on mind tabanud nagu nuiahoop pähe. Või on see hoopiski talveune saabumine? Igas ööpäevas magan julgelt 14 tundi maha, nii et ega polegi nagu aega mingiks jõudluseks. Ja sellest üleval oldud ajast enamikus olen ka uimane nagu kevadine kärbes. Peaksin praegu õppima kaheks eksamiks, lugema ühe artikli läbi ja siis muudkui aga õppima ja õppima. Eksamid on õnneks mägede taga st kolmapäeval ja neljapäeval, mis mind muidugi teeb eriti rahulikuks - aega küll, aega küll! Pärast jälle ei jõua kirumist lõpetada, et miks ma varem ei alustanud. Õnneks on meil normaalsed õppejõud neis ainetes ja seetõttu saime varakult kätte kordamisküsimused. Ühes teises aines saime kordamisküsimusd pool päeva enne eksamit, need olid väga üldised ja siis eksamil selgus, et küsiti tillukesi detaile, mida ei tabanud nagu pähe ka tuupida. Üldiselt selle õppejõu loengutes käidi vähe kohal, sest ta on flegmaatik kuubis (isegi minu abikaasa on tema kõrval väle nagu välk), ja eks ta siis küsis ka rohkem nende loengute kohta, kus nt 4 inimest osales. Mina ei tea, mis selles aines saab, eksam oli väga raske ja ma ei teadnud pooli asju. Õnneks saab aga eksamit uuesti teha, ja see ju kõigest üks eksam, eksju. Õnneks ma pole endale seadnud latti õppida A-dele, ma olen endale seadnud lati õppida seda, mis on minu jaoks oluline.
Aga ja, kui ei jaksa muretseda ka enam, siis see on minu puhul oluline näitaja. Ju see bronhiit, mida ma vaikselt püstijalu põen, ikka annab mingeid tagajärgi. Tuleb puhata ja mängida, vot nii!
Ja mis siin ikka, eks ma hakkan nüüd siis tööle.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar