annab hingamisruumi. Sel sügisel on peamiselt olnud pilves ilmad, hall taevas peaaegu vastu maad rõhumas. Mingit energiat ei ole ega ei paista ka tulevat. Igatsen lund ja kerget külma, härmatanud puid ja põõsaid, päikese peegeldust lumelt. Aga no kui enne ei tule lumi, siis meie pere traditsiooniliselt vana-aasta ärasaatmise üritusel Taevaskojas on lumi igal aastal maas olnud. Ehk on ka sel aastal.
Haigus on endast maha jätnud väsimuse, roidumuse ja tülpimuse. Mina, kes ma olen ülikohusetundlik, ei tormanud täna pooltõbisena bussile, et kooli minna. Jah, muidugi on kahju puududa olulistest loengutest, aga no ei jaksa. Lihtsalt ei jaksa. Vaim on väsinud ja keha ammugi, mis muidugi viimasel ajal on muutunudki elunormiks. Lükkan pidevalt edasi kõiki koolitöid, mida annab edasi lükata, ja ka neid, mida väga enam ei anna. Isegi viimane maalitöötuba ei pigistanud minust õnnetunnet välja. eks ma üks saamatu plökerdaja ole ja kange tahtmine on käega lüüa. Jääb ainult üle imestada, et pr Maalikunstnikul minusse ikka veel usku on.
Homme pean minema. Pean, pean, pean...aga tahaks võtta vabalt ja pageda kuhugi, kus on soe, päikeseline ja seagripivaba elu. Kui sellist kohta siin maamunal üldse leida annab.
Kudzu
3 kommentaari:
Julgen vaielda - maalimise osas ei saa olemasolev anne qskile kaduda. Ka mitte pärast haigusi, teatavasti on enamus suuri qnstnikke ka hullu või poolpimedana jätkanud.
Ning q pidev hämarus tyytab jne, siis kordan eelmise sgise soovitust - muudq pehme tugitool, maja kõige heledam tuba ning kõige võimsam lamp, & mõtisklema kesxuvisest päikesest. Nõudepesu võib oodata:)
saab. kaduda. anne
P-E Rummo ei kirjutanud (kuulujuttude järgi) pärast depressiooniravi enam midagi.
haigus vist mitte, aga argipäev võib ande tappa küll.
Anne on kummaline loom. Mõni kunstnik jällegi muudab iga mõne aasta tagant väljendusvahendit, Indrek Hirv näiteks.
Minul ka on loominguline kriis - esimest korda elus ma tunnen, et ma ei oska joonistada... Nädala pärast on näitus ja mina olen krampis nagu kivi. Kuhu ta kadus? Oli ju ometi?
Aga valguse koha pealt ma kahtlustan, et tavaline hõõglamp või säästupirn võib väheks jääda. Valgusravi jaoks on spetslambid. Olen ise seda mitu aastat mõelnud, et kvaliteetset valgust kuidagi kasvatada. Muidu on tunne, et kasvatan kasuka selga ja koopasse, ärkan sinilillede puhkemise aegu...
November on üldse kõige pimedam kuu, päikest on minu meelest alati, igal aastal novembris ainult kahel päeval ja siis ka loetud minutid... Aga november hakkab lõppema, lumi ei jää tulemata! Ja säravselged talveilmad, nii heledad, et silmad jäävad hellaks ja hing saab kergeks.
Postita kommentaar