Näpud mullas...

jah, just nii ma oma päevi veedan. Ei mingit võimalust pikki küüsi kasvatada ja neid kunstipäraselt kaunistada, sest isegi töökindaid kasutades õnnestub mul välja näha nagu tõsine tööinimene, küünealused mulda täis. Eile alustasin majaesise suure lillepeenra läbikaevamist. Õieti öeldes ei saanud seda enam peenraks nimetada, sest see oli paksult heina, naati ja üht tüütut pinnakattetaime läbi kasvanud. Mul polnud mõtet üritada mulda kobestada, sest mullani jõudmiseks oleks pidanud ikkagi üsna sügavale kevuma, seega haarasin labida ja asusin tööle. Täna kaevasin veel viis tundi ja valmis sain! Ilmselt said ka mõned püsikud kahjustada ja kindlasti mõni neist ka vihastab, aga no midagi pole teha, aeg-ajalt tuleb selline töö ette võtta, ja pealegi on lilledel nüüd ka mõnus läbikaevatud õhuline nuld ümber, mitte see paks vilt, mis enne, ja millest läbikasvamiseks tuli ilmselt väga kõvasti pingutada. Ülejäänud peenrad on korras, natuke siit-sealt veel kõbida ja muidugi tänava äär on ka veel ootamas. Et abikaasa päeval töötab ja õhtul on lastega trennis, siis aiatööd ongi minu pärusmaa. Ja mulle meeldib ka, nii et kõik on kõige paremas korras. Ainult süüa ma küll täna teha ei viitsinud, selle asemel ostsime vahelduseks natuke idamaist valmistoitu.

Aias toimetavad kõikvõimalikud linnukesed, kuldnokad on pesakastis ja orav lippab ringi. Aeg-ajalt huikavad metstuvid oma "huu-huu-uhhuu-sid ning keegi tegelane armastab varahommikuti meie plekk-katusel toksimas käia. Ma tunnen, kuidas ma muudkui eemaldun tsivilisatsioonist, täna olin terve päeva ainult kodus, isegi poodi ei tahtnud minna. Poeskäimine kulutab aega ja närve, sest alati on lõuna ajal Selveris rahvamassid, pluss mingid lõputud kastid igal pool, nii et üsna raske on kiiresti toit ära haarata, et saaks koju tagasi minna. Ja kui keegi väidab, et inimestel raha pole, siis mindagu suvalisse kaubanduskeskuse toidupoodi ning on kohe näha, milliseid korvitäisi inimesed endale koju tassivad. Kuid nagu ütleb laulusalm:"Mulle siiski täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat tuju miski kurvaks tee!". Sest kui juhuslikult on rõõmus tuju, siis tuleb sellest võtta viimast:)

Kui homme sajab, katsun oma ateljee korda teha, kevadest alates saab seda jälle kasutada. St ateljeest tahaksin ma koristamist alustada. Kui aed korda saab, siis on järg maja käes, teate küll, aknad ja seinad ja põrandad ja laed jne, sest talv pole meie majas möödunud teps mitte jälgi jätmata. Jäljed tegelikult pole talve omad, sorry, pigem meie laste panus majapidamise huvitamaks muutmiseks. Ehk teisisõnu - on juba nii huvitav, et varsti pole võimalik siin enam vanaviisi toimetada, tuleb midagi ette võtta. Lihtsaim asi - kerge sanitaarremont, sest koristamisest üksi ilmselt enam ei piisa. Mnjaa, mulle väga meeldib pintsliga vehkida, miks siis mitte seinu värvides?

Kudzu

Kaka ja kevad...

on saabunud ka meie õuele. St kaka oli seal juba varemgi, sest Seti ikka üht-teist aeda poetab, kevad saabus viimase nädala jooksul ning väljas on juba täitsa soe. Mulle meeldib kevadel aeda koristada, sest mulluste lehtede ja sodide alt kaevub välja elusaid taimekesi ja esimesi murualgeid, selles kõiges on ärkamise hõngu, samas kui sügisene koristamine on üks nutt ja hala ehk valmistumine surmaks. Mistõttu ma sügisel ei rõhu eriti aiatöödele, pigem eelistan kevadel muru puhtaks kaapida ja peenrad lehesodist vabastada. Ning teod kokku korjata, kes lehekõdus endale kena talvekorteri on leidnud. Aeg on täis kollaseid liblikaid ja energilisi herilasi, linnud laulavad nagu jaksavad ning lisaks lumikellukestele õitseb lumeroos ja kollased-lillad-valged krookused.

Loomulikult kaasneb kena kevadega ka ebameeldivusi nt viirushaigused. Meie peres möllab üks eriti vinge viiruspoiss, mis on nakatanud mõlemad tüdrukud (mõlemal lõppes asi kõrvapõletikuga, Inglil koguni mädane variant), minu ja minu lugupeetud ema, kes üldiselt ei haigestu viirustesse. Mina pruuskan nuusata nagu tatitõbes hobune ja on ka pisike palavik, mis ei takista mind aias natuke prahti kokku riisumast ja muid koduseid toimetusi tegemast. 

Eile lõin üles ühed kirikindad, mustri võtan kindaraamatust ja inspiratsiooni sain kauaoodatud imeilusast teosest, mille puhul saan vaid kadedusega mõelda, et just midagi sellist tahaksin ma oma elus luua, kui mul oleks oma elu. Paraku on asjalood nii, et praegu olen ma eelkõige Ema ja ei midagi muud ehk siis oma elu elamisest võin unistada, kui õhtul und ei peaks tulema. Siit ka minu soovitus noortele sõpradele - palun ärge saage üle 35-selt lapsi. Teie elu muutub kellegi teise omaks, teil pole enam hetkegi vaba aega, ainult kohustused ja kohustused ja kohustused, te ei saa enam aastaid, et mitte öelda aastakümneid olla omaenda elu peremees, sest kontroll teie elu üle on pisikestes soojades armsates kätes, mis oskavad kõik oma teel purustada, mäkerdada ja ära kärtsutada. Lastesaamine on ikka noorte inimeste töö, kes suudavad naerusuised olla ka peale aastaid kestnud magamatust, ülekoormust ja 24/7 kestvat hoolitsust. Vanurid nagu allakirjutanud tahaks normaalselt magada, vahel lugeda raamatuid, mõnikord abikaasaga ninapidi koos olla. Kuid olgem optimistid - kui mu pojad mind lastelastega ei õnnista, siis paari aasta pärast peaks Inglikesel ka natuke rohkem arunatukest olema ja ehk siis saabub kauaoodatud Oma Aeg - mnjaa, mulle meenus just parasjagu, et siis on meil tõenäoliselt hooldada paar esivanemat, oi appi! Ehk siis hoopis järgmises elus?

Helgesse tulevikku vaadates

Kudzu
PS Kui oleks valida Oma Aja ja laste vahel, valiksin igal juhul lapsed - vahel on lihtsalt tarvis ka natuke viriseda:)

Mõeldud-tehtud...

ma elasin üle kiire töönädala üheainsama vaba päevaga:) Elasingi selle mõttega, et küll saab mööda ja küll saab tehtud, ja saigi. Mul on täitsa uhke tunne kohe, kuigi olen väsinud nagu vana ront, sest ma olen hästi palju endast andnud ja saanud tagasi ka, kuigi - uneaega võinuks rohkem olla, siis oleks kindlasti väsimus väiksem!

Selle kõigega seoses kavatsen sel nädalal Puhata. Puhkamine tähendab, et ma tegelen kodu ja lapsega, aia ja toalilledega, samas ei vasta ühelegi muule telefonikõnele kui töökõnedele, ei võta vastu külalisi ja ise ka külla ei kipu. Ma olen nüüd suhelnud ette, taha ja kõrvale ning kui ma kohe rahu ja vaikust ei saa, siis ... pean varsti jälle tabletikogust suurendama. Ma adun, et minu piirid on käes ja nüüd tuleb kibekiiresti tegeleda enese taastamisega.

