Sess läbi!

Jah, eile sai mööda selle õppeaasta viimane eksam, milleks tuli sooritada kaks kontrolltööd füsioloogias. Pühapäeval ja esmaspäeval õppisin ning kuna kordamisküsimused olid olemas, siis tundus, et midagi rasket olema ei saa. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et kontrolltöö küsimused erinesid neist, mida ma olin õppinud. Noh, mis seal siis ikka - genereerisin olemasolevate teadmiste pealt igale küsimusele vastuse, kui konkreetselt ei teadnud, siis haakisin juurde muid asju, mis teemaga sobisid ja mida ma kindlalt teadsin. No et näidata, et ma ikka olen ette valmistunud. Eile saatsin põksuva südamega ära küsimuse hinnete osas ja vabandasin ka, et ma nii välk ja pauk äkki ei osanud kõike päris õigesti. Ja uskuge või mitte, sain mõlemad kontrolltööd A-d, eksam kokku ka A. Nii et täiesti uskumatul kombel olen edukalt saanud hakkama anatoomia ja füsioloogiaga. Üks laboratoorne töö oli ka vaja järele saata, seda siin pusisin hommikul ja loodan, et tegin ikka õigesti - et A jääb ikkagi A-ks.

Kolme eksami tulemusi ma veel ei tea, aga loodan siiralt, et läbi kusagilt ei kukkunud - tahaks selle õppeaastaga lõpule jõuda. Kaks aastat veel, jah, see aeg läheb nii kiiresti, et ei märkagi! Üks õppejõud surus mind sessi ajal koridoris nurka ja küsis, kas ma ikka magistriõppesse plaanin tulla. Minu haledale kraaksatusele, et sinna on veel ju nii palju aega, ütles õppejõud, et tule ikka, see ala on täpselt sinu ala, sa teed õiget asja. No ma nüüd ka ei tea, kas see ehk pole inimese ülehindamine. Ma olen täitsa tavaline vagur keskealine naisterahvas, kes aeg-ajalt on oma eluga ummikus ja ei kõlba neil hetkedel üldse kuhugi, aga las jääda inimestele nende illusioonid, eksju.

Mis ma oskan öelda selle aasta kohta - ma olen väga õnnelik, et leidsin endale südamelähedase eriala. Mul on olnud suur au õppida Rene Nõmmiku, Jüri Naela, Sirje Runge käe alla. Mul on suurepärased koolikaaslased - enneolematult armsad inimesed, kellest hakkan suvel kindlasti puudust tundma. Ma olen saanud juurde palju uusi oskusi ja teadmisi, usun, et saan hakkama loovrühma juhtimisega ja loovtantsu tundide andmisega. Olen teinud hulle asju - minu narriprojekt näiteks. Sõitnud Tartu ja Tallinna vahet, saanud bussis lõputult õppida, aga ka magada, mis pole sugugi vähetähtis. Mu armsad sõbrad on mind majutanud ja me oleme veetnud koos mitmeid toredaid tunde vanu aega meenutades või siis niisama maailma parandades (aitäh, väike Piret, Riina, Morgie ja Viire!). Mul on olnud hea teada, et siin blogis käib hulk inimesi mulle virtuaalselt õlale patsutamas nagu nt OK, kelle soojad sõnad on andnud jõudu vastu pidada. Ja ilma Kaarnaprouata ei oleks ma saanud oma praktikat sooritatud, aitäh Sulle aja eest, mille Sa minule kinkisid!

Ja muidugi minu armas abikaasa -ilma Sinuta olen ma lihtsalt üks vana ja väsinud Narr. Sina oled see, kes aitab mul hinge sees hoida. Loodan, et Sa jaksad veel mõned aastad (et mitte öelda aastakümned, kuna maailmas on ju veel hulk põnevaid erialasid, mida ma sugugi pole veel õppinud!) vastu pidada. No ja muidugi konnakesed - nii suured kui väikesed, kes te mu ellu päikest ja tormi toote, et ei hakkaks igav ja et oleks huvitav!

Kudzu

PS JA NÜÜD MA PUHKAN; OO-JAA! Ei mingit jampsi, ainult üks lõputu rõõm olemasolust koos aiatööde ja koristamise (kui te mu elamist näeksite, siis saaksite aru, et ka koristamine võib teha õnnelikuks) ja loodetavasti ka kunagi saabuvate sumedate suveöödega terrassil, roosilõhnalises koduaias.