eile tegin väikese kahetunnise lõunauinaku, magades maha 8 kõnet ja selle, et mu poeg käis mitmeid kordi magamistoast läbi, et midagi välja printida. Väsimus, mis minuga igapäevaselt kaasas käib, on vastikult suur. Ja takistab mind ka üsna palju asju tegemast, sest päevaaeg, mil lapsi pole kodus, kulub minul magamiseks. Teisalt, kui ikka ollakse väsinud, siis tulebki puhata. Ja just seda ma täna teha kavatsen. Tegelikult peaksin ma mitmesuguseid asju ajama, nt tegelema ravikindlustuse hankimisega, kuid mul pole hetkel mingit motivatsiooni. Homme on ka päev, ma ütlen!
Eile olevat helistanud eksämm ja uurinud minu mehelt, kummale minu poegadest võiks ta pärandada oma korteri. Oijah, ma ütlen. Ämmal natuke katus sõidab, ta on vana ka juba ja ma ei ole kindel, kas tema suurepärane poeg ehk minu poegade isa oma eaka ema hooldamisega hakkama saaks. Minul on raske kõike siit lõunast korraldada, samas ei saa ma ka nõuda, et koligu siia. Ämm on keeruline natuur ja me läheksime üsna peagi karvupidi kokku, kui peaksime ühisel territooriumil elama (mul on ju kogemus selles osas olemas!). Ja teisalt - ämma korteri peaks siiski pärima tema isiklik laps, et ei tekiks ülearust jama. Ühesõnaga - mul tuleks ämmaga vestelda ja teda rahustada, et kõik on OK ja ärgu mõelgugi surema hakata. Tegelikult ma olen lausa kohustatud ämma aitama, sest ta on olnud hea vanaema ja tundunud oma lastelaste vastu alati huvi pluss toetanud rahaliselt, ja mitte ainult seda, ta on huvi tundnud ka minu ja meie uue pere vastu. Ühesõnaga - lisaks tavapärasele hullumajale ja loomaaiale saab meil tulevikus olema ka vanadekodu, sest eks minugi ema vajab mingilhetkel abi, rääkimata mehe vanematest. Ma olen täiesti kindel, et mehe õde, kes on oma vanemate lemmiklaps, keeldub tulevikus oma eakaid vanemaid aitamast, sest tal on endal niiiiiiiiiiiiiiii raske elu nagu me kõik juba praegugi teame.
Igal inimesel on mingi koorem või pigem isegi roll, millest pääseda ei ole võimalik, võitle või põgene, kasu sest pole. Mina võitlen terve elu Ema rolli vastu, kuid lõpeks taandub kõik ikkagi lõpmatule Ema-Tereesatamisele ja mulle tundub järjest enam, et ei peakski võitlema. Et tulekski leppida ja äkki siis lisanduvad muud rollid ka. Nii tahaks ise olla laps ja rõõmustada tühiste asjade üle või jonnida ja kärada. No aga kus sa saad, kui tuleb ikka kellegi pead silitada ja lohutada, õlale patsutada ja julgustada ning olla mõistev täiskasvanu. Sestap käitun ma süüdimatult oma rahaga (see ei oota minult midagi), et vähemalt ühes valdkonnas saaksin olla lapsik ja mõtlematu. Siinkohal tuleb ainult rõõmustada, et mul pole erilisi sissetulekuid. Näed siis, milleks oma raha puudumine võib hea olla!
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar