Mitte millestki ei saa aru....

lastel on tulemas nii palju üritusi, et ma ei jaga enam muhvigi. Esiteks juba seepärast, et minu pisikese nunnu läpaka ekraanile ei mahu kõik kirjad ja kui puudub võimalus neid allapoole kerida, siis nad jäävadki lugemata. Seega istun infosulus ja loodan abikaasa peale, kes püüab järge pidada, millal missugune üritus toimub. Homme on advendilaat, kus toimub ka meie MM esimene avalik debüüt näitemängus, siis tuleb võimlemisklubi aastapäevaüritus, kus meie mõlemad lapsed esinevad. Siis on koolis jõulupidu ja lasteaias jõulupidu ning kui see kõik ükskord mööda saab, olen ka mina üks eriti lössis ja äravaevatud jõulupeojärgne hommik. Advendilaadaks katsun täna midagi nikerdada, sest nagu ikka, teen ma omi asju viimasel minutil. Mõtlesin, et heegeldan ja vildin natuke, see peaks vähe aega võtma, ja eks ma siis oma naljamütsi kudumise lükkan edasi mõnele teisele päevale. Piparkoogitainast sai ka uus laar valmis segatud, ja täna õhtul tuleb seega tegeleda küpsetamise ja glasuurimisega.

Heegeldamise koha pealt on hea uudis see, et leidsin üles heegelnõelad. Aga nööbid on ikka kõik kadunud! Noh, küllap ma leian nööbid ka kunagi üles, kui midagi muud otsin. Minul on surres kindlasti väga palju asju ja tahaks ikka mõnda asja ju veel. Näiteks olen ma korduvalt üritanud endale Ostast võita "Eesti rahvarõivad" raamatuid, kuid alati leidub keegi, kes on valmis rohkem maksma. Eile ma suure vihaga lihtsalt kruvisin hinda üles, et maksku siis see võitja vähemalt adekvaatne summa. Abikaasa väidab, et ta on selliseid raamatuid kuskil näinud, noh, loogiline oleks, et oma lapsepõlvekodus. Ma ei usu, et pr ämma riiulis neid ei leidu. Samas usun, et ämm on valmis pigem endal jala küljest ära närima, kui raamatuid mulle andma (ja üldse, ma ei taha neid laenuks, ma tahan neid endale). Pähh ja pöhh, ma ütlen! Kuidas ma niimoodi võidan võistluse, kellel on surres kõige rohkem asju?

Kudzu

Hea uni öökullilt...

käisin eile Abakhanis, et osta mõned nööbid. Ja otse loomulikult kiikasin ka teisele korrusele ning avastasin sealt põnevaid sitsiriide jääke öökullikestega ja mesimummidega ja muu toredaga. Kohe meenus mulle, et meil on padjapüüridega kitsas käes ning et mul vedeleb kapi otsas üks pisikene Jaguar ehk õmblusmasin, mida viimati kasutasin aastaid tagasi. Seega rabasin kangajupid kaasa ja veetsin eile sulni ööaja padjapüüre kokku täristades. Neli tükki said valmis, kahele on vaja nööbid külge ajada ja nööpaugud teha, kuna kangast nappist keeratava serva tegemiseks. Noh, ja kui ma siis õmblesin, avastasin, et üks padjapüür on natuke katki, st riie oli juba poest ostes ühest kohast kärisenud. Kuid ei heida meelt naine, kel nõuka-aegne lapsepõlv ja noorus! Lõikasin teisest kangast välja ühe mõnusa öökulli ja tekitasin toreda aplikatsiooni. See sai nii kena, et üldsuse heaolu huvides tekitasin samasuguse ka teisele püürile, muidu lähevad plikad kaklema.

Sokutasin ühe purgi omaleiutatud moosi vanemale pojale, kes sattus sellest suurde vaimustusse. Nüüd mul ei jää muud üle, kui osta porgandit ja kõrvitsat ning keeta veel moosi, sest sel paistab minekut olevat. Ja ma tahaksin õmmelda valmis ülejäänud neli padjapüüri. Siis kerida veel lõnga, sest ma pean Itaaliasse mingit käsitööd kaasa võtma, mis ma muidu passin seal. Loomulikult võtan kaasa ka mõne raamatu, kuid ega ma ei saa ju ka mingeid megakoguseid asju endaga tarida, raskeks läheb. Rääkimata sellest, et mul pole veel üldse kohvritki, mida kaasa võtta. Mu enda kohver on tilluke, sinna mahub peotäis vajalikku kraami, kuid peaaegu kahe nädala jagu riideid ja pesemisasjad ja söök ja raamatud - selleks otstarbeks on minu kallis kohver natuke liiga pisike. Kas äkki keegi lugejatest omab normaalset sumadani, mida ma võiksin laenata? Vastutasuks väikene moos!

Unistada on tore, kuid tegelikkus on selline, et ma pean hakkama tasapisi koristama. Eile ei jõudnud, kole kiire oli. Käisin arstil ka ja praegu jätkan kahe tablakaga, kuu lõpust pooleteise peale ja siis novembris vaatab uuesti. Arst oli väga sõbralik ja naeratav ning ütles, et ma näen palju parem välja kui varem. Tegelikult nägingi - punane pullover, pikk villane seelik, punased sukad ja mustad vanaema stiilis kingad - miks mitte. Ma ei hakanud talle ütlema, et kõik minu kaunis kraam on ostetud kaltsukast olematu raha eest ja et vajadusel oskan ma end üles lüüa küll, kui on vaja muljet avaldada (kes on näinud minu ülikooli lõpetamisest fotosid, see usub). Lõppeks on mulje avaldamine lihtsalt üks pisikene osa näitlejameisterlikkusest - oskus end eksponeerida ja kasutada vajadusel kostüüme ning kosmeetikat.

MM areneb kunstirindel niisuguse kiirusega, et ma ei oska muud kosta kui et mu tütar on üliandekas. Minu tema vanuses ei olnud sugugi nii hea käega. Ja ta tõesti armastab joonistada, nii et siit on ilmselt koitmas midagi suurt ja ilusat tuleviku tarbeks. Mitte et kunstnikutee oleks okasteta (ma ei pea kunstnikeks neid, kes tegelevad mingi jamaga, mis kedagi ei puuduta ja kes arvavad, et kunstnik on see, kes elab raju elu ja seda avalikult eksponeerib. Mõistan, et ma olen vanamoodne selles küsimuses, aga kunsti tegemine tähendab sellele pühendumist ja seega ei tohiks jääda aega mingiks totraks eneseeksponeerimiseks), kaugel sellest, kuid ma tean ise ju ka, mis tähendab oma unistustest loobumine ja oma lapsele ma niisugust saatust ei tahaks. Pigem okkaline tee, kui loobumine.

Nojah, olen end siia lobisema unustanud. Nüüd on aeg alustada koristus-puhastustöid.

Kudzu

Kurijutule vahepalaks...

kuna olen siin blogis viimasel ajal agaralt depresseerunud, siis mitmekülgsuse mõttes võiks rääkida ka toredatest asjadest. Muidu äkki arvate, et minu elus pole üldse midagi meeldivat. Kaugel sellest, sest paadunud optimistina kargan ma alati mudalombist püsti ja toimetan oma toimetusi edasi.

Eile tegelesin üle hulga aja vekkimisega. Mul oli siin üks kõrvits, mis ootas purkipanekut ja et loov lähenemine on mulle meelepärane, siis ma kombineerisin erinevaid retsepte, mille tulemusel valmis kõrvits sidruni-valge veini-ingveri marinaadis. Natuke kõrvitsat jäi üle ning mõtlesin, et keedaks õige ühe moosi. Mul oli siin ebaküdooniat ka, tean, et sellist moosi keedetakse. Kuid et oleks huvitavam, panin sisse ka porgandit ja õuna. Suhkur sai otsa, lisasin siis törtsu mett. Ja moos on imehea, rääkimata sellest, et ta on kauni värviga. Noh, siis mul oli veel kaks peeti juba iidamast-aadamast ootamas. Keetsin peedid, tükeldasin ning valmistasin marinaadi vastavalt retseptile, kuid ei suutnud hoiduda kiusatusest lisada natuke küüslauku. Kokku tuli 10 purki hoidiseid ja suur rõõm isetegemisest ning erinevate asjade kombineerimisest.

Panime kokku Morgielt laenatud kerilaua, mis töötab suurepäraselt. Ingel oli mulle abiks, istudes mõnusalt diivani käetoel ja kerides ning lobisedes. Mul polnud muud targemat teha, kui tema juttu kuulates muheleda ning ingveriteed limpsida. Ingel armastab muuseas ka kokata. Pühapäeva hommikul jäime abikaasaga üles tuppa omi asju arutama. Ingel oli sel ajal võtnud kapist munad, need kaussi kokku seganud, lisanud sinna pruuni suhkrut (!) ja valanud segu kapist võetud pannile. Pliidi oli ta ka sisse lülitanud. Laps oli ise nii õnnelik, et näed, ma tegin omletti. Ütleme ausalt, praetud muna suhkruga on väheke kummaline roog minu maitse jaoks, kuid muidugi ma proovisin seda ja Seti sõi koguniste suurima heameelega. Samas tuleb last tunnustada initsiatiivi eest ja seda me tegimegi.

MM valmistas paberist Itaalia lipu, mille ma pidin endale haaknõelaga hommikumantli külge riputama, kuna ma lähen varsti ju Itaaliasse. Lisaks valmistas ta veel kotitäie lippe, mille osas mul on karm käsk need kõik endaga kaasa võtta. Ma saan iga päev kingiks kilodega joonistusi, mille MM teinud on, ja me ostsime talle jälle uued värvipliiatsid kooli tarbeks, sest eelmised olid üpris pisikeseks kulunud. Meie maja sisaldab sellistes kogustes kunsti, et jääb üle ainult imestada, kuidas siia veel midagi mahub.

Ja mis on veel tore - mul on täna vaba päev:=) Ma võin teha, mis meeldib - lugeda, joonistada, koristada, lõnga kerida! Täitsa uskumatu lugu! Muidugi ma tean, et umbes kella nelja paiku väsin väga ära ja olen sunnitud paar-kolm tundi magama, kuid ega sest midagi. Selleks hetkeks jõuan kasvõi natukenegi siin midagi korraldada, et asjad väga üle pea ei kasvaks.

Nüüd siis tegudele!

Kudzu

Defitsiit...

kuigi õnnis nõukaaeg on jäänud kaugele minevikku, ei ole defitsiit ka tänasel päeval tundmatu nähtus. Ma ei räägi siinkohal rahast, millest on alati puudus, vaid lihtsatest asjadest nagu plekist keeratavad purgikaaned. Purgikaasi pole. Ei ole üheski poes ning ma ei näe ka märke selle kohta, et neid tulemas oleks. Ja kuidas saan ma niimoodi keeta valmis õunamoosid, müdid ja siirupid, marineerida seeni ja hoidistada peete ning kõrvitsaid? Rääkimata uuest laarist adzhikast (sorry, mul on klaviatuuril üks katkine klahv ja seetõttu ei saa õigesti kirjutada), mis on osutunud niivõrd populaarseks, et järgi on vaid üks purgike.

Ostsime mingeid plastmasskaasi, aga need rambad ei jää pidama. Niisiis olin sunnitud vanemaid hoidiseid ää viskama, et saada purgikaasi. Mäletan, et emme omal ajal pani hoidistele peale piimakottidest välja lõigatud kiled, aga no tänapäeval? Aru ma ei saa!

Seega - kui kellelgi on üle purgikaasi, annetage mulle. Vastu saab hoidiseid.

Kudzu

Purgimajandus vol 2

olen keetnud sidruni-ingveri-õunamarmelaadi, õuna-mündimarmelaadi, sidruni-kaneeli-õunamarmelaadi, apelsini-õunamoosi ja plaanis on veel õunamoos pohladega. Olgu öeldud, et paar purki on juba laiali rännanud ja pisike purgike apelsini-õunamüdi on juba ka nahka pistetud. Üldiselt on väga lõbus katsetada erinevate huvitavate moosidega, palju põnevam kui lihtsalt õunamoos. Õunu muidugi on lademetes, jagan neid vasakule ja paremale ning sügisõunad pole üldse valmiski veel. Ma ei räägi siinkohal talveõuntest, sest muidu ma muutun varsti ise ka õunaks. Ja kui on kellegi soovi meie aia õunu saada, siis palun tulge ja korjake, see teeks mind väga õnnelikuks.

Tuunin vaikselt elamist. Abikaasa töötuba (mis tegelikult peaks olema minu ateljee, aga noh, ma olen nõus sellest mõneks ajaks veel loobuma) näeb välja nii ahvatlev, et seal ainult elakski. Panen siia üles ka pildi kaktustest, mille mehe töölauale sokutasin. Esiteks vähendavat kaktused arvutikiirgust ja teiseks ... noh, sellest saate isegi aru, kui pilti vaatate.

Selline hilissuvine aruanne siis.

Kudzu

Purgimajandus....

sügis on käes ja nüüd pole muud, kui hoidistada ja vekkida ja konserveerida. Juba on valmis 6 purki Värska kurke ja 6 purki Kudzu tomati-sibula moosi. Järge ootavad paprikad ja segasalatid ja ma ei tea, mis kõik veel. Olen endale krähmeldanud hunniku hoidisteraamatuid ja sealt siis katsetan, et mis on hea ja mis on väga hea. Kahjuks ei ole seeni, eile tavapärases seenekohas ei kasvanud isegi sitaseeni, söögiseentest rääkimata. Kuiv ja kuum on teinud ilmselt oma töö.

Kirjutada saan ma aga seetõttu, et saatsin oma perekonna poetripile. Ma ei saanud kaasa minna, kuna tomatimoos oli vaja purkidesse organiseerida ja seetõttu ongi mul tekkinud vaba hetk, mis tavalistel päevadel on haruldus. Lapsed sekeldavad alati siinsamas ja kui ma ka olen mõelnud, et vat nüüd ma kirjutan siia natuke või teen käsitööd või loen (see on eriti suur luksus), siis selgub alati, et kellelgi on kiiresti midagi vaja. Aga eks minagi vajan midagi, näiteks kübekest isiklikku aega.

Eile oli abikaasa sünnipäev. Valmistasin talle udupeene koogi ja kinkisin suure ägeda kaktuse, mille ta tegelikult küll isikliku raha eest ostis, sest mul pole muud kui tühjad peod. Kuid tähtis on ju hea kavatsus, eksole. Laulsime lastega sünnipäevalaulu ja vedasime kandikuga koogi ja kohvi abikaasale voodisse. MM filmis 20 filmikest, mis on kõik issile sünnipäevaks - seal tegutsevad erinevad loomad ja MM on ise nii näitleja kui loo autor kui filmimees. Vägev värk, ma ütlen! Millal need kõik vaadatud saavad, seda muidugi ei tea, kuna see nõuab palju vaba aega, mida meil teatavasti pole.

Mu vanem poeg oli koguni nii lahke, et lubas lapsi vaadata täna, kui meil peaks soovi olema. Ilmselgelt meil seda on, ja et kodus on palju tegemist seoses sügishooaja saabumisega, siis on igasugune lapsehoiuabi ainult teretulnud. Aga nüüd ma lähen ja vaatan, mida selle paprikahunnikuga saaks peale hakata.

Kudzu-vekkimismasin