Nautilus Pompilius - Krilja (Wings)

Mööduvad aastad...

pea on juba hakanud vaikselt halliks minema ja kortsud on näkku roninud, rääkimata lõualotist ja vuntsidest. Kuid ega see kõik mind ei kurvasta, sest elu on õnneks üürike ja lõppeb ükskord sama kindlalt kui praegune aasta. Ja siis pole nagunii vahet, mitu halli karva või kortsu mul täpselt on.

Aasta lõpus on kombeks teha kokkuvõtteid, mis ja kuidas oli. Eks teen siis minagi:

• Oli taaskord õudne aasta. Kindlustunnet annab muidugi teadmine, et järgmine aasta on veelgi hullem, seda kinnitab senine elukogemus. Vähemalt midagigi turvalist siin koduvanavallatus maailmas!
• Kaotasin viimase aastaga julgelt 20 kilo, kannan nii pisikesi riideid, et ise ka ei usu, kui neid enne selgaproovimist vaatan. Olen laiali jaganud hunniku rõivaid, mis mulle suureks jäid ja saanud oma sõpradelt vastu asju, mis neile väikesed või muidu kasutamata jäänud. Elagu taaskasutus!
• Esimest korda elus võtan antidepressante. Terveks pole saanud, ja nüüd aastalõpu eel sammub deprekas pikkade sammudega tagasi, kuid ega siis peale pooleaastast topeltannuses ravimite manustamist ei saagi oodata, et kõik kaob jälgi jätmata. Ja nendesamuste jälgedega pole ma üldse tegelenud, kuigi peaksin.
• Lõpetasin esimest korda elus ülikooli cum laude , kuigi ma ei tea, kas see nüüd on üldse asi, mille üle rõõmustada. Hind oli nimelt väga-väga kõrge!
• Esmakordselt elus ei ole mul ravikindlustust. Ei põe kah selle pärast, nagunii pole ma eriline arstilkäija. Kaalusin igasugu variante nt fiendust ja erakindlustust, kuid summad on natuke liiga suured, et seda endale lubada. Ja oma psihhiaatrivisiite saan ma kolme kuu fie raha eest 10 korda ehk läbi terve aasta, nii et ses mõttes on kõik OK.
• Esimest korda elus ei kuulu ma ühtegi kollektiivi. Ainus grupp minu elus on minu perekond, kuid olgem ausad, sellest jätkub ja jääb ülegi veel. Kuna olen sotsiaalfoobik, siis mulle inimestga suhtlemine on nagunii hirmus katsumus, seega ongi mõnus mitte kuhugi kuuluda. Turvalisem igal juhul!
• Käisin esimest korda elus Itaalias. Imeline maa, kuhu tahaks tagasi minna. Puhkus Roomas oleks minu unistus.
• Esimest korda elus haigestus lähedane sõber vähki, kuid õnneks sekkuti vähi vohamisse kiirelt ja kõik sai täielikult korda.
• Käisin esimest korda Kumus, st ma olen seal käinud varem ka, aga ainult all saalis, nüüd siis kondasin terve maja läbi.
• Kuna mul on ajataju täiesti pees, siis on positiivne, et kõik sündmused kaovad väga kiiresti kuhugi minevikku ja mul on pidevalt tunne, et juhtunu ei toimunud mitte kaks kuud, vaid kakssada aastat tagasi. Üldiselt on see väga meeldiv, sest mida ei mäleta, seda pole olnud, ja mis on ammu juhtunud, ei saa enam haiget teha.
• Esimest korda elus tegelesin krokiiga. Täitsa tore on see, ja nüüd tänu pr Lendavale sain eilegi mõned visandikesed paberile. Kasvuruumi muidugi on, aga kui arvestada, et ma pole joonistamist õppinud, siis võib endaga rahule jääda.
• Esimest korda elus lugesin läbi paksu ingliskeelse raamatu ja seda täiesti vabatahtlikult. Olen üle läinudki ingliskeelsele kirjandusele ning tänu Jõuluvanale, kes tõi mulle e-lugeri, naudin piirideta kirjandust ja ei pea enam ootama, millal üks või teine raamat eesti keelde tõlgitakse.
• Minu nälg isikliku aja ja ruumi järele on võtnud sellised mõõtmed, et ma ei mahu enam oma pisikesse kehasse ära. Ja vat see on küll kurb.

Ja kui ma lõpuks olen poputanud ja sopsutanud kõiki, kes seda vajavad, siis ehk järgmisel aastal saan rahus lugeda, joonistada ja teha käsitööd. Õnneks pole tegelikult üldse palju vaja.

Head uut siis kõigile ja ootan nagu ikka 31. detsembril kõiki meie majakesse, et uut aastat tervitada. Seekord on ootamas lisaks pidulauale loterii-allegrii, ennustamine, tinapanemine - oi, vabandust, valamine ikka, ja muidugi meeldiv seltskond.

Ikka Teie

Kudzu

Kellele pühad, kellele...

õudus. Mina kuulun kahjuks viimaste hulka. Viimase kuu jooksul on toimunud laste võimlemisetendused koos lisatrennide ja peaproovidega, advendilaat, kummagi jõulupidu, Ingli trenni jõulpidu ja trenn vanematele imetlemiseks ning nüüd siis eilse seisuga oleme jõudnud nii kaugele, et jääb üle elada veel kodune jõul. Mis minu jaoks tähendab tunde küpsetamist, pakkimist, sebimist, laste nõudmisi teha seda, teist ja kolmandat ning abiks on mul flegmaatikust abikaasa, kellel kulub iga asja tegemiseks tavapärasest veel rohkem aega (loe: mul on lihtsam üksi teha, saab vähemalt kiiresti). Eelmisel laupäeval koristasin alumist korrust 12 tundi, kaapides küünte ja hammastega lahti kõntsa, mis oli kuude jooksul kõikjale kogunenud.

Praegu ma lihtsalt põgenesin ülakorrusele. Lapsed märatsevad ja nõuavad, et ma teeksin nendega kommi, mida ma ausalt öeldes ka lubasin. Samas on kell juba palju ja nad on üleväsinud, nii et kommitegemisest ei tule midagi välja. Siis oli vaja keeta ja teed ja kohvi, ning muidugi tuli koguneda kööki, kus lisaks tavapärasele kolule paikneb ka pesurest, mida pole lihtsalt kusagile mujale panna. Ühes toas platseerub ema, kes lahendab ristsõnu ja loeb vaheldumisi, teises toas on noorem poeg, kes laekus eriti halvas tujus ja mornitseb omaette. Ma tahaksin nutta. Või täiest kõrist karjuda, et kas te kurat ükskord aru ei saa, et mina ei ole igavene ja kui mind kodus ei hoita, siis kus veel? Kuhu ma põgenen kõigi nende nõudmiste eest? Kuhu?

Ja siis ma mõtlen, et kurat, milleks mulle sellist elu üldse vaja on? Ma ei saa ühelgi päeval teha mõnd oma asja, ainult öösiti. Elu on muutunud orav rattas põrguks, ja ma olen nii väsinud, et ei jaksagi midagi. Ma ei maali, ma ei tee käsitööd, nagu näete, ma enam isegi ei kirjuta, sest ma ainult keedan, küpsetan, pesen tonnide kaupa pesu ja vahepeal teen natuke tööasju ka. Abikaasa teeb tähtsa näoga oma tööd, tal pole aega kodus lillegi liigutada. Palju huvitavam on ju istuda õhtuti köögisohval ja vaadata pealt, kuidas mina valmistan mõnd järjekordset hõrgutist. Ja siis ma panen ise kardinad üles, keeran lambipirnid pesadesse, valmistan äiale sünnipäevakingi, otsustan ära, kellele mida kingikotti toppida. Ihuüksi suures maailmas, vat nii!

Kui keegi mulle täna ütleks, et ma suren homme, siis mul enda pärast ei oleks kahju. Laste pärast, jah, aga see on ka kõik. On piisavalt elatud, piisavalt nähtud, piisavalt tehtud. Kui need oleksid ka minu elu viimased jõulud, mul kama.

Ja ma pole suutnud teha sõpradele kingitusi, pole suutnud teha jõulukaarte, pole suutnud mitte kui midagi. Palun laske mulle puukuuri taga kuul pähe. Minuga pole tõesti enam midagi pihta hakata.

Kudzu

Imestusest lausa lahti unub suu...

ja seda sõna tõsises mõttes - tuleb välja, et Eestimaa pinnal elab ka mõningane kogus "öigeid" saarlasi. Alleea, tule taevas appi! Kas poleks õigem välja anda "aige saarlase" tiitel selliste lolluste tootjale?

Armas Jõulutaat!

Tahaksin alustada oma kirja sellest, et kirjutan Sulle esimest korda. Kahjuks aga pole selline algus võimalik, sest olen Sulle ka varem kirjutanud ja vähemalt siiani Sa pole mulle vastata jõudnud. Mõistan, et ajad on kiired ja kui üks Jõuluvana peab külastama miljardeid inimesi ning tal on selleks aega loetud tunnid, pole minu kiri ju üldse nii tähtis. Aga vaat seekord ma ootan küll vastust, kuna mul on enamvähem elu ja surma küsimus!

Kallis Taat! Palun ära too mulle mitte midagi! Mitte et ma oleks halb laps olnud, kaugel sellest! Olen püüdnud vastata kõigi vajadustele sellise piirini, et oma vajadused olen nurka kopitama visanud. Ja seepärast palungi Sind, kes Sa suudad kõik suured ja väikesed soovid täita - minul oleks nimelt palve, et Sa tekitaksid ööpäeva ühe tunni juurde. Mul oleks seda aega hädasti vaja, et teha neid asju, mida ma armastan, mitte seda, mida peab. Kõik ärkvelolekutunnid kuluvad teistele inimestele, eriti muidugi minu perele, aga vaat see lisatund, see võiks olla täiesti minu oma. Ma ei jaksa enam eriti kaua öösiti oma hobidega tegeleda, kardan, et kui samamoodi jätkan, siis järgmistel jõuludel pole minust enam isegi nii palju asju, et Sulle kirjutada.

Kallis Jõuluvana! Nagu näed, on minu soov pisitilluke, ei mingit kopterit ega kolme maja soojal maal. Lihtsalt üks tunnike ööpäevas juurde ja ma oleksin väga õnnelik!

Aitäh!

Sinu Kudzu

PS Kui Sa seda tundi ikka kohe kuidagi ei saa, äkki saadad meile Vanaema Õunapuu Otsas, kes kasvõi mõnegi töökese enda kanda võtaks? Sellest oleks ka abi. No ja kui vanaemadega juhtub kitsas käes olema, siis kingi meile abikaasaga 24h kahekesiolemise aega, järjest kohe, see oleks vähim, mida ma üldse oskan soovida. Mitte et ma siin kaupleks Sinuga, ei, kindlasti mitte, lihtsalt annan vihjeid asjade kohta, mis mind veel võiksid rõõmustada.

Jõulumasendus....

jaa, nii ta läheb, ikka allamäge ja allamäge. Tänaseks on juba selge, et kingitusi ma valmis ei jõua ja ei ole mul ka võimalust kellelegi midagi osta, kuna mul pole isegi veel töölepingut, siis oma palga saan ma tõenäoliselt millalgi peale uut aastat. Seniks on minu sissetulekud 38 euri kuus, maksud kisuvad kuhugi saja euri kanti. Ühesõnaga - rahakotis ulub tuul. Aga samas tuleb kõvasti raha välja käia: laste esinemisriided 45 euri, kingitused kõigile õpetajatele, lasteaednikele ja treeneritele kisuvad paarikümne euri kanti ja kui lisame selle, et tuleb väga palju tavapärasest rohkem sõita ning bensiini hind sealjuures ainult tõuseb, saamegi korraliku pankroti. Muidugi saab siit ja sealt laenata, sest kui ma oma palga kätte saan, siis jääb küttepuude ostmisest ehk natuke raha üle, saab laenud ära maksta. Ja poegade isa käest pole minul enam õigust elatist nõuda, sest poisid on täisealised ja noorem, kes õpib, peaks sellega ise tegelema. Elu nagu lill!

Minu üleskutse inimestele jõulude puhul on alljärgnev: jõulud on perepüha, kus kogu fahmiil koguneb koju, süüakse pühadetoitu ja tehakse kõigile pisike kingitus. See ei ole aeg, kus üks pidu ajab teist taga, kus tuleb end kaameks maksta ja lõputuid kingikotte täita. Mis mõttega pidada pühi, kui jõuluõhtuks tahaks padi üle kõrvade teki all nutta, sest ülepingest on kõik traadid ja juhtmed koos. Palun saage aru, lapsevanemad, et õpetajatele pole vaja teha 40 euriseid kingitusi olukorras, kus oma lastele jäävad seetõttu kingid tegemata. Kas mõni pisike tagasihoidlik ja õpetajale ka vajalik asi või laste endi valmistatud meene poleks palju-palju parem?

Mina ei oota oma lastelt kinke, sest ma tean, et neil pole selleks vahendeid. Ja ma leian, et õpetajatel, treeneritel ja lasteaednikel võiks majanduskriisi tingimustes nii palju oidu peas olla, et nad ütlevad ise vanematele kingituste koha pealt ei. Mul on imelik ja piinlik kõigi nende suurejooneliste pakkide tegemise pärast, sest inimese väärtust ei saa rahas mõõta ja ükskõik kui kallis kingitus ei näita kuskilt otsast, et see inimene meile üldse korda läheb.

Mul on kahju, et jõuluaeg rikub ära minu suhted perega, sest ma olen väsinud ja tige ja pinges. Mul on kahju, et inimesed on oma tarbimishulluses unustanud jõulude tähenduse. Mul on kahju elada riigis, kus inimesed saavad aru ainult rahast. Ja kuna ma ühtegi neist asjadest ka muuta ei saa, siis mul on kahju, et ma pean seda elu siin ja praegu üldse elama.

Kudzu

PS Aga no muidu on tore, sest mu abikaasa ajas MM-i jõulupeo ajad sassi ja ma vihastasin nii hullusti, et keeldusin sinna üldse minemast, seega olen üksinda kodus ja saadan kõik mõneks ajaks kuradile! Ma ei hakka mainimagi, et abikaasa lõuna oli täna pooletunnine, sest vaja ju teha tööd. Milleks oma naisega läbi arutada transpordiasju ja muid peoga seonduvaid küsimusi. Ma saan üha selgemalt aru, et tegelikult olen ma abielus mehe töökohaga. Ausalt öeldes eelistaksin ma sellel üksikema auväärset staatust.

