Eestimaa talv...

Vettinud põldude mahlased
siilud
igatsusest kevade järele
oma põues peidavad elu.
Lume lummuses on
mets,
mille juured sügaval
maa sees on põimunud
elu ja surmatantsu
valusaks embuseks,
mis kägistab ja kaitseb ühtaegu.
Maa ja mulla mahl,
sulav lumi,
hämaruses noogutavad
puud-
Eestimaa talv.

50 km hiljem -
Härmatanud metsa
meeled kutsuvad
eksima
kõigi võimaluste maailma, kus
tee, mis puude vahel lookleb,
võib lõppeda Eikusagil.
Ja kui see tee läbi käia,
saab sinust Eikeegi.

Saatan kannab Pradat,
või siis Montonit - majanduskriisi tingimustes.
Tikk-kontsade klõbinal
särava portselannaeratuse valguses
maniküüritud küüntega
(või on need geelküüned
või tekstiilküüned või kosmosetehnoloogiaküüned,
kes oskaks vahet teha?)
hurmav, võrgutav, hirmutav -
sest naeratuse taga on kurjuse maailm
tõeline valu ja hirm ühekorraga,
aga jah,
see Prada kandmine (või Monton, vahet ju pole!)
teeb Saatana nii palju inimlikumaks,
et ei märkagi,
millal ta oma (geel)küüned ja hambad ja saba ja sarved meisse on löönud
ja pistnud meid nahka ühes tükis
koos Bolognese kastmega (või siis millegi muuga-
ega mina, lihtsurelik, ju ei tea,
mida Pradat kandev Saatan kastmete osas eelistab).