Aiast, august ja ...

soolisest ebavõrdsusest tahan ma natuke pajatada. Kuna see teema lõõmab lausa lõketena nagu miskine Muinasöö, siis pean ju ka mina saama sõna sekka öelda. Et mul on õnnestunud üles kasvatada kaks poega ja kasvamas on kaks tütart, siis võin puhtsüdamlikult kinnitada, et eri soost laste vahel erinevused on. Vanem poeg oskas auto häält enne teha, kui rääkimise selgeks sai, samas MM-i esimene sõna oli "tita" (ja üldsegi mitte emme nagu klassikute väitel peaks olema). Poisid väikestena mürasid, rimusid ja rabistasid nagu jaksasid. Tüdrukud sellist füüsilist mürgeldamist ei harrasta, aga see-eest kaklevad nagu pisikesed tigedad kakukullid ja iga vahend võidu saavutamiseks on OK nagu nt küüned, hambad ja mänguasjad. Poisid olid jällegi väiksena üksteisega väga solidaarsed, vahel muidugi tülitsesid ka, aga no mitte nii palju kui meie neiud. Ja niimoodi võiks lõpmatuseni neid erinevusi siin välja tuua.

Siinkohal saab muidugi väita, et ma ise olen oma lapsi kasvatanud nende soost lähtuvalt, mis absoluutselt vastab ka tõele. Nimelt ongi tegu eri soost isenditega, ja mina aktsepteerin täielikult seda, et poiste ja tüdrukute mõttemaailm ja käitumine on erinevad. Minu jaoks on see OK, ma olen vana aja inimene, sooneutraalsust taga ei aja. Mina ajan taga hoopis midagi muud - et poisid ja tüdrukud, mehed ja naised, aktsepteeriksid üksteist nii nagu nad on. Ja peaksid lugu teisest soost inimestest, kui vaja, siis ka sootuks sootutest - tuleb aru saada, et väärtuslikud on KÕIK inimesed, mitte ainult mehed või naised, nagu sageli kiputakse vastanduma. Ehk siis kui keegi räägib sellest, et võrdse töö eest võrdne palk (aed), siis kostab kisa, et meestel tahetakse tillid küljest kakkuda (auk). Tegelikult on meie ühiskonnas hoopis probleemiks, et ei suudeta hinnata naisi võrdselt meestega ja ausalt öeldes juhtub teistpidi ju ka. Kui mees on kodus vaikne rahulik ja töökas, siis peetakse teda sageli tallaaluseks. Kui mees kodus räuskab ja on Mees kolme suure algustähega, siis ta on ikka vägev isane küll. Naine, kes teeb karjääri ja usaldab laste kasvatamise mehele, on rongaema, mees, kes teeb karjääri, on samas vinge tegija. Kunagi küsis üks kaastudeng, et kuidas ma ometigi olen jätnud oma väikese tütre õpingute ajaks üksi koju! Mina seepeale vastasin, et minu lastel on täitsa juhuslikult ka isa olemas ja lapse jaoks on oluline, et oleks üks kindel inimene tema elus kohal, samas pole kuskil öeldud, et see peaks justnimelt ema olema. Ühesõnaga - ma olen ka rongaemade nimekirjas;)

Kas ei saaks kuidagi niimoodi, et mehed ja naised on rõõmsad selle üle, et nad on erinevad. Nad austavad üksteist, toetavad üksteist, teevad kodu ja pere heaks asju koos, kasvatavad ühiselt lapsi, koristavad ühiselt ja mees teeb süüa ning naine parandab autot, kui tal selleks rohkem nutti on. Meie peres asjad enamvähem nii on, ilma et keegi oleks tillist ilma jäänud või end kuidagi alaväärsena tunneks. Ja MM tahab sünnipäevaks mõõka, nii et kogu aur, mis mujal läheb sugude kaotamise peal, on meie majas oma töö teinud täiesti märkamatult:) Aga no kui mõõka, olgu siis nii!

Kudzu

Minu pere ja muud loomad...

neljapäeva õhtul saabus saarelt meie pere noorem poeg. Ta helistas ette, et me tuleksime välja ootama, sest tal on meile üllatus. Ja kui me siis oma vanad kondid trepile vedasime, saime teada, et poig on ostnud (õigemini vahetanud) uue auto!!!!! See vist on kaheksas viimase kahe aasta jooksul. Muidu ilus soliidne must BMW, kuid  kui arvestada, et eelmine masin sai soetatud nii umbes kuu aega tagasi, siis võtab sõnatuks. Aga et laps oli ise nii õnnelik, siis ma ei hakanud talle moraali lugema. Vaatasin heldinud pilgul oma võsukest ja mõtlesin:"Minu poeg!". 

Üleüldiselt ongi meie elu nagu raamatust, millele postituse pealkirjas viitasin. Meil on boheemlasest lapsuke, kes siia oma sõpru kutsub, meil on autohull (pole vahet ju, kas autod või püssid), meil on loomaarmastajast MM, kes deklaleerib, et talle ei meeldi inimesed, vaid loomad ning et liha tema ei söö, sest on inetu loomi tappa; ja meil on pesamuna, kellele meeldivad ilusad riided ning kes on ka ise vastupandamatu. Siis on minu abikaasa, kes oma rahuliku meelega meie paadikest majanduse tormitseval merel uppumast hoiab ning allakirjutanu - stoiliselt rahulik oma laste veidruste suhtes,  ning kes pidevalt kokates, kokates ja kokates ja suisel aal aias toimetades püüab säilitada nii enda kui oma perekonna tervet mõistust. Siis on meil veel koer, kes arvab, et ta on inimene, kassid, kes pole ka päris selge mõistusega, sõbrad autod - üks hullem ront kui teine, suur maja, kus ikkagi pole piisavalt ruumi ning aed, mille haldamine aeg-ajalt tundub täiesti võimatu ülesandena, kuid saab sellegipoolest kuidagi tehtud. Ja kui siis täna õhtuks on kõik kas magama läinud või oma koju kobinud, ei jää mul muud üle, kui muheleda ning olla õnnelik, et meil on just selline pere ja selline kodu. Raamatu sellest kõigest kirjutab loodetavasti mõni minu järeltulija, sest mul pole kahjuks kirjutamiseks aega nagu siit blogistki paistab.

Jah, mul pole aega ei maalimiseks ega joonistamiseks, ei käsitööks ega lugemiseks. See pole isegi mitte emadusest tingitud, vaid ikkagi introvertsuse-ekstravertsuse tõttu. Just kirjutati Eesti Ekspressis tore artikkel selle kohta, kuidas pool inimkonnast kannatab seetõttu, et tänapäeva maailmas pead olema ekstravert. Ma olen kohanud inimesi, kes ei suuda minutitki omaette olla, kes vajavad pidevalt mingit mäsu ja segadust ning on selle keskel õnnelikud. Introvert leiab kogu maailma enda seest, tema on õnnelik üksinda või äärmisel juhul koos mõne valitud olulise teisega, kuid tunneb end kisa-kära ja sekeldamise keskel halvasti. Ma olen eluaeg püüdnud viilida igasugu üritustelt, kui vähegi võimalik, eelistan olla omaette ja vaikselt nokitseda. Sealjuures mõistan ma selgelt, et on teistsuguseid inimesi, kellel on teistsugused vajadused ja ma tõesti püüan end kuidagi nendega sobitada. Samas ekstraverdile selgeks teha, et kõik ei ole nagu tema tundub umbes sama võimatu, kui tõestada lõokesele, et öökull ei jaksa hommikul kell kuus ärgata ja õnnelikult ringi karata. Aga no ma ikka kirjutan neist asjadest siin blogis, sest arvan, et need on olulised teemad ja praegu grupiga töötades ma näen, et tuleb pidevalt selgitada - inimesed on erinevad, palun ärge võtke neid enda mõõdupuu järgi!

Nii, homme ja ülehomme tööle, siis kaks vaba päeva, siis tööpäev, sellele järgneb supervisioonipäev ja siis jälle tööpäev. Järgmine hetk, kus ma tõenäoliselt midagi kirjutada suudan, on järgmise nädala teisipäev. 

Kudzu

Oh vanadus, sina kallis magus mesi...

pr Morgie kommentaar eelmisele postitusele on nagu rusikas silmaauku. Ma hakkan tõesti vanaks jääma! Aga mis seal ikka siis - sooritusvõime on muidugi langenud, kuid samas on juurde tulnud enesekindlust ja võimet ennast kehtestada. Mitte et ma oleksin hea enesekehtestaja, kaugel sellest, kuid võrreldes noorusega, kus ma lasin kõigil endale pähe istuda, olen nüüd asunud end ja oma piire siiski mõnevõrra kaitsma. Millest alati küll kasu pole, sest mõned inimesed on nii osavad piiririkkujad, et võtab suisa sõnatuks. Nende inimeste loogika on tappev ja mul pole sellele midagi vastu panna.

Toon näiteks oma kunagise naabri, tuntud ja tunnustatud inimesi (olgu muld talle kerge!). Kui mainisin, et tema koer kaevab aiast minu raske raha eest ostetud roosid üles, ütles ta täiesti süüdimatult:"Ära siis kasvata roose!". Või kui palusin, et ta pojad ja nende sõbrad rohkem ei lõhuks meie puid ja põõsaid, oli vastuseks"Mina teile enam netti ei anna!". Mis ma oskan sellise asja peale kosta? Mitte midagi. Sest siin ei aita ükski enesekehtestamine. Täna juhtus minuga sarnane lugu, mida ma siinkohal ei pea vajalikuks täpsustada, kuid samas on selge, et minu oskused teatud tüüpi inimestega suhtlemisel on ja jäävad nigelaks.

Sattusin tänu ühele tuttavale tõlkima venekeelset teksti, mida vajab üks rakenduskõrgharidust omandav tudeng, kes ei oska vene keelt. Ma mäletan, et omal ajal ma ei osanud inglise keelt ja ometigi ei tulnud selle peale, et paluksin kellegi teisel tõlkida. Istusin öösiti tekstide taga, nutt kurgus ja muudkui tõlkisin, algul sõnasõnalt, siis juba üle sõna. Tuleb välja, et mina olen olnud täitsa rumal! Tuleb leida keegi hea inimene (see polnud küll mina, mina aitan lihtsalt seda head inimest), kes võtab 20 lk artikli tõlkida (mitte refereerida) ja tudeng ise kodus tugitools vahib telekat! Eile me teksti tõlgitud ei saanud ja homme lubasin veel aidata, kuid kui tuttav hakkas uurima, mis kell umbes ta võiks juba tulla, siis ma kehtestasin ennast ja teatasin, et kuna mul on esmaspäeval tööpäev, siis ma töötan pealõunal, hommikul aga tegelen oma lastega. Punkt! Tuttav oli selle lausungi peale suht sõnatu, ta on harjunud oma tahtmist saama ja ma tavaliselt pole viitsinud temaga vaielda või oma vajadusi välja öelda.Vat mis vananemisega võib kaasneda!

Head vanaduse saabumist /enesekehtestamist teilegi!

Kudzu

Aastapäev...

siis neljateistkümnes juba, kui meie emmet enam meiega pole. Laual põleb pr Lendava kingitud kuldne küünal, tuba on vaikne, peod on peetud ja mõtted mõeldud. Vist esimest korda elus oli meil ka mingisugune V-aastapäeva moodi asi, sest meil on äi külas ja me olime lahkelt nõus temaga pingviinide paraadi vaatama. Veendusin, et väärikad eestlased on ülekaalulised ja vajaksid õpetajaid riietumiskunsti vallas ning daamid trenni, kuidas maani kleit välja kanda. Ehk siis pilt ei olnud esteetiliselt nauditav, ja mida sealt muud vaadata ongi? 

