sain kindad valmis, peitsin lõngaotsad ära ja pressisin ka. Seejärel andsin kindad pidulikult mehele üle ja sai need pistetud kinnaste-sallide-mütside kasti. Eile pakkusin abikaasale, et pangu kindad kätte, kui poodi läheb. Aga mida ei olnud, need olid kindad. Suure tõenäosusega ei haihtunud need õhku, vaid on juba kasutusel. Noorem poeg nimelt kimab rattaga tööle ja eks ta siis nägi, et ohoo, kenad labakud, vaja õige kätte panna. Järeldus - vaja hakata uusi kuduma, et kõik saaksid enda omad, muidu tekib ühe paari pärast õudne rebimine. Tegelikult käis vanem poiss neid kindaid juba kudumise ajal uudistamas, küsides etteheitvalt, et kus siis minu omad on! Nagu näha, ei hakanud ta enda käevarjude valmimist ootamagi, kärasid ka teisele kootud. Noh, kinnastel on igal juhul hea meel, et keegi neid tahab, ja eks kudujal ka.
Mind ootab teadusuuringute andmebaas, paks ingliskeelne raamat ja veel üht-koma teist, mida pean tänase päevaga korda saatma. Kuna eile oli mul tõeline puhkepäev st viskasin peast kõik koolimured ja teadusmõtted, siis on natuke rohkem jaksu ja energiat kui tavaliselt. Kogen praegusel ajajärgul täiesti ehtsat stressi, mis viimati saatis mind töötamise ajal. Reede õhtul oled õnnelik, laupäev on ka täitsa OK, pühapäeva õhtul hakkavad mõtted kerima, und ei tule ega tule, esmaspäeva hommikul ärkad peksleva südamega ja adrenaliinitulvaga, mis hoiab elus kuni reede õhtuni jne jne jne. Näis, kaua niimoodi saama. Ja tore ju ka teisest küljest: on võimalik oma kunstiprojektis edasi anda täiesti isiklikku, vahetut ja valusat kogemust läbipõlemisest. See teeb alati tööd elusamaks. Mitte et ma teaksin, mida täpselt ma kunstiprojekti raames tegema hakkan, kuigi üldised ideed sh ka teostuse osas on tasapisi looma hakanud. Oleks teadustöö kirjutamine ka nii loominguline, kerkiksid uuringute virnad varsti taevani.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar