Õrn ja ilus...

Keset külma talve sünnib ime!

Sinine on esmaspäev...

kuna äratus oli eriti varajane. MM on haige, köhib, rögiseb ja kurk valutab. Seega jäi ta koju, mistõttu Inglike otsustas, et tal ka kõik kohad valutavad ning hüppas kaheksa paiku meie magamistuppa, et nõuda kojujäämist. Keeldusin läbi une väga konkreetselt. Seejärel laekus MM, kes tahtsi arvuti salasõna. Sain aru,  et minu magamised on tänaseks magatud. Küll aga kavatsen teha lõunauinaku, sest eile pidasin kangelaslikult terve päeva vastu ja kukkusin pool kaksteist õhtul magama, kuigi olin abikaasale pidulikult lubanud, et käin öösel kütmas. Seega täna tuleb lõunauinak ja öine kütmisvahetus. Praeguste külmade juures ei ole muud varianti, sest üle nelja tunni akupaak sooja ei pea. Kui meil siin remondiks läheb, siis maja soojustamine on nr 1. Küttesüsteem on meil OK, aga kui vesi ringleb torudes kenasti jäiste seinte ääres, siis lihtsalt jahtub süsteem liiga kiiresti. Ma ei räägi siinkohal sellest, et vannitoas külmuvad miinus kahekümne juures torud ja neid tuleb hommikuti sulatada. Nii eksootiline, eksju! Mõtle kui igav oleks elada kuskil Hispaanias, kus ilmaekstreemsused puuduvad.

Seadsin sisse majaraamatu, sellise mõnusate veneaegsete nahkkaantega asjanduse, et meie külalised ja ka me ise saaksime oma jälje jätta auväärse paberkandja peale. Kirjutamiseks on pakkuda pesuehtne täitesulepea, mille sügisel Maximast leidsin. Ma tahaksin pereajaloo huvides tallele panna, kes, millal ja mis asjaoludel meie Segasumma Suvilat külastas. Rääkimata sellest, et kõik sõbrad saavad oma loomepuhagud paberile paisata, selmet et neid internetiavarustesse uputada. Kes nüüd meile satub, peab arvestama,e t jälg raamatusse jätta on kohustuslik - olgu see siis kirjasõna, luuletus või visuaalkunsti taies:)

Muidu me kulgeme ikka vanaviisi, ei midagi põnevat. Ja ongi hea, sest ilm hoolitseb põnevuse eest isegi juba liiga hästi.

Kudzu

Külmapoisid oksal reas...

ja katel muudkui köeb. Mis viga kütta, kui on olemas puud. Ehh, linna keskküttega majade elanikud on ikka või sees, sest nad saavad kütte eest maksta igal kuul, mitte ei pea korraga välja köhatama terve kütteperioodi kulusid. Rääkimata sellest, et tuba on soe ilma nõela pistmata. Kuid samas, ei mingit romantikat. Nii kelmikas on öösel katlaruumi suunduda, lumi kriuksumas saabaste all, siis süüdata keskküttekattel ja siis süüdata uuesti (sest ta ramp ei taha süttida), vaadata, kuidas tuli ahjus puid noolima hakkab ja lõpuks jälle läbi kriuksuva lume tuppa sooja teki alla kõmpida. Mulle meeldib tuld teha ja seepärast olen selle töö vaikselt enda õlule võtnud. Ma muidugi ei julge lubada, et kui külma veelgi rohkem on, kas ma siis tahan ka romantikat nautida, kuid praegu pole ju kõige hullem. Kui miinus 20 on korra ära olnud, tundub praegune miinus 10 nagu suvi. Lihtsalt kohanemine külmaga võtab aega. Ja ma olen ka jube külmavares, teate küll, madal vererõhk ja rasvapolstri puudumine:)

Jaa, kui mul oleks ometi palk käes, siis ma saaksin endale osta talvesaapad, sest mul on madala säärega botikud, mis ei ole külmaga just parim variant (a see-eest on nad väga ilusad). Palga osas on info, et rahastaja olevat lõpuks raha üle kandnud, aga millal minu osa arvele jõuab, ei oska keegi öelda. See projektivärk on  ikka äärmiselt tüütu! Samas pakutakse tööd ja veel tööd ja siis veel tööd, ning äkki keegi isegi maksab minu aja ja vaeva eest! No igatahes vähemalt ma olen ootel! 

Eile tikkisin vöökotti. Mul on ees Kihnu pulmapõlle muster ja sealt siis valin motiive ning miksin neid kokku. Tundub, et selle põlle autor ei öelnud teps mitte ära kärbseseene ampsust, sest need motiivid on nii meeldivalt ajuvabad, kaine peaga sellist asja välja ei mõtleks. Minu kindel käsi muidugi ei lase nii kelmikatel kujunditel esile tulla, aga ma püüan anda endast parima. Tahaksin kotiga varsti ühele poole jõuda, sest käed sügelevad kirikinnaste kudumise järele. Ma vist ei jõuaks eluski midagi müügiks teha, ma ei jõua kinkegi õigel ajal valmis. Muidu kirikindad on küll väga hea leiutis, sest nad on tõesti väga soojad.

Nojah, eks ma siis unistan edasi oma peagi laekuvast palgast ja katsun mitte ära külmuda!

Kudzu

"Jookske, lapsed...

ärge jookske!" ütles pr Kohviveski legendaarses naljafilmis. Mul on ka vahel selline tunne olnud, mistõttu olin suhteliselt kindel, et lastega mina töötama ei hakka. Tegelikkus on see, et mulle väga meeldib lastega töötada, selle arusaamiseni on kulunud mitu head aastat ja kuhjaga kogemusi, igasuguseid sealjuures. Aga tore ju, et lõpuks aru sain. Muidugi on mul oma vanema tütrega raskusi, sest ta ei pea mind üheski valdkonnas kuigi autoriteetseks, aga no see selleks. Ega siis kõike head ka ei saa, eksju!

Eile olin totaalses augus. Mitte midagi ei tahtnud teha, miski ei huvitanud, mured matsid enda alla. Täna kaevusid siit ja sealt välja mõned lahendused, isegi nagu päris head lahendused. Tulevad küttepuud - me ei peagi külmas toas istuma ja minu raamatukogu korstnasse kütma. Mnjaa, kui mõelda, et lugeri põletamisest üldse sooja ei saa, siis muidugi kaldub kaalukauss paberraamatute poole, aga see-eest mahub lugerisse 3000 köidet ja ta ise ei võta rohkem ruumi, kui pisike tahvelarvuti, on kerge ja mugav ning lugemine ei tee silmi haigeks. Ma olen kahjuks selline profaan, et ise ma sinna raamtuid laadida ei oska ja üleüldse, mind ei huvita tehnikavidinad, ma olen rohkem vanaaja inimene. Telefoniga helistan, arvutiga teen tööd, lugeriga loen - igav ühesõnaga. Ja muidugi on siin oma osa ka laiskusel, sest kui on võtta abikaasa, kes jagab matsu, miks ma siin peaksin vaeva nägema? Tema jällegi ei oska maalida, ksäitööd teha ja inimestega töötada (kuigi vildib päris hästi, tuleb tunnistada).

Veenuskinga õid muutub iga päevaga suuremaks. Ootan huviga, milline õis sealt välja koorub lõpuks, sest ta õitseb esimest korda ja ma sain ta kunagi allahinnatult Jardini aiandusärist, kui ta oli juba ära õitsenud. Ülejäänud lilled kasvavad ja samas ka kiduvad, sest villtäid ründavad. Ma pritsin neid desinfektandiga, saan täidest nagu enamvähem lahti ja varsti on järgmised platsis. Kuid ma ei jäta jonni, sest saama veenusking omal ajal oli ka villtäid aiandist kaasa toonud ja ma suutsin tookord igatahes need vastikud elukad likvideerida. Üldiselt on vist parim neid viinaga surmata, aga ei ole mul seda õilsat jooki kodus. Ja Vana Tallinn arvatavasti ei sobi, ma parem ei proovigi.

Niisiis, sm! Olen nüüd puhanud, mänginud ja vahepeal ka norutanud. Asun vahelduseks mingitele tegudele!

Kudzu

Kulgen...

nagu öeldakse. Või tiksun. Raha põle, aga aega on see-eest lahedalt käes. Varsti enam ei tea, kust ja kelle käest laenata, sest ei oska ju öelda, millal palk laekub. Vastust pole siiani saanud, küll aga infot uu tööotsa kohta. Aga no kulgejad on ju kannatlikud!

Alustasin uue vöökoti tikkimist, mis läheb jõulukingiks:) Tagantjärele, sest parem hilja kui mitte kunagi. Valisin mustriks Kihnu pulmapõlle, kui ma nüüd õigesti mäletan. Loomulikult ei kopeeri ma mustrit, vaid lasen fantaasial vabalt voolata ja kasutan erinevaid motiive neid enda maitse järgi kokku miksides. Järge ootab e-lugeri kott, mille tahaksin ka tikkida ja voodriks kasutada eriti ägedat neerumustrilist sitsrätikut, sain neid tükki kolm kaltsukast, väga hea leid, ma ütlen! Tellisin raamatukogust ühe Kihnu käsitöö raamatu, tahaks teha mõned vardakotid ka, materjale olen selleks hoolega kogunud. Paljundasin lisaks ühe 60-ndate mulgi kirikinnast ja kirisukkade raamatu, kel on huvi, saab seda mult laenutada. Seal on tõeliselt vingeid kindaid, lausa suu jääb lahti, kui vaatad. Kindaid tahaks ka kududa - talv saab muidugi enne otsa, samas kinnast saab ju järgmisel talvel ka kasutada. Oi, mul on nii palju ideid, jõuaks ainult kõiki realiseerida!

Olen oma Kindlest suures vaimustuses, kuigi raamatud on kõik ingliskeelsed. Pärast seda, kui tabasin ära, et ma olen täiesti võimeline inglise keeles lugema lausa ahmin raamatuid. Praegu on mul käsil Jo Nesbo krimkad, neli juba loetud, eile alustasin uut. Mulle üldse meeldib põhjamaade krimikirjandus ja eriti just see autor, kes oskab väga põnevalt kirjutada, nii et peaaegu lõpuni ei saa aru, kes on kurjam ja miks ta seda kõike teeb. Ma mõistan, et kusagil oma sisimas olen ma ilmselt sarikurjam, kes oma mustad kired realiseerib siiski vaid raamatuid lugedes (olgu saladuskatte all öeldud, et ma olen nõrganärviline isend, kes ei kannata verd ega valu, eriti just teiste puhul, nii et asja minust nagunii poleks).

Selline see vaikne kulgemine siin on. Hea on!

Kudzu

Kaua Sa kannatad...

eksole! Ootan pikisilmi oma palka, töö sai tehtud detsembri keskel ja peale pikki pongestusi õnnestus ka tööleping enne aastalõppu allkirjastada. Aga vat nüüd nagu tahaks palka ka kätte saada, sest küttepuude varu vajab täiendamist ja igasuguseid megakulusid on olnud seoses aastalõpuga, rääkimata pidevast hinnatõusust.

Eksämm otsustas lapselapse toetamisest loobuda peale seda, kui kuulis, et mina käisin reisil Itaalias. Mida ta ei tea, on see, et reisi tegi mulle välja ema ülikooli lõpetamise puhul, mitte ma ise ei leidnud kusagilt rahaauku, kust vajadusel pappi juurde ammutada. Rääkimata siinkohal sellest, et noorem poeg vajab raha ikka samamoodi nagu enne ja selle peame me talle kui ülalpidamiskohustusega lapsevanemad kuskilt leidma, midagi pole parata.

Elada kuude kaupa ilma enda sissetulekuteta pole just kuigi mõnus. Mitte et ma vajaksin niiväga midagi, samas ikka ju ühtteist vajalikku tuleb osta (ja vahel ka mittevajalikku eesmärgiga kindlustada ennast hädade vastu mõningase koguse väärismetalliga). Minu panus perekonna rahakotti on siiani olnud miinustes, juba ainuüksi minu ravimid maksavad üle 30 euri kuus ja seda isegi soodushinna juures. Eks see rahata olek omakorda jällegi tekitab stressi ning deprekas sellevõrra kasvab, mitte ei kahane.

Täna ma igatahes palusin projektijuhil uurida, millal on lootust palka saada. Lõppude lõpuks olin ma nõus töö vastu võtma justnimelt sellesama töötasu pärast, ei mingil muul põhjusel. Ehk siis loobusin ajutiselt kudumisest, tikkimisest ja maalimisest peamiselt perekonna hüvanguks (ja ma usun küll, et leiaksin ostjaid oma käsitööle, kui hinda väga kõrgeks ei aja, nii et oleks võinud teoreetiliselt ikkagi käsitöö juurde jääda). Pähh ja pöhh, ma ütlen.

Kes kannatab, see kaua elab - seega olen jälle paar aastakest oma ellu juurde võitnud:)

Kudzu

Käsitööblogi loodud...

kutsun lahkesti külastama!

http://nikerdinokerdi.blogspot.com/

Käsitöö on muhe tegevus, annab võimaluse endasse süüvida ja mõelda eranditult ainult häid mõtteid. Kuna ma pean siinkohal end kiitma (ja kes siis veel), siis mainin ära, et kodused tegevused ja üksinda nokerdamine näitab minu jaoks inimese küpsust. Et pole vaja otsida ekstreemsusi väljaspoolt iseennast, vaid selle asemel otsida enda seest ja leida nii mõndagi huvitavat. Sh ka ekstreemsusi:)

Aga otse loomulikult on inimesed erinevad ja nende vajadused on erinevad. Minu jaoks on ainult tore, et maailm on täidetud omanäoliste indiviididega. Alati on lihtsam inimesi solgiga üle valada, tunduvalt keerulisem on üritada mõista.

Ikka Teie

Kudzu

Meeleheitel koduperenaine...

ei jäta jonni ja teeb kuntsi lumerookimise, pesupesemise ja kokkamise vahelt.

Ei mingit talve...

lihtsalt veidi külmem kui tavaliselt ja kerge lumi siin ja seal. Eesti on nii suur riik, et kui põhjas aetakse teid lahti ja on kümne külmakraadi ringis, siis meil siin näitas termomeeter nii umbes miinus ühte ja lumekoristusega pole keegi tegelenud, sest puudub vajadus. Seepärast ongi Eestis tore elada, et piisab mõnetunnisest sõidust suisa teise kliimasse jõudmiseks.

Eino mulle meeldib muu Eesti asi ka. Nt meie rahvakunst, eriti käsitöö. Mul on mitmeid toredaid raamatuid, kust inspiratsiooni ammutada , et ka ise midagi luua. Ainus, mis puudub, on aeg. Noh, kui ma mustapesumäest läbi olen närinud ja muud vajalikud liigutused ka ära teinud, siis ma saan lõpuks ehk vardad pihku võtta või alustada mõne muu käsitööga. Ma vaatan kadedusega käsitööblogisid, kus inimesed muudkui koovad ja nikerdavad üha uusi asju, aga mina ainult unistan ja ning planeerin, seejärel lähen jälle kokkama või pesu masinasse toppima.