Nagu ka teised blogijad on maininud, on õhus tunda kevadet. Täna sadas katuselt all lund ja jääd, mitte nii palju, kui eelmisel aastal, kuid piisavalt, et see oleks ohtlik. Hr abikaasa ronis vapralt katusele, kuid tal ei õnnestunud viimaseid känkraid alla sadama sundida. Mina tahaksin, et lumi oleks lõplikult läinud ja saaks aeda minna, suruda näpud mulda, tunnetada maaema sooja südant pihkude vahel, istutada, rohida ja imetleda. Maakamar, millel elan, on mulle armas. Siin on elanud minu esivanemad ja loonud maailma ilusaid asju (noh, ka koledaid, kuid kes halba mäletab, see ... jääb dementseks?), naised on teinud kaunist näputööd, mehed väärikaid tööriistu ja mööblit. Siin on armastatud ja vihatud, sünnitud ja surdud, on oma juured sügavale mulda aetud ning kestma jäädud. Siia on viimasele unele suikunud mu emme ja päris vanaema ja omakorda veel nende vanemad ja siis veel nende vanemad, lõputu hulk inimesi.. Siia, Läänemerre tuleks kunagi puistata minu tuhk. Ma armastan Eestimaad, siinseid metsi ja mäemügarikke, laugeid luhtasid ja kadakasi karjamaid, tumedaid kuusetihnikuid, rabasid ja vaikust, mida mujal maailmas on järjest vähem leida. Aga vat seda va EV-d pole mul põhjust eriti armastada. Mul on pigem piinlik ja häbi, kui järjekordne lollus kusagilt meediast maha röögatatakse. Õnneks võin ma käe südamele panna ja öelda, et mina pole neid tegelasi valinud, seega vastutavad need, kes on andnud oma hääle üleüldise rumaluse edendamiseks., ülbuse ja enesekesksuse arendamiseks. Millest on nii kahju, sest see maalapp siin vääriks paremaid juhte. Muidu varsti võtab viimane väsinud maksumaksja oma jalad selga ja sammub minema paremat elu otsima. Ja elu võibki mujal parem olla, kuid seda maad, seda ei ole mitte kusagil.

Emme puhkab vaikselt surnuaial, lumevaip on seal ühtlane, jälgedeta ja puhas, puutumatu, nii nagu Sinu elugi oli. Mul on kahju, et Sa ei saanud minu tütreid näha, kuid samas on mul hea meel, et Sul jäi nägemata palju asju, mida poleks keegi nägema pidanudki. Mõtlen Sinu peale pidevalt ja räägin oma lastele Sinust lugusid, sest nii kaua, kui meie Sind mäletame, Sa elad edasi.

Kudzu

Aga noh, see ei pea niimoodi jääma...

kui miski tundub olevat hästi. Ehk siis viidates kurikuulsale oraaklile "Ärge olge rumal!", kui hakkad mõtlema, et nüüd asjad ometi kord sujuvad. Lugu puudutab minu tööd ühes mitmest töökohast, kuhu ma end panustan. Mul on praegu väga mõnus grupp, kus on lisaks ka töökas ning motiveeritud rahvas. Kui eelmine kord olin pidevalt hädas sellega, et aega jäi üle, siis nüüd on vastupidi - aega on pigem puudu. Ja üldse mulle see töö väga meeldib. Aga nüüd on tekkinud probleemid:( Eelmisel korral pidin kohvipausi kannud ise peamajja viima ja täna ehk siis nädal hiljem selgus, et üks kann on minema kõndinud. Lisaks olevat millalgi kadunud netipulk ja et kunagi varem polevat midagi kaduma läinud, siis ... no ütleme, et otseselt mind keegi ei süüdistanud, aga vastik tunne jäi ikkagi. Mina olen selles organisatsioonis pisikeste pausidega tegutsenud neli aastat ja mul pole ka siiani midagi kaduma läinud. Ütlen ausalt, mitmeliitrise termoskannu pihtapanemisest on mul üldse raske aru saada (mida sellega õieti öeldes teha?), rääkimata netipulgast, mida saab kasutada ainult siis, kui tead vastavat parooli ja olgem ausad, meil on kodus WiFi, mul poleks selle pulgaga küll miskit pihta hakata. Mind on siiani süüdistatud pigem ülbes hoiakus ja isekuses, aga vargustes? Ma ei saa ju vastutada mitmeteisme täiskasvanu eest, kes majas toimetavad, onju, enda eest aga võin küll vastutada ja panna kasvõi näpud sahtli vahele, et minu käed on selles asjas puhtad. Eelmisel korral ootas mind autos pr Ema, kes oleks kindlasti imestusest pikali kukkunud, kui peen pr Kudzu oleks töölt naasnud mitmeliitrise termoskannuga.

Mul on eluaeg olnud raskusi, kui keegi vihjab mingitele tegudele, mida ma pole sooritanud. Tean, et kui südametunnistus on puhas, võiks jääda rahulikuks. Aga see tundub nii ülekohtune, et ma annan endast tööd tehes kõik, mis mul anda on, teen seda armastuse ja kirega ning ei hakkaks küll kunagi midagi pihta panema. Pigem olen osa materjale oma kulu ja kirjadega välja printinud ning otsinud pidevalt täiendavaid materjale ja lisaharjutusi, et programmi huvitavamaks muuta. Ehh, elu on ebaõiglane, pr Kudzu! Teen endale pika pai ja lohutan optimistlikult, et on ju ette teada, kui kodust väljud, siis hakkab asju juhtuma. Kui keegi maksaks mulle selle eest, et ma olen lihtsalt üks kena inimene, siis ma istuksingi kodus. Vähem riske ja rohkem meelerahu, kui nii võib öelda.

Loomulikult elan ma selle üle, mul pole ju valikut. Aga see tundub lihtsalt väga vastik ja väga ebaõiglane. Nuuks-nuuks!

Kudzu

Vananaiste talv...

on selline, et ärkad hommikul liiga vara, lõunaks teed pisikese uinaku, õhtul üritad raamatut lugeda ja jääd tukkuma. Vahepeal suhtled pr Emaga, saades sel moel teada, kui kole on elu Eestis, siis keedad kolm korda päevas süüa, pistad paar pesu masinasse, shoppad korra päevas kaltsukates ja pauside ajal sügad kassi, sest üks korralik vananaine on kassipidaja. Ahsoo, kütmas tuleb ka käia. Ausalt, ma tunnen end nagu noor pensionär ja ei jõua ära imestada, kuidas minu enda pisike elu on võtnud sellised magedad mõõtmed. Aga noh, õnneks pole miski igavene ja täna näiteks on mul täiesti vaba päev. Ma kohe ei teagi, mis selle vabadusega pihta hakata.

Kõikvõimalike pidustuste, seltsidaaminduste ja koduste toimetuste vahepeal olen teinud natuke tööd ikka kah. See on hea, sest muidu ma oleksin nii nüri, et isegi fooliumist mütsikesest poleks enam kasu. Töö annab võimaluse täiesti ausal teel kodust välja saada ja tegeleda natuke muuga, kui inimeste kirumise kuulamisega. Ma tõesti ei taha teada, kuidas ühel või teisel on on armuke ja kuidas üks või teine inimene väärib kas täielikku hukkamõistu või kadedusega segatud imetlust. Inimesed on inimesed, nad kõik on väga kenad omast kohast, neil on kõigil omad põhjused, miks nad just neid asju teevad, mida nad teevad. Veendusin läinud nädala jooksul, et väikelinnades vohav sotsiaalne kontroll pole ikka minu jaoks ja see oli tõesti õige samm siia kolida, kus anonüümsus on piisavalt suur selleks, et end hästi tunda. Tokio, New York ja London oleksid muidugi veel mugavad, kuigi suurlinnades ma ka elada ei tahaks. 

