see on meie vanema tütre kolmas nimi (mitte teine, sest tal on kaks nime ennegi). Kui ikka vähegi võimalik, siis korraldab ta igast asjast effektse show, nt eile õhtul seoses luuletuse päheõppimisega. "Ma ei saa" Mul ei jää meelde! Ma ei oska!" ja muidugi siis veel pisarad, nuuksed, dramaatilised liigutused ning üleüldine vastupanu minu tagasihoidlikele vihjetele, et koolis käiakse siiski õppimas, mitte mõnusalt aega veetmas. Ja et kooliasjade tegemine on lapse vastutus ja tema tööülesanne, millesse tuleks siiski tõsiselt suhtuda. Draama võttis lõpuks kuninglikud mõõtmed, pisaratele lisandusid karjatused, et enam kunagi kooli ei lähe ja üldse ei taha siin majas elada ja üleüldse ei taha elada. Pärast pikki läbirääkimisi ja katseid olukorda leevendada, leppisime lõpuks ära ja täna hommikul läks preili reipalt kooli ning nagu hiljem selgus, vastas ta luuletuse ära ja oskas seda suisa peast! Õhtul ei suutnud ta väidetavalt isegi kahte esimest rida meelde jätta! Mina seevastu süümlesin terve õhtu, et ma olen halb ema ja ei oska lapsi kasvatada ning mis fenomen see on, et võõraste lastega saan ma ideaalselt läbi, aga vat näed oma lastega on ikka aeg-ajalt maade jagamist ja kokkupõrkeid. Muidugi - eks lapsed ole pärinud minult kangekaelsuse ja oma asja ajamise joone, ega siin polegi muud, kui peegli ette seista ja imetleda! Kui ikka majapidamises on mitu kangekaelset, ega siis sellest head nahka tule.
Homme toimub Padjaklubi kokkusaamine kellu kuie-seitsme paiku. Pr Lendav pakub sooja toitu, minu poolt tordike ja niksi-näksi. Kaasa võtta näputööd, hea tuju ja soojad sokid, sest meie põrandad on külmad. Ühed külalistesussid on ka pakkuda, jalale nr 38.
Terv
Kudzu
6 kommentaari:
hahaha, "võõraste lastega saan hästi läbi aga oma lastega..."
Oi. See tuleb väga tuttav ette. Väga-väga tuttav.
Mündi üks pool on rutiinitalumisvõime ja mündi teine pool see, et lähedasele inimesele julgetakse rohkem karvaseid külgi näidata, kui võõramatele. Lihtne.
Seda "maeisaa, maeivõi, maeioska" sündroomi üritasin ma omal ajal vanema lapse puhul ravida väitega, et tehniliselt polegi võimalik kõike kohe algusest peale naksti täiuslikult osata vaid et selle va täiuslikkuseni jõutakse läbi vigade , uuestitegemiste ja kordamiste. Et ei ole vaja karta eksimisi.
Pole halli aimugi, kas sellest oli rohkem kasu või kahju, lastekasvatamine lihtsalt on kord juba selline pime töö, nagu pimekirurgia.
Nagu 1182 reklaamis.
"Miseest sa selle kaheksa said?"
"Üle kitse hüpped."
"Minu poiss..."
:=)
Lastekasvatusteema on selline õrn teema ju kasvõi seetõttu, et tegelikult tulevad teadmised küll koos kogemustega, aga lapsed on ühes peres sageli täiesti erinevad. Mis töötab ühe peal, see teisega ei toimi. Ma pean olema nagu mustkunstnik, kes osavalt uusi ideid varrukast välja tõmbab.
Nojah, oma viga - kes käskis neli last sünnitada:)
Mh, tuttav draama. Kusjuures, ei aidanud ei mõistlikud veenmised ega argumentatsioon. Ja oo õudust, kui kirjalikus töös midagi viltu läks! Sest parandada ka ei saa! Ja nii edasi. Õnneks on teine klass oluliselt rahulikum, suuremad draamad jäid eelmisse aastasse, laps on vist kooliküpseks saanud :)
Aitäh, Merle, lohutamast! On lootust, et järgmisel aastal läheb libedamalt. Oma noorema pojaga õppisime 5 aastat järjest ja vat see oli tõeline väljakutse! Ehk saab seekord aastakesega hakkama:)
Yldiselt piisab esimese aasta esimestest n2dalatest, minu peres, pluss vajalikud t2iendavad harjutused... aga III lapse koolimineku probleeme aiman ma juba ette... Muide, mu vanemad lapsed peavad 6ppimisest olulisemaks putukaid, helmeid, l6hkeaineid, roomajaid, joonistamist jm eneseteostuse viise, nii et ma pean nende kohusetundele r6huma, hinnete ja perfektsuse mainimine ei m6ju... lapsed ON erinevad. Ja teadmist - HARJUTaMINE teeb meistriks - proovin ma j2tkuvalt omaenda nahal iga p2ev, soovitan soojalt!
Postita kommentaar