Friikshow...

esinumber olen mina, vähemalt meie perekonnas. Mina olen Must Lammas, PatuOinas, Narride Narr, ja olen mingis mõttes kõigega juba ammu leppinud. Ma ei tee ju probleeme sellest, et olen inetu, loll ja rõve, vaid võtan vastu, mis antakse, kuigi teise põse ettekeeramise asemel on mul kombeks hoopistükkis jalga lasta. Tuleb välja, et ma olen lisaks veel ka ArgPüks! 

Toon väga lihtsa näite. Meil oli neljapäevast alates äi külas. Kõik kulges toredasti, mul oli hea meel, et ta meie pere jaoks aega leidis, et ta viitsis lastega jännata, kala soolata ja leiba küpsetada. Ühesõnaga - sattusin liigsesse vaimustusse ning unustasin, et äi tahab asju ajada keerulisemaks kui nad on. Ma mõtlen just neid asju, mis puudutavad suhteid minu mehe perekonna sees. Pärast seda, kui ämm kuulutus mind kõlbmatuks ja kui meheõde minust tänaval teretamata mööda marssis, olen ma nende inimestega suhtlemist vältinud. Ma ju saan isegi aru, et olen tõesti kõlbmatu, amoraalne ja poolsegane isend, kelle varigi ei kõlba väärika suguvõsa perepilte reostama. Olen olnud nõus sellise imagoga, pole püüdnud midagi parandada ega seletada, vaid peitnud pea sügavale liiva alla ja nautinud pepu peale paistvat sooja päikest:) Mida aasta edasi, seda lihtsam on olnud kurbus enese kõlbmatuse pärast kuhugi ajusoppidesse ära peita ja püüda elada enamvähem normaalne inimese moodi. Aga vot tänaseks otsustas äi täiesti oma initsiatiivil kutsuda meile oma tütre ja tütretütre appi puid saagima. Vara hommikul oli kogu mansa kohal ja mida tegin mina? Lihtsalt ignoreerisin kõiki ja kõike ehk siis lamasin kütmata majas paksu teki all, puhur vastu varbaid ning tekk üle pea ja püüdsin meeleheitlikult endale segleks teha, et tegelikult on kõik hästi, tegelikult ma ju suudan siit voodist end välja vinnata ja viisaka inimesena talgulistele kohvi pakkuda. Et ma pole ju ometigi niiiiiiiiiiii vilets! Kahjuks see üritus siiski luhtus, ma ei olnud suuteline nende inimestega suhtlema, isegi äiale head aega ja aitäh ei ölenud. Peitsin end ära, peitsin nii ära, kui ma sain, lasin kurbusel ja valul oma urgudest välja ronida ning leppisin sellega, et ma olen friik, kes ei oska inimese moodi suhelda ja kes ei suuda oma valust välja tulla. Ehk küsimus ei ole mitte andestamises (ma ei saa ju inimestele pahaks panna, kui nad tõtt räägivad), vaid selles, et minu õhuloss enda kohta (ilus, tubli, vapper ja tark) kukkus järjekordselt kolinal kokku ja ma pole võimaline seda üles ehitama niipeagi veel. Ja ma ei suuda olla nagu teised. Ma olen tõesti kõlbmatu inimene, isegi nii kõlbmatu, et ei suuda viisakat kohvilauajuttu ajada ja naeratust kõrvade taha venitada.

Mul on äia üle hea meel, ta on tore ja tubli inimene. Austan teda ja imetlen. Kuid meil kõigil on õigus oma valikutele ja minule suisa pealsunnitud valik on olnud juba aastaid mitte suhelda ämma ja meheõega ning ma ei ole võimeline seda muutma. Siiani on mul vähemasti olnud õigus oma majja ise inimesi kutsuda ja ütlen ausalt, ma hea meelega jätkaksin seda. Ma hea meelega näen, et mu lapsed oma sugulastega suhtlevad, mitte selles pole asi, aga minu sugulased nad ju pole ja paluks ikka endiselt vabadust enda suhtlusringkonna osas ise valikuid teha. Või on see liiga palju tahetud?

Kudzu

Aastapäev...

siis neljateistkümnes juba, kui meie emmet enam meiega pole. Laual põleb pr Lendava kingitud kuldne küünal, tuba on vaikne, peod on peetud ja mõtted mõeldud. Vist esimest korda elus oli meil ka mingisugune V-aastapäeva moodi asi, sest meil on äi külas ja me olime lahkelt nõus temaga pingviinide paraadi vaatama. Veendusin, et väärikad eestlased on ülekaalulised ja vajaksid õpetajaid riietumiskunsti vallas ning daamid trenni, kuidas maani kleit välja kanda. Ehk siis pilt ei olnud esteetiliselt nauditav, ja mida sealt muud vaadata ongi? 

