neljapäev, 30. september 2010

Targem annab järele!

Osa poste on siit nüüd kadunud. Kurvastage, kes te ei jõudnud endale teha koopiaid, sest nüüd on selleks hilja! Aga viia inimesi oma sõnadega seisundisse, kus asjad väljuvad kontrolli alt, ei ole asi, mis oleks kooskõlas minu eetiliste tõekspidamistega. Seega soovin kõigile rahulikku und ja usku paremasse homsesse!
Kudzu
PS Palun ärge sundige mind seda blogi üldse ära kustutama. Siin on lugejaid, kellega mul on blogi kaudu ainumas kontakt! Mitte et nad nüüd millestki ilma jääksid, aga noh, nad blogide lugemine on ju ka omamoodi sõltuvus.

kolmapäev, 29. september 2010

Kirglised naised...

armsad lugejad, mul on hea meel, et olen tekitanud sügisesse natuke elevust ja energiat, mis näiteks meie majapidamises, kus on otsas küttepuud ja uut kogust pole veel saabunud, kulub marjaks ära. Siit võib järeldada, et teema "mehed vs naised" on jätkuvalt aktuaalne, kuigi kohati tundub olevat ju nii iidne ja ülekäsitletud valdkond.

Ma saan aru, et Jumal on õnnistanud mind lootusetu optimismiga, hoolimata ühest purunenud abielust ja kahest purunenud suhtest peale seda, kus kohati oli probleemiks alkovärk ja kohati tõsisemad psühhopatoloogiad. Mu esimene mees oli alkohoolik, muidu tore inimene, aga jah, talle olid sõbrad kõige tähtsamad ja veel tähtsam oli alkohol. Kogemus kooselust alkosõltlasega ei takistanud mind kahte järgnevat suhet loomast justnimelt sama häda all kannatavate meestega, keda mina "päästma" tõttasin. Praeguseks on selge, et ma ise olen raskekujuline kaassõltlane ja eks peab üritama kuidagi elada nii, et haigus mind väga hullusti ei segaks - aga eks esimene samm raviks ongi oma probleemi tunnistamine. Võib vist öelda, et elukogemuse põhjal peaksin ma olema totaalne meestevihkaja, sest mehed on mulle jubedalt palju haiget teinud. Aga no ei - ma tunnen nii palju toredaid mehi, alates mu oma mehest ja poegadest kuni koolivendade ja õppejõududeni välja. Mina ei jaksa vihata mitte kedagi, kujutate ette, isegi oma ämma enam mitte! Viha võtab kohutavalt palju jõudu, mida mul on kusagil mujal kordi rohkem vaja.
Pean alustama bakatöö kirjutamisega, on viimane hetk! Juhendajalt on antud roheline tuli, eelnevalt muidugi töö mahtu kaks kolmandikku vähendades ehk nagu ta ütles, et sa oled mulle doktoritöö kavandi saatnud. Meil tekkisid kohe sarnased mõtted ja ideed, kuigi ma tunnen end koledal kombel rumalana ja oskamatuna (aga noh, see on ikka nii olnud) ja kardan, et tal on minu suhtes liiga kõrged ootused. Üldiselt on siiski selge, et tegemist on juhendajaga, kes tahab ka sisuliselt aidata, mitte komavigu parandada, mis annab kindlustunde, et tööst võiks lõpuks ka asja saada. "Peaasi, et lühidalt ja konkreetselt, igal teemal mitte üle 2 lk!" oli tema viimane sõbralik soovitus töö kirjutamiseks.
Lisaks toimus arutelu õppekava teemadel, mis ei olnud üldse nii kirglik nagu siinne! Ainult üks kord oli siukene seis, kus mina ja Juhendaja (kes on ka õppekava juht) vaatasime üksteisele silmade välkudes üle laua otsa, vaieldes selle üle, kas grupitöö meetodite koht oleks uues õppekavas või ei! Tuleb tunnistada, et konsensuseni me ei jõudnud, kuigi minu idee leidis siiski ka positiivset vastukaja. Lisaks mõistan ma, et koolis on palju segadust seoses erinevate nõudmistega erinevate institutsioonide poolt ja arvan, et hulk jama oleks olnud vähem, kui me oleksime varem teadnud, mis toimub. Nii et järgmisel kohtumisel on minu ettepanek tihendada tudengite ja õppejõudude koostööd ja infovahetust. Kui mind muidugi veel kutsutakse.
Nüüd aga kõigile head ööd!
Kudzu

teisipäev, 28. september 2010

Ootan puid...

see on praegu minu mure nr 1. Nagu selgus, siis kuivade küttepindude saamiseks tuleb oodata poolteist nädalat. Aga vähemalt on puud tellitud ja raha olemas. Praegu tuleb kütta igasuguste jääkidega, mis tekkisid kuurilammutuse käigus. Ütleme siis nii, et väga massiliselt neid jääke kahjuks enam ei ole ja pean kandma kodus villaseid sokke ning kampsunit. Lapsed ei hooli õnneks külmast, kisuvad koju saabudes riided seljast ja lippavad paljalt ringi, hoolimata meie keeldudest. Inglil on praegu käsil paljaspepi periood, mäletan seda aega ka kõigi vanemate laste elust. Siis on väga oluline tormata ringi palja taguotsaga, on külm või ei ole. Mäletatavasti oli MM lapsena tõeline jääkaru, kes õues vihmaveetünnis riieteta solistas ka siis, kui kõik ülejäänud olid pugenud jopedesse ja pikkadesse pükstesse. Samas tundub, et tervise seisukohast on karastamine andnud häid tulemusi, eelmisel aastal puudusid nad hoidja juurest loetud päevad, sest haiguspoisid ei hakanud neile külge. Ka mina ise, kes ma olin väikelapsena ülipõdur, ei jäänud enam eriti kergesti haigeks peale seda, kui 5-aastaselt tööpäevadeks üksinda koju jäin ja sain vabalt sopalompides askeldada. Ema on rääkinud, et kord oli talle tööle helistatud, et väike Kudzu roomab ilma jopeta õues veelompides ja et tulge ema koju ning ajagu mind tuppa riietuma. Igatahes olin ma kirglik sopalombihuviline, kes katsetas igal võimalusel, kas vesi ikka tõuseb üle kummikuääre või kas saapad ikka jäävad porisse kinni, kui pikema perioodi jooksul poris sõtkuda. Väga head ja sügavat pori leidus naabritädi aias, kus me keelust hoolimata E-ga müttamas käisime. Väike risk vahele jääda ja sõimata saada muutis meie tegevuse ainult huvitavamaks. Jaa, lapsepõlve süütud muretud mängud!
Püüan end meeleheitlikult viia õppetöö lainele, aga näed, ei õnnestu. Ikka istun siin arvuti taga ja kriban oma lookesi, selmet silmad pungis peas, teaduskirjandust lugeda. Üritan kiirendatud korras praktikapäevikut valmis saada, vähemalt on siis võlg likvideeritud, kuigi igasuguste allkirjade jms läheb veel omakorda aega. Tundub, et sel semestril ma ei saagi praktikaga alustada, enne tuleb läbi viia uurimus ja neid kahte asja mingil moel ühendada ei ole kahjuks võimalik. Homme kohtun juhendajaga ja saame läbi arutada, kas jätkata nii või kuidagi muud moodi, siis saan millegagi vähemalt alustada. Praegu on kõik väga ebamäärane.
Ostsin hiljuti endale kaltsukast seemisnahast jaki hinaga 15 eeku. Nahk on imeilus, sametine ja hästi pehme, tõeliselt luksuslik. Kuna jaki paremal hõlmal oli väike sisselõige, siis ilmselt oli ta ära visatud ja keegi teine teda ka ei ostnud. Mina kulutasin 5 minutit õmblustööle ja nüüd on mul kaunis riideese kapis olemas, kahju ainult, et pole enam ilma tema kandmiseks. Praegu (6 kraadi sooja) tahaks kanda villast mantlit, sooja salli ja kindaid, mitte lipata ringi nahkjakiga, millel pole paksu voodrit.
Roosid vajavad muldamist ja tagasilõikamist, rodod multšimist ja tänavaäär niitmist. Ma ikka loodan, et antakse natuke päikesepaistet ja tilgake raha, et saaksin aia talveks puhkama sättida. Roosid tegelikult suuremalt jaolt veel õitsevad ja kahju on neid kärpima hakata, aga ega üle ka midagi ei jää. Naaberkrundilt murdus tormiga maha pool kuuske ja kui keegi seda nädalaid ära ei koristanud, siis tõime ta endale talvekatete tekitamiseks. Alati on sügisel jama, et kust kuuseoksi saada. Aga näed, sel aastal on vähemalt oksad olemas.
Oijah, lippan pesema ja sööma ja asju pakkima. Neljase bussiga tlnasse, homme tagasi. Kiire elu, ei ole midagi öelda!
Kudzu

esmaspäev, 27. september 2010

Kaamel astub...

seljas koorem...vähemalt nii näeb minu homne päälinna sõitmine välja, sest kolmapäeval on meil maalitunnid ja õppejõu tungival nõudmisel peame me kõik vajalikud vahendid sh värvid ja paberid ise kaasa võtma. Nagu ma aru sain, muutuvad üliõpilased laisaks, kui neil on vajalikud asjad olemas kooli poolt. Mis siis sellest, et me maksame kopsakat õppemaksu ja tegelikult on siiani kool meile vähemalt tundideks kõik vajaliku taganud. Ma ei mõista seda ideed, ausalt! Kuidas ma peaksin siit minema rongile tuhande kompsu, paberirullide ja mappidega? Ja pärast need kõik veel kooli tarima? Vana inimene nagu ma olen, olen alati koristanud enda järelt, ei kuritarvita kooli vara ja ei vaja ka kasvatamist, ma kasvatan ise juba aastaid järgmist põlvkonda. Samas on väga riskantne õppejõuga vaielda, sest mul tuleb oma kunstiprojekt kuidagi ju valmis saada ja ära kaitsta. Nagunii on tema poolt esitatud tungiv nõudmine esmased ideed kolmapäeval välja käia, kuigi kunstiprojekti kaitmine toimub juuni alguses, tükk aega hiljem kui uurimusprojekti kaitsmine. Mind on alati hämmastanud, kuidas osa õppejõude ja ka õpetajaid peavad oluliseks ainult enda ainet ning ei suuda mõista, et sageli tuleb teha valikuid tähtaegadest lähtuvalt ehk siis prioriteedid asuvad seal, kus on varasem tähtaeg. Mina ei suuda hetkel küll keskenduda juuni algusele, kui 01. märtsiks peab olema uurimisprojekt sisuliselt valmis ja esitatud juhendajale lugemiseks. Arvestades, et tuleb käia koolis, paralleelselt viia läbi uurimust ja teha praktikat, siis ma ei näe eriti palju võimalusi keskendumiseks kunstiprojektile. Siiani olen oma tööd valmis teinud natuke enne tähtaega, mis on minu stiil kunsti teha (ühe hingetõmbega), ma pole seda tüüpi tegelane, kes mediteeriks kuude kaupa lõuendi taga. Tuleb idee, naksti! tuleb ka teostus.
Niisiis on haaranud mind kerge paanika. Siiani tundus, et aega on küll, aga uued tuuled tööde kaitsmisel on tekitanud tunde, et aega pole üldse ja nagu ikka, kaasnevad paanikaga unehäired ja üldine ärevus. Peale sellist karmi suve poleks nüüd ärevushäiret küll lisaks vaja. Muidugi on adrenaliin tore asi - hoiab tegevuses, samas pean tunnistama, et mingit ressurssi minus hetkel ei leidu ja seega tegutsen ma vanade varude arvelt. Kui need ka otsa saavad, siis ma tõesti ei tea, mis edasi saab.
Kuna homme õhtul on Luguteatri etendus, kuhu ma plaanin minna, siis ei ole mul eriti mingit võimalust kogu oma kunstitarvete varu kaasa tarida. Ma olen küll varem koos oma kuulsa Kohvriga seal käinud, mis pole tegelikult eriti mõnus (tuleb leida koht kohvrile, seekord siis ka paberitele ja mapile), aga tundub, et muud üle ei jää. Loodetavasti suudan ma homseks pärastlõunaks välja mõelda, mida ja kuidas kaasa võtta.
Kudzu

pühapäev, 26. september 2010

Püha Perekond...

eile oli tõesti imekaunist sügispäev, umbes täpselt nagu tänagi. Päike säras taevas, tuult ei olnud ja parve kogunenud pisilinnud sädistasid meie maja vastas asuvas metsatukas. Nii sulni ilmaga oleks olnud kahju aega kodus põrandate pesemisele raisata ning me otsustasime, et läheks õige maale. Ja et äi oli oma suguvõsa suvekodus Põlvamaal, siis tekkis meil mõte, et viiks lapsed tema juurde hoida ja ise kihutaks Mokrale, et saunakese aknad ja uksed puidukaitsevahendiga üle tõmmata. Äi oli kohe nõus ja nii me siis pakkisimega kohvrid ning suundusime järjekordsele väikesele tripile. Enne jõudsin külakostiks kaasa küpsetada ühe pitsa ja käia läbi linnalähedasest metsast, kust korjasime pool suurt kilekotitäit lehterkukeseeni, mis ka külakostiks antud said. Põlvamaal oli kohal kogu mehe suguvõsa, kuna abikaasa vanem tädi pidas seal oma sünnipäeva (nagu hiljem selgus, suisa juubelit). Meil oli kingituseks kaasas üks suur sibulapärg ja õitsev mõrsjaroosi oksake, mille oma aiast võtsime. Tehti pilti, naeratati, äi oli juba suhteliselt ülemeelikus tujus, ja nii jätsimegi oma järeltulijad vanavanemate vaadata ning kihutasime maale, enne veel varusime süüa, linaõli ja tärpentiini segu, pintsleid ja sõitsime korraks läbi ka seenelt. Selleks hetkeks, kui Mokrale jõudsime, oli õhtu käes ja mingit tööd enam eriti teha ei saanud, kuigi uksed ja aknad said peitsitud ja ühele onnile, mis seal vanast ajas püsti seisab, vihma kaitseks koormakate peale visatud. Koormakatte paigaldamise käigus sain mina kuivanud oksaga vastu vahtimist nii et laksus, nüüd on mul nina veelgi huvitavama olemusega kui tavaliselt. Siit moraal - pole vaja ammuli sui teiste ponnistusi pealt vaadata. Löö käed külge või mine üldse minema. Muki oli meie külaskäigu üle nii rõõmus, et aina kiunus ja nuttis, et me tundsime end nagu Brežnev ja Gromõko rahvasaadikute kestvate kiiduavalduste keskel. Mingil hetkel pakkisime end jälle autosse ja sõitsime lapsi ära tooma. Muidugi pidime ka inimestega vestlema, sööma salatit ja torti ning andma aru selle kohta, kuidas elame ja mida teeme. Mina shokeerisin üldsust teatega, et ma ei käigi tööl, aga poiste osas ei hakanud väga detailidesse laskuma, lihtsalt pole jaksu näha kõiki neid mõistev-süüdistavaid pilke. Ämm püüdis igati minuga sõbralik olla, kiitis minu maali (see on ka üles pandud nagu selgus) ja pitsat ja seeni, ma lasin tal seda teha, eksole. Ja äi oli muhe nagu alati, viskas nalja ning toppis meile kaasa terve lambakintsu ja hunniku verikäkke, kuna üks tema oinastest, mida ta suvel maal kasvatas, oli oma otsa leidnud, et inimeste kõhtu täita. Lõppeks olid kõik rahul ja kui kõhud täis ning jutud räägitud, siis sõitsime läbi öise Lõuna-Eesti jälle koju tagasi. Kodus ootas meid suur hunnik Seti väljaheited, kes oli niigi pidanud päev otsa jalad ristis kannatama, aga noh, nii see elu juba on - koeralt ei saa oodata, et ta oskaks tualetti kasutada või ise välja pissile minna. Ja kui vanem poig ei võta toru ning teda ei saa saata koera pissitama, siis juhtubki nii nagu meil seekord juhtus.
Muidugi oli mul suur hirm suguvõsa üritusele minna. Kuna ma kord olen paaria ja pole ämmaga aastaid tegemist teinud, ja tema teatavasti on Pühak, siis kartsin, et mind hakatakse seal kuidagimoodi peetima või halvustama. Õnneks ei juhtunud midagi sellist ja tegelikult ma ikkagi arvan, et laste jaoks on vanavanemate olemasolu vajalik ning et minul pole õigust seda keelata. Nad saavad kunagi ise otsustada, mis või kes nende jaoks oluline on. Ja oma äia olen ma aktsepteerinud koguaeg, kuigi ta ajab mul vahel harja punaseks. Samas on ta väga tegus inimene, püüab meidki omal moel aidata ja ega mina teda ikka ju ümber kasvatada ei saa. Las tema olla nagu ta on. Ämmaga ma sõbrustama nii ehk naa kunagi ei hakka, aga vähemalt suudan ma temaga ühes ruumis viibida ilma, et tekiks tahtmine end kuhugi üles riputada. Seegi on väärt tulemus.
Võtan sügisest viimast, sest veel on päikesepaistet, veel on soojust, veel on rohi roheline ja puud lehti täis. Varsti saabuv pime aeg tundub tänasel päikeselisel päeval olevat mägede taga. Ja kui lapsed ei kakleks, siis arvaksin, et olen paradiisi sattunud.
Kudzu

reede, 24. september 2010

Tee...

vaatasin eile filmi. See oli tegelikult üks väga masendav vaatamine, mis äratas hulga mõtteid selle kohta, kui oluline on väärtustada inimesi, kes meie ümber on ja seda elu, mida me hetkel saame elada, isegi kui vahel on elamine valus ja vastumeelne. Võib juhtuda asju, mis ei ole meie kontrolli all ja me kaotame ühe hetkega oma turvalise maailma. Ja et väga keeruline on jääda inimeseks olukorras, kus inimlikkus on ammu kadunud. Muidugi oli filmi lõpp siiski elujaatav (lendu tõusnud täiesti elus põrnikas, inimeste leidmine, kes olid üleüldiselt head ja muu hulgas ei söönud ära oma lapsi), sest nii masendava filmi lõpetamine ilma positiivse noodita tekitaks liiga suurt frustratsiooni. Minu ajus hakkasid koheselt tööle mõtted selle kohta, mida mina oleksin teinud, kuidas mina oleksin oma peret aidanud, kas ikka tõesti midagi ei kasvanud, mida oleks andnud süüa (lääne inimesed ei oska ju niitigi nõela taha ajada, kartulikasvatusest rääkimata), miks ei köetud elamist puudega, mida vedeles kõikjal lademetes, miks ei kasutatud sõjavägede reserve, mis on ometigi olemas ja kust oleks saanud kurjade kannibalide ohjeldamiseks relvi alates suurtükkidest lõpetades revolvritega (noh, ja nemad oleksid muidugi saanud enese kaitsmiseks kasutada mõnd pisikest, kuid tõhusat raketti - maa-maa tüüpi vms) ja lõppude lõpuks, teades valge inimese ületarbimismentaliteeti, siis oleks pidanud sooje riideid (sh puhtaid riideid) ja jalanõusid jaguma kümneteks aastateks ning keegi ei oleks pidanud kandma narmendavat kampsunit ja lagunenud mütsi. Ja et kuidas pärast aastatepikkust elamist katastroofijärgses maailmas ikka veel jagus täiesti töötavaid tulemasinaid? Siiski pean vajalikuks mainida, et tegu on hea filmiga, mis vääris vaatamist, olenemata sellest, mis kentsakaid mõtteid ta minus ka äratas (ja mis on võib-olla minu mõistuse kaitsereaktsioonid nähtud õudusest jagusaamiseks).
Edasi mõeldes tundub loogiline, et eestlased kuuluvd kindlasti ellujääjate hulka. Meie naised suudavad kududa ja heegeldada ja õmmelda, oskavad lillepotis kartuli kasvama panna ja metsast risu korjata ning ei jää kurvalt ootama, millal saabub viimne hetk ja tuleb elu kas lõpetada või lapsed supiks keeta. Me kaldun arvama, et kõik võõrväed, kes siit läbi on rümanud, on meile õpetanud ellujäämisoskusi, mis on juba geenidega kaasa antud ja abitu eurooplase või ameeriklase lööme me selles võitluses kindlalt üle. Sest me lihtsalt oleme ellujääjad, tahame või ei. Samas tuleb tunnistada, et üleüldise maailmalõpu olukorras eelistaksin mina mitte tõestada oma suurepäraseid ellujäämisoskusi ja seda, et teen vajadusel peedist pesumasinale trumli või vannist padja.
Viimasel ajal ongi põhiteema globaalne külmenemine ning osa inimesi on juba paanikas ja murest haiged. Neil on kahju inimkonnast, eriti pisikestest lastest, kes kõik külma käes hukka saavad. Kas mitte ei ole niisugune nutt ja hala üks eriti priske põhjus keelduda elamast siin ja praegu? Et ei peaks praegu hoolima inimestest ja eriti pisikestest lastest, kes igas maailma nurgas nälga ja janu kannatavad, või isegi neist inimestest, kes on meie oma sugulased ja pereliikmed? Aga no nende aitamine oleks siiski liiga konkreetne tegevus, parem on muretseda abstraktsete probleemide pärast, mis tegelikult kuidagi puudutada ei saa, sest maailma lõppu pole näha kuskil ja kui see siiski peaks tulema, siis inimkonna lõpp on viimane asi, mille pärast pisaraid valada. Selles olukorras tegeletakse ainult ellujäämisega, mis on inimesele kahjuks juba instinktide tasandil sisse keevitatud.
Ema helistas. Kõne pikkus 6 minutit. Talle tuli külaline ja ta ei saanud rohkem rääkida. Mina ei osanud midagi rääkida. Valetada ei viitsi ja ausalt rääkida ei ole mõtet. Mnjaa, selle taustal tundub mure Golfi hoovuse pärast täitsa nunnu meelelahutusena.
Kudzu

neljapäev, 23. september 2010

Koolis käidud...

nagu niuhti. Tempo on selline olnud, et vaata ja imesta. Väga piinlik oli hilineda loengusse seetõttu, et kõht noris sööki ja lõunapaus juhtus olema 20 minutit. Ilmselt peab edaspidi endale purgisupi kotti toppima - on odavam ja ikkagi soe söök, sest mikrolaineahju kasutamise võimalust pole meilt veel ära võetud. Võeti kohviautomaat, mis tegelikult polegi suurem õnnetus, kuna kohvi oli üle mõistuse kallis ja lisaks veel ka lurr. Muidugi on kütmata auditooriumites igasugune soe jook teretulnud, see on praktiliselt ainus võimalus end vähegi loengulainel hoida. Ja et keedukannud on jätkuvalt olemas, tuleb ainult teepakikesed kaasa võtta. Muidugi võib ka termoteki kotti pista või suurräti või tavalise teki. Kuna ma püüan minimeerida kaasavõetud asjade hulka, siis kasukat, vilte ja karvamütsi kahjuks kaasa tarida ei õnnestu - hambahari ja öösärk tuleks sel juhul jällegi koju jätta. Eestimaa sügis, jaa, saabub nii ootamatult, ja kütteperioodini tundub olevat miljoneid aastaid!
Ameerika õppejõud osutus igati meeldivaks prouaks, mingit probleemi tema jutust arusaamisega ei tekkinud ja ise sain ka oma kodutöö kohta kõik olulise ära öeldud. Kodutööde maht on muidugi võimas, seega pean oma vaba aja ikkagi koolitööde alla paigutama. "Meeldiv" uudis on see, et meie bakatööde uurimisprojekti juhendajale esitamise tähtaeg on 1. märts 2011. Mis tähendab, et bakauurimus tuleks paigutada sellesse aastasse st alustada juba novembrist, tere ja tore! Ilmselt pean ma oma suurepärast laialhaardelist projetki kõvasti kärpima, kuna aega lihtsalt ei jätku. Teisalt, 25 lk mahuga töö on ju pehmelt öeldes naljategemine - ma saan enam-vähem soojenduse tehtud nende lehekülgede pealt. Meil oli omal ajal 40 lk ja see tundus täitsa normaalne olevat.
Minu hea sõber R valgustas mind ühe põneva raamatu osas. Kavatsen seda kindlasti lugeda, soovitan teistelegi. Tõeliselt valgustavalt mõjus mulle teadmine, et paljud naised on hädas sellega, et peavad end lollideks, kes on suutnud osavalt oma lollust varjata ja ootavad hirmuga, millal ometigi teiste inimeste silmad ses suhtes avanevad. Minule on see väga tuttav tunne, kusjuures ma olen oma mõtteid edasigi arendanud ja loonud teooria, et need inimesed, kes mind kiitma juhtuvad, on ilmselgelt ise rumalad, nad ei näe minu vigu ja ebakompetentsust. Kui aga keegi kritiseerib, vaat see on siis tark inimene, kes teab Tõde minu isiku kohta: et ma olen kobakäpp, rumal ja saamatu inimeseloom (ehk siis kinnitab minu minapilti). Kusjuures ei suuda mina välja mõelda, kuidas nii juhtunud on. Vaatan lihtsalt ammulisui kõiki teisi, kes nt lõdva käega teevad teraapiagruppe, omamata selleks vähimatki ettevalmistust, aga mina, näed, ei saa, sest haridust pole piisavalt, oskusi pole piisavalt, kogemusi pole piisavalt.
Minu 5 minutit kuulsust möödus jälgi jätmata. Filmikeses siiski oli olnud väike lõiguke meie etendusest. Draamaõppejõud küll kinnitas, et ma olevat olnud väga ilus (homeeriline naer!) ja häbeneda polnud miskit. Mulle see ilu koht eriti muret ei valmistanudki, pigem see, et ma olen lihtsalt üks naeruväärne diletant, aga see selleks, nüüd on film õnneks ära olnud ja kuna polevat tegu just maailma parima taiesega, siis rohkem seda ka näitama ei hakata. Hurraa, see jama möödus minust siiski ringiga!
Muus osas: MM-ile meeldib eelkoolis kõige rohkem vahetund. Ja noorem poeg pole oma dokumente ikka koolist kätte saanud, sest mingid õpikud on viimata. Nii ta siis elab oma elu, hoolimata vähematki sellest, mis on sellise elu tagajärjed ja ma ei näe enam ühtki võimalust, kuidas teda siit kilomeetrite kauguselt motiveerida oma elus ise vastutust võtma. Ma saan aru, et peaksin sõitma saarele, tal käest kinni hoides kõik asjad korda ajama ning oma lapsukese koju tooma, aga see kinnistaks ikka ja ainult teadmist, et tal endal pingutada ei tule. Mu süda tilgub verd, kui ma mõtlen, et ta peab väga vähesega läbi ajama, aga kui muudmoodi mõistust pähe saada ei ole võimalik, siis pean oma südamevalu lihtsalt ära kannatama.
Kes kannatab, see kaua elab! Mina isiklikult eelistaksin lühikest ja kannatusevaba elu!
Kudzu

pühapäev, 19. september 2010

Kvartaalne ennustus...

