jah, just nii see kulges. Aga alustagem algusest.
Reede õhtul käisin teatris vaatamas "Kes kardab Virginia Woolfi". Tegu oli läbimänguga enne esietendust, kuhu ma tänu oma sõpradele sain kutse. Etendus oli muidugi vägev, eriti Marika Vaariku tegelane. Ma olin näidendit varem lugenud (Now soovitusel) ja enam-vähem teadsin, mis mind ees ootab, aga sellegipoolest olin tükk aega peale etenduse lõppu veel sõnatu ja keeletu. Siis me istusime natuke Jazz-kaarel ja kuulasime prantsuse bändi, mis oli ka väga hea ning lõpuks nautisime roosat veini ühe minu kursaõe pool. Meeleolu oli helge ja mõnus isegi veel järgmisel hommikul, kuni algas minu isiklik Virgina Woolfi etendus. Esiteks sattusin ma Tlnas linnaliini bussi, mis lõpetas sõidu, jättes mind lõpp-peatusse koos kohvri ja mitte eriti hea tujuga. Lonkisin läbi lobjaka järgmisesse peatusesse, kolistasin trolli ja trammiga bussijaama, sain järgmisele bussile pileti ja püüdsin end turgutada, et näed, oligi parem hilja jõuda, sain odavama pileti. Varbad külmetasid, bussis soojendust sees ei olnud, istusin ja tukkusin mantli all Tartuni. Veits aega enne saabumist helistas abikaasa, et meie auto ei lähe käima ja nii olin ma sunnitud otsima ühistransporti, sest taksoraha mul polnud. Selgus, et bussi väljumiseni on vaja ühest peatuses pool tundi ja teisest 40 minutit oodata (kaks liini sõidab siia meie juurde). Ja siis ma lihtsalt plahvatasin - pagan küll, ma olen vana ja väsinud ja mul on jalad läbimärjad, mul on külm ja rõve olla ning ainus võimalus on kas edasi külmetada või kohver järele lohisemas, jala üle silla minna ja teises peatuses bussi peale ronida. Ainus asi, mida ma tahan, on soojas toas pikali visata ja ikka ma pean siis seisma ja ootama ning tundma ennast üksildase ja hüljatuna, ebavajalikuna. Valasin natuke pisaraid, kõmpisingi järgmisse peatusse ja kokkuvõttes sain koju tund aega peale Tartusse jõudmist. Tige, õnnetu ja surmani väsinud. Ülejäänud päevast suurema osa magasin, sest ma ei jaksanud peale kõiki üleelamisi veel ka rõõmus ema olla.
Juba reede õhtul sain teada, et ämm ja äi on Tartus ning äia soov on kokku saada, et korraldada isadepäeva puhul üks vägev (!) lõunasöök. Arvasin, et ehk ei peaks ma sinna minema, aga kuna mu abikaasa muutus väga õnnetuks mõtte peale ise lastega minna ja et oli ka isadepäev, siis ma mõtlesin, et ohverdan mõningase koguse närvirakke ja osalen pühal üritusel. Alustuseks selgus, et abikaasa oli pannud selga mingid karvu täis ja mitte väga puhtad riided, mis minu ämma jaoks on signaaliks, et ma ei hoolitse oma mehe eest (oi, paha! paha!). Ei hoolitsegi, mitte pahatahtlikkusest, vaid ma ei jaksa, füüsiliselt ei jaksa kodus inimene olla, eriti peale koolinädala lõppemist. Siis mul juba tõusid karvad turri, sest minu mehe vanematele on oluline kõik, mis välja paistab, seda ma tean juba varasemast kümnest aastast. Kohtusime kesklinnas, mina olin tõrges nagu tige pull, mees kohmetu ja vanemad segaduses. Show jätkus shokolaadikohvikus, kus konnakesed ennast üpriski vabalt tundsid ja toolile ning toolilt maha ronides aega veetsid. Ingel sõi toosist suhkrut, näppis seinalambi lülitit, kuni pirn läbi põles, roomas põrandal ja tegi võimlemisharjutusi ja üldse tundis end suurepäraselt. Mida ei saa öelda täiskasvanute kohta. Mina vastasin ainult ühesõnaliste lausetega välja arvatud hetk, kus ma kiitsin oma tegevusi Kahni portree asukoha säilitamiseks. Abikaasa oli vaikne nagu ikka, aga veelgi vaiksem. Äi ei suutnud hoolimata oma poliitikuoskustest vestlust arendada ja ämm suutis ka ainult piiksatada, et küll on kena majakene meil maal. Kujutage hetkeks ette shokolaadikohviku väikekodanlikku interjööri, taustaks mängimas Nirvana (!) ja lapsed mööda saali keksimas, nii et ka kõige kannatlikumad inimesed on hullumas. Ja laua taga neli täiskasvanut, kes kõik tahaksid olla hoopis kusagil mujal. Ütleme siis nii, et ka kõige masendavam matus oli eilse isadepäevaürituse kõrval nagu pidu ja pillerkaar!
Kui me lõpuks suht kiirelt lahkusime ja autode juures laiali hakkasime minema, tuli ämm minu juurde, ülatas käe ja palun minult andeks selle eest, mida ta mulle teinud on! Ja mina pigistasin endast välja, et ei ole kindel, kas ma praegu veel suudan andeks anda ning lasin kiirelt tema käest lahti. Põgenesime koju, kus mina kuulasin Ruja plaati ning ulgusin sõna otseses mõttes oma valu välja, abikaasa üritas lastele vanemate eest olla ja isadepäeva ei mingisugust. Mida tegid ämm ja äi, ei tea, ja ausalt öeldes ka ei huvita.
Miks ma olin tõrges, võiks siinkohal küsida mõni mitte nii tundeline tegelane. Aga seepärast, et mina võitlen hetkel ellujäämise eest ja ma ei suuda end kulutada inimestele, keda tegelikult ei huvita üldse, kuidas me elame, kas me ka vastu peame, mis probleemid meil siin on jne. Mina ei taha osaleda väljanäitusel ega ka oma lapsi sinna toppida. Ma ei jaksa olla keegi, kes ma ei ole. Vaat nii!
Las edaspidi abikaasa kohtub ise oma vanematega. Mina enam rohkem ei jaksa, ei suuda, ei taha. Ja andestust ei ole mõtet minult paluda, andestust tuleb ämmal paluda iseendalt. Meie ei hakka mitte kunagi läbi saama, see on minu jaoks selge nagu seebivesi. Milleks siis pingutada? Las me oleme kumbki oma maailmas need, kes me oleme ja lepime tõigaga, et ühist puutepunkti lihtsalt pole. Ja kui mina ei käi ämma suvekodus ega soovi seal majandada (käime äia omas), miks siis on vaja minu majakese juures nillimas käia ja oma nina toppida meie asjadesse? Miks mei võiks omaette siin üritada eluga hakkama saada? Me ju teame väga selgelt, et meie elu on paraku ainult meie asi ja mingit sügavat huvi väljaspoolt ei saa kunagi olema.
Kulla äi! Mind sa ikka saja tuhhiga ära ei osta küll! Ma ei ole müüdav, paraku.
Kudzu
