pikad juuksed ja habe lehvivad tuules, mis puhul alati talle näkku. Aga mis siis, kui tuul puhuks tagant? Ja keerutaks tal juuksed üle näo? Või rebiks tema hõlsti tagant üles, nii et Gandalfi uhutud aluspesu ja toekad matkasaapad oleksid kaadris? Just siis, kui mulle naer eriti peale tükkis, kalpsas kohale väikene Ingel ja ajas üles abikaasa, kellele ma sain oma ideed tutvustada. Talle meeldis! Ingel pistis samal ajal oma külmad varbad mulle kõhu vastu ja arvas, et tahaks minu kaissu jääda kohe pikemaks ajaks. Varbad saime soojaks ning siis saabus hetk kooli ja lasteaeda minna. Nagu hiljem selgus, unustas abikaasa äratuskella helisema panna ning tänu Inglikesele ja minu jaburatele naljadele saime kõik õigel ajal üles.

Nojah, ma nüüd siis hakkan oma viimse heegelnõelaga tööle ja püüan seda hoida nagu silmatera.

Kudzu

Enjoy the silence...

maja on vaikne-vaikne. Abikaasa teeb ülakorrusel tööd, MM on koolis ja Ingel lasteaias. Varsti tulevad nad kõik rõõmsalt koju ja siis läheb siin sebimiseks ning askeldamiseks, aga praegu lihtsalt rõõmustan selle üle, et seltskonda pakun ma endale ise. Juba teisipäevast peaks Inglike pikaks päevaks lasteaeda jääma ja siis saan ma hakata asju ajama ning tööotsakestega tegelema. Mulle tehti üks pakkumine, mida oleks patt jätta kasutamata, kuigi raha saab alles siis, kui töö on tehtud. Pluss üks teine pakkumine, mis annaks tööd minu tukkuvale ajule. Väljakutsed - jah, need on lausa toredad, eriti kui ei pea õppima ja päälinna vahet sõitma pidevalt.

Väljas on nii jahe, et pean kaktused tuppa kolima. Kavatsen veel natuke mööblit ümber tõsta ja neile siia mõnusa olemise tekitada. Kuigi vahepeal olin juba meelt heitmas vastikute villtäide pärast, kes tahtsid minu kaktustekollektsioonile üks-null teha. Ma hävitan neid elukaid jalaseene desinfektandiga, töötab täitsa hästi. Teine põnev teadmine tuli netist. Nimelt olen ma olnud hädas äädikakärbestega, kuna õunu on kõik kohad täis ja kärbsed muudkui sigisid. Netis tuhnides leidsin soovituse äädikakärbestele lõks seada - valada purki natuke õunaäädikat (või veiniäädikat) ja törts nõudepesuvahendit. Kärblased ronivad sinna maiustama ja upuvad oma ahnuse tõttu, sest nõudekas ei lase neil enam lendu tõusta. Olen sel moel lahti saanud peaaegu kõigist äädiklastest, seega julgen lõksu või õigemini nõksu ka teistele soovitada.

Sain endale hiljuti imelise raamatu, see on paar aastat tagasi välja antud ja tänaseks päevaks ka kenasti alla hinnatud. Soovitan soojalt, seal leidub hulgaliselt toredaid kinda- ja sukamustreid ja raamat on muidu ka väga ilus. Samuti ootan huviga Haapsalu räti raamatut, mis peaks ilmuma oktoobris. Loodetavasti tekib elu jooksul piisavalt aega, et kõiksugu imeasju kududa ja nikerdada, sest suvi ei ole lõputu ja pimedatel talveõhtutel on äärmiselt mõnus näputööd teha. Ja kuna me emaga sõidame oktoobris Itaaliasse, kust on pärit enamus lõngapoodides leiduvatest lõngadest, siis loodan neid endale sealt odavama hinnaga tuua. Seda muidugi juhul, kui muuseumide kõrvalt jääb üldse aega shoppamiseks.

Kena sügist kõigile!

Kudzu

Siis, kui sajab...

on just paras aeg koristamiseks. Siinkohal ei pea ma silmas mitte põrandate pesu ja tolmulapiga uhjutamist, vaid korra loomist kaoses. Praeguseks hetkeks olen ma näiteks laste mänguasjad ära sorteerinud, suurema osa neist majas välja nihverdanud ja loodan nüüd vaikselt, et kui asju on vähem, on mul ka väheke lihtsam. Järgmiseks plaanin ma tekitada endale suurema tööruumi, sest praegune pisike kaldus laega tuba on suuremalt jaolt täis asju, mis ei pea seal teps mitte olema. Kui ära toimetada üks kapp ja seejärel ka üks riiul, siis ma saan täiesti arvestatava hulga põrandapinda ning ruumi, kus saab rahus teha käsitööd ja kunsti. Lisaboonusena on selle toa sissepääs raskendatud pisikeste nobenäppude jaoks, mis on eriti sulnis, arvestades, kui huvitavad on nende jaoks minu asjad. Talvel on see ruum küll väga külm, aga selleks ajaks kolin mina oma koladega vast alla ja panen üles talvituma oma värske kaktustekollektsiooni.

Varsti tuleb abikaasa sünnipäev. MM arutas eile autos, mida isale kinkida ning tema mõtteavaldused päädisid lausega:"Ma tahaksin kinkida ikkagi midagi liigutavat!". Kust küll meie lapsed endale nii peent sõnavara hangivad, mina tõesti ei tea. Meenub nt Inglikese ütelus, et meie isa ei jäta kunagi oma abikaasat (loe: mind) kuhugi üksinda. Ja et kui me saime kunagi ammu tuttavaks, siis lõpuks sai abikaasa hakata minuga ühes voodis magama - see on ka Inglikese tarkus.

