Uus blogi

asub aadressil

algusestpeale.wordpress.com

Ja Google koos bloggeriga mingu sinna, kus pole valgust ja on kole hais!
Kudzu

Nutune...

neetud Google, ma ütlen! Täna sai sõber minu arvutist oma gmaili vaadata ja pärast seda mina enam oma blogerisse ei saa:( Minu arvuti lihtsalt eitab ´minu kont olemasolu ja punkt! Hetkel ma blogin oma abikaasa arvutist, aga see pole muidugi lahendus. Ma kaalun väga tõsiselt blogimise lõpetamist, vähemalt blogspot´i kasutades, sest ma olen viimase kahe kuu jooksul kaks korda pidanud samal põhjusel parooli vahetama ja mulle ausalt öeldes aitab.
Eriti tige
Kudzu

Näpud mullas...

jah, just nii ma oma päevi veedan. Ei mingit võimalust pikki küüsi kasvatada ja neid kunstipäraselt kaunistada, sest isegi töökindaid kasutades õnnestub mul välja näha nagu tõsine tööinimene, küünealused mulda täis. Eile alustasin majaesise suure lillepeenra läbikaevamist. Õieti öeldes ei saanud seda enam peenraks nimetada, sest see oli paksult heina, naati ja üht tüütut pinnakattetaime läbi kasvanud. Mul polnud mõtet üritada mulda kobestada, sest mullani jõudmiseks oleks pidanud ikkagi üsna sügavale kevuma, seega haarasin labida ja asusin tööle. Täna kaevasin veel viis tundi ja valmis sain! Ilmselt said ka mõned püsikud kahjustada ja kindlasti mõni neist ka vihastab, aga no midagi pole teha, aeg-ajalt tuleb selline töö ette võtta, ja pealegi on lilledel nüüd ka mõnus läbikaevatud õhuline nuld ümber, mitte see paks vilt, mis enne, ja millest läbikasvamiseks tuli ilmselt väga kõvasti pingutada. Ülejäänud peenrad on korras, natuke siit-sealt veel kõbida ja muidugi tänava äär on ka veel ootamas. Et abikaasa päeval töötab ja õhtul on lastega trennis, siis aiatööd ongi minu pärusmaa. Ja mulle meeldib ka, nii et kõik on kõige paremas korras. Ainult süüa ma küll täna teha ei viitsinud, selle asemel ostsime vahelduseks natuke idamaist valmistoitu.

Aias toimetavad kõikvõimalikud linnukesed, kuldnokad on pesakastis ja orav lippab ringi. Aeg-ajalt huikavad metstuvid oma "huu-huu-uhhuu-sid ning keegi tegelane armastab varahommikuti meie plekk-katusel toksimas käia. Ma tunnen, kuidas ma muudkui eemaldun tsivilisatsioonist, täna olin terve päeva ainult kodus, isegi poodi ei tahtnud minna. Poeskäimine kulutab aega ja närve, sest alati on lõuna ajal Selveris rahvamassid, pluss mingid lõputud kastid igal pool, nii et üsna raske on kiiresti toit ära haarata, et saaks koju tagasi minna. Ja kui keegi väidab, et inimestel raha pole, siis mindagu suvalisse kaubanduskeskuse toidupoodi ning on kohe näha, milliseid korvitäisi inimesed endale koju tassivad. Kuid nagu ütleb laulusalm:"Mulle siiski täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat tuju miski kurvaks tee!". Sest kui juhuslikult on rõõmus tuju, siis tuleb sellest võtta viimast:)

Kui homme sajab, katsun oma ateljee korda teha, kevadest alates saab seda jälle kasutada. St ateljeest tahaksin ma koristamist alustada. Kui aed korda saab, siis on järg maja käes, teate küll, aknad ja seinad ja põrandad ja laed jne, sest talv pole meie majas möödunud teps mitte jälgi jätmata. Jäljed tegelikult pole talve omad, sorry, pigem meie laste panus majapidamise huvitamaks muutmiseks. Ehk teisisõnu - on juba nii huvitav, et varsti pole võimalik siin enam vanaviisi toimetada, tuleb midagi ette võtta. Lihtsaim asi - kerge sanitaarremont, sest koristamisest üksi ilmselt enam ei piisa. Mnjaa, mulle väga meeldib pintsliga vehkida, miks siis mitte seinu värvides?

Kudzu

Stiiliküsimused...

MM lesis täna minu kaisus ja uuris, mis värvid mulle meeldivad. Ütlesin, et mulle üldiselt meeldivad kõik värvid. "Aga mis värv sulle ei meeldi?". No vastasin, et mulle ei meeldi kahvatubeež, sest see on üks igavene värvitapja minu arust ja tekitab melanhoolse tundeid, vähemalt minus. Ja halliga on ka tegelikult nii, et teatud hallid toonid mõjuvad kõikidele teistele värvidele suisa surmavalt. Siis küsis MM, et kas mulle must meeldib. Vastasin jah, mille peale MM targalt tähendas, et must on stiilne värv. Küsisin siis, et kas mina olen stiilne (igavene vana edevusehunnik)? MM noogutas. Issi aga ei olevat stiilne, vaid igav! No ma ei tea, ma arvan, et meie pereisa stiil a la Vanarüütli poisid ehk tema võime ka kõige stiilsemaid riideid kanda nii nagu oleks tegu äsja hullarist põgenenud tegelasega, kes humanitaarabi kotist on endale suvalised kaltsud selga krabanud, on ju suisa geinaalne ja kindlasti mitte igav. Kusjuures see on midagi, mida ma oma mehe juures armastan, sest see on lihtsalt nii ... nunnu! Ja täiesti allumatu igasugustele moetuultele või minu pingutustele oma mehe immitsat kujundada. 