Minu nutt ja hala on ju alati ühesugune - liiga palju kohustusi ja liiga vähe võimalusi. Aga mis sest ikka soiguda, see mulle aega juurde ei tee. Samas otsustasin täna maja kraamides, et pärast kolme nädalat külalisi (noh, mu noorem poeg pole just otseselt külaline, kuid samas ta ju ei ela siin enamasti, ja tema tütarlaps ka) ma jaanuaris kedagi külla ei kutsu. Ma olen ülesuhelnud, ületoimetanud ja üleüldiselt nii otsas omadega, et taastumiseks vajan üksiolemise aega ja võimalust tegeleda asjadega, mida saabki ainult üksi teha. Ma ei jaksa enam kannatada stiilis "noh, kui see saab veel mööda, siis..."- miski ei saa mööda, kui ma ise endale aega välja ei võitle.

Seega võite minuga suhelda blogis või telefonis või kui te mu kodust suudate välja meelitada:) Vähemalt veebruarini - aga siis on ka lootust, et keegi minu sõpradest saab endale kirikindad või tikitud tasku vms.

Kudzu

Elu on unenägu...

Palju õnne, kallis väike Ingel, pisikene ime! Viis aastat tagasi just täpselt samal kellaajal magasid Sa värske ilmakodanikuna magusasti nagu praegugi! Soovin, et Sinu elu oleks selline nagu Sa unistad, et Sinust kasvaks õnnelik inimene!

Uuel aastal uue hooga....

ja kas ka vanaviisi? Aasta algus igatahes oli hoolimata õnnestunud pidustustest ja headest ennustustest suhteliselt jube. Haigus niitis mu sõna otseses mõttes jalust, suutsin umbes 20 minuti kaupa lugeda ja seejärel kustusin unne, niimoodi paar päeva jutti, seejärel tasakesi ülevaloleku ajad pikenesid ning tänaseks olen suutnud eelneva vormi taastada. Mis polnud ka varem just eriti hiilgav, aga see selleks. Eks oma osa ole olnud ka lõputul sekeldamisel seoses jõuludega ning Jumal tänatud, sai need üle elatud. Järgmiste jõulude ajal põgenen Sajusaartele, kui rahakott kannatab!

Muidu elan väga vaikselt ja sugugi mitte halvasti. Kui MM -i koolivaheaeg lõppeb, siis saan ehk keskenduda ka muule, kui söögivaaritamisele ning alustada võlgade likvideerimist kõigi nende ees, kellele olen lahkelt lubanud käsitööd teha. Valgustus tabas mind muuseas enne jõule - kui ma tahan inimestele kinkida enda valmistatud asju, siis peangi alustama jaanuaris. Suvel on suvevaheaeg koos lastega, sügisel olen vaheajast surmani väsinud ja seega ainus aeg ongi jaanuarist kuni juunini. Ideid mul jätkub ning kaardid lubasid, et sel aastal lõpuks saan ideid ka realiseerida. Ja et mul hetkel pole tööd ka eriti, siis pühendungi asjadele, mida ma tõesti armastan. Just pesin oma kihnu kirikindad puhtaks ja mõtlesin suisa imestusega, et kust küll see energia tuli eelmisel aastal veel kindaid ka kududa? Vastus: eks oligi sügisel sellevõrra vähem jõudu.

Igatahes tuhat tervist kõigile ja hoiduga rotaviirusest, see on jube!

Kudzu

PS Aga kes tahab saleneda, see muidugi haigestugu - ma ei taha siiani eriti süüa, nosin peamiselt puuvilju, sest juba ainuüksi toidulõhn paneb pahalaste armee minu kõhus möllama:(

Head uut aastat!

Peale 01. jaanuaril saabunud kõhuviirust suudan täna jälle natuke kirjutada. Niisiis soovin kõigile uut ja paremat, unistuste täitumist, tööd, leiba ja rahu ning minimaalselt arengut!

Kudzu