Väljas on kevad, mändide alt on lumi juba täielikult sulanud, esimesed lumikellukesed on ninad välja pistnud ja õitsevad. Ma armastan kevadet, see on minu aastaaeg, loomise ja lehvitamise periood. Tahaks juba aeda mulla sisse sonkima, tahaks istutada, külvata ja väetada. Ja uudistada - osa asju sai sügisel mulda käsikaudu ja kottpimedas, nüüd on ootamas üllatusi. Pluss huvi, kas minu eksootilised puukesed said külma talvega hakkama. Juba homme plaanin MM-iga koos natuke aias toimetada, aga praegu suundun ma otsejoones oma isikliku voodi suunas ning magan end välja.

Kudzu

PS Ma sain valmis tikandi, aga enne pilti üles ei pane, kui koti kokku olen õmmelnud.

Kõige raskem töö, mis toidab...

on söömine! Iga kord, kui kõhu täis söön, tabab mind selline ränkraske väsimus, mis lausa niidab jalust. Seega on mul kaks varianti: ma ei söö üldse või siis lähen peale sööki magama. Lõunane hernesupp igatahes mõjub laastavalt ja kohe, kui ma selle suurepärase üllitise siin kirja panen, viskun voodisse ja magan. Väsinud olen ma veel seetõttu, et ei suutnud öösel kuidagi lõpetada ühe skandinaavia naiskirjaniku krimka lugemist. Ikka oli tunne, et loen ühe peatüki veel ja siis kohe lähen magama, kuni lõpuks hakkas kell neli saama ja ma lihtsalt olin sunnitud lõpetama. Raamatusõltuvus on tõsine probleem, sest kui elu on nagu on ja raamat on nagu elu pole, siis eelistan mina iga kell raamatuid. Krimkade lugemine on muidugi veel eraldi sõltuvuse liik, mille all mina väga tõsiselt kannatan. Kohe nii tõsiselt, et unes üritasin peita üht lapia, mille ma olin täiesti ise tekitanud. Ja veel mõtlesin unenäos, et huvitav, miks mul pole süümepiinu, vaid hoopiski vahelejäämise hirm? Nii palju siis krimkadest.

Homme saabub külla lp Äi, kes viibib meie külalislahkes majakeses päris mitu päeva. Mõtlesin, kas hakkan tema auks koristama, kuid otsustasin siiski kasutada oma selle nädala ainsat vaba (sh lastevaba ) päeva siiski molutamiseks, lugemiseks ja muudeks toredateks asjadeks.Koristada võin homme ka, kuigi mul on väikestviisi tööpäev. Olen oma elu jällegi niimoodi korraldanud, et lõbutsemiseks (loe: joonistamine, käsitöö jne) pole üldse aega, sest võtsin vastu ühe tööotsa, mis erinevalt ülejäänutest ei pane minu südant rõõmust hüppama, kuid raha on ju vaja:(. Ma ei jaksa koguseg olla sotsiaalne või siis jällegi kodus ringi unnata, tolmulapp peos ja põrandahari näpus. Nojah, samas meie elu on meie enda valikute summa, seega tuleb kaaluda, keda, millal ja kuidas valida. Mis on raske ja keeruline ülesanne, sest ma tahan rohkem, kui võimalik. Maksimalist, idealist ja intorvert, kes näeb välja ja käitub nagu ekstravert - selline on minu diagnoos. Teistel inimestel tekib deprekas, sest nad on liiga palju omapead, aga minul jällegi siis, kui üldse omapead ei saa olla.

Kuid ma pean vastu! Kui pinsile jään, siis kolin Kapa.-Kohilasse või Alutagusele ja siis palun tehke mulle märkus, kui juhtun soiguma üksinduse üle:)

Terv

Kudzu

PS Bonsai kasvab mis kole, olen teda juba mitu korda kärpinud, järgmisel kuul panen talle uue mulla ja vähendan juuri. Ütleme siis nii, et bonsai vajab sama palju hoolt, kui suvaline koduloom, nii et kellele loomad ei istu, siis sellel soovitan lemmikuks valida ühe pisikese sõbraliku bonsai.

Õrn ja ilus...

Keset külma talve sünnib ime!

Ja õitseb rosmariin...

siinsamas, minu kirjutuslaual. Õied on ilusat sinised, taime nimi "Corsican blue". Mul on ka üks teine suur rosmariinipõõsas, mille ma suvel toidupoest ostsin ja aeda istutasin ning praeguseks hetkeks on seegi tuppa talvituma toodud. Olgem ausad, tali pole enam mägede taga, mistõttu sügistööd nagu muldamine, multshimine jne ootavad minu töökaid käsi. Loodetavasti soosib ka ilm aiatööde tegemist pluss tuleb ära korjata õunad ja talveks kuhugi pakkida, on see siis kelder või moosipurk. Mul on tekkinud hulk ideid, mida annaks veel kokku keeta nt kõrvitsa-porgandi-astelpajumoos jne. Seega tuleb sammud seada turu suunas, sest mul endal astelpajusid pole. St on, aga nad on ilmselgelt ühest soost ehk siis ei kanna vilja. Jaa, aedniku aasta, see ei lõpe iial nagu märkis juba Karel Chapek oma kuulsas raamatus.

Muidu elan vaikselt, kuid tormiliselt. Ingel on kodus ja sekeldab nagu jaksab. Homme saadame ta lasteaeda, sest energiat on tal ülearu ja nohu on ka natuke tagasi tõmmanud. Eile kerisin lõnga, piigade lahkel kaasabil. Vaikselt on hakanud tekkima mõtted kudumite osas, mida saaks ehk ka turustada st kasutades kõikvõimalikke raamatuid, on mul vaja välja mõelda unikaalseid mustreid ja kombinatsioone. Loomulikult loen ma edasi Troonide mängu ingliskeelset järge, üle 300 lk juba läbi, kuid minu rõõmuks on tegemist 1000 lk tellisega ja seega on, mida lugeda.

Töö osas on seis põnev, st pärast seda, kui ma pahaaimamatult lugesin läbi töökaaslase isiklikud kommentaarid minu tagasihoidliku isiku kohta, on pinge õhus. Me mõlemad teeme näo, et kõik on OK, kuid ütlemata sõnadest moodustatud müür tiheneb ja on muutunud suht raskesti talutavaks. Samas makstakse töö eest tõesti väärikat tasu ja mul on mõtet mõni asi alla neelata ning edaspidi pealegi töötan ma üksinda, asi seegi. Peaasi, et allaneelatud tükk mind päris põrgupõhja ei vea, teist ülidepressiivset talve ma ei tahaks üle elada.

Homme saabub ilmselt noorem poeg, tal on mingeid asju ajada ja koolist lubati osa sõidurahast kinni maksta. Kuna minu suureks rõõmuks oli pangaarvele tõesti ülikiiresti laekunud summa minu III sambast, siis suudame me poja ka ära sööta ja talle mingit nänni ning natuke taskuraha kaasa anda. Kusjuures alati, kui mul on raha, siis ma muutun jubedaks koiks, aga kui raha eriti pole, raiskan suurima rõõmuga. Nii et praegu on mul koi-periood, mistõttu kaalun hoolega, kuhu raha kulutada. Ja mis puutub pensionifondi, siis ma ilmselt ei ela niikaua, et seda kunagi vanaduses kasutada. Meie ebakindlas maailmas ju nagunii ei tea, kas see kõik üldse kuigi kaua veel kestab. Elagem siis siin ja praegu!

Kudzu

Energia jäävuse seadus...

kui me magasime koos lastega allkorrusel, siis ei tahtnud meie radikas alati soojaks minna. Kui üles kolisime, siis lastetoa radikas ei võtnud üldse sooja sisse, kütsime elektriga. Hetkel istun mina selles toas arvuti taga ja tunnen, et radikas huugab suisa liigselt. Ja uue lastetoa radikas ei võta vedu, tuleb vist jälle elektriga kütta. Paistab, et meie laste energiatase halvab keskkütte nagu naksti. Mingit muud varianti ma ei oska välja mõelda.

Infoks veel, et sain oma pisikese ingliskeelse tellisega (nibin-nabin 800 lk) ühele poole ja loen järgmist osa. Aga vat siis ma ei tea, mis edasi saab, sest uue raamatu kirjutamine võtab vast ikka aastat-paar. Eriti kui kirjutada nii pakse raamatuid. Minu kui maniakist lugeja jaoks muidugi alla 500 lk raamat polegi nagu muud kui mingi pisike broshüür, nii et hr Martini teosed on vähemalt ikka raamatu mõõtu. Kirjutage edasi, hr Martin, lugejad ootavad:=)

Kudzu

PS Kuna palavikku oli vähem, niitsin muru. Liikumine on teatavasti naise tervise ja ilu pant.

Tahtsite puhata...sm väsinud?

Ja saingi. Teist päeva on palavik, 37,8 kanti, mis tähendab, et täna ma kodust väljas ei käinud. Põhiliselt lesisin voodis ja lugesin ning tarvitses mul ainult arvata, et juba tundub parem ja vaja on hakata süüa keetma, kui palavik jälle tõusis. Taaskord tõestus sellele, et kui inimene on piisavalt loll ja ignoreerib järjekindlalt oma vajadusi, korraldab organism ise asjad nii, et tuleb puhkus. Nojah, tegelikult ma ikkagi plaanin täna natuke vekkida ja valmis keeta ühe müdi, mille osised on juba tükk aega ootel, mingu tervis või hullemaks.

Eilse päeva aga kustutaksin oma mälust ja keskenduksin headele asjadele. Oma perele ja kodule ja aiale. Emale sai soodusmüügist ostetud metasekvoia ja istutasin selle praegu oma aeda. Kusjuures puu on imeilus ja istub täpselt õige koha peal. Tean küll, et tegu on külmaõrna tegelasega, aga juba olen temasse nii kiindunud, et kaalun emale järgmise ostmist. Mõne taime puhul tajud sidet ja näed ära, et ta oleks nõus ka vales kliimas kasvama nagu hulk teisigi, kes siin kodu leidnud nt hõlmikpuu jne. Lihtsalt armastusest aedniku vastu (või siis on meie aed siin puude vahel meeldivalt tuuletu ja seega külmaõrnade taimede jaoks parem pelgupaik, kui kusagil lagedal). Saarel kasvavad tegelikult kõik Eesti kliimasse sobimatud taimed, alates sirmokkast kuni jaapani krüptomeeriani välja (olen neid aastaid ühe ema sõbranna aias imetlemas käinud). Aga no näis.
Igatahes puhkan täiega, ausalt. Järgmisel nädalal ootavad tööasjad.
Kudzu

Enjoy the silence...

maja on vaikne-vaikne. Abikaasa teeb ülakorrusel tööd, MM on koolis ja Ingel lasteaias. Varsti tulevad nad kõik rõõmsalt koju ja siis läheb siin sebimiseks ning askeldamiseks, aga praegu lihtsalt rõõmustan selle üle, et seltskonda pakun ma endale ise. Juba teisipäevast peaks Inglike pikaks päevaks lasteaeda jääma ja siis saan ma hakata asju ajama ning tööotsakestega tegelema. Mulle tehti üks pakkumine, mida oleks patt jätta kasutamata, kuigi raha saab alles siis, kui töö on tehtud. Pluss üks teine pakkumine, mis annaks tööd minu tukkuvale ajule. Väljakutsed - jah, need on lausa toredad, eriti kui ei pea õppima ja päälinna vahet sõitma pidevalt.

Väljas on nii jahe, et pean kaktused tuppa kolima. Kavatsen veel natuke mööblit ümber tõsta ja neile siia mõnusa olemise tekitada. Kuigi vahepeal olin juba meelt heitmas vastikute villtäide pärast, kes tahtsid minu kaktustekollektsioonile üks-null teha. Ma hävitan neid elukaid jalaseene desinfektandiga, töötab täitsa hästi. Teine põnev teadmine tuli netist. Nimelt olen ma olnud hädas äädikakärbestega, kuna õunu on kõik kohad täis ja kärbsed muudkui sigisid. Netis tuhnides leidsin soovituse äädikakärbestele lõks seada - valada purki natuke õunaäädikat (või veiniäädikat) ja törts nõudepesuvahendit. Kärblased ronivad sinna maiustama ja upuvad oma ahnuse tõttu, sest nõudekas ei lase neil enam lendu tõusta. Olen sel moel lahti saanud peaaegu kõigist äädiklastest, seega julgen lõksu või õigemini nõksu ka teistele soovitada.