Nagu ka teised blogijad on maininud, on õhus tunda kevadet. Täna sadas katuselt all lund ja jääd, mitte nii palju, kui eelmisel aastal, kuid piisavalt, et see oleks ohtlik. Hr abikaasa ronis vapralt katusele, kuid tal ei õnnestunud viimaseid känkraid alla sadama sundida. Mina tahaksin, et lumi oleks lõplikult läinud ja saaks aeda minna, suruda näpud mulda, tunnetada maaema sooja südant pihkude vahel, istutada, rohida ja imetleda. Maakamar, millel elan, on mulle armas. Siin on elanud minu esivanemad ja loonud maailma ilusaid asju (noh, ka koledaid, kuid kes halba mäletab, see ... jääb dementseks?), naised on teinud kaunist näputööd, mehed väärikaid tööriistu ja mööblit. Siin on armastatud ja vihatud, sünnitud ja surdud, on oma juured sügavale mulda aetud ning kestma jäädud. Siia on viimasele unele suikunud mu emme ja päris vanaema ja omakorda veel nende vanemad ja siis veel nende vanemad, lõputu hulk inimesi.. Siia, Läänemerre tuleks kunagi puistata minu tuhk. Ma armastan Eestimaad, siinseid metsi ja mäemügarikke, laugeid luhtasid ja kadakasi karjamaid, tumedaid kuusetihnikuid, rabasid ja vaikust, mida mujal maailmas on järjest vähem leida. Aga vat seda va EV-d pole mul põhjust eriti armastada. Mul on pigem piinlik ja häbi, kui järjekordne lollus kusagilt meediast maha röögatatakse. Õnneks võin ma käe südamele panna ja öelda, et mina pole neid tegelasi valinud, seega vastutavad need, kes on andnud oma hääle üleüldise rumaluse edendamiseks., ülbuse ja enesekesksuse arendamiseks. Millest on nii kahju, sest see maalapp siin vääriks paremaid juhte. Muidu varsti võtab viimane väsinud maksumaksja oma jalad selga ja sammub minema paremat elu otsima. Ja elu võibki mujal parem olla, kuid seda maad, seda ei ole mitte kusagil.

Emme puhkab vaikselt surnuaial, lumevaip on seal ühtlane, jälgedeta ja puhas, puutumatu, nii nagu Sinu elugi oli. Mul on kahju, et Sa ei saanud minu tütreid näha, kuid samas on mul hea meel, et Sul jäi nägemata palju asju, mida poleks keegi nägema pidanudki. Mõtlen Sinu peale pidevalt ja räägin oma lastele Sinust lugusid, sest nii kaua, kui meie Sind mäletame, Sa elad edasi.

Kudzu

Nautilus Pompilius - Krilja (Wings)

Jõulumasendus....

jaa, nii ta läheb, ikka allamäge ja allamäge. Tänaseks on juba selge, et kingitusi ma valmis ei jõua ja ei ole mul ka võimalust kellelegi midagi osta, kuna mul pole isegi veel töölepingut, siis oma palga saan ma tõenäoliselt millalgi peale uut aastat. Seniks on minu sissetulekud 38 euri kuus, maksud kisuvad kuhugi saja euri kanti. Ühesõnaga - rahakotis ulub tuul. Aga samas tuleb kõvasti raha välja käia: laste esinemisriided 45 euri, kingitused kõigile õpetajatele, lasteaednikele ja treeneritele kisuvad paarikümne euri kanti ja kui lisame selle, et tuleb väga palju tavapärasest rohkem sõita ning bensiini hind sealjuures ainult tõuseb, saamegi korraliku pankroti. Muidugi saab siit ja sealt laenata, sest kui ma oma palga kätte saan, siis jääb küttepuude ostmisest ehk natuke raha üle, saab laenud ära maksta. Ja poegade isa käest pole minul enam õigust elatist nõuda, sest poisid on täisealised ja noorem, kes õpib, peaks sellega ise tegelema. Elu nagu lill!

Minu üleskutse inimestele jõulude puhul on alljärgnev: jõulud on perepüha, kus kogu fahmiil koguneb koju, süüakse pühadetoitu ja tehakse kõigile pisike kingitus. See ei ole aeg, kus üks pidu ajab teist taga, kus tuleb end kaameks maksta ja lõputuid kingikotte täita. Mis mõttega pidada pühi, kui jõuluõhtuks tahaks padi üle kõrvade teki all nutta, sest ülepingest on kõik traadid ja juhtmed koos. Palun saage aru, lapsevanemad, et õpetajatele pole vaja teha 40 euriseid kingitusi olukorras, kus oma lastele jäävad seetõttu kingid tegemata. Kas mõni pisike tagasihoidlik ja õpetajale ka vajalik asi või laste endi valmistatud meene poleks palju-palju parem?

Mina ei oota oma lastelt kinke, sest ma tean, et neil pole selleks vahendeid. Ja ma leian, et õpetajatel, treeneritel ja lasteaednikel võiks majanduskriisi tingimustes nii palju oidu peas olla, et nad ütlevad ise vanematele kingituste koha pealt ei. Mul on imelik ja piinlik kõigi nende suurejooneliste pakkide tegemise pärast, sest inimese väärtust ei saa rahas mõõta ja ükskõik kui kallis kingitus ei näita kuskilt otsast, et see inimene meile üldse korda läheb.

Mul on kahju, et jõuluaeg rikub ära minu suhted perega, sest ma olen väsinud ja tige ja pinges. Mul on kahju, et inimesed on oma tarbimishulluses unustanud jõulude tähenduse. Mul on kahju elada riigis, kus inimesed saavad aru ainult rahast. Ja kuna ma ühtegi neist asjadest ka muuta ei saa, siis mul on kahju, et ma pean seda elu siin ja praegu üldse elama.

Kudzu

PS Aga no muidu on tore, sest mu abikaasa ajas MM-i jõulupeo ajad sassi ja ma vihastasin nii hullusti, et keeldusin sinna üldse minemast, seega olen üksinda kodus ja saadan kõik mõneks ajaks kuradile! Ma ei hakka mainimagi, et abikaasa lõuna oli täna pooletunnine, sest vaja ju teha tööd. Milleks oma naisega läbi arutada transpordiasju ja muid peoga seonduvaid küsimusi. Ma saan üha selgemalt aru, et tegelikult olen ma abielus mehe töökohaga. Ausalt öeldes eelistaksin ma sellel üksikema auväärset staatust.

100 asja

kui on valida, kas asjad või inimesed, siis enda häbiks tunnistan, et valiksin asjad. Ja et üksiolemise friiklus on minus ikka väga tugev ning kuna asjad ei taha minult midagi ega mõjuta mind kuidagi, siis ongi nendega koosolemine üks kena asi. Mitte et ma ei saaks hakkama inimestega töötamisega, kuid samas on igasugused inimkontaktid natuke nagu hirmutavad ja natuke nagu õudsed ka. Ja ma ei taha rohkem õudust oma ellu, ausalt!

Olen nüüd reipalt juba pool aastat AD-sid näksinud. Enamasti tunnen end päris hästi, ebatavaliselt hästi muuseas, sest üldiselt on suurem osa minu täiskasvanuelust möödunud depreka tähe all. Et aga inimene kohaneb kõigega, siis muidugi kohanesin ka mina sellega, et õudus ongi elu normaalne osa, et pidevad enesesüüdistused ja teadmine, et ma pole piisavalt hea ei emana, ei spetsialistina, ei kellegina, et see kõik on minu normaalne igapäevaelu. Nüüd ma olen enda üllatuseks avastanud, et saab ka teisiti. Samas mõistan, et rahulolutunne on tegelikult petlik. Piisab vähesest, et jälle kukkuda ja ära vajuda ning mõelda, kui tore oleks surnud olla. Ütleme siis nii, et stabiilse elukorralduse ja minimaalsete inimkontaktide juures saan ma suurepäraselt hakkama. Muutused, probleemid ja suurtes kogustes inimesi murravad mind kenasti katki ja ma ei saa oma asjadega jälle hakkama. Õnneks ma tean, et õudus läheb varsti üle, ma suudan kõik peast visata, olles enne tablaka põske pistnud.

Mul on vahel tunne, et kuulun nende õnnetute inimeste hulka, kes elu lõpuni peavad rohtu võtma, sest minu sõber deprekas ei sõltu otseselt ka välistest asjaoludest. Tegelikult on mul ju kõik kena: väga hea abikaasa, toredad lapsed, head sõbrad, aga ega deprekas sellest küsi. Ta lihtsalt ongi osa minust.

Kuid mis seal siis ikka, lähen parem ära magama. Mida rohkem hetki oma elust ma maha magan, seda kenam elu näib!

Talveunine Kudzu

Uus roll...

minu elus on olla ise ämm. Kuna mul on eelnevalt kogemusi mõningate enda ämmadega, siis olen püüdnud igast võtta parima ja luua mingisugusegi kuvandi "normaalsest" ämmast. Minu jaoks on tegu inimesega, kes suhtub oma poja naisesse väga hästi, kes liigselt ei sekku, kuid on valmis alati aitama ja abi pakkuma, kes aktsepteerib oma poja valikut ja ei kritiseeri ega halvusta lapse elukaaslast. Tegelikult ei erine ämma roll ju tavalisesest inimeseks-olemisest. Lihtsalt tuleb olla mõistev, toetav ja hinnanguvaba. Oma minia kritiseerimine tähendaks ka seda, et ma kaudselt kritiseerin oma poega ja läbi selle siis ka iseennast, ainult et milleks? Sellised mõtted on minu peas idanemas, ja miks ma sellest siinkohal kirjutan, on eilne külaskäik poja juurde. Ta elab juba tükk aega koos oma tüdrukuga ning on meid ammu külla kutsunud. Praegu on ema siin ja me siis eile läksime kõik koos külla. Ütleme ausalt, see polnud nii nagu ma asja endale ette kujutasin, sest pr Ema haaras ohjad enda kätte ja kõik katsed miniaga s-tööst ja ülikooliõpingutest rääkida, lõppesid ema "ekspertarvamusega", mis on kujunenud välja telesaadete ja kauge nõuka-aegse kogemuse põhjal. Ühesõnaga, ma loobusin. Lõpuks toodi ema nõudmisel välja sõnamäng, mida ma pole kunagi varem mänginud ja et mulle ka keegi reegleid ei selgitanud, siis ma ei saanud aru, mida täpselt tegema peab ning esimese vea juures mõistsin, et oma emaga ma ühe mängulaua taga ei istu. See õudne lapsepõlvest tuttav kamandamine, vigadele osutamine ja MM-i mängulauast eemaldamise katsed jooksutasid mul juhtme lõplikult kokku. Ja mida ma siis tavaliselt teen, kui juhe koos? Nagu ikka, põgenesin, ehk siis läksime koos mehega poodi süüa ostma ja olime tunnikese kahekesi poes ning nautisime üksteise seltsi. Külla oma pojale ja tema elukaaslasele lähen kunagi edaspidi. Siis, kui ma saan seal tõesti külas olla ja mitte kukkuda tavalisse lapsepõlvemaailma, mida ei tahaks enam niiväga kogeda.

Ma mõistsin väga selgelt, et mu ema ei suuda aktsepteerida, et ma oskan mingeid asju temast paremini, et mul on olemas hulk teadmisi ja oskusi, mida temal ei ole. Et ta ei suuda aru saada, et ma olen suur inimene, kes ei vaja kamandamist, vaid teeb oma otsused ise. Et mu ema ei lase mul ikka veel Suureks kasvada. Mina oma poegadel seevastu luban lahkesti omandada kõik kogemused, mida vaja, ma usun, et on asju, mida nad minust kordades paremini teavad ja oskavad, et ma usaldan nende võimet vastutada ja otsustada. Ma usun oma poegadesse, ma armastan neid tingimusteta. Ja kahju on, et minu ema minusse ei taha uskuda ja suhtuda nagu vastutusvõimelisse inimesse ilma ülikõrgete ootusteta ja tingimusteta, millele tuleb armastuse saamiseks vastata. Ja see teeb haiget. Ikka veel...

Sellised mõtlused siis.

Kudzu

Armuaeg...

alati antakse natuke kosumist enne kui hakkavad juhtuma Asjad. Alustuseks sain teada, et mu väga hea sõber on väga raskelt haige. Prognoosi veel hetkel ei tea, see peaks selguma nädala lõpuks. Mu aju ei võta hetkel kogu infot veel vastu, sest ma ei taha ja ma ei suuda ja ma ei jaksa karta kõige hullemat. Püüan mõelda, et ehk läheb kõik hästi, ehk saab veel kõik korda. Kui on inimene, kes täidab minu elus nii olulist kohta, tundub võimatu, et seda inimest seal ühtäkki enam ei oleks.

Tullulullu on raskelt haige. Väga-väga haige. Arst ka ei tea, mis tal täpselt viga on ja võib juhtuda, et .... Ma ei suuda ja ma ei taha ja ma ei jaksa ka seda mõtet vastu võtta. Minu väike kallis loomake, minu koerake - palun, palun. palun ärge võtke teda ära! Las ta saab terveks, las ta siblib veel ringi, las ta olla lihtsalt olemas!

