ma juba päris pikka aega olen sel teemal mõtisklenud. Eriti just ebameedivast aspektist ehk siis teiste inimeste tunnetel tallamisest, irooniast, sarkasmist ja puhtakujulisest õelusest, mida ma netis ringi kolades sagedasti märkan. Lugedes Postimehest uudist selle kohta, et üks noor inimene tappis end peale Perekooli foorumis murekirjade avaldamist, ei tundunud see mulle üldsegi kummaline, pigem on kummaline, et niisugust asja pole varem juhtunud. Ma ise lõpetasin Perekooli külastamise poolteist aastat tagasi, kuna tundus tülgastav kogu seda õelust ja targutamist enda ümber vohamas näha. Võtsin vastu otsuse, et ei reosta oma elu Perekooliga ja nii on jäänud. Sama tegin ka meie esiblogijate üllitise suhtes, lihtsalt lõpetasin lugemise ja kohe on kuidagi kergem olla. Elus on saasta niigi kõik kohad täis, seega tasub end teadlikult eemale hoida kohtadest, kus inimesed oma kibedust, kadedust ja muid komplekse välja elavad. Vahel tundub arusaamatu, miks kasutatakse netis sõnavara või lausungeid, mida inimene näiteks nelja silma all kunagi kuuldavale ei too. Kas siis hakkab parem, kui oled saanud kellelegi ära panna või näiteks ironiseerida kellegi loomingu üle või sõber paika ajada, anonüümsete kaaskommentaatorite aplausi saatel? Ei oska öelda, ausalt. Ma olen tundnud küll aeg-ajalt kiusatust kurja kommentaari postitamiseks, eriti juhul, kui kommenteerija on eelnevalt minu kannatust järele katsunud ikka kohe päris pikka aega, vaat et aastaid juba, aga siis enamasti (jah, kahjuks ka mitte alati, sorry!) loobun. Mis mõttega ma oma probleeme teiste kaudu ikka lahendan, see ei vii muu tulemuseni, kui kaotad järjest enda ümbert inimesi (ja siis muudkui imestad, et miks küll minuga ikka sellised asjad juhtuvad ning süüdistad nt oma eelmisi elusid - selmet vaadata korraks kriitilise pilguga üle praegused suhtlemisviisid). Ise olen püüdnud end negatiivsete kodanike eest ka kaitsta - küll ma olen blogisid kutsutud külalistele lugeda lubanud, küll üldse kinni pannud, jätnud järjepidevalt oma üllitisi avaldamata nö sahtlisse kirjutanud, aga ikka lõpuks avastan end lõhkise küna ees. Ma tean, et eneseavamisega kaasneb teatud risk, olen nõus, aga igal riskil on ju ka mingid piirid.
Miks ma üldse kirjutan? Vist seepärast, et on olemas mõned inimesed, kellele tundub see vajalik olevat (neil pole tarvidust minu peal end välja elada kusjuures). Ja blogimine on ka mulle sõna otseses mõttes vajalik, kuna ma pean pidama protsessipäevikut koolis ja need kirjutised on osa sellest päevikust. Aga üldiselt hakkan ma järjest enam arvama, et oma ellu tasub lasta väga vähe väga hoolega valitud inimesi, kellest osa võivad vabalt olla anonüümsed, aga see-eest ei käi nad oma solki mulle rõõmsalt kaela valamas. Ja ega ise ei tasu ka väga agaralt kommenteerida ehk oma pead tulle pista. Kunagi ei või ju teada, mis on kellegi nõrk koht - mehed, suhted, looming või veel miski muu. Igatahes mõtlemisainet see teema pakub igaühele, kes on kasvõi korra elus Perekooli kiiganud või netis solgiga üle valatud.
Tervitades
Kudzu
13 kommentaari:
Lõpetasin Perekooli külastamise samal põhjusel - midagi positiivset seal ei kõlanud:)
Ja, Sina, kirjuta ikka!
ma ei usu et see tüdruk ennast perekooli foorumi pärast (ja ainult) ära tappis.
olen tema teemasid pisteliselt lugenud. ta sai sealt muu hulgas ka sama palju positiivset tagasisidet ja toetavat suhtumist, üks perekoolikas oli temaga ka privaatselt suhtlema hakanud.
teiseks oli ta ka mujal foorumites käinud ja sealgi sama mitmekesise suhtumise osaliseks saanud. teda lihtsalt ei usutud
teadjamad räägivad, et tal oli oma emaga väga halvad suhted olnud.
Loomulikult polnud põhjus ainult selles, aga olles umbes 4 aastat Perekooli külastanud, võin kinnitada, et seal leidub ohtralt kibestunud naisisendeid, kes suurima mõnuga ilguvad iga teema all ja iga asja üle. Suitsiidse inimese puhul ei ole selge, mis võib olla viimane piisk tema kannatuste osas, seega on parem mitte torkida.
Ma arvan, et on suur kunst jätta oma kurjus välja elamata, kuigi net annab selleks nii head võimalused.
sama ohtralt on seal ka head.
ja foorum ei ole üks tervik.
kardan, et foorumi süüdistamine, mis praegu postimehele lugejaid korjab, neid ilkujaid ei ravi, küll aga paneb veel põhjalikumalt kinni heade inimeste suu.
Kuule, ma kirjutan Postimehe tegevusele kahe käega alla, sest ma olen ka ise perekoolis haiget saanud, eksju! No muidugi ei ole ma seal kunagi oma isiklikke probleeme lahanud, mul on selleks olemas teised kanalid, mis on kindlasti päästnud hullemast.
Ja võib ka öelda, et rasedate ning triibupüüdjate foorumis reeglina teisi ei mõnitata, see vajadus tekib titemammadel, kes ilmselt ei saa piisavalt magada, piisavalt seksi ja isiklikku aega. Kõik on arusaadav, aga see ei ole õigustus pisiasjade kallal närimiseks, teema sisu ignoreerimiseks ja vormi kritiseerimiseks.
Ma tahtsin täna täpselt samal teemal kirjutada. Aga selle asemel rääkisin klassitäie noortega. Hellalt manitsedes palusin, et nad ei usaldaks kõike, mida virtuaalmaailmas kohtavad.
See lugu paneb mõtlema ning ma noogutan mõttes sinu lause peale, et ei ole vaja kõike lugeda ning igasugust saasta endani lasta.
PS! ma mõtlesin tükk aega, kas ma kommenteerin :) Näet, ei suutnud vastu panna.
Minu arust on Postimehe loo mõte selles, et me ei märka teiste muret oma murede taga, kipume oma negatiivseid tundeid teiste peal välja elama ja oleme hoolimatud ka ilmselgete appikarjete suhtes. See ei puuduta ju ainult foorumite külastajaid, kuigi anonüümses keskkonnas on lihtsam ebaadekvaatselt käituda. Küsimus ei ole selles, kes on süüdi - küsimus on selles, kuidas me hakkaksime teisi rohkem märkama.
postimees valab terve hulga inimesi pragu täpselt sellesama solgiga üle.
Postimehes ei ole kusagil nimetatud ühtegi nime, eksju. On vaid välja toodud, et osa kommentaare olid ebaeetilised, pole kusagil öeldud, et KÕIK kommenteerijad ütlesid halvasti jne.
Kas ajakirjandus peaks jätma netis mõnitamise ja ilkumise teema luubi alt välja? Mitte märkama seda, mis toimub interneti kommentaariumides ja foorumites? Perekoolis toimuv on kohati kole, ausalt. Ja niikaua, kui sellest ei räägita, kestab kõik edasi, inimesed võivad karistamatult teha, mida heaks arvavad.
kas sa postimehe kommentaariumi lugesid? märkasid milline nõiajaht seal praegu käib?
jah, see riivab mind isiklikult. ja eriti just see, et postimees tsiteeris AINULT negatiivseid kommentaare ja eiras tahtlikult neid, mis olid mõeldud tolle tüdruku toetuseks.
kui juba teemat avalikult käsitleda, peaks ikka mõlemad pooled ära kuulama
Mina olen reaalses elus näinud vastupidist juhust. Üks teismeline tüdruk lõpetas nii enesetapuga ähvardamine kui ka enesetapukatsed (neid oli tal olnud 2-3) peale seda, kui eakaaslased teda pehmelt ütelda kritiseerima asusid.
Tema suitsiidse käitumise kallal ilkusid klassikaaslasaed mõnuga IRL, mitte mingis netis.
Ma arvan ka, et selle eilse Pealtnägija - neiu surm ei olnud netikommentaaridega seotud tegelikult.
Kui see on tõsi, mida Morgie räägib, et ta sai Perekoolist ka toetust, mõistmist ja privaatset suhtlemist, siis võibolla see hoopis pikendas tema elu ja lükkas suitsiidi edasi?
Aga lõputult ei saa mitte keegi, mitte ükski jõud maailmas suitsiidikut hoida ja toetada. Kes ikka tahab, see teeb enesetapu, hooli ja toeta niipalju kui tahad.
Ma arvan ka seda, et Perekooli foorum, eriti teatud alateemad ei olegi mõeldud mingi hoolimise ja toetamise, paitegemise ja ninnunännutamise kohtadeks. Pigem on tegu virtuaalsete võitlusareenidega, kus verejanulised emased väljakutseid esitavad ja väärilisi vastaseid otsivad. Kaklejatele peab ju ka mingi koht olema, eksole : )
Kes sinna mingit toetamist otsima läheb, on ilmselt masohhist.
Mina oma blogisabasse kaklejaid ei oota ja verejanuliste emastega üldse väldin kokkupuuteid, kui võimalik. Nii et kes tunneb verejanu ja mõnu rülgete kommentaaride kirjutamisest, paluksin endale leida selleks mõni teine koht. Ma olen tõesti tüdinenud oma blogi pidevalt sulgemast.
Tore, kui teine ei tapagi end ära minu ilkumiste peale. Ja ka ilkujatel ei maksa vinguda, kui mõni temaga samamoodi käitub; mitte tõsta kisa, kui keegi irvitab sulle valusa teema üle; rikub õigusi jne.
Ja ma kordan veelkord, see juhtum on ainult näide, see ei puuduta kedagi isiklikult, ei otsi ma siinkohal süüdlasi ja loobi süüdistusi. LOEN TEEMA LÕPETATUKS: EDASISED KOMMENTAARID KUSTUTAN!
Postita kommentaar