Suvi algas reumaga...

noh, tegelikult lihtsalt liigesepõletikuga sellise sensuaalse koha peal nagu lõualuus. Vasakul pool lõuas on paistetus, ei saa haigutada, mäluda ja teha äkilisi liigutusi lõugade laksutamiseks (kui ma oleksin konn, siis ei saaks kärbest ka kätte, kindel värk!). Käisin perearstil ka, kes määras kümnepäevase ravi, mida õnneks ei tulnud välja osta, sest mul oli vanast järjest veel ravumeid järel.

Aga no jaan oli tegelikult ikkagi väga tore, mis sest lõuast ikka. Pidutsesime siin meie aias koos Lagle pere ja minu kolleegi ning tema tütrega, kes üksiti on aeg-ajalt ka meie piigade hoidja. Sõime-jõime kooki ja muud head paremat, minu poolt oli kreekapärased kanavardad ja fooliumis küpsetatud forell ning nende küpsetamiseks nuputasime mehega välja grillsüsteemi, mis koosnes kahest ääreplekist, ahjuroopidest ja elektriahju küpsetusrestist - töötas küll ja kuna seda süsteemi ei saanud eriti madalale lõkke kohale paigutada, siis said söögid mahlased ja läbiküpsenud. Tavalisel grillil õnnestub mul alati midagi ära kõrvetada!

Ja siis ka uudis - TÄHELEPANU! TÄHELEPANU!- on tulemas emade-laste suvelaager Kasteheina talus. Laager toimub 17.-19. juulil ja kavas on: loovtants, natuke kunstiteraapiat, viltimine, loodetavasti ka kõhutants, tai-chi ja voolimine-maalimine, pärlite nöörile lükkimine jne ehk siis kõik tegevused, milles laagris osalejad tegijad on st iga tegija valmistab ette pisukese õpitoa, et oma suurepäraseid oskusi teistega jagada. Loodame, et ilmavana on meie vastu lahke ja me saame harrastada palju tegevusi vabas õhus nagu näiteks matkamine, ujumine ja päikevannid. On plaanis ka saunatada, mis on samuti suurepärane ning igati tervistav tegevus. Lapsed saab ja suisa tuleb laagrisse kaasa võtta. Ööbimine telkides, kui on ilus ilm ja kui ei ole ilus ilm, siis mattidel toapõrandal maas.

Palun andke teada, kes on laagrist huvitatud, siis saame edasi arutada, mida tuleks veel kaasa võtta, kuidas toitlustamist ja transporti organiseerida jne jne jne. Siiasamasse blogisabasse saab oma osalusest teatada (kas aeg sobib, mitu inimest tuleb) ja soovid-ettepanekud esitada. Kuna on vaja natuke ettevalmistusi teha, et laager ikka edukalt ja põnevalt kulgeks, siis mida varem me teame, kes tulemas on, seda parem.

Teeme oma suve ise rõõmsaks ja kirevaks!

Ilusat siitpoolt ja kirjutamiseni!

Kudzu

PS Aga mu ema saadab meie noorema poisi Saarelt tagasi, sest noormees ei taha koos vanaemaga kadakaid vedada, vaid hoopis kurrameerida! Vaat siis!

Head jaani!

Kindlasti õitsevad täna öösel sõnajalad, kindlasti lõhnab tuul teisiti, kindlasti on eriline öö!

Meie siin ka teeme tillukese jaanilõkke, ootame külla paari head sõpra ja üksiti avame pidulikult terrassihooaja (mis minu jaoks tähendas, et tuli pool tundi terasharjaga terassipõrandat nühkida, aga noh, tulemus on vinks-vonks!).

Ilusat jaani veelkord ja kõigist muudest toredatest ja mitte nii toredatest asjadest siin mändide all kirjutan juba peale pühi.

Kudzu

Aasta õnnelikeim päev?

Aga võib-olla tõesti. Lubatakse, et alles sügisest muutub majanduslangus veel sügavamaks, lubatakse ka, et ilm muutub ilusamaks (soojem juba natuke on), siis lubatakse veel, et neile, kellele makstakse tagasi õppelaenu, selle maksmist ka jätkatakse ja siis jääb mul ka natuke säästusid sukasäärde alles. Kindlasti lubatakse midagi veel (viie väljasureva riigi hulka sattumist järgneva viie aasta jooksul?), aga no ei tule ju kohe meelde kõik asjad, eksju.

Olen oma puhkust nautinud suurima mõnuga - toimetanud aias, peenrad korda saanud, lugenud ajakirju ja krimkasid, hommikul kelle kümneni magnud ja õhtul lastega müdistanud. MM küsib ikka aeg-ajalt minu ja issi käest, et kas tõesti emme ei pea enam tööd tegema ja saab meiega mängida. Ta väidab, et mina olen hiire-ema ja nemad kõik hiirelapsed, kes juustu armastavad. Nii me siis sekeldame siin nagu üks pisike hiirepere. Eile sõitis jälle ringi jäätiseauto ja meie põnnid said ka jäätist, mida nad isegi süüa ei jaksanud, aga iseenesest kasvõi võimalus oma aiavärava tagant jäätist osta on juba nii suur asi, et las need maiused ootavad sügavkülmas paremaid aegu.

Jaanitunnet mul ikkagi ei ole. Lihtsalt kasvõi seetõttu, et pideva kiirustamise juures ei ole mahti olnud märgata, mis looduses toimub või et suvi juba otsaga värava taha on saabunud. Ja kuna rahadega on nagu on, siis muidugi ei tule ka mingit suurt ja võimast jaanipidu sel aastal. Eks ma ikka midagi välja nuputan, kasvõi grillime kala vms, poisid on nagunii saarel ja me siin omakeskis istume konnakestega. Et kellel pole jaanipäeval midagi teha, siis võib meile külla tulla. Vähemalt aia olen korda saanud ja väga loodan, et äkki õnnestub elamine ka enam-vähem ära koristada, sest siis on tõeline hullumaja praegu.

Eile rohisin peenraid ja äkki lendas üle taeva üks suur sõjalennuk, unnates nii, et kõrvad jäid lukku ja hing hirmust kinni. Kui üks lennuk nii madalalt sõidab, siis on oodata midagi koledat, vilksatas minu ajust läbi üks pisike hirmunud mõte. Külma sõja aegse lapsena on mul siiani kartus niisuguste helide ees, mis tõotavad maailmalõppu. Tegelikult oleks ikka nüri küll maha surra nii, et peod on umbrohtu täis. Ikka ju tahaks midagi peent ja pidulikku nagu valgete linadega voodis pere keskel lamades surra väärikalt nagu matroonile kohane. Ja ma juba peaagu tormasin tuppa, et mees ruttu lastele järele saata, et sureme siis vähemalt kõik koos. Nagu näha, oleme me siiani elus ja kellele see eilne jõudemonstratsioon oli mõeldud, jääb ka saladuseks, sest kuigi siin linnaosas elab kahtlemata terve hulk sõbralike vennasrahvaste esindajaid, on nad juba enamikus saja-aastased ja ei kujuta enam kellelegi mingit ohtu (no oma üleaedsetele, kui sedagi).

Elu on lill, eksju!

Kudzu

Sess läbi!

Jah, eile sai mööda selle õppeaasta viimane eksam, milleks tuli sooritada kaks kontrolltööd füsioloogias. Pühapäeval ja esmaspäeval õppisin ning kuna kordamisküsimused olid olemas, siis tundus, et midagi rasket olema ei saa. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et kontrolltöö küsimused erinesid neist, mida ma olin õppinud. Noh, mis seal siis ikka - genereerisin olemasolevate teadmiste pealt igale küsimusele vastuse, kui konkreetselt ei teadnud, siis haakisin juurde muid asju, mis teemaga sobisid ja mida ma kindlalt teadsin. No et näidata, et ma ikka olen ette valmistunud. Eile saatsin põksuva südamega ära küsimuse hinnete osas ja vabandasin ka, et ma nii välk ja pauk äkki ei osanud kõike päris õigesti. Ja uskuge või mitte, sain mõlemad kontrolltööd A-d, eksam kokku ka A. Nii et täiesti uskumatul kombel olen edukalt saanud hakkama anatoomia ja füsioloogiaga. Üks laboratoorne töö oli ka vaja järele saata, seda siin pusisin hommikul ja loodan, et tegin ikka õigesti - et A jääb ikkagi A-ks.

Kolme eksami tulemusi ma veel ei tea, aga loodan siiralt, et läbi kusagilt ei kukkunud - tahaks selle õppeaastaga lõpule jõuda. Kaks aastat veel, jah, see aeg läheb nii kiiresti, et ei märkagi! Üks õppejõud surus mind sessi ajal koridoris nurka ja küsis, kas ma ikka magistriõppesse plaanin tulla. Minu haledale kraaksatusele, et sinna on veel ju nii palju aega, ütles õppejõud, et tule ikka, see ala on täpselt sinu ala, sa teed õiget asja. No ma nüüd ka ei tea, kas see ehk pole inimese ülehindamine. Ma olen täitsa tavaline vagur keskealine naisterahvas, kes aeg-ajalt on oma eluga ummikus ja ei kõlba neil hetkedel üldse kuhugi, aga las jääda inimestele nende illusioonid, eksju.

Mis ma oskan öelda selle aasta kohta - ma olen väga õnnelik, et leidsin endale südamelähedase eriala. Mul on olnud suur au õppida Rene Nõmmiku, Jüri Naela, Sirje Runge käe alla. Mul on suurepärased koolikaaslased - enneolematult armsad inimesed, kellest hakkan suvel kindlasti puudust tundma. Ma olen saanud juurde palju uusi oskusi ja teadmisi, usun, et saan hakkama loovrühma juhtimisega ja loovtantsu tundide andmisega. Olen teinud hulle asju - minu narriprojekt näiteks. Sõitnud Tartu ja Tallinna vahet, saanud bussis lõputult õppida, aga ka magada, mis pole sugugi vähetähtis. Mu armsad sõbrad on mind majutanud ja me oleme veetnud koos mitmeid toredaid tunde vanu aega meenutades või siis niisama maailma parandades (aitäh, väike Piret, Riina, Morgie ja Viire!). Mul on olnud hea teada, et siin blogis käib hulk inimesi mulle virtuaalselt õlale patsutamas nagu nt OK, kelle soojad sõnad on andnud jõudu vastu pidada. Ja ilma Kaarnaprouata ei oleks ma saanud oma praktikat sooritatud, aitäh Sulle aja eest, mille Sa minule kinkisid!

Ja muidugi minu armas abikaasa -ilma Sinuta olen ma lihtsalt üks vana ja väsinud Narr. Sina oled see, kes aitab mul hinge sees hoida. Loodan, et Sa jaksad veel mõned aastad (et mitte öelda aastakümned, kuna maailmas on ju veel hulk põnevaid erialasid, mida ma sugugi pole veel õppinud!) vastu pidada. No ja muidugi konnakesed - nii suured kui väikesed, kes te mu ellu päikest ja tormi toote, et ei hakkaks igav ja et oleks huvitav!

Kudzu

PS JA NÜÜD MA PUHKAN; OO-JAA! Ei mingit jampsi, ainult üks lõputu rõõm olemasolust koos aiatööde ja koristamise (kui te mu elamist näeksite, siis saaksite aru, et ka koristamine võib teha õnnelikuks) ja loodetavasti ka kunagi saabuvate sumedate suveöödega terrassil, roosilõhnalises koduaias.

Negatiivsed emotsioonid

tulevad alati tugevamalt esile, nii on juba looduse poolt seatud. Võitlen siin ikka veel pr Skupltori mõjudega, võttes vastu otsuse, et rohkem ma tema aineid ei võta. Milleks mulle, vanale inimesele, et vaja tema arusaamatut kriitikat? Mind ei häiri see, et ma sain B mitte seetõttu, et et ma oleksin A pidanud saama, vaid seetõttu, et tunduvalt kehvemate (uskuge, mul on küllalt kogemust ja annet, et töid hinnata) tööde eest said inimesed sama hinde. Ka eelmisel korral (talvisel semestril) ei saanud mitte keegi aru, miks ma ei saanud A-d. Lihtsalt sellel proual on midagi kõige vastu, mida iganes ma ka ei teeks, ta heidab mulle ette liigset lõpetatust ja detailsust näiteks. OK, aga palun minge ja vaadake tema tehtud Helilooja kuju Vanemuise teatri ees. Ma olen näinud videot sellest, kuidas kuju loodi ja see oli ikka väga detailitruu kopeerimine (nt kingad foto järgi). Võrreldes pr Skupltori tööd Lotmani kujuga TÜ raamatukogu ees, on plussid ilmselgelt Juri poolel. Ja mina olen enamikuga võrreldes väga vähe õppinud kunsti, kes on kas lõpetanud kunstikooli või käinud kunstiringis, ise ringe juhendanud jne. Mina teen oma asju jumala armust kui nii võib öelda, olles praktiliselt iseõppija ja võin öelda, et täitsa andekas. Selmet anda ebamääraseid soovitusi ja takka kiita tulemust ning siis eksamil seesama töö maha trampida, oleks õppejõud võinud ikka töö tegemise ajal öelda, mida ta eeldab, et tehakse - kuna tema jaoks hea töö on selline, mis on väga üldistatud ja soovitavalt skulptorile iseloomulik st hästi kolmemõõtmeline. Mitte see ei ole hea, kui suudad erineda või teed väga omamoodi ja põnevalt, mida näiteks hindab pr Maalikunstnik.

Meil peavad tulema ka kunstiained nt skulptuur ja joonistamine jne, aga ma võtan need ained kas kunstide osakonnast või siis kolmandal aastal Tartust, peaks olema võimalik küll ka mujal oma töid teha. Sest pr Skupltori aintes ma lihtsalt enam ei osale, isegi kui tuleks kasvõi ajutiselt kool pooleli jätta. Kuna ma tean, et ma temalt mingit tulemust ei saa, ei saa ka midagi juurde, sest tema tunnis osalemine põhjustab mul väga tugevaid emotsionaalseid probleeme ja kramplikkust ning klammerdumist millegi vana ja tuttava külge (ei saa ju toimuda arengut sellistes tingimustes, eksju, vähemalt minu puhul mitte - mina olen see inimene, kes positiivse tagasiside peal edasi liigub just täpselt nii nagu enamik inimesi -seda oskab suurepäraselt teha pr Maalikunstnik, kes on mind pannud ikka tõesti linnuna taeva all lendama), siis ma lihtsalt loobun edaspidi aust pr Skulptoriga ühte ruumi jagada. Elu on selleks liiga lühike, et vabatahtlikult negatiivsust juurde hankida.

Loengu lõpus korjas pr Skulptor kokku kõikidelt nende parimad tööd, aga kuna minu töö oli A3 formaadis (mida ta lubas oma juhendis kasutada), siis soovis ta minult A4 reprot. Lubasin selle talle lahkelt organiseerida ja tulin siis loengust kindla teadmisega ära, et seda tööd tema mapi vahel näeb ta sama palju kui oma suurepäraseid kõrvu. See on siiski liiga hea töö, et seda pärlite kombel sigade ette heita.

Loodetavati leian ma võimaluse neid töid siia üles panna. Siis saate ise otsustada, kas ja mis.

Tervitades

Kudzu

PS Kuidas teie saate aru juhendist "pildistage hallitanud seina ja leidke sealt lugu". Kas te saate ka aru, et tuleb midagi enamat teha, kui üks tilluke kujund pildile saada. Minu jaoks oleks täpne olnud sõnastus "leidke seinalt üks kujund", eksju. See proua annab vastuolulisi käsklusi ja ebamääraseid instruktsioone, mida ta siis vastavalt soovile eksamil ümber teeb.

Sel nädalal siis viimane...

eksam: pr Skuptorile, mis tähendab, et ma ei jäänud esiteks õhtul magama ja teiseks ärkasin hommikul tund varem, kui olin plaaninud. Närv on jubedalt sees, sest ma ei tea, kas ma sain õigesti aru temast ja mida ta üldse tahab meist.

Eile oli esmaabis ka eksam, mille kuidagimoodi tehtud sain. Nimelt selgus eile hommikul, et olin oma konspektid koju jätnud ja kuna Jumal pole mulle kahjuks andnud kuulmismälu, siis olin ikka kenakesti pigis. Abikaasa otsis kodus konspekti taga, see olid ka kadunud - pärast selgus, et isegi Tlnas kaasas olnud, aga jälle ilusti koju sõitnud - ja saatis tekstid mulle meiliga. No tore - aga siis oli kell juba nii palju, et pidin minema kappama.

No aga mis seal siis ikka - läheb nagu läheb, ega mina ei saa ka midagi parata, kui asjalood niimoodi on. Pool päeva veel ja saan lõpuks ometi koju, sel semestril Tlnas enam ööbimist ei tule ja loodetavasti on mul jaksu ka füsioloogia pähe ajada, siiani on see kuidagi (ei saagi aru, mil moel) see õnnestunud.

Tervitades

Kudzu

PS Ma tundsin end eile nagu kartul, mis on kõigepealt pehmeks keedetud, siis koore ja õliga üle valatud ja lõpuks pudrunuiaga sodiks pekstud. Õhtul õnneks sain natuke taastuda ja koos väikese sõbraga märkmikke meisterdada ning niisama naljajuttu ajada.

Veel neli pluss üks

eksamit või kontrolltööd on jäänud, üks neist järgmisel nädalal. Eino täitsa hea on olla juba, tõmban aga püksirihma koomale ja vaatan, et sel aastal võin rannahooajal olla trikoos, mitte telkmantlis. Kui nüüd veel nädalat-paar tuleks samamoodi rabada, saaksin oma endise kehakaalu - 56 kg - ka ilusti tagasi. Ja muud häda ju polegi, kui pidev pearinglus, käte värisemine ja kummaline veritsus naisteosakonnas - aga saba pole ometigi taha kasvanud, seega muretseda pole vaja. Eile näiteks jõin hommikul kaks tassi kohvi ja sõin ühe vorstileiva, hoides kokku aega, energiat ja raha. Ikkagi säästuaeg!

Eile toimus praktika kaitsmine, kus mina loomulikult tegin esiettekande. Juba bussis avastasin, et etteakannet sisaldav mälupulk oli koju jäänud. Seejärel selgus, et kaasasolev mälupulk ei tööta. MP3 mängija õnneks toimib ka mälupulgana, avasin aga läpaka ja kopisin oma ettekande mpkale. Kohale jõudes ja teada saades, et mul on au olla esimene, üritasin slaide kohalikku arvutisse saada - selgus, et no ma ei leia üles ettekannet mpkalt. Laenasin järgmise mälupulga kolleegi käest, kopisin ettekande ja siis selgus, et kooli arvutis see ei avane millegipärast. Siis mõtlesime, et kasutan oma arvutit, aga kuna nii suurt auku, kuhu juhe oleks mahtunud, minu moodsal tillukesel sülekal ei ole, siis seisnes minu ettekanne lõpuks selles, et ma rääkisin, mida põnevat ma tegin praktika jooksul ja sain oma kauneid slaide samal ajal oma arvuti tillukeselt ekraanilt andunult jõllitada. Nujah... Aga ega mul läks väga hästi ikkagi. Sain kiita taevani ja minu tööd jagati kui näidist selle kohta, milline võiks olla aruande struktuur. Ega ma siis asjata pole kokku 7 aastat Tartu Ülikoolis tagumikku nühkinud, ikka asja pärast! Siinkohal võin tänada oma juhendajat proua RK-d, kes hoolitses selle eest, et vormilised nõuded oleksid alati täidetud. Loodetavasti ei tee ma Alma Materile päälinnas häbi!

