No ma ei tea. Kui kell pool seitse ronib sinu kaissu pisike unine konnake, kelle kõrvale omakorda ronib mitte nii pisike Seti, ja kui teisel pool norskab abikaasa, siis minul isiklikult enam und ei tule. Selle asemel tulevad mõtted. Ma keeraksin kõik mõtlemisekraanid kohe kinni, kui saaksin. Vähemalt sellel kellaajal kindlasti. Lõpuks kolisin allkorrusele diivaninurka, mis on minu lemmik magamisekoht siin majas ja sain oma mõtetest enamvähem lahti, kuigi unenäod olid värvikad ja jaburavõitu.
Pikkade mõtlemismaratonide tulemusel olen jõudnud arusaamisele, et osa minu probleeme on tegelikult väga lihtsad. Näiteks väsimus. Ma olen väsinud seepärast, et ma olen väsinud. Olen väsinud ülenädalastest sõitudest kooli, olen väsinud magamatusest, kohvri vedamisest, segadusest, mis seal majas toimub. Olen väsinud, kuna ei saa end välja puhata, sest kodus on ka vaja üht-teist teha, lastega tahaks koos olla ja mehega tahaks ka koos olla, ikka veel! Ja et minu puhkamise viisid on täiesti suhetevabad ehk siis lugemine, kunstiga tegelemine ja käsitöö. Suhtlemine mind hoopiski väsitab, aga mitte seetõttu, et inimesed on nõmedad, vaid seetõttu, et ma olen väsinud. Ja väsinud inimesel ei ole kellelegi mingit energiat anda, ta ise vajab energiat ja võimalust endale sobival moel välja puhata. Need on nö juured, viljad on keskendumisraskused, melanhoolia, mäluhäired, motivatsioonipuudus, ükskõiksus. Niimoodi peabki juhtuma kui ressursid on ammendatud.
Siinkohal saaks anda hulga soovitusi. Nt üks kena inimene rääkis pikalt, kuidas tema oma lõputööd kirjutades keskendus ainult oma tööle, terve kuu aega elas nii, et naabrid tegid talle süüa ja rohisid peenraid. Ütlemata tubli inimene, aga mind see jutt eriti ei aita. Ma ei kavatsegi oma lastele öelda, et kullakesed, ema õpib teisi inimesi aitama ja seniks, kuniks ta oma lõputööd kirjutab, teeb teile süüa naabritädi, kes hoolitseb ka puhaste riiete eest ja söögi eest. Ehk siis ei saa võrrelda võrreldamatut, kuna loo rääkinud inimesel on täiskasvanud eraldi elavad lapsed, kümme korda vähem ruutmeetreid toapinda koristada ja ülalpidamisel ainult üks kass, kes teatavasti saab suurepäraselt ka ise omadega hakkama. Muidugi võiks siinkohal karjatada:"Aga sinu mees!". Minu mees on meie pere ainus leivateenija. Kui tema töötamise asemel peseb pesu, koristab ja teeb süüa, siis varsti elame me siin vastaskrundil kuuse all. Loomulikult lööb minu mees kodustes toimingutes kaasa, aga ka tema vajab puhkust, ja on loomulik, et tööpäeva lõppedes ja nädalavahetusel pingutame me mõlemad, nii et ninast veri väljas. Eile näiteks koristasime 10 tundi!!!! Ja saime aru, et olgu need rahalised ressursid nii napid kui nad ka on, tuleb leida kas lisalapsehoidja või vähemalt koduabiline, et kodus asjad lõplikult üle pea ei kasvaks. Tegelikult võime me endi üle uhked olla, et kogu selle kaose keskel oleme ikka koos ja vähemalt mina hindaksin meie suhte kvaliteeti hindele "B". "A"-st jääb puudu lisatund ööpäevas, mille me mõlemad suurima rõõmuga ainult teineteisele pühendaks.
Mida ma siis ikkagi pihta hakkan? Ühelt poolt väsimus, teiselt poolt ülikõrged nõudmised minu isikule koolis, kolmandalt poolt perekonna vajadused. Mina olen selle kõige keskel nagu üks kena lapik lestakala, silmad ühel küljel jõllis. Põhimõtteliselt olen jõudnud arusaamisele, et mitte midagi ei juhtu, kui ma võtan lisa-aasta. Ilmselt on see ainus võimalus olemasolevate ressurssidega toime tulla.
Kudzu
8 kommentaari:
Kyll te olete alles tublid. Mitte iga mees ei armasta koristada, oce vastupidi. Mõni mees aga laseb oma invaliidsusele läheneval abikaasal enda eest mööblit tõsta ning pereasju ajada, sest tema käib tööl ju. Pagan, see teema paqb mulle rohkem mõtlemisainet q tohix.
