Kõik saab korda!

Minge Kumusse, ma ütlen, ja veenduge selles ise! Minul on nüüd ka vastav rinnamärk, et ma ei unustaks igapäevaste sekelduste virvarris, et kunagi saab kindlasti kõik korda. Või siis vähemalt midagi. Või enamvähem korda.

Minu enda seiklused näituse avamisel olid naljakad ja ei olnudki nii kole kesk võõraid, ilusaid ning andekaid inimesi olla. Sest õnneks oli kohal ka mitmeid tuttavaid, pluss üks armas võõras proua, kes väitis, et ta on kaljukindlalt minuga varem kohtunud ja kes selle märgi kinkis ning mind õhtusel ajal oma autoga kesklinna transportis. Lohutasin teda, et minuga kaasnebki selline fenomen, et ollakse justkui varem kohtunud ja mul pole selle vastu midagi. Oli ka palju muud põnevat, kuid et ei jääks muljet minust kui kunstiwannabest, kelle elu tipphetked on siis, kui ta saab oma sõprade ees kiidelda suhetega ühe või teise kuulsa inimesega, jätan ülejäänu enda teada. Ja maal, mille ekspositsioon avati, on palju olulisem, kui inimeste pisikesed omavahelised asjatamised. Mõjus töö, võimas töö, kõnekas töö. Minge ja veenduge ise, nagu ma juba öelnud olen.

Täna käisime me väga mõnusal loomaaiareisil. Nägime ilma ja inimesi, loomi ja kalu ja kahepaikseid. Koduteel magasime nagu karud talveunes ja nüüd on mul ikka veel selline väsimus kallal, et suundun magama. Kellakeeramine toimub ometigi kord ka õigeaegselt, tänasele ööle saab rahulikult tunni und juurde arvestada. Nüüd ei ole tundu enam nii traagiline, et pean minema esmaspäeval kell kaheksa arsti manu vereproovi andma, kontrollimaks, kas puuk, kes mind kuu aega tagasi näksas, nakatas mind borrelioosi või mitte, sest mingi põhjus peab ju minu lõputul väsimusel olema.

Head ööd, sm unetud!

Kudzu

Olemas!

Ruumid on olemas, kesklinnas ja saadaolevatest parimad, lisaks ei tule maksta ka renti. Võin öelda nii palju, et tegu on ühe asutusega, mis ei sulge uksi kell 17.00. Minu õppetund on, et suhtle inimestega. Eile sain grupiliikmetelt väga hea idee, mille kohe ka ellu rakendasin ja mille tulemusel on nüüd üks probleem lahendatud. Muidugi on siin edasi ikka veel suur hulk probleeme, kasvõi selles osas, mis ideed on minu juhendajal. Ta vist arvab, et ma olen kõrgema kategooria proff, mida ma kahjuks ei ole. Kuna saan temaga teisipäeval kokku, siis üksiti võin küsida, mismoodi tema tundide metoodika loomist endale ette kujutab.

Järgmise nädala kava on kokku osta vahendid, lugeda-lugeda-lugeda vajalikku teaduskirjandust ja siis ülejärgmisest nädalast läheb töö käima. Ja ma tunnen end ikka nagu viimane loll! Kuigi olgem ausad, see on minu tavapärane seisund, ei midagi erilist.

Nüüd pean ma ruttu valmis vihtuma oma aruande, sest esmapäeval pean selle ära viima (tegelt ikka ei vihu küll. ärgu siis maksku mulle palka, ma nagunii ei taha seda tööd teha). Ja siis bussile! Tempo läheb täiesti hullumeelseks juba, ma ei tea enam isegi, kuidas asju nii sättida, et jääks aega ka söömiseks ja magamiseks.

Ei saa jätta siinkohal lisamata, et terve meie perekond on tänasest pärandist loobunud ja me ei pea keegi hakkama pangale võlgu tagasi maksma, sest mingi lehma lellepoeg on teise ilma läinud ja ei viitsinud endale testamenti teha. Tohutu kergendus, ma ütlen! Kogu pull läks maksma natuke üle 800 eegu. Ikka hea idee küll riigi poolt, karistada inimesi teiste võlgadest loobumise eest rahaliselt.

Kudzu

200 krooni tund...

jah, umbes sellised on rendihinnad, on mul siis endal pintslid kaasas või ei. Organisatsioonid on pigem nõus laskma ruumidel tühjalt seista, kui anda nad kasutusse kasvõi mingi pisikese raha eest. Ma peaksin ostma vahendid, milleks kulub miinimum 1000 eeku ja lisaks siis veel maksma iga kuu üle 1000 eegu renti. Mnjaa, heategevus on tore asi, aga kusagilt jooksevad ka minu piirid. Õigemini, need on juba ammu käes, need piirid. Igas mõttes kusjuures.

Samuti meeldib mulle mõte, et ametiasutuste ruumid panevad oma uksed kinni kell 17.00 ja punkt. Rahva hüvanguks loodud institutsioonid on tegelikult kohad, kus mõned inimesed saavad lihtsalt töötasu, mida neile makstakse maksurahast. Sellega asi piirdubki. Ütlen ausalt, tahaksin käega lüüa, sest mingit mõtet ei ole siin jamada - mul ei ole isiklikke kontakte enamiku organisatsioonidega ja paraku on lugu nii, et need ametiasutused, millega mul on isiklik kontakt, on justnimelt "uksed kell viis kinni!" tüüpi või ei suvatseta sealt üldse mingit vastust anda. Üks ruum on olemas, kahjuks ainult esmaspäevast kolmapäevani, nii et iganädalase grupi jaoks peaksin ma loobuma kooliskäimisest, mis kindlasti ei ole võimalik. Täna saan potsentsiaalsete huvilistega kokku ja loodan, et äkki ka neil on mingeid ideid ruumide osas. Samuti ei tea ma veel, mis ajad neile paremini sobiksid. Kangesti tundub sedamoodi, et oli tore mõte, aga kahjuks osutus teostamine võimatuks. Ehk tuleb jätta ülikooli lõpetamine kaugemasse tulevikku. Pluss kaaluda päälinna kolimist, kuna seal on olemas ruumid, mida ma saaksin tasuta kasutada; inimesed, kellega koos saaks projekte kirjutada ja läbi viia; mu sõprade enamik elab seal ja kuigi ma sõna tõsises mõttes ei talu pealinna varjugi, on parem mõningate asjadega leppida, kui avastada, et siin linnas mind tõesti keegi ei vaja. Pisike puust linn tuleb ka ilma minuta suurepäraselt toime ja mul ole midagi selle vastu, kui linnakse jätkab oma naba imetlemist ja provintslikku oleskelu täiel rinnal.

On tore, et inimestel on usk minusse. On tore, et nad on rõõmustanud asjade üle, mida ma olen saanud inimestele pakkuda. Ja eriti rõõmsad ollakse siis, kui endal ei tule maksta ega võtta mingit vastutust selle eest, et asjad toimiksid. Aga kahjuks ei saa mina lõpmatuseni inimestele anda, kui kusagilt mingit ressurssi vastu saada ei ole. Minu võitlused on selleks korraks võideldud. Ma ei hakka endale nööri kaela panema, sest mul on lapsed, kellel mind ka päriselt vaja on. Aga mida ma saan teha, on loobuda kõigest ülejäänust. Tuuleveskeid võitlemiseks ja müüre, mille vastu pead peksta, on minu tagasihoidliku isiku jaoks siiski liiga palju.

Üksiküritaja...

ma arvan, et mingi projekti edukaks toimiseks on vaja meeskonda, minugipoolest kasvõi naiskonda. Aga kui inimene üksinda peab vastutama selle eest, et leida ruumid, leida materjalid, leida inimesed, leida aeg, leida raha ja leida endas jõud ka kõik planeeritud üritused läbi viia, siis tekib lõpuks totaalne abitusetunne. No mismoodi ma tegelen oma uuringuga, kui inimesed ei vasta meilidele ja mul pole raha, et pidevalt kellelegi helistada. Mismoodi ma saan rääkida grupile metoodikast, kui materjalid selle kohta on Tlnas alates tänasest, aga mina passin teatavasti ühes teises linnas. Kaugteel saan teada, mis neid raamatutes on või? Mismoodi saan ma keskenduda teoreetilise osa kirjutamisele, kui ma kulutan iga päev vähemalt kaks tundi sellele, et saata lõputult meile, millele ei tule vastuseid. Mitte ainsatki vastust mitte kelleltki. Tulemus: kutsun inimesed kokku ja räägin neile, et tore, nii hea on teid näha! Ma ei tea, kus me kohtuma hakkame, ma ei tea, mida ma teiega tegema hakkan, aga muidu on jee ja valleralleraa!

Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus! Kuni veel sa vähegi suudad, vähegi hoolid...aijee!

Osalesin täna ühes katses. Läksin raamatukokku materjale hankima, aega ei olnud ja ma olin suht väsinud juba õhtuks. (Pehmelt öeldes olen ma nii väsinud õhtuks, et mu lapsed räägivad midagi ja ma ei saa neile vastata, sest ma ei suuda kuulamisele keskenduda. Ja jalad ei kanna ja süda klopib. Aga enese surnukstöötamine on ka hea variant vastutusekoormat kergendada. Ilmselt on see paljude inimeste probleem, kes hoolivad sellest, mida nad teevad, liiga palju. On liiga kirglikud ühesõnaga!) Minu poole pöördus kena noormees, kes küsis, kas ma olen nõus uurinus osalema. Olin lahkelt nõus ja naeratasin talle oma kõige sulnimat naeratust, mille peale noormehe palgele langes neitsilik puna! Mind suunati edasi riietehoidu ja kui ma sealt parasjagu suundusin järgmise kodaniku manu, pöördus minu pool noor kutt, et kas ma tohiksin teie telefoni laenata? Vaja on teha tähtis kõne. Märkasin, et tal on näpus rahakott ja laadimata telefon, sain aru, et heakene küll, teine tundub hädas olevat, las ta siis helistab, ütlen ka, et rääkigu siis kiiresti ja asjalikult. Hakkasin telefoni kotist välja võtma, kui noormees teatas, et ärge otsige, see on osa eksperimendist. Siis ma pidin kolmandale kutile rääkima, kes ma olen, kust ma tulen ja mida ma than (noh, tegelikult muidugi midagi muud, aga ma ei viitsi detailidesse laskuda) ja palus mul täita mingi isiksuseküsimustiku. Talvel saama vastused! Noh, ma panin ikka enamiku vastustest nii ja naa, sest ausalt, ma olen kord selline kahe näoga Janus. Vahel olen arg ja vahel julge, vahel laisk ja vahel kindlameelne. Ma olen igasugune, sõltub sellest, kuidas parasjagu sotsiaalne tellimus on. Ma ei öelnud neile, et andke andeks, ma olen sotsiaaltöötaja, loomulikult ma aitan hädasolijat. Selle nad võivad testi põhjal ise välja mõelda. Või siis panna mulle kahestunud isiksuse diagnoosi. Diagnoose on alati tore saada, on, millele edaspidi toetuda (oma kõlbmatust välja vabandada). Kusjures tegelikult see, mida esimene noormees rääkis uuringu eesmärgist, ei ole päris kindlasti see, mida nad tegelikult uurivad. Aga ma ei hakanud seda ka neile ütlema. Teen ju isegi praegu bakatööd, saan aru, et inimesi ei maksa heidutada ja las nad arvavad, et on jube kavalad. Kiida neidamuseidki hmmm... meessoost inimesi, nad toovad sulle kuu ja tähed taevast alla! Vahel on ju hea natuke kuid ja tähti omada. Ja kui hea neid veel taevast alla on tuua!

MM kinkis mulle kotitäie paberist tegelasi. Kingitusi, noh! Ma olen nüüd hulga pabertegelaste võrra rikkam. Ma tahaksin, et ma suudaksin oma lastele rohkem anda. Ja kõigile teistele ka. Keegi võiks mind kloonida, saaks igaüks oma isikliku Kudzu ja mina emogreeruda palmisaarele veini jooma ja kirjandust tarbima. Kui nad lamba kloonitud said, asi see siis Kudzu kloonida pole!

Nutab rõõmust!

Ma saan koolilt pisikese toetusraha. Jumal tänatud, et minu palveid ka kuulda võetakse!

Sügislegendid...

mäletan üht filmi selle pealkirjaga. Kui ma seda noorena vaatasin, oli see film kuidagi parem kui 15 aastat hiljem vaadatuna. Nii need asjad ju elu jooksul muutuvad, miski ei jää samaks, miski ei kordu täpselt nii nagu ta on kunagi olnud. Samas on hea, et on suhteid, mis peavad ajaproovile vastu ja on raamatuid ja filme, mis hoolimata aja kulgemisest suudavad ikka ja jälle üllatada või pakkuda häid emotsioone.

Rääkisin eile ühe toreda inimesega, kes veel enne kui ma jõudsin suu avada, ütles, et kuule, sa oled väsinud. Ta saab meie piigadega väga hästi läbi ja on pakkunud, et võiks meid natuke aidata ja vahel tulla lapsi vaatama, sest ta saab aru minu vajadusest puhata ja ka sellest, et meie abikaasaga vajame ühist aega. Ma tean, et sellel inimesel on endal väga palju tegemist ja ma ei tea, kas meil õnnestub oma aegu klapitada, aga see pakkumine iseenesest oli nii armas, et mul hakkas kohe parem. Isegi nii hea hakkas, et lõin uue kinda üles, seekord tuleb kihnu kinnas kirju randmeosaga ja tumesinise-valge mustriga. Ei osanud ma kuidagi instruktsiooni järgi hakkama saada kirju justkui punutiselaadse allservaga, mistõttu olin sunnitud jalgratta leiutama ja ise välja mõtlema, kuidas seda teha saaks. Tegin täitsa omamoodi ja kindlasti valesti, aga jube ilus tuli. Kohe, kui see kinnas on natuke rohkem edenenud, saan siia pildid üles panna.

Täna on mul jätkuvalt Pr Välisõppejõu päev, lõpetan kodulugemise ja maalin kaks pilti. Ülesanne on panna paberile oma reaktsioon vabalt valitud kliendile ja siis teisel pildil kujutada, kuidas võiksin ma end tunda tema nahas olla. Kliendiks on mul reaalne persoon, kes ei ole minu isiklik sõber või tuttav. Näis, mis välja tuleb. Homme aga tegelen jälle uuringuga, loen ja kirjutan ja hullun. Siis tuleb mul veel homme läbi viia infotund uuringugrupile ja motiveerida paar inimest gruppi juurde tulema. Ruumide osas olen leidnud ühe kindla koha (mis ei ole just parim lahendus, aga vähemalt ei peaks me lageda taeva all passima), pluss olen kirjutanud veel ühte kohta, kust ma ei ole saanud vastust. Tegelikult loodan ma ka sellele, et äkki minu grupiliikmed oskavad mulle ruumide osas nõu anda, kes nad igapäevaselt siin linnas asju ajavad. Mina olen ju maakas, kes kesklinnas tunneb end nagu provintsitola, päälinnas pole see tunne üldsegi nii hull, seal ma viibin ajaliselt palju rohkem. Jaa, minu kodu on minu kindlus, hea oleks, kui siit üldse palju kuhugi minema ei peaks (mõelda vaid, et tuleb aeg, mil ma ei pea üle nädala kella poole seitsmesele rongile tormama, ei pea tähtaegade pärast pead vaevama, ei pea ühtki teadusraamatut isegi lahti tegema - oojee!).

Ma pean uskuma, et asjad võivad paremaks minna. Kui ma selle lootuse kaotan, siis ei jää minust midagi järgi. Oleks ainult jõudu rohkem! Kuhu on kadunud minu energia ja sära, kuhu küll?

Kudzu

Kontorirott...

saab olla ka siis, kui kontor asub kodus. Kontoriroti töövahendiks on teatavasti paber, arvuti, pastakas ja telefon. Minu laual on paberite virnad, millest ma üritan end läbi närida ja aeg-ajalt on tunne, et teeksin seda hea meelega täiesti otseselt. Aga no ei, pabereid tuleb aina juurde ja juurde, sest ma muudkui otsin materjale bakatööks, sest ükskord tuleb see ju ära teha, tahan ma siis või ei taha ning materjali otsimine ongi peamine ja kõige vaevarikkam ülesanne. Näiteks vaatad raamatukogu kodulehelt, et oo, see on hea raamat. Laenutad selle ja kodus selgub, et sama hästi oleks võinud endale tuua ka NSVL ajaloo või Leinini kogutud teosed. Samas ma väga ei muretse, olen alati piisavalt materjale leidnud ja vahel on juhtunud, et riiulite vahel konnates hakkab näppu just täpselt see, mida on vaja läinud. Vahel on ka seda juhtunud, et raamatus, mida ma otsida ei osanud, on kõik vajalik olemas ja rohkemgi veel. Kolmapäeva õhtul katsun minna siinsesse raamatukokku ja reedel Tlna omasse. Kuna reedel toimub üks oluline kultuurisündmus, ja kuna mul on vaja ka ürikutes tuhnida, siis on ekstra päälinna sõit tarvisd kindlasti ette võtta.

Tänane plaan on natuke Pr Välisõppejõu aines antud kohustuslikku kirjandust lugeda. Igaks korraks antakse umbes 60-70 lk ingliskeelset teksti, mis tähendab, et suurema osa sesside vahenädalatest arendan ma inglise keelt, varsti on minu passiivne keeleoskus juba kõrgtasemel. Muidugi võib tekkida küsimus, mis ma selle teadussõnavaraga päris elus pihta hakkan ja kus ma seda kasutan, aga noh, enesearendus on ju ka oluline asi. Pean endale meelde tuletama, et haridus koosnebki suures osas mõttetutest asjadest, mida nagunii kunagi vaja ei lähe, aga nagu minu kogemused on näidanud, ei ole ka kasu, kui püüad aru saada, milleks mingi mõttetuna tunduv asi vajalik on ja lihtsalt keeldud nende tegemisest. Hakkad näiteks protestima, et milleks oma väärtusliku aega jaburuste peale kulutada. Võluülikoolis kehtivad omad reeglid, mis on täitmiseks. Niisiis tuleb suu kinni hoida ja edasi teenida.

Eile suutsin nikerdada kaks lehekülge teadusteksti, selle jätan heaga seisma, kuna vahel tuleb asju vaadata mõnepäevaselt perspektiivilt. Siis tekivad arvutiekraanile adekvaatsed laused ja tõlkeprobleemid hajuvad nagu kevadine lumi. Mis puutub kevadesse, siis palju õnne, mul õiteb toas hüatsint! Loogiline ju, et kui jõulukaktus on lõpetamas, siis on hüatsindi kord. Mis annab lootust, et ka uuel aastal tuleb kevad ja ka uuel aastal tuleb suvi. Koos tuhande miljoni edasilükatud kohustuse täitmisega. Ehk nagu ütleb laulusalm "Aeg kaob, rõõmud jäävad". Aga kas kevad tuleb ka teisiti, vaat seda ei oska mina ette prognoosida.

Niisiis, lugupeetud lugejad, on aeg asuda tegudele.

Kudzu

Öistel hetkedel...

pime, soe tuba, kõik magavad. Radikad mühisevad, arvuti undab, aga need hääled on meeldiv taustamuusika. Unetuse vastu rohtu ei ole. Kui see mulle kaela sajab, siis nii ongi. Ja no mis ma ikka niisama istun, vaatan parem, mis laias maailmas sünnib ja millega teised inimesed öistel hetkedel tegelevad.

Postimees enam viimasel ajal enam lugeda ei taha. Mingid ilged reklaamid, mis ei lase avada tekste ja mis külmutavad arvuti minutiteks, mina jällegi kannatamatu inimesena ei viitsi nii kaua oodata. Ülearune müra risustab netiPM-i ja minu poolest võivad ju need uudiste pealkirjad ka lugemata jääda. Valdavalt on tegu ebameeldivate teadaannetega, ma ei kaota midagi, kui neid ei loe.

Ma olen suutnud paljudest asjadest oma elus loobuda. Ma tahaksin nüüd ka paljudest asjadest loobuda. Ja kangesti selline tunne on, et nii tulebki teha. Maailma mastaapides on üks untsuläinud elu tühiasi. Minu jaoks tegelikult ka. Vaatan oma lapsi ja mõtlen, et äkki neil läheb paremini, äkki nemad suudavad...

Oijah, sm Unetu, mine õige magama. Jutt kisub väga jaburaks ... öistel hetkedel....

Kinnaste lummuses...

sain kindad valmis, peitsin lõngaotsad ära ja pressisin ka. Seejärel andsin kindad pidulikult mehele üle ja sai need pistetud kinnaste-sallide-mütside kasti. Eile pakkusin abikaasale, et pangu kindad kätte, kui poodi läheb. Aga mida ei olnud, need olid kindad. Suure tõenäosusega ei haihtunud need õhku, vaid on juba kasutusel. Noorem poeg nimelt kimab rattaga tööle ja eks ta siis nägi, et ohoo, kenad labakud, vaja õige kätte panna. Järeldus - vaja hakata uusi kuduma, et kõik saaksid enda omad, muidu tekib ühe paari pärast õudne rebimine. Tegelikult käis vanem poiss neid kindaid juba kudumise ajal uudistamas, küsides etteheitvalt, et kus siis minu omad on! Nagu näha, ei hakanud ta enda käevarjude valmimist ootamagi, kärasid ka teisele kootud. Noh, kinnastel on igal juhul hea meel, et keegi neid tahab, ja eks kudujal ka.

Mind ootab teadusuuringute andmebaas, paks ingliskeelne raamat ja veel üht-koma teist, mida pean tänase päevaga korda saatma. Kuna eile oli mul tõeline puhkepäev st viskasin peast kõik koolimured ja teadusmõtted, siis on natuke rohkem jaksu ja energiat kui tavaliselt. Kogen praegusel ajajärgul täiesti ehtsat stressi, mis viimati saatis mind töötamise ajal. Reede õhtul oled õnnelik, laupäev on ka täitsa OK, pühapäeva õhtul hakkavad mõtted kerima, und ei tule ega tule, esmaspäeva hommikul ärkad peksleva südamega ja adrenaliinitulvaga, mis hoiab elus kuni reede õhtuni jne jne jne. Näis, kaua niimoodi saama. Ja tore ju ka teisest küljest: on võimalik oma kunstiprojektis edasi anda täiesti isiklikku, vahetut ja valusat kogemust läbipõlemisest. See teeb alati tööd elusamaks. Mitte et ma teaksin, mida täpselt ma kunstiprojekti raames tegema hakkan, kuigi üldised ideed sh ka teostuse osas on tasapisi looma hakanud. Oleks teadustöö kirjutamine ka nii loominguline, kerkiksid uuringute virnad varsti taevani.

Kudzu

Mõtelda on mõnus?

No ma ei tea. Kui kell pool seitse ronib sinu kaissu pisike unine konnake, kelle kõrvale omakorda ronib mitte nii pisike Seti, ja kui teisel pool norskab abikaasa, siis minul isiklikult enam und ei tule. Selle asemel tulevad mõtted. Ma keeraksin kõik mõtlemisekraanid kohe kinni, kui saaksin. Vähemalt sellel kellaajal kindlasti. Lõpuks kolisin allkorrusele diivaninurka, mis on minu lemmik magamisekoht siin majas ja sain oma mõtetest enamvähem lahti, kuigi unenäod olid värvikad ja jaburavõitu.

Pikkade mõtlemismaratonide tulemusel olen jõudnud arusaamisele, et osa minu probleeme on tegelikult väga lihtsad. Näiteks väsimus. Ma olen väsinud seepärast, et ma olen väsinud. Olen väsinud ülenädalastest sõitudest kooli, olen väsinud magamatusest, kohvri vedamisest, segadusest, mis seal majas toimub. Olen väsinud, kuna ei saa end välja puhata, sest kodus on ka vaja üht-teist teha, lastega tahaks koos olla ja mehega tahaks ka koos olla, ikka veel! Ja et minu puhkamise viisid on täiesti suhetevabad ehk siis lugemine, kunstiga tegelemine ja käsitöö. Suhtlemine mind hoopiski väsitab, aga mitte seetõttu, et inimesed on nõmedad, vaid seetõttu, et ma olen väsinud. Ja väsinud inimesel ei ole kellelegi mingit energiat anda, ta ise vajab energiat ja võimalust endale sobival moel välja puhata. Need on nö juured, viljad on keskendumisraskused, melanhoolia, mäluhäired, motivatsioonipuudus, ükskõiksus. Niimoodi peabki juhtuma kui ressursid on ammendatud.

Siinkohal saaks anda hulga soovitusi. Nt üks kena inimene rääkis pikalt, kuidas tema oma lõputööd kirjutades keskendus ainult oma tööle, terve kuu aega elas nii, et naabrid tegid talle süüa ja rohisid peenraid. Ütlemata tubli inimene, aga mind see jutt eriti ei aita. Ma ei kavatsegi oma lastele öelda, et kullakesed, ema õpib teisi inimesi aitama ja seniks, kuniks ta oma lõputööd kirjutab, teeb teile süüa naabritädi, kes hoolitseb ka puhaste riiete eest ja söögi eest. Ehk siis ei saa võrrelda võrreldamatut, kuna loo rääkinud inimesel on täiskasvanud eraldi elavad lapsed, kümme korda vähem ruutmeetreid toapinda koristada ja ülalpidamisel ainult üks kass, kes teatavasti saab suurepäraselt ka ise omadega hakkama. Muidugi võiks siinkohal karjatada:"Aga sinu mees!". Minu mees on meie pere ainus leivateenija. Kui tema töötamise asemel peseb pesu, koristab ja teeb süüa, siis varsti elame me siin vastaskrundil kuuse all. Loomulikult lööb minu mees kodustes toimingutes kaasa, aga ka tema vajab puhkust, ja on loomulik, et tööpäeva lõppedes ja nädalavahetusel pingutame me mõlemad, nii et ninast veri väljas. Eile näiteks koristasime 10 tundi!!!! Ja saime aru, et olgu need rahalised ressursid nii napid kui nad ka on, tuleb leida kas lisalapsehoidja või vähemalt koduabiline, et kodus asjad lõplikult üle pea ei kasvaks. Tegelikult võime me endi üle uhked olla, et kogu selle kaose keskel oleme ikka koos ja vähemalt mina hindaksin meie suhte kvaliteeti hindele "B". "A"-st jääb puudu lisatund ööpäevas, mille me mõlemad suurima rõõmuga ainult teineteisele pühendaks.

Mida ma siis ikkagi pihta hakkan? Ühelt poolt väsimus, teiselt poolt ülikõrged nõudmised minu isikule koolis, kolmandalt poolt perekonna vajadused. Mina olen selle kõige keskel nagu üks kena lapik lestakala, silmad ühel küljel jõllis. Põhimõtteliselt olen jõudnud arusaamisele, et mitte midagi ei juhtu, kui ma võtan lisa-aasta. Ilmselt on see ainus võimalus olemasolevate ressurssidega toime tulla.

Kudzu

Tark mees taskus...

tegelikult hoopis peas ja hoopis vana tark naine on see, kes mulle sosistab: asjad tuleb enda järelt KOHE ära koristada; nüüd on saabunud talv, tuleb ära panna sügisjalatsid ja välja otsida talve omad; nüüd on lastele vaja kombekat suuruses see ja see; täna tuleb pesta pesu, sest pesuhunnikud on laeni; kata nüüd roosid ära, need saavad muidu külma; täna tuleb õhtusöögiks moorpraad; kingitus laste sõbrale peab olema eakohane jne jne jne. Miljon asja! Minu mehel sellist tegelast ei ole ja pole vajagi, sest on olemas Pr Abikaasa, kes teab kõike ja näeb kõike ja tunnetab kõike, kes on elav menüü ja Selveri riiulitel asuva kauba nimistu; kes tunneb aiandust ja toalillendust ja füüsikat ja keemiat ja ajalugu; kes ühe käega keedab suppi, teisega lapib pesu masinasse, kolmanda, virtuaalse käega, keerab kokaraaamtu lehti ja samal ajal suudab veel ka vestelda. Milleks kasutada oma aju, kui teises inimeses on peidus infopank?

Nüüd ma siis istun siin oma segamini elamises ja püüan kuidagimoodi korda luua süsteemis, kus korda ei ole, on ainult kaos. Olen suutnud mingid asjad nende kohtadele tagasi paigutada, pesnud puhtaks kummuti, millele MM on teinud kirjaharjutusi, olen otsinud kokku suve- ja sügisjalanõud, kaapinud kokku Seti karvad meie magamistoast (ma olen muuseas ainuke, keda häirib koerakrvade sees magamine, teiste jaoks on see OK) ja püüdnud kõige selle juures olla rõõmus ja rahulik. Mis siis, et mina tunnen end siin kodus nagu sotsiaaltöötaja, kes on asotsiaalidel külas, mis siis, et minu ilumeel on saanud viimaste aastatega hoobi, millest enam toibuda ei ole võimalik. Peaasi, et teised on ÕNNELIKUD! Usun ma ka seda, et kui mind enam ei ole, siis sitt kasvabki üle pea, aga solgisurma pole veel keegi surnud ja tegelikult olekski kõik suurepärane, sest ainus toriseja ja õiendaja korra ja puhtuse teemadel oleks siis ju läinud! Minu pere saaks ilma igasuguste süümepiinade visata maha õunasüdamed ja kommipaberid, määrida toiduga seinu ja mööblile joonistada. Äkki siis olekski vaja neile see ideaalne ja suurepärane võimalus anda?

Eile mõtlesin ma välja oma matuste stsenaariumi. Muusika Lenny Krawitzilt nagu ma olen varemgi maininud, ei mingit halinat ega melanhooliat, ainult rokkimine on lubatud. Veini ja viina voolaku joana, kohale tuleb kutsuda kõik, kes mind vähegi teavad ja siis saab palju nalja, kui minu eksboyfriendid end täis joovad ja üksteist klobima hakkavad. Pidu kestku pillerkaarena nii kaua, et keegi enam ei mäleta, milleks kohale tuldi. Lõpuks pandagu mind põlema ja visatagu tuhk merre, kust kena tuuleke ta osalejatele kaela kannab (tsitaat filmist Great Lebowski). Võiks olla ka luguteatri etendus, kus inimesed saavad rääkida lugusid sellest, mida meeldivat nad minust mäletavad, või ka ebameeldivat. Jah, just nii tuleb toimida, sest see haakuks minu elu ja elukorraldusega. Nutmine on muidui lubatud, aga mitte minu pärast. Ikka enda pärast, ikka enda pärast. Noh, et kes siis nüüd kõike teab ja kõike oskab ja kõigega toime tuleb. JUmmal küll, peab hakkama õige ISE elama, ISE vastutama - ja see on muidugi üks jube tunne.

Alleaa, tellisin endale poest pudeli veini. Kaine peaga ma siin küll koristamisega hakkama ei saa.

Kudzu

Midagi tehes...

on võimalik pääseda koledatest mõtetest. Misiganes tegevus see ka ei oleks, vahel aitab isegi nõudepesu. Mina otsustasin, et katsun jätkata tarkade raamatute lugemisega, aga enne otsustasin ära süüa ühe õuna. Õuna süües ei saa raamatukogu raamatut teatavasti lugeda, niisiis leidsin, et palju parem mõte on natuke blogida (jah, täiesti õige - lükata edasi ebameeldivat tegevust). Täna on lisaks lumesajule ka muidu eriline päev, sest suutsin minna ja öelda oma praegusele tööandjale, et ma ei saa hetkel jätkata. Ressurssi ei ole. Aeg on esimene asi, aga kahjuks ka energia ja jõud, mida ma töötamiseks vajan. Vegeteerimine niisugusel tasandil, kuhu ma olen sattunud, ei ole just parim valik töötamaks keerulise juhtumi kallal. Ja imelik küll, aga minu sõnum jõudis pärale, ma ei pidanudki jalgu trampima, pisaraid valama ega ähvardusi loopima. Rääkisin lihtsalt nii nagu asjad on. Muidugi oleksin ma kohe saanud uue töö, päris mahuka ja päris normaalse palga eest, aga niipalju oidu mul ikka veel peas on, et ütlesin ka sellele "Ei". Lubasin aprillist olla jälle olemas ja mõistsin ka seda, et tööpuudust mul karta ei tule. Uuel erialal tõnäoliselt tekiks proleeme, kasvõi mu enda suutmatuse või siis ka ühe nõmeda loo tõttu, mida ma olen siin blogis tegelikult maininud, aga ei taha ikkagi avalikult rääkima hakata. Õnneks on mul palju kontakte vana eriala raames ja midagi mulle ikka näppu juhtub, kui just ei käivitu plaan "B", mille nimi on "Täiskasvanud pojad saagu ise hakkama, ülejäänud kooslus leiab endale asupaiga mõnes kenas soojas riigis, kus isolatsioon on minu enda valik ja puhtalt keelebarjääri tõttu ei saa ma hakata kedagi aitama, jäädes ise püstihätta ja olles võimetu enda eest seisma". Tundub päris hea ideena, mees oleks kohe nõus kohvrid pakkima. Minu häda on, et peale elamist nii umbes kümnes erinevas elupaigas ei suuda ma kolimist taluda, aga teisalt võin ma ju ka kõik maha müüa sh raamatud, antiikmööbli ja muu põneva, mis ma endale kokku olen krahmitsenud. Kahe tühja käega on ikka hea alustada. Puhtalt lehelt. Või lõuendilt. Peaasi, et Kõrgem Kunstnik ei hakkas sinna jälle hoolega värvi peale viskama ning kenasti komponeeritud kunstitööst nimega "Elu" saab uuesti määrdunudhall käkerdis, mis ei kõlba isegi WC-seina kaunistama. Noh, äärmisel juhul mõne pimeda inimese korteris, aga muidu mitte.

Õun on söödud. Mina olen söönuks saanud. Kui ma nüüd saaksin veel magada ka (igal öösel istun neljani üleval, tere jälle, sm Unetus), siis võiks kuidagimoodu edasi toimetada. Aga pea see unigi ei tule...

Kudzu

Tehtud-tehtud!

Kindad said valmis! Kui ma ka mitte midagi muud elus tehtud ei saa, siis olen vähemalt kaks paari kindaid kudunud. Maailma mastaapides on see tühine saavutus, aga minu jaoks suur asi. Järgmised kindad saab MM, kes tellis endale roosa ja kollasega käevarjud, aga kuna poes ei olnud eriti suurt valikut villast lõnga (tuleb järgmisel nädalal, juba pidi olema tellitud), siis pean pisikese pausi pidama ja tegelema õppetööga. OMGD! Palju parema meelega kooksin, see on väga rahustav ja muhe tegevus.

Armastan ma luuserit...

oli kunagi kaugetel üheksakümnendatel üks populaarne lugu. Toonases sõpruskonnas oli see eriti in, sest mingis mõttes olimegi me kamp luusereid. Osadest on tänaseks päevaks saanud asjapulgad, kes oma luuserlusest on välja kasvanud. Osad kahjuks jäidki selleks, realiseerimata oma andeid ja juues end tasapisi surnuks.

Mina olen luuser. Olin siis, olen nüüd ja jäängi selleks. Järjest enam olen hakanud mõtlema, et mis siis. Mis siis sellest, et minust ei saa kellelegi suurt juhti ja õpetajat, tunnustatud kunstnikku või austatud kirjanikku. Mis siis, et jätan oma (väidetavad) anded kapinurka tolmu koguma. Mis siis sellest? Mina ju ei pea täiendama inimeste ridu, kes justnagu teevadki midagi tähtsat, aga oma südames nutavad taga hoopis teisi asju. Mina nutan ka mitmeid asju taga, aga sellegipoolest ei püri püüne pääle, ei joo koos jumalatega Olümposel veini. Võin vabalt ka omas kodus juua. Kuigi tuleb tunnistada, et joomine mulle ei meeldi, sest pärast on paha olla. Ma mõtlen ikka, et kui on niigi halb, miks siis veel halvale füüsiline pool lisada. Nii suur masohhist ma ka ei ole.

Tõmbun oma pesasse nagu tigu, vahel harva pistan nina välja, et värsket õhku nuusutada. Oma pesas on kindel ja turvaline olla, eriti kui kõik juhtmed välja tõmmata ja lõplikult isoleeruda. Teha mingeid pisikesi armsaid tegevusi, mis sisustavad aega ja ei lase koledatel mõtetel pähe ronida. Lugeda raamatuid, kus on kirjas kõik, mida inimene tunda ja kogeda võib, ainult selle vahega, et raamatu võib igal ajal kinni panna ja päriselt haiget ei saadagi. Ümbritseda end müüridega, millest läbi ei suuda keegi ronida, ma ise ka mitte. Tihendada müüre, üle krohvida, uus kiht kive peale lappida. Olla selles enda kujundatud augus ja olla omal moel õnnelik.

Öeldakse, et elu on väljakutse. Et väljakutsetega toime tulla, on tarvis, et need ei oleks liiga suured. Väljakutsed, mille mina pean vastama, on seda. Liiga väiksed väljakutsed ka ei motiveeri inimest, aga teisest küljest võib mõne jaoks olla väljakutse hommikul voodist tõusta, end pesta ja panna selga puhtad riided. Või süüa. Või võtta telefonitoru ja kellelegi helistada. Ja ta ei ole selles süüdi, mitte mingilgi moel. Kui me saaksime valida, siis oleksime kõik rõõmsameelsed, rahulikud ja õnnelikud inimesed. Kahjuks on osad meist sunnitud koos elama kehaga, mis toodab mingeid aineid üle ja mingeid jällegi liiga vähe. Need inimesed peavad hakkama saama oma ajuga, mis funktsioneerib vildakalt ja ei lase olla rõõsa, roosa ja rahulik. Samas tuleb tunnistada, et hulk nö ebanormaalseid inimesi on loonud kunsti, mida me kõik naudime, mis kestab läbi sajandite ja mille väärtus ajas on püsiv. Siinkohal kindlasti leidub oponent, kes väidab, et haiged inimesed teevad ka teistele haiget ja ei lase neil oma rõõsas maailmas mõnusasti elada. Võib küll nii olla. Aga kui kõik oleksid rõõsad ja roosad, kui keegi ei valutaks maailmavalu, kui keegi ei kogeks tundeid, mis on ülemõistuse tervad, siis oleks maailm palju vaesem koht. Mitmekesisuse hind on kellegi vahetu maailmatunnetus, kellegi võimetus elada normaalset elu ja sellega kenasti hakkama saada.

Ma pean nüüd minema tegema midagi kasulikku. Lugema tähtsat raamatut, sööma ja end pesema sundima. Pärastlõunal panen selga narrikostüümi, tõmban ette õnneliku inimese maski ja lähen kellegiga kohtuma. Päris inimestega päris elust. Vahel ju võib.

Kudzu

Kinnaste jäävuse seadus...

tähendab seda, et kui ma sain eile öösel valmis oma mehe kindad (noh olgu, tõe huvides olgu öeldud, et üks pöial on veel puudu), siis õnnestus mul vastukaaluks ära kaotada oma nahkkindad. Meie perekonnas on kinnaste arv konstantne suurus, vähemalt nii tundub. Lisaks kinnastele kaotasin ma natuke ka kehavedelikku, kuna pealinn-peaga linn kiirliini bussis on hea nutta. Pime soe, turvaline pluss mõnus mootoriümin ümberringi. Nutsin ma seepärast, et ka kangelaslikumad meist võivad endale vahel pisara poetamist lubada, ja et ma olen täitsa läbi omadega. Midagi hullu ei juhtunud, sain kavandid ära esitatud, siis sain kõva kriitika osaliseks oma kavandi osas ühe teise õppejõu poolt, sain närvivapustuse, kui seesama tore noor inimene andis teada, et järgmiseks korraks st kahe nädala pärast on vaja esitada teooriaosast vähemalt üks peatükk, sisukord, ülesehitus ja kirjanduse loetelu, sest see on ju "kahe päeva töö"! Siis ma pidin ühe harjutuse läbi viima, olles ise praktiliselt vaimse ja füüsilise kokkukukkumise äärel (öösel ma ei maganud, eile ja üleeile öösel ka mitte üle 3 tunni) ning loomulikult ei läinud mul hästi. Lõpuks pidin ma kõigest hoolimata kuulama seda, kuidas ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiii andekas, tark ja tubli, et kuku või pikali. Vot ja siis bussis ma lihtsalt sain maskid maha võtta ning turvaliselt ja väga vaikselt end välja elada. Nii vaikselt suisa, et isegi nina ei julgenud valjusti nuusata.

Kriitikast on mul savi. Mind häirib, et minult oodatakse ei-tea-mida. Et ootused on nii ülikõrged, et ma ei jaksa neile ootustele vastata. Pole ma mingi andekas visuaalkunstnik ega näitlejapotsentsiaaliga inimene. Ma olen tavaline peessekukkunud tropp, milliseid kondab iga päev tuhandete kaupa läbi elu. Jah, ma olen nõus, et huumorimeel on mul tõesti olemas, see on suur pluss ja ongi kark, millele ma terve elu olen toetunud. Aga muus osas, andke andeks, olen ma keskmisest kehvemini toimetulev mõttetu sitanikerdis, hunnik vigu, sada psühhiaatrilist diagnoosi ja punkt! Ja ärgu keegi mõelgugi midagi vastupidist väitma hakata, ma saan selle peale ti-ge-daks!

Mina jätan kooli pooleli. Ma ei jaksa seal olla, käia ja midagi teha. Ma tahaksin õppida midagi, mis ei ole kuskilt otsast minu erialaga seotud, et keegi ei saaks oodata minult mingeid megatöid ja megamõtteid ja mega kurat teab mida ja lisaks soovin ma olla nähtamatu hiireke. Ma tahan olla teistega võrdselt koheldud ja tavaline tudeng, ma tahan jääda märkamatuks ja et peetaks normaalseks, et mul on ka mõnes asjas abi vaja. Lähen õpin midagi, milleks mul üldse eeldusi pole, vat. Näiteks elektrivõrkude inseneriks. Või korstnapühkijaks. Või kodumasinate parandajaks. Või surnumatjaks. Tänavapühkijaks. Papagoide dresseerijaks. WC-de puhastajaks. Siis on lambad söönud, hundid terved ja kõik rahul.

Kudzu

Visaku kinnas see...

kellel on, mida visata. Alustasin eelmisel nädalal käpikute kudumist, millest pidid saama käevarjud minu enda kätele. Aga nagu selgus, on valitud muster mõeldud palju suuremate käemõõtudega inimesele, mistõttu otsustasin, et need kindad saab endale minu abikaasa, kellele ma polegi peale ühe salli kunagi midagi kudunud. Kindaid kudusin viimati põhikoolis, vist 6-ndas klassis, aga näe, ikkagi mäletasin, kuidas see protsess käib ja üks kinnas on nüüd siis valmis. Teine on kootud pöidlani, pöidlaauk isegi olemas juba. Kui koolitööd ja elumere lained üle pea kasvavad, siis on ääretult mõnus midagi nokitseda. Näed ju kohe tulemust ja vähe sellest, keegi saab minu tehtud asja ka kasutada. Muidu ajad lihtsalt tühja tuult taga. PS Kinnas on veel viimistlemata st lõngajupid tolknevad ja pressitud ka ei ole. Aga muidu muster mulle väga meeldib ja on ka piisavalt maskuliinne ühe meesterahva käsi ehtimaks.

Nädalavahetusel saabus meile uus koorem puid. Kuna minu tervis viimasel ajal pidevalt jukerdab, siis otsustasin mitte kiirendada evolutsioonilise meditsiini halbu mõjusid (antud termin on abikaasa ja minu ühislooming ja selle lähenemise põhiidee on "saa terveks või sure!". Lisan, et see termin ei vaja massidesse kandumist, kuna tegemist on eelkõige musta huumoriga), siis mina puude loopimisest otsustasin kõrvale jääda. Selle asemel sorteerisin mütse, salle ja kindaid ning tegin korda pesukapi, mille sisu oli muutunud mulle mõistatuseks. Kapi koristamise käigus leidsin üles hunniku froteerätte, mille kadumise üle olin ammu juurelnud, pluss veel paar enda asja sh põlvikud, mille olin juba maha kandnud.

Eile käisime viimast korda metsas. Saime peotäie lehterkukeseeni ja mina isiklikult ka ühe puugi. Olen kindel, et südatalviselt retkelt Põlvamaa metsa jõulukuuske tooma naasen kindlasti koos ühe eriti külmakindla ja halva iseloomuga puugiga. Õnneks oli seekordne puuk võtnud ette vaid avastusretke minu kehamaastikel, mistõttu õnnestus ta kerge vaevaga kätte saada ja ää tappa. Rahu tema põrmule!

Homme on jälle koolipäev. Pean end sundima visual journali täitma, milleks mul üldse mingit jõudu ja tahtmist ei ole. Arvan, et tekitan sinna ühe kollaaži, siis on vähemalt midagigi ette näidata. Loodetavasti saan ka oma kavandid ära esitada, kuna 25. oktoobril mind päälinnas ei ole ja mul pole ka raha hakata sellepärast eraldi kohale sõitma. Lisaks selgus, et üks kodanik on väga ignorantselt jätnud minu kutse uuringule edastamata, pidin kasutama isiklikke kanaleid ja loodan, et mul ikka on paar huvilist kohale tulemas. Võimalik, et kogu uurimus sellisel kujul üldse toimuma ei saa ja ma pean kiiresti midagi muud välja mõtlema. Või siis loobuma lõpetamisest. Oijah, elu-eluke!

Kudzu

Lepatriinu..

kui arvutihiirel ei ole saba, siis ta ei ole ju hiir. Siis võiks ta olla nt lepatriinu, selline eriti njummi punase ja mustaga nagu lepatriinud on. Või mõni muu mutukas. Arvutimutukas. Kui on olemas "lutikad", siis "mutukateni" on ainult üks pisike samm. Pange fantaasia tööle, arvutinimesed!

Aga kui sinu poeg armub...

kellesse iganes? Netis ringi kolades olen avastanud, et praegusel hetkel on aktuaalne teema seotud homoseksuaalsusega. Üks ja teine kodanik pritsib tinti või printeritahma, kasutades kõikvõimalikke argumente, et tõestada - homoseksuaalid ei ole inimesed ja nad tuleks elimineerida. Või vähemalt tunnistada ebanormaalseteks ja haigeteks inimesteks. Jahutakse mingist kristlikust moraalist, piibliõpetusest ja jumal teab millest. Mis kõik kokku tõestab, et jutud meie inimese tolerantsusest on samasugune seebimull nagu lubadus jõuda viie rikkaima riigi sekka.

Ma olen oma elus kokku puutunud ühe naisinimesega, kellele meeldisid naised ja tegelikult oli tema argument üldse see, et ta armastab inimest, mitte sugu. Mis iseenesest on arusaadav ja mõistetav, eriti soolise võrdõiguslikkuse kontekstis. Loomulikult me armastame inimlikke omadusi, aga vähemalt mina isiklikult leian meessoo olevat enda jaoks atraktiivsema. Samas ei tekkinud kunagi küsimust, kas see naine ei võinuks armastada teist naist. Meie toonane sõpruskond hindas teda samamoodi inimlikust aspektist lähtuvalt ja leidis, et meil kõigil on õigus olla armunud kasvõi taburetti. Mina suhtun negatiivselt pedofiiliasse, nekrofiiliasse ja zoofiiliasse, kus üks osapool lihtsalt ei ole võimeline oma arvamust avaldama ja seega pole tegu kahe võrdse partneri suhtega. Aga kui täiskasvanud normintellektiga inimesed tahavad üksteisega oma elu ja oma keha jagada, siis minul ei saa midagi selle vastu olla. Minul on küll õigus keelduda ise säändsesse suhtesse astumast, kui ma pole huvitatud, aga see käib ju tavaliste üldiste õiguste alla.

Üleüldse tundub mulle kristlik moraal kohati väga haige ja väga silmakirjalik. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, olen siin oma "kristlikust" ämmast piisavalt palju kirjutanud. Kui vaja, ollakse hoolivad ja mõistvad (ikka nii, et keegi pealt näeks), kui pole vaja, siis ilmneb inimlik väiksus kogu oma hiilguses ja igaüks, kes julgeb erineda kasvõi natukenegi üldisest nunnufoonist, trambitakse korralikult mutta ja valatakse kakiga üle. Piiblit tõlgendatakse nii, et sealt katkutakse välja mingid endale sobivad laused, käsud ja keelud, ülejäänu aga lennutatakse üle parda. Peamiselt lause "visaku kivi esimesena see, kes ise on patuta", see kohe üldse ei meenu ka siis, kui hakatakse teisi inimesi kastidesse lahterdama ja maha materdama.

Ma ei ole kindlasti mitte üdini tolerantne. Aga mida aasta edasi, seda vähem saan ma kellegi moraali lugeda või oma arvamust peale suruda. Kust mina tean, et just minul on õigus? Olles ise elanud oma elu keeruliseks, segaseks ja kohati ka normidele mittevastavaks, ei saa ma ju väita, et et elada tuleb nii või naa. Mul võib olla oma arvamus, ja enamasti ongi, aga samas ei kipu ma seda kusagil püüne pääl maha hõikama (siin isiklikus blogis võtan küll sõna, see peaks olema lubatud, ja minu lugejate hulk ei ulatu sadadesse, nii et tegu on ikkagi privaatsemat sorti päevaraamatuga). Inimeste otsused sõltuvad enamasti sellest, mis asjaoludel nad neid teinud on või tegema peavad ja kui sügavamalt järele mõelda, on neil kõigil olnud omad põhjused toimida nii või naa. Isegi minu ämmal. Kindlasti on mitmeid asjaolusid, mis on tinginud tema soovi saada ükskõik mis hinnaga tunnustust, aplause ja roosivarsi ja kui ma neid teaksin, siis oleks teda ju päris lihtne mõista. Muidugi on selge see, et asjad, mis meid isiklikult puudutavad, keedavad üles ka hunniku emotsioone, aga täiskasvanuelu rõõm ongi oma emotsioonide kontrolli all hoidmise õppimine ja nende esitamine teisi kahjustamata (tegelikult võiks see selgeks saada palju varem, aga noh, kunagi pole ju hilja). Siinkohal võiks mõni oponent öelda, et kas sa siis saaksid suhtuda mõistvalt ka sarimõrvaritesse, vägistajatesse jne. Vastan selle peale, et mulle isiklikult on nad ebameeldivad ja hirmutavad, samas on mingid asjaolud nende elus säädnse koleda käitumise tinginud (kasvõi paigast ära kehakeemia, mida nad ise tõenäoliselt armsa Jumala käest endale ei tellinud). Ja võin ka öelda, et kuniks ma pole ühtki sellist inimest ise kohanud, ei saa ma üldse midagi väita, sest mul pole vastavat kogemust ja ma võin ainult oletada, mida ma võiksin tunda või arvata. Seega ei saa ma antud küsimuses diskussiooni algatada. Homoseksuaalsete inimestega olen ma aga isiklikult kokku puutunud, silmakirjalikega ka, nii et neid küsimustes olen ma pädevam arvamust avaldama.

Mina ei kurvastaks, kui minu lapsed armuksid omasoolisesse. Mina kurvastaksin hoopis siis, kui nad suhtesse astudes haiget saavad või kui nad ise haiget teevad. Mul oleks hea meel, kui nad elaksid oma elu ilma piinlemise ja enesesüüdistusteta ning teeksid valikuid, mis ei kahjustaks ei neid ega nende lähedasi. Sooga pole sellel kõigel üldse mingit pistmist.

Kudzu

Arvutiabi...

Tehnikaga on mul suhted nigelad ja igasugused tehnovidinad ajavad mind pigem hulluks kui äratavad huvi. Näiteks ei suutnud ma kahe aasta jooksul õppida kasutama oma superpeent telefoni, nüüd on mul järgmine, mida ma ka kasutan ainult helistamiseks - no aga telefonid ON ju helistamiseks! Mune kloppida ja tolmu imeda saab muude riistade abil. Igasugused arvutitõrked seoses updeitimise ja konfigureerimisega ajavad mind eriti tigedaks, kuna nad raiskavad aega ja energiat. Trükimasin on olnud minu elus väga hea kaaslane, sest peale mehaaniliste probleemide ei tekkinud tavaliselt mingeid muid tõrkeid. Progress ei vii kuhugi mujale, kui otse hullarisse!

Minu enda isiklikud juhtmed jooksevad ka kenasti kokku. Kõik õppejõud räägivad erinevat juttu ja ma pean kuidagi terad sõkaldest suutma eraldada. Näiteks terminite osas on kahel kõige olulisemal õppejõul täiesti vastandlikud arvamused. Kui ma teen nii nagu Juhendaja ütleb, riskin vastu päid ja jalgu saada kaitsmisel. Kui teen nii nagu ütleb Tähtis Õppejõud, siis on Juhendaja tige. Mis ma siis nüüd ikkagi tegema pean? Töötan välja kutset uuringule, kustutan, sõnastan ümber, mõtlen, et kas ma pean selle üldse tööle lisama ja kas ma pean selle üldse juhendajale ülevaatamiseks saatma? Vastust teab vaid tuul... Väga kaua mökitada ei ole aga kuidagi võimalik, sest vastasel korral jääb mul uurimus üldse läbi viimata, lihtsalt ajaliselt ei jõua märtsiks kõike valmis saada.

Kunstiprojekti juhendaja jäi minu kavandiga rahule ja sai südamest naerda, sest ma kirjutasin nii ümmarguse ja üleüldse teksti, et selle raamides võib teha absoluutselt kõike. No aga kui ma ei tea veel täpselt, mida ma teen ja kuidas ma teen? Siis aitabki ilus ümmargune jutt hädast välja. Ja kahju on, et bakatöö tegemine on muutunud "hädaks", millega peab kuidagi toime tulema, kuid mis ei paku ei rõõmu ega rahuldust. Motivatsioon muudkui kukub kolinal, kukub ja koliseb, koliseb ja kukub...

Pärandiasjas on tekkinud edasiminek ja on lootust, et me saame selle jama oma pere kaelast ära. Inimesed, tehke palun testamendid või kinkelepingud, et teie kauged sugulased ei peaks oma aega ja energiat raiskama notarite vahet jooksmisele! Hea, et mul endal midagi ei ole. Maja kuulub abikaasale, sest see on ostetud temale enne abiellumist kuulunud kinnisvara müügist saadud rahade eest. Mul pole jälle muud kui vaid tühjad peod, hea kerge tunne!

Ja külm on. Nii külm, et üldised globaalprobleemid mind ei eruta. Muigamisi lugesin artikleid teemal "lapsed ja televisoon", noh, midagi võiksin ju minagi selle kohta arvata. No et pole üldse vajagi lastele telkut näidata, vaadaku parem valitud multikaid või joonistagu ja suhelgu oma vanematega. Samas mõistan, et ka lapsevanem on kõigest inimene ja kui kedagi muud ei ole hoidjaks võtta, siis telekas ikka aitab hädast välja. Samuti olen nõus, et lastele tuleb rääkida ka koledatest asjadest nt surmast. Olen oma tütreid endaga surnuaeda kaasa võtnud, olen rääkinud, et inimesed surevad kunagi kõik ära ja et neist kasvavad hiljem lilled. Muidugi on MM edasi uurinud, et millal mina ära suren ja mis lilled minust kasvavad või märgates emme haual taimekesi, on õnnelikult teatanud, et näed, siia ongi juba emmest üks lill kasvanud. Ingel üldiselt selliste teemade vastu huvi ei tunne ja teda tuleb mööda surnuaeda taga ajada, sest seal on ju nii huvitav ringi joosta. Üldsuse heaolu huvides oleme ta tavaliselt elimineerinud koos isaga niisama metsa alla jalutama, mis üksiti tõestab, et huvi surma vastu tekib ikkagi teatud kindlal arenguetapil ja siis tuleb sellega ka tegeleda.

Aga jah, tõele au andes pole ma oma lastele lastesaateid näidanudki, osaliselt tehnilistel ja osaliselt muul põhjusel. Ja arvan ka, et igasugust jama ei maksa väga varakult nende ellu tuua, sestap olen valinud lapsehoidja lasteaia asemel, et neil oleks mingisugune kindel baas all enne, kui nad peavad hakkama võitlema oma koha eest päikese all. Kui ikka 6-aastaste rühmas öeldakse maha, et meie eesmärk on lapsed kooliks ette valmistada ja mingiks JOONISTAMISEKS meil küll aega ei jää, siis andke andeks, minu lapse koht ei ole kindlasti sellises koosluses.

MM joonistab väga vahvaid pilte, eriti armastab ta loomi joonistada ja need tulevad väga muhedad nad välja. Oluline on iga pildi peale suurelt ja värviliselt oma nimi kirjutada, et ikka märku anda "mina olin siin!". Ja las joonistab, las joonistab täpselt nii nagu tahab. Mina ei kipu õpetama, lähtudes kunstiteraapia ideest, et pole õigeid ja valesid joonistusi, on vaba eneseväljendus ja et lapse käeline areng toimub igal juhul sama rada pidi, seega pole saabunud hetk juhtimaks tähelepanu sellele, mis võiks töödel olla teisiti.

Nonii, edasi ingliskeelse kohustusliku kirjanduse juurde! Kuniks mul on veel tilgake jõudu sellega tegeleda.

Kudzu

Katse-eksituse meetod...

on see, mida mina laste kasvatamisel harrastan. Põhjused on väga lihtsad - pole kuskilt mingeid eeskujusid võtta ja pole ka ühtki vanemat ja targemat, kelle õla najal nutta, kui asjad hakkavad üle pea kasvama. Ja see ongi vist põhjus, miks ma tunnen oma pojaga seoses nii suurt jõuetust ja meeleheidet, et vahel võtab pisara silma. Kellelt ma saaksin abi küsida? Oma emalt ei saa, ta on sel sügisel ja tegelikult terve eelmise aasta ja tegelikult kõigi eelnevate aastate, et mitte öelda aastakümnete jooksul mulle mõista andnud, et teda minu ega minu laste probleemid ei huvita. Teda huvitab omaenda mugav äraolemine, mis on tema kirjut elusaatust vaadates ka mõneti mõistetav, mis ei tähenda, et inimene võiks oma lastele lihtsalt käega lüüa. Samas puudub minul võime teda muuta.

Nii, minu isa. Tänan küsimast, aga minu isa ei ole surnud. Ta on täiesti elus, elab kusagil 20 km minu elukohast, me ei suhtle ei telefoni teel ega muul moel. Ma arvan, et minu olemasolu talle tavaliselt ei meenu, nii nagu tema olemasolu mulle. Mul pole tema telefoninumbrit ega postiaadressi, ja selle taustal on igati mõistetav, et inimene, kes meie perest 39 aastat tagasi lahkus ja kellega mul pole terve elu mingeid suhteid olnud, pole see, kellelt minna nõu ja abi küsima.

Mu mehe vanemad teatavasti on aktiivsed, nooruslikud ja heal järjel inimesed, kellele ma ei hakkaks oma muresid kurtmagi, sest nad ei saaks aru, mis mul jälle viga on. Lapse õpingute katkemine on nende jaoks ilmselgelt midagi mitteaktsepteeritavat, midagi häbistavat, ma ei julge isegi kõssata neist asjadest. Ja ega ka mingitest muudest muredest. Siis ma paistaksin veelgi halvemas valguses, veelgi kõlbmatumana nende suurepärase poja jaoks (ma kaldun ise ka juba arvama, et neil võib tõesti õigus olla).

Minu eksämm saab infarkti, kui ma talle kurtma hakkan. Temaga suheldes vean alati sooja naeratuse näole ja kinnitan, et meil on kõik suurepärane ja imetore, me saame ilusti hakkama ja mingeid muresid meil ei ole ega ka tule. Tegelikult pole meil temaga iialgi mingeid emotsionaalselt lähedasi suhteid olnud, kusjuures peab tunnistama, et ta siiski omal moel meie peret toetab. Rahaliselt nimelt. Nagu ka minu ema ja mehe vanemad. Ju siis selle põlvkonna jaoks on kõik rahas mõõdetav ja rahasse ümberarvutatav. Ja mis uutub poegade isasse, siis mina ei tea, kus tema elutseb või millega tegeleb. Meie ei suhtle juba aastaid, olen ta ammu vabastanud igasugustest kohustustest, sest ma ei viitsi oma energiat tema peale raisata, seda läheb ka mujal tarvis.

Mõned vanemad sõbrannad mul muidugi on. Ja nemad on ka mõistnud minu muresid ja lohutanud, kui neil on aega oma murede kõrvalt seda teha. Pluss muidugi asjaolu, et kui ma muutun väga depressiivseks, siis ma ise vaistlikult kas ei suhtle (uskuge või ei, aga depressioonis Kudzu on midagi sellist, mida te kunagi näha ei tahaks, abikaasa on ainuke inimene, kes selle kuidagi välja kannatab, ülejäänutelt ma ei ootagi niisugust pingutust) või püüan meeleheitlikult teha nägu, et elu on lillekene, õnn ja rõõm. Ma olen juba nii palju aastaid sellist maskeraadi harrastanud, et tuleb täitsa hästi välja. Loomulikult, ma ütleksin isegi.

Aga iga aastaga kaob minu võimekusest narri mängida üks killuke küljest. Üks jupike narrimütsist muutub tolmuks ja paks krohv, millega oma emotsioone varjata, pudeneb vaikeste helvestena pealt ning hõljub justkui kõõmapilv minu kena narrikostüümi ümber. Kui aga narr on alasti, siis on kuningriigiga lõpp...

Kudzu

Kiirus, kiirus, ei muud...

oi kuidas ma ei salli tööde tegemisel kiirustamist. Mulle meeldiks toimetada rahulikult omas tempos, mitte hullunult mingeid asju kirja panna või leekida mööda linna ja avastada, et nagunii midagi tehtud ei saa. Ei aita siin ajaplaneerimine ega muud nõksud, sest ikka sõidab sisse tööelu kooliellu ja isiklik elu neisse mõlemasse. Kuniks ma ei ole suutnud õppida ühe näpuliigutusega end eelmisest teemast välja lülitama, ongi elu hullumaja. Ja inimene pole masin, et tõmbad aga juhtme välja või vajutad "on-off" nuppu, siis pidev ümberlülitumine ongi tegelikult võimatu.

Aga ma püüan end kokku võtta. Vorpisin mängleva kergusega valmis oma mõlemad bakatöö projekti kavandid, ühe saatsin ülevaatamiseks, teise viin homme näha. Allikate otsitmiseks mul pole aega olnud, seega siis valisin mõnede gurude raamatud ja ühe magistritöö, mis ka haakub minu teemaga ja issand jumal ise teab, kas selles viimases töös pole juba midagi analoogset uuritud. Ise ma pole seda tööd veel ihusilmagagi näinud, kuna pole olnud aega päälinnas raamatukokku minna ja ma ei tea, millal see aeg mul üldse tekib. Kas see on normaalne? Ei ole, vastan ise. Neljapäeval peaksin suutma kokku panna üleskutse uuringus osaleda, mis saab ka olema lõbus ettevõtmine. Siis tuleb see laiali saata ja oodata, kas keegi üldse reageerib. Kui ei reageeri, võin oma tööle vee peale tõmmata. See on kah üks võimalus natuke puhkust saada ja keskenduda muudele olulistele asjadele. Näiteks minu lapse probleemid. Või minu enda üleväsimus ja masendus.

Ma tahaksin oma kodus korra majja lüüa. Vaadata üle kapid ja sahtlid, natuke mööblit ümber tõsta, välja mõelda, kes kuhu oma asju paneb, ülearuse kraami minema visata või pööningule viia. Aga niikaua, kui ma ei tea, kas poeg kolib koju tagasi või mitte, ei saa ma ilmselt väga suuri muudatusi siin ette võtta. Poisi osas on põnevust omajagu: saatsime lõpuks ise tema klassijuhatajale kirja, et kus on lapse dokumendid ja et meil on neid tõesti vaja. Klassijuhataja väitel pole poiss teda koolist otsimas käinud, aga ta siis nüüd lõpuks jätab paberid sekretäri juurde, kust need iga kell kätte saab. Ja selleks kulus poolteist kuud! Notaribüroosse saatsin ka kirja, kes vastasid mingi udujutuga, millest mul pole abi. Homme igatahes võtab abikaasa poisil peest kinni ja sunnib teda notarile ise helistama ning aja kinni panema. Mina ei jaksa sellega tegeleda ja kuna olen homme Tallinnas koolis, siis ka ei saa tegeleda.

Nüüd siis on saabunud see hetk, kus ma lihtsalt mõtlen elu üle järele, siis loen ingliskeelset kohsustuslikku kirjandust, mõtlen, kas ma saaksin oma visual journalisse ka mingeid tarkuseteri kirja panna (ilge kasu on mul küll ingliskeelsest protsessipäevikust, ei saa siinkohal mainimata jätta!) ja alustan söögitegemis- ja lapsekasvatustoimingutega. Tegelikult tahaksin ma kindaid kududa. Lõng, vardad ja muster on olemas. Aga lõbustuste jaoks teatavasti aega ei ole - ja nii armas on selle taustal kuulata teiste inimeste muresid stiilis "mul on nii igav, pole millegagi tegeleda...".

Kudzu

Annad aga vasaraga vastu pead...

Poig: kuule, ma sain kutse tulla töökoha katsetele
Mina: väga hea siis ju. me saadame sulle bussiraha ja tule siis homme kohale
P: no ma ei tea. seda saab ju veel järgmisel nädalal ka teha
M: no aga siis sa tõestad tööandjale, et sa oled motiveeritud ja...
P: nojah
Mõne aja pärast-
M: kuule, saatsime raha ära
P: ma tulen koos K-ga, ma vihkan bussisõitu. ja mulle pakuti tegelt saarele ka tööd
M: kas sa oled kindel, et selle töö seal ikka saad?
P: üks läheb sealt töölt ära. ta lubas, et ma võin selle koha endale saada
M: siis ta pole ju ülemus, kellel on võib-olla oma kandidaat. sa peaksid siia ikka tulema nendele katsetele, see on vähemalt mingigi võimalus. muuseas, kas sa oma dokumendid tõid koolist ära
P: unustasin
M: ahsoo, kas sa suvel said notari kirja kätte
P: mis kirja
M: no ma rääkisin sulle, et pärandist tuleb loobuda
P: mis pärandist
M:kuule, ma rääkisin sulle sada korda, et telli see kiri ära. sa oled TÄISEALINE, ma ei saa enam sinu kirju vastu võtta ja sinu asju ajada, sa pead nüüd ISE toimetama
P: ma unustasin selle kirja ära
M: kuidas lubadega on
P: ma ei tea, millal esmaabikursustele saab
M: no aga sa võid ju teooria ja sõidu seal enne ära teha
P: no aga autoõpetaja ütles, et võiksin enne teha esmaabi
Remargi korras märgin, et autokool lõppes juunis. Eksamid on KÕIK siiani tegemata.
Jne jne jne
Ei võta vastutust, ei võta. Mul on selline tunne nagu jookseksin kuude kaupa vastu müüri. Ma olen rääkinud ja rääkinud ja rääkinud. Ta teeb näo nagu saaks aru ja siis ei tee MITTE MIDAGI, mida on lubanud. Ja ma olen sellest lihtsalt nii väsinud, et tahaks valju häälega nutta. Muuseas, ma ei ole sugugi kindel, et ta ikka homme tuleb. Ja kui vanaema annab tuhandeid auto putitamiseks ja ämm annab süüa ja naine annab k...i, siis milleks need koolid ja load ja töökohad, eksole. Saab niigi hakkama. Mina aga olen üks läbikukkunud ema. MOTT.

Ei ole normaalne...

töötada nagu usaldustelefon, kus sulle kesk päeva sõidetakse sisse mingite muredega, mille lahendamine ei ole ei jõukohane ega mingilgi moel võimalik. Kui ma olen tänase päeva planeerinud töötada võõrkeelse raamatu kallal, siis andke andeks, ma ei jaksa lahendada inimeste probleeme ja pärast kiirelt raamatule ümber lülitada. Nüüd ma olen püsti hädas, sest mõtted jooksevad kunstiteraapia põhitõdede juurest hoopis mujale, ma ei suuda keskenduda, lisaks hakkan ma tagantjärele oma töövestlusi analüüsima ja leian, et tegin sadu vigu. Milleks mulle see, tahaksin ma röögatada! Projektijuhiga rääkida, et kuule, ma olen ise püsti hädas, asjad kuhjuvad ja mul ei ole enam varsti endal mingit tuju elada, ei anna tulemust.

Vahel ma mõtlen, et minu häda on selle "oh, sa näed nii hea välja!" juures. Et ma peaksin hoolitsema enda eest veel vähem, lisaks suitsetamisele hakkama ka jooma ja ennast lõikuma, kandma koledaid, pesemata ja katkisi riideid ning puseriti esimesed hambad üldse laskma välja lüüa. Kas siis ma suudaksin inimestele arusaadaval moel ära seletada, et ma ei saa endagagi hakkama, mis siin veel teiste abistamisest rääkida! Ühesõnaga - kellel on ideid, kuidas end ilma sõnadeta väljendada nii, et jutt kohale jõuaks, andke teada. Või tulge ja aidake mul immitsat halvemuse suunas muuta!

Ma tahan pragusel ajajärgul rahulikult ja vaikselt õppida ning teha seda ilma segavate ekstsessideta. Kui minu igatsus oleks töötada kriisiabi telefonineiuna, oleksin seda juba ammuilma teinud. Ja tööleping ei luba telefoni päevaks välja lülitada, dmnd ma ütlen!

Kudzu

Juba jõulud...

otsustas minu jõulukaktus ja õitseb nagu segane. Roosid õitsesid ka ja olid nuppe täis, aga laupäevase aiakoristustöö käigus lõikasin ma nad ikkagi tagasi ja muldasin ära. Ei ole mõtet neile märku anda, et õitsege veel, sest pea see tali ei tule. Lisaks harvendasime ploome, mis on hakanud tasapisi moodustama metsikut võsa, mille all ja kõrval eriti midagi kasvada ei taha. Kuna laupäeva õhtul pidi toimuma Padjaklubi, siis tube ma koristama ei hakanud, lohutades end mõttega, et liiga korras ja steriilses elamises laste loovus ei taha teps mitte areneda. Sest nagu ikka - loll on see, kes vabandust ei leia. Tuleb muidugi tunnistada, et minu enda loovust segadus ei arenda, mulle meeldib töötada puhtas ruumis pluss soojuses, aga eks ma ole vana ka juba ja pean leppima nende riismekestega, mis minu loovusest järele jäänud on. Seda enam, et Padjaklubi ennustused lubasid arengu lõppemist ja rohkelt raha. Kuluks ära küll, ma ütlen!

Võitlen oma väsimusega väsimatult. Eile magasin poolteist tundi lõunaund ja tundsin end kohe hulga tegusamalt. Arsti juurde ma ikkagi minna ei kavatse, sest nädalavahetusel oli palavikku väga vähe ja tundub, et see haigus, misiganes ta ka ei olnud, hakkab taganema. Juba hallil ajal oli niimoodi, et haiged kas said ise terveks või lihtsalt koolesid. Ma kavatsen ka seda süsteemi harrastada. Lisaks säilitan ma arstide vältimise läbi hulgaliselt närvirakke, hoides ära lisastressi, mis tekib siis, kui mind taaskord vaadatakse nagu simulanti. Ehk siis hoolitsen oma tervise eest omal moel.

Reedel külastas meid Korstnapühkija, kes tegi oma tööd pikalt, põhjalikult ja tulemuslikult ning ei suutnud ära imestada, kuidas me sellist tahmunud küttesüsteemi üldse kasutada saime. Need pühkijad, kes seni meie korstna otsas on käinud, on teinud seda kiiresti ja vilkalt ning ilmselt mitte väga suure pühendumisega. Ju siis seepärast teadsin ma alati, millal katel töötab, kuna lõhn tungis keldrist kööki ja söögituppa. Praegu näiteks enam niisugust lõhna ei tunne, sest lõõrid on puhtad ja mingit vingu kuskilt üles ei aja. Ja meie seekordsel pühkijal oli kaasas ka tahmaimeja, mistõttu toad ei olnud tahma täis. Edaspidi teame, kelle poole me korstnapühkimiseks pöördume, kuigi töö iseenesest on kallis, 500 eeku kord. Aga kvaliteet on samas ka väga hea.

Täna tuleb teha ära hunnik tegemata töid, lugeda läbi 100 lk kohustuslikku kirjandust näiteks. Homme on mul tööpäev, millest ma ilmselt pean ka edaspidi loobuma, kuna aega ei jätku mitte raasugi. 25. oktoobriks tuleb lõputöö kavandid esitada osakonda koos juhendajate allkirjadega, aga hetkel mul mingit kavandit valmis ei ole. Selleks tööks olen planeerinud kasutada neljapäeva ja reedet, otsida lisaks veel kirjandust ja välja mõelda, kuidas oma uuringusse inimesed kokku ajada, mida neile rääkida ja kuidas kõike korraldada. Ja kust leida tasuta ruumide kasutamise võimalus, sest renti mul ei ole maksta millegi eest. Samas võtan asja rahulikult - kui ei saa oma asju valmis, siis lihtsalt võtan tasuta lisa-aasta ja lõpetan hoopis 2012 kevadel. Kah midagi ei juhtu! Sest kui loenguid enam ei ole, siis ongi aega ainult lõputööde jaoks ja ma ei pea õudusega arvutama, mitu tundi nädalas ma millele pühendada saan ning tegema valikuid stiilis: nii, koristada ei jõua, lastega tegeleda ei jõua, tööd ka teha ei jõua ... ainult kooliasjad, praktika ja muud säändsed asjad.

Nüüd aga, sm, on aeg asuda töödele. Alustan meeldivast - toalillede kastmisest nimelt.

Kudzu

Mälestuseks kõigile, keda enam ei ole

http://www.youtube.com/watch?v=eZL1jRBq9cY
Ei ole muud lisada, kui eile suri ühe sõbra õde vähki.

Puder ja kapsad...

on minu peas ilusti segiläbi. Elamine on suhteliselt jahe, kuna väljas on olnud öökülm, aga kütta eriti ei saa, kuna ootame korstnapühkijat. Kes pidi tulema eile, aga et kõik inimesed praegu kirglikult oma korstnaid lasevad nühkida, siis tuli töö tänasele edasi lükata. Muidugi ei tea Liisu ega lapsed, kas onu Pühk täna meie manu jõuab. Võiks ikkagi jõuda, sest külm on, ja mina olen teatavasti Külmavares, eriti peale kaalulangust.

Võitlen pidevalt sooviga kõik asjad edasi lükata. End kokku võtta tundub olevat raske ja keeruline, peaaegu võimatu ülesanne. Suutsin vähemalt nii palju, et saatsin organisatsiooni, mille liikmeid ma tahaksin uurida, kirja, kas minu idee on neile üldse vastuvõetav. Kui tuleb vastus, et mine õige kukele, siis muidugi on tarvis kasutada teisi kanaleid ja leida muid võimalusi, loodetavasti mitte teist sihtrühma. Viimane variant oleks suur jama, see eeldab tohutut eeltööd ja lõputuid ettevalmistusi, milleks mul kahjuks ei ole ei aega ega tahtmist. Ja mis blokiks automaatselt ära kõik võimalused sellel õppeaastal lõpetada. Kunstiprojekti juhendajale andsin igatahes teada, et suure tõenäosusega ma ei lõpeta, eesmärgiga peatada minu pushimine olukorras, kus mul tuleb eelkõige keskenduda uurimusele. Teemad võin ikka 25. oktoobriks üles anda, see iseenesest veel ei tähenda, et ma peaksin kindlasti lõpetama. Teisalt ajab mind ahastusse pidev päälinna vahet sõitmine, mitte et mulle sõita ei meeldiks, vaid päälinnas olek kuidagi kurnab mind. Liiga palju liiklust, liiga palju inimesi. Selles mõttes jällegi tahaks lõpetada.

Mind hämmastab, kuidas arvatakse, et minu käes on kõik käkitegu, muudkui istun maha, tekst voolab iseenesest arvutisse, vormistab end ise korrektselt, uurimus viis end ise läbi ja ise ka analüüsib, mis ja kuidas. Näiteks leidis üks meie õppejõud, et mina oleksin just sobiv inimene viima läbi intervjuusid uurimuse tarbeks, mida tahab teha üks koolikaaslane. Noh, et tema on liiga seotud sihtrühmaga ja mina jällegi just selline neutraalne ja muidu ka kena inimeseloom. Alleaa, ma ütlen! Intekad võtavad kõvasti aega ja mul seda lihtsalt pole. Muidugi tuli kursaõele lisaks veel kepsakas mõte, et tegelikult võiksin mina ka tunnid läbi viia, siis ta saaks ise rõõmsalt osaleda. Minu hädised vihjed teemal, et ma olen ikka natuke väsinud ja natuke kurvameelne ei jõua kuskile kohale, ilmselt näen ma liiga hea välja selleks. Natuke tumedat värvi silmade alla annaks kindlati jumekama tulemuse või siis vastupidi - ohoo, Kudzu, sul uus immits, jah? Lõpp hästi sobib!

Tellisime veel kümme ruumi puid. Hind on kahe nädalaga tõusnud 50 eeku ruumi pealt, mis tähendab, et oli viimane aeg puudekoorem õuele tekitada. Varsti on pindude ruum ka 1000 eeku, katsu sa siis veel kuskilt endale puid hankida. Muidugi võib juhtuda, et tuleb soe ja leebe talv, rohelise detsembrimuru ja õitsevate kannikestega, siis on ju veelgi parem - jääb järgmiseks talveks varu ette ja saab õigel ajal kütma hakata. Aga kui tuleb karm talv, eelistaksin mina sooje radikaid ja kindlustunnet, et ma ei pea hakkama kodus kasukaga ringi jooksma.

Pean ära muldama roosid, sellega tundub kiire olevat. Kuna mul endal mingit mullavaru ei ole, tuleb kuskilt aianduspoest mullakott hankida ja selle sisu rooside alla laiali laotada. Muru ma igatahes rohkem sel aastal niita ei kavatse, paneme muruniiduki talvekorterisse uut kevadet ootama. Sügistalv ligineb suurte sammudega, suisa hüpetega, aga ilus on! Päike pilgutab veel silma, lehed ei ole kõik maha langenud, muru rohetab ja roosidel on õied küljes. Kestaks see veel ja veel, ei taha lund ja eriti ei taha lörtsi, aga ega Ilmavana meie käest küsi. Tuleb see, mis tulema peab!

Kudzu

Ei teagi...

enam, mida ilmaelust arvata. Eile käis mul külas üks sõbranna, kes juhtus rääkima, et meie ühisel tuttaval tappis poeg end ära. Viskus kusagilt kõrgelt alla ja kohe surnuks. See inimene ise on vähki haigestunud, enam opereerida ei ole mõtet, saab keemiaravi ja kiiritust. Pere pesamuna on alles koolilaps. Ma ei osanud mitte midagi öelda, ainult ägisesin ja mõtlesin, kuidas küll saab elu olla kellegi vastu nii ebaõiglane. Ükski ema ei peaks matma oma last. Ja haigused võiksid tegelikult ikkagi käia mööda kive ja kände, mitte mööda inimesi. Muidugi tuli mul kohe meelde, et ega ma ise ei ole ju ka selle inimesega ammu ühendust võtnud, sest ma ei jaksa olla eriti hea sõber praegusel perioodil. Kahjuks. Ja et valik - kas käia ülikoolis või suhelda inimestega on ikka natuke karm. Tahaks ju mõlemat, aga näed, ei saa! Siis juhtubki, et kuuled kellegi kolmanda käest sõpru tabanud hädade ja õnnetuste kohta.

Lugesin kohustuslikku kirjandust ja mõtlesin, et ei, minust ikka kunstiterapeuti ei saa. Nõudmised on nii karmid, lisaks materjalide tundmisele on vaja põhjalikke teadmisi inimese toimimise kohta pluss isikuomadused, mis on vajalikud terapeudile pluss eneseteraapia. Seda viimast oleks tõesti hädasti vaja, aga kui ikka raha ei ole, siis tuleb ju millestki loobuda. Ma olen siis endale ise terapeudiks ja varustan end käsitööraamatute ja kunstiraamatutega ja unistan sellest, kuidas mul ühel ilusal päeval on kohutavalt palju aega ja siis ma teen küll käsitööd ja kunsti, nii et lõngad lendavad ja värvi pritsib. Tegelikkus on muidugi see, et aega ei ole ja mis veel hullem, energiat ei ole. Koos ülearuse rasvaga on minust välja voolanud ka jõud ja võimekus midagi korda saata. Kui ma peale tolmuimejaga toa puhastamist tunnen, et higi jookseb mööda selga alla ja jalad värisevad, siis ikka nagu oleks midagi kuskil valesti. Aga mis, vaat ei tea. Ja arsti juurde ma enam ei lähe, kevadel juba vaadati mind nagu hullumeelset, kes endale haigusi külge mõtleb. Ma otsustasin, et suren korralikult püstijala peal, aga arstidel end mõnitada ka rohkem ei lase.

Homme sõidan jälle kooli. Ma ei taha minna, ma tahan olla kodus pimedas toas teki all keras ja vaikselt haliseda. Ma ei jaksa enam olla tubli oivik ja muidu kena inimene. Mina tahaksin hoopis olla pisike karvane loom, keda hoitakse ja armastatakse ja kellel peale söömise ja kakamise ei ole muid muresid.

Kudzu

On see vast päev!

