eksole! Ootan pikisilmi oma palka, töö sai tehtud detsembri keskel ja peale pikki pongestusi õnnestus ka tööleping enne aastalõppu allkirjastada. Aga vat nüüd nagu tahaks palka ka kätte saada, sest küttepuude varu vajab täiendamist ja igasuguseid megakulusid on olnud seoses aastalõpuga, rääkimata pidevast hinnatõusust.
Eksämm otsustas lapselapse toetamisest loobuda peale seda, kui kuulis, et mina käisin reisil Itaalias. Mida ta ei tea, on see, et reisi tegi mulle välja ema ülikooli lõpetamise puhul, mitte ma ise ei leidnud kusagilt rahaauku, kust vajadusel pappi juurde ammutada. Rääkimata siinkohal sellest, et noorem poeg vajab raha ikka samamoodi nagu enne ja selle peame me talle kui ülalpidamiskohustusega lapsevanemad kuskilt leidma, midagi pole parata.
Elada kuude kaupa ilma enda sissetulekuteta pole just kuigi mõnus. Mitte et ma vajaksin niiväga midagi, samas ikka ju ühtteist vajalikku tuleb osta (ja vahel ka mittevajalikku eesmärgiga kindlustada ennast hädade vastu mõningase koguse väärismetalliga). Minu panus perekonna rahakotti on siiani olnud miinustes, juba ainuüksi minu ravimid maksavad üle 30 euri kuus ja seda isegi soodushinna juures. Eks see rahata olek omakorda jällegi tekitab stressi ning deprekas sellevõrra kasvab, mitte ei kahane.
Täna ma igatahes palusin projektijuhil uurida, millal on lootust palka saada. Lõppude lõpuks olin ma nõus töö vastu võtma justnimelt sellesama töötasu pärast, ei mingil muul põhjusel. Ehk siis loobusin ajutiselt kudumisest, tikkimisest ja maalimisest peamiselt perekonna hüvanguks (ja ma usun küll, et leiaksin ostjaid oma käsitööle, kui hinda väga kõrgeks ei aja, nii et oleks võinud teoreetiliselt ikkagi käsitöö juurde jääda). Pähh ja pöhh, ma ütlen.
Kes kannatab, see kaua elab - seega olen jälle paar aastakest oma ellu juurde võitnud:)
Kudzu
2 kommentaari:
Ma tean, mida Sa tunned! (Töötasu koha pealt.) See tundub miski "hea" toon olevat, mulle tundub, minuga juhtus täpselt seesama asi dets-s, kus töötasu ühe projekti eest, mis pidi laekuma dets alguses, kui leping lõppes, saabus lõpuks peale jõule, sest kujutage pilti, projektijuht takerdus bürokraatlikesse reeglitesse. Ka mina osalesin projektis ainult raha pärast, mistõttu mõjus kogu jant ... noh, kujutad ise ette. Ja ma tõesti ei saa aru sellest suhtumisest, ma suudaksin Eesti Vabariigi projektipõhisuse isegi nö alla neelata kui projekte tehes peetaks kinni tähtaegadest nii projektide alustamisel (lepingute sõlmimisel) kui lõpetamisel - tasu maksmisel. Ma ei mäleta ka, et olles olnud rahastaja esindaja, me jorutasime rahade maksmisega ... Või on mu mälu selektiivne? :)
Minu mäletamist mööda ei jorutatud, maksti ikka õigeaegselt. Aga projektitöödega on mul varem ka selliseid kogemusi olnud ja see tõesti ajab närvi mustaks. Eriti kui oled rahaga arvestanud;(
Postita kommentaar