Ümarlaud kantpeadele

Käisin mina täna ümarlaual, mille eesmärgiks on tegutseda hariduslike erivajadustega laste parema heaolu nimel vms. Ümarlauas osales nii umbes kaks koolidirektorit, kaks lasteaia juhatajat, kolm haridusosakonna prouat, nõustamiskeskuse tädi, üks kooli sotsiaaltöötaja, üks maavalitsuse ametnik, politseinik, psühholoog ja veel mõned tegelased sh mina ja üks minu kolleeg, kelle jaoks on tegu väga isikliku teemaga. Ja ma pidin peaaegi infarkti saama, kui prouad kõiketeadjad hakkasid süüdistama lapsevanemaid kõigis maailma hädades (nagu te õigesti märkasite, ei olnud igaks juhuks kohale kutsustud ühtegi hariduslike erivajadustega lapse vanemat, sest olgem ausad, proua kõiketeadjad teavad ju paremini, mis neile lastele ja nende vanematele hea on). Küll ei soovi lapsevanemad oma lapse hädade kohta kooli infot viia otse lasteaiast, küll ei oska nad lapsi kasvatada, on rumalad ja harimatud jne jne jne. Sest targad ja ilusad on teatavasti ainult õpetajad, seda võin ma oma ema näitelgi kinnitada. Muidugi ei saanud ma vaiki olla ja mainisin, et vanematega koostöö puhul on väga oluline, kuidas talle tema lapse probleemidest teatatakse ja et see nõuab ka eri ettevalmistust (st lasteaia pedagoog ei pruugi olla parim vanematega suhtleja - eriti kui arvestada, et rühmas on 24 last, siis pole ka tema hinnnagud kõige pädevamad). No siis läks üks spetsiifilise kooli direktor näost lapiliseks ja tegi mulle selgeks, kuidas ikka vanemad ON rumalad ja vanemad ON tõrksad ja neid tuleb KASVATADA (ja muidugi anti ka mõista, et see on sotsiaaltöötaja tegemata töö, kes kohe sünnitusmajast ei lähe koos värske emaga koju olukorda hindama, olles samal ajal ka korralik ametnik kontoris ja veel mõneski kohas). Oo mai gaad! Aga ma ei ole ka papist poiss ja jorutasin ikka, et me räägime koostööst, mitte vastutöötamisest. Siis sekkus leebel moel psühholoog, et vanemad tahavad väga osaleda nende projektis ja on igati motiveeritud. Mille peale röögatas nõustamiskeskuse tädi vastuvaidlemist mittesallival toonil, et motiveeritud on nad seepärast, et tegevus toimub lasteaias, aga muul ajal ei taha vanemad mitte millestki teada (huvitav, kas vanemad saavad töölt igal kellaajal lahkuda? Minu tööandja küll sellega ei nõustuks. Ja enamik spetsialiste jällegi ei tööta õhtuti, kui minul tööaeg lõpeb. Mis varianti pakute, prouad kõiketeadjad-pedagoogid?). Kusjuures seesama nõustamiskeskus solgutab üht minu klienti arstide vahet, kuna rehabilitatsioonikeskuse arstide paberid ei ole piisavad, vaja on TARTU arstide arvamust.

Ühesõnaga, millega lugu lõppes, ma ei tea, sest meil algas kodanike vastuvõtt ja tuli lahkuda. Usun, et peale ukse sulgemist võeti teemaks meie organisatsiooni ülbed töötajad (minu kolleeg astus ka minuga kampa ja väitis, et vanemad vajavad abi, mitte kasvatamist), kes kõik ilusa ära rikuvad. Järgmisel korral ma kutsun sinna puudega laste vanemaid, et nad saaksid kah teada, milliseid üldistusi nende kohta tehakse.

Mina küll ei taha tolerantsi kaotanud inimestega ühises ümarlauas olla. Minu erialaks pole ju vaimsete probleemidega st depressioonis ja läbipõlenud täiskasvanud, eksju. Nendega las tegelevad teised spetsialist.

Tervitades

Kudzu

PS Ma ei pane oma lapsi linna lasteaedadesse, sellest ma sain küll täna aru. Ja munitsipaalkooli ka mitte. Parem maksan, aga vähemalt on seal tööl inimesed, mitte kivistunud hoiakutega kurjad memmed.

Töö- ja pereelu ühitamine

et ma oma kodust jõuaksin kaheksaks tööle, tuleb väljuda kell 07.10, kuna siis läheb buss, järgmisele peale minek garanteeriks hilinemise. Nonii, sõidab bussike kesklinna Vaksali juurde bussi ei lähe vajalikul kellaajal, seega pean kesklinnast jala ülesmäkke ronima. Õhtul on vaja läbida vastupidine tee. Kuna bussiaeg on nii varajane, siis ärkan ma ise ka näiteks kell 6.20, muidu lihtsalt ei jõua valmis. Ja kui ma siis naasen, olen väga väsinud, nii väsinud, et nutt tuleb peale. Rääkimata sellest, et ma ei loe ammu enam ilukirjandust, rääkimata kohustuslikust koolikirjandusest, sest nt eile õhtul elasid lapsed mul terve õhtu seljas ja mina väsisin enne neid ning kebisin teki alla (kusjuures nad jaurasid kella 23.20-ne, enne kui magama jäid - mina võtsin unerohtu ja nutsin enne peatäie). Sest minu lapsed on oma hoidja juures suurepäraselt kohanenud ja mida me ka ei teeks, nemad enne 23.oo magama ei lähe, vaat et lähevad veel hiljemgi. Sellest dilemaa - kui ma ei saa und täis, siis ma väsin järjest rohkem ja rohkem ja ei suuda olla hea ema. Kodus mul magamiseks kohta pole. Kas kolida ajustiselt tööga kohenemise ajaks hotelli elama? Kolida kuuri? Lahutada abikaasast ja jätta lapsed temale ning mängida nädalavahetusel head ema, kes ütleb lastele:"Kukununnud, teiega on niiiiiii tore koos olla?". Lõpetada oma närune eksistents üleüldse, sest ega siin paremaks miski ei lähe? Tulla töölt ära, sest ma ei ole võimeline tööd ja perekonda kokku klapitama?

Äi helistas esimest korda elus meie lauatelefonile, et küsida, kas minu abikaasa ikka sai koormakatte kätte (oeh, see on mingi stry, mida ma siia kirjutama ei hakka) - laste järele ta muidugi ei küsinud ega neid ka vaatama seekord ei tulnud (tal polnud autot, ja teate isegi, siia linnaosasse käib ainult kaks bussi tunnis, siis on tõesti võimatu muudmoodi pääseda).

Ma tean kahte asja päris kindlalt - ma ei taha lastega kodus olla ja ma ei taha töötada ametnikuna süsteemis, kus eelmine töötaja jätab oma tööülesanded korrektselt üle andmata ja minu kõnedele ei saa enamasti vastata, sest "jube kiire on!", samal ajal kui mina teen iga päev ületunde, et kasvõi kuidagigi oma tööde toime tulla.

Tervitades

Kudzu

Sublimatsioon...

eile alustasin uut maali. Et kui ikka väga õudne on, siis pintsel-värv aitab ikka. Soovitan teistelegi...
Kudzu

