ma vaatasin "Ruja" etendust. Ja mõtlen praegu, et milline vedamine on esimese asjana uuel aastal näha midagi vägevat. Ja nutma ajab ka, sest Rujal ja Alenderil on minu jaoks oma tähendus, oluline tähendus, mis ei ole väga rõõmus - noh, selline magus valu, teate küll.
Mis ma nüüd tahtsingi öelda, on see, et muusika võib minna meisse nii sügavale kui ei miski muu. Ma kirjutasin koolis ühe luuletuse muusika kuulamise järgselt, aga ei julgenud seda siia panna, sest tundus uskumatu niimoodi kirjutada. Noh, et äkki ma olen kellegi teise luuletust lugenud ja siis lambist kirjutasin ta minutiga paberile. Ilmselt see ikkagi on minu luuletus, aga las ta olla, mitte seda ei tahtnud ma öelda. Ma tahtsin öelda, et inimene võib elada koos oma elu armastusega, et see on võimalik, et ilusad asjad on tegelikult ka olemas. Et see, millest laule luuakse ja raamatuid kirjutatakse, pole ainult väljamõeldis, see on päris elu.
Vaadake "Rujat".
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar