Alleaa!!!!

Esimene semester lõpetatud, viimase eksamihinde sain täna teada. Sain kokku neli A-d, kaks B-d ja kaks mittehindelist arvestust, seega võib tulemustega rahule jääda, kokku vist umbes 24 AP-d. Aga närvitsemist oli ikka kõvasti, sest osad eksamid olid hullemad kui ma arvasin. Kui valikvastustega testis ikka seoseid luua ei oska, siis ei saa küsimustele vastata, rääkimata sellest, et ka peale testi täitmist ei ole kindlust, kas ikka vastasid õigesti - pole konspektis õiget vastust ju. Vanasti sai tehtud valikvastustega teste ikka nii, et tundsid ära õige või välistasid valed variandid, aga nüüd on õppejõud hoopis kavalamad.

Ise olen ma rahul, väga rahul. Eriti ainega "Tunnetus ja käitumine", mille eest Tartus sain ühe oma kahest ainsamast kolmest (seal oli pealkiri natuke teine, aga sisu sama). Tookord tundus seegi suursaavutusena, sest väga paljud kukkusid ka läbi. Sel katsel õnnestus teha eksam "B"-le, mis on superhea tulemus minu eksamiaegset konditsiooni arvestades (värskelt haigestunud ja praktiliselt nädal otsa magamata) ja ka sellele mõeldes, milliseid küsimusi esitati.

Muidugi ma üritan õppida, ei ole see pea nii hea kui varem, kuid nagu väidavad teadusuuringud, säilitab aju oma platilisuse kõrge eani ja üks nipp siin ongi ajutreening. Võib lahendada ka sudokusid ja nuputamisülesandeid, mina valisin sedakorda natuke raskema tee.

Uuest semestrist algavad mul põnevad ained nagu anatoomia, füsioloogia ning tervishoid ja esmaabi. Vat kui ma need ained ka läbin, siis ma püstitan endale siia koduaeda ühe tillukese ausamba. Need ju puha päheõppimise ained, eriti anatoomia ja füsioloogia. Pärast on mul aju nii treenitud, et võin suisa raskusi mõttejõul tõstma hakata!

Unustagem kurbtus ja pahameel, nüüd on aeg pidutsemiseks! Ma kavatsen täna igatahes vahuveini avada ja natuke lõõgastuda, aga mitte väga palju, kuna homme kell 12.00 alustan oma praktikaga.

tervitades

Kudzu

PS Poisid panid säästud kokku ja ostsid omale rollu (st rolleri). Algul ühe, ja siis vahetasid selle väiksema vastu. Kuna keegi olevat ähvardanud meie armsa rollu ää varastada, siis seisab see bensiinihaisune jõletis meie koridoris, kus juba ennegi ruumi polnud - aga no mis ma teen siis, meil pole kuuril ju lukku ukse ees (maainimeste värk, teate küll, luud ukse taga, kui pererahvast pole kodus jne). Aga käima on nad oma riistapuu putitanud ja ise on nii õnnelikud, et mul on ka kohe hea neid vaadata. Mõtle kui vähe ikka inimesed õnneks vajavad!

Loovuse päev 07.02

http://www.tlu.ee/files/arts/4095/loovu162c689545a9a57f0346bc8939c3ad48.JPG

Saate kohtuda meie õppejõududega, ka ise käe valgeks teha - ühesõnaga, keda huvitab minu uus eriala, siis on võimalik asjaga lähemalt tutvuda. Vajalik on etteregistreerimine nagu näha.
Terv
Kudzu

Netis suhtlemisest...