Tahaks, et elu poleks nii keeruline, nii valus, nii lõplik.

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Mul pole enam Tupsut. Ta läks nüüd päriselt ära meie juurest. Väike koerake, kallis-kallis väike koerake. Kõige parem pisikene loomake, meie armastatud pereliige. Puhka rahus! Loodan, et koerte Paradiisis on Sul hea olla. Küll me ükskord kunagi kohtume...

Kudzu

Unistus paremast elust....

minul isiklikult puudub. Mina unistan igavesest unest, sest praegune kogemus kinnitab elamise mõttetust iga kandi pealt, kuidas ma ka ei püüaks ja pingutaks. Jah, on paremaid päevi, kus tekib lootusekiireke ja on halvemaid päevi, kus reaalsus annab jalaga näkku ja igasugune lootus kaob. Ütleme siis nii, et eneseotsingute tuhinas olen end kenasti nurka mänginud. Ja mis valikuid mul üldse on?

Esiteks minna täiskohaga tööle. Midagi ikka leiaks, ma arvan. Samas kuidas ma saan täisajaga töötada, kui ma olen nii väsinud, et ei suuda korraga rohkem kui 5 tundi üleval olla. Töö,millega ma reedel alustan, on osalise tööajaga töö ja lisaks annab korraliku palga, kuid selle saab kätte ühekorraga ja alles uuel aastal. Seniks pean ma elama ilma ravikindlustuseta, sest ma ei saa võtta end töötuna arvele, kui ma töötan, ma ei saa s-kindlustusest taotleda ravikindlustust (ma ei hakka siin seletama, miks, see pole lugejate jaoks oluline teada), ma ei saa end kindlustada ei fiena ega erakindlustuse kaudu, sest meie perel ei ole maksta ümmarguselt 300 euri kvartalis. Olen oma säästud juba mängu pannud, et maksta ära õppelaenu intressid, tagasihoidlik summa 294 euri, pluss organiseerinud lastele riideid ja kooliasju. Samas pean ma käima arsti juures, võtma ravimeid (30 euri eest kuus) ja ravima kroonilist deprekat,mis antud olukorras otse loomulikult ei saagi mööduda. Kuigi ravimid hoiavad ära hullema, tundub, et seisund on mul jälle läinud halvemaks. Ja kui seisund on halvem, on raske vastu võtta otsuseid ja astuda mingeid samme, sest ma ei jaksa, ma ei taha ja mind ei huvita. Lihtsam, oh kui palju lihtsam oleks see mõnus vegeteerimine lihtsalt lõpetada.

Aga noh, teiste inimeste unistuste nime tasub ju ikka elada. Näiteks äi on unistanud alati majakese ehitamisest, mida ta siis nüüd meie maale teeb. Just sai 1000 euri ehitajale üle antud põranda ehitamise eest. Me küll ei käi maal, sest meil pole selleks raha, kuid mis sellest. Peaasi, et äi on õnnelik. Ma olen püüdnud päris mitu kuud mehele selgeks teha, et müüme selle maakoha maha, me ei saa muidu toime oma eluga, kuid et äia unistused on tähtsamad kui minu tagasihoidlikud soovid lõpuks ometi pühenduda asjadele, mida ma armastan, siis loomulikult me maamaja ei müü. Autol ei tööta tagumised uksed, varsti laguneb see üldse tükkideks, kuid äia unistuste elushoidmise nimel on ju tühiasi käia jala või seigelda ühistranspordis. Äia unistuste nimel on OK, et ma võtan välja raha oma pensionifondist, et mul pole ravikindlustust, et auto laguneb.

Ma ei saa enam tõesti aru,mida ma tegema pean. Mu mees ei huvita lahenduste otsimisest tekkinud olukorrale, sest temal on töö ja ravikindlustus, soe tuba ja söök ning seks tagatud. Loomulikult on raske mõista minusuguse luuseri muret sellest, mis edasi saab. ma olen taibanud, et minu probleemid on ainuüksi nimu omad, ma pean need ise lahendama, ma olen ise ja ainult ise vastutav, mis iganes ka ei toimuks ja mul pole mitte kuradi kedagi, kellega oma muret jagada peale selle blogi siin. Ja ega see mind ka ei aita, lihtsalt et saan välja kirjutada valu, mis minu sees on hakanud muutuma täiesti talumatuks.

Õnn on elada me maal!

Kudzu