Olemas!

Ruumid on olemas, kesklinnas ja saadaolevatest parimad, lisaks ei tule maksta ka renti. Võin öelda nii palju, et tegu on ühe asutusega, mis ei sulge uksi kell 17.00. Minu õppetund on, et suhtle inimestega. Eile sain grupiliikmetelt väga hea idee, mille kohe ka ellu rakendasin ja mille tulemusel on nüüd üks probleem lahendatud. Muidugi on siin edasi ikka veel suur hulk probleeme, kasvõi selles osas, mis ideed on minu juhendajal. Ta vist arvab, et ma olen kõrgema kategooria proff, mida ma kahjuks ei ole. Kuna saan temaga teisipäeval kokku, siis üksiti võin küsida, mismoodi tema tundide metoodika loomist endale ette kujutab.

Järgmise nädala kava on kokku osta vahendid, lugeda-lugeda-lugeda vajalikku teaduskirjandust ja siis ülejärgmisest nädalast läheb töö käima. Ja ma tunnen end ikka nagu viimane loll! Kuigi olgem ausad, see on minu tavapärane seisund, ei midagi erilist.

Nüüd pean ma ruttu valmis vihtuma oma aruande, sest esmapäeval pean selle ära viima (tegelt ikka ei vihu küll. ärgu siis maksku mulle palka, ma nagunii ei taha seda tööd teha). Ja siis bussile! Tempo läheb täiesti hullumeelseks juba, ma ei tea enam isegi, kuidas asju nii sättida, et jääks aega ka söömiseks ja magamiseks.

Ei saa jätta siinkohal lisamata, et terve meie perekond on tänasest pärandist loobunud ja me ei pea keegi hakkama pangale võlgu tagasi maksma, sest mingi lehma lellepoeg on teise ilma läinud ja ei viitsinud endale testamenti teha. Tohutu kergendus, ma ütlen! Kogu pull läks maksma natuke üle 800 eegu. Ikka hea idee küll riigi poolt, karistada inimesi teiste võlgadest loobumise eest rahaliselt.

Kudzu