ütleb, et on halb ja läheb veelgi halvemaks, kuid ärge muretsega, saab ikkagi minna veel-veel-veel halvemaks. Ja see kõik on ainult arengu huvides! Ja kui päris halvaks läheb, küll siis areng ka tuleb, ei ta tulemata jää! Vaat niimoodi rääkisid ruunid ja igasugused muud ennustusvahendid minule laupäevasel Padjaklubi korralisel üritusel, mis oli rahvarohke ja meelolukas nagu Padjaklubi üritused alati on. Kusjuures ma pole nii hullusti, et silmist vesi jookseb, juba hulk aega naernud. Jätkasime naeruteraapiaga ka täna, lugedes Morgiega vaheldumisi valjusti ette Iina Aasamaa legendaarset teost "Käitumisest" (1970-nda aasta väljaanne) ja saime niimoodi teada tuhendeid kuldseid tõdesid sellest, kuidas on sünnis elada ja olla, süüa ja abiellu astuda, rannas lebada ja toolil istuda. Morgie oleks peaaegu rongist maha jäänud, sest valgustatuks saades ajataju lihtsalt kaob. Minu soovitus teile, kallid lugejad, on raudselt lisada kohustuslike raamatute nimekirja eeltpoolnimetet üllitis, on garanteeritud hea tuju pikaks ajaks pluss teadmine, et te pole kindlasti mitte maailma kõige suuremad tänitajad ja kibestunud väikekodanlased. Pr Aasamaa paneb igal juhul pika puuga ära! Jah, klassika ei kaota oma väärtust kunagi (saab kasutada ju tõesti mitmel otstarbel alates lugemisest kuni ...).
Raamatutest rääkides on minule koolist antud ülesanne koostada nimekiri asjadest, mis annavad turvatunde sh raamatud, filmid, muusika jne. Esimese hooga hakkasin raamatuid reatama, neid võiks olla nimekirjas 5. Võite igaüks ka endale sellise nimekirja kokku panna, et kui ikka areng muutub väga kiireks ja elu teeb pidevalt uperpalle, siis on hea pugeda mõne teose sooja või ehk ka jaburasse maailma ja vähemalt mõneks ajaks arengud kõrvale visata. Aga jah, siis nad on, need raamatud, mis on minu jaoks soojad, turvalised ja armastavad: Lindgreni "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses", Durrelli "Minu pere ja muud loomad",Janssoni "Muumitroll" (see sinine paks väljaanne), Bunini "Hämarad alleed" ja Madseni "Jutustada inimesi", mis konkureerib Marquezi "Sada aastat üksildust" raamatuga. Neid raamatuid pean ma aeg-ajalt üle lugema, nt reedel lugesingi üle "Väikese Tjorveni...", mis oli täpselt nii hea ja paremgi veel, kui ma mäletasin ja haakub minu eluga rohkemgi veel (sest ka mina olen leidnud endale kodu kaugel meres, mis siis, et et kellegi teise omandis).
Me oleme pidulikult kutsutud abikaasa tädi sünnipäevale. Saaksin koos ämmaga lauas istuda, mõelda vaid! Kas ma tõesti jätan kasutamata võimaluse küsida, kuidas ta leidis lahtise kanalisatsioonikaevu? Mnjaa, tundub liiga hea võimalus niisugune väärtuslik informatsioon mööda külgi maha lasta joosta. Varustatuna Iina Aasamaa pühade tõdedega saaksin vastu ka Lohe Gorõnõtshile, ämmast rääkimata (serviti, ikka serviti, ütles siil Kalevipojale, kes oleks tegelikult ka vajanud lauakoorma asemel üht kena teost, millega pahalased lapikuks lüüa. Kahjuks puudusid meie kaugetel esivanematel nii lugemisharjumus kui sündsa käitumise põhitõed, mille sõnastas tuhandeid aastaid hiljem pr I.A. Olgu ta tuhandest tänatud!)
Kudzu
PS Hoidja jätkab samamoodu kui varem. Üks probleem suutis end ise ära lahendada!

reede, 17. september 2010

Kuidas nautida nohu?

Ausalt, mina ei tea. Tean vaid, et nohu on väga ebameeldiv ja väga tüütu. Haige ju nagu ei ole st palavikus, samas on väsimus suur ja pea valutab, istud kesk täisnuusatud pabertaskurättide hunnikuid ja lürbid raviteesid. Meie kliimas on nohu tavaline nähtus, ei anna privileege voodis lebada ja kodustest toimetustest keelduda, kuigi iga liigutuse tegemine võtab topeltenergia. Ma olen pehmelt öeldes tüdinenud, tahaksin täiel ninal hingata ja nautida sügisest lõhnabuketti (õunad, kreegid, märg muld, vihm ja õige natuke kõdu). Aga ei, ärkasin, pea umbne ja nii läheb aina edasi. Ma ei tea ka ühtki efektiivset nohurohtu, sest nagu ütleb rahvatarkus: ravid nohu, kestab seitse päeva, ei ravi, kestab nädala. Ütleme siis nii, et nohu on nagu tüütu sugulane, keda sa endale ise võrgustikku iialgi ei valiks, aga veresidemete tõttu pole võimalust keelduda temaga suhtlemast.
Püüan end kuidagi vee peal hoida, lugedes kohustuslikku kirjandust. Väga põnev viis teadmiste hankimiseks on googlebooks, kust ma leidsingi vajaliku raamatu. Kahjuks puudusid nii mõnedki leheküljed, mistõttu kogu point jäi mulle pehmelt öeldes segaseks. Sain küll teada, et kunstiterapeut peab tundma kõiki materjale ja vahendeid, alates kriitidest kuni savini välja, aga see on enam-vähem kõik, mis meelde jäi. Kui ikka lehekülg lõpeb ja järgmine lehekülg on avanud juba täiesti uue teema ning seda lehekülge pole, siis on raske matsu jagada. Tunneli loomine ülikooli serveriga selleks, et vajalik raamat kusagilt mujalt andmebaasist kätte saada, tundus minu nohusele peale ületamatu raskusena, seda enam, et mõningatel juhtudel olevat peale tunneli käivitamist lõppenud igasugune koostöö arvutiga. Et arvuti on minu peaaegu ainuke võimalus maailmaga suhelda, siis ma igaks juhuks ei hakanud üldse katsetamagi. Ja eks ma esmaspäeval viskan raamatule veel ühe pilgu peale, et nö mälu värskendada.
Kogu aine tundub oi kui raske. Mitte kirjanduse lugemine võõrkeeles, sellega ma harjusin juba TÜ-s, pigem enda tunnete sõnastamine inglise keeles. Kui ka supervisooni hakkab tegema emakeelena inglise keelt kõnelev kodanik, siis mina pehmelt öeldes satun raskustesse. Asjad, mis on väga olulised ja väga isiklikud, võiksid siiski toimuda minu emakeeles. Lisaks tuleb täita protsessipäevikut, jällegi inglise keeles. Et mida ma mõtlen ja tunnen ainet läbides. Kardetavasti tunnen ma end läbikukkujana, aga kuidas seda nüüd siis sündsalt võõrkeelde tõlkida? Muidugi on võimalus sinna panna ka oma töid (milliseid? minu produktiivsus hetkel on kahjuks olematu) ja siis selgitada inglise keeles, et mina ma mõtlesin ja tundsin neid töid tehes? Mnjaa, saab olema kahtlemata põnev üritus. No aga eks näis, ma pole õppejõuga veel isiklikult kohtunud, ehk saan siiski hakkama ja kui ei saa, siis tuleb muidugi end välja regada, sest põhimõtteliselt on see aine mul kohalike õppejõududega läbitud, lihtsalt oli soovitus osaleda.
Mind jubedalt häirib, et ma pole kunsti õppinud. Olgu, mul on ilmselt mõningad eeldused asjaga tegelemiseks ja tegelikult ma ju suurema osa oma lapsepõlvest joonistasin - tõesti iga päev. Samas kõiki materjale ja tehnikaid ma ei tunne, ei ole kunagi proovinudki, nii et tekib küsimus, mida ma siis õieti kasutada saan peale õlipastellide ja tempera? Joonistamise osas ma suudan küll vahet teha, kui inimese töös on miski teisiti kui võiks ehk siis leida asju, millest tuleks rääkida. Aga see on ainult osa tervikust. Vahel mulle tundub, et Kunst asub minu jaoks kusagil väga kõrgel ja kättesaamatul pjedestaalil, kuhu mina tõesti ei ulatu ja see takistab mul oma õpinguid lõdva käega võtmast. Ega siin muu ei aitagi, kui edasi teha, muudkui teha ja teha. Kunstiprojekti osas on mul juhendaja, kes mind juba praegu tagant utsitab, mis siis sellest, et minu nohusesse pähe ei mahu eriti palju mõtteid. Ja õnneks tuleb seda kaitsta suve alguses, on aega, et midagi suurt ja ilusat välja mõelda. Eelmisel aastal kaitstud tööde tase vastas EKA bakaõppele, nii et nalja pole.
Mnjaa, elu on lill! Kellegi teise vaasis!
Kudzu