100 asja

kui on valida, kas asjad või inimesed, siis enda häbiks tunnistan, et valiksin asjad. Ja et üksiolemise friiklus on minus ikka väga tugev ning kuna asjad ei taha minult midagi ega mõjuta mind kuidagi, siis ongi nendega koosolemine üks kena asi. Mitte et ma ei saaks hakkama inimestega töötamisega, kuid samas on igasugused inimkontaktid natuke nagu hirmutavad ja natuke nagu õudsed ka. Ja ma ei taha rohkem õudust oma ellu, ausalt!

Olen nüüd reipalt juba pool aastat AD-sid näksinud. Enamasti tunnen end päris hästi, ebatavaliselt hästi muuseas, sest üldiselt on suurem osa minu täiskasvanuelust möödunud depreka tähe all. Et aga inimene kohaneb kõigega, siis muidugi kohanesin ka mina sellega, et õudus ongi elu normaalne osa, et pidevad enesesüüdistused ja teadmine, et ma pole piisavalt hea ei emana, ei spetsialistina, ei kellegina, et see kõik on minu normaalne igapäevaelu. Nüüd ma olen enda üllatuseks avastanud, et saab ka teisiti. Samas mõistan, et rahulolutunne on tegelikult petlik. Piisab vähesest, et jälle kukkuda ja ära vajuda ning mõelda, kui tore oleks surnud olla. Ütleme siis nii, et stabiilse elukorralduse ja minimaalsete inimkontaktide juures saan ma suurepäraselt hakkama. Muutused, probleemid ja suurtes kogustes inimesi murravad mind kenasti katki ja ma ei saa oma asjadega jälle hakkama. Õnneks ma tean, et õudus läheb varsti üle, ma suudan kõik peast visata, olles enne tablaka põske pistnud.

Mul on vahel tunne, et kuulun nende õnnetute inimeste hulka, kes elu lõpuni peavad rohtu võtma, sest minu sõber deprekas ei sõltu otseselt ka välistest asjaoludest. Tegelikult on mul ju kõik kena: väga hea abikaasa, toredad lapsed, head sõbrad, aga ega deprekas sellest küsi. Ta lihtsalt ongi osa minust.

Kuid mis seal siis ikka, lähen parem ära magama. Mida rohkem hetki oma elust ma maha magan, seda kenam elu näib!

Talveunine Kudzu

Lootusetu friik...

jah, see ma olen. Eile veendusin, et rahvamassid pole ikka minu jaoks. Muidugi ma teadsin seda ka varem, aga alati on ju lootust, et äkki mõjuvad rohud minu tavapärasele üksindusvajadusele nii, et minagi muutun natuke sotsiaalsemaks loomakeseks. Aga vat ei ole sellist võimalust. Ma võin süüa rohtu ja minugipoolest kasvõi heina, kuid muutusi selles osas pole. Tunglev rahvamass, kus tuleb endale küünarnukkidega teed rajada, on nagu õudusunenägu ainult selle erinevusega, et unenäost saab ärgata ja leida end turvaliselt omast voodist, samas kui üritustel tulebki endale jõuga teed rajada ning põgeneda.

Ühesõnaga - eile oli kõigepealt jõululaat. Muidu tore üritus, aga kohutavalt palju rahvast ja kitsas ja jube sekeldamine, äri ka ei läinud, kuigi ma joonistasin ilusad kaardid ja heegeldasin kuuseehteid. Lõpuks oli mul selline siiber kõigest, et esitasin abikaasale ultimaatumi - kui ta ei taha, et ma nutma puhken ja märatsema hakkan, siis parem lubatagu mul minema jalutada. Abikaasa oli õnneks nõus ja nii ma veetsingi õndsa pooltunni lähedalolevates kaltsukates. Õhtul oli Inglil esinemine Lõunakas ja me siis mõtlesime, et läheme ka vaatama. Esinemist me ei näinud. Me nägime 100 000 tartlast, kes ühtse massina kogu keskuse täitsid ning usinalt mööda poode rutjasid, koos imikute ja vaarvanematega muuseas. Kuna koeri ei tohi poodi tuua, siis neid kaasas polnud. Õnneks! Mina ei suutnud ühtki poodi peale loomapoodide külastada, viimastes käisin ka seetõttu, et seal saab elusloodust uudistada. Ja ei ostnud me midagi, sest olgem ausad, 10 prossa hinnaalandust mind küll ostma ei meelita. Aga noh, eks ma olen ju teada-tuntud kaltsukafriik ja nagu eile mõistsin, ka osta.ee meeldib mulle väga, sest sealt ostmiseks ei pea ma üldse kellegagi suhtlema (äriasju ajab mul teatavasti abikaasa). Lapsed leidsid ka, et mingisugustele ostuöödele me enam kunagi oma jalga ei tõsta. Ma võin vabalt maksta 10 prossa rohkem rahu, vaikuse ja privaatsuse eest!

Täna sai natuke koristatud ja homme algab jälle töönädal. Kiire on, väga kiire! Aga küll läheb paremaks, ja varsti tulevad jõulud ning pidustused. Püüan sel aastal teha kõigile tillukesed kingid ja nautida niisama perega koosolemist, sest külla tuleb minu ema ja tädi H otse Peterburist, saab olema huvitav ja väljakutseid pakkuv aastalõpp!

Kudzu

Mitte millestki ei saa aru....

lastel on tulemas nii palju üritusi, et ma ei jaga enam muhvigi. Esiteks juba seepärast, et minu pisikese nunnu läpaka ekraanile ei mahu kõik kirjad ja kui puudub võimalus neid allapoole kerida, siis nad jäävadki lugemata. Seega istun infosulus ja loodan abikaasa peale, kes püüab järge pidada, millal missugune üritus toimub. Homme on advendilaat, kus toimub ka meie MM esimene avalik debüüt näitemängus, siis tuleb võimlemisklubi aastapäevaüritus, kus meie mõlemad lapsed esinevad. Siis on koolis jõulupidu ja lasteaias jõulupidu ning kui see kõik ükskord mööda saab, olen ka mina üks eriti lössis ja äravaevatud jõulupeojärgne hommik. Advendilaadaks katsun täna midagi nikerdada, sest nagu ikka, teen ma omi asju viimasel minutil. Mõtlesin, et heegeldan ja vildin natuke, see peaks vähe aega võtma, ja eks ma siis oma naljamütsi kudumise lükkan edasi mõnele teisele päevale. Piparkoogitainast sai ka uus laar valmis segatud, ja täna õhtul tuleb seega tegeleda küpsetamise ja glasuurimisega.

Heegeldamise koha pealt on hea uudis see, et leidsin üles heegelnõelad. Aga nööbid on ikka kõik kadunud! Noh, küllap ma leian nööbid ka kunagi üles, kui midagi muud otsin. Minul on surres kindlasti väga palju asju ja tahaks ikka mõnda asja ju veel. Näiteks olen ma korduvalt üritanud endale Ostast võita "Eesti rahvarõivad" raamatuid, kuid alati leidub keegi, kes on valmis rohkem maksma. Eile ma suure vihaga lihtsalt kruvisin hinda üles, et maksku siis see võitja vähemalt adekvaatne summa. Abikaasa väidab, et ta on selliseid raamatuid kuskil näinud, noh, loogiline oleks, et oma lapsepõlvekodus. Ma ei usu, et pr ämma riiulis neid ei leidu. Samas usun, et ämm on valmis pigem endal jala küljest ära närima, kui raamatuid mulle andma (ja üldse, ma ei taha neid laenuks, ma tahan neid endale). Pähh ja pöhh, ma ütlen! Kuidas ma niimoodi võidan võistluse, kellel on surres kõige rohkem asju?

Kudzu

Talvemõtted...

nii tore, et on soe ja pehme sügis olnud! Ja las tema kestab veel mõnda aega, on vaja vähem kütta ja äkki jõuan talvised aiatöödki tehtud. Samas on elu näidanud, et kui pr Kudzu asub toalilli tuppa tõstma, saabub sügis, ja kui külmaõrnad taimed saavad kaetud, tuleb talv. Täna ehitasin pesad tääkliiliale, metasekvoiale ja hondo magnooliale. No näis siis, kas nad suudavad talve üle elada. Korjasin aiast kokku kõik mänguasjad, sodid, nodid ja jublakad ning tegin korda terrassi. Võite kindlad olla, et mina aeda asju laiali ei loopinud, kuid oodata, et inimesehakatised enda järelt koristaksid, on palju tahetud. Täitsa tehnilistel põhjustel, kusjuures - päeval ollakse aias ja koolis, õhtul on pime ja nädalavahetusel peab poodlema, siis tehakse süüa ja meisterdatakse. Näiteks viimasel nädalavahetusel meisterdasime jõuludeks küünlatopse (purgid pluss pva pluss heegeldatud motiivid, aga ka suled, helmed jne) ja lapsed kaunistasid vildist kuusekesi ning südameid, põhiliselt käsitöökotist leitud silmadega, muidugi mitte päris silmadega, vaid ikka plastist ja pisikestega. Siis keerasin kokku piparkoogitaigna värskest Pere ja Kodu köögilisast leitud retsepti järgi, millest eile nikerdasime piparkooke. Piigad ise rullisid tainast ja vajutasid vormidega kujusid, mina määrisin kooke munaga ja valvasin, et need kõrbema ei läheks. Ütleme siis nii, et tegu oli proovipartiiga, sest need on juba tänaseks enamvähem otsas.

Nädalavahetusel laekus meie majapidamisse järjekordne sohva. Nimelt sõitsime poest koju ja avastasime metsa alt punase veneaegse diivani, puha kvaliteedimärgiga ja. Meil hakkas sohvast kahju - mõtlesime, et suvel oleks kena see terrassile paigutada, et saaks lugeda ja mõnuleda. Mõeldud-tehtud, mees vedas sohvakese koju ja pani kuuri kuivama ning kevadet ootama. Jälle üks tarbline asi nagu maast leitud, no tegelikult sõna tõsises mõttes maast leitud.

Koon endale parasjagu üht peakatet. Mudeli leidsin ajakirja "Käsitöö" viimasest numbrist, selline igatepidi kantav turbanilaadne asjandus. Lõbus on kududa, mustrit ees ei ole, ise mõtlen, mida ja kuidas ma teen, ja pool on valmis. Mul on uus jube peen talvemantel (kaltsukast, muidugi) ja selle juurde oleks hädasti vaja ju uut peakatet. Tegelikult mul on talvemantel, aus Klementi toode aastast 2003, aga see on kuidagi nagu kulunud ja pole üldse nii peen kui uus, mis ongi päris uuena kõrvale visatud. Tuleb olla stiilne nagu kinnitatakse ka ühes minu lemmikblogis, mida ma suure mõnuga jälgin. Sest ega minusugune keskealine provva ei pea teps mitte kandma lohmakaid jopesid ja käima nina nollis turult odavat toidukraami jahtimas (see viimane kuluks muidugi ära küll, sest eelmisel kuul pr ämm nooremale pojale ülalpidamisraha ei saatnud, ja ilmselt ei saada ka sel kuul ning mul pole energiat asjaga hetkel tegeleda), vaid elegantne ja isikupärane riietumisstiil rõõmustab mind ennast ja ka ehk avaldab ka teistele mingit muljet (oo, edevus - surmapatt!).

Ja kõige suurem üllatus! Tegin ühe järjekordse karjääritesti ning mis ma siis teada sain:

Siin on valik töövaldkondadest, mis testi tulemuste põhjal sobivad Sinu isiksuseprofiiliga kõige enam ja kõige vähem. Tulemusi analüüsides arvesta palun, et käesolev test lähtub üksnes Sinu poolt antud vastustest ning seega ei arvesta Sinu hariduslikku tausta ega eelnevat töökogemust.

5 enimsobivamat ametit

72% Tippjuhtimine

71% Reklaam ja turundus, juhtimine

71% Haridus ja koolitus

67% Infotehnoloogia, juhtimine

66% Personalijuhtimine

5 vähemsobivamat ametit

41% Finants (raamatupidamine, audit)

40% Reklaam ja turundus

38% Värbamine

36% Teadus- ja uurimistöö

34% Pangandus ja kindlustus

Niisiis, sm, ma olen Suur Juht ja Õpetaja. Tore, et see tõde minuni ka nüüd lõpuks jõudis. Muidu ma muudkui saan tulemusi, et kunstnik ja kunstnik, aga kuhu selle kunstiga jõuab? Ikka tippjuhiks, mis siin muud. Iseküsimus, keda või mida juhtida?

Aga no nautige siis advendiaega ja lootkem, et sügis jätkub (jah, ma ei taha mingit lund! Ei jõulude ajal ega uuel aastal. Eelmise aasta lumest jätkub aastateks).

Kudzu

Eriti öiselt...

vat päeval mina ei jõua kirjutada, sest eelmisel nädalal käis meil külas 30 inimest ja ma olen põhiliselt keetnud, küpsetanud, koristanud, nõusid pesnud ja pesu masinasse toppinud. Mitte et ma nuriseks, kaugel sellest, aga aeg on käest täiesti kadunud ja igasugu mõttedki teemal kunst ja käsitöö on pandud kapipõhja luku taha. Täna ma magasin öösel 11h ja päeval 2h ning varsti jälle magama, ja on selge, et ärkveloleku aega nagu eriti polegi. Kuid samas on olnud väga lõbus ja mul on hea meel, et mul on nii toredad sõbrad ja perekond ja sugulased. Lõppude lõpuks on inimesed need, kes on tähtsad. Ja kui ma täna hommikul ärgates läksin allkorrusele, kus oli imelikult vaikne ja tühi, siis mul tuli natuke isegi nutt peale, kuna ma juba harjusin sellega, et ema istub all ja loeb ning noorem poeg askeldab teises toas mingeid omi asju ajada. Aga eks ma harjun nüüd jälle ümber, sest jõulud lähenevad ja mul on plaanis näputööd teha pluss jõulukaarte ning kui ma päris ausalt tunnistan, siis kokkamine pole asi, millega ma sooviksin 24/7 oma aega sisustada.

Kunstiga on nii, et ma ei julge maalida. Ilmselt oli kevadine lõptamine ikka nii traumeeriv minu jaoks, et tõrjun mõtet värvidest ja lõundist kuhugi tahaplaanile. Pigem vahin niisama arvutis või nokin nina, aga pintslit kätte ei võta. Noh, ja nüüd öösel muidugi jälle ei jaksa - loll on see, kes vabandust ei leia, ja loll ma ju pole! Või ikka olen?

Mnjaa, minu pisikesed mõtteidud ronivad ära aju hallainesse ja jäävad magama. Rohkem ei kirjuta praegu, aga vähemalt teate, et ma olen elus:)

Kudzu

Uus roll...

minu elus on olla ise ämm. Kuna mul on eelnevalt kogemusi mõningate enda ämmadega, siis olen püüdnud igast võtta parima ja luua mingisugusegi kuvandi "normaalsest" ämmast. Minu jaoks on tegu inimesega, kes suhtub oma poja naisesse väga hästi, kes liigselt ei sekku, kuid on valmis alati aitama ja abi pakkuma, kes aktsepteerib oma poja valikut ja ei kritiseeri ega halvusta lapse elukaaslast. Tegelikult ei erine ämma roll ju tavalisesest inimeseks-olemisest. Lihtsalt tuleb olla mõistev, toetav ja hinnanguvaba. Oma minia kritiseerimine tähendaks ka seda, et ma kaudselt kritiseerin oma poega ja läbi selle siis ka iseennast, ainult et milleks? Sellised mõtted on minu peas idanemas, ja miks ma sellest siinkohal kirjutan, on eilne külaskäik poja juurde. Ta elab juba tükk aega koos oma tüdrukuga ning on meid ammu külla kutsunud. Praegu on ema siin ja me siis eile läksime kõik koos külla. Ütleme ausalt, see polnud nii nagu ma asja endale ette kujutasin, sest pr Ema haaras ohjad enda kätte ja kõik katsed miniaga s-tööst ja ülikooliõpingutest rääkida, lõppesid ema "ekspertarvamusega", mis on kujunenud välja telesaadete ja kauge nõuka-aegse kogemuse põhjal. Ühesõnaga, ma loobusin. Lõpuks toodi ema nõudmisel välja sõnamäng, mida ma pole kunagi varem mänginud ja et mulle ka keegi reegleid ei selgitanud, siis ma ei saanud aru, mida täpselt tegema peab ning esimese vea juures mõistsin, et oma emaga ma ühe mängulaua taga ei istu. See õudne lapsepõlvest tuttav kamandamine, vigadele osutamine ja MM-i mängulauast eemaldamise katsed jooksutasid mul juhtme lõplikult kokku. Ja mida ma siis tavaliselt teen, kui juhe koos? Nagu ikka, põgenesin, ehk siis läksime koos mehega poodi süüa ostma ja olime tunnikese kahekesi poes ning nautisime üksteise seltsi. Külla oma pojale ja tema elukaaslasele lähen kunagi edaspidi. Siis, kui ma saan seal tõesti külas olla ja mitte kukkuda tavalisse lapsepõlvemaailma, mida ei tahaks enam niiväga kogeda.

Ma mõistsin väga selgelt, et mu ema ei suuda aktsepteerida, et ma oskan mingeid asju temast paremini, et mul on olemas hulk teadmisi ja oskusi, mida temal ei ole. Et ta ei suuda aru saada, et ma olen suur inimene, kes ei vaja kamandamist, vaid teeb oma otsused ise. Et mu ema ei lase mul ikka veel Suureks kasvada. Mina oma poegadel seevastu luban lahkesti omandada kõik kogemused, mida vaja, ma usun, et on asju, mida nad minust kordades paremini teavad ja oskavad, et ma usaldan nende võimet vastutada ja otsustada. Ma usun oma poegadesse, ma armastan neid tingimusteta. Ja kahju on, et minu ema minusse ei taha uskuda ja suhtuda nagu vastutusvõimelisse inimesse ilma ülikõrgete ootusteta ja tingimusteta, millele tuleb armastuse saamiseks vastata. Ja see teeb haiget. Ikka veel...

Sellised mõtlused siis.

Kudzu

Sügisene sigri-migri...

haigused, öökülmad, õitsev forsüütia, perekond, pidev kokkamine, loomad ja raamatud. Selle kõigega ma pistan siin kas rinda või siis üritan leida võimalusi, et kasvõi mõni minut päevas teha ka midagi iseenda heaks. Ütleme ausalt, see viimane ei taha väga õnnestuda, sest Ingel oli pikalt kodus haige ja praegu on mul ema külas ja noorem poeg kodus käimas, nii et üldiselt ma suhtlen, keedan süüa, suhtlen ja siis keedan uuesti süüa. Ja kui söögid on vaaritatud ja kõigil kõhud täis, kõigiga on suheldud ja kõiki lõbustatud, ning inimestel meel hea, siis ma olen nii väsinud, et eriti peale magamise muud ei jaksa.

Täna oli mul tööpäev ja nagu varemgi mainitud, esimest korda elus ma naudin töötegemist. Mis ei tähenda, et öösel poleks ma unetuna voodis vähernud ja kell kolm lõpuks leppinud asjaoluga, et und ei ole ega tule ja võib siiski natuke raamatut lugeda. Igal teisel ööl ma magan nagu kott, muuseas, aga vat just siis, kui on vaja ärgata varakult ja olla valmis tööks ja kaitseks, und lihtsalt netu. Ju see on siis see positiivne stress, tore viimaks niisugune kogemus saada.

Loodan uue gupiga jätkata veebruaris, või nii mulle vähemalt lubati, pluss pakuti veel üht otsakest, mille kohta saan täpsema info reedel. Kahjatsusega tuleb mainida, et uus eriala ja kogu kunstitegamine on ajutiselt sahtlisse peidetud, kuid ma väga loodan, et saan aega ja võimalusi ka kunstiga tegeleda. Ja liikumisega.

Raamatutest: olen eestikeelsete raamatute ostmisest praktiliselt loobunud. Käsitööraamatuid muidugi hangin, kuid ilukirjandse osas olen üle läinud inglise keelele. Loetud on paksud köited Martinit, kaks ingliskeelset Robert Jordani raamatut ja käsil on üks Mankell, millest ka pool on läbi. Lisaks naudin seriaale ingliskeelsete subtiitritega ja ka ilma nendeta, nii et hetkel arendan ma põhiliselt keeleoskust. Otseselt mul seda vaja ju pole, kuid samas ei või iial teada, eksju. Ja kui ingliskeelne raamat maksab 10 euri ja sama raamat eesti keeles 22 euri, siis mul pole lihtsalt huvi tõlketöö eest maksta, parem pusin ise.

Jah, niimoodi tempokalt ja suures osas teistele pühendudes see elu mul siin kulgeb. Tuletan meelde, et ootan Padjaklubi rahvast 26. nov ja eks ma katsun vahepeal kirjutada ka.

Kudzu

Aeg luua ja aeg hävitada...

mingil põhjusel toimub minu ümber totaalne häving. Asjad purunevad, inimesed haigestuvad ja koer suri ka ära. Põen siiani tatitõbe, paar päeva tagasi haigestus Inglike okseviirusesse, mees tatistab ka nagu nohus elevant. Kui ma rohtu ei võtaks, siis ilmselt istuksin taaskord ühes pimedas ja sügavas augus, hetkel aga blokeerub kõik negatiivne, nii et ma eriti ei tunne midagi. Tullu oleks justkui ikka veel elus, lihtsalt ajab kuskil maja peal omi asju või käratseb õues. Ma ei suuda uskuda, et teda pole. Jah, miski mind eriti ei kurvasta, aga ega miski väga ei rõõmusta ka. Selline tuim olelemine. Ja asjade edasilükkamine.

Mõtlesin, et koon endale vöökirjadega kindad. Vaja on muster maha kirjutada, aga no kus sa saad - Inglike peab kindlasti samal ajal minuga suhtlema ja kõik läheb jälle sassi. Üritan kuskilt otsast siiski alustada - tööd ootavad ja jõuluaeg läheneb kohutava kiirusega, vaja on suurtes kogustes käsitööd valmis nikerdada, kaarte maalida jne jne jne. Võiks ka koristada nii vahelduse mõttes. Rääkimata sellest, et aed on vaja talveks valmis sättida. Aga kuna on ükstakama kõigest, siis on raske end kätte võtta.

Hoolimata eelnevast vingumisest tuletan meelde, et 26. novembril ootan kõiki Padjaklubisse meie majakesse. Pidu algab siis, kui kohale tullakse - pakun, et millalgi pärastlõunal nii umbes kellu viie paiku. Kaasa: no näputööd, ennustamisvahendeid, hea tuju ja rõõmus meel. Trummid, kitarred. Soovijad võivad saada paeltepunumise tunde. Kõik teiepoolsed ideed on samuti teretulnud!

Ühesõnaga - ootan!

Tervitades

Kudzu

Armuaeg...

alati antakse natuke kosumist enne kui hakkavad juhtuma Asjad. Alustuseks sain teada, et mu väga hea sõber on väga raskelt haige. Prognoosi veel hetkel ei tea, see peaks selguma nädala lõpuks. Mu aju ei võta hetkel kogu infot veel vastu, sest ma ei taha ja ma ei suuda ja ma ei jaksa karta kõige hullemat. Püüan mõelda, et ehk läheb kõik hästi, ehk saab veel kõik korda. Kui on inimene, kes täidab minu elus nii olulist kohta, tundub võimatu, et seda inimest seal ühtäkki enam ei oleks.

Tullulullu on raskelt haige. Väga-väga haige. Arst ka ei tea, mis tal täpselt viga on ja võib juhtuda, et .... Ma ei suuda ja ma ei taha ja ma ei jaksa ka seda mõtet vastu võtta. Minu väike kallis loomake, minu koerake - palun, palun. palun ärge võtke teda ära! Las ta saab terveks, las ta siblib veel ringi, las ta olla lihtsalt olemas!

Tahaks, et elu poleks nii keeruline, nii valus, nii lõplik.

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Mul pole enam Tupsut. Ta läks nüüd päriselt ära meie juurest. Väike koerake, kallis-kallis väike koerake. Kõige parem pisikene loomake, meie armastatud pereliige. Puhka rahus! Loodan, et koerte Paradiisis on Sul hea olla. Küll me ükskord kunagi kohtume...

Kudzu

Reisimuljed....

saavad jagatud kõigile sobival ajal ja kohas, milleks on meie pisikene onn. Pr Morgie pakkus välja 26. novembri, siis on tema ka olemas, et osa saada muljetest ja maitsetest, mis pärit otse Itaaliast.

Kuidas sobiks 26. november ülejäänutele?

Antagu lahkesti teada!

Menüü: lõhe, lammas või pitsa - see on teie otsustada:=)

Kudzu

PS Olen end varustanud värskete käsitööraamatutega, mis ootavad teiepoolset läbitöötamist. Ärgem unustagem, et meie siivas Padjaklubi on pühendet ka käsitööle ja kultuurile. Pluss ennustamine - aastalõpp läheneb, viimane võimalus veel selleks aastaks ennustusi krahmitseda.

Tagasi Sajusaartelt...

tervenen juba, kuigi mõningased jääknähud nohu ja köha näol on siiski veel olemas. On see vast nohu, ma ütlen - elan siiani pabertaskurätikute kuhjade vahel, nina on kenasti punane nagu porgand ja nuusates ma suisa tunnen, kuidas nina palub end rahule jätta. Väga kaua ma muidugi voodis teed lürpida ei mallanud, sest elu ei saa ometigi elamata jätta ja eks tuli ju ka isadepäeva tähistada.

Isadepäevaks valmistasime piigadega ühe maitsva tordi nimega "Kräsupea", lapsed aitasid tainast segada ja glasuuri valmistada, meie austet isa eest hoidsime kõike salajas või vähemalt üritasime teha nägu, et kõik on väga-väga salajane. Pühapäeva hommikul nii umbes kell kaheksa tuli Inglike mind äratama, et saaksime isale kohvi ja torti voodisse tuua. Ma ei jaksanud tükil ajal muud teha, kui mõmiseda, et äkki tukuks veel natuke, samal ajal kui energiline jõnglane meie voodis siblutas, küll teki alla ja teki peale ronis ning üritas mind voodist välja kangutada. Lõpuks andsin alla, toppisime lapsed riidesse ja läksime alla kööki ning valmistasime issile kaneelikohvi, panime tordi kandikule ja läksime Ingli valjuhäälsel juhtimisel isadepäeva hommikut tähistama. Tort oli imehea, ja kuigi retsept väitis, et tegu on 10-le mõledud kogusega, siis meie pere sai eile õhtuks sellest igatahes jagu. Seejärel ronisin mina uuesti voodisse, abikaasa seevastu voodist välja ja sain natuke veel tukkuda, enne kui toimus järgmine üritus ehk ERM-i külastamine. See on üks tore koht, kus 1,5 euri eest saab terve pere imetleda meie esivanemate kaunist käsitööd ja saada aimu, kuidas vanal ajal elati. Inglikese jaoks oli ERM aga koht, kus sai ringi tuisata, nägu nalja täis ja me ülejäänud pidime teda taga ajama, mistõttu eriti pikalt muuseumis olla ei õnnestunud ja MM oli päris tige, et tema enam Ingliga muuseumisse ei lähe. Ingel muutus seepeale jälle väga kurvaks ning et tuju ikka paremaks muutuks, siis peale eriti ebatervislikku, kuid samas toitvat lõunasööki (kodused friikad pluss ahjuvorstid pluss neli erinevat kastet pluss toorsalat pluss kodujuust) kaunistasime t-särke. Õhtuks olid neiud nii väsinud, et ilma erilise nurinata mindi magama ja ma pidin neile ainult ühe peatüki raamatut ette lugema.

Oli ilus isadepäev!

Kudzu

PS Eriti armas oli see, et mõlemad poisid helistasid abikaasale ja soovisid ilusat isadepäeva. Need soovid tulid tõesti südamest ning ma võin uhke olla, et abikaasa on meie poiste jaoks tõesti Isa suure tähega.

Sajusaartel...

ehk nüüd olen ma haige ja kavatsen seda täiel rinnal nautida. Juba esmaspäeval oli mul kurk kergelt valus, eile lisandus nohu ja väsimus ning täna hommikul ärkasin jubedate külmavärinatega. Aga et oli tööpäev ja midagi ära jätta või nihutada väga ei saa, siis ma otsustasin oma haigust ignoreerida ja tööle suunduda. Panin parasjagu kohvi tõmbama, kui korraga hakkas pilt eest ära kaduma. Ei jäänudki muud üle, kui kiirelt põrandale heita ning jalad üles tõsta. Ja peale kohvijoomist hakkas juba parem ning palaviku asemel oli mul hoopsi alatemperatuur. No ei saa ju töölt koju jääda, kui pole palavikku. Tegin töö ära, läks ilusti, jõudsin koju ja palavik juba ligi 38. Mis tähendab, et tänasest alates kuni tervenemiseni olen ma ära Sajusaartel, ei vasta tillefonile ega võta vastu külalisi. Kui eluvaim jälle sees, siis annan teada.

Tervitades

Kudzu

Itaalia vol 2

ehk minu Rooma. Aga enne kui ma reisimuljete juurde jõuan, pean vabandama, et pole viimasel ajal eriti usin kirjutaja. Jällenägemisrõõm on võtnud kogu vaba aja, mida eriti pole olnudki ja nii kodu kui aed on pikalt oodanud minu hoolitsevat kätt. Eks ma siis olengi hoolitsenud kõigi ja kõige eest parimal moel, mida hetkel pakkuda on olnud. Lisaks tundub mulle, et reis toimus juba nii ammu, et ega enam väga palju sellest ei mäletagi. Olen siin varemgi maininud, et mul on ajatajuga mingid probleemid, kõik kaob väga kiirelt kuhugi aju hämaratesse soppidesse ja pidevalt tundub, et see, mis juhtus, juhtus nii umbes sada aastat tagasi. Väga kummaline igatahes.

Roomast rääkides ei saa üle ega ümber pisikesest egotripist. Tegin ükspäev testi selle kohta, milline on minu domineeriv ajupoolkera ja sain mõneti üllatava, kuid samas ootuspärase tulemuse. Mul nimelt pole domineerivat poolkera, vaid mõlemad on võrdselt aktiivsed. See selgitab päris paljusid asju minu elus. Aju juurest Rooma juurde on ainult üks samm - nimelt on Roomas olemas nii suursuguses kui võimsus ja samas vanalinn koos pisikeste kitsaste tänavatega, sebimise ja sekeldamisega. No täpselt just nagu mina, eksju! Ilmselt just seetõttu Rooma mind nõnda lummaski. Muidugi oli pluss ka asjaolu, et saime seal veeta terve pika päeva ja nautida küll vanade roomlaste ehitiste võimsust kui ka kaasaegset atmosfääri. Ja külastada Vatikani, kust ma postitasin oma perele ühe postkaardi, mis kahjuks pole veel kohale jõudnud. Ilmselt tegeleb Paavsti postiteenistus Eesti maakaardilt otsimisega:)

Roomas oli palav ja päikseline, siin-seal kasvasid palmid, muidugi piiniad ja küpressid. Kohalikud inimesed käisid ringi pikkade pükste ja jopedega, jalas saapad, aga no minu jaoks oli sitsikleit täpselt see, mida vaja. Rahvas sebis palavusest hoolimata väga erksalt ringi ja kuigi turimishooaeg olevat lõppenud, oli turiste liikvel hordide kaupa, kes kõik rääkisid paljudes erinevates keeltes. Selline mõnus mäsu - samas muidugi oli kurb ka, sest Colosseumi pääsemiseks tuli seista poolteist tundi sabas ja me emaga loobusime, jalutasime hoopis ringi ning uudistasime ilma ja inimesi. Meie ema tundus millegipärast väga ahvatlev kohalike kostümeeritud isandate jaoks, kellega koos sai pilti teha. Piltidest siiski loobusime, sest täitsa kogemata jäid mõned isandad minu fotodele tasuta. Lisakas sooritasin ma Roomas oma elu esimese tingimise hinna osas, mis lõppes nii minu kui müüja jaoks suure üllatusega - ta müüs mulle mingid vidinad sama hästi kui tasuta, sest igal pool mujal maksid samad asjad oluliselt rohkem.

Colosseumi juurest kappasime läbi Rooma kesklinna, vahepeatustega oluliste hoonete ja skulptuuride juures. Pildistasin hoolega ja palju, pilte näeb kunagi kindlasti ka, hetkel on need abikaasa arvutis, kuhu mul praegu pole ligipääsu. Noh, ja siis jõudsime nii umbes vanalinna, kus asub kuulus purskaev, kuhu tuleb visata parema käega üle vasaku õla münte, et saaks tagasi tulla ja et kedagi oma reisil kohtaks. Noh, ma siis viskasin, sest nii tahaks selles linnas palju rohkem aega veeta ja kedagi kohata - milles küsimus, linn ju rahvast täis,eks sa katsu seal kedagi mitte kohata! Seejärel anti meile vaba aega, mis möödus pitsat kugistades, Rooma jäätist süües ja kohvitades imearmsas raamatupoes, kus müüdi lisaks raamatutele ja kohvile ka veini. Seejärel suundusime edasi Vatikani suunas Püha Peetruse basiilikat uudistama. Kahjuks ei pääsenud me Sixtuse kabelisse ega ülestorni linna imetlema, sest kell oli juba üsna palju. Küll aga tegin ma foto basiilika eest, et saada aimu, mis tunne võiks olla paavstil, kes sealt kõnet peab (hea tunne, ma ütlen - suurusehullustus on selle nimi!). Basiilika oli ootuspäraselt võimas ja ilus, kuigi pean tunnistama, et ma ise eelistan keskaegset kunsti. Ja mis siin salata, kunsti nautimiseks on vaja kaugelt rohkem aega ja ruumi, kui tunnike rahvast pungil kirikus.

Ja kuigi ma sain suure vesivilli ning kuigi me jäime lõunapausilt hiljaks, sest kohalik elanik askeldas purskaevus ja vigastas end, nii et politsei piiras platsi lintidega ja me ei saanud sealt üle ega ümber, oli see ikka üks erakordselt ilus päev. Õhtul hotelli naastes kukkusin magama nagu ront, ei mingeid unenägusid, ei mingit stressi ega vähkremist. Järgmisel päeval ootasid meid ees järgmised kaunid linnad: Pisa ja Firenze.

Jätkub...

Kudzu

PS Pr Lendavaga tekkis mõte, et peaks millalgi korraldama reisimuljetamise õhtu. Kas huvilisi oleks?

Itaalia vol 1

lugejad on kindlasti juba kannatamatud, oodates lubatud reisimuljeid. Oleksin varemgi kirjutanud, kui oleks jaksanud, aga kuna nii esmaspäev kui teisipäev peale reisilt saabumist olid tööpäevad, siis eile ma lihtsalt molutasin ja magasin ja sõin ning täna võin lõpuks peale järjekordsete tööülesannete täitmist endale ka blogimist lubada. Kuid alakem algusest.

Enne reisi oli mul kolm tööpäeva ja juhtus nii, et reedel pidin veel grupile materjale laiali saatma. Pilet kella ühesele Tallinna bussile oli eelnevalt ostetud ja kui ma siis kell pool kaksteist tööasjad jonksu sain, tuli kolmanda kosmilise kiirusega asuda asju pakkima. Viimasel minutil asjade pakkimine on mulle kahjuks üsna tüüpiline ja ka seekord juhtus kaasa nt riideid,mida ma selga ei pannudki. Kohver oleks võinud vabalt olla mu enda pisike, aga no kust sa tead ette, eksole. Ma pole ju viimased kümme aastat kaugemale jõudnud, kui pealinna. Selline kodukeskne väikekodanlane nagu ma olen!

Pealinn oli kole nagu alati - palju kurje morne inimesi, hall ja räpane ning ebasõbralik (sain reedel näiteks taksojuhilt sõimata, et seisin vales kohas ja mida ma üldse endast mõtlen, normaalne, eksju!, rääkimata sellest, et laupäeva hommikul oli peaaegu võimatu taksot tellida, sest kõik numbrid olid kinni). Muljet muidugi parandasid nagu alati minu head sõbrad, kellest ühega sai veini limpsitud ja kino vaadatud ning teise juures öömajal oldud. P laenas mulle ka Itaaliat puudutava raamatu (no mul polnud lihtsalt aega endal kuskilt sellist raamatut välja kaevata) ja padja, sest enda oma ma muidugi unustasin suure ähmiga koju. Laenatud padi teenis mind truiste ning pakkus mõnusat kaelatuge kõigil nendel lõpututel bussisõitudel ikka ühest riigist teise ja teisest kolmandasse /aitäh, kallis P). Õnneks, tõesti õnneks ma jumaldan bussisõitu. Nii tore on aknast välja vaadata, maailma avastada ja ka endas tuhnida ning vahepeal tukkuda. Kui jalad paiste ei läheks, siis ma oleksin nõus veel kaugemalegi sõitma. Aga see selleks - Pärnus oli esimene peatus, kus meiega ühinesid saarlased ja sõit algas Poola suunas, kus pidi olema meie esimene ööbimiskoht. Poola hotell oli puhas, korralik ja mugav, õhtul panin pea padjale ja ei mingit vähkremist või kügelemist, magasin nagu kott ja ei näinud isegi unenägusid. Ema oli muidugi varakult ülal, aga et minu armas mees on muutnud mindki flegmaatikuks, siis hommikusöögile saabusime viimasena, mis ei tähendanud, et oleksime millestki ilma jäänud. Üldse terve reisi jooksul olin mina pea alati viimane, kes hotelli jõudis või sööma läks, sest elu näitas, et tänavale mind ei jäetud ja söök ka eest ära ei jooksnud. Ma ei oska trügida ja rabeleda, ei suutnud seda ka reisil olles juurde õppida ja üldse on raske aru saada, miks peab kuhugi kiirustama, aga noh, selline ma lihtsalt olen.

Pühapäeval sõitsime läbi Poola, sh ka Varssavi. Poola tundus ilus, puhas maa, inimesed olid sõbralikud ning Poolasse tahaks veel kunagi tagasi minna ning põhjalikumalt seda maad tundma õppida. Eriti muidugi meeldib mulle nende põhimõte, et söök peab olema külluslik, samuti on nad väga külalislahked, mis paneb mõtlema, kas pole minuski tilgakest poole verd, eriti arvestades, et meie perekonnas on slaavi veri täiesti esindatud vanavanaisa näol. Külalislahkust ja külluslikke söömaaegu illustreeris edukalt lõunapausi ajal külastatud restoran, kus ühest praest sai söönuks kaks inimest ja jäi ülegi veel. Sõitmise ajal tegelesin usinalt paelapunumisega, sest olin endale vahetult enne sõitu tikkinud kihnu-mulgi tikandis vöökoti (tulevad pildid, luban!), millele oli vaja vööpaelad nikerdada. Ja kui pimedaks läks ning enam punuda ei saanud, siis vaatasin niisama aknast välja ja ootasin, kunas öömajale jõuame. Öömaja asus juba Austrias, Tshehhi piiri lähedal (olime ka Tshehhimaalt läbi sõitnud õhtuks) ning kuigi pisike Austri linnake tundus sulnis ja igati nukulik, siis öömaja osutus tõsiseks pettumuseks. Ruum oli pisike, külm ja pime, dushiruum räpane ning ema kamandamine hakkas ka ajudele, rääkimata sellest, et katki läks Metsamoorilt laenatud kohvri käepide. Olin tige nagu pull ja õnnetu nagu lastud vares, mis ei takistanud mul jälle nagu kott magamast. Ja kompensatsiooniks oli hommikusöök mitut sorti vorsti, juustu ja korraliku kohviga, mis pani andestama kõik eelnevad ebamugavused.

Seejärel sõitsime läbi Austria, külastasime Viinis põnevat vetsumaja, mille projekteeris ja kujundas keegi tuntud arhitekt, kelle nime ma jällegi ei suuda meenutada. Igal juhul oli tema sirgjoonte vastane, mida selles põnevas hoones sai igal pool näha ja kogeda (tulevad pildid, tulevad!). Edasi kulges sõit läbi Alpide. Ma pole ju eluski kõrgemat küngast kui Munamägi näinud ja muidugi vaatasin suu ammuli aknast välja, kuigi ilm oli veits sudune. Sõitsime muudkui edasi, mina punusin paela nr 2 ja imetlesin loodusvaateid ning korraga suisa ootamatult olime juba jõudnud Itaaliasse. Oo, milline maa, ma ütlen! Piiniad ja küpressid ja mõnusad maamajad, viinamarjaistandused ja mandariinipuud, viljade all lookas. Vaatasin ja imetlesin, imetlesin ja vaatasin! Õhtul näidati mingit filmi, mida ma ei näinud eriti hästi, selle asemel kuulasin Kinod ja mõtlesin omi mõtteid kui hetkeni, mil jõudsime hotelli, kus ööbisime kolm järgnevat ööd. Kui Austria hotell tekitas mõtteid selle kohta, et kõik pole kuld, mis hiilgab, siis Itaalia perehotell pisikeses linnakeses, mille nime ma jällegi ei suuda meenutada, oli nagu unelm. Mõnus rõduga tuba, plaaditud vannituba koos vanni, bidee ja muu vajalikuga, valged seinad, kõrged laed, avarus ja lihtsus. Kolistasin loomulikult kohvitassiga rõdule, sigureerisin ja kujutasin ette, kuidas oleks selles linnakeses elada. Õhtul kukkusin magama ja isegi ei liigutanud unes, nii et ärgates oli padja jälg näol. Puhkasin korralikult välja, kuna ees oli ootamas Rooma, igavene linn!

Siinkohal ma teen pisikese pausi ja jätkan juba homme või millalgi, sest Rooma võitis mu südame ja selle linna kohta tahan ma eraldi postituse kribada.

Kudzu

Kodus tagasi...

elus, terve ja paljude kogemuste võrra rikkam. Itaalia on imeline maa, sinna tahaks kindlasti veel kunagi minna.
Kohe, kui olen natuke kosunud (eile saabusin koju kell 22.00, täna hommikul oli juba tööle vaja kapata), siis annan reisist pikema ülevaate.