Koidula veri

Käisin üle aastate teatris tänu oma kolleegile, kes käbedalt piletid ostis ja ei jätnud mulle võimalust hakata otsima vabandusi, miks ma ei saa õhtuti kodust ära käia. Aga mitte sellest ei taha ma siinkohal pajatada, räägin ikka, mida nägin ja mida kogesin. Idee oli väga hea - põimida kokku erinevate inimeste saatused ebatraditsioonilisel viisil st leida seoseid, mille peale on suhteliselt keeruline tulla. Väga meeldis lavakujundus, oli visooni, oli häid ideid ja mis peaasi, lavakujundus toetas näidendit, mitte ei olnud asi iseenesest. Näitlejatest muidugi võlus mind Rein Pakk, kelle osatäitmine papa Jannsenina oli väga sümpaatne. Natuke häälekooli veel juurde, aga see on ainult üks pisikene soovitus ja tähelepanek, muus osas ei oska midagi tahta. Hr Treffner Indrek Taalma esituses - no see oli ka ikka väga hea osatäitmine, kohe rõõm näha, nagu ka Jüri Lumiste hr Kreutzwald. Mängiti ikka mõnuga ja kirega, kuigi jah, pääosatäitja Ragne Pekarev pingutas kohati natuke üle, tema hullus ei olnud alati loomulik. Aga muidugi oli selge, et Koidula oli eriline naine, naine, kes omas ajas traditsioone purustas, sest tol hetkel oli ikka sünnis naine see, kes kodus leemekulpi liigutas ja vaikselt nurgas sukka kudus. Ja eks seepärast muidugi on Koidula minu jaoks eriti sümpaatne. Lisan veel, et kui näidendi lõpus näidati Koidula ümbermatmist Ruja loo "Eesti muld ja Eesti süda...." taustal (laulis Alender), tuli ka minusugusel vanal küünikul pisar silma. Ühesõnaga -mulle meeldis.
Olen mõelnud oma kooli peale, eriti just seda, kuidas ma sealt tulles olen nagu teine, palju parem inimene. Et ma olen nagu üks vana närbunud põõsas, mis äkki soodsatel tingimustel on uuesti õitsele puhkenud. Ma kohe tunnen, kuidas minus kihutab ringi miljon ergavat mõttekildu, kuidas Loovusejumalanna on mind puudutanud oma pehme põsega ja ma õitsen ja õilmitsen (väga romantiline, kas pole?). Siis lähen ma tööle ja reaalsus virutab mulle jalaga näkku, ütleks isegi, et kahe jalaga. Ma tulen töölt koju, läbi nagu mingi vana väljaväänatud kalts, kukun, riided seljas, laste juurde magama, ei ma loe ega tegele koolitöödega. Jah, Jumal tänatud, pooleteise nädala pärast saan jälle Tallinna, saan kooli, saan sinna, kus mul on hea, kus on minu Hingekodu. Mida aga teevad inimesed, kellel seda võimalust pole? Muutuvad ametnikest masinateks, kes on tõrksad iga uue mõtte suhtes, mis nende rutiinset ametnikuelu ohustab? Muutuvad kibestunuteks, õnnetuteks ja ülekohtusteks? Miks me laseme endaga sellistel asjadel sündida, on minu küsimus. Inimene peab tegema seda, mis talle rõõmu pakub, ja selles suunas tuleb liikuda, isegi kui teel on tuhat takistust, mida ületada. Ilmselt olen bürokraatilikuks robotumiseks liiga elus inimene, juba kasvõi ainuüksi seetõttu tahan ma lennelda priiks ametnikuahelatest, mis on neljaks tõmbamise pikaajaline ja eriti piinav vorm.
Loen raamatut "Arlington Park", autoriks Rachel Cusk. See raamat võiks kohustuslikuna kuuuluda iga naise ellu, kes on loobunud iseendast ja oma elust pere nimel. Ja siis aastaid hiljem saab vaid laulda, et "olid klassi parim...." ning vaadata imestusega, mis on järele jäänud sellest rõõmsast pikakoivalisest noorest naisest, kes teadis, et elu on alles ees.
Jah, ma tean, et olen õnnelik inimene, sest mulle on antud Võimalus oma elu muuta. Ja ma teen mida iganes, et saaksin oma teed käia nüüd ja edaspidi. Nii!
Kudzu

Otsin tööd....