Pühapäeval sadas meile ootamatult sisse minu ämm, koos äiaga muidugi. Õnneks olid nad kohal vaid viis minutit, aga see tund, mis mul peale nende lahkumist oma emotsionaalse seisundi taastamisele kulus, oli ikka natuke liiga kõrge hind, seda enam, et mul oli pühapäeval tõesti väga kiire. Kui õpid teises linnas, siis pead ju kõik kaasa võtma, sisse pakkima, igat juhtumit ette nägema ja olema varustatud külma ilma, kuuma ilma, vihmase ilma riiete ja vahetuspesuga. Lisaks tuli Narride tarbeks kokku pakkida kilode kaupa staffi, mille abikaasa kohe varsti siia päälinna transporditud saab. Ikka eriliselt hea nina on mu mehe sugulastel negatiivsete emotsioonide tekitamise aja suhtes. Ma muidugi olin jäine, aga viisakas, ei visanud ämmale kohvipaksu näkku, sest ma ei pakkunudki kohvi. Istet ka ei pakkunud. Minul pole selle maadamiga jätkuvalt midagi rääkida, kurb küll!

Aga jah, elu on võtnud üles niisugused tuurid, et mul on hirm kaotada oma vaimse tervise viimsedki raasukesed, kuid teisest küljest hakkab lähenema selle õppeaasta finish ja kuna emotsioonid on nii ehk naa juba kõrghetke läbinud, siis saabunud tuimus aitab ehk ka järgnevad päevad üle elada.

Jõudu kõigile üliõpilastele!

Kudzu

videvik...

mu süda on klaasist
igapäevaelu haamer lööb
südamest kilde lahti
need kukuvad me vereringesse
ning lõikavad arteritesse ja veenidesse
pisikesi lõhesid
kuni kogu veri
voolab valusate klaasitükkide kõlinal
vikerkaarevärvilise joana peekrisse
mille joob ahnelt tühjaks
minu perekond.

Kas soovite teiegi
lonksukest?


Mu kodu on mu kindlus
ja mu vangikong.
Mu keha vangivalvur
ja mu meel,
mis põgeneda püüab,
on hüüdjaks hääleks kõrbes -
veel...
On olemine kannatus ja vaev
ning minu üksinduse kaev ses kõrbes
on sügavam kui janu.

Lõpusirgel...

nii, hakkan oma värvusõpetuse töödega finishisse jõudma. Valminud on neli täiselusuuruses narri ja kaks natuke väiksemat narri - Tõekuulutaja Narr (tema külge saab riputada erinevaid tõdesid, mul on neid 44 tk, vanasõnad ja ütlemised, mis narridega seotud või siis ümber tehtud mu enda poolt), Etnonarr, kellel on identiteedikriis (kannab narririideid ja muhu seelikut, peas krooni ja lõua all hõbesõlge), Rahvaesindaja Narr (hästi priske ja tal on ruudulised sukad, kuhu tuleb kollaazh päevapoliitika teemadel), Kurva Kuju Narr Rahva hulgast (hall, sorgus kuju, kannab luitunud narrirüüd ja hõbeehteid, sest kulla ostmiseks ei jätku powerit), Moenarr (kirevad riided seljas, mida on ilustatud motiividega käsitööpaberite küljest) ja Kuulsuse Narr (see on eriti ülbe pilguga ja eriti sädelevate riietega narr). Siis on veel Hampelmann, kellel saab ehk käsi ja jalgu liigutada (pole veel kokku pannud) ja suur narripea, millel saab loodetavasti lõuga liigutada.

Materjaliks soome papp, ehituspapp ja akrüülvärvid. Abikaasa peab narrid Tlnasse viima ja aitama ka ülespanekul, sest mul endal ei käi küll jõud üle. Ja ma ei saa aru, miks ma üldse nii palju vaeva nägin - aga teisest küljest oli neid väga lõbus teha ja nad on üpriski kepsakad minu arust. Lisaks pole ma mitte kunagi midagi nii suurt maalinud, ja see oli ikka tõeline väljakutse. Seega on mind tabanud suurusehullustus, aga noh, vahel ju võib.

Homme õpin eksamiks, pühapäeval teen valmis ettekande, retseniooni ja veel ühe eksamitöö . Ja kui ma siis ikka veel elus olen, ootab mind juba esmaspäeval kool. Viimased pingutused sel õppeaastal - saaks ometi juba mööda see kõik!