Kyll su ajakava on alles tihedasti sisustatud. Qna su nõudmised endale on ka ysna kõrged, siis on väga raske hakata andma nõu & abi stiilis "korista vähem, aga leia see hetk iseendale, bla-bla). Ma aga mõtlen, et äkki paqx mõnel vajaliql hetkel oma abi. Ära siis tagasihoidlik ole.
Kui teil oleks neid va rahalisi ressursse siis ma soovitaks koduabilise võtta, kes koristaks ja müristaks ise, siis sa saaks oma viimastest ressurssidest veel lastega ka mängida, aga kui raha ei ole, siis teda lihtsalt ei ole, samamoodi, nagu jõudu - kui ei ole, siis ei ole. Hmh.
Mõnikord võib viha jõudu anda. Ajaks su vihale?
Üks kena inimene ütles mulle samalaadse nurisemise peale võrratu arrogantsiga: kui sa toime ei tule, siis lihtsalt loobu üle jõu käivatest kohustustest - mõeldes sellega muidugi ülikooli. Kuna ma temal endale niisugusi asju põhimõtteliselt ei taha öelda lasta, sain väga vihaseks ja sõitsin selle viha seljas päris pikalt ja tulemuslikult.
Aga see, noh... see sobib siiski ainult juhul, kui sul on varuks natukenegi jõutagavarasid, millest sa lihtsalt ise teadlik ei olnud.
Ma kahtlustan, et minu mees ei armasta ka koristada. Õnneks armastab ta mind ja ilmselt minu rõõmuks on ta nõus käised üles käärima ja tööle kallale asuma.
Vähem koristada ei ole enam võimalik, st ma praktiliselt ei koristagi rohkem kui kord kuus, aga seekord juhtus vahe kahe põhjaliku koristuse vahel pikem olema ja seega tuli kordi rohkem rookida.
Igatahes ma küsin abi. Õpin seda vaikselt tegema ja mulle annab jõudu kasvõi teadmine,et keegi tahaks aidata. Aitüma, pr Kaaren!
PS Ma pakun enda poolt ka natuke helpi. Nt kunstiteraapia harjutusi, siis saab mult raamatuid laenutada ja kindlasti on veel üht-teist.
Esialgu ma loobun tööst, mis kulutab mul iga nädal tunde. Siis ma saan loobuda sel õppeaastal lõpetamast. Muudes valdkondadew eriti ei ole midagi ette võtta.
Ei tea kedagi, kes koristada ARMASTAKS, ehkki naissoost inimestelt seda nagu eeldatakse. Nagu ka kiindumust roosa värvi ja ee... mis need muud asjad olid? vastu.
Kahju iseenesest, mul poleks selle vastu midagi, et meie peres mõni koristamislemb elaks.
Ma võin koristada küll, kui on aega ja korralikud vahendid ja pudel veini ning head muusikat ja ma koristan enda järelt. Vihale ajab see, kui ise mingit segadust ei tekita, aga koristama pead ikka. Nojah, väikeste lastega peres on see muidugi paratamatus...millega võidelda eriti mõtet ei ole, aga ma võitlen ikka:). Keegi peab ju barrikaadidel lippu lehvitama!
Mind kummitab see lisa-aasta teema.
Õudselt hea oleks, kui tervele elule saaks aegajalt mõned lisa-aastad võtta. Või vähemalt mõned lisatunnid ööpäevale.
Jube raske on 78 aasta sisse kõik ära mahutada, mis sinna mahtuma peab
Ma tegelen siin parasjagu stressi teemaga. See, kuidas inimene kohaneb stressiga, sõltub mitmetest asjaoludest nagu milline on üldine kehaline seisund, psühholoogilised näitajad, võimalus olukorda kontrollida, kuidas sündmust tajutakse. Kui siis mingid asjad on paigast ära, on vastupanu väiksem ja tuleb aru saada, et vahel peab kusagilt järele andma, muidu tekib kurnatusstaadiumi lõpus organismi surm. Ja seda me väga varakult ju ei vaja.
Lisa-aasta minu puhul ei ole soetud laiskusega. Kui mina jätan asju tegemata ja loobun, siis on midagi väga mäda. Aga eks igaüks peab ise tajuma, millal tema piir on käes. Ja et kas elu lõpus on mõtet tagasi vaadata ning avastada, et kogu ninast-veri-väljas juures jäi midagi väga olulist tegemata.
Ma olen liiga vana, et maailmale iga hinna eest midagi tõestada. Ja endale mul pole vaja tõestada, tunnen end ikka vist piisavalt.
Postita kommentaar