Ausalt, mina ei tea. Tean vaid, et nohu on väga ebameeldiv ja väga tüütu. Haige ju nagu ei ole st palavikus, samas on väsimus suur ja pea valutab, istud kesk täisnuusatud pabertaskurättide hunnikuid ja lürbid raviteesid. Meie kliimas on nohu tavaline nähtus, ei anna privileege voodis lebada ja kodustest toimetustest keelduda, kuigi iga liigutuse tegemine võtab topeltenergia. Ma olen pehmelt öeldes tüdinenud, tahaksin täiel ninal hingata ja nautida sügisest lõhnabuketti (õunad, kreegid, märg muld, vihm ja õige natuke kõdu). Aga ei, ärkasin, pea umbne ja nii läheb aina edasi. Ma ei tea ka ühtki efektiivset nohurohtu, sest nagu ütleb rahvatarkus: ravid nohu, kestab seitse päeva, ei ravi, kestab nädala. Ütleme siis nii, et nohu on nagu tüütu sugulane, keda sa endale ise võrgustikku iialgi ei valiks, aga veresidemete tõttu pole võimalust keelduda temaga suhtlemast.
Püüan end kuidagi vee peal hoida, lugedes kohustuslikku kirjandust. Väga põnev viis teadmiste hankimiseks on googlebooks, kust ma leidsingi vajaliku raamatu. Kahjuks puudusid nii mõnedki leheküljed, mistõttu kogu point jäi mulle pehmelt öeldes segaseks. Sain küll teada, et kunstiterapeut peab tundma kõiki materjale ja vahendeid, alates kriitidest kuni savini välja, aga see on enam-vähem kõik, mis meelde jäi. Kui ikka lehekülg lõpeb ja järgmine lehekülg on avanud juba täiesti uue teema ning seda lehekülge pole, siis on raske matsu jagada. Tunneli loomine ülikooli serveriga selleks, et vajalik raamat kusagilt mujalt andmebaasist kätte saada, tundus minu nohusele peale ületamatu raskusena, seda enam, et mõningatel juhtudel olevat peale tunneli käivitamist lõppenud igasugune koostöö arvutiga. Et arvuti on minu peaaegu ainuke võimalus maailmaga suhelda, siis ma igaks juhuks ei hakanud üldse katsetamagi. Ja eks ma esmaspäeval viskan raamatule veel ühe pilgu peale, et nö mälu värskendada.
Kogu aine tundub oi kui raske. Mitte kirjanduse lugemine võõrkeeles, sellega ma harjusin juba TÜ-s, pigem enda tunnete sõnastamine inglise keeles. Kui ka supervisooni hakkab tegema emakeelena inglise keelt kõnelev kodanik, siis mina pehmelt öeldes satun raskustesse. Asjad, mis on väga olulised ja väga isiklikud, võiksid siiski toimuda minu emakeeles. Lisaks tuleb täita protsessipäevikut, jällegi inglise keeles. Et mida ma mõtlen ja tunnen ainet läbides. Kardetavasti tunnen ma end läbikukkujana, aga kuidas seda nüüd siis sündsalt võõrkeelde tõlkida? Muidugi on võimalus sinna panna ka oma töid (milliseid? minu produktiivsus hetkel on kahjuks olematu) ja siis selgitada inglise keeles, et mina ma mõtlesin ja tundsin neid töid tehes? Mnjaa, saab olema kahtlemata põnev üritus. No aga eks näis, ma pole õppejõuga veel isiklikult kohtunud, ehk saan siiski hakkama ja kui ei saa, siis tuleb muidugi end välja regada, sest põhimõtteliselt on see aine mul kohalike õppejõududega läbitud, lihtsalt oli soovitus osaleda.
Mind jubedalt häirib, et ma pole kunsti õppinud. Olgu, mul on ilmselt mõningad eeldused asjaga tegelemiseks ja tegelikult ma ju suurema osa oma lapsepõlvest joonistasin - tõesti iga päev. Samas kõiki materjale ja tehnikaid ma ei tunne, ei ole kunagi proovinudki, nii et tekib küsimus, mida ma siis õieti kasutada saan peale õlipastellide ja tempera? Joonistamise osas ma suudan küll vahet teha, kui inimese töös on miski teisiti kui võiks ehk siis leida asju, millest tuleks rääkida. Aga see on ainult osa tervikust. Vahel mulle tundub, et Kunst asub minu jaoks kusagil väga kõrgel ja kättesaamatul pjedestaalil, kuhu mina tõesti ei ulatu ja see takistab mul oma õpinguid lõdva käega võtmast. Ega siin muu ei aitagi, kui edasi teha, muudkui teha ja teha. Kunstiprojekti osas on mul juhendaja, kes mind juba praegu tagant utsitab, mis siis sellest, et minu nohusesse pähe ei mahu eriti palju mõtteid. Ja õnneks tuleb seda kaitsta suve alguses, on aega, et midagi suurt ja ilusat välja mõelda. Eelmisel aastal kaitstud tööde tase vastas EKA bakaõppele, nii et nalja pole.
Mnjaa, elu on lill! Kellegi teise vaasis!
Kudzu