Kudzu

Kukkumine kõrgelt...

mu pisike Ingel sadas teiselt korruselt trepist alla. Jumal tänatud, et ma sain ta kinni püüda ja muud hullu ei tundu olevat, kui väike sinikas põsenukil. Siiamaani käed värisevad, süda klopib ja mõistus jupsib. Ma saan aru, et olen oma õppetööd tehes liiale läinud, sest ei suuda keskenduda millelegi muule ja seepärast jätsin tähelepanuta, et Ingel küünitas järgmisel trepiastmel asuva mütsi järele. Ma saan ka suurepäraselt aru, et kui täiskasvanud inimene ei suuda muud teha, kui närvitseda või nutta, siis ta vajab rahu, puhkust ja turgutamist - et ei juhtuks rohkem õnnetusi ei tema enda ega tema lähedastega. Aga - mitte keegi ei saa minu eest teha eksameid, mitte keegi ei saa võtta minult kõiki kohustusi kodus, mitte keegi ei saa anda mulle puhkust, mis seisneks tõesti mittemidagi tegemises ja oma aastatepikkuse unevõla likvideerimises. Ja nagu ütles minu hea kolleeg "Sa saad ju suvel puhata!". Jah, see on tõesti suur puhkus: valvata kahte väikelast, et nad üksteist maha ei lööks, hooldada kodu ja aeda, keeta kuuele inimesele süüa ning olla hea abikaasa. Ma ei salga, et eelistaksin pagendust mõnel eriti üksildasel saarel!

Muidugi on selline suurepärane võimalus, et konnakesed jäävad ööseks hoidjatädi juurde, mis maksab meie perele 500.- eeku. Aga see-eest ma tean, et lapsed on hoitud ja kaitstud. Järgmisel nädalal saavad nad ühe öö hoidja juures olla ka, aga mitte puhkuse eesmärgil, vaid abikaasa peab koos minuga tulema Tlnasse, et me saaksime kunstitööd näituseks üles panna (neid töid hetkel ei ole veel, aga ma liigun selles suunas, et nädala lõpuks saavad valmis). Kunst nõuab ohvreid, teate isegi!

See-eest oli mul rõõm lugeda, et mu ämm on jälle saanud heakskiitu oma heategevusprojektile. Nii hea on teada, et vähemalt keegi saab ennast millelegi täielikult pühendada.

K

Väike puust linn...

vajad guashe - aga palun, kuid et saada suur purk valget värvi, tuleb paar nädalat oodata ..kuna Tartus ei ole hetkel valget guashvärvi, ja laos ka ei ole. Kunstitarvete pood avatakse kell 11.00, sest Kunstnikud armastavad kaua magada teatavasti. Üliõpilased aga, kellel on tähtajad ukse ees, peavad hommikul närviliselt ootama, et värvipurkide manu pääseda. Ja on lõpuks sunnitud ostma kaks korda kallimad akrüülid, sest tähtajad on saabumas ja ei ole tõesti aega ega raha põrutada päälinna kunstivahendeid ostma.

Ülikooli raamatukogu on täiesti ettehoiatamata kesk sulaselget sessi 31. mail suletud...milleks õieti neil üliõpilastel eksamite ajal on vaja raamatukokku, parem ikka mauhti uksed kinni, saab raha kokku hoida. Samas kui kellegi teisel närvid aina kuluvad ja kuluvad.

Hommikul kell 6 Tartust busse Tallinnas ei lähe muul päeval kui esmaspäeviti, kusjuures selle bussiga saaksid inimesed ilusti üheksaks vajaliku punkti linnas.

Väike puust linn, kus elavad puupead?

Kudzu

PS Mu kodu näeb välja nagu asotsiaalide elupaik, aknad enam läbi ei paista, mustade riiete kuhjad vedelevad ühes toanurgas, puhas pesu vedeleb teises toanurgas. Lillepeenrad on umbrohtu täis, osa lilli on siiani maha istutamata. Lapse sünnipäev jääb pidamata, võimlemisetendusele ei saanud mahti minna. Külalisi ei oota (palun - palun, ärge tulge meie värava taha enne 16. juunit!!!!!!!), ise külas ei käi. Selline elu siis - tuleb sess, kus on 5 päeva jooksul vaja sooritada 5 eksamit. Siinkohal tuleb küll Tartu Ülikoolile au anda, niisugusust kaost ei lastud kunagi tekkida.