Kudzu

Inimesed...

on huvitavad. Ses mõttes, et kõik on erinevad ja näevad maailma omamoodi ning kokkuvõttes võin öelda, et ma pole kunagi näinud ühtki igavat inimest. Inimestega töötava spetsialistina tuleb aeg-ajalt ette, et mõni inimene pole väga meeldiv, kuid tavaliselt peegeldab see minu enda hirme ja probleeme, mida ma ei taha või ei oska tunnistada. Muidugi on teatud eetilised aspektid, mille rikkumine kaotab soovi inimesega suhelda, isegi kui ma saan aru, miks keegi kuidagi käitub. Nii et mulle üldiselt meeldivad inimesed ja samas nagu kõik ei meeldi ka. Ega ei peagi. Ja just seetõttu on mul eriti vedanud, et need inimesed, kellega ma praegu töötan, on kõik väga toredad. Nii hea on hommikul tööle minna rõõmsa meele ja kerge südamega, lausa oodata tööpäeva - mul pole sellist kogemust elus just eriti palju olnud. Hulk säravaid silmi vastu vaatamas - no teeb ju tuju heaks!

Huvitaval kombel on negatiivsetele sündmustele alati kuidagi lihtsam keskenduda. Pole kombeks kilgata, et mul on kõik hästi. Sünnis on öelda, et jah, on ka häid asju, kuid ..... enamik on ikkagi halvasti. Ma ise ka ei kirjuta enamasti sellest, et oli tore päev, kõik läks lepase reega jne. Ma olen harjunud (kahjuks) mõtlema negatiivselt, ootama koledaid sündmusi ja kartma inimesi. Mõnikord on sellest ka kasu, sest inimesed on inimesed, omad vead kõigil, samas laias laastus enamik inimesi ei soovi kellelgi halba ja ei tegutse eesmärgiga kedagi kahjustada. Teisalt, on palju asju, mis minu elus on suurepärased ja millest ma siinkohal ei kirjuta. On need siis väga intiimsed asjad, mis ei puuduta avalikkust, või teemad, mis tõenäoliselt kedagi ei huvita. Samas ei saa järeldada, et kui neist asjadest ei räägi ega kirjuta, siis neid pole olemas.

Viimasel ajal on üks teema, mille üle mõtteid mõlgutan, vananemine. Esiteks muidugi seepärast, et esimesed kortsud on näos ja esimesed hallid karvad peas (ma ei kavatsegi juukseid värvida, las olla halli). Meie ühiskonnas on vägev noorusekultus, millega ma ei plaani kaasa joosta. Olen just nii vana nagu olen, ja täitsa huvitav on veelgi vanemaks saada. Kõik on uued kogemused - kuidas asjad paistavad elukogemuse taustal, kuidas maailm ja sa ise muutud, kui mõistust juurde tuleb. Mulle kohe täitsa meeldib. See ei tähenda, et ma noori ei mõista, ma mäletan suurepäraselt, mida ise kahekümneselt mõeldud sai ja kuidas elatud. Peale tormilist noorust on vaikne kulgemine pere rüpes auga väljateenitud puhkus ja vanusega kaasnev konservatiivsus pole ka üldse paha. Las noored möllavad! Minu puhul oleksid teatud nooremale generatsioonile sobivad käitumisviisid ilmselgelt juba naeruväärsed ja ma olen niigi piisavalt hull, et rohkem hullust juurde pole küll vaja. Teisalt, kui noorena mingeid asju ei tee, siis tõenäoliselt teed seda kõike hiljem järgi, see võib tuua kurbi tagajärgi ning siinkohal on mul enda kogemus varnast võtta.

Ma luban endale täna olla rõõmus ja öelda, et mulle inimesed meeldivad. Ja et minu ümber on kõik eranditult toredad inimesed. Homme on võib-olla midagi juhtunud ning ma muudan meelt, ja vot selleks ma praegu siia kirjutangi, et oleks võimalus endale aeg-ajalt meenutada - tegelikult on inimesed lahedad.

Kudzu

Hea uni öökullilt...

käisin eile Abakhanis, et osta mõned nööbid. Ja otse loomulikult kiikasin ka teisele korrusele ning avastasin sealt põnevaid sitsiriide jääke öökullikestega ja mesimummidega ja muu toredaga. Kohe meenus mulle, et meil on padjapüüridega kitsas käes ning et mul vedeleb kapi otsas üks pisikene Jaguar ehk õmblusmasin, mida viimati kasutasin aastaid tagasi. Seega rabasin kangajupid kaasa ja veetsin eile sulni ööaja padjapüüre kokku täristades. Neli tükki said valmis, kahele on vaja nööbid külge ajada ja nööpaugud teha, kuna kangast nappist keeratava serva tegemiseks. Noh, ja kui ma siis õmblesin, avastasin, et üks padjapüür on natuke katki, st riie oli juba poest ostes ühest kohast kärisenud. Kuid ei heida meelt naine, kel nõuka-aegne lapsepõlv ja noorus! Lõikasin teisest kangast välja ühe mõnusa öökulli ja tekitasin toreda aplikatsiooni. See sai nii kena, et üldsuse heaolu huvides tekitasin samasuguse ka teisele püürile, muidu lähevad plikad kaklema.

Sokutasin ühe purgi omaleiutatud moosi vanemale pojale, kes sattus sellest suurde vaimustusse. Nüüd mul ei jää muud üle, kui osta porgandit ja kõrvitsat ning keeta veel moosi, sest sel paistab minekut olevat. Ja ma tahaksin õmmelda valmis ülejäänud neli padjapüüri. Siis kerida veel lõnga, sest ma pean Itaaliasse mingit käsitööd kaasa võtma, mis ma muidu passin seal. Loomulikult võtan kaasa ka mõne raamatu, kuid ega ma ei saa ju ka mingeid megakoguseid asju endaga tarida, raskeks läheb. Rääkimata sellest, et mul pole veel üldse kohvritki, mida kaasa võtta. Mu enda kohver on tilluke, sinna mahub peotäis vajalikku kraami, kuid peaaegu kahe nädala jagu riideid ja pesemisasjad ja söök ja raamatud - selleks otstarbeks on minu kallis kohver natuke liiga pisike. Kas äkki keegi lugejatest omab normaalset sumadani, mida ma võiksin laenata? Vastutasuks väikene moos!

Unistada on tore, kuid tegelikkus on selline, et ma pean hakkama tasapisi koristama. Eile ei jõudnud, kole kiire oli. Käisin arstil ka ja praegu jätkan kahe tablakaga, kuu lõpust pooleteise peale ja siis novembris vaatab uuesti. Arst oli väga sõbralik ja naeratav ning ütles, et ma näen palju parem välja kui varem. Tegelikult nägingi - punane pullover, pikk villane seelik, punased sukad ja mustad vanaema stiilis kingad - miks mitte. Ma ei hakanud talle ütlema, et kõik minu kaunis kraam on ostetud kaltsukast olematu raha eest ja et vajadusel oskan ma end üles lüüa küll, kui on vaja muljet avaldada (kes on näinud minu ülikooli lõpetamisest fotosid, see usub). Lõppeks on mulje avaldamine lihtsalt üks pisikene osa näitlejameisterlikkusest - oskus end eksponeerida ja kasutada vajadusel kostüüme ning kosmeetikat.

MM areneb kunstirindel niisuguse kiirusega, et ma ei oska muud kosta kui et mu tütar on üliandekas. Minu tema vanuses ei olnud sugugi nii hea käega. Ja ta tõesti armastab joonistada, nii et siit on ilmselt koitmas midagi suurt ja ilusat tuleviku tarbeks. Mitte et kunstnikutee oleks okasteta (ma ei pea kunstnikeks neid, kes tegelevad mingi jamaga, mis kedagi ei puuduta ja kes arvavad, et kunstnik on see, kes elab raju elu ja seda avalikult eksponeerib. Mõistan, et ma olen vanamoodne selles küsimuses, aga kunsti tegemine tähendab sellele pühendumist ja seega ei tohiks jääda aega mingiks totraks eneseeksponeerimiseks), kaugel sellest, kuid ma tean ise ju ka, mis tähendab oma unistustest loobumine ja oma lapsele ma niisugust saatust ei tahaks. Pigem okkaline tee, kui loobumine.

Nojah, olen end siia lobisema unustanud. Nüüd on aeg alustada koristus-puhastustöid.

Kudzu

Kurijutule vahepalaks...

kuna olen siin blogis viimasel ajal agaralt depresseerunud, siis mitmekülgsuse mõttes võiks rääkida ka toredatest asjadest. Muidu äkki arvate, et minu elus pole üldse midagi meeldivat. Kaugel sellest, sest paadunud optimistina kargan ma alati mudalombist püsti ja toimetan oma toimetusi edasi.

Eile tegelesin üle hulga aja vekkimisega. Mul oli siin üks kõrvits, mis ootas purkipanekut ja et loov lähenemine on mulle meelepärane, siis ma kombineerisin erinevaid retsepte, mille tulemusel valmis kõrvits sidruni-valge veini-ingveri marinaadis. Natuke kõrvitsat jäi üle ning mõtlesin, et keedaks õige ühe moosi. Mul oli siin ebaküdooniat ka, tean, et sellist moosi keedetakse. Kuid et oleks huvitavam, panin sisse ka porgandit ja õuna. Suhkur sai otsa, lisasin siis törtsu mett. Ja moos on imehea, rääkimata sellest, et ta on kauni värviga. Noh, siis mul oli veel kaks peeti juba iidamast-aadamast ootamas. Keetsin peedid, tükeldasin ning valmistasin marinaadi vastavalt retseptile, kuid ei suutnud hoiduda kiusatusest lisada natuke küüslauku. Kokku tuli 10 purki hoidiseid ja suur rõõm isetegemisest ning erinevate asjade kombineerimisest.

Panime kokku Morgielt laenatud kerilaua, mis töötab suurepäraselt. Ingel oli mulle abiks, istudes mõnusalt diivani käetoel ja kerides ning lobisedes. Mul polnud muud targemat teha, kui tema juttu kuulates muheleda ning ingveriteed limpsida. Ingel armastab muuseas ka kokata. Pühapäeva hommikul jäime abikaasaga üles tuppa omi asju arutama. Ingel oli sel ajal võtnud kapist munad, need kaussi kokku seganud, lisanud sinna pruuni suhkrut (!) ja valanud segu kapist võetud pannile. Pliidi oli ta ka sisse lülitanud. Laps oli ise nii õnnelik, et näed, ma tegin omletti. Ütleme ausalt, praetud muna suhkruga on väheke kummaline roog minu maitse jaoks, kuid muidugi ma proovisin seda ja Seti sõi koguniste suurima heameelega. Samas tuleb last tunnustada initsiatiivi eest ja seda me tegimegi.

MM valmistas paberist Itaalia lipu, mille ma pidin endale haaknõelaga hommikumantli külge riputama, kuna ma lähen varsti ju Itaaliasse. Lisaks valmistas ta veel kotitäie lippe, mille osas mul on karm käsk need kõik endaga kaasa võtta. Ma saan iga päev kingiks kilodega joonistusi, mille MM teinud on, ja me ostsime talle jälle uued värvipliiatsid kooli tarbeks, sest eelmised olid üpris pisikeseks kulunud. Meie maja sisaldab sellistes kogustes kunsti, et jääb üle ainult imestada, kuidas siia veel midagi mahub.

Ja mis on veel tore - mul on täna vaba päev:=) Ma võin teha, mis meeldib - lugeda, joonistada, koristada, lõnga kerida! Täitsa uskumatu lugu! Muidugi ma tean, et umbes kella nelja paiku väsin väga ära ja olen sunnitud paar-kolm tundi magama, kuid ega sest midagi. Selleks hetkeks jõuan kasvõi natukenegi siin midagi korraldada, et asjad väga üle pea ei kasvaks.

Nüüd siis tegudele!

Kudzu

Mina ja teised...

ehk kuidas lõpetada olukord, kus teised teavad, mis mulle hea on. Või siis isegi nii, et nad teavad, mis neile hea on ja igasugused minupoolsed katsed üritada ka enda eest seista lõppevad fiaskoga. Lühike ülevaade minu nädalast:

1) äi tuleb külla, et viia meid nädalavahetusel maale. Äia eesmärk: teha meile selgeks, et meil on nii tore maakoht, mida ei tohi maha müüa.

2) sõber tahab, et me läheksime laupäeval tema juurde tegema õunamahla, enne kui päris külmaks läheb. Eesmärk: et minu mees aitaks tassida ja muid rakeid füüsilisi töid teha (meil endal on õunad siiani korjamata, kahjuks).

3) mul on järgmisel nädalal kolm tööpäeva, neist kaks minu oma grupiga ja üks grupiga, kus ma olen kaasliider. Selleks tuleb teha ettevalmistusi kas siis selle nädala sees või nädalavahetusel.

4) meie majapidamine on niivõrd räpane, et see käib üle mõistuse. Kuna kahe korruse koristamine võtab mitu päeva, tahaksin ma teha seda koos abikaasaga, sest ma füüsiliselt ei jaksa üksi. Sobiv aeg - nädalavahetus.

5) mul on vaja välja otsida talvemütsid, kindad jne, mille ma olen osavalt kuhugi pannud. Teate, päris külm on väljas, lapsed vajaksid sooje mütse ja salle. Kapid on sassis, vaja koristada ja sättida, mis nõuab aega.

6) Järgmisel reedel sõidan ma Tallinna ja seejärel edasi Itaaliasse. Olen ära üheksa

päeva ja sorry, mul elamine peaks olema selleks hetkeks korras ja laste talveriided välja otsitud. Ma ei räägi siinkohal sellest, et mul puudub igasugune mõte asjadest,mida tuleks reisile kaasa võtta.

7) reedel peediti mind koolist, et ma saadaksin oma töö kuidagi ikka konkursile. Lahkusin täna kodust kell üheksa ja laekusin kell veerand viis. Selle aja sees polnud mul aega ei helistamiseks ega asja uurimiseks, rääkimata töö Tallinna organiseerimisest. Siinkohal tuleb meenutada, et koolist ei tundnud minu vastu siiani keegi huvi, ma meenusin neile siis, kui neil midagi vaja oli.

Ja nüüd ma küsin, armsad inimesed, kuidas saab üks Kudzu vastata kõigile neile nõudmistele olukorras, kus mul pole aega isegi lõunat süüa. Rääkimata sellest, et ma midagi koristaksin või teeksin. Kuidas teha kõigile minu meeldiva isiku ihalejatele selgeks, et ma pole esiteks meeldiv, ja teiseks, mul on perekond ja kodu, mis on mulle palju tähtsamad kui maad ja marjaaiad ja au ja kuulsus. Ja ma arvan, et eelnev jutt on hea indikaator mõistmaks,miks ma ei tegele ei kunsti ega käsitööga - ma lihtsalt on nii ära peeditud, et mul pole jaksu varrast pihku võtta. Sest mu lapsed, abikaasa ja meie loomad vajavad mind ju nagunii iga päev.

Kuid hoolimata kõigest loodan ma siiski, et minu sõbrad on valmis 14. okt kohtuma siin, meie majapidamises ja leppima sellega, et ma ei jõua tõenäoliselt koristada, kuid toad kütan soojaks ja süüa saab ka. Võetagu siis kaasa käsitööd ja hea tuju ning ma arvan, et alates kellu kuuest on uks valla.

Kudzu

Unistus paremast elust....

minul isiklikult puudub. Mina unistan igavesest unest, sest praegune kogemus kinnitab elamise mõttetust iga kandi pealt, kuidas ma ka ei püüaks ja pingutaks. Jah, on paremaid päevi, kus tekib lootusekiireke ja on halvemaid päevi, kus reaalsus annab jalaga näkku ja igasugune lootus kaob. Ütleme siis nii, et eneseotsingute tuhinas olen end kenasti nurka mänginud. Ja mis valikuid mul üldse on?

Esiteks minna täiskohaga tööle. Midagi ikka leiaks, ma arvan. Samas kuidas ma saan täisajaga töötada, kui ma olen nii väsinud, et ei suuda korraga rohkem kui 5 tundi üleval olla. Töö,millega ma reedel alustan, on osalise tööajaga töö ja lisaks annab korraliku palga, kuid selle saab kätte ühekorraga ja alles uuel aastal. Seniks pean ma elama ilma ravikindlustuseta, sest ma ei saa võtta end töötuna arvele, kui ma töötan, ma ei saa s-kindlustusest taotleda ravikindlustust (ma ei hakka siin seletama, miks, see pole lugejate jaoks oluline teada), ma ei saa end kindlustada ei fiena ega erakindlustuse kaudu, sest meie perel ei ole maksta ümmarguselt 300 euri kvartalis. Olen oma säästud juba mängu pannud, et maksta ära õppelaenu intressid, tagasihoidlik summa 294 euri, pluss organiseerinud lastele riideid ja kooliasju. Samas pean ma käima arsti juures, võtma ravimeid (30 euri eest kuus) ja ravima kroonilist deprekat,mis antud olukorras otse loomulikult ei saagi mööduda. Kuigi ravimid hoiavad ära hullema, tundub, et seisund on mul jälle läinud halvemaks. Ja kui seisund on halvem, on raske vastu võtta otsuseid ja astuda mingeid samme, sest ma ei jaksa, ma ei taha ja mind ei huvita. Lihtsam, oh kui palju lihtsam oleks see mõnus vegeteerimine lihtsalt lõpetada.

Aga noh, teiste inimeste unistuste nime tasub ju ikka elada. Näiteks äi on unistanud alati majakese ehitamisest, mida ta siis nüüd meie maale teeb. Just sai 1000 euri ehitajale üle antud põranda ehitamise eest. Me küll ei käi maal, sest meil pole selleks raha, kuid mis sellest. Peaasi, et äi on õnnelik. Ma olen püüdnud päris mitu kuud mehele selgeks teha, et müüme selle maakoha maha, me ei saa muidu toime oma eluga, kuid et äia unistused on tähtsamad kui minu tagasihoidlikud soovid lõpuks ometi pühenduda asjadele, mida ma armastan, siis loomulikult me maamaja ei müü. Autol ei tööta tagumised uksed, varsti laguneb see üldse tükkideks, kuid äia unistuste elushoidmise nimel on ju tühiasi käia jala või seigelda ühistranspordis. Äia unistuste nimel on OK, et ma võtan välja raha oma pensionifondist, et mul pole ravikindlustust, et auto laguneb.

Ma ei saa enam tõesti aru,mida ma tegema pean. Mu mees ei huvita lahenduste otsimisest tekkinud olukorrale, sest temal on töö ja ravikindlustus, soe tuba ja söök ning seks tagatud. Loomulikult on raske mõista minusuguse luuseri muret sellest, mis edasi saab. ma olen taibanud, et minu probleemid on ainuüksi nimu omad, ma pean need ise lahendama, ma olen ise ja ainult ise vastutav, mis iganes ka ei toimuks ja mul pole mitte kuradi kedagi, kellega oma muret jagada peale selle blogi siin. Ja ega see mind ka ei aita, lihtsalt et saan välja kirjutada valu, mis minu sees on hakanud muutuma täiesti talumatuks.

Õnn on elada me maal!

Kudzu

Unekott...

eile tegin väikese kahetunnise lõunauinaku, magades maha 8 kõnet ja selle, et mu poeg käis mitmeid kordi magamistoast läbi, et midagi välja printida. Väsimus, mis minuga igapäevaselt kaasas käib, on vastikult suur. Ja takistab mind ka üsna palju asju tegemast, sest päevaaeg, mil lapsi pole kodus, kulub minul magamiseks. Teisalt, kui ikka ollakse väsinud, siis tulebki puhata. Ja just seda ma täna teha kavatsen. Tegelikult peaksin ma mitmesuguseid asju ajama, nt tegelema ravikindlustuse hankimisega, kuid mul pole hetkel mingit motivatsiooni. Homme on ka päev, ma ütlen!

Eile olevat helistanud eksämm ja uurinud minu mehelt, kummale minu poegadest võiks ta pärandada oma korteri. Oijah, ma ütlen. Ämmal natuke katus sõidab, ta on vana ka juba ja ma ei ole kindel, kas tema suurepärane poeg ehk minu poegade isa oma eaka ema hooldamisega hakkama saaks. Minul on raske kõike siit lõunast korraldada, samas ei saa ma ka nõuda, et koligu siia. Ämm on keeruline natuur ja me läheksime üsna peagi karvupidi kokku, kui peaksime ühisel territooriumil elama (mul on ju kogemus selles osas olemas!). Ja teisalt - ämma korteri peaks siiski pärima tema isiklik laps, et ei tekiks ülearust jama. Ühesõnaga - mul tuleks ämmaga vestelda ja teda rahustada, et kõik on OK ja ärgu mõelgugi surema hakata. Tegelikult ma olen lausa kohustatud ämma aitama, sest ta on olnud hea vanaema ja tundunud oma lastelaste vastu alati huvi pluss toetanud rahaliselt, ja mitte ainult seda, ta on huvi tundnud ka minu ja meie uue pere vastu. Ühesõnaga - lisaks tavapärasele hullumajale ja loomaaiale saab meil tulevikus olema ka vanadekodu, sest eks minugi ema vajab mingilhetkel abi, rääkimata mehe vanematest. Ma olen täiesti kindel, et mehe õde, kes on oma vanemate lemmiklaps, keeldub tulevikus oma eakaid vanemaid aitamast, sest tal on endal niiiiiiiiiiiiiiii raske elu nagu me kõik juba praegugi teame.

Igal inimesel on mingi koorem või pigem isegi roll, millest pääseda ei ole võimalik, võitle või põgene, kasu sest pole. Mina võitlen terve elu Ema rolli vastu, kuid lõpeks taandub kõik ikkagi lõpmatule Ema-Tereesatamisele ja mulle tundub järjest enam, et ei peakski võitlema. Et tulekski leppida ja äkki siis lisanduvad muud rollid ka. Nii tahaks ise olla laps ja rõõmustada tühiste asjade üle või jonnida ja kärada. No aga kus sa saad, kui tuleb ikka kellegi pead silitada ja lohutada, õlale patsutada ja julgustada ning olla mõistev täiskasvanu. Sestap käitun ma süüdimatult oma rahaga (see ei oota minult midagi), et vähemalt ühes valdkonnas saaksin olla lapsik ja mõtlematu. Siinkohal tuleb ainult rõõmustada, et mul pole erilisi sissetulekuid. Näed siis, milleks oma raha puudumine võib hea olla!

Kudzu

Tempo tõuseb...

ja asjad muudkui kuhjuvad. Reis Itaaliasse on jõudnud juba ohtlikult lähedale ja ma pean välja nuputama, kuidas nii sättida, et saaksin ühendada meeldiva kasulikuga ehk kas sõita öösel päälinna ning istuda kohe reisibussi või minna päev varem, et kohtuda toredate inimestega. Ja mida üldse kaasa võtta. Vähemalt paar päeva tagasi oli Roomas 25 kraadi sooja, samas täna käisin väljas villase mantliga ja polnud üldse palav, mis tähendab, et tulebki minna paksude riietega ja siis lõuna poole jõudes järjest vähemaks koorida. Tegelikult on nii, et paljas mõte kohvri vedamisest mööda Tallinna tänavaid täidab mind kerge õudusega. Või koguni raskega. Ehk siis vist oleks lihtsam sõita öise bussiga, kui see muidugi lauba öösiti üldse sõidab.

Juhendaja oli saatnud mulle kirja, et kandideeriksin oma lõputööga üliõpilastööde konkursil, mis eeldab, et ma peaksin kohale minema mingil päeval enne järgmist esmaspäeva, kusjuures mul on sel nädalal kaks päeva, mil ma ei tööta. Aga kuna ma siis kodus toimetan - koristan, pesu pesen, aias nokitsen? Rääkimata sellest, et ma tahan teha käsitööd ja lugeda lõpuni oma raamatut. Lapsed näevad mind ka üsna minimaalselt, mis pole nende suhtes aus. Ühesõnaga - tegin otsuse, et ma ei hakka oma tööd esitama, sest see pole minu jaoks oluline ja üleüldse - milleks elustada negatiivseid kogemusi praegu, kus ma justkui olen hakanud kooli lõpetamise stressist tasakesi väljuma. Ja ma ei taha üldse pealinna külastada, kui põhjuseks pole kohtumine sõbraga või kultuuritripp.

Tegin endale eile veel mõned testid, osalt kutsesobivuse ja osalt isiksuse kohta. Saan igalt poole ühe tulemuse - kunst on minu valdkond. Kuna olen juhtumisi introvert (ma juba kujutan ette, kuidas see väljast tundub, sest mind peetakse millegipärast heaks suhtlejaks, kuigi tegelikult olen ma lihtsalt osav näitleja) ja armastan endas surfata ning üksiolek ei ole mulle probleemiks, siis loovad erialad on täpselt see, mida vajan. Aga mis ma tegelikult teen? Toimetan agaralt oma kahe ülejäänud eelistuse peal (intellektuaalne ja sotsiaalne), milles ma sain tunduvalt nigelamad skoorid ehk siis see pole üldse see, mis ma peaksin tegema. Kuid et luua ja lehvitada, tuleb siiski ka raha teenida. Ja teenida saan ma paraku suhtlemise kaudu.

Tahaksin armsatele sõpradele meenutada, et meie Padjaklubi on vajunud varjusurma ning tuleks uuesti üles turgutada. Näputööd ootavad, pluss muidugi ennustused ja muud toredused. Kas oleks kuidagi võimalik, et saaksime jälle kord kokku nagu üks suur sõbralik pere, ja teeksime seda meie pisikeses räämas onnis? Pakkuge ideid, millal sobiks, mul on nüüdsest ainult nädalavahetused OK ja 22-30 okt olen reisil.

Tervitades

Kudzu

PS Palun ärge unustage broneerimast vana-aastaõhtut, mil toimub tavapärane pr Kudzu pitsball.

Ja õitseb rosmariin...

siinsamas, minu kirjutuslaual. Õied on ilusat sinised, taime nimi "Corsican blue". Mul on ka üks teine suur rosmariinipõõsas, mille ma suvel toidupoest ostsin ja aeda istutasin ning praeguseks hetkeks on seegi tuppa talvituma toodud. Olgem ausad, tali pole enam mägede taga, mistõttu sügistööd nagu muldamine, multshimine jne ootavad minu töökaid käsi. Loodetavasti soosib ka ilm aiatööde tegemist pluss tuleb ära korjata õunad ja talveks kuhugi pakkida, on see siis kelder või moosipurk. Mul on tekkinud hulk ideid, mida annaks veel kokku keeta nt kõrvitsa-porgandi-astelpajumoos jne. Seega tuleb sammud seada turu suunas, sest mul endal astelpajusid pole. St on, aga nad on ilmselgelt ühest soost ehk siis ei kanna vilja. Jaa, aedniku aasta, see ei lõpe iial nagu märkis juba Karel Chapek oma kuulsas raamatus.

Muidu elan vaikselt, kuid tormiliselt. Ingel on kodus ja sekeldab nagu jaksab. Homme saadame ta lasteaeda, sest energiat on tal ülearu ja nohu on ka natuke tagasi tõmmanud. Eile kerisin lõnga, piigade lahkel kaasabil. Vaikselt on hakanud tekkima mõtted kudumite osas, mida saaks ehk ka turustada st kasutades kõikvõimalikke raamatuid, on mul vaja välja mõelda unikaalseid mustreid ja kombinatsioone. Loomulikult loen ma edasi Troonide mängu ingliskeelset järge, üle 300 lk juba läbi, kuid minu rõõmuks on tegemist 1000 lk tellisega ja seega on, mida lugeda.

Töö osas on seis põnev, st pärast seda, kui ma pahaaimamatult lugesin läbi töökaaslase isiklikud kommentaarid minu tagasihoidliku isiku kohta, on pinge õhus. Me mõlemad teeme näo, et kõik on OK, kuid ütlemata sõnadest moodustatud müür tiheneb ja on muutunud suht raskesti talutavaks. Samas makstakse töö eest tõesti väärikat tasu ja mul on mõtet mõni asi alla neelata ning edaspidi pealegi töötan ma üksinda, asi seegi. Peaasi, et allaneelatud tükk mind päris põrgupõhja ei vea, teist ülidepressiivset talve ma ei tahaks üle elada.

