Mina tõesti enam ei tea, mida ette võtta! Terve nädalavahetus läks mul muretsemise nahka, nii et koolituselt saadav kasu ei olnud väga suur. Kui energia kulub enda käigushoidmisele, siis teatavasti muuks teda eriti ei jätkugi. Sain kinnitust, et ma ei suuda kriisiolukordades olla normaalne grupiliige, kes suhtleb vabalt ja tunneb end igal pool mugavalt. Miu tunne oli, et kui saaks, siis tõmbaks raudrüü selga ja näokaitse paneks ka ette. Olla üksi, muretseda oma mured lõpuni, otsida lahendusi - see oleks minu jaoks praegu enam-vähem parim.
Mis mure mul siis on? Poiss ikka visati gümnaasiumist välja, vähemalt nii on ta aru saanud ja kuna meie laisk ja saamatu noorhärra ei suvatsenud ka kooli küsima minna, et mis siis ikka on, siis pole tal väga kindlat teavet selles osas laekunud, aga üldiselt ma arvan, et kui klassiõed nii ütlesid, siis ilmselt olemasoleva info põhjal. Et e-kooli ei pääse, siis ma soovitasin poisil klassijuhatajale meilida, et tekiks selgus ja saaks hakata lahendusi otsima. Sest täiskasvanud inimesele, kes ei õpi ega tööta, mina kahjuks ei saa rahalist ülalpidamist tagada. Sellest on mu poeg teadlik, olen teda hoiatanud. Meie ei hakka siin kartulikoori närima, et tema saaks pikad päevad magada, öösel arvutis istuda ja raha armastatud autosse paigutada. Nii kahjuks on.
Aga ega siis asjad ei piirdunud veel sellega! Pühapäeva lõuna ajal marssis söögikohta, kus ma lõunatasin, minu kunagine boyfriend, kellega meie lahkuminek ei olnud just kõige meeldivam sündmus. Ütleksin isegi nii, et kuigi see oli ette teada, oli tegu siiski väga vastiku perioodiga minu elust. Üksteist aastat pole me kusagil kokku põrganud, ja Jumal tänatud! Aga vot eile polnud mul ka kuhugi pageda ega midagi muud teha, kui vapralt naeratada ja tere öelda. Leidsin, et ei hakka mina pead seina suunas pöörama, vaid lõpetan nüüd viimaks 11 aastat hiljem selle loo lõplikult ära. Noh, et me võime viibida ühes ruumis ja ei ole vaja ´vihkava pilguga seina jõllitada. Mis muidugi ei tähenda, et ma oleksin end pärast väga hästi tundnud.
Ja siis lõpuks tuli veel teave, et ämm oli auku kukkunud!!!!!! Teate ju küll, kes teisele auku kaevab, see... Tegu olevat olnud õnnetusjuhtumiga, kus ämm ei märganud lahtist kanalisatsioonikaevu ja mürtsatas kolme meetri sügavusele nagu naksti. Midagi hullu siiski ei juhtunud, ta sai sealt elu ja peaaegu korras tervisega välja, aga ehmatus oli kindlasti suur! Mnjaa, tragöödiale ja draamale on siis proua ellu lisaks astunud ka tragikomöödia. Õnneks saab ta jätkuvalt olla etenduse staar ja jõudu talle sellest! Meie püüame oma igapäevase õudusega siin ise kuidagi toime tulla.
Kudzu
2 kommentaari:
mjaa. see on jube küll, kui oma lapsuke keerab vabatahtlikult oma elu sinna suunda... ja on juba nii suur, et sina midagi teha ei saa.
Eksole! Õnneks on minu poja ego selline, et tema hädades on süüdi kõik teised, nii et tema ise saab enda asjadega suht hästi hakkama. Mina seevastu tunnen end väga halvasti - saamatu ja läbikukkunud emana. Kuigi jah, alati on hullemaid võimalusi (sülitagem siinkohal kolm korda üle vasaku õla!).
Postita kommentaar