Mõtlesin, et minu ema on tegelikult päris õnnetu inimene. Kibedust on tunda tema suhtumises teistesse ja hoiakutest maailma suhtes. Mul on täitsa kurb seda kõike kuulata-vaadata ja muidugi on ka natuke hirmu, et äkki muutun samasuguseks. Kuigi teisest küljest - ma olen kohati väga õnnelik, ja pole põhjust kibedust tunda, sest lõppude lõpuks teen ma seda, mida armastan ja elan nagu mulle meeldib. Mul pole vaja kedagi kadestada, kedagi hukka mõista, kedagi kiruda, sest oma elu elamine võtab kogu aja ja negatiivsuse tootmiseks pole lihtsalt mahti. Ja kui mina ükskord pensile jään, siis on mul nii palju tegemata käsitööd, lugemata raamatuid ja kasvatamata toalilli, et ma saangi ainult nende asjadega tegeleda. Vaevalt, et mul tekib üldse kunagi aega teiste inimeste elus tuhnimiseks. Pealegi need, kellega suhtlen, on kõik nii kenad inimesed, et mul pole midagi halba öelda ega kedagi vaja kiruda.

Niisiis võtab nüüd vananaine end kokku ja teeb midagi kasulikku siin koduvanavallatus maailmas.

Kudzu

Ikka veel kuum...

teate, olenemata sellest, et neljakümne piir ületatud. Vaadake, millise suurepärase üllitise ma sain netlogi kaudu. Hoiatasin juba oma abikaasat, et kui ta minust ilma jääb, siis süüdistagu iseennast:
"Tere, minu ilus naine, on rõõm teiega kohtuda. Loodan, et kõik on hästi koos sinuga ja Ur päev? Minu nimi on Gen.Clifford jet olen USA ametnik Afganistanis. Olen väga rahul ja õnnelik, et kohtuda siis. Ma olen armastav, aus ja hooliv mees heas mõttes au. Naudin kohtumine uute inimestega ja nende eluviisi. Naudin ka uus osa maailmast, rahulik meri, ilu mägede ja kõik, mis elul pakkuda on üldiselt, ma armastan filme, raamatute lugemine, muusika kuulamine, Jumal pisarad kui sajab, tantsidabeat, toiduvalmistamiseks ja hooliv ja alandlik õrn mees .. aga ma ei lihtsalt nii mugav siin kui kui ma olen kodus ... keerduv hea raamat ees kamin teiega minu kõrval ma kujutan ette, ütlen teile magusad asjad kõrva rannas poole kui tuul puhu kahekordistada minu hääl kõrva ütlen teile, kuidas vääris oma mulle armas otsin reaalse ja sisulise intiimne suhe, ma pean armastust, kirge, romantikat ja i hellitada sind, ma tahan sind, ma ei ole alati see pool, aga ma hea meelega, kui teil oleks kirjutada mind läbi: gen_clifordjet77@hotmail.comvõi saatke mulle oma e-posti aadress, et ma saaks teiega ühendust võtta, sest petturid ja häkkerid kasutab Dating sites lekib inimesed files.and ma tahan et sa teaksid, et ma räägin vene keeles, inglise ja saksa keeles. Loodan kuulda varsti mu arm.
Gen.Clifford Jet"
Loomulikult oli tekst ka inglise keeles, kuid olgem ausad, eestikeelne on siiski üle kõige!
Kudzu

Elu nagu jäälill...