Sain endale hiljuti imelise raamatu, see on paar aastat tagasi välja antud ja tänaseks päevaks ka kenasti alla hinnatud. Soovitan soojalt, seal leidub hulgaliselt toredaid kinda- ja sukamustreid ja raamat on muidu ka väga ilus. Samuti ootan huviga Haapsalu räti raamatut, mis peaks ilmuma oktoobris. Loodetavasti tekib elu jooksul piisavalt aega, et kõiksugu imeasju kududa ja nikerdada, sest suvi ei ole lõputu ja pimedatel talveõhtutel on äärmiselt mõnus näputööd teha. Ja kuna me emaga sõidame oktoobris Itaaliasse, kust on pärit enamus lõngapoodides leiduvatest lõngadest, siis loodan neid endale sealt odavama hinnaga tuua. Seda muidugi juhul, kui muuseumide kõrvalt jääb üldse aega shoppamiseks.

Kena sügist kõigile!

Kudzu

Aianduse-eri...

sain saarelt kaasa kotiga inspiratsiooni selle kohta, mida oma aias oleks vaja toimetada - tulemuseks uued lilled ja ilupõõsad ning üks pisike kadakas. Laiendasin ka kiviktaimla ala ning tõin sinna mõned kukeharjad ja paar mägisibulat, pluss tääkliilia. Näis, kas see elukas elab meie talve üle. Vaatasin just hiljuti külmaõrnade taimede nimekirja ja avastasin sealt terve hunniku neid, mis minu aias kasvavad. Kusjuures kasvavad täitsa kenasti, ilma probleemideta nt hõlmikpuu, mis on istutatud neli aastat tagasi ja seega juba karastunud külmataluja. Muidugi tekivad kohe uued ahvatlused - tahaksin endale väga-väga sirmokast ja tegelikult ka põõsaspojengi ning magnooliat. Loomulikult ei tea neist ju ette, kas nad tahavad minu aias kasvama minna ja kas nad kannatavad välja miinus kolmekümnesed külmad, kuigi üldiselt olen ma pigem rohenäpp ja taimesõber, mis aitab neil ehk külmast jagu saada. Ja kuna olen likvideerinud köögiviljapeenrad ning ära põletanud hunniku oksi, siis mul on aias ruumi küll, kuhu uued taimed endale pesa leiaksid. Paar rodo tahaks ka kuhugi tsusata, siis mul on tulevikus mändide all ilus rodoaed.

Muidugi tuleb tunnistada, et kiirelt ja ootamatult saabunud sügis (ausõna, kaselehed juba kolletuvad) paneb aiatöödele teatud piirid ette. Samas niiskus ja jahedus soosivad taimede istutamist ja ümberistutamist, mistõttu aiandusärid võivad oma makseterminalid hoida avatuna, sest kogu pisku raha, mis mul on, kavatsen justnimelt sinna viia. Või vähemalt osa sellest, sest saabumas on kooliaeg ja tuleb osta mingeid asju. Õnneks on olemas koolikott, jalatsid, dressid ja riided (garderoobi osas täname Riinat!). Minu aju on hetkel küll veel suvelainel, mis tähendab, et kooliasjadesse süvenemine jääb edaspidiseks, minu poolest kasvõi septembrisse.

Tegelikult tahaksin ikkagi suve tagasi. Pr Lendav õnnistas mind imeimeilusa heegeldatud kleidiga, millega ma kindlasti tahaksin tiirukese linnas teha. Ja üleüldse - 10. august pole see hetk, kus sooja on kümme kraadi ja vuhiseb külm tuul ning sajab jäist vihma. Loodan, et ilmavana kuuleb minu nurinat, igatahes saarel õnnistas ta meid küll imeilusa ilmaga. Kuuled, vana - anna palun soe tagasi, me tahame veel suvitada!

Kudzu