pärast järjekordset õudusjuhtumit istusin tööl tuima näoga arvuti taha ja asusin töökuulutusi läbi vaatama. Midagi leidsin ka. Vat seda oma praegust tööd ma suisa vihkan. Mitte inimesi, kes on minu kliendid, kaugel sellest. Pigem on probleem juhtimises, otsuste vastuvõtmises ja töötajate õigesse paika asetamises. Et mida teha olukorras, kus ülemus ei söanda töötajale öelda, et kui sina oled ebasobival ajal lubanud minna esinema, siis on sinu asi see ära klaarida. Põhiliselt tänu kaastöötaja survele olen ma sunnitud veetma neljapäeva Pärnus, kus ma pean rääkima meie organisatsiooni kogemustest teenuste arendamisel, mis on eriti nummi, kuna minu isiklik kogemus antud valdkonnas selleks hetkeks on tervelt 1 nädal ja 3 päeva pikk. Ja suurepärase esinemise tõttu jäävad vormistamata järgneva kvartali teenustunnid. Aga mis seal ikka, kui tulevad kaebtused, suunan ma nad selle õuduse korraldanud seltsimeeste jutule. Ja ise kirjutan muudkui CV-sid ning aina saadan neid, kuhu sobib ja kuhu mitte.
Kudzu
PS MA suisa mõnulen mõtte käes, et kui lapsehoolduspuhkusele tagasi kebin ja minu asemel tuleb tööle võtta täiesti puhas leht, siis lähevad nad seal karvupidi kokku, et kes ikka peab uue töötaja välja õpetama jne. Mõnus, mis!

Ah millal saaksin ma mustlasena...

Your result for Reincarnation Placement Exam...

Gypsy Camp

You sing! You dance! You flee from the authorities!

You were a bit difficult to place, because you like civilization and humanity -- but when it comes to work, you don't really fit into the system, the ruts and the rituals, that modern civilization embraces. You like your own ways... your old ways.

We've placed you among a hardy Gypsy family. They'll have you plucking a violin before you can talk, and dancing before you can walk. The road is your home, and your horses are members of your family. You get to wear lots of shiny things.

We expect that you'll have a good life. Even if your people are surrounded by a world where they don't really fit in, they have each other, an oasis of compatibility in an unbalanced world. We know you'll make the most of it!

Take Reincarnation Placement Exam at HelloQuizzy

Ja see ma siis olen...

Your result for The Color Code Test...

Color Code: YELLOW: The Jester

Here is the basics: For a more in depth analysis, I suggest you look up the Color Code, and take a more intensive test.

YELLOW MOTIVE: FUN

YELLOW NEEDS: To look good (socially), To be noticed, To be praised, Approval from the masses.

YELLOW WANTS: To hide insecurities (loosely), Happiness, Freedom, Playful adventure.

SUMMARY: Yellows value play. They consider life to be a party, and they're hosting. Yellows welcome praise. They need to be noticed. LIttle else improves a relationship with a Yellow more than praise. They need emotional connections. They often appear so nonchalant that peope think they don't care about anything. Nothing can be further from the truth. They need a great deal of attention. They need to be stroked. They enjoy touching. To them, physical contact is often the most direct, comfortable intimate connection. Yellows want to be popular. They like to be center stage. Friendships command a high priority in their lives because popularity answers one of their basic needs - the need for general approval. Yellows like action. They are easily bored, and seek adventure. They can never sit still for long, so they choose friends who, like them, refuse to allow the "boring details" get in the way of the most important thing in life - play.

Take my other Test : Which Tarot Card Guide Are You?

http://www.helloquizzy.com/tests/tarot-card-guide-test

Take The Color Code Test at HelloQuizzy

Usin koolilaps...

nonii, esimene arvestus on tehtud. Tänu usinusele, väidetavalt heale värvitajule ja ma ei teagi millele veel, õnnestus mul teha ära värvusõpetuses värviruumi arvestus. Nii hea kerge tunne on, st ühest küljest, aga teisest küljest sain ma juba järgmise ülesande ja selles osas ei ole mul hetkel ühtegi ideed. Täielik ideedepõud. Ilmselt olen ma väsinud ja seetõttu ei suuda öelda muud kui: "Uu-pui-uje-mui!", mistõttu minu võimekus värvilistest paberitest midagi kokku seada on täiesti katastroofiliselt otsa saanud. Kuid ei karda raskusi pioneer! Võtan oma koolitöid kui põnevat väljakutset. Kahju, et ma ei suuda samamoodi käsitleda tööülesandeid. Igal õhtul meilboksi vaadates olen ma end lihtsalt siniselapiliseks vihastanud ja otsustasin nüüd, et rohkem oma tuju selle kõigega ei riku. Mina olen puhkusel, palun väga, ja mitte keegi ei saa mind kohustada meile lugema, ja vot ei loegi! Parem vihastan esmaspäeva hommikul ühe korra ja kõvasti, kui siin igal õhtul jään ilma helgest meeleolust, mis koolis tekkinud on.

Täna trollis mõtisklesin juba, et kas äkki ikkagi võtta õppelaenu ja jääda koju kuni 2010. aastani. Et õppelaenuga saaksin lapsehoidjale makstud ja Tlna vahet sõidetud küll, kui ikka hästi kokkuhoidlik olla. Sain täna soolise võrdõiguslikkuse volinikult vastuse, et ikka peaksin andma tööandja kohtusse või siis kaebama õiguskantslerile. Kuna volinik väitis, et niisugust keissi pole varem kantsleri pädevuses olnud, siis saaks selle sinna menetluse anda nagu nipsti. Ja juba selle pärast oleks hea koju jääda ning aktiivsest tööelust eemale tõmmata.

Täna räägiti natuke vigadest, mis tehakse nõustamisel ja miks mitte ka inimlikes suhetes. Et kui ma oma eelmise blogi sulgesin päevapealt seetõttu, et üks kodanik teatas mulle, justkui minu probleemid on kuki-muki võrreldes teiste inimeste probleemidega, siis oli see minu poolt täiesti normaalne käitumine. Et sellise suhtumisega pisendatakse teist inimest ja sisuliselt ka halvustatakse teda, ja tunnistan, et just niimoodi ma ennast tol hetkel ka tajusin. St minu isik ja minu probleemid on täiesti tühised võrreldes kõigi ülejäänud inimkonna liikemetega. Niisiis, olenemata sellest, kui suured on me isiklikud probleemid, ei maksa kunagi üleolevalt suhtuda teiste probleemidesse, kuna oma asjade ekspert on siiski igaüks ise.

Olgu, ma ei suuda nagunii ühtki normaalset sõna suust saada, kunagi kirjutan jälle.

Kudzu

Kalla, kallis isa käsi....

aga ära Sa meile rohkem kalla, kalla nüüd kellelegi teisele ka! Ausalt! Sest meil siin on jama niigi kurgumulguni ja rohkem.

Lugu siis ise on selline:

Kuna külm sügisaeg on saabunud, siis otsustasime kütta meie keskkütet. Mõeldud-tehtud, ajasime aga puud katlasse ja muudkui kütsime, kütsime ja kütsime ja kütsime, kuni selgus, et kuum vesi radikatesse ei jõua. Toad ikka külmad nagu hundilaut. Küll me siis nuputasime ja arendasime teooriaid ja mõtlesime endal ajud keerdu, aga ei mõelnud midagi välja. Toad olid külmad edasi. Lõpuks küsisin MM-ilt, et kas äkki tema on käinud suvel keldris mingeid kangikesi näppimas. "JAh," vastas MM muhedalt naeratades. Tormasime keldrisse ja katsetasime esimese kangi keeramist, mis asus nii madalal, et MM oleks võinud seda näppida. Ning oh seda imet - rõhk tõusis silmnähtavalt, kuum vesi jõudis radikatesse ja toad muutusid ka kohe soojemaks. Aga rõhk tõusis muudkui edasi ja edasi, üle normi ja siis hakkas tööle avariiventiil, mis päästab maja õhkulaskmisest. Tagajärg - keldris tekkis kena väike kuumaveebassein. Lükkasime kangi tagasi algasendisse, rõhk muidugi kohe langeda ei tahtnud, ventiil oli lahti, vesi sorises ja meie katkusime juukseid. Noh, lõpuks saime enamiku vett ühe vana vaiba abil keldrist välja, ise kebisime magama, süda rahul, et tuba soe. Hommikul olid radikad küll uuesti külmad, aga arvasime, et ju siis ei kütnud piisavalt. Päeval käisime seenel (korjasime lehter-kukeseeni - imehead!) ja kui koju tulime, tilkus köögi laest vett. Selgus, et kas MM või mõni teine osav laps on suvel keeranud lahti ühe mutri, mistõttu noorema poisi radikas lekkis täiega ja oli seda teinud juba eelmisest õhtust alates - kui vesi radikatesse liikus. Vett on vaikselt tilkunud kuni praeguseni, mis siis sellest, et me saime mutrid kinni ja õnneks ei olnud vesi jõudnud arvutisse, nii et poiss on ka elu ja tervise juures. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui me oleksime maale sõitnud nagu meil algselt plaan oli. Kusjuures tegu on radikapaigaldajate praagiga, kelle asi oleks olnud mutrivõtme abil tagada, et ükski pisike nobenäpp mutritele sõrmi taha ei saaks.