Aga muidu olen ma väsinud nagu vana ront, sest õhurõhku netu ja mul käib pea ringi.

Kudzu

Võitlus seitsmepäise lohega...

ehk lugu sellest, kuidas meie maja ülemine WC puhtaks sai. Aga alustagem siiski algusest. Alguses oli segadus, sodi, mustus, koerakarvad ja muld, MM-i pabernukud (ta joonistab kümnete kaupa tegelasi, kes tuleb ilmtingimata paberist välja lõigata ja nendega siis minu toalillede vahel ja peal ja ümber mängida), leivatükid, saiapuru, mänguasjad jne. Köögipõrand oli suisa hall, eriti need kohad, millelt värv on ära kulunud ja kuhu eriti hästi mustus sisse sööbib. Paksud karvased tolmurullid, näod nalja täis, kapi alt piilumas jne. Ühesõnaga - kaos. Ja et mulle piisab täiesti enda sees olevast kaosest, otsustasin asuda tegudele ja korralageduse likvideerida. Olen sellega tegelenud tagasihoidlikud kolm päeva ja võiksin teist kolm veel jätkata, sest ega ju sodi on siin küllaga ja soditekitajaid jätkuvalt palju. Esialgu sai korda meie magamistuba. Seejärel lastetuba ja telekatuba. Viimaseid koristades jäin tulemusega nii rahule, et tundus olevat patt lasta ülemise korruse WC-l niisama seista, kui ometigi oleks võimalik seegi puhtaks küürida ja kasutusse võtta. Nagunii on meie kõigi magamistoad üleval ja juba tüütu on öösiti trepist üles-alla käia, kui tekib tahtmine natuke pissida näiteks. Aga ega ma siis ise ei koristanud seda vetsu, kaugel sellest! Ma pole seda iialgi kasutanud, põhiliselt käisid seal poisid, kui nad veel kodus elasid ja vahel ka armas abikaasa. Et poisid on pesast lennanud, tegin ettepaneku koristamiseks abikaasale, kasutades suhteliselt leebet tooni ja olles eelnevalt pikalt kaevelnud, kui ülekohtune on, et ma koristan üksi. Abikaasa süümepiinad osutusid nii suureks, et ta kappaski poodi, ostis kokku kodukeemiat ja nühkis kaks tundi, nii et vähe polnud. Tõe huvides pean mainima, et viimase lihvi andsin mina akende pesu ja põrandapesuga (peale seda, kui suurem kõnts oli edukalt eemaldatud). Ja ei kulunudki vetsukoristuseks rohkem, kui kaks tagasihoidlikku aastat, kui lugeda alguseks hetk, mil ma seda rääkima hakkasin. Arvan, et meie väravgi saab ükskord korda, see on ju ainult aasta otsa katki olnud!

Täna alustasin alumise korruse koristamisega kell pool üksteist hommikul. Lõpetasin pool viis. Ja ma ei koristanud üksi, sest piigad ootasid õhtul sõber Otti külla ja pidasid end seetõttu väga mõistlikult ülal, seega sai abikaasa puhastusaktsioonil jätkuvalt kaasa lüüa. Köögi- ja elutoa põrandat pesin grillipuhastamiseks mõeldud traatharjaga, roomates umbes tunnikese ringi ja nühkides, nühkides, nühkides. Tuleb välja mõelda, kas neid lakita ja värvita kohti annaks äkki õlitada või kuidagi muudmoodi töödelda, sest iga kuu siin ringi roomata pole just see, millega ma sooviksin oma vaba aega sisustada. Tulemus on küll igati ilus, mis seal salata, kuid ilu pole teatavasti oluline - mina eelistaksin vähem ilu ja rohkem mugavust.

Eile öösel palistasin kardinatüki köögi valamukapi ääre tarvis, sest kapiuksed kukkusid paar kuud tagasi eest ära ja mõnda aega avanes kõigile soovijatele sulnis vaatepilt kraanialusest prügikastipesast. See rõõm on niisiis ka lõppenud. See on lihtsalt näide, et minu tegemata tööd on tunduvalt vähem aega tegemata kui abikaasa omad, samas muidugi on minu jõudlus ka oluliselt suurem. Temperamendi erinevused, mis teha!

Nüüd oleks veel vaja: pesta ära kardinad, MM-i voodikatted, keedukann katlakivist puhastada, sulatada ja pesta puhtaks külmkapp. Kui need asjad ka tehtud saavad, ei kavatse ma enam niipeagi tolmulappi pihku võtta. Vähemalt mitte enne, kui algavad ettevalmistused MM-i kooliminekuks.

Nüüd vist peaks magama minema. Kõht on kooki täis (ise küpsetasin), juturaamat ootab ka lugemist. Ja milline vaikus majas! Rääkimata puhastest põrandatest ja akendest, mis paistavad läbi.

Kudzu

PS Abikaasa arvas, et peaksime kiiresti tegema fotosid tõestamaks, et me tegelikult ikkagi koristame, vähemalt aeg-ajalt. Ja sellega on tõesti tiidus, sest usun, et MM ja Ingel suudavad juba hiljemalt homme õhtuks ühteist maha valada. Viimane hitt Ingli poolt olid pastakaga täisjoonistatud diivanipatjade katted. Ehkki väga loov, pole see siiski kuigi adekvaatne tegevus. Oeh!