Stiiliküsimused...

MM lesis täna minu kaisus ja uuris, mis värvid mulle meeldivad. Ütlesin, et mulle üldiselt meeldivad kõik värvid. "Aga mis värv sulle ei meeldi?". No vastasin, et mulle ei meeldi kahvatubeež, sest see on üks igavene värvitapja minu arust ja tekitab melanhoolse tundeid, vähemalt minus. Ja halliga on ka tegelikult nii, et teatud hallid toonid mõjuvad kõikidele teistele värvidele suisa surmavalt. Siis küsis MM, et kas mulle must meeldib. Vastasin jah, mille peale MM targalt tähendas, et must on stiilne värv. Küsisin siis, et kas mina olen stiilne (igavene vana edevusehunnik)? MM noogutas. Issi aga ei olevat stiilne, vaid igav! No ma ei tea, ma arvan, et meie pereisa stiil a la Vanarüütli poisid ehk tema võime ka kõige stiilsemaid riideid kanda nii nagu oleks tegu äsja hullarist põgenenud tegelasega, kes humanitaarabi kotist on endale suvalised kaltsud selga krabanud, on ju suisa geinaalne ja kindlasti mitte igav. Kusjuures see on midagi, mida ma oma mehe juures armastan, sest see on lihtsalt nii ... nunnu! Ja täiesti allumatu igasugustele moetuultele või minu pingutustele oma mehe immitsat kujundada. 

Ma tahaksin muidugi olla veelgi stiilsem, kuid siin metsade rüpes pole stiiliga eriti midagi pihta hakata. Lillepeenarde kobestamiseks piisab dressidest ja vanast jopest ning kanasuurused kuldnokad, kes mahlaseid vihmausse endale toiduks krabavad, ei pööraks mulle tähelepanu ka siis, kui ma üldse ilma riieteta aias toimetaksin. Võimalik muidugi, et pälviksin sellise käitumisega imestavaid pilke oma naabritelt, kuigi usun, et nad on juba isegi aru saanud, et me oleme siin Segasumma Suvilas väheke omamoodi. Aga sellega ma olen viimaste aastakümnete jooksul juba ära harjunud, et kenade viisakate normaalsete inimeste hulgas tundun ma endale veel imelikum kui muidu ehk siis parim viis tervet mõistust säilitada, on suhelda endasugustega. Mida ma ka rõõmsal meelel teen.

Kinnaste kudumine edeneb päris kiiresti. Ma koon kaht kinnast korraga, et tuleksid ikka ühesuurused, ja järg on nii kaugel, et hakkan pöidlaauke maha laskma (mitte otseses mõttes muidugi). Täna oligi minu programm selline mõnus, et natuke nokitsesin aias, natuke kudusin, natuke nurrusin mehe kaisus ja siis ajasin natuke linnas asju, käies korraks läbi ka kaltsukast:) sest stiili peab ikka hoidma, kuidas siis muidu. Olin täitsa rahul oma eluga, kuigi ikka veel väsinud, aga seda pole vist vaja eraldi ära mainida. Mõtlesin, et oleme tõesti üks kummaline perekond, justkui pesakond Koduvanasid, Kes Armastavad Vaikust, meid ei sega, kui  ümberringi midagi ei toimu, sest kõik mis vaja, toimub ju tegelikult meie peades. Ja me ju ise valime, mida enda jaoks oluliseks peame, kas kisakära ja aktiivset tegutsemist, või vaikset kulgemist oma eesmärkide suunas. 

Kudzu

Aiast, august ja ...

soolisest ebavõrdsusest tahan ma natuke pajatada. Kuna see teema lõõmab lausa lõketena nagu miskine Muinasöö, siis pean ju ka mina saama sõna sekka öelda. Et mul on õnnestunud üles kasvatada kaks poega ja kasvamas on kaks tütart, siis võin puhtsüdamlikult kinnitada, et eri soost laste vahel erinevused on. Vanem poeg oskas auto häält enne teha, kui rääkimise selgeks sai, samas MM-i esimene sõna oli "tita" (ja üldsegi mitte emme nagu klassikute väitel peaks olema). Poisid väikestena mürasid, rimusid ja rabistasid nagu jaksasid. Tüdrukud sellist füüsilist mürgeldamist ei harrasta, aga see-eest kaklevad nagu pisikesed tigedad kakukullid ja iga vahend võidu saavutamiseks on OK nagu nt küüned, hambad ja mänguasjad. Poisid olid jällegi väiksena üksteisega väga solidaarsed, vahel muidugi tülitsesid ka, aga no mitte nii palju kui meie neiud. Ja niimoodi võiks lõpmatuseni neid erinevusi siin välja tuua.

Siinkohal saab muidugi väita, et ma ise olen oma lapsi kasvatanud nende soost lähtuvalt, mis absoluutselt vastab ka tõele. Nimelt ongi tegu eri soost isenditega, ja mina aktsepteerin täielikult seda, et poiste ja tüdrukute mõttemaailm ja käitumine on erinevad. Minu jaoks on see OK, ma olen vana aja inimene, sooneutraalsust taga ei aja. Mina ajan taga hoopis midagi muud - et poisid ja tüdrukud, mehed ja naised, aktsepteeriksid üksteist nii nagu nad on. Ja peaksid lugu teisest soost inimestest, kui vaja, siis ka sootuks sootutest - tuleb aru saada, et väärtuslikud on KÕIK inimesed, mitte ainult mehed või naised, nagu sageli kiputakse vastanduma. Ehk siis kui keegi räägib sellest, et võrdse töö eest võrdne palk (aed), siis kostab kisa, et meestel tahetakse tillid küljest kakkuda (auk). Tegelikult on meie ühiskonnas hoopis probleemiks, et ei suudeta hinnata naisi võrdselt meestega ja ausalt öeldes juhtub teistpidi ju ka. Kui mees on kodus vaikne rahulik ja töökas, siis peetakse teda sageli tallaaluseks. Kui mees kodus räuskab ja on Mees kolme suure algustähega, siis ta on ikka vägev isane küll. Naine, kes teeb karjääri ja usaldab laste kasvatamise mehele, on rongaema, mees, kes teeb karjääri, on samas vinge tegija. Kunagi küsis üks kaastudeng, et kuidas ma ometigi olen jätnud oma väikese tütre õpingute ajaks üksi koju! Mina seepeale vastasin, et minu lastel on täitsa juhuslikult ka isa olemas ja lapse jaoks on oluline, et oleks üks kindel inimene tema elus kohal, samas pole kuskil öeldud, et see peaks justnimelt ema olema. Ühesõnaga - ma olen ka rongaemade nimekirjas;)

Kas ei saaks kuidagi niimoodi, et mehed ja naised on rõõmsad selle üle, et nad on erinevad. Nad austavad üksteist, toetavad üksteist, teevad kodu ja pere heaks asju koos, kasvatavad ühiselt lapsi, koristavad ühiselt ja mees teeb süüa ning naine parandab autot, kui tal selleks rohkem nutti on. Meie peres asjad enamvähem nii on, ilma et keegi oleks tillist ilma jäänud või end kuidagi alaväärsena tunneks. Ja MM tahab sünnipäevaks mõõka, nii et kogu aur, mis mujal läheb sugude kaotamise peal, on meie majas oma töö teinud täiesti märkamatult:) Aga no kui mõõka, olgu siis nii!

Kudzu

Ega tali taevasse jää...

ütleb vanarahvas, ja seda minagi. Koon tasapisi abikaasa kirikindaid ja mõtlen, et praegu oleks neid kindaid juba tarvis. Eilne soe kevadilm on kuhugi minema jalutanud, on jäänud vihmasadu ja külm tuul. Samas hea, et eilegi ilma anti, sest me saime oma aia korda st lehed riisutud ja okkad kokku kraabitud ning ära põletatud. Korda on tegemata veel tänavaäärne mururiba, aga ju jõuab. Ning lõppude lõpuks vastavalt EV seadustele meil puudub igasugune kohustus tänavaäärset ala koristada, seda peab tegema omanik ehk kohalik omavalitsus. Mida ta muidugi ei tee, kuid samas ei saa nad ka õiendama ega trahvima tulla. Seega jääb tänavaäärne ala esialgu paremaid aegu ootama. 

Kohtusin ühe väga toreda inimesega, kes täiesti üllataval kombel sai aru, miks ma olen nii väsinud. Ja mina omakorda sain aru, kuidas mind koguaeg väsitab vastutus - oma pere on juba nii suur, et sellest jätkub terveks eluks pluss kõik muu maailm. Lihtsalt see tunne, et kogu koorem, kogu maailm isegi on minu õlgadel - see juba ise väsitab. Ja teadmine, et pole kuhugi ka midagi ära anda, sellised perekonnatud nagu me abikaasaga oleme. Kellele me ikka kurdame, kui asjad hakkavad üle jõu käima? Iseendile, jah, seda küll, ning eks tuleb tunnistada, et kõigil pole isegi mitte inimest kõrval murede jagamiseks, ses mõttes on ju isegi hästi. Kuid et oleks loota veel kellelegi peale meie kahe, seda teadmist minus ei ole. 

Ma olen aru saanud, et minu rasked aastaajad on sügis ja kevad. Sügisel on alati tulemas suuri muutusi, kasvõi laste kooli või lasteaia-aasta algus ja trennide ja huviringide algused, igasugused logistikaküsimused, pluss minu väsimus suvisest aktiivsest "puhkusest" kahe energilise väikese piigaga. ja kevadel on raske, sest talv on ära kasutanud kogu energia ja uut pole veel kuskilt juurde tulemas, samas kohustusi sajab mürinal kaelan igasuguste kevadpidude, talgute ja aiatööde näol. Ja siinkohal ma pean vabandama ka kõigi oma sõprade ees, et sel aastal jääb minu sünnipäev pidamata, sest ma lihtsalt ei jaksa midagi korraldada. Loodan mõistvale suhtumisele:)

Täna olen ma üritanud abikaasale puust ette ja punaseks teha, et ma puhtfüüsiliselt ei jaksa minna maale lehti riisuma ja aeda koristama, kuna olen väsinud, väga hullusti väsinud. Ja et ma ei jaksa mitte ühtki asja rohkem teha, kui praegu teha on, niigi on järg ees, ma pole siin kodus vist juba kaks kuud põrandid pesnud, muust rääkimata - hea, et aia korda sai, kuid see on ju ainult üks osake kõigist kohustustest, mis on eramaja omavatel inimestel. Ma pean juba juunist hakkama tagasi maksma õppelaenu, auto tõenäoliselt meil ka ülevaatust ei läbi, talveks on vaja kütet varuda, maksud tuleb maksta ja vajalikud sõidud sõita, kuigi bensiin läheb üha kallimaks. Huvitav, mis raha eest me kihutame 110 kilomeetrit Luhamaale muru niitma? See majake seal tuleb maha müüa ja punkt! Kuidas äi ometi ükskord aru ei saa, et meil pole lihtsalt jaksu maal mütata, me ei saa siingi oma asjadega toime! Ja vot see ongi see koht, et tegelikult ei huvita meie pisikene elu ei minu ema, ei abikaasa vanemaid. Neil on hea kerge elada nagu jaanalinnud, et mida me ei näe, seda pole olemas. Kas tõesti pole kellelgi tekkinud kordagi küsimust, miks ma haigestusin depressiooni? Ja et kas depressioonis inimene ei peaks vajama mõnevõrra rohkem puhkust, abi ja ka mõistmist, kui terve ja elujõust pakatav isend? Oi, ma ei tea...

Vahel mulle tundub, et ma olen klaasist...mille sisse tekib järjest rohkem mõrasid, kuna ühel hetkel puruneb kõik kildudeks. Kildudest kokku ei saa enam kunagi päris seda, mis alguses oli.

Kudzu 

Kaka ja kevad...

on saabunud ka meie õuele. St kaka oli seal juba varemgi, sest Seti ikka üht-teist aeda poetab, kevad saabus viimase nädala jooksul ning väljas on juba täitsa soe. Mulle meeldib kevadel aeda koristada, sest mulluste lehtede ja sodide alt kaevub välja elusaid taimekesi ja esimesi murualgeid, selles kõiges on ärkamise hõngu, samas kui sügisene koristamine on üks nutt ja hala ehk valmistumine surmaks. Mistõttu ma sügisel ei rõhu eriti aiatöödele, pigem eelistan kevadel muru puhtaks kaapida ja peenrad lehesodist vabastada. Ning teod kokku korjata, kes lehekõdus endale kena talvekorteri on leidnud. Aeg on täis kollaseid liblikaid ja energilisi herilasi, linnud laulavad nagu jaksavad ning lisaks lumikellukestele õitseb lumeroos ja kollased-lillad-valged krookused.

Loomulikult kaasneb kena kevadega ka ebameeldivusi nt viirushaigused. Meie peres möllab üks eriti vinge viiruspoiss, mis on nakatanud mõlemad tüdrukud (mõlemal lõppes asi kõrvapõletikuga, Inglil koguni mädane variant), minu ja minu lugupeetud ema, kes üldiselt ei haigestu viirustesse. Mina pruuskan nuusata nagu tatitõbes hobune ja on ka pisike palavik, mis ei takista mind aias natuke prahti kokku riisumast ja muid koduseid toimetusi tegemast. 

Eile lõin üles ühed kirikindad, mustri võtan kindaraamatust ja inspiratsiooni sain kauaoodatud imeilusast teosest, mille puhul saan vaid kadedusega mõelda, et just midagi sellist tahaksin ma oma elus luua, kui mul oleks oma elu. Paraku on asjalood nii, et praegu olen ma eelkõige Ema ja ei midagi muud ehk siis oma elu elamisest võin unistada, kui õhtul und ei peaks tulema. Siit ka minu soovitus noortele sõpradele - palun ärge saage üle 35-selt lapsi. Teie elu muutub kellegi teise omaks, teil pole enam hetkegi vaba aega, ainult kohustused ja kohustused ja kohustused, te ei saa enam aastaid, et mitte öelda aastakümneid olla omaenda elu peremees, sest kontroll teie elu üle on pisikestes soojades armsates kätes, mis oskavad kõik oma teel purustada, mäkerdada ja ära kärtsutada. Lastesaamine on ikka noorte inimeste töö, kes suudavad naerusuised olla ka peale aastaid kestnud magamatust, ülekoormust ja 24/7 kestvat hoolitsust. Vanurid nagu allakirjutanud tahaks normaalselt magada, vahel lugeda raamatuid, mõnikord abikaasaga ninapidi koos olla. Kuid olgem optimistid - kui mu pojad mind lastelastega ei õnnista, siis paari aasta pärast peaks Inglikesel ka natuke rohkem arunatukest olema ja ehk siis saabub kauaoodatud Oma Aeg - mnjaa, mulle meenus just parasjagu, et siis on meil tõenäoliselt hooldada paar esivanemat, oi appi! Ehk siis hoopis järgmises elus?

Helgesse tulevikku vaadates

Kudzu
PS Kui oleks valida Oma Aja ja laste vahel, valiksin igal juhul lapsed - vahel on lihtsalt tarvis ka natuke viriseda:)

Siin ma seisan...

sest teisiti ei saa, ütles keegi. Noh, ma pigem istuksin, aga põhjus on sama - teisiti ei saa. Ja andku Jumal mulle jõudu vastu pidada, kuna viimase aja tempo on võtnud üles mehised tuurid, millele minu vana kere hakkab vaikselt alla andma. Näiteks polnud mul mingit probleemi kellakeeramisega, sest ma kobisingi eile varakult magama ja kuigi hommikul oli äratus hiline, sest ma usaldasin oma telefoni liigselt (mul oli justkui meeles, et see peaks end ise õigeks keerama, mida ta siiski ei teinud), möödus tööpäev energiliselt ja sisukalt. Mul tuleb ikka aegajalt põnevaid ideid, mida inimeste peal katsetada, et nende elus oleks ka midagi ebatavalist ja rutiinivaba. Täna käis meie grupil külas näiteks lp Öömees ja mängis meile helikausse, mis oli tõesti lummav ja arvan, et mõjus inimestele mõnusalt ning ka innustavalt. Sest kõige olulisem asi maailmas on tegeleda sellega, mida armastad. Ja pole paremat tunnet, kui saad aru, mida see tagasi annab - just vaimses mõttes, pean ma silmas. Raha on ka muidugi kena saada:)

Eile käisime lastega Zooloogiamuuseumis, mis üsna pea remonti pannakse. Kahjuks oli meie tempo dikteerijaks jällegi pisikene Ingel, kes tuiskas saalidest läbi nagu keravälk, samal ajal kui meie üritasime, keel vestil, ekspositisooni vaadata ja talle järele jõuda. Eriti põnev on minu jaoks geoloogiamuuseumi osa, mida ma pole saanud üldse põhjalikult läbi vaadata. Sinna tuleks täitsa omapead minna, sest kivimid ja kivid on mind alati lummanud ning seal on päris kena kollektsiooni kiva, pluss muidugi põnevad kivistised, mis on ka minu lemmikud juba ammustest aegadest.

Sain endale superviisori, kes paistab mulle sobivat. Ma pean nimelt supervisiooni elementaarseks inimestega töötamise juures, rääkimata sellest, et superviisor on valmis mind üle aitama tõrkest kunstitegemise suhtes. Ma naudin seda, mida mu kliendid teevad, usun, et suudan neid innustada ja inspireerida, aga vat ise pintslit kätte võtta ei suuda. Ilmselgelt on seosed kevadise madalseisuga nii tugevad, et omal jõul sellest läbi ei näri. 

Teadaande korras veel Padjaklubist. Kuna käes on kevad, siis on saabumas aeg, kus lp Padjaklubi liikmed võiksid kokku saada ning kevadplaane koostada, nikerdada-nokerdada, käsitööd teha, kerida, ennustada ning süüa-juua. Et kevadel on ka minul pisikene tähtpäev, siis saaksime ühendada nö meeldiva kasulikuga. Aint ma ei oska pakkuda aega. Lugu on selline, et 09. aprillil lõppeb mul tööklubi ja siis on mul kõvasti rohkem aega ning loodetavasti ka energiat. Laupäevad on küll tööpäevad, kuid samas õhtul vast ma olen end juba kokku kogunud. Antagu teada, kuidas rahvale sobiks ja üritame oma graafikud klappima panna:)

Aga nüüd ma enam ei istu ka, nüüd ma lähen ja laman. Vat nii!

Kudzu

Hõissaa...

pulmad! Jaa, lisaks emakeelepäevale on meie peres täna tähtis päev. Oleme nüüdseks abikaasaga olnud 9 aastat abielus. Nii hea on oma pulma-aastapäeva meeles pidada, kui sel päeval ka lipud lehvivad! Lisaks oli hommikul väga ilus ilm ja punane roos, mille kingituseks sain, tegi meele heaks. Mina omakorda kinkisin abikaasale termostassi, et ta saaks endaga kohvi kaasa võtta, kui ta jälle kuskil laste trenni ajal ootama peab (minul on millegipärast kõvasti rohkem tähtpäevi - naistepäev, emadepäev, sünnipäev, samas kui meesperele on ette nähtud kaks püha, ja olgem ausad, isadepäeva tähistame on alles lapsekingades, olgu siis vähemalt pulma-aastapäev selline, kus abikaasa ka mingisuguse jubina saab, lille kinkida talle ju mõtet pole).

Me oleme saanud isegi mõned sõnad vahetada, hommikul autos, kui abikaasa mind tööle viis, lõuna ajal, kui teda sööma kutsusin ja pärastlõunal, kui ma teda hetkeks töötegemise ajal segasin. Praegu on armas abikaas lapsega trennis ja mina siin kodus alustan õhtuse söögivaaritamisega. Me mõlemad vaikselt loodame, et kui lapsed magama lähevad, siis me ei kustu ära nagu viimasel ajal juhtunud on, vaid saame korraks aja maha võtta ja olla kahekesi. Võib-olla see hoiab ka suhte värskena, et koosolemise aeg tuleb välja võidelda või et me oleme nagu Koit ja Hämarik, kes üksteist väga igatsevad, aga kokku kuidagi ei saa. Ehk kunagi pensionipõlves...on, mida oodata.

Hea uudis on veel see, et sügisel on ootamas Prantsusmaa-reis, kui kõik kulgeb plaanipäraselt. Ikka koos pr Emaga. Prantsusmaale sõitmise nimel ma olen paljukski valmis, vaatan üle, kuidas seal on, kas üldse tulengi siia tagasi.

Nüüd tahab Ingel lastekasse ja mina kulgen süüa tegema.

Hõissaa.....

Kudzu

Minu pere ja muud loomad...

neljapäeva õhtul saabus saarelt meie pere noorem poeg. Ta helistas ette, et me tuleksime välja ootama, sest tal on meile üllatus. Ja kui me siis oma vanad kondid trepile vedasime, saime teada, et poig on ostnud (õigemini vahetanud) uue auto!!!!! See vist on kaheksas viimase kahe aasta jooksul. Muidu ilus soliidne must BMW, kuid  kui arvestada, et eelmine masin sai soetatud nii umbes kuu aega tagasi, siis võtab sõnatuks. Aga et laps oli ise nii õnnelik, siis ma ei hakanud talle moraali lugema. Vaatasin heldinud pilgul oma võsukest ja mõtlesin:"Minu poeg!". 

Üleüldiselt ongi meie elu nagu raamatust, millele postituse pealkirjas viitasin. Meil on boheemlasest lapsuke, kes siia oma sõpru kutsub, meil on autohull (pole vahet ju, kas autod või püssid), meil on loomaarmastajast MM, kes deklaleerib, et talle ei meeldi inimesed, vaid loomad ning et liha tema ei söö, sest on inetu loomi tappa; ja meil on pesamuna, kellele meeldivad ilusad riided ning kes on ka ise vastupandamatu. Siis on minu abikaasa, kes oma rahuliku meelega meie paadikest majanduse tormitseval merel uppumast hoiab ning allakirjutanu - stoiliselt rahulik oma laste veidruste suhtes,  ning kes pidevalt kokates, kokates ja kokates ja suisel aal aias toimetades püüab säilitada nii enda kui oma perekonna tervet mõistust. Siis on meil veel koer, kes arvab, et ta on inimene, kassid, kes pole ka päris selge mõistusega, sõbrad autod - üks hullem ront kui teine, suur maja, kus ikkagi pole piisavalt ruumi ning aed, mille haldamine aeg-ajalt tundub täiesti võimatu ülesandena, kuid saab sellegipoolest kuidagi tehtud. Ja kui siis täna õhtuks on kõik kas magama läinud või oma koju kobinud, ei jää mul muud üle, kui muheleda ning olla õnnelik, et meil on just selline pere ja selline kodu. Raamatu sellest kõigest kirjutab loodetavasti mõni minu järeltulija, sest mul pole kahjuks kirjutamiseks aega nagu siit blogistki paistab.

Jah, mul pole aega ei maalimiseks ega joonistamiseks, ei käsitööks ega lugemiseks. See pole isegi mitte emadusest tingitud, vaid ikkagi introvertsuse-ekstravertsuse tõttu. Just kirjutati Eesti Ekspressis tore artikkel selle kohta, kuidas pool inimkonnast kannatab seetõttu, et tänapäeva maailmas pead olema ekstravert. Ma olen kohanud inimesi, kes ei suuda minutitki omaette olla, kes vajavad pidevalt mingit mäsu ja segadust ning on selle keskel õnnelikud. Introvert leiab kogu maailma enda seest, tema on õnnelik üksinda või äärmisel juhul koos mõne valitud olulise teisega, kuid tunneb end kisa-kära ja sekeldamise keskel halvasti. Ma olen eluaeg püüdnud viilida igasugu üritustelt, kui vähegi võimalik, eelistan olla omaette ja vaikselt nokitseda. Sealjuures mõistan ma selgelt, et on teistsuguseid inimesi, kellel on teistsugused vajadused ja ma tõesti püüan end kuidagi nendega sobitada. Samas ekstraverdile selgeks teha, et kõik ei ole nagu tema tundub umbes sama võimatu, kui tõestada lõokesele, et öökull ei jaksa hommikul kell kuus ärgata ja õnnelikult ringi karata. Aga no ma ikka kirjutan neist asjadest siin blogis, sest arvan, et need on olulised teemad ja praegu grupiga töötades ma näen, et tuleb pidevalt selgitada - inimesed on erinevad, palun ärge võtke neid enda mõõdupuu järgi!

Nii, homme ja ülehomme tööle, siis kaks vaba päeva, siis tööpäev, sellele järgneb supervisioonipäev ja siis jälle tööpäev. Järgmine hetk, kus ma tõenäoliselt midagi kirjutada suudan, on järgmise nädala teisipäev. 

Kudzu

Draamakuninganna

see on meie vanema tütre kolmas nimi (mitte teine, sest tal on kaks nime ennegi). Kui ikka vähegi võimalik, siis korraldab ta igast asjast effektse show, nt eile õhtul seoses luuletuse päheõppimisega. "Ma ei saa" Mul ei jää meelde! Ma ei oska!" ja muidugi siis veel pisarad, nuuksed, dramaatilised liigutused ning üleüldine vastupanu minu tagasihoidlikele vihjetele, et koolis käiakse siiski õppimas, mitte mõnusalt aega veetmas. Ja et kooliasjade tegemine on lapse vastutus ja tema tööülesanne, millesse tuleks siiski tõsiselt suhtuda. Draama võttis lõpuks kuninglikud mõõtmed, pisaratele lisandusid karjatused, et enam kunagi kooli ei lähe ja üldse ei taha siin majas elada ja üleüldse ei taha elada. Pärast pikki läbirääkimisi ja katseid olukorda leevendada, leppisime lõpuks ära ja täna hommikul läks preili reipalt kooli ning nagu hiljem selgus, vastas ta luuletuse ära ja oskas seda suisa peast! Õhtul ei suutnud ta väidetavalt isegi kahte esimest rida meelde jätta! Mina seevastu süümlesin terve õhtu, et ma olen halb ema ja ei oska lapsi kasvatada ning mis fenomen see on, et võõraste lastega saan ma ideaalselt läbi, aga vat näed oma lastega on ikka aeg-ajalt maade jagamist ja kokkupõrkeid. Muidugi - eks lapsed ole pärinud minult kangekaelsuse ja oma asja ajamise joone, ega siin polegi muud, kui peegli ette seista ja imetleda! Kui ikka majapidamises on mitu kangekaelset, ega siis sellest head nahka tule.
Homme toimub Padjaklubi kokkusaamine kellu kuie-seitsme paiku. Pr Lendav pakub sooja toitu, minu poolt tordike ja niksi-näksi. Kaasa võtta näputööd, hea tuju ja soojad sokid, sest meie põrandad on külmad. Ühed külalistesussid on ka pakkuda, jalale nr 38.
Terv
Kudzu

Vananaiste talv...

on selline, et ärkad hommikul liiga vara, lõunaks teed pisikese uinaku, õhtul üritad raamatut lugeda ja jääd tukkuma. Vahepeal suhtled pr Emaga, saades sel moel teada, kui kole on elu Eestis, siis keedad kolm korda päevas süüa, pistad paar pesu masinasse, shoppad korra päevas kaltsukates ja pauside ajal sügad kassi, sest üks korralik vananaine on kassipidaja. Ahsoo, kütmas tuleb ka käia. Ausalt, ma tunnen end nagu noor pensionär ja ei jõua ära imestada, kuidas minu enda pisike elu on võtnud sellised magedad mõõtmed. Aga noh, õnneks pole miski igavene ja täna näiteks on mul täiesti vaba päev. Ma kohe ei teagi, mis selle vabadusega pihta hakata.

Kõikvõimalike pidustuste, seltsidaaminduste ja koduste toimetuste vahepeal olen teinud natuke tööd ikka kah. See on hea, sest muidu ma oleksin nii nüri, et isegi fooliumist mütsikesest poleks enam kasu. Töö annab võimaluse täiesti ausal teel kodust välja saada ja tegeleda natuke muuga, kui inimeste kirumise kuulamisega. Ma tõesti ei taha teada, kuidas ühel või teisel on on armuke ja kuidas üks või teine inimene väärib kas täielikku hukkamõistu või kadedusega segatud imetlust. Inimesed on inimesed, nad kõik on väga kenad omast kohast, neil on kõigil omad põhjused, miks nad just neid asju teevad, mida nad teevad. Veendusin läinud nädala jooksul, et väikelinnades vohav sotsiaalne kontroll pole ikka minu jaoks ja see oli tõesti õige samm siia kolida, kus anonüümsus on piisavalt suur selleks, et end hästi tunda. Tokio, New York ja London oleksid muidugi veel mugavad, kuigi suurlinnades ma ka elada ei tahaks. 

Mõtlesin, et minu ema on tegelikult päris õnnetu inimene. Kibedust on tunda tema suhtumises teistesse ja hoiakutest maailma suhtes. Mul on täitsa kurb seda kõike kuulata-vaadata ja muidugi on ka natuke hirmu, et äkki muutun samasuguseks. Kuigi teisest küljest - ma olen kohati väga õnnelik, ja pole põhjust kibedust tunda, sest lõppude lõpuks teen ma seda, mida armastan ja elan nagu mulle meeldib. Mul pole vaja kedagi kadestada, kedagi hukka mõista, kedagi kiruda, sest oma elu elamine võtab kogu aja ja negatiivsuse tootmiseks pole lihtsalt mahti. Ja kui mina ükskord pensile jään, siis on mul nii palju tegemata käsitööd, lugemata raamatuid ja kasvatamata toalilli, et ma saangi ainult nende asjadega tegeleda. Vaevalt, et mul tekib üldse kunagi aega teiste inimeste elus tuhnimiseks. Pealegi need, kellega suhtlen, on kõik nii kenad inimesed, et mul pole midagi halba öelda ega kedagi vaja kiruda.

Niisiis võtab nüüd vananaine end kokku ja teeb midagi kasulikku siin koduvanavallatus maailmas.

Kudzu

21...

aastat emadust koos kõigi rõõmude ja mõningate pisikeste muredega - meie pere vanim laps sai eile 21. Ainus, mida kahjatseda, on olnud minu enda lollus ja noorus, aga ega sinna enam miskit parata ei saa. Laps on sellest hoolimata üks äraütlemata kena inimene, kohe nii kena inimene, et ma vahel murega mõtlen, kuidas tal siin koduvanavallatus maailmas elu kulgema saab. Praegu tundub ta eluga rahul olevat, sest ta on ka lisaks muule heale vähenõudlik, pluss abivalmis ja lahke. Palju õnne veelkord, armas laps!

Sünnipäevahommikul olin tööl, üle hulga aja erialasel st k-teraapia alal. Ma tahaksin siinkohal juba klaviatuuril nuppudest haarata ja kirjutada oma headest sõpradest, kes ühel või teisel moel on aidanud mul üldse nii kauge jõuda, aga ma jätan selle teisipäevaks, kui on ometigi sõbrapäev. Samas tänusõnad võib ikka lausuda nii Moorikesele, kui Morgiele kui Lendavale kui P-le, R-le ja V-le (eksole salapärane! aga ma loodan, et nad tunnevad end siit nimekirjast ära). Päev algus oli ilus ja edasi läks aina ilusamaks, külalised käisid ja eksperimentaaltort (libanapooleon) maitses hea, salat tuli ka muhe välja, seltskond oli väga mõnus ning et poig ise ka hetkeks meie juurde sisse astus (kodus oli tal haige significant other, sestap oli külastus  lühiajaline), siis tunne oli eriti pidulik. 

Mulle meeldib pidusid korraldada ja süüa vaaritada, aga ise ma ei viitsi peol käia. Sestap oli meil pr Lendavaga kurikaval plaan tema sünnipäev meie pool pidada, ühendades Padjaklubi ja pidustused ning bakhanaalid. Pr Lendav pakkus järgmist laubat, aga pr Morgiele see ilmselt ei sobi. Nüüd siis ootan ettepanekuid, et millal austet Padjaklubi liikmed saaksid koguneda, et ühiselt tähistada pr Lendava värsket eluaastat ja teha natuke näputööd ning vaadata, mida kaardid uueks hooajaks lubavad.

Muidu kulgen vaikselt, töiselt ja talviselt ning loodan, et ilmavana võtab oma mõistuseraasud kokku ja sel hooajal rohkem külmapühi ei tule!

Kudzu

Elu nagu jäälill...

aknal, ojaa! Lisaks sellele, et meie auto ei sõida, läks eile katki pesumasin, mille viimase järelmaksu just mõned päevad tagasi ära maksime. Ilmselt katkuks ma juukseid, kui mul poleks juhuslikult varuks teist pesumasinat, mis töötab (loodetavasti). Muidugi tuleb oodata ära, kuni poisid kodus on, sest katkist masinakolakat me kahekesi mehega küll vannitoast välja ei jaksa vinnata ja teist ülakorruselt alla vedada. Mis siis, et ma olen maru sportlik, joostes kümme korda ööpäevas keldri vahet, et kütta ja vean puid trepist alla nagu vana mees - jõudu mägede liigutamiseks siiski mul ei ole. 

Auto teeb inimesed mugavaks, mõtlesin täna, kui ootasin linnas bussi. Siinne bussiliiklus on meie linna häbiplekk, kahjuks. Nii palju on selle üle nurisetud ja üritatud asjapulkadele selgitada, et pole vaja kolme bussi ühel ajal sõitma panna, vaid et oleks äärmiselt kena, kui saaks iga 15 minuti tagant bussile hüpata, aga ei. Ju asjapulgad ise sõidavad autoga ja itsitavad pihku või ma ei tea, äkki neil lihtsalt puudub terve talupojamõistus. Samas on ühistranspordiga siiski võimalik kõik asjad ära ajada ja üleüldse, liikumine on ainult kasuks. 

Viimasel ajal olen kuidagi hangunud olekus. Ei mingit käsitööd, ei mingeid filme, ei miskit peale raamatute, mida ma siiani loen õnneks veel kirega. Fantaasiamaailmas elamine ei ole teps mitte hangunud, vaid pulbitseb endise jõuga. Hea, et olen võimeline kuhugi paremasse paika sukelduma, sest igapäevaelu ei ole meelakkumine, eriti praegu. Üritan siin tasapisi ravimidoose vähendada ja kui ma ei puutu kokku negatiivsete inimeste või negatiivsete asjaoludega, siis saan ühe tablakaga hakkama küll. No ja kui ei saa, eks ma siis võtan poolteist. Aga seda ma tunnen küll, et ma ei jaksa ega viitsi kuhugi murda, midagi tõestada ja kellegagi võidelda. Ma tahan praegu kulgeda ja seda vahelduseks ka natuke nautida. Mul on siin igasugu plaane ja projekte ja asju, millega tegeleda, nii et kui mind rahule jäetakse, siis ma olen tõesti täiega õnnelik. Nii vähe on vaja, jah, peaaegu et mitte kui midagi. Soojem võiks olla, see on selge, aga muus osas las olla nii kuis on.

Ülehomme laekub pr Ema, reedel noorem poig, lauba on vanema poja sünnipäev (jaa, 21 aastat täitub meie isandal, võib minna kasiinosse, eksole) ja tööpäev, ja siis muudkui aga kulgen edasi. Ja kui kulgemisest isu otsa saab, siis ... siis ma teen midagi toredat koos oma armsa perega.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Käisin täna silmaarstil. Tuleb välja, et mu nägemine on paremaks läinud, vasak silm miinus 1,75 ja parem miinus 2,25. Täitsa hea tulemus, kui arvestada, et ma kandsin vahepeal ikka tunduvalt kangemaid prille. Kolme nädala pärast saan kätte ägedad mustad plastikraamidega prillid ja ei pea enam kandma oma vanu häid punase käsitöötraadiga parandatud okulaare, millel klaasid eest kipuvad kukkuma ja vähe sellest, kultuurikiht on klaasidel ka juba selline, et nendega võib vabalt päikesevarjutust vaadata.

Kudzu

Pühi ise ka...

ütleksin ma kõigile külmapühade üle rõõmustavatele kodanikele. Mina isiklikult ei näe siin muud, kui pühi meie pereliikmetele, aga mulle jälle nagu ikka lisatööd. MM on esmaspäevast kodus haiguse tõttu ja nüüd veel siis külmapühad ka - seega pole enne kooliminekut, kui vast järgmisel nädalal. Meie kodus on külmapühad sellised, et abikaasa teeb päevad läbi tööd, mina teen kõike ülejäänut - vean puid, kütan, keedan süüa, koristan jooksvalt, pesen pesu ja suhtlen MMiga. Õhtuks oleme mõlemad mehega väsinud - tema ühe koha peal istumisest, mina värtnana ringijooksmisest. Samas ma ei taha olla oma mehe suhtes ebaõiglane - ma tean ju isegi, et mõttetöö on ka üksjagu väsitav.

Eile sai vanem poeg sõjaväekutse. Täna tuli kohtutäiturilt teade, et noorem poeg peab maksma üle 400 euri trahvi. Ma sain lõpuks palka küll, aga no olgem ausad - kas on ikka õige, et ma teen tööd selleks, et täisealise trahve maksta. Poisil jääb muuseas õigust ülegi veel, et ta ikka suur inimene juba ja ise teab ja et meie ei pea maksma. Ma ei tea hetkel ise ka, mida teha, sest juhe on täitsa koos. Õnneks, sest väsimus hoiab ära üleliigsed emotsioonid. Seega olen emotsioonivaba, ajuvaba ja mõttelage nagu uppund kana.

Aga mis on hea? See on hea, et meie toad on suhteliselt soojad. Pärast kuus talve kestnud õpipoisiaega tundub, et oleme kütmise osas nipi kätte saanud. Koridoris on küll külm, lausa miinuskraadid, aga no selle vastu ei aita miski muu, kui ümberehitus ja kogu maja soojustamine. Homme toon poest kleeplinti ja kleebutan aknad ka ära enne kevadet - siis on hea aknapesu määramatusse kaugusesse lükata. Kui ma jaksaks selle kokkamine ja kütmise vahelt ka MM-iga õppida, siis oleks eriti hea, kuid ütlen ausalt, hetkel mul jaksu pole. Energia kulub käest nagu sulalumi, ja küllap seega on Suure Külma tegu.

Uudistest veel nii palju, et mul on nüüd oma pisike bonsai. Kui mulle jälle aru pähe tuleb, siis panen pildi ka üles. Väikekodanlane nagu ma olen, ei hakka toas mammutsekvoiat kasvatama, piirdun tillukese-tillukese puuga.

Kudzu

Sinine on esmaspäev...

kuna äratus oli eriti varajane. MM on haige, köhib, rögiseb ja kurk valutab. Seega jäi ta koju, mistõttu Inglike otsustas, et tal ka kõik kohad valutavad ning hüppas kaheksa paiku meie magamistuppa, et nõuda kojujäämist. Keeldusin läbi une väga konkreetselt. Seejärel laekus MM, kes tahtsi arvuti salasõna. Sain aru,  et minu magamised on tänaseks magatud. Küll aga kavatsen teha lõunauinaku, sest eile pidasin kangelaslikult terve päeva vastu ja kukkusin pool kaksteist õhtul magama, kuigi olin abikaasale pidulikult lubanud, et käin öösel kütmas. Seega täna tuleb lõunauinak ja öine kütmisvahetus. Praeguste külmade juures ei ole muud varianti, sest üle nelja tunni akupaak sooja ei pea. Kui meil siin remondiks läheb, siis maja soojustamine on nr 1. Küttesüsteem on meil OK, aga kui vesi ringleb torudes kenasti jäiste seinte ääres, siis lihtsalt jahtub süsteem liiga kiiresti. Ma ei räägi siinkohal sellest, et vannitoas külmuvad miinus kahekümne juures torud ja neid tuleb hommikuti sulatada. Nii eksootiline, eksju! Mõtle kui igav oleks elada kuskil Hispaanias, kus ilmaekstreemsused puuduvad.