Ma tahaksin muidugi olla veelgi stiilsem, kuid siin metsade rüpes pole stiiliga eriti midagi pihta hakata. Lillepeenarde kobestamiseks piisab dressidest ja vanast jopest ning kanasuurused kuldnokad, kes mahlaseid vihmausse endale toiduks krabavad, ei pööraks mulle tähelepanu ka siis, kui ma üldse ilma riieteta aias toimetaksin. Võimalik muidugi, et pälviksin sellise käitumisega imestavaid pilke oma naabritelt, kuigi usun, et nad on juba isegi aru saanud, et me oleme siin Segasumma Suvilas väheke omamoodi. Aga sellega ma olen viimaste aastakümnete jooksul juba ära harjunud, et kenade viisakate normaalsete inimeste hulgas tundun ma endale veel imelikum kui muidu ehk siis parim viis tervet mõistust säilitada, on suhelda endasugustega. Mida ma ka rõõmsal meelel teen.

Kinnaste kudumine edeneb päris kiiresti. Ma koon kaht kinnast korraga, et tuleksid ikka ühesuurused, ja järg on nii kaugel, et hakkan pöidlaauke maha laskma (mitte otseses mõttes muidugi). Täna oligi minu programm selline mõnus, et natuke nokitsesin aias, natuke kudusin, natuke nurrusin mehe kaisus ja siis ajasin natuke linnas asju, käies korraks läbi ka kaltsukast:) sest stiili peab ikka hoidma, kuidas siis muidu. Olin täitsa rahul oma eluga, kuigi ikka veel väsinud, aga seda pole vist vaja eraldi ära mainida. Mõtlesin, et oleme tõesti üks kummaline perekond, justkui pesakond Koduvanasid, Kes Armastavad Vaikust, meid ei sega, kui  ümberringi midagi ei toimu, sest kõik mis vaja, toimub ju tegelikult meie peades. Ja me ju ise valime, mida enda jaoks oluliseks peame, kas kisakära ja aktiivset tegutsemist, või vaikset kulgemist oma eesmärkide suunas. 

Kudzu

Aiast, august ja ...

soolisest ebavõrdsusest tahan ma natuke pajatada. Kuna see teema lõõmab lausa lõketena nagu miskine Muinasöö, siis pean ju ka mina saama sõna sekka öelda. Et mul on õnnestunud üles kasvatada kaks poega ja kasvamas on kaks tütart, siis võin puhtsüdamlikult kinnitada, et eri soost laste vahel erinevused on. Vanem poeg oskas auto häält enne teha, kui rääkimise selgeks sai, samas MM-i esimene sõna oli "tita" (ja üldsegi mitte emme nagu klassikute väitel peaks olema). Poisid väikestena mürasid, rimusid ja rabistasid nagu jaksasid. Tüdrukud sellist füüsilist mürgeldamist ei harrasta, aga see-eest kaklevad nagu pisikesed tigedad kakukullid ja iga vahend võidu saavutamiseks on OK nagu nt küüned, hambad ja mänguasjad. Poisid olid jällegi väiksena üksteisega väga solidaarsed, vahel muidugi tülitsesid ka, aga no mitte nii palju kui meie neiud. Ja niimoodi võiks lõpmatuseni neid erinevusi siin välja tuua.

Siinkohal saab muidugi väita, et ma ise olen oma lapsi kasvatanud nende soost lähtuvalt, mis absoluutselt vastab ka tõele. Nimelt ongi tegu eri soost isenditega, ja mina aktsepteerin täielikult seda, et poiste ja tüdrukute mõttemaailm ja käitumine on erinevad. Minu jaoks on see OK, ma olen vana aja inimene, sooneutraalsust taga ei aja. Mina ajan taga hoopis midagi muud - et poisid ja tüdrukud, mehed ja naised, aktsepteeriksid üksteist nii nagu nad on. Ja peaksid lugu teisest soost inimestest, kui vaja, siis ka sootuks sootutest - tuleb aru saada, et väärtuslikud on KÕIK inimesed, mitte ainult mehed või naised, nagu sageli kiputakse vastanduma. Ehk siis kui keegi räägib sellest, et võrdse töö eest võrdne palk (aed), siis kostab kisa, et meestel tahetakse tillid küljest kakkuda (auk). Tegelikult on meie ühiskonnas hoopis probleemiks, et ei suudeta hinnata naisi võrdselt meestega ja ausalt öeldes juhtub teistpidi ju ka. Kui mees on kodus vaikne rahulik ja töökas, siis peetakse teda sageli tallaaluseks. Kui mees kodus räuskab ja on Mees kolme suure algustähega, siis ta on ikka vägev isane küll. Naine, kes teeb karjääri ja usaldab laste kasvatamise mehele, on rongaema, mees, kes teeb karjääri, on samas vinge tegija. Kunagi küsis üks kaastudeng, et kuidas ma ometigi olen jätnud oma väikese tütre õpingute ajaks üksi koju! Mina seepeale vastasin, et minu lastel on täitsa juhuslikult ka isa olemas ja lapse jaoks on oluline, et oleks üks kindel inimene tema elus kohal, samas pole kuskil öeldud, et see peaks justnimelt ema olema. Ühesõnaga - ma olen ka rongaemade nimekirjas;)