neljapäev, 16. september 2010

Sõnadeta...

mu sees kasvavad sõnad, rääkimata jutud - kurvad, rõõmsad ja õudsad, luuletused ja naljalood. Kõik need on minu sees ja otsivad väljapääsu. Inimene, kes Sa kuulad mind, leia mind üles. Leia mind üles, sest ma ise ei jaksa Sind otsida. Ütle mulle, et minu sõnad on Sulle tähtsad, ütle, et Sa tahad minu lugusid kuulata. Ütle mulle, et miski pole olulisem, kui anda inimesele võimalus oma sõnad voolama lasta, et ei tekiks uppumisetunnet, et kurk ei oleks sõnadega kinni nööritud, et see tunne - ma olen ebaoluline, minu sõnum on ebaoluline, minu tunded on ebaolulised - et see tunne kaoks.
On päevi, kus ma verbaalselt suhtlen mõned laused päevas ja needki vahetatud oma lastega. On päevi, kus ma ei näe ühtki täiskasvanut peale oma abikaasa, vaid olen vang omaenese kodus, sest mul pole kuhugi minna, mind ei oodata kusagil. Päeval mu mees teeb tööd ja teda ei tohi segada, õhtul on lastel trennid ja siis tuleb õhtusöögi aeg ja laste magamapanek ja juba jääbki minu mees magama ja me ei vaheta sõnagi võib-olla õhtu jooksul. Ma istun õhtuti teleka ees ja püüan oma üksindusest pääseda teiste inimeste elusid vaadates. Natuke aitab isegi. Ja vahel on mul tunne, et inimene, kes mu kõrval magab, on mulle võõram kui mistahes tegelane telekaekraanilt.
Kui ma ütlesin oma mehele, et mu sõber tappis end ära, siis ta vastas, et tal tuleb kohe oluline kõne ja räägime pärst. Täna kui ma tahtsin kurta muret, et kuidas ma saan hakkama ingliskeelse ainega, siis ta muudkui nihkus ukse poole ja kui ma lõpuks küsisin, kuhu sa lähed, vastas ta, et alla riideid vahetama, et saaks poodi minna. Jah, lõunasöögist rääkimine on ainus teema, mis meid veel seob. Kui ma olen pealinnas, siis me räägime palju, siis on telefon sidevahend ja siis millegipärast mu mees viitsib mind kuulata ja leiab selleks aega - isegi tööajal. Et kui suhe pole päris reaalne, siis kärab küll. Ahsoo, kodus me suhtleme msn-is ka. Mina olen ülakorrusel, tema all ja omavahel suhtleme msn-is. Siis ma ilmselt segan teda vähem, või olen vähem elus, ikkagi virtuaalne suhtlus. Aga videokõnesid ma keeldun küll tegemast. See on ikka täiesti liig!
Milleks elada koos, kui elatakse eraldi? Ma ei ole sellest iialgi aru saanud. On see mugavus või harjumus, on see vajadus kasvõi mingigi suhte järele, kui midagi paremat pole võtta? Ühine elu, ühine majapidamine, ühised lapsed?
Ühel ilusal päeval lähen ma oma toast allkorrusele mehe töötuppa ja ütlen, et ma tapan end ära. Ja siis ta vastab mulle, et tal on praegu oluline töökõne pooleli ja pärast räägime. Mis mul siis enam öelda on...

Jaanalinnu effekt...

mida pole näinud, seda pole olemas. Nt eile ei suutnud ma vaadata üht dokfilmi ETV-st ja põhjus oli väga lihtne - selles filmis oli kindlasti vähemalt üks jupp (reklaamist nägin) meie draamaeksamist. Paljas mõte end telepurgist näha (kuigi ma pole kindel, kas mind üldse näidati) ajas peaaegu hulluks, mistõttu jätsingi kogu filmi vaatamata ja ei hakanud ka siin blogis mainima, et siukene asi on. Kui keegi avastas, tore!, aga mina pole näinud ja ei tea mitte kui midagi ega tahagi teada! Rahuldan oma edevust muudes valdkondades kui ajakirjandus, mis meil siin Eestis kahjuks kolletub hullemini kui sügisesed puud. Viimaste puhul on lootust, et kevadel lähevad nad jälle mahlaselt roheliseks, mida kahjuks ei saa öelda meedia kohta. Sinna süsteemi on parem üldse mitte sattudagi.
Praegu on mul tunne, et kogu organism koosneb ainult ninast ja sellest ollusest, mida minu vaene nina toodab. Aevastamine, pabertaskurättide hunnikud, läbi suu hingamise mõnud - jaa, see kõik on mind tormituulena tabanud. Vastik vindumine - oleks siis vähemalt korralikult haige, et viskad end voodisse, nõuad puuvilju ja mahla, kurvastad oma raske seisundi üle - ei, sellist asja ei ole. On vaid pidev kehv enesetunne, punaseks nuusatud nina ja kohutav väsimus, mis ei lase elust rõõmu tunda. Isegi kui on vähe asju, mille üle rõõmustadati, siis midagi ju ikka leiab. Näituseks on mul olemas bakatöö juhendaja, kes andis oma nõusoleku, see on ju tore; MM-ile meeldis eelkoolis, tegime eilegi kodus järgi asju (see ei meeldinud mulle, mis teha, kellegi õpetamine ei ole just minu valdkond); eile tegin nagu naksti ära kodutöö (joonista oma pere, nii et pereliikmed on kujutatud köögivlijade, puuviljade või loomadena). Ma siis tegin meist kõigist köögiviljad: mehest kõrvitsa (suur, turvaline, kodune), endast sibula (seest siiruviiruline, pealt?...), poistest porgandid (annavad maitset, noh, ja porgand on nii arhetüüpne mehelikkusega seotud köögivili, et pole vist vaja hakata seletamagi) ja tüdrukutest punase ja kollase tomati (kiired, veerevad, säravad, värvilised). Väga huvitav oli seda tööd teha, sest mul polnud palju värvipliiatseid, pidin õige tooni saamiseks kombineerima, pilt tuli hästi välja ja on mõnusalt kodune, oma pereliikmete kujutamine köögivlijadena tuli kergesti, kohe teadsin, kes on mis. Väga muhe ühesõnaga! Nüüd aga hakkan lugema kohustuslikku kirjandust, kiire on juba ja peab end kätte võtma!
Ja kui teid vaevab sügiskaamos, siis tehke enda perest ka üks köögiviliju kujutav pilt (või puuvilju või loomi).
Kudzu

kolmapäev, 15. september 2010

Nina nollis...

mul on nohu. Nii armsalt sügisene tunne - nina on umbes ja pea pulki täis, kõik muutub kiiresti ja läheb järjest segasemaks. Nagu sibula koorimine - muudkui tuleb kihte maha ja muudkui nutad, aga lõppude lõpuks on sibul tervislik ja mulle maitseb ka, söön seda isegi toorelt kas võileival või salatite sees. Eks sügisega ole sama lugu - asjad muutuvad kiiresti, lehed langevad, maailm tahab end talveunne sättida ja vabaneb kõigest, mis võiks üleliigseks osutuda. Või siis hangib endale varusid, mis aitavad talve üle elada.
Suvi on konserveeritud ja purki pandud. Palju oli ilusat, mida talvel üles soojendada, kuigi ma ütlen ausalt, et mulle väga suur kuumus ei meeldi, on raske taluda. Üsna pikk aeg kulus palavusega kohanemiseks ja nüüd tuleb jälle kiiresti ümber kohaneda suhteliselt jaheda ja ootamatult alanud sügisega. Eks siis sellest ka nohu, aga see kõik on tegelikult tühiasi. Sest kui ma leidsin üles oma koha siin päikese all, seal kaugel saarel üksildases talumajas, siis järelikult oli väga hea suvi. Oma koha leidmise lugu on nagu Melkersonide reis Soolavaresele, ja eks meiegi perekond ole väheke segane kooslus nagu Melkersonid. Kui äi teeb teoks suurejoonelise plaani meie maamajakene sel aastal lõpuni valmis ehitada, siis me saame teha vahetust - tema saab Setumaal seeni korjata ja meie saame saarel lambaid kasvatada.
MM-il oli täna esimest korda eelkool. Tegelikult algas see juba eelmisel nädalal, aga kuna keegi seda meile ei teatanud, siis me ei osanud ka ise uurida. Õnneks õpib ka minu õelaps samas kohas ja nii me saimegi eile õhtul ootamatult teada, et kool algas juba eelmisel nädalal. Igatahes täna oli MM tunnis, kaasas Pänni (pandakaru, kes on suvel seigelnud ja olnud kaua ära ning lõpuks jälle lapse juurde tagasi jõudnud . "Minu poeg!" karjatas MM, kui Pänni jälle koju tuli) ja olevat ka kenasti kaasa töötanud. Muidugi ei olnud meil kodus mingeid muid vahendeid, kui minu kunstitarbed, mille hulgast leidsime mõned harilikud, kustuka, teritaja ja metallikvärvipliiatsid, mis olid kenas plastiktopsis asendamaks pinalit, mida meil muidugi ei olnud õhtusel ajal enam kusagilt võtta.
Sunnin end kooliasjadega tegelema. Praktikapäevik tuleb vormistada, tekitada kunstitöö ja lugeda läbi hunnik artikleid ja peatükk raamatust, mida raamatukogus ei leidu ja mis Krisostomuse poes maksab umbes 760 eeku ehk siis ma ei hakka seda üldse ostmagi. Eks ma uurin, kas kuskil netiarvarustes on mingeid lehekülgi saadaval, et loen siis nii palju kui kätte saada õnnestub. Nohuse peaga muidugi on iseküsimus, mis mulle üldse meelde jääb, aga no eks näis.
Kudzu
PS Üksiti annan teada, et lauba, 18. septembril toimub Padjaklubi korraline koosolek minu juures. Kõik uued ja vanad liikmed on oodatud! Kaasa võtta lapsed, näputöö ja nii hea kui halb tuju!

esmaspäev, 13. september 2010

Kummardus loojale...

kuulan Arvo Pärdi muusikat. Ma pole kunagi varem teda kuulanud, mitte et mul oleks tema muusika vastu midagi, pigem seepärast, et ma olen vaikuseinimene. Aga olen nüüd kuidagi sattunud selle muusika lummusesse ja ei saa enam järele jätta.
Ma ei väsi imetlemast inimesi, kellele on antud võime näha ja kuulata sügavamaid tasandeid kui meil, lihtsurelikel. Heliloojad ja kunstnikud, kes oma töödega suudavad meis panna kõlama tunded, mida me peidame ja sageli ka eitame. Et vaatad mingit maali ja tunned, kui rahulikuks kõik muutub. Või muusika, kus on sinu lein, sinu kurbus, sinu valu edasi antud nii nagu sa ise kunagi ei oskaks. Et on siin maamunal inimesed, kes kuulevad enda sees muusikat, kes suudavad selle kõik ka üles märkida - see on midagi geniaalset.
Muusika seest tulles on kuidagi kõrvaline mainida, et uuest aastast ei ole mul enam seda vähestki tööd, mida ma siiani tegin, kuna linn ei pea vajalikuks meie teenust enam rahastada. Et ma kaotan kõik kontaktid selles linnas, selle vähesegi, mis mulle siia alles on jäänud. Et minu maailm sulab kokku pisikeseks valusaks punktiks, kuhu jääb ainult minu perekond ja ehk ka kool, kui ma suudan kuidagi end kokku võtta ja üldse kooliga tegeleda. Ja see on hirmutav ja ehk ka märk sellest, et on aeg. On aeg oma kompsud kokku korjata ja edasi liikuda inimeste maailma enne kui ma veel kummalisemaks muutun kui praegu. Või siis vastupidi, põgeneda veel kaugemale üksindusse, sinna, kuhu ma olen suurema osa iseendast maha jätnud. Sinna, kus pole inimesi, kus on ainult tuul, meri ja mõni üksik äraeksinud metssiga.
Kudzu

pühapäev, 12. september 2010

Järjekordne püha...

ehk siis täna on vanavanemate päev. Jälgides seda, mis toimub minu ja minu sõprade vanemate rindel, on tõesti kena, kui seda päeva ka riiklikult tähistatakse. Äkki siis mõni vanavanem võtab kätte ja meenutab, et tõepoolest - kusagil on mõningane kogus lapselapsi, kellele võiks natuke huvi ja aega pühendada. Mis ei ole kindlasti võrreldav sellega, kuidas pühendusid lapselastele meie vanavanemad. Aga ajad olid teised ja kui 55-selt pensile jääda, eks siis olnudki rohkem võimalusi sukka kududa ja muinasjutte vesta. Tänapäeva vanavanemad on sportlikud ja noortepärased pluss tööga hõivatud, küllap nad annavad niigi parima, milleks võimelised on.
Mis veel uudist? Vanem poiss on haige, mingi viirus ilmselt. Istub teine sõbra pool, eile viisime talle natuke nosimist ja raviteed, püüame kontakti hoida ka telefonitsi ja leppisime kokku, et kui hullemaks läheb, siis ta helistab, et tulla ema tiiva alla kosuma. Isegi, kui ema tiib on kondine ja räsitud ning kulbiliigutamisest kange. Nimelt üritan ma tegeleda 13 kilo seentega, mille metsast koju tassisin (see kaal puudutab puhastatud seeni, kui palju neid enne oli, ei jaksanud välja uurida). Oli kuuseriisikaid, oli puravikke, oli lambaseenikuid, kaseriisikaid, kitsemampleid, männiriisikatest rääkimata. Viimaseid ma lihtsalt ei viitsinud korjata. Seeneretke lõpetuseks käisime ka maal, veendusime, et majake on elu ja tervise juures, abikaasa tõstis ehitusmaterjalid varju alla ja vestles pikalt naabripapiga, kes on äraütlemata muhe tegelane. Leidsin ühe pisikese tammepoja oma suure vapipuu hõlma alt, selle istutasin aeda maha ja nüüd loodan, et ta ikka juurdub ja jääb siin kestma. Kõik olid eluga rahul peale MM-i, kes nurises, et me ei olnud maal piisavalt, aga eks seda viga saab siis tulevikus parandada (ja oleks ka imelik, kui meie laps oleks kõigega rahule jäänud, sündinud kriitik nagu ta on).
Kuidagi on nii läinud, et juba teine sügis algab teatega kellegi enesetapust. Sügis ongi raske aeg inimeste jaoks, kes on õrnemad kui enamik teisi. Annaks jumal meile oidu reageerida, kui tajume teisi hädas olevat. Elada ülejäänud elu teadmisega, et tegelikult oleks saanud inimest aidata, see pole kerge kellelegi. Kuigi samas on asju, milele kätt ette ei pane ja kus otsus on nii kindlalt tehtud, et mingid sõnad ega teod ei pane inimest maailmale teisiti vaatama. Ikkagi kurb ja kahju, kui noored inimesed, kellel elu alles ees, otsustavad selle hoopiski elamata jätta. Alati on lootust, et miski muutub paremaks (ja vastupidi muidugi ka - selle piirini ei tahaks keegi jõuda).
Nüüd komberdan ma alla seenepoti manu ja jätkan oma püha üritust, aga rohkem ma sel aastal ilmselt seenele ei lähe ka, sest mis liig see liig. Kes need lõpuks kõik ära sööb?
Kudzu

reede, 10. september 2010

Seal, kus sõnu ei ole...

hetk tagasi sain teada, et üks inimene, kes on mulle olnud lapse eest, on elust lahkunud. Ma ei tea, kas ta lahkus omal soovil või mingite muude asjaolude tõttu. Tean, et ta oli suitsiidne ja ma olen teda mingil perioodil palju toetanud ja aidanud. Teda ei ole enam.
Nüüd tuleb selle teadmisega edasi elada. Ja see on kuradi raske! Sest äkki mina oleksin saanud teda aidata. Äkki oleksin mina saanud öelda talle need sõnad, mis inimesi elus hoiavad. Kunagi ju sain sellega hakkama. Miks ma ei helistanud talle ise või ei meilinud, see pole ju raske. Miks ma ei hoolinud piisavalt. Miks miks miks miks...
Isegi kui inimene lahkub loomulikul teel, on talle vaja, et ümber oleksid hoolivad inimesed. Et antakse mõista, et teine on oluline. Ollakse olemas. Muidu on ühel hetkel liiga hilja ja me ei saa siis enam mitte midagi teha.
Kevadel tundus, et kõik on korras... Kas ma oma meeleheites jätsin midagi märkamata?
Puhka rahus, kallis sõber! Ma usun, et see koht, kus Sa nüüd viibid, ei ole enam nii õudne nagu Sinu elu kohati kippus olema. Süütan Sinu mälestuseks küünla!

Sõbra käsi...

mul on hea meel, et leidub Inimesi, kes märkavad ja tunnevad huvi. Ja pakuvad abi ja hoiavad mälestusi ning peavad neid oluliseks. Mul on hea meel, kui osatakse pista varbad teise sussidesse ja aru saada, et paljud asjad pole olnud meie enda valikud, vaid on lihtsalt meie ellu astunud, kas me siis tahtsime või ei tahtnud. Aitäh, R!
Puugihammustus on kasvatanud endale punetava ääre ja meenutab kangesti seda lärakat, mis minu emal jala peal oli, kui ta borrelioosi põdes. Ma ootan mõned päevad veel, siis kõmbin perearsti juurde. Tundub, et sel aastal on mul olnud kõva kokkupuude igasuguste jäledate putukatega ja tegelikult võiks see ju nüüd ka ära lõppeda. Kusjuures ma ei saa öelda, et suures puugihirmus enam seenele ei lähe. Lähen ikka küll, mulle meeldib seeni korjata ja eks ma edaspidi kihvitan ennast kokku kõikvõimalike tõrjevahenditega, mis kohati tunduvad nii efektiivsed, et ka endal on toss väljas. Samas tekib õigustatud küsimus, et mis veel. Paeluss? Sõrgadega elukas? Sügelised? Jaa, võimalusi on tõesti palju. Aga nagu keegi hea inimene mulle hiljuti ütles, ei antavat kellelegi rohkem, kui ta kanda jaksab. Seega tuleb olla uhke kandevõime üle, seisan nagu raudbetoonpost, olenemata orkaanide tugevusest või maavärina amplituudist, metsikute putukate rünnakust ja üleüldisest masust.
Poiss trikitab edasi, telefonile ei vasta ja on ilmselgelt jätnud kõik tegemata, mida ta pidulikult teha lubas. Mina otsustasin, et ei pushi teda rohkem, enda asi, kuidas oma elu koraldab. Ta lihtsalt peab hakkama vastutust võtma ja ma ei saa enam kauem tema eest elada. Olen olemas, kui ta seda vajab, selge see, kuid igapäevane kohustuste meenutamine ei aita mu last, pigem tekitab juurde õpitud abitust, mis kindlasti ei ole minu eesmärk.
Seoses sügise algusega ja kõigi ebameeldivustega, mis meile siin järjest kaela sajavad, on ka kulud vastavad. Nüüd pean hakkama nuputama, mil moel veel annaks raha teenida. Fakt on, et täiskohaga töötamise kõrvalt mul kooli lõpetamisest midagi välja ei tule ja olgem ausad, pangalt võetud õppelaen on liiga suur selleks, et kool üldse pooleli jätta. Aga nagu ma aru sain, on meil tööuputus sõltlaste rindel (jaa, sain oma töötasu ka kätte), nii et võin ilmselt mitu klienti võtta.
Olen lootusetu optimist, ei saa jääda igaveseks mülkasse pikutama (kuigi tahaks).
Kudzu

neljapäev, 9. september 2010

Sedasi

Jutumärkides ja komata

kondan laias ilmas kohata

ennast pole suutnud kohata

mis siin muud kui ainult ohata

ohke mõjul kasvab ohakas

suur ja võimas pole lohakas

torgib pisut

kuid on ilus

puutuda ei saa

väetist ta ei vaja

piisab lapist maast

sirgub suureks

ja on koduks pisimutukaile

ning on mureks

aiapidajaile

Kus on, sinna antakse...

eile teatas meie hoidja, et ta viib oma lapsehoiu tõenäoliselt linnast välja, mis meie jaoks tähendab, et varsti pole meil ka enam hoidjat. Mina pole niisuguse võimalusega muidugi arvestanud, sest kevadel ta lubas kindlasti jätkata ja me oleme laste lasteaiakohad muidugi ära andnud. Ma saaksin muidugi ise ka nende järele vaadata, eksju, mul on üsna hõre tunniplaan - aga kindlasti ei saa ma sel juhul teha oma praktikat, käia tööl. Õppida on võimalik ka öösiti ja nädalavahetustel, samas kuhu ma jätan lapsed siis, kui on koolipäevad või kliendiga kohtumine? Abikaasa peab ju ka tööd tegema ja meil teatavasti pole mingit võrgustikku enam, kes meid aidata saaks. Vanem poeg elab oma elu - see on muidugi märgatav rahaline kokkuhoid, noorem poiss püüab saarel veel viimased otsakesed kokku tõmmata, seniks otsustasime teda toetada elatusmiinimumiga ehk tuhande krooniga kuus. Ma siiski ei suuda oma last täiesti ilma hooleks jätta.
Lastetoetuste summa on kukkunud 1500 eeku. Ütleme siis nii, et olen jälle sattunud vaesuse võrku, kus minu sissetulekud on alla igasuguse miinimumi. Ja isegi kui ma peaksin imekombel saama stippi, jätkub raha vaevu selleks, et mõned korrad kuus koolis käia. Kunstitarbed jms vahendid, et viia läbi uurimus, neid ikka osta ei anna. Täitsa põnev olukord!
Lisaks olen ma nii kõvasti kaalu kaotanud, et mul ei ole muud kui paar teksaseid, mis mul jalas püsivad. Suurema osa oma garderoobist pakkisin kokku ja annan ära, kui kellelegi peaksid minu riided sobima. Eilne tagasiside koolis oli üsna ühene - kuule, sa hakkad täitsa kriipsuks muutuma, mille peale oli rõõm vastata, et hakkan muutuma selliseks nagu ma terve elu olnud olen. Aga miks see nii on, kuhu kilod kaovad, sellele ma ei oska vastata. Ilmselt on mured need, mis minu pekid ära kulutavad.
Eile leidsin endalt puugi. Hammustuse koht punetab ja on valus. Ju siis jäi pea sisse vms. Või on haige puuk. Mul ausalt öeldes ükstakama, mis minuga toimub. Ei ole jaksu enam selle kõigega rinda pista.
Nii ma siis liigun ringi nagu tulnukas, kui mu draamaõppejõu sõnu kasutada. Olengi pidevalt mingis teises dimensioonis, muutun vaikselt aina läbipaistvamaks, kuniks haihtun hoopis. Ega seegi pole teab mis probleem, olen ühe eluga ära elanud kümne inimese jao, piisavalt selleks, et natuke puhkust saada.

esmaspäev, 6. september 2010

Asjalood...

on nüüd nii, et meie poiss oli koolist välja arvatud juba kevadel. Tema, vaeseke, seda ei teadnud, ja käis pool suve kooliasju tegemas, kusjuures kõik õpetajad lasid tal lahkesti aineid järele vastata. Kuna ta on täisealine, siis mulle ei hakatud käskkirja saatma ja ju siis talle ei peetud vajalikuks teatada. Nii njummi, eksole! Tänu sellele ei olnud tal võimalik minna ka ametikooli või täiskasvanute gümnaasiumi, sest ta ootas sügisest õppenõukogu ja elas teadmises, et kui ta järele vastab, siis on kõik ok. Mida ta ka juunis ja augustis tegi, kulutades oma aega ja jalavaeva nagu selgub täiesti mõttetult.
Muidugi on minu viga, et ma ei ole Korralik Lapsevanem, kes pidevalt õpetajatele meilib, helistab ja oma lapse hindeid kontrollib. Ma pole seda kunagi teinud ja ei hakka ka edaspidi tegema, sest minu jaoks vähemalt gümnaasiumivalik on lapse enda otsus ja tema vastutab oma õpitulemuste eest ise. Ja punkt! Ning kuna mul puudub igasugune vajadus teiste inimeste elu kuidagi kontrollida, sealhulgas ka oma täiskasvanud laste elu, siis muidugi on asjad nii nagu nad on. Ja ega ma ei jaksanud ka, mul endal oli ka kohutav õppeaasta koolis, mistõttu olen ma põhiliselt tegelenud ellujäämisega, et mu lastel on vähemalt mingisugunegi ema. Pluss muidugi asjaolu, et koolist väljalangemine iseenesest pole ju katastrood. Mul savi, kas mu lastel on kõrgharidus ja kas nad on ikka kõrgel ühiskondlikul positsioonil. Ma tahaksin ainult ühte asja: et nad oleksid õnnelikud ja et nad oleksid armastatud - tingimusteta armastatud.
Minu ema põhimure on, et äkki ikka poiss koliks koju tagasi selle paha ja kurja tüdruku juurest, kes on ju teatavasti kõige süüdi, vähemalt minu ema meelest. Minu põhimure on, et poiss endale viga ei teeks, sest koolid tulevad ja lähevad, aga elu on sul üks ja ainus. Ja et kuidas rahaliselt toime tulla ja kuidas teda siit kauguste tagant toetada, et ta saaks vajalikud sammud astutud. Ja et mina suudaksin antud olukorras mingit moodi toime tulla ja suhelda oma tütardega, kes pole milleskii süüdi. Saate isegi aru, et antud olukorras ma oma emalt mingit õlalepatsutust loota ei saa (noh, see polnud küll nüüd mingi uudis).
Mis mul muud teha on, kui siia kirjutada. Mitte et ma ootaks mingit tagasisidet, ma olen harjunud, et minu asjad on ainult minu asjad, ei, aga pigem see, et kusagile tuleb see õudus ju maha laadida.

