Kukkumine kõrgelt...

mu pisike Ingel sadas teiselt korruselt trepist alla. Jumal tänatud, et ma sain ta kinni püüda ja muud hullu ei tundu olevat, kui väike sinikas põsenukil. Siiamaani käed värisevad, süda klopib ja mõistus jupsib. Ma saan aru, et olen oma õppetööd tehes liiale läinud, sest ei suuda keskenduda millelegi muule ja seepärast jätsin tähelepanuta, et Ingel küünitas järgmisel trepiastmel asuva mütsi järele. Ma saan ka suurepäraselt aru, et kui täiskasvanud inimene ei suuda muud teha, kui närvitseda või nutta, siis ta vajab rahu, puhkust ja turgutamist - et ei juhtuks rohkem õnnetusi ei tema enda ega tema lähedastega. Aga - mitte keegi ei saa minu eest teha eksameid, mitte keegi ei saa võtta minult kõiki kohustusi kodus, mitte keegi ei saa anda mulle puhkust, mis seisneks tõesti mittemidagi tegemises ja oma aastatepikkuse unevõla likvideerimises. Ja nagu ütles minu hea kolleeg "Sa saad ju suvel puhata!". Jah, see on tõesti suur puhkus: valvata kahte väikelast, et nad üksteist maha ei lööks, hooldada kodu ja aeda, keeta kuuele inimesele süüa ning olla hea abikaasa. Ma ei salga, et eelistaksin pagendust mõnel eriti üksildasel saarel!

Muidugi on selline suurepärane võimalus, et konnakesed jäävad ööseks hoidjatädi juurde, mis maksab meie perele 500.- eeku. Aga see-eest ma tean, et lapsed on hoitud ja kaitstud. Järgmisel nädalal saavad nad ühe öö hoidja juures olla ka, aga mitte puhkuse eesmärgil, vaid abikaasa peab koos minuga tulema Tlnasse, et me saaksime kunstitööd näituseks üles panna (neid töid hetkel ei ole veel, aga ma liigun selles suunas, et nädala lõpuks saavad valmis). Kunst nõuab ohvreid, teate isegi!

See-eest oli mul rõõm lugeda, et mu ämm on jälle saanud heakskiitu oma heategevusprojektile. Nii hea on teada, et vähemalt keegi saab ennast millelegi täielikult pühendada.

K