Noh, nädala sees tuli veel kaks korda autot parandada, sest midagi jälle läks katki (summa 2500.- eeku). Ma lubasin meie romumasinale, et üks jama veel ja ta tutuvub sepahaamriga ning see jääb tema elu viimaseks tutvuseks. Loodan, et see Renault'irajakas võtab minu ähvardust väga tõsiselt.

No ja kui välja arvata, et mind ootavad ees töökuhjad, et kodus kasvavad asjad üle pea ja et ma pole MITTE MIDAGI koolis antud koduülesannetest jõudnud teha, elan ma hästi, isegi suurepäraselt. Ainult käpad värisevad ja saba ajab karva, aga noh, mis see siis üleüldise kaose taustal ikka niiväga tähendab.

Niimoodi siis!

Kudzu

Surra siin või Siberis?

See on peaaegu sama hea küsimus kui "Olla või mitte olla". Praeguse seisuga eelistaksin ma mitte olla. Lõppenud on minu esimene tööpäev uuel ametipostil ja ma tahaksin esiteks oksendada ja teiseks valju häälega röökida. Kõik need head emotsioonid, mille ma endaga Tallinnast koolist kaasa tõin, haihtusid ühe õnnetu 8h 13 minutit kestnud tööpäeva jooksul - (13 minutit otsa, sest viimane klient lahkus 18.13). Lühidalt - mul pole arvutit oma kabinetis, mul pole telefoni oma kabinetis; töötaja, kelle koha ma sain, pole teinud seda tööd viimased paar nädalat, ja pole teinud ka oma uut tööd, mistõttu asjade üleandmine on pehmelt öeldes olematu, kuna kõigil on tööd üle pea kasvanud. Mind ootavad ees hunnikud registreerimata avaldusi; asjade menetlemised, millest ma halligi ei tea ja väiksem palk selle eest, et ma loll, julgesin lapsi sünnitada. Lisaks muidugi ei köeta, meil on külm - radikas lubati orgunnida uuest kuust, seniks lasin abikaasal meie isikliku kohale vedada. Töökaaslane, kellega ühes meeskonnas töötamist ma eriti ootasin, tegi lõuna ajal pidevalt iroonilisi ja sarkastilisi märkusi minu tagasihoidliku isiku suunas, nii et ma ei teagi enam, mida sellest veel arvata. Jah, õnneks on minu kabinetikaaslane väga armas inimene, tema on vist ainus, kelle pärast võiks tööl käia. Ja kliendid muidugi ka, sest nendega mul pole senini probleeme olnud (mis ei tähenda, et need probleemid tulemata jäävad - mul on ikkagi natuke teine ja kindlasti rabedam tööstiil, kui minu eelkäijal).
Oma mehe ja lapsed saatsin teisele korrusele maapakku, sest ma pole võimeline nendega puid ega maid jagama. Palun öelge, milleks mulle selline töö? Milleks mulle igapäevaselt negatiivsete emotsioonide kogupauk ja võimetus peale tööpäeva lõppu normaalsesse ellu tagasi lülituda? Praeguse seisuga tundub küll, et oktoobrist olen ma jälle tagasi lapsehoolduspuhkusel. Aga kooli ma ei jäta, see on parim asi, mis minu elus üldse väljaspool perekonda juhtunud on, ja ma tahan seal käia peaaegu iga hinna eest - ainult et praegune töökoht on ikkagi natuke liiga kõrge hind.
Et kui keegi teab asutust, kus vajatakse usinat töötajat, siis andke teada, sest niimoodi ma jätkata küll ei suuda.
tervitades
Kudzu