Seadsin sisse majaraamatu, sellise mõnusate veneaegsete nahkkaantega asjanduse, et meie külalised ja ka me ise saaksime oma jälje jätta auväärse paberkandja peale. Kirjutamiseks on pakkuda pesuehtne täitesulepea, mille sügisel Maximast leidsin. Ma tahaksin pereajaloo huvides tallele panna, kes, millal ja mis asjaoludel meie Segasumma Suvilat külastas. Rääkimata sellest, et kõik sõbrad saavad oma loomepuhagud paberile paisata, selmet et neid internetiavarustesse uputada. Kes nüüd meile satub, peab arvestama,e t jälg raamatusse jätta on kohustuslik - olgu see siis kirjasõna, luuletus või visuaalkunsti taies:)

Muidu me kulgeme ikka vanaviisi, ei midagi põnevat. Ja ongi hea, sest ilm hoolitseb põnevuse eest isegi juba liiga hästi.

Kudzu

Kellele pühad, kellele...

õudus. Mina kuulun kahjuks viimaste hulka. Viimase kuu jooksul on toimunud laste võimlemisetendused koos lisatrennide ja peaproovidega, advendilaat, kummagi jõulupidu, Ingli trenni jõulpidu ja trenn vanematele imetlemiseks ning nüüd siis eilse seisuga oleme jõudnud nii kaugele, et jääb üle elada veel kodune jõul. Mis minu jaoks tähendab tunde küpsetamist, pakkimist, sebimist, laste nõudmisi teha seda, teist ja kolmandat ning abiks on mul flegmaatikust abikaasa, kellel kulub iga asja tegemiseks tavapärasest veel rohkem aega (loe: mul on lihtsam üksi teha, saab vähemalt kiiresti). Eelmisel laupäeval koristasin alumist korrust 12 tundi, kaapides küünte ja hammastega lahti kõntsa, mis oli kuude jooksul kõikjale kogunenud.

Praegu ma lihtsalt põgenesin ülakorrusele. Lapsed märatsevad ja nõuavad, et ma teeksin nendega kommi, mida ma ausalt öeldes ka lubasin. Samas on kell juba palju ja nad on üleväsinud, nii et kommitegemisest ei tule midagi välja. Siis oli vaja keeta ja teed ja kohvi, ning muidugi tuli koguneda kööki, kus lisaks tavapärasele kolule paikneb ka pesurest, mida pole lihtsalt kusagile mujale panna. Ühes toas platseerub ema, kes lahendab ristsõnu ja loeb vaheldumisi, teises toas on noorem poeg, kes laekus eriti halvas tujus ja mornitseb omaette. Ma tahaksin nutta. Või täiest kõrist karjuda, et kas te kurat ükskord aru ei saa, et mina ei ole igavene ja kui mind kodus ei hoita, siis kus veel? Kuhu ma põgenen kõigi nende nõudmiste eest? Kuhu?

Ja siis ma mõtlen, et kurat, milleks mulle sellist elu üldse vaja on? Ma ei saa ühelgi päeval teha mõnd oma asja, ainult öösiti. Elu on muutunud orav rattas põrguks, ja ma olen nii väsinud, et ei jaksagi midagi. Ma ei maali, ma ei tee käsitööd, nagu näete, ma enam isegi ei kirjuta, sest ma ainult keedan, küpsetan, pesen tonnide kaupa pesu ja vahepeal teen natuke tööasju ka. Abikaasa teeb tähtsa näoga oma tööd, tal pole aega kodus lillegi liigutada. Palju huvitavam on ju istuda õhtuti köögisohval ja vaadata pealt, kuidas mina valmistan mõnd järjekordset hõrgutist. Ja siis ma panen ise kardinad üles, keeran lambipirnid pesadesse, valmistan äiale sünnipäevakingi, otsustan ära, kellele mida kingikotti toppida. Ihuüksi suures maailmas, vat nii!

Kui keegi mulle täna ütleks, et ma suren homme, siis mul enda pärast ei oleks kahju. Laste pärast, jah, aga see on ka kõik. On piisavalt elatud, piisavalt nähtud, piisavalt tehtud. Kui need oleksid ka minu elu viimased jõulud, mul kama.

Ja ma pole suutnud teha sõpradele kingitusi, pole suutnud teha jõulukaarte, pole suutnud mitte kui midagi. Palun laske mulle puukuuri taga kuul pähe. Minuga pole tõesti enam midagi pihta hakata.

Kudzu

Mitte millestki ei saa aru....

lastel on tulemas nii palju üritusi, et ma ei jaga enam muhvigi. Esiteks juba seepärast, et minu pisikese nunnu läpaka ekraanile ei mahu kõik kirjad ja kui puudub võimalus neid allapoole kerida, siis nad jäävadki lugemata. Seega istun infosulus ja loodan abikaasa peale, kes püüab järge pidada, millal missugune üritus toimub. Homme on advendilaat, kus toimub ka meie MM esimene avalik debüüt näitemängus, siis tuleb võimlemisklubi aastapäevaüritus, kus meie mõlemad lapsed esinevad. Siis on koolis jõulupidu ja lasteaias jõulupidu ning kui see kõik ükskord mööda saab, olen ka mina üks eriti lössis ja äravaevatud jõulupeojärgne hommik. Advendilaadaks katsun täna midagi nikerdada, sest nagu ikka, teen ma omi asju viimasel minutil. Mõtlesin, et heegeldan ja vildin natuke, see peaks vähe aega võtma, ja eks ma siis oma naljamütsi kudumise lükkan edasi mõnele teisele päevale. Piparkoogitainast sai ka uus laar valmis segatud, ja täna õhtul tuleb seega tegeleda küpsetamise ja glasuurimisega.

Heegeldamise koha pealt on hea uudis see, et leidsin üles heegelnõelad. Aga nööbid on ikka kõik kadunud! Noh, küllap ma leian nööbid ka kunagi üles, kui midagi muud otsin. Minul on surres kindlasti väga palju asju ja tahaks ikka mõnda asja ju veel. Näiteks olen ma korduvalt üritanud endale Ostast võita "Eesti rahvarõivad" raamatuid, kuid alati leidub keegi, kes on valmis rohkem maksma. Eile ma suure vihaga lihtsalt kruvisin hinda üles, et maksku siis see võitja vähemalt adekvaatne summa. Abikaasa väidab, et ta on selliseid raamatuid kuskil näinud, noh, loogiline oleks, et oma lapsepõlvekodus. Ma ei usu, et pr ämma riiulis neid ei leidu. Samas usun, et ämm on valmis pigem endal jala küljest ära närima, kui raamatuid mulle andma (ja üldse, ma ei taha neid laenuks, ma tahan neid endale). Pähh ja pöhh, ma ütlen! Kuidas ma niimoodi võidan võistluse, kellel on surres kõige rohkem asju?

Kudzu

Talvemõtted...

nii tore, et on soe ja pehme sügis olnud! Ja las tema kestab veel mõnda aega, on vaja vähem kütta ja äkki jõuan talvised aiatöödki tehtud. Samas on elu näidanud, et kui pr Kudzu asub toalilli tuppa tõstma, saabub sügis, ja kui külmaõrnad taimed saavad kaetud, tuleb talv. Täna ehitasin pesad tääkliiliale, metasekvoiale ja hondo magnooliale. No näis siis, kas nad suudavad talve üle elada. Korjasin aiast kokku kõik mänguasjad, sodid, nodid ja jublakad ning tegin korda terrassi. Võite kindlad olla, et mina aeda asju laiali ei loopinud, kuid oodata, et inimesehakatised enda järelt koristaksid, on palju tahetud. Täitsa tehnilistel põhjustel, kusjuures - päeval ollakse aias ja koolis, õhtul on pime ja nädalavahetusel peab poodlema, siis tehakse süüa ja meisterdatakse. Näiteks viimasel nädalavahetusel meisterdasime jõuludeks küünlatopse (purgid pluss pva pluss heegeldatud motiivid, aga ka suled, helmed jne) ja lapsed kaunistasid vildist kuusekesi ning südameid, põhiliselt käsitöökotist leitud silmadega, muidugi mitte päris silmadega, vaid ikka plastist ja pisikestega. Siis keerasin kokku piparkoogitaigna värskest Pere ja Kodu köögilisast leitud retsepti järgi, millest eile nikerdasime piparkooke. Piigad ise rullisid tainast ja vajutasid vormidega kujusid, mina määrisin kooke munaga ja valvasin, et need kõrbema ei läheks. Ütleme siis nii, et tegu oli proovipartiiga, sest need on juba tänaseks enamvähem otsas.

Nädalavahetusel laekus meie majapidamisse järjekordne sohva. Nimelt sõitsime poest koju ja avastasime metsa alt punase veneaegse diivani, puha kvaliteedimärgiga ja. Meil hakkas sohvast kahju - mõtlesime, et suvel oleks kena see terrassile paigutada, et saaks lugeda ja mõnuleda. Mõeldud-tehtud, mees vedas sohvakese koju ja pani kuuri kuivama ning kevadet ootama. Jälle üks tarbline asi nagu maast leitud, no tegelikult sõna tõsises mõttes maast leitud.

Koon endale parasjagu üht peakatet. Mudeli leidsin ajakirja "Käsitöö" viimasest numbrist, selline igatepidi kantav turbanilaadne asjandus. Lõbus on kududa, mustrit ees ei ole, ise mõtlen, mida ja kuidas ma teen, ja pool on valmis. Mul on uus jube peen talvemantel (kaltsukast, muidugi) ja selle juurde oleks hädasti vaja ju uut peakatet. Tegelikult mul on talvemantel, aus Klementi toode aastast 2003, aga see on kuidagi nagu kulunud ja pole üldse nii peen kui uus, mis ongi päris uuena kõrvale visatud. Tuleb olla stiilne nagu kinnitatakse ka ühes minu lemmikblogis, mida ma suure mõnuga jälgin. Sest ega minusugune keskealine provva ei pea teps mitte kandma lohmakaid jopesid ja käima nina nollis turult odavat toidukraami jahtimas (see viimane kuluks muidugi ära küll, sest eelmisel kuul pr ämm nooremale pojale ülalpidamisraha ei saatnud, ja ilmselt ei saada ka sel kuul ning mul pole energiat asjaga hetkel tegeleda), vaid elegantne ja isikupärane riietumisstiil rõõmustab mind ennast ja ka ehk avaldab ka teistele mingit muljet (oo, edevus - surmapatt!).

Ja kõige suurem üllatus! Tegin ühe järjekordse karjääritesti ning mis ma siis teada sain:

Siin on valik töövaldkondadest, mis testi tulemuste põhjal sobivad Sinu isiksuseprofiiliga kõige enam ja kõige vähem. Tulemusi analüüsides arvesta palun, et käesolev test lähtub üksnes Sinu poolt antud vastustest ning seega ei arvesta Sinu hariduslikku tausta ega eelnevat töökogemust.

5 enimsobivamat ametit

72% Tippjuhtimine

71% Reklaam ja turundus, juhtimine

71% Haridus ja koolitus

67% Infotehnoloogia, juhtimine

66% Personalijuhtimine

5 vähemsobivamat ametit

41% Finants (raamatupidamine, audit)

40% Reklaam ja turundus

38% Värbamine

36% Teadus- ja uurimistöö

34% Pangandus ja kindlustus

Niisiis, sm, ma olen Suur Juht ja Õpetaja. Tore, et see tõde minuni ka nüüd lõpuks jõudis. Muidu ma muudkui saan tulemusi, et kunstnik ja kunstnik, aga kuhu selle kunstiga jõuab? Ikka tippjuhiks, mis siin muud. Iseküsimus, keda või mida juhtida?

Aga no nautige siis advendiaega ja lootkem, et sügis jätkub (jah, ma ei taha mingit lund! Ei jõulude ajal ega uuel aastal. Eelmise aasta lumest jätkub aastateks).

Kudzu

Eriti öiselt...

vat päeval mina ei jõua kirjutada, sest eelmisel nädalal käis meil külas 30 inimest ja ma olen põhiliselt keetnud, küpsetanud, koristanud, nõusid pesnud ja pesu masinasse toppinud. Mitte et ma nuriseks, kaugel sellest, aga aeg on käest täiesti kadunud ja igasugu mõttedki teemal kunst ja käsitöö on pandud kapipõhja luku taha. Täna ma magasin öösel 11h ja päeval 2h ning varsti jälle magama, ja on selge, et ärkveloleku aega nagu eriti polegi. Kuid samas on olnud väga lõbus ja mul on hea meel, et mul on nii toredad sõbrad ja perekond ja sugulased. Lõppude lõpuks on inimesed need, kes on tähtsad. Ja kui ma täna hommikul ärgates läksin allkorrusele, kus oli imelikult vaikne ja tühi, siis mul tuli natuke isegi nutt peale, kuna ma juba harjusin sellega, et ema istub all ja loeb ning noorem poeg askeldab teises toas mingeid omi asju ajada. Aga eks ma harjun nüüd jälle ümber, sest jõulud lähenevad ja mul on plaanis näputööd teha pluss jõulukaarte ning kui ma päris ausalt tunnistan, siis kokkamine pole asi, millega ma sooviksin 24/7 oma aega sisustada.

Kunstiga on nii, et ma ei julge maalida. Ilmselt oli kevadine lõptamine ikka nii traumeeriv minu jaoks, et tõrjun mõtet värvidest ja lõundist kuhugi tahaplaanile. Pigem vahin niisama arvutis või nokin nina, aga pintslit kätte ei võta. Noh, ja nüüd öösel muidugi jälle ei jaksa - loll on see, kes vabandust ei leia, ja loll ma ju pole! Või ikka olen?

Mnjaa, minu pisikesed mõtteidud ronivad ära aju hallainesse ja jäävad magama. Rohkem ei kirjuta praegu, aga vähemalt teate, et ma olen elus:)

Kudzu

Uus roll...

minu elus on olla ise ämm. Kuna mul on eelnevalt kogemusi mõningate enda ämmadega, siis olen püüdnud igast võtta parima ja luua mingisugusegi kuvandi "normaalsest" ämmast. Minu jaoks on tegu inimesega, kes suhtub oma poja naisesse väga hästi, kes liigselt ei sekku, kuid on valmis alati aitama ja abi pakkuma, kes aktsepteerib oma poja valikut ja ei kritiseeri ega halvusta lapse elukaaslast. Tegelikult ei erine ämma roll ju tavalisesest inimeseks-olemisest. Lihtsalt tuleb olla mõistev, toetav ja hinnanguvaba. Oma minia kritiseerimine tähendaks ka seda, et ma kaudselt kritiseerin oma poega ja läbi selle siis ka iseennast, ainult et milleks? Sellised mõtted on minu peas idanemas, ja miks ma sellest siinkohal kirjutan, on eilne külaskäik poja juurde. Ta elab juba tükk aega koos oma tüdrukuga ning on meid ammu külla kutsunud. Praegu on ema siin ja me siis eile läksime kõik koos külla. Ütleme ausalt, see polnud nii nagu ma asja endale ette kujutasin, sest pr Ema haaras ohjad enda kätte ja kõik katsed miniaga s-tööst ja ülikooliõpingutest rääkida, lõppesid ema "ekspertarvamusega", mis on kujunenud välja telesaadete ja kauge nõuka-aegse kogemuse põhjal. Ühesõnaga, ma loobusin. Lõpuks toodi ema nõudmisel välja sõnamäng, mida ma pole kunagi varem mänginud ja et mulle ka keegi reegleid ei selgitanud, siis ma ei saanud aru, mida täpselt tegema peab ning esimese vea juures mõistsin, et oma emaga ma ühe mängulaua taga ei istu. See õudne lapsepõlvest tuttav kamandamine, vigadele osutamine ja MM-i mängulauast eemaldamise katsed jooksutasid mul juhtme lõplikult kokku. Ja mida ma siis tavaliselt teen, kui juhe koos? Nagu ikka, põgenesin, ehk siis läksime koos mehega poodi süüa ostma ja olime tunnikese kahekesi poes ning nautisime üksteise seltsi. Külla oma pojale ja tema elukaaslasele lähen kunagi edaspidi. Siis, kui ma saan seal tõesti külas olla ja mitte kukkuda tavalisse lapsepõlvemaailma, mida ei tahaks enam niiväga kogeda.

Ma mõistsin väga selgelt, et mu ema ei suuda aktsepteerida, et ma oskan mingeid asju temast paremini, et mul on olemas hulk teadmisi ja oskusi, mida temal ei ole. Et ta ei suuda aru saada, et ma olen suur inimene, kes ei vaja kamandamist, vaid teeb oma otsused ise. Et mu ema ei lase mul ikka veel Suureks kasvada. Mina oma poegadel seevastu luban lahkesti omandada kõik kogemused, mida vaja, ma usun, et on asju, mida nad minust kordades paremini teavad ja oskavad, et ma usaldan nende võimet vastutada ja otsustada. Ma usun oma poegadesse, ma armastan neid tingimusteta. Ja kahju on, et minu ema minusse ei taha uskuda ja suhtuda nagu vastutusvõimelisse inimesse ilma ülikõrgete ootusteta ja tingimusteta, millele tuleb armastuse saamiseks vastata. Ja see teeb haiget. Ikka veel...

Sellised mõtlused siis.

Kudzu

Sügisene sigri-migri...

haigused, öökülmad, õitsev forsüütia, perekond, pidev kokkamine, loomad ja raamatud. Selle kõigega ma pistan siin kas rinda või siis üritan leida võimalusi, et kasvõi mõni minut päevas teha ka midagi iseenda heaks. Ütleme ausalt, see viimane ei taha väga õnnestuda, sest Ingel oli pikalt kodus haige ja praegu on mul ema külas ja noorem poeg kodus käimas, nii et üldiselt ma suhtlen, keedan süüa, suhtlen ja siis keedan uuesti süüa. Ja kui söögid on vaaritatud ja kõigil kõhud täis, kõigiga on suheldud ja kõiki lõbustatud, ning inimestel meel hea, siis ma olen nii väsinud, et eriti peale magamise muud ei jaksa.

Täna oli mul tööpäev ja nagu varemgi mainitud, esimest korda elus ma naudin töötegemist. Mis ei tähenda, et öösel poleks ma unetuna voodis vähernud ja kell kolm lõpuks leppinud asjaoluga, et und ei ole ega tule ja võib siiski natuke raamatut lugeda. Igal teisel ööl ma magan nagu kott, muuseas, aga vat just siis, kui on vaja ärgata varakult ja olla valmis tööks ja kaitseks, und lihtsalt netu. Ju see on siis see positiivne stress, tore viimaks niisugune kogemus saada.

Loodan uue gupiga jätkata veebruaris, või nii mulle vähemalt lubati, pluss pakuti veel üht otsakest, mille kohta saan täpsema info reedel. Kahjatsusega tuleb mainida, et uus eriala ja kogu kunstitegamine on ajutiselt sahtlisse peidetud, kuid ma väga loodan, et saan aega ja võimalusi ka kunstiga tegeleda. Ja liikumisega.

Raamatutest: olen eestikeelsete raamatute ostmisest praktiliselt loobunud. Käsitööraamatuid muidugi hangin, kuid ilukirjandse osas olen üle läinud inglise keelele. Loetud on paksud köited Martinit, kaks ingliskeelset Robert Jordani raamatut ja käsil on üks Mankell, millest ka pool on läbi. Lisaks naudin seriaale ingliskeelsete subtiitritega ja ka ilma nendeta, nii et hetkel arendan ma põhiliselt keeleoskust. Otseselt mul seda vaja ju pole, kuid samas ei või iial teada, eksju. Ja kui ingliskeelne raamat maksab 10 euri ja sama raamat eesti keeles 22 euri, siis mul pole lihtsalt huvi tõlketöö eest maksta, parem pusin ise.

Jah, niimoodi tempokalt ja suures osas teistele pühendudes see elu mul siin kulgeb. Tuletan meelde, et ootan Padjaklubi rahvast 26. nov ja eks ma katsun vahepeal kirjutada ka.

Kudzu

Tagasi Sajusaartelt...

tervenen juba, kuigi mõningased jääknähud nohu ja köha näol on siiski veel olemas. On see vast nohu, ma ütlen - elan siiani pabertaskurätikute kuhjade vahel, nina on kenasti punane nagu porgand ja nuusates ma suisa tunnen, kuidas nina palub end rahule jätta. Väga kaua ma muidugi voodis teed lürpida ei mallanud, sest elu ei saa ometigi elamata jätta ja eks tuli ju ka isadepäeva tähistada.

Isadepäevaks valmistasime piigadega ühe maitsva tordi nimega "Kräsupea", lapsed aitasid tainast segada ja glasuuri valmistada, meie austet isa eest hoidsime kõike salajas või vähemalt üritasime teha nägu, et kõik on väga-väga salajane. Pühapäeva hommikul nii umbes kell kaheksa tuli Inglike mind äratama, et saaksime isale kohvi ja torti voodisse tuua. Ma ei jaksanud tükil ajal muud teha, kui mõmiseda, et äkki tukuks veel natuke, samal ajal kui energiline jõnglane meie voodis siblutas, küll teki alla ja teki peale ronis ning üritas mind voodist välja kangutada. Lõpuks andsin alla, toppisime lapsed riidesse ja läksime alla kööki ning valmistasime issile kaneelikohvi, panime tordi kandikule ja läksime Ingli valjuhäälsel juhtimisel isadepäeva hommikut tähistama. Tort oli imehea, ja kuigi retsept väitis, et tegu on 10-le mõledud kogusega, siis meie pere sai eile õhtuks sellest igatahes jagu. Seejärel ronisin mina uuesti voodisse, abikaasa seevastu voodist välja ja sain natuke veel tukkuda, enne kui toimus järgmine üritus ehk ERM-i külastamine. See on üks tore koht, kus 1,5 euri eest saab terve pere imetleda meie esivanemate kaunist käsitööd ja saada aimu, kuidas vanal ajal elati. Inglikese jaoks oli ERM aga koht, kus sai ringi tuisata, nägu nalja täis ja me ülejäänud pidime teda taga ajama, mistõttu eriti pikalt muuseumis olla ei õnnestunud ja MM oli päris tige, et tema enam Ingliga muuseumisse ei lähe. Ingel muutus seepeale jälle väga kurvaks ning et tuju ikka paremaks muutuks, siis peale eriti ebatervislikku, kuid samas toitvat lõunasööki (kodused friikad pluss ahjuvorstid pluss neli erinevat kastet pluss toorsalat pluss kodujuust) kaunistasime t-särke. Õhtuks olid neiud nii väsinud, et ilma erilise nurinata mindi magama ja ma pidin neile ainult ühe peatüki raamatut ette lugema.

Oli ilus isadepäev!

Kudzu

PS Eriti armas oli see, et mõlemad poisid helistasid abikaasale ja soovisid ilusat isadepäeva. Need soovid tulid tõesti südamest ning ma võin uhke olla, et abikaasa on meie poiste jaoks tõesti Isa suure tähega.