ma juba päris pikka aega olen sel teemal mõtisklenud. Eriti just ebameedivast aspektist ehk siis teiste inimeste tunnetel tallamisest, irooniast, sarkasmist ja puhtakujulisest õelusest, mida ma netis ringi kolades sagedasti märkan. Lugedes Postimehest uudist selle kohta, et üks noor inimene tappis end peale Perekooli foorumis murekirjade avaldamist, ei tundunud see mulle üldsegi kummaline, pigem on kummaline, et niisugust asja pole varem juhtunud. Ma ise lõpetasin Perekooli külastamise poolteist aastat tagasi, kuna tundus tülgastav kogu seda õelust ja targutamist enda ümber vohamas näha. Võtsin vastu otsuse, et ei reosta oma elu Perekooliga ja nii on jäänud. Sama tegin ka meie esiblogijate üllitise suhtes, lihtsalt lõpetasin lugemise ja kohe on kuidagi kergem olla. Elus on saasta niigi kõik kohad täis, seega tasub end teadlikult eemale hoida kohtadest, kus inimesed oma kibedust, kadedust ja muid komplekse välja elavad. Vahel tundub arusaamatu, miks kasutatakse netis sõnavara või lausungeid, mida inimene näiteks nelja silma all kunagi kuuldavale ei too. Kas siis hakkab parem, kui oled saanud kellelegi ära panna või näiteks ironiseerida kellegi loomingu üle või sõber paika ajada, anonüümsete kaaskommentaatorite aplausi saatel? Ei oska öelda, ausalt. Ma olen tundnud küll aeg-ajalt kiusatust kurja kommentaari postitamiseks, eriti juhul, kui kommenteerija on eelnevalt minu kannatust järele katsunud ikka kohe päris pikka aega, vaat et aastaid juba, aga siis enamasti (jah, kahjuks ka mitte alati, sorry!) loobun. Mis mõttega ma oma probleeme teiste kaudu ikka lahendan, see ei vii muu tulemuseni, kui kaotad järjest enda ümbert inimesi (ja siis muudkui imestad, et miks küll minuga ikka sellised asjad juhtuvad ning süüdistad nt oma eelmisi elusid - selmet vaadata korraks kriitilise pilguga üle praegused suhtlemisviisid). Ise olen püüdnud end negatiivsete kodanike eest ka kaitsta - küll ma olen blogisid kutsutud külalistele lugeda lubanud, küll üldse kinni pannud, jätnud järjepidevalt oma üllitisi avaldamata nö sahtlisse kirjutanud, aga ikka lõpuks avastan end lõhkise küna ees. Ma tean, et eneseavamisega kaasneb teatud risk, olen nõus, aga igal riskil on ju ka mingid piirid.

Miks ma üldse kirjutan? Vist seepärast, et on olemas mõned inimesed, kellele tundub see vajalik olevat (neil pole tarvidust minu peal end välja elada kusjuures). Ja blogimine on ka mulle sõna otseses mõttes vajalik, kuna ma pean pidama protsessipäevikut koolis ja need kirjutised on osa sellest päevikust. Aga üldiselt hakkan ma järjest enam arvama, et oma ellu tasub lasta väga vähe väga hoolega valitud inimesi, kellest osa võivad vabalt olla anonüümsed, aga see-eest ei käi nad oma solki mulle rõõmsalt kaela valamas. Ja ega ise ei tasu ka väga agaralt kommenteerida ehk oma pead tulle pista. Kunagi ei või ju teada, mis on kellegi nõrk koht - mehed, suhted, looming või veel miski muu. Igatahes mõtlemisainet see teema pakub igaühele, kes on kasvõi korra elus Perekooli kiiganud või netis solgiga üle valatud.

Tervitades

Kudzu

Jack imedemaal...

on üks Jaapani multikas, mida ma lapsena kinos vaatamas käisin koos teiste meie maja lastega. Meid oli umbes kümmekond last, osad minust natuke suuremad ja osad natuke väiksemad, aga üldiselt moodustasime me kokku kena kamba. Ja minu õde oli selle kamba liider. Mulle tundub, et tema ostiski piletid (piletite järel tuli ju sabas seista õndsal vene aal) ja korraldas kinoskäigu. Aru ma paljust ei saanud, kuna eestikeelset teksti alt lugeda veel ei osanud, aga meelde jäi, et oli põnev, et seal oli üks poiss, ja üks imelik klaveri moodi pill ja kole nõiamoor ja imeilus printsess. Pärast kinoskäimist mängiti õues filmi mitmeid korda läbi, mäletan, et muusse rollima tookord ei kõlvanud, kui et pidin Jack'ina andma musi imekaunile printsesile st minu õele, ja temaga koos siis kibekähku maja tagant maja ette põgenema.

No ja eks siis selle vanadusega kaasneva nostalgiaga tekkis suur igatsus lapsepõlvefilmiga kohtuda. Otsisime netiavarustest ja leidsimegi YouTube'ist üles ning vaatasime koos põnnidega filmi. Oligi täpselt nii tore nagu ma mäletasin! Printsess oli imeilus, hiiglane hirmus, nõid vastik ja Jack vapper. Ja lõpp oli ka õnnelik, no mida veel tahta! Muusika meeldis mulle ka, tegu oli 70-ndate popmuusikaga, mis praegu mulle just eriti hästi peale läheb. Sain korralikult nostalgitseda, lapsed nägid, et ka nende ema lapsepõlves leidus toredaid asju ja mu abikaasa sai uudistada filmi, mille vaatamiseks ta omal ajal oli liiga väike.

Siis vaatasime veel animet "Meremaa lood", kuna mina olen Meremaa lugude austaja, eestikeeles ilmunuid mitu korda lugenud, kavas on osta endale ka venekeelne suur kogumik, kus ilmselt on rohkem sees, kui eesti keeles välja antud (Ursula k Le Guin on raamatute autor). Mis teha, laps minus nurub lugusid kangelastest ja võluritest, nii ma siis loen hea meelega täisksvanute muinasjutte. Need, mis väga tehnoks lähevad, eriti ei meeldi, mind huvitavad rohkem sellised keskaegset nuhvti lood. Kui eelmine elu on olemas, siis ma elasin kindlasti keskajal nt narrina või kepsaka mungana, ja siis muidugi revolutsiooniaegsel Venemaal, kus ma kindlasti tegutsesin naisrevolutsionäärina. Aga jah, Meremaa lood olid natuke koledad ja MM ei tahtnud neid vaadata, temale meeldis Jack'i film tunduvalt rohkem - mis on arusaadav tema vanust arvestades.