Ma seisan vaevu jalul st ei seisagi, istun hoopis. Ja vahepeal lamasin. Kaks tundi loopisime puid kuuri, siis niitsin veel tänava äärest muru ka ära ja nüüd on tulemuseks meeldiv roidumus, ma ütleks. Vaatasin täna rahuloleva pilguga puudehunnikut, mille ma ostsin oma isikliku palga eest. Jaa, oma raha on ikka tore küll, kui seda juhtub olema! Meie katel neelab muidugi rohkem puid, eriti kui juhtub tulema jälle ülikülm talv. Ilmselt on vajalik mingi kogus puid juurde hankida, sest hinnad aina tõusevad ja tõusevad, rääkimata sellest, et kuivi küttepuid pole talvel kuskilt võtta. Imelik lugu - tavaliselt ei saanud metsaomanikud talvel metsa teha, sest oli liiga soe. Kui nüüd juhtumisi oli perfektne talv, siis ei saanud ikkagi puid teha, sest oli siiski liiga külm. Minul tekib kohe küsimus, kuidas meie esivanemad ellu jääda said, vanasti olevat kõik talved olnud samasugused jäised ja lumerohked. Või on tegu järjekordse legendiga sarjast "Vanasti oli muru rohelisem...". Aga võib-olla suitsutares kulus üleüldiselt vähem puid, esivanemad olid meist palju rohkem karastunud ja kandsid ka toas villaseid kapukaid, vilte ja kindaid, mine võta kinni!

Homme on minu kord lapsi hoida. Leidsime mehega, et tal pole mõtet oma lisatöid öösiti teha, muidu varsti jääme üldse ilma rahata. Pakkusin, et lauba toimetame koos ja koristame või asjatame aias, pühapäeval on kuni MM-i trennini abikaasa aeg oma tööasjade tegemiseks ja kui nemad trenni ja poodi lähevad, siis saan ka mina paar tundi oma asju ajada. Näiteks praegu tuleb mul lugeda läbi paar peatükki ühest ingliskeelsest raamatust, mis on meil kohustuslik läbi lugeda ja mis lõpuks ka meieni jõudis.

MM köhib ülemisel korrusel. Pean minema talle vaikselt natuke rohtu määrima, enne köha suureks paisub.

Kudzu

Tähtis päev

täna saatis minu pisikene poig oma elu esimese CV, et kandideerida töökohale siin meie linnakeses. Otsus saarelt mandrile tagasi tulla on ilmselt olnud raske ja saab edaspidi ka südamevalu tekitama, sest tütarlaps suure tõenäosusega jääb maha (ma ei tea ka täpselt, pole julgenud küsida igaks juhuks, järsku tulebki!). Samas on selge, et tööd leida on lihtsam seal, kus on rohkem inimesi koos, kellest vähemalt mõned on ettevõtted püsti pannud ja ei elata ainult turistide armust. Kes teatavasti on truudusetud ja tahavad tervet maailma näha, mitte üht pisikest linnakest on taskust toita.

Peab tunnistama, et CV saatmisele eelnes pikk ja sisukas vestlus msn-is, kus me saime teada, et me oleme südametud ja hoolimatud vanemad, kuna oleme oma lapse nälga jätnud ja muidu ka kõrvale visanud. "Kas tõesti on 18-aastaselt vaja hakata elama nagu täiskasvanu?" oli tema küsimus, millele me olime sunnitud jaatavalt vastama. Kuna ma olen õppinud olema väga kannatlik ebastabiilsete inimestega tänu enda keerulisele isiksusele, tänu oma töökogemusele ja tänu sellele, et aastad on lisaks hallidele karvadele minu pähe ka natuke tarkust puistanud (halle karvu ikka oluliselt rohkem), siis ma lihtsalt ühel hetkel tulin arvuti tagant ära. Mõne aja pärast poiss helistas ja vabandas ja me saime kõik ilusti räägitud ja ma loodan väga, et meie kasvatuslikud kuriteod nagu taskuraha vähendamine poole võrra (mille osas ta oli ka ette hoiatatud) ei tähenda, et me teda ei armastaks. Mis siis, et endal on valus ja lapsel on valus. Mõnikord tuleb karm olla. Ja ma ei hülgaks ühtki oma last, mille tõestuseks on minu eluspüsimine läbi kõigi koledate aastate.

Meenutasin täna oma õpinguid, kui poisid olid väikesed. Kuidas ma saatsin ühe hommikul kooli ja teise lasteaeda ja hakkasin tegema kiiresti-kiiresti kõikvõimalikke koduseid töid. Arvutit mul muidugi ei olnud, loengute vahepeal tormasin arvutiklassi, haarasin kotist flopiketta (teate ikka, mis vidin see on?) ja kukkusin oma tekste arvutisse sisestama. Eksamiteks õppisin laste kõrvalt, kes kahekesi koos käitusid nagu elevantide rügement, kes on otsustanud lisaks pruuskamisele ka pasunapuhumist õppida, ja kui ma tahtsin rahu ja vaikust, siis õppisin öösiti ning magasin mõnikord kaks-kolm tundi ööpäevas, aga sain kõik oma asjad õigeks tähtajaks tehtud. Elektripliiti ja külmkappi mul ei olnud, niisiis kütsin iga päev puupliiti ja ostsin korraga alati minimaalselt süüa (noh, raha ka ei olnud tol ajal kuskilt võtta), sest ei olnud ju kusagil hoida. Mäletan, et kevadsemestri lõpuks oli mul tunne nagu äraaetud hobusel, aga tuleb tunnistada, et eksamitest sain enamiku "5"-d ja vähemalt ühes aines ma ei pidanud eksamit tegema, sest sain oma hää hinde juba enne kätte. Kuna kööktoas, kus me elasime, ei olnud muud veevärki, kui külmaveekraan ja WC asus õues pisikese majakeses, siis lapsi pesta sain ma õe juures teises linnaotsas. Rabasin oma kaks pojakest kaasa ja sõitsime kahe erineva bussiga kohale, pesin nad ära ning siis tuldud teed tagasi koju. Ükskord oli mul põiepõletik ja bussi ei tulnud ega tulnud, nii et ma pidin peaaegu püksi pissima. Aga pesu pesin ma käsitsi, mul oli kaks suurt kaussi ja pott, milles vesi kuumaks aeti ja siis muudkui andsin aga kätel käia. Minu tolleaegne peidmees elas päälinnas ja ta eriti tihti minu poole ei sattunud, mistõttu pidin kuude kaupa kõigega üksi hakkama saama. Ja saingi. Tagantjärele mõeldes tuleb tunnistada, et pidi see vasti kirg olema teadmiste järele, mis sundis igasuguseid kangelastegusid korda saatma. Aga see oli minu valik, minu otsus ja minu motivatsioon ning ma võin tegelikult uhke olla, et hakkama sain. Ja imelikul kombel mäletan, et olin õnnelik. Ma olin koos oma lastega, meil oli hea olla ja asjad liikusid - kuni sama aasta suveni, kus kõik pea peale pöördus. See on aga hoopis teine lugu...

Nüüd on minu elu nagu lihtne nagu kakskordkaks. Mul on kõrval inimene, kes tõesti ka elab minuga ühel elamispinnal ja saab ulatada abistava käe koduste toimetuste tegemiseks. Mul on kaks väikest last küll, aga ma saan vähemalt oma asju nii korraldada, et ei pea enam varahommikul ja öösel töötama (mitte üle paari nädala aastas). Jah, mul on kõvasti rohkem ruutmeetreid koristada ja kõvasti rohkem aastaid turjal ja ma õpin üleüldse ühes teises linnas, kuid pole hullu, ma olen oma valikud ise teinud, ei saa ju öelda, et keegi oleks suurtüki mulle suhu suunanud ja hauataguse häälega kõmistanud"Mine õppima, väike Kudzu! Mine õppima!". Ise, ikka ise. Ja mõnikord, mõnikord päris harva olen ma lõpuni rõõmus selle üle, et mul on ikka nii lahedad lapsed. Ja mees nagu kullatükk. Ja et ma õpin seda, mida ma õpin. Ja et ma ikka ei ole alla andnud, mis siis, et kiusatus on suur ja koorem on vahel raske kanda.

Mis ei tapa, teeb tugevaks, ütleb vanarahvas. Mul on musklit piisavalt, nüüd võiks ehk natuke ka nõrka naisterahvast mängida. Või ei ole see aeg veel käes?

Kudzu

Sõda ja rahu...

ainult rahu nagu ütles Karlsson katuselt, kes oli teatavasti parajalt paks mees oma parimais aastais ja üks neist raamatukangelastest, keda ma lapsepõlvest alates endaga kaasas kannan. Koos Pelle, väikese Tjorveni, Bullerby laste ja hulkur Rasmusega, Kalle Blomkvistist rääkimata. Raamatud on õnneks siia maailma loodud selleks, et inimesi rõõmustada, et anda neile turvaline kohake elus ja näidata, et mõnikord on targem astuda kaks sammu tagasi ning minna ringiga sealt, kust võiks ka otse läbi murda. Jee, ma olen ka nagu midagi elu jooksul õppinud! (teoorias olen alati tugev olnud, praktikas aga ....)

Kahjuks on viimaste aegade lugemus olnud mul nullilähedane. Suure pongestusega närisin end läbi "Kesköö laste", mis kohati meenutas väga "Sada aastat üksildust", ainult selle erinevusega, et "Kesköö lapsed" oli tunduvalt igavam, tunduvalt konstrueeritum ja pidevalt üht ning sama nämmutav. Millest võib järeldada, et need kaks raamatut ei ole üldse võrreldavad, kuna "Sada aastat..." oli, on ja jääb üheks neist teostest, mida võib sada korda üle lugeda, millest võib saja inimesega sadu tunde vestelda ja mis tekitab sadu ja sadu uusi mõtteid, tundeid ja aistinguid.

Lisaks on minu öökapile kolinud Vseviovi raamat, mida ma pikki aastaid olin raamatupoes nillimas käinud ja hinnalt ülejõukäivaks pidanud. Kord, kui läksin Rahva Raamatusse mingit muud üllitist otsima, leidsin enda üllatuseks 150 eeku allahinnatud unelmate teose ja vedasin selle endaga kaasa (kirikinnaste mustrite ostmine tuli muidugi edasi lükata). Nüüd ma siis loen igal õhtul Venemaa ajaloost, naudin kaunist köidet ja uhkeid illustratsioone, loen läbi kõik ääremärkused ja kurvastan ainult selle üle, et ma ei jaksa üle kahe lehekülje lugeda. Aga teisest küljest, kaks lehekülge on ju ka hea saavutus, eriti kui mõelda, et ma pean hakkama oma bakatööd kokku kirjutama ja varsti ei saa üldse midagi muud lugeda kui ainult teaduskirjandust.

Eelpool nimetatud "Kesköö" lastes kirjeldas peategelane oma ema kui naist, kes kandis õlgadel kogu maailma süüd. Mul on ka vahel selline tunne. See kujuteldav mägi on vajutanud mu turja madalaks, taevasse ma enam vaadata ei mõista, ainult enda jalge ette. Vahel on raske astuda, vahel on raske hingata, vahel on raske olla olemas. Mida ma ka ei teeks, mida tegemata jätaks, ikka on minuga koos süütunne. Süü, et olen nagu olen, et pole nii nagu on õige, et ikka on kusagil vigu tehtud ja ikka on kellelegi haiget tehtud ja ikka on veel nii palju vaja kannatada, et see ajab lihtsalt hulluks.

Aga ei - ma lähen panka õppelaenu taotlema täna. Ja siis ma lähen poodi, ostan raamatu ja natuke kunstitarbeid. Õhtul aga, kui lõpuks on ära toodud kuivad küttepuud, siis istun soojas toas ja unistan sellest, kuidas ükskord saan ka mina elada ilma oma koormata, nautides kogu seda ilu, mida maailm pilgeni täis on (ja teades, et seda ei saa ju tegelikult mitte kunagi juhtuma, sest keegi PEAB maailma süüd kandma).

Kudzu