Homme saabub ilmselt noorem poeg, tal on mingeid asju ajada ja koolist lubati osa sõidurahast kinni maksta. Kuna minu suureks rõõmuks oli pangaarvele tõesti ülikiiresti laekunud summa minu III sambast, siis suudame me poja ka ära sööta ja talle mingit nänni ning natuke taskuraha kaasa anda. Kusjuures alati, kui mul on raha, siis ma muutun jubedaks koiks, aga kui raha eriti pole, raiskan suurima rõõmuga. Nii et praegu on mul koi-periood, mistõttu kaalun hoolega, kuhu raha kulutada. Ja mis puutub pensionifondi, siis ma ilmselt ei ela niikaua, et seda kunagi vanaduses kasutada. Meie ebakindlas maailmas ju nagunii ei tea, kas see kõik üldse kuigi kaua veel kestab. Elagem siis siin ja praegu!

Kudzu

Lasteaias...

meie laps küll käidud ei saa. Praktiliselt üle nädala korjab meie Inglike endale mingi viiruse koos nohu ja köhaga, täna jälle istub kodus. Kui laps oli hoidja juures, ta praktiliselt haige polnudki. Ja isegi kui oli nohune, võisime teda hoidja juurde ikka viia, aga lasteaeda ei saa ju nohust last toppida, tal on endal paha suure massi sees, rääkimata sellest, et ta võib teisi nakatada. Selle taustal tundub kohaliku linnavalitsuse idee teha suuremad rühmad totaalse lollusena (noh, see poleks ka esimene lollus). Lapsi käivat ka praegu vähe kohal - jaa, käivadki, sest mida suurem on rühm, seda rohkem nakkusi levib, loogiline ju. Ei, ma olen lastehoiu osas seda meelt, et lapsehoidja on parim variant, eriti kui mõlemad vanemad käivad täiskohaga tööl. Haige lapsega kodusolemine maksab rahaliselt rohkem, kui maksta hoidjale. Hetkel tundub, et mul ei ole veel aastaid võimalik endale täistööajaga tööd lubada, sest keegi peab ju haige lapsega kodus olema.

Aga no mis üldiselt töösse puutub, siis pidin täna minema linna tööasju ajama. Inimene, kellega ma koostööd teed, on suhteliselt kaootiline tegelane ja ta ei suuda kunagi mulle piisavalt varakult teada anda, millal me kohtume. Hommikul ärkasin vara, sest minu lugupeetud abikaasa oli enda telefoni pannud helisema kell 7.40, MM peab kodust välja minema 7.50. Mistõttu ajas paanikas mees ka mind üles, et ma aitaksin MM-l riided selga ajada ja end kooliks valmis sättida. Et mind on tabanud unetus, siis olin ma selleks hetkeks maganud 3 tundi. Loomulikult kustusin päeval mingil hetkel ära ja just sel ajal oli töökaaslane helistanud, mina seda muidugi ei kuulnud. Ja jäigi minemata. Nii et lisaks sellele, et mu perekond võtab endale minu jõu, aja ja energia, ei lase nad mul ka töötada. Alleaa! Vahel ma mõtlen vihaga, et ma oleksin pidanud üleüldse üksi jääma, sest pereelu vähemalt meie peres seisab minu õlgadel. Ja selle koorma kaal on osutunud nii suureks, et minu enda kaalulangus jätkub mis mühin, kannan juba riideid nr 36.

Samas ma mõistan, et kuna minu haigus ei ole silmaga näha (va kaalulangus), siis meie peres ei kohtle mind keegi kuidagi teisiti. Huvitav, kas minu mees vahel mõlgutab mõtteid selle üle, mis siis saab, kui ma tõesti enam ei jaksa. Aga noh, vahet pole, kui minuga midagi juhtub, leidub hulk abivalmeid sugulasi, kes tulevad ja aitavad vaest üksikisa. Hetkel pole meil ju abi tarvis, sest minul on ju jõudu kümne mehe eest väljas olla. Rääkimata kümnest naisest.

Kudzu

Aasta tropp...

see olen mina! Kusjuures mitte lihtsalt tropp, vaid korralik pedantne tropp. Suures töötoa kujundamise tuhinas panin ma väga korralikult ära kõik oma heegelnõelad. Olen neid jupp aega otsinud, aga mida pole, seda pole. Õnneks leidus üks heegelnõel, mis oli mul kahe silma vahele jäänud ja ma saan lapsele homseks mihklilaadaks mõne lillekese heegeldada, kuid kus on ülejäänud 7 tk, seda teab vaid Jumal taevas. Nüüd ma mõtlen õudusega, kas ma olen veel mingeid asju kuhugi väga korralikult pannud ja kus see koht siis ikkagi on.

Sügis saabus vihmahoogudega, mina samal ajal lobisesin rõõmsalt sõbraga. Kuna meie lauatelefon ei jaksa rohkem elus püsida, kui kümme minutit, siis kasutasin moblat. Lauakale uue aku ostmine on pidevalt edasi lükkunud seoses vajadusega maksta lõputuid arveid ja osta vidinaid, mida on tarvis küll kooli, küll lasteaeda. MM käib trennis ja kunstiringis, nüüd siis on tal idee, et tahab minna ka näiteringi. Ma ise olin laps, kes eelistas kodus omaette nokitseda või sõpradega mängida, igasugu ringid ei pakkunud mulle huvi. MM on täiesti teistsugune (loogiline, eksole!) ja kui inimene tunneb huvi toredate asjade vastu, tuleb seda soodustada.

Inglikene läks lasteaias muusikaringi ja uhab lisaks käia iluvõimlemises. Kuna ta on meil natuke päntajalg nagu tema isa ja vanaisagi, siis igasugune jalalabade treening kulub marjaks ära. Ja kuniks trennid on kodu lähedal või koolis või lasteaias, siis logistiliselt on võimalik seda kõike ka korraldada. Ning kui ma kosun, siis alustan MM-i treenimist meie linnakese suurepärase bussiliiklusega toimetulekuks.

Täna öösel ei tulnud mul üldse und. Lamasin voodis ja mõtlesin, siis üritasin magada, mis ei õnnestunud. Lõppes minu unelemine kujutlusega Gandalfist filmis "Sõrmuste isand", kelle pikad juuksed ja habe lehvivad tuules, mis puhul alati talle näkku. Aga mis siis, kui tuul puhuks tagant? Ja keerutaks tal juuksed üle näo? Või rebiks tema hõlsti tagant üles, nii et Gandalfi uhutud aluspesu ja toekad matkasaapad oleksid kaadris? Just siis, kui mulle naer eriti peale tükkis, kalpsas kohale väikene Ingel ja ajas üles abikaasa, kellele ma sain oma ideed tutvustada. Talle meeldis! Ingel pistis samal ajal oma külmad varbad mulle kõhu vastu ja arvas, et tahaks minu kaissu jääda kohe pikemaks ajaks. Varbad saime soojaks ning siis saabus hetk kooli ja lasteaeda minna. Nagu hiljem selgus, unustas abikaasa äratuskella helisema panna ning tänu Inglikesele ja minu jaburatele naljadele saime kõik õigel ajal üles.

Nojah, ma nüüd siis hakkan oma viimse heegelnõelaga tööle ja püüan seda hoida nagu silmatera.

Kudzu

Energia jäävuse seadus...

kui me magasime koos lastega allkorrusel, siis ei tahtnud meie radikas alati soojaks minna. Kui üles kolisime, siis lastetoa radikas ei võtnud üldse sooja sisse, kütsime elektriga. Hetkel istun mina selles toas arvuti taga ja tunnen, et radikas huugab suisa liigselt. Ja uue lastetoa radikas ei võta vedu, tuleb vist jälle elektriga kütta. Paistab, et meie laste energiatase halvab keskkütte nagu naksti. Mingit muud varianti ma ei oska välja mõelda.

Infoks veel, et sain oma pisikese ingliskeelse tellisega (nibin-nabin 800 lk) ühele poole ja loen järgmist osa. Aga vat siis ma ei tea, mis edasi saab, sest uue raamatu kirjutamine võtab vast ikka aastat-paar. Eriti kui kirjutada nii pakse raamatuid. Minu kui maniakist lugeja jaoks muidugi alla 500 lk raamat polegi nagu muud kui mingi pisike broshüür, nii et hr Martini teosed on vähemalt ikka raamatu mõõtu. Kirjutage edasi, hr Martin, lugejad ootavad:=)

Kudzu

PS Kuna palavikku oli vähem, niitsin muru. Liikumine on teatavasti naise tervise ja ilu pant.

Defitsiit...

kuigi õnnis nõukaaeg on jäänud kaugele minevikku, ei ole defitsiit ka tänasel päeval tundmatu nähtus. Ma ei räägi siinkohal rahast, millest on alati puudus, vaid lihtsatest asjadest nagu plekist keeratavad purgikaaned. Purgikaasi pole. Ei ole üheski poes ning ma ei näe ka märke selle kohta, et neid tulemas oleks. Ja kuidas saan ma niimoodi keeta valmis õunamoosid, müdid ja siirupid, marineerida seeni ja hoidistada peete ning kõrvitsaid? Rääkimata uuest laarist adzhikast (sorry, mul on klaviatuuril üks katkine klahv ja seetõttu ei saa õigesti kirjutada), mis on osutunud niivõrd populaarseks, et järgi on vaid üks purgike.

Ostsime mingeid plastmasskaasi, aga need rambad ei jää pidama. Niisiis olin sunnitud vanemaid hoidiseid ää viskama, et saada purgikaasi. Mäletan, et emme omal ajal pani hoidistele peale piimakottidest välja lõigatud kiled, aga no tänapäeval? Aru ma ei saa!

Seega - kui kellelgi on üle purgikaasi, annetage mulle. Vastu saab hoidiseid.

Kudzu

Tahtsite puhata...sm väsinud?

Ja saingi. Teist päeva on palavik, 37,8 kanti, mis tähendab, et täna ma kodust väljas ei käinud. Põhiliselt lesisin voodis ja lugesin ning tarvitses mul ainult arvata, et juba tundub parem ja vaja on hakata süüa keetma, kui palavik jälle tõusis. Taaskord tõestus sellele, et kui inimene on piisavalt loll ja ignoreerib järjekindlalt oma vajadusi, korraldab organism ise asjad nii, et tuleb puhkus. Nojah, tegelikult ma ikkagi plaanin täna natuke vekkida ja valmis keeta ühe müdi, mille osised on juba tükk aega ootel, mingu tervis või hullemaks.

Eilse päeva aga kustutaksin oma mälust ja keskenduksin headele asjadele. Oma perele ja kodule ja aiale. Emale sai soodusmüügist ostetud metasekvoia ja istutasin selle praegu oma aeda. Kusjuures puu on imeilus ja istub täpselt õige koha peal. Tean küll, et tegu on külmaõrna tegelasega, aga juba olen temasse nii kiindunud, et kaalun emale järgmise ostmist. Mõne taime puhul tajud sidet ja näed ära, et ta oleks nõus ka vales kliimas kasvama nagu hulk teisigi, kes siin kodu leidnud nt hõlmikpuu jne. Lihtsalt armastusest aedniku vastu (või siis on meie aed siin puude vahel meeldivalt tuuletu ja seega külmaõrnade taimede jaoks parem pelgupaik, kui kusagil lagedal). Saarel kasvavad tegelikult kõik Eesti kliimasse sobimatud taimed, alates sirmokkast kuni jaapani krüptomeeriani välja (olen neid aastaid ühe ema sõbranna aias imetlemas käinud). Aga no näis.
Igatahes puhkan täiega, ausalt. Järgmisel nädalal ootavad tööasjad.
Kudzu

Argipäev...

nagu ikka. Elu kulgeb oma tavapärast rada koos kõikvõimalike loogete, tõusude ja mõõnadega. Viimase puhul on abiks ravumid, mis hoiavad ära hullema. Lisaks muidugi kodused toimetused, mis võtavad uhkesti aega ja nagunii on pooled asjad tegemata. Pole suutnud siiani ühegi käsitööga pihta hakata, mille üle ma üldse ei imesta, sest loen agaralt ingliskeelset Troonide mängu osa, mida pole veel eesti keelde tõlgitud. Mäletan, et kirusin kord siinsamas blogis, kuidas ma ei saa mitte midagi aru ühest teisest fantaasiakirjanduse teosest, see oli vahetult enne viimast ülikooli astumist. Nüüd siis kolme aastaga olen jõudnud tasemele, et ilukirjanduse lugemine ei ole enam teps mitte võimatu. Muidugi on sõnu, mida ma ei tea ja kui need korduvad, siis vaatan järele. Ülejäänu on kas täiesti selge või kontekstis selge. Lugemine õnneks pole tõlkimine, mille puhul mul on kalduvus hulluda. No igatahes olen suutnud juba 400 lk läbi lugeda ja mõtlen murega, et kui üks ingliskeelne raamat on veel jäänud, mida ma siis pihta hakkan. Sõltlase mured, eksole!

Mõnikord, kui ma öösel unetuna voodis lesin, tulevad pähe muremõtted. Et kes ma üldse selline olen ja miks minuga kipuvad teatud asjad juhtuma. Ja et andekus ei ole karjääri mõttes üldsegi määrav, vaid on vaja muid omadusi, mida Jumal unustas mulle sündides kaasa anda. Esiteks muidugi välimus, siis veel igasugune ambitsioonide puudumine, siis veel võimetus enda eest seista (teiste eest, palun väga, aga enda eest - annan kohe esimesel võimalusel alla). Ja mis minust niimoodi saama? Kõrgelt haritud, väidetavalt väga andekas meeleheitel koduperenaine. Ehk nagu ma kevadel oma superviisorile ütlesin, võib-olla oleks olnud parem, kui kõik need anded jäänuksid peitu nagu nad aastakümneid olid. Ehk oleks mul siis kergem elada. Aga noh, vahet pole. Püüan end kuidagi vee peal hoida ja et mind õnneks ümbritsevad toredad inimesed, siis ma saan hakkama.

Natuke nalja ka. MM arutles endamisi peale sõbra Otiga kohtumist, et miks ikkagi Ott temast tugevam on. Mina ütlesin seepeale, et poiste värk, eksole. MM teatas vastuseks tähtsalt, et tema pole mingi tavaline tüdruk, sest temale meeldivad draakonid ja nukkude ning muude titekate asjadega ta ei mängi. Püüdsin öeldut leevendada, et tore ju, kui kellelegi meeldivad nukud ja kellelegi midagi muud. Jah, vastas MM, maailm oleks väga igav, kui inimesed oleksid kõik ühesugused. 7-aastane kodukootud filosoof, palun väga!

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Tüüpiline müürilõhkuja tunne. Jälle jõuan veendumusele, et minu vaimse tervise huvides on parem lõpetada välise maailmaga suhtlemine (maailm on OK, viga on puhtalt ainult minus). Elada siin vaikselt oma metsaonnis, teha vaikselt mingeid asju, mis mulle meeldivad ja lubada enda ellu ainult neid inimesi, kes ei tee haiget. Läbi oma laste olen nagunii sunnitud mingil määral ka muu maailmaga suhtlema, see on täiesti piisav.

Kudzu

Käsitööteraapia...

ehk siis kohtume huvilistega sel reedel, mis iganes kuupäev see ka poleks. Kellaaeg: nagu teile sobib, kuid mitte enne kellu kuute. Riietus: mugav. Kaasa võtta: ideid, vahendeid ja hää tuju!

Soovitavalt ka lapsi, siis on meie lastele õnn õuele saabunud.

Tervitades

Kudzu

Teistmoodi maailm...

kuigi aeg-ajalt tabab mind vastik masendus, on midagi kõvasti muutunud. Sain aru, et mu aju ei tooda enam sundmõtteid kõigi tuhandete valede asjade kohta, mida elus teinud olen. Sügava depreka ajal käis peas katkine grammofoniplaat tekstiga:"Süüdi! Süüdi! Süüdi!" ja sellest oli peaaegu võimatu vabaneda. Sain vaevu ühe mõtte ära ajada, kui lupsti! hüppas välja järgmine ja nii 24/7. Siinkohal tuleb imestada, et ma olen siiani elus, ja et ma siiski suutsin mingil määral oma kohustusi täita, kuigi see oli kohati väga-väga vaevarikas. Ja et depressioon on haigus, mis erinevalt paljudest teistest ei paista välja, polnud loota ka erilist toetust või arusaamist, kui hull asi on.

Vat sellest kõigest olen tänu ravimitele vabanenud. Seega, kes vähegi tunneb, et enam oma süükoormaga ise hakkama ei saa ja must masendus on ülejõukäiv, siis soovitan võtta ravumeid. Vähemalt saad teada, mis tunne on teistmoodi olla.

Alustasin ühe grupiga (kaasliidrina esialgu), täitsa mõnus oli töötada, kui ei ole muremõtteid ja enda vigades urgitsemist. Ootan huviga, kuidas see töö edasi kulgeb. Ja siis ma ootan veel Itaalia-reisi. Ja jõule! Ja uut aastat, kuhu loodetavasti koguneb rahvas lähedalt ja kaugelt. Kui on olemas tulevikuvisioon, siis on elu kohati isegi elamist väärt.

Kudzu

Väsimus...

selline, et võtab eluisu ära. Mitte et mul seda üldse niiväga oleks, aga praegu on kuidagi eriti räme olukord. Ausalt öeldes pole ma siiani saanud ühtki päeva puhata, on vaja olnud igasuguseid kooliasju ja tööasju ajada, lastele poest mingeid vidinaid ja riideid kokku osta, pluss igapäevane kokkamine, pesupesemine ja loomadega jauramine. Aed seisab jumala rahus ning kasvatab umbrohtu, õunad mädanevad maas ja muru on varsti põlvini. Ükski vägi ei aja mind täiskohaga tööle. Ma ausalt öeldes ei suuda aru saada, kuidas töötav ema peaks tulema toime lisaks veel laste ja majapidamisega. Millal siis inimene endaga tegeleb või oma hobidega? Öösiti tuleb ikka kasvõi paar tundi ka magada, näed, mina olen aastaid unenäljas olnud ja nüüd hakkan vaikselt otsa saama.

Ja mis ma ütlesin, kui mäletate? Peale laste kooli- ja lasteaeda minekut võtan aja maha ning puhkan end ometi ükskord välja. Mul hakkab tekkima tunne, et tegelikult ma söön oma sõnu ja mingit puhkeaega mul ei tule. Hea uudis on see, et meie endine lapsehoidja on nõus aeg-ajalt tüdrukuid vaatama, asi seegi. Ehk siis mõnikord õnnestub ka abikaasal puhata. Me mõlemad kaotame kaalu ja muutume järjest väsinumaks ja väsinumaks. Ainsad, kes ei väsi, on meie lapsed. Nad ärkavad ka nädalavahetusel varakult, Ingel tormab kindlasti kohe meie tuppa ja hakkab mul jõuga silmi lahti katkuma, et ma ometi ükskord üles tõuseks. Samas ei saa ma oodata, et 4-ne ja 7-ne saaksid aru, et nende ema lõpetas nominaalajaga ülikooli (tegelikult suisa cum laude), tehes seda pere ja töö kõrvalt teises linnas, ise samal ajal deprekat põdedes, ja tema tass on tilgatumaks tühi. See oli ju minu valik õppima minna, nemad ei vastuta minu jamade eest.

Nojah, ma rooman nüüd magama. Vaja hommikul vara tõusta ja lapsed kooli saata, siis hakata tööd vihtuma, siis käia linnas ühe teise töö pärast, siis tagasi tööd vihtuma, siis söögivalmistamine, lapsed ja kõik muu. Nii et ärge imestage, kui ma siia jälle mõned päevad ei kirjuta, pole lihtsalt energiat ja lõppude lõpuks, ega oma väsimusest raporteerimine kedagi ju õnnelikumaks ei tee.

Kudzu

Täielik error...

maailm vangub õige tugevalt. Alustades sellest, et noorem poeg teeb trikke, et Ingel jäi lasteaias kohe haigeks, et abikaasa saadab kõik laste trenne ja kooli puudutavad kirjad mulle edasi, neile isegi pilku peale viskamata, et ma ei saa teha tööd ega käsitööd ega lugeda, sest lapsed kaklevad vahetpidamata ja mina mina pean nende konflikte lõpmatuseni lahendama, kuna abikaasa ju töötab. Ja kui täna läksime poodi, helistas meie ehitaja ja jahvatas pikalt-laialt saunapõranda ehitamisest ning abikaasa ei olnud võimeline talle ütlema, et praegu pole sobiv hetk rääkimiseks. Ja mina jällegi ei suuda oma mehele teha selgeks, et meil pole mõtet pidada maakodu, kus me käime nii umbes neli korda aastas, seega tuleb kõik lihtsalt maja müüa ja lõpetada minu närvide saagimine ehitusjuttudega. Kodus on värav on katki üle aasta, aga korda seda ei saa teha, sest pole raha - abikaasa lisatöö eest pidi laekuma tasu juulis, seejärel oli jutt augustist, nüüd on september ja kogu raha pole ikka veel käes. Mis saunaehitusest me siin räägime? Öelge, kas maailmal on plaan mind auku ajada ja muld ka peale kühveldada?

Ja mida siis mina ootasin? See ongi mu elu - närvitsemine, konfliktide lahendamine, utsitamine ja korraldamine. Mina olen ju meie kõigi ema, võimas ja tugev saare naine. Huvitav ikka küll, miks see depressioon mul üle ei taha minna?

Kudzu

Enjoy the silence...

maja on vaikne-vaikne. Abikaasa teeb ülakorrusel tööd, MM on koolis ja Ingel lasteaias. Varsti tulevad nad kõik rõõmsalt koju ja siis läheb siin sebimiseks ning askeldamiseks, aga praegu lihtsalt rõõmustan selle üle, et seltskonda pakun ma endale ise. Juba teisipäevast peaks Inglike pikaks päevaks lasteaeda jääma ja siis saan ma hakata asju ajama ning tööotsakestega tegelema. Mulle tehti üks pakkumine, mida oleks patt jätta kasutamata, kuigi raha saab alles siis, kui töö on tehtud. Pluss üks teine pakkumine, mis annaks tööd minu tukkuvale ajule. Väljakutsed - jah, need on lausa toredad, eriti kui ei pea õppima ja päälinna vahet sõitma pidevalt.

Väljas on nii jahe, et pean kaktused tuppa kolima. Kavatsen veel natuke mööblit ümber tõsta ja neile siia mõnusa olemise tekitada. Kuigi vahepeal olin juba meelt heitmas vastikute villtäide pärast, kes tahtsid minu kaktustekollektsioonile üks-null teha. Ma hävitan neid elukaid jalaseene desinfektandiga, töötab täitsa hästi. Teine põnev teadmine tuli netist. Nimelt olen ma olnud hädas äädikakärbestega, kuna õunu on kõik kohad täis ja kärbsed muudkui sigisid. Netis tuhnides leidsin soovituse äädikakärbestele lõks seada - valada purki natuke õunaäädikat (või veiniäädikat) ja törts nõudepesuvahendit. Kärblased ronivad sinna maiustama ja upuvad oma ahnuse tõttu, sest nõudekas ei lase neil enam lendu tõusta. Olen sel moel lahti saanud peaaegu kõigist äädiklastest, seega julgen lõksu või õigemini nõksu ka teistele soovitada.

Sain endale hiljuti imelise raamatu, see on paar aastat tagasi välja antud ja tänaseks päevaks ka kenasti alla hinnatud. Soovitan soojalt, seal leidub hulgaliselt toredaid kinda- ja sukamustreid ja raamat on muidu ka väga ilus. Samuti ootan huviga Haapsalu räti raamatut, mis peaks ilmuma oktoobris. Loodetavasti tekib elu jooksul piisavalt aega, et kõiksugu imeasju kududa ja nikerdada, sest suvi ei ole lõputu ja pimedatel talveõhtutel on äärmiselt mõnus näputööd teha. Ja kuna me emaga sõidame oktoobris Itaaliasse, kust on pärit enamus lõngapoodides leiduvatest lõngadest, siis loodan neid endale sealt odavama hinnaga tuua. Seda muidugi juhul, kui muuseumide kõrvalt jääb üldse aega shoppamiseks.

Kena sügist kõigile!

Kudzu

Minu sõber depressioon...

ei ole ta kuhugi kadunud. Istub teine minu pisikeses peakolus ja ajab vaikselt kombitsaid laiali. Arst leidis, et ma peaksin vähemalt kaks kuud veel võtma topeltannuse rohtu ja siis vaatame oktoobris, kuidas edasi. Et kas saab ühe tablaka peale minna või jätkame kahega. Nojah, muidu tore küll, kuid õige pea lõpeb minu ravikindlustus ja kui lapsed on kodus, siis minust ei ole asjaajajat. Ma ei kuule oma mõtteidki, rääkimata millegi tegemisest. Varsti olen töötu ja ravikindlustamata ja depressioonis ka veel takkapihta. Eriti lõbus!

Loobusime raske südamega vanema tütre iluvõimlemisest. Selgus,et nende trennid kolitakse siit meie lähedalt ära teise linnaosasse. Et kui meie elame äärelinnas ja meie laps hakkab käima koolis teises linnaotsas, siis peaksime veel viima kolm korda nädalas teda trenni veel ühte linnaosasse. MM-i trenn algab kolmveerand viis, mil minu abikaasal on tööaeg. Ja kui mina hakkaksin teda bussidega tooma ja viima, siis peaksin kodust umbes pool neli lahkuma, sest ühtki bussi sinnakanti meie juurest ei lähe, tuleks vahepeal ümber istuda. Ausalt öeldes on mul ka muid asju teha ja ühistranspordis istunud olen ma enda arvates viimase kolme aasta jooksul piisavalt, nii et tänan, aga me ei hakka isegi üritama.

Ma olen väsinud. Olen väsinud sellest, et koguaeg käib mingi tramburai. Olen väsinud kolm korda päevas sööki vaaritamast. Olen väsinud sellest, et pean oma elu elama öötundidel, mis keerab tuksi järgmise päeva, sest ma ei jaksa hommikul tõusta. Olen väsinud olemast meie kõigi ema.

Ma ei taha uuesti kukkuda auku, kust ma olen kuidagi end välja vinnanud. Samas ei ole pääsu, see on nagu aamen kirikus. Ilmselt on minu aju harjunud sügisel depresseeruma ja ma ei saa selle vastu, isegi tabletid ei aita. Aga noh, alati on võimalik passiivselt suitsiidne olla. Mis siin muud, kui kohv kurku ja sigaret hambu. Ükskord see lõppeb niikuinii!

Kudzu

Sm kunstiteadlast oleme valmis kuulama tundide kaupa....

käisin laupäeval Tallinnas eesmärgiga nautida kunsti ja suurepärast seltskonda. Ja see õnnestus! Kellel vähegi võimalik on, soovitan Kumus näitust ise külastada, see on väärt asi, mida Eestis igal ajal näha ei saagi.

Üksiti teatan,et olen elus ja valmis tööks ning kaitseks ehk siis teisisõnu koolialguse meluks. Sügis saabub sel aastal teisiti, sest mina ei lähe kooli, kooli läheb hoopiski meie MM. Mina tahaksin jõuda seenele ja keeta moosi, nokitseda aias, teha natuke käsitööd ja viia end uuesti kunstilainele. Suvi on olnud väga kiire,väga intensiivne ja samas mõnus, nii et olen mälupagasisse poetanud hulga hetki,mida külmal talvel meenutada.

Tervitades

Kudzu

Purgimajandus vol 2

olen keetnud sidruni-ingveri-õunamarmelaadi, õuna-mündimarmelaadi, sidruni-kaneeli-õunamarmelaadi, apelsini-õunamoosi ja plaanis on veel õunamoos pohladega. Olgu öeldud, et paar purki on juba laiali rännanud ja pisike purgike apelsini-õunamüdi on juba ka nahka pistetud. Üldiselt on väga lõbus katsetada erinevate huvitavate moosidega, palju põnevam kui lihtsalt õunamoos. Õunu muidugi on lademetes, jagan neid vasakule ja paremale ning sügisõunad pole üldse valmiski veel. Ma ei räägi siinkohal talveõuntest, sest muidu ma muutun varsti ise ka õunaks. Ja kui on kellegi soovi meie aia õunu saada, siis palun tulge ja korjake, see teeks mind väga õnnelikuks.

Tuunin vaikselt elamist. Abikaasa töötuba (mis tegelikult peaks olema minu ateljee, aga noh, ma olen nõus sellest mõneks ajaks veel loobuma) näeb välja nii ahvatlev, et seal ainult elakski. Panen siia üles ka pildi kaktustest, mille mehe töölauale sokutasin. Esiteks vähendavat kaktused arvutikiirgust ja teiseks ... noh, sellest saate isegi aru, kui pilti vaatate.

Selline hilissuvine aruanne siis.

Kudzu