Oi, elu-elukest!

Mina tõesti enam ei tea, mida ette võtta! Terve nädalavahetus läks mul muretsemise nahka, nii et koolituselt saadav kasu ei olnud väga suur. Kui energia kulub enda käigushoidmisele, siis teatavasti muuks teda eriti ei jätkugi. Sain kinnitust, et ma ei suuda kriisiolukordades olla normaalne grupiliige, kes suhtleb vabalt ja tunneb end igal pool mugavalt. Miu tunne oli, et kui saaks, siis tõmbaks raudrüü selga ja näokaitse paneks ka ette. Olla üksi, muretseda oma mured lõpuni, otsida lahendusi - see oleks minu jaoks praegu enam-vähem parim.
Mis mure mul siis on? Poiss ikka visati gümnaasiumist välja, vähemalt nii on ta aru saanud ja kuna meie laisk ja saamatu noorhärra ei suvatsenud ka kooli küsima minna, et mis siis ikka on, siis pole tal väga kindlat teavet selles osas laekunud, aga üldiselt ma arvan, et kui klassiõed nii ütlesid, siis ilmselt olemasoleva info põhjal. Et e-kooli ei pääse, siis ma soovitasin poisil klassijuhatajale meilida, et tekiks selgus ja saaks hakata lahendusi otsima. Sest täiskasvanud inimesele, kes ei õpi ega tööta, mina kahjuks ei saa rahalist ülalpidamist tagada. Sellest on mu poeg teadlik, olen teda hoiatanud. Meie ei hakka siin kartulikoori närima, et tema saaks pikad päevad magada, öösel arvutis istuda ja raha armastatud autosse paigutada. Nii kahjuks on.
Aga ega siis asjad ei piirdunud veel sellega! Pühapäeva lõuna ajal marssis söögikohta, kus ma lõunatasin, minu kunagine boyfriend, kellega meie lahkuminek ei olnud just kõige meeldivam sündmus. Ütleksin isegi nii, et kuigi see oli ette teada, oli tegu siiski väga vastiku perioodiga minu elust. Üksteist aastat pole me kusagil kokku põrganud, ja Jumal tänatud! Aga vot eile polnud mul ka kuhugi pageda ega midagi muud teha, kui vapralt naeratada ja tere öelda. Leidsin, et ei hakka mina pead seina suunas pöörama, vaid lõpetan nüüd viimaks 11 aastat hiljem selle loo lõplikult ära. Noh, et me võime viibida ühes ruumis ja ei ole vaja ´vihkava pilguga seina jõllitada. Mis muidugi ei tähenda, et ma oleksin end pärast väga hästi tundnud.
Ja siis lõpuks tuli veel teave, et ämm oli auku kukkunud!!!!!! Teate ju küll, kes teisele auku kaevab, see... Tegu olevat olnud õnnetusjuhtumiga, kus ämm ei märganud lahtist kanalisatsioonikaevu ja mürtsatas kolme meetri sügavusele nagu naksti. Midagi hullu siiski ei juhtunud, ta sai sealt elu ja peaaegu korras tervisega välja, aga ehmatus oli kindlasti suur! Mnjaa, tragöödiale ja draamale on siis proua ellu lisaks astunud ka tragikomöödia. Õnneks saab ta jätkuvalt olla etenduse staar ja jõudu talle sellest! Meie püüame oma igapäevase õudusega siin ise kuidagi toime tulla.
Kudzu

neljapäev, 2. september 2010

9 kraadi...

väljas, pluss vihm pluss tuul. Peab hakkama keskkütet kütma, kuigi puid ei ole. Ootan pikisilmi, millal kusagilt midagigi laekuks, sest tööd on ju nagu tehtud ja tahaks ikka kangesti raha saada selle eest. Teatasin täna projektijuhile väga delikaatselt, et mina sooviksin tööd jätkata siis, kui varem tehtu eest on palk arvele laekunud. Ma arvan, et tänasel päeval ei saa enam nii, et mitme kuu palk on välja maksmata. Kui lepingut ühepoolselt rikutakse, siis teisel poolel on õigus ka omapoolsed kohustused täitmata jätta, on vist nii.
Homme varahommikul lähen päälinna. Panen selga soojad riided, kindad ja mütsi ning salli, jalga uued botikud, sest vanad läksid katki, ja tegelen natuke kunstiteraapiaga, olles eelnevalt korraliku inimesena läbi lugenud ka kohustusliku kirjanduse. Päälinnas on kavas käia ka näitusel, mille avamisele ma kahjuks ei olnud suuteline minema. Loodan, et leian õige koha ikke üles.
Sügis poeb kõigisse keharakkudesse, muudab mind järjest külmemaks ja külmemaks, õhemaks ja viledamaks, läbipaistvaks nagu karge sügishommik. Vananaiste suvi ei taha tulla, on kuhugi vanade naiste saarele pakku läinud. On ainult päris ehtne tõeline sügis. Selliste ilmadega tuleb lamada kodus paksu teki all, ainult ninaots väljas, luristada kuuma piparmünditeed meega ja nautida seda, et teki all on nii hea soe. Ja turvaline.
Aga eks sügises ole ka oma võlu. Eile korjasin tunnikesega 4 kilo puravikke ja kena peotäie kaseriisikaid...
Kudzu

kolmapäev, 1. september 2010

Pisikene pai...

kunagi ei ole päris nii, et mitte midagi head kusagilt ei leia. Ja head asjad on näiteks positiivne tagasiside oma tööle. Mäletatavasti töötasin ma s-abis viimati 2008. a sügisel. Mul oli üks klient, kellega me suhtlesime tema probleemide tõttu päris tihedalt. Tema on üks neist vähestest, kellele ma andsin oma isikliku mobiili numbri. Hiljuti ta helistas mulle mingi küsimusega seoses, ütlesin, et mina ei tegele nende asjadega enam, aga et uurigu osakonnast ning andsin talle ka telefoninumbri. Täna helistas ta uuesti, et küsida veel mingit infot ja seda, kus mina täpselt asun, et tema tahaks minuga rääkima tulla. Pidin talle teatama, et sellest asutusest mind enam ei leia ja tal tuleb pöörduda nende ja teiste töötajate poole. Siis rääkis ta veel, mis asjad tema elus vahepeal juhtunud on. Ja vabandas, et tülitas mind. Ütlesin, et sellest pole midagi, et ta helistas. Sest mul oli tegelikult ka hea meel tema kõne üle. Ja just seetõttu, et ta mind mäletas, sest minu arust on tema kõne tunnustus minu tööle. Ja üksiti ka põhjendus, miks ma peaksin oma õpinguid jätkama.
Nii mõttetu, nii kurvameelne, nii hädine nagu ma ka olen, on ilmselt minus olemas pisuke alge olla empaatiline, toetav, mõistev abistaja. Et minu enda kirju elusaatus ei luba näpuga näitamist, sest mina pole miski pühak ega ütleja, kuidas oleks õige elada. Ma lihtsalt ei saa, vigade nimekiri oma elu kohta on liiga mahukas õigusemõistmiseks nende üle, kellel ka pole elus alati just suurepäraselt läinud. Jah, ma ei armasta kogu inimkonda ja ma ei taha suhelda kõigi maailma inimestega, aga kui ma juba kellegagi suhtlen, siis üritan olla südamega asja juures. Sest nagu ütlevad klassikud: ainult südamega näed hästi (kas ma mitte sellepärast ei jätagi prille pidevalt koju?)
Kudzu