neljapäeva õhtul saabus saarelt meie pere noorem poeg. Ta helistas ette, et me tuleksime välja ootama, sest tal on meile üllatus. Ja kui me siis oma vanad kondid trepile vedasime, saime teada, et poig on ostnud (õigemini vahetanud) uue auto!!!!! See vist on kaheksas viimase kahe aasta jooksul. Muidu ilus soliidne must BMW, kuid kui arvestada, et eelmine masin sai soetatud nii umbes kuu aega tagasi, siis võtab sõnatuks. Aga et laps oli ise nii õnnelik, siis ma ei hakanud talle moraali lugema. Vaatasin heldinud pilgul oma võsukest ja mõtlesin:"Minu poeg!".
Üleüldiselt ongi meie elu nagu raamatust, millele postituse pealkirjas viitasin. Meil on boheemlasest lapsuke, kes siia oma sõpru kutsub, meil on autohull (pole vahet ju, kas autod või püssid), meil on loomaarmastajast MM, kes deklaleerib, et talle ei meeldi inimesed, vaid loomad ning et liha tema ei söö, sest on inetu loomi tappa; ja meil on pesamuna, kellele meeldivad ilusad riided ning kes on ka ise vastupandamatu. Siis on minu abikaasa, kes oma rahuliku meelega meie paadikest majanduse tormitseval merel uppumast hoiab ning allakirjutanu - stoiliselt rahulik oma laste veidruste suhtes, ning kes pidevalt kokates, kokates ja kokates ja suisel aal aias toimetades püüab säilitada nii enda kui oma perekonna tervet mõistust. Siis on meil veel koer, kes arvab, et ta on inimene, kassid, kes pole ka päris selge mõistusega, sõbrad autod - üks hullem ront kui teine, suur maja, kus ikkagi pole piisavalt ruumi ning aed, mille haldamine aeg-ajalt tundub täiesti võimatu ülesandena, kuid saab sellegipoolest kuidagi tehtud. Ja kui siis täna õhtuks on kõik kas magama läinud või oma koju kobinud, ei jää mul muud üle, kui muheleda ning olla õnnelik, et meil on just selline pere ja selline kodu. Raamatu sellest kõigest kirjutab loodetavasti mõni minu järeltulija, sest mul pole kahjuks kirjutamiseks aega nagu siit blogistki paistab.
Jah, mul pole aega ei maalimiseks ega joonistamiseks, ei käsitööks ega lugemiseks. See pole isegi mitte emadusest tingitud, vaid ikkagi introvertsuse-ekstravertsuse tõttu. Just kirjutati Eesti Ekspressis tore artikkel selle kohta, kuidas pool inimkonnast kannatab seetõttu, et tänapäeva maailmas pead olema ekstravert. Ma olen kohanud inimesi, kes ei suuda minutitki omaette olla, kes vajavad pidevalt mingit mäsu ja segadust ning on selle keskel õnnelikud. Introvert leiab kogu maailma enda seest, tema on õnnelik üksinda või äärmisel juhul koos mõne valitud olulise teisega, kuid tunneb end kisa-kära ja sekeldamise keskel halvasti. Ma olen eluaeg püüdnud viilida igasugu üritustelt, kui vähegi võimalik, eelistan olla omaette ja vaikselt nokitseda. Sealjuures mõistan ma selgelt, et on teistsuguseid inimesi, kellel on teistsugused vajadused ja ma tõesti püüan end kuidagi nendega sobitada. Samas ekstraverdile selgeks teha, et kõik ei ole nagu tema tundub umbes sama võimatu, kui tõestada lõokesele, et öökull ei jaksa hommikul kell kuus ärgata ja õnnelikult ringi karata. Aga no ma ikka kirjutan neist asjadest siin blogis, sest arvan, et need on olulised teemad ja praegu grupiga töötades ma näen, et tuleb pidevalt selgitada - inimesed on erinevad, palun ärge võtke neid enda mõõdupuu järgi!
Nii, homme ja ülehomme tööle, siis kaks vaba päeva, siis tööpäev, sellele järgneb supervisioonipäev ja siis jälle tööpäev. Järgmine hetk, kus ma tõenäoliselt midagi kirjutada suudan, on järgmise nädala teisipäev.
Kudzu
