on tunded, mis tuleb välja elada. Inimesed, kes neid endasse koguvad, jäävad lihtsalt haigeks. Vähk olevat üks põhilisi killereid nende hulgas, kes aastaid endas kõike maha suruvad. Autoimmuunhaigused (kus keha hakkab iseenda terveid rakke hävitama) võiksid anda märku, et inimene ei suuda ka ennast armastada. Kokkuvõttes sured nii ehk naa, aga samas oleks ju meeldiv viimsele teekonnale minna oma isiklikust voodist mõnusalt seniilsena ja ümbritsetuna armastatud inimestest.
Kunst on teraapiline, väidan mina (tuginedes tuhandetele allikatele vt netist art therapies). Ja kunsti all ei pea ma silmas mitte ainuüksi visuaalkunsti, vaid ka kirjutamist, tantsimist, draamat, muusikat jne. Kes meist ei oleks kogenud kirgastumist vägevat kunstitööd vaadates? Isegi kui selle teose looja pani oma töösse viha, süü ja valu, transformeerides kannatused ümber inimestele söödavamasse vormi ja jäädes tänu sellele ellu. Kas saaks loojale öelda, et ära nii valusalt loo /löö? Kui inimene vajab ellujäämiseks võimalust kisendada, kas meie saame öelda, et ole nüüd normaalne, pole vaja. Lepi olukorraga, ela edasi, kõik saab korda, pole sul häda midagi...
Mina ei saa nii öelda. Mina ütleksin, et kui sind aitab röökimine blogis, lõuendil, tantsupõrandal, muusikat kuulates - lase käia. Pane oma koorem maha, vaata üle, leiad lahenduse ehk ootamatustki kohast. Karju välja see õudus, mida sa oled aastakümneid endasse kogunud. Ehk nagu ütles meie draamaõppejõud: valu ei saa ära võtta, aga me saame õppida valuga koos elama. Mina kaevan praegusel ajajärgul välja valu allikaid. See on minu õigus, sest see on minu elu ja minu valu.
Kui minuga koos on raske käia, sest see valu on peagi nelikümmend aastat vana ja tõesti aastaid allasurutud olnud, siis las ma käin üksi oma teed. Mulle piisab autoimmuunhaigusest täiesti, vähki juurde ei tahaks, onju. Aga ma ei saa enne valust lahti lasta, kui see on viimse piisani üles leitud.
Ärge tehke endale haiget minu blogi lugedes. Ja ärge tehke minule valu juurde... Muud ma ei palugi.
Kudzu
2 kommentaari:
Aga karju! Loomulikult, kui sul vaja on, sest endasse matmine ei hävita lõpuks mitte ainult sind ennast, vaid ka su lähedasi. Lõputu leppimine ja alandlikkus näitavad eneseaustuse puudumist (mida on kõige raskem taluda ikka alandatul endal) ja kellelgi pole õigust öelda, et pole sul häda midagi.
Mina ei tea sinu tundeid, rõõmu ja valu, isegi, kui sa seda kirjeldad, näen ma sellest ainult pinnavirvendust. Ja samamoodi ei näe sina minu sisse. Kuidas saaksin ma sind hukka mõista?
Ja veel - sul on alati täieline õigus kustutada vastikud ja kurjad kommentaarid, sul on õigus loobuda suhtlemast inimestega, kes teevad sulle haiget.
Ja kuigi ma ei tunne sind kuigi lähedalt, lähed sa mulle korda. Paistku päike sinu üle!
Mis? Kes?
Ei ole ma märganud, et ma su blogi lugemisest kuidagi haiget saan.
Postita kommentaar