aknal, ojaa! Lisaks sellele, et meie auto ei sõida, läks eile katki pesumasin, mille viimase järelmaksu just mõned päevad tagasi ära maksime. Ilmselt katkuks ma juukseid, kui mul poleks juhuslikult varuks teist pesumasinat, mis töötab (loodetavasti). Muidugi tuleb oodata ära, kuni poisid kodus on, sest katkist masinakolakat me kahekesi mehega küll vannitoast välja ei jaksa vinnata ja teist ülakorruselt alla vedada. Mis siis, et ma olen maru sportlik, joostes kümme korda ööpäevas keldri vahet, et kütta ja vean puid trepist alla nagu vana mees - jõudu mägede liigutamiseks siiski mul ei ole. 

Auto teeb inimesed mugavaks, mõtlesin täna, kui ootasin linnas bussi. Siinne bussiliiklus on meie linna häbiplekk, kahjuks. Nii palju on selle üle nurisetud ja üritatud asjapulkadele selgitada, et pole vaja kolme bussi ühel ajal sõitma panna, vaid et oleks äärmiselt kena, kui saaks iga 15 minuti tagant bussile hüpata, aga ei. Ju asjapulgad ise sõidavad autoga ja itsitavad pihku või ma ei tea, äkki neil lihtsalt puudub terve talupojamõistus. Samas on ühistranspordiga siiski võimalik kõik asjad ära ajada ja üleüldse, liikumine on ainult kasuks. 

Viimasel ajal olen kuidagi hangunud olekus. Ei mingit käsitööd, ei mingeid filme, ei miskit peale raamatute, mida ma siiani loen õnneks veel kirega. Fantaasiamaailmas elamine ei ole teps mitte hangunud, vaid pulbitseb endise jõuga. Hea, et olen võimeline kuhugi paremasse paika sukelduma, sest igapäevaelu ei ole meelakkumine, eriti praegu. Üritan siin tasapisi ravimidoose vähendada ja kui ma ei puutu kokku negatiivsete inimeste või negatiivsete asjaoludega, siis saan ühe tablakaga hakkama küll. No ja kui ei saa, eks ma siis võtan poolteist. Aga seda ma tunnen küll, et ma ei jaksa ega viitsi kuhugi murda, midagi tõestada ja kellegagi võidelda. Ma tahan praegu kulgeda ja seda vahelduseks ka natuke nautida. Mul on siin igasugu plaane ja projekte ja asju, millega tegeleda, nii et kui mind rahule jäetakse, siis ma olen tõesti täiega õnnelik. Nii vähe on vaja, jah, peaaegu et mitte kui midagi. Soojem võiks olla, see on selge, aga muus osas las olla nii kuis on.

Ülehomme laekub pr Ema, reedel noorem poig, lauba on vanema poja sünnipäev (jaa, 21 aastat täitub meie isandal, võib minna kasiinosse, eksole) ja tööpäev, ja siis muudkui aga kulgen edasi. Ja kui kulgemisest isu otsa saab, siis ... siis ma teen midagi toredat koos oma armsa perega.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Käisin täna silmaarstil. Tuleb välja, et mu nägemine on paremaks läinud, vasak silm miinus 1,75 ja parem miinus 2,25. Täitsa hea tulemus, kui arvestada, et ma kandsin vahepeal ikka tunduvalt kangemaid prille. Kolme nädala pärast saan kätte ägedad mustad plastikraamidega prillid ja ei pea enam kandma oma vanu häid punase käsitöötraadiga parandatud okulaare, millel klaasid eest kipuvad kukkuma ja vähe sellest, kultuurikiht on klaasidel ka juba selline, et nendega võib vabalt päikesevarjutust vaadata.