Täna käis meie Simba pügalas, kuna ta oli pulstis - ei lase end peale minu kellelgi kammida, aga kuna mind teatavasti ei ole aeg-ajalt, siis ongi kass käest ära. Üritasin ka Seti karvastikku harida, mis on samuti hooletusse jäänud. Nii hea on kodus olla ja teada, et ma saan lõpuks innuga pühenduda laste ja loomade kasvatamisele!

Tervitades

Kudzu

Veel RHK-st

oma otsingutes leidsin ühe isikusehäire, mille abikaasale ette lugesin. Jõudsime ühisele järeldusele, et pr Ämm kannatab selle häire all - või õigemini, kõik teised kannatavad tema ümber selle häire pärast. Tegu on siis histrioonilise isiksusehäirega, millele on omane etendada tragöödiaid, olla õõnsalt emotsionaalne jne jne jne. Nagu halb näitleja, kui te ette kujutate, mida üks niisugune sajandi alguse asjaarmastajast lavafrukt endast kujutada võib ("Oo, mu poeg on mind hüljanud!" : vaade üles vasakule, käed traagiliselt taeva poole tõstetud, poosi vahetus ja uus repliik....). Võimalik, et ka mul endal on sellest häirest jooni, aga tuleb tõdeda, et vähemalt näitlejameisterlikkuse osas olen ma pr Ämmast peajagu üle.

Kas te teate, et abikaasa pere kinkis Inglile teiseks sünnipäevaks padjapüüri? Rohkem ei midagi, lihtsalt üks poest ostetud valge poepitsiga padjapüür, millele keegi oli ühte nurka tikkinud Ingli nime, hästi haledalt ja ebaühtlaselt. Arvake ära, kas Ingel tunneb sellest kingist rõõmu? (ei, me ei ole lubanud seda VEEL kotijooksuks kasutada, kuna padjale ümber tõmbamiseks on see püür kolm numbrit liiga suur). Samas on ämm tegelenud kõvasti annetamisega, nagu on näha kohalike kobrulehtede vahendusel. Sest histriooniline isiksus soovib tunnustust ükskõik mis hinnaga, ja annetust tegemine ning oma nime imetlemine annetajate avalikus nimekirjas on ju tunnustav. Aga lapselapsed, olgem ausad, nende nunnutamine ei anna boonuspunkte avalikkuse silmis, mistõttu on parem hoida oma energiat tulemuslikemate etteastete jaoks. Loodan, et leidub veel mõni autasu, mida minu ämm "toreda, lahke ja kaastundliku" inimesena pole veel saanud. Kui te olete niisuguse autasuga kursis, andke teada, ma annan siis tema nime üles. Sest tegelikult tuleks haigele inimesele hoopiski kaasa tunda ja teda võimaluse piires aidata (autasisid jagades). Ja pigem tuleks muretseda selle pärast, kui Primadonna vanaks jääb ja hoolitsust vajab, et ega ta siis ometigi siia minu elulavale ennast sisse seadma ei hakka. See oleks küll rohkem kui ma taluda suudan.

Kudzu

PS Andestage minu õelus, aga vat on selline torkiv tuju praegu. Endale leidsin ka muuseas häire, tutvuge, kui soovite -vältiv isiksus.

RHK-10

on üks põnev raamat, eriti kui tahate leida selgitust sellele, miks olete pidevalt (sõna otseses mõttes vahetpidamata haige), kuigi verenäitajad on ideaalses korras. Kas on tegu vaimse häirega, mis on somatiseeritud? Või somaatilise häirega, mis on vaimu vaevlema pannud? Neile küsimustele vastust otsida on üpriski huvitav.

Mina olen tunnistatud terveks, st et kuna köha ei ole hommikul vara lahti, siis ei suutnud arst ka seda tuvastada. Pr Sol kuulis eile minu rögisemist, mu pere on kuulnud mind viimased kaks nädalat köhimas, nii et ma tõesti ei mõelnud endale haigust külge selleks, et oma sarmikat perearsti külastada. Praegu jäi küll selline mulje, sest inimene, kellel on hemoglobiin 139, veresete 8 ja leuotsüüdid täpselt kesk normi, ei saa ju olla haige - eriti piinlikust olukorrast päästis mind õnneks asjaolu, et olen endale hankinud uue viiruse, mul on nüüd siis ka kurk haige (see oli õnneks ka silmaga näha) ja nohu, mis on ka õnneks kuulda-näha. Ja kas keegi usub mind, et mul ei ole vereproov olnud praktiliselt mitte kunagi korrast ära? Et tuberkuloosi haigestudes oli mul veresete 12, mis on naistel normi ülemine piir, et mul ongi väga tugev, lausa ebanormaalselt kõrge rauasisaldusega punane veri ja seda ka haigustega võitlemise perioodil? Aga miks ma siis ometigi terve selle õnnetu sügise ja talve olen ainult haige-haige-haige olnud, kui kõik nii hea on? Sellele küsimusele ei oska keegi vastata ja mina olen otsustanud, et rohkem ei lähe ma ühegi arsti juurde, kasvõi nui neljaks. Parem suren kuhugi nurka, aga rohkem sellist olukorda ei teki. Saate aru, ma ei taha mõelda ennast haigeks, ma ei vaja teiste inimeste tähelepanu, kaugel sellest, ma tahaksin TERVE olla, kui tohib, mitte vankuda ühest viirusest teise, aga paistab, et tavameditsiinisüsteemile käivad minusugused lihtsalt üle jõu. Nii ma siis otsingi RHK-st endale sobivat kaaslast, kes minu vaevustele kasvõi mingigi selgituse annaks. Või pöördun mõne kõssamõssa spetsialist poole. Või mis veel parem, puhkan ennast lõpuks ometi välja, sest ka niisugune asi võib aidata.

Tervitades

Kudzu

Haigus tuleb, haigus läheb...

millagi kindlasti, eksju. Iseasi on, mis ravimeetoditega. Minuga juhtus nii, et jäin kolm nädalat tagasi sessil mingisse tõppe, millele järgnes vastik kinnine köha ja nüüd siis köha, mis päeva poole muutub lahtisemaks ja tingib kohutava, pideva ja rohelise lima purskega kaasneva köhimise. Tundes ennast tagasihoidlikud 38 aastat, tean, et selle asja nimi, kui inimene köhib, rögistab ja tema sees on hingamisel kuulda vilinaid ning kiuneid, on bronhiit. Ja ma tean ka seda, et kodused ravimid minu puhul ei anna tulemust, lihtsalt vajun üha sügavale haiguse rappa, mis senise kogemuse põhjal päädib ülikõrge palavikuga. Ja siis muidugi antibiotsiga. Mõtlesin, et kui äkki oleks eriti kaval ja seekord läheks varem arsti juurde. Et ei ootaks ülikõrget palavikku ja hakkaks juba usinalt ravumeid tarvitama. Aga samas ma tean, et meie arstid eriti ravumeid ei kirjuta, sest on ju alati mingi tibatilluke võimalus, et inimene terveneb iseenesest või siis lahkub meie seast igaveseks, säästes nõnda hunniku ravikindlustusraha ja toetades seega riigipoolset kokkuhoiupoliitikat. Minu uus arst ei tunne minu varasemat haiguslugu (lapsepõlve astma, preastma diagnoos keskkoolis, tuberkuloos jne), seega pole tal ju põhjust arvata, nagu ma ei võiks ise terveks saada (noh, just helistasin ja ta soovitas mul esmaspäeval vastuvõtule tulla, aga arvestades, et palavik on juba tekkinud - esilagu küll ainult 37,5, siis esmaspäeval peab ta ilmselt tulema koduvisiidile). Ühesõnaga- nii ma siis käisin koolis sessil ikkagi köhiva ja rögisevana ära (oli jube sess, teisipäeval loeng-seminar kella kahest poole kaheksani, kolmapäeval eksam ja loeng kella poole seitsmeni, neljapäeva hommikul eksam ja seejärel hr Nõmmiku tantsutund, mis oli ainus helge asi kogu selle supi sees - õppida tuli öösiti, magamiseks eriti aega ei jätkunud, süüa aega ei olnud jne). Nojah, mis ma siis ikka oskan teha, eks ma mökitan siin kodus edasi. Tahtsin sporti tegema minna, novot, aga ei õnnestu jälle!

Ma tunnen suurt puudust oma kursakaaslastest. Lugu on selline, et me oleme nüüd erinevate suundade vahel jagunenud (tants, draama, muusika ja visuaal) ning suurem osa õppetööst toimub oma suuna gruppides, kus osalevad ka kaugõppe ja avatud ülikooli tudengid. Viimastest suurem osa on kunstiõpetajaid, kes on kõik hästi toredad inimesed, aga nad pole läbinud sõela terapeudiks õppimiseks, mis tähendab seda, et ollakse hinnaguline (õpetajad ju peavadki panema hindeid!) ja mind see häirib päris tõsiselt. Kunstiteraapiates ju ei hinnata töid, ei hinnata inimesi, ei lahmita jne. Ja ma ikkagi eeldan, et kui tullakse niisugust ala õppima, siis tehakse endale asja olemus ka selgeks, eksole. Meie kursus on küll väga hästi komplekteeritud, toredad, avatud, soojad inimesed, hästi tugev oma grupi tunne, toetus ja hinnanguvaba õhkkond. Ja siis satud kohta, kus inimene küsib täiesti siiralt:"Miks sa nii palju vaeva nägid oma kompaga? Kas sul tõesti ei ole oma aega kuhugi mujale kulutada?". Ma ei saa aru niisugusest küsimusest - miks ma siis tulin kooli, kui ma ennast sinna 100% ei panusta? Või siis kommentaar peale minu lauset, et tegelen puuetega lastega "einoh, väga prestiizhne on ju öelda, et tegelen puuetega lastega, aga mina küll endale niisuguseid eesmärke pole võtnud!", no ma ju ei öelnud prestiizhi pärast, see oligi tõde sel hetkel ja ei saa öelda, et ma oleksin väga õnnelik üldse oma töökoha või eelneva hariduse üle. Ja neid pisikesi sõnumeid on hästi palju, hästi mitmelt poolt, enamik ei puuduta küll otseselt mind, aga vot on tekkinud tõrge osade inimestega ühes ruumis viibida ja ühiselt töötada. Minu puhul tähendab see, et grupitöös hakkan ma mängima inimest, kes on kõigega rahul, ma hoidun nö panustamast gruppi, sest ma ei tunne end turvaliselt. Samas jääb niimoodi asju minusse settima, mille lahendamine võiks olla grupi teema, aga las nad olla. Ma ju olen lõppude lõpuks harjunud halva mängu juures head nägu tegema ja mul pole ka võimalik teist gruppi leida, kus oleksid teised inimesed (meie omi on meie grupis minuga kokku 4, ülejäänud 16 on mujalt, kellest ka umbes neli on hästi mõnusad).

Loodetavasti lähevad nad kõik järgmisest aastast magistratuuri, siis saab neist vähemalt rahu. Ja kui ma ka plaanisin järgmisel suvel katsetada magistrisse, et eeldusained on tehtud ja varasem haridus lubaks kandideerida, siis nüüd loobun kindlalt - ei, ja veelkord ei! Ma tahan edasi olla koos oma toredate kaaslastega. Olgu siin elus vähemalt midagigi mõnusat!

Tervitades

Kudzu

Seebiooper Eesti moodi...

Reede õhtul rääkis vanem poeg, et temaga oli ühendust võtnud keegi H.S, kes on siinsel maakamaral suht tuntud nimi (seepärast jätkem see nimi ka välja kirjutamata). Ja olevat öelnud, et tema on minu poegade isa /(ehk siis minu endise abikaasa) elukaaslase sugulane ning olevat lisanud poisid ja nagu hiljem selgus, ka minu, oma suguvõsa liikmete hulka, kus oli juba enne meid nats üle 3000 inimese. On siukene andmebaas Geni. Minule tundus HS-i perekonnanimi vastikult tuttav, sest minu praeguse abikaasa tädimees kannab sama perekonnanime. Ja küsisin siis meheraasult, et kas tema HS-i tunneb. Selgus, et tegu on tädimehe vennaga! Ja kui me siis HS-i sugupuud natuke veel vaatasime, leidsime sealt ka minu praeguse abikaasa, kelle külge, tõsi küll, ei olnud minu andmeid poogitud, sest ma olen ju selle suguvõsa silmis teatavasti paaria (andmeid oli täiendatud 2007. a, meil oli siis abikaasaga juba kaks ühist last, aga noh, see selleks, ma ju tean, et see perekond mind ei tunnista). Abikaasa vanaisa (keda me hellitavalt Edwardiks kutsume) fotogi oli üleval, kus ta oli kahekesi ... koos minu abikaasaga, kes sellele hetkel oli veel allameetrimees. Näes siis, kui väike on maailm! Tundub, et ma olen oma mehed valinud välja selle järgi, et saaks iluleda HS-i perekaardil, ja veel mitmes kohas!

Siit moraal - vähem sugulasi, kergem elu!

Tervitades

Kudzu

Motivatsioonipõud

on mind tabanud nagu nuiahoop pähe. Või on see hoopiski talveune saabumine? Igas ööpäevas magan julgelt 14 tundi maha, nii et ega polegi nagu aega mingiks jõudluseks. Ja sellest üleval oldud ajast enamikus olen ka uimane nagu kevadine kärbes. Peaksin praegu õppima kaheks eksamiks, lugema ühe artikli läbi ja siis muudkui aga õppima ja õppima. Eksamid on õnneks mägede taga st kolmapäeval ja neljapäeval, mis mind muidugi teeb eriti rahulikuks - aega küll, aega küll! Pärast jälle ei jõua kirumist lõpetada, et miks ma varem ei alustanud. Õnneks on meil normaalsed õppejõud neis ainetes ja seetõttu saime varakult kätte kordamisküsimused. Ühes teises aines saime kordamisküsimusd pool päeva enne eksamit, need olid väga üldised ja siis eksamil selgus, et küsiti tillukesi detaile, mida ei tabanud nagu pähe ka tuupida. Üldiselt selle õppejõu loengutes käidi vähe kohal, sest ta on flegmaatik kuubis (isegi minu abikaasa on tema kõrval väle nagu välk), ja eks ta siis küsis ka rohkem nende loengute kohta, kus nt 4 inimest osales. Mina ei tea, mis selles aines saab, eksam oli väga raske ja ma ei teadnud pooli asju. Õnneks saab aga eksamit uuesti teha, ja see ju kõigest üks eksam, eksju. Õnneks ma pole endale seadnud latti õppida A-dele, ma olen endale seadnud lati õppida seda, mis on minu jaoks oluline.

Aga ja, kui ei jaksa muretseda ka enam, siis see on minu puhul oluline näitaja. Ju see bronhiit, mida ma vaikselt püstijalu põen, ikka annab mingeid tagajärgi. Tuleb puhata ja mängida, vot nii!

Ja mis siin ikka, eks ma hakkan nüüd siis tööle.

Kudzu

Eestimaa talv...

Vettinud põldude mahlased
siilud
igatsusest kevade järele
oma põues peidavad elu.
Lume lummuses on
mets,
mille juured sügaval
maa sees on põimunud
elu ja surmatantsu
valusaks embuseks,
mis kägistab ja kaitseb ühtaegu.
Maa ja mulla mahl,
sulav lumi,
hämaruses noogutavad
puud-
Eestimaa talv.

50 km hiljem -
Härmatanud metsa
meeled kutsuvad
eksima
kõigi võimaluste maailma, kus
tee, mis puude vahel lookleb,
võib lõppeda Eikusagil.
Ja kui see tee läbi käia,
saab sinust Eikeegi.

Saatan kannab Pradat,
või siis Montonit - majanduskriisi tingimustes.
Tikk-kontsade klõbinal
särava portselannaeratuse valguses
maniküüritud küüntega
(või on need geelküüned
või tekstiilküüned või kosmosetehnoloogiaküüned,
kes oskaks vahet teha?)
hurmav, võrgutav, hirmutav -
sest naeratuse taga on kurjuse maailm
tõeline valu ja hirm ühekorraga,
aga jah,
see Prada kandmine (või Monton, vahet ju pole!)
teeb Saatana nii palju inimlikumaks,
et ei märkagi,
millal ta oma (geel)küüned ja hambad ja saba ja sarved meisse on löönud
ja pistnud meid nahka ühes tükis
koos Bolognese kastmega (või siis millegi muuga-
ega mina, lihtsurelik, ju ei tea,
mida Pradat kandev Saatan kastmete osas eelistab).

Palju õnne, kallis Ingel!

Just äsja täpselt kaks aastat tagasi Sa sündisid ja olid esimesest hetkest nii-nii armas, väike konnake! Loodan, et Sinu elu saab olema mõnus ja meeldiv ja soe ja pehme nagu üks pisike udusulis linnupoeg, kes oma muhedast pesast välja piilub. Kes on kaitstud, kes on armastatud ja turvatud.

Kalli-kalli, meie pesamuna!

Oh aegu ammuseid

olen veetnud meeldiva hommikupooliku oma varasemaid õpinguid avaldusele kandes ja neile sobivaid vasteid leides siinsetest õppekavadest. Pärast paari tundi aju hallmassi keetmist õnnestus mul selle vaevarikka ülesandega maha saada. Nüüd tuleb kõik puhtalt ümber kirjutada, varasemate õpingute nimetused inglise keelde tõlkida (sic!) ja siis minna õppekava juhi juurde ning paluda minu papred ametlikult ää vormistada. Ja ma peaksin pääsema ka kohustuslikust arvutiõppest ja inglise keelest, sest olgem ausad - tsükliõppe vormis õppides ja teises linnas elades ma tõesti ei näe võimalust igal nädalal toimuvates loengutes osalemiseks. Sain kokku umbes 40AP-d, mis tähendab, et tõepoolest saaksin lõpetada 2 aastaga. Aga ega ma vist ei lõpeta küll, sest nii põnevaid asju saab võtta veel näiteks kunstide osakonnast (maali ja skulptuuri ja joonistamist) st et kui ma olen muudega jamadega ühel pool, siis pühendun kaunitele kunstidele (millised võiksid olla mittekaunid kunstid?).

Uskumatu küll, aga oma esimese eksami tegin ma hindele "A". Ise ei usukski, aga näed, matriklis on kirjas. Ausalt, ma pole nii kehvas konditsioonis olles ammu ühtki tarkust pidanud endast välja puistama, aga ju siis kuidagi õnnestus (oo, inimene, sa oled ime!). Eile tegin jooksvalt veel ühe arvestuse. Ja täna õhtul sõidan korraks koju, sest Ingli sünnipäev homme vajab tähistamist ja ma olen pigem nõus 5h sõitma (ma saan need 5 h tundi rahuliku südamega õppida, iseenesest täitsa meldiv võimalus), kui et Inglikene peab oma pidu ilma minuta. Mõelda vaid, laps saab alles 2-aastaseks, kuigi tunne on selline, et Ingel on meie juures alati olnud. MM muidugi ka!

Ükspäev arutasime abikaasaga, et me mõlemad oleme sellised vagurad ja pisut uimased inimesed, kelle suurim rõõm on vaikselt nurgas raamatut lugeda või siis magada (seda esimest teen eriti mina ja seda teist armastab eriti minu abikaasa). Kahjuks ei ole me kumbki energiapommid, kes jaksaksid ülienergilise MM-iga mürada, joosta ja tagaajamisi koraldada. Et temal võib meiega ikka jube igav ja tüütu olla, meie jälle ei suuda aru saada, kuidas võib üks inimeseloom nii palju sekeldada. Aga eks siis tuleb õppida kaasa sekeldama ja last jällegi omakorda õpetada rahulik olema.

Lugesin rõõmuga "Perest ja Kodust", et liigne järeleandlikkus pole lapse ja vanema suhetes normaalne, sest sellega paneb vanem lapsele vastutuse, milleks laps võimeline pole. Et teatud asjades tuleb olla konkreetne ja vastuvaidlemist mittesalliv, vajadusel kasutada nurka või järelemõtlemise tooli. Ja et lapsed võivad keskmiselt 19 korda vinguda, et oma tahtmist saada ning vanem peaks jääma enesele kindlaks, mitte peale 18-ndat korda järele andma. Muidugi peavad olema keelud-käsud põhjendatud, kuid ka siin soovitati olla konkreetne, mitte kukkude heietama, et seda on vaja selleks, et .... ja siis veel selleks.... Ühesõnaga - tundub, et olen õigel teel, vähemalt selle lähenemise järgi. Ja poisse vaadates tundub (ptüi! ptüi!ptüi!), et niisugune lähenemine on vilja kandnud. Mis tähendab, et tänapäeva mõistes olen ma üle mõistuse range ema. Ja olen edasi!

Tervitades

Kudzu päälinnast

Nii vaikseks kõik on jäänud...

ma vaatasin "Ruja" etendust. Ja mõtlen praegu, et milline vedamine on esimese asjana uuel aastal näha midagi vägevat. Ja nutma ajab ka, sest Rujal ja Alenderil on minu jaoks oma tähendus, oluline tähendus, mis ei ole väga rõõmus - noh, selline magus valu, teate küll.

Mis ma nüüd tahtsingi öelda, on see, et muusika võib minna meisse nii sügavale kui ei miski muu. Ma kirjutasin koolis ühe luuletuse muusika kuulamise järgselt, aga ei julgenud seda siia panna, sest tundus uskumatu niimoodi kirjutada. Noh, et äkki ma olen kellegi teise luuletust lugenud ja siis lambist kirjutasin ta minutiga paberile. Ilmselt see ikkagi on minu luuletus, aga las ta olla, mitte seda ei tahtnud ma öelda. Ma tahtsin öelda, et inimene võib elada koos oma elu armastusega, et see on võimalik, et ilusad asjad on tegelikult ka olemas. Et see, millest laule luuakse ja raamatuid kirjutatakse, pole ainult väljamõeldis, see on päris elu.

Vaadake "Rujat".

Kudzu

Uus aasta...

mõelda vaid, saigi vana ja lõputult veniv 2008 minema saadetud. Vahepeal tundus küll, et see aasta ei lõpe iial, aga ei, nii õnneks ei läinud. Vana aasta viimasel päeval olin tööl, lõpetasin "sabasid", lasin endale viimase supervisooni teha, mis lõppes superviisori juures iseküpsetatud tordi söömisega, ja siis suundusime koos Morgie, Oti ja meie põnnidega Taevaskotta. Nimelt olen mina oma perele tekitanud traditsiooni aasta viimasel päeval seal käia ja tundub, et laiad rahvahulgad hakkavad seda ideed üle võtma, sest Taevaskojas oli päris palju rahvas, rääkimata sellest, et ehitajad püstitasid lisakabiine WC-le, mis siis, et piduaeg oli saabunud ja ilm polnud kah just eriti soe ja sõbralik.

Taevaskojas oli muhe nagu ikka, sedakorda ka tunduvalt valgem, sest tavaliselt oleme me sinna päris pimedas jõudnud. Keegi oli isegi tillukese kuuse ehitnud ja ehitanud kena kopsaka lumememme, mida lapsed hoolega kallistasid. Üpriski libe oli, nii et mul õnnestus kukkuda, aga see oli päris naljakas ja asjakohane, midagi hullu ei juhtunud. Süütasime allika juures hulga teeküünlaid, harrastasime eksortsismi (loopisime vett ja sõnasime: tagane .... st siia pani igaüks ise asja, mina nt palusin viimasel töökohal oma elust taganeda). Ja ma jõin allikavett, mis oli puhas, külm ning karge, ja loodetavasti ka bakterivaba. Seejärel suundusime Suurde Taevaskotta, mis oli tõeline vägitegu, kuna trepid olid libedad ja oht suurelt kõrguselt suure kiirusega vette libiseda keskmisest kõrgem. Kuidagi me MM-iga end üles vinnasime, pereisa koos Ingliga meie järel (Ingel istus seljakotis, temal polnud häda midagi - veab, kui oled kõige väiksem!); igatahes kohale me saime, et puistata linnukestele natuke saiapuru, süüdata küünlad ja sillalt jõkke lund visata. Aga tagasi ma lihtsalt keeldusin treppidest minemast, sest vana-aastaõhtul uppuvat last päästa ei ole päris see, millega ma tegeleda tahaksin. Seega panime otse metsa, kus meie üllatuseks leidus täiesti sissekäidud rada, mis viis otse esimese sillani ja oligi kodutee algamas. Sillale lasin ma liugu tagumikul, sest jällegi oli tegu väga libeda kohaga, ja siis MM-ile lihapirukaid lubades ning teda turgutades, kiites ja meelitades saimegi auto juurde. Autos olid tõesti ootamas Soli küpsetatud lihapirukad, paksud pleedid ja lambanahk, ja nii me siis koju sõitsimegi.

Tuleb tunnistada, et selle retke tulemusel ei olnud ma õhtul sugugi särav seltskonnahing, vaid pigem tööst ja muust ülekoormatud pereema, kes püüab oma väsimust ja halba tuju kuidagi kontrolli all hoida. Tegelikult oli ikkagi väga lõbus, laulsime nii et maja värises, sõime, jõime, kell 24.00 lasime õues rakette ning imetlesime teiste omi ja kõlksutasime kava-klaase. Ühel hetkel tabas tervet seltskonda suur-suur väsimus ja ebatavaliselt vara mindi magama, kusjuures tina jäi valamata ja loterii korraldamata, kuigi nasvärk selleks oli varutud. Ja esimest korda ei olnud poisid kodus, vaid oma sõpradega, aga korralike lastena tulid nad umbes pool üks koju, täitsa kained ja kõbedad, nii et minu rangest kasvatusest on ikkagi ka natuke kasu olnud.

Esimesel pidu jätkus, istusime, sõime Pille valmistatud mannavahtu, otsisime ilma vastutuseta töökohta, arutasime, kes on missugune tegelane Muumitrollist. Mina muuseas olen see Koduvana, kes töötas lõbustuspargis piletikontrolörina ja kes üle kõige maailmas armastas vaikust ja üksindust. Millega see lugu lõppes, lugege ise - kui te ei tea; aga ma kaldun arvama, et siinsetest lugejatest enamik on konkreetse Koduvana eluoluga kursis.

Kokku võttes eelmist aastat: parim asi - kooliminek, oma unistuste eriala leidmine, uuesti maalimisega tegelemine ehk siis keskea kriisi positiivne lahendamine. Ja siis uued toredad inimesed koolist, samuti kaastugiisikud ja uued kolleegid sao-st. Sain suurima komplimendi tehtud töö eest oma toetatavalt, mis kinnitas veelkord, et ma olen õigel teel.

Negatiivne: töö, töö ja veelkord töö. Töötamine kõigi aegade kõige jubedamal töökohal. Siis haigused - õlajama talvel, kaks korda koos abikaasaga haigestumist, kus tekkis olukord, et lastel polnud süüa ja polnud kedagi, kes nende järele vaataks. Väsimus, masendus, oma isikliku aja puudumine. Aga noh, mis sellest siin ikka pajatada, oli mis oli, kindlasti sai tööjamast õppetund kogu eluks. Ja eks muustki.

Hea on teada, et mul on sõbrad, olgu nad siis reaalsed või virtuaalsed, et elus on toredaid asju ja toredaid inimesi ning et minu pere on siin minu ümber meie Segasumma suvilas ka sel aastal rõõmsalt askeldamas.

Tervitades

Kudzu

PS Täna helistas mulle Pensioniametist tõre ametnik ja ütles, et tema tahab minule vanemahüvitist määrata, aga ma ei ole neile avaldust esitanud. Minu vastus oli:mida? Siis selgus, et töökoht oli saatnud teate, et ma olen lapsehoolduspuhkusel, millest järeldati, et kusagil peab olema ka üks laps, kelle eest võiks natuke raha anda. Olin sunnitud kurbtusega tõdema, et selle lapse eest vanemahüvitist vist ei saa, peale asjaolude selgitamist ka ametnik nõustus minuga ja nii me sõbralikult uut aastat soovides torud hargile panimegi. Mida selle kohta ütleks Freud?