Kudzu

Käsitööblogi loodud...

kutsun lahkesti külastama!

http://nikerdinokerdi.blogspot.com/

Käsitöö on muhe tegevus, annab võimaluse endasse süüvida ja mõelda eranditult ainult häid mõtteid. Kuna ma pean siinkohal end kiitma (ja kes siis veel), siis mainin ära, et kodused tegevused ja üksinda nokerdamine näitab minu jaoks inimese küpsust. Et pole vaja otsida ekstreemsusi väljaspoolt iseennast, vaid selle asemel otsida enda seest ja leida nii mõndagi huvitavat. Sh ka ekstreemsusi:)

Aga otse loomulikult on inimesed erinevad ja nende vajadused on erinevad. Minu jaoks on ainult tore, et maailm on täidetud omanäoliste indiviididega. Alati on lihtsam inimesi solgiga üle valada, tunduvalt keerulisem on üritada mõista.

Ikka Teie

Kudzu

Imestusest lausa lahti unub suu...

ja seda sõna tõsises mõttes - tuleb välja, et Eestimaa pinnal elab ka mõningane kogus "öigeid" saarlasi. Alleea, tule taevas appi! Kas poleks õigem välja anda "aige saarlase" tiitel selliste lolluste tootjale?

Lootusetu friik...

jah, see ma olen. Eile veendusin, et rahvamassid pole ikka minu jaoks. Muidugi ma teadsin seda ka varem, aga alati on ju lootust, et äkki mõjuvad rohud minu tavapärasele üksindusvajadusele nii, et minagi muutun natuke sotsiaalsemaks loomakeseks. Aga vat ei ole sellist võimalust. Ma võin süüa rohtu ja minugipoolest kasvõi heina, kuid muutusi selles osas pole. Tunglev rahvamass, kus tuleb endale küünarnukkidega teed rajada, on nagu õudusunenägu ainult selle erinevusega, et unenäost saab ärgata ja leida end turvaliselt omast voodist, samas kui üritustel tulebki endale jõuga teed rajada ning põgeneda.

Ühesõnaga - eile oli kõigepealt jõululaat. Muidu tore üritus, aga kohutavalt palju rahvast ja kitsas ja jube sekeldamine, äri ka ei läinud, kuigi ma joonistasin ilusad kaardid ja heegeldasin kuuseehteid. Lõpuks oli mul selline siiber kõigest, et esitasin abikaasale ultimaatumi - kui ta ei taha, et ma nutma puhken ja märatsema hakkan, siis parem lubatagu mul minema jalutada. Abikaasa oli õnneks nõus ja nii ma veetsingi õndsa pooltunni lähedalolevates kaltsukates. Õhtul oli Inglil esinemine Lõunakas ja me siis mõtlesime, et läheme ka vaatama. Esinemist me ei näinud. Me nägime 100 000 tartlast, kes ühtse massina kogu keskuse täitsid ning usinalt mööda poode rutjasid, koos imikute ja vaarvanematega muuseas. Kuna koeri ei tohi poodi tuua, siis neid kaasas polnud. Õnneks! Mina ei suutnud ühtki poodi peale loomapoodide külastada, viimastes käisin ka seetõttu, et seal saab elusloodust uudistada. Ja ei ostnud me midagi, sest olgem ausad, 10 prossa hinnaalandust mind küll ostma ei meelita. Aga noh, eks ma olen ju teada-tuntud kaltsukafriik ja nagu eile mõistsin, ka osta.ee meeldib mulle väga, sest sealt ostmiseks ei pea ma üldse kellegagi suhtlema (äriasju ajab mul teatavasti abikaasa). Lapsed leidsid ka, et mingisugustele ostuöödele me enam kunagi oma jalga ei tõsta. Ma võin vabalt maksta 10 prossa rohkem rahu, vaikuse ja privaatsuse eest!

Täna sai natuke koristatud ja homme algab jälle töönädal. Kiire on, väga kiire! Aga küll läheb paremaks, ja varsti tulevad jõulud ning pidustused. Püüan sel aastal teha kõigile tillukesed kingid ja nautida niisama perega koosolemist, sest külla tuleb minu ema ja tädi H otse Peterburist, saab olema huvitav ja väljakutseid pakkuv aastalõpp!

Kudzu