Kas ei saaks kuidagi niimoodi, et mehed ja naised on rõõmsad selle üle, et nad on erinevad. Nad austavad üksteist, toetavad üksteist, teevad kodu ja pere heaks asju koos, kasvatavad ühiselt lapsi, koristavad ühiselt ja mees teeb süüa ning naine parandab autot, kui tal selleks rohkem nutti on. Meie peres asjad enamvähem nii on, ilma et keegi oleks tillist ilma jäänud või end kuidagi alaväärsena tunneks. Ja MM tahab sünnipäevaks mõõka, nii et kogu aur, mis mujal läheb sugude kaotamise peal, on meie majas oma töö teinud täiesti märkamatult:) Aga no kui mõõka, olgu siis nii!

Kudzu

Kiigelaulu...

ka vahepeal. Maailm on sedaviisi korraldatud, et just sel hetkel, kui elumere lained löövad üle pea kokku, vaatab armas Taevataat pilvelt alla ja märkab seal üht vettinud Kudzut. Ja mõtleb, et heakene küll, ujuda sa siiski oskad, annaks sulle vahelduseks võimaluse ka kuival maal ringi kõmpida. Ja saadab kohale ühe pisikese HeaTeo, kes vaikselt tuterdades Kudzu kuivale maale sikutab ning päikese kätte soojenema veab. Kudzul hakkab päikese all soe ning järsku talle meenub, et asjad pole alati nii halvad nagu ta endale ette kujutada armastab. Päike kuivatab Kudzu kasuka, paitab kiirega koerakese nina ja jälle on valmis meie peategelane eluga rinda pistma.

Kui nüüd poeesiast sotsrealismi maabuda, siis sain ühe väga hea uudise, mille pärast ma nädal otsa olen närveldanud. Ma olen viimastel päevadel saanud muidugi ka teisi uudiseid sh justkui häid, kuid ükski neist pole olnud hetkel nii toetav. Kindlustunne, et asjad, mida ajan, on ajamist väärt, hakkas üsna totaalselt ära kaduma, koos kaasnevate ebameeldivustega nagu unetus, enesesüüdistamisega seotud sundmõtted ja võimetus keskenduda. Praegu on mul aga lootust, et täna öösel saan jälle sõba silmale ning puhkan end vahelduseks välja. Isegi kui see tähendab sissemagamist (õnneks, jah õnneks, pole ette näha, et ma homme peaksin kuhugi mujale minema kui poodi ja kaubanduskeskused on teatavasti päevasel ajal pidevalt avatud).

Kui nüüd perearst meie pesamuna terveks tunnistab, siis mul on homme ootamas päev iseendale. Arvan, et olen selle ära teeninud. Homme ei keeda ma kolm korda päevas süüa, ei pese pesu ja ei korista. Homme ma koon kindaid, loen raamatut ja vaatan, kas äkki suudan üle hulga-hulga aja pliiatsi kätte võtta. Onju, armas Taevataat, Sulle sobib see ka?

Terv

Kudzu

Ega tali taevasse jää...

ütleb vanarahvas, ja seda minagi. Koon tasapisi abikaasa kirikindaid ja mõtlen, et praegu oleks neid kindaid juba tarvis. Eilne soe kevadilm on kuhugi minema jalutanud, on jäänud vihmasadu ja külm tuul. Samas hea, et eilegi ilma anti, sest me saime oma aia korda st lehed riisutud ja okkad kokku kraabitud ning ära põletatud. Korda on tegemata veel tänavaäärne mururiba, aga ju jõuab. Ning lõppude lõpuks vastavalt EV seadustele meil puudub igasugune kohustus tänavaäärset ala koristada, seda peab tegema omanik ehk kohalik omavalitsus. Mida ta muidugi ei tee, kuid samas ei saa nad ka õiendama ega trahvima tulla. Seega jääb tänavaäärne ala esialgu paremaid aegu ootama. 

Kohtusin ühe väga toreda inimesega, kes täiesti üllataval kombel sai aru, miks ma olen nii väsinud. Ja mina omakorda sain aru, kuidas mind koguaeg väsitab vastutus - oma pere on juba nii suur, et sellest jätkub terveks eluks pluss kõik muu maailm. Lihtsalt see tunne, et kogu koorem, kogu maailm isegi on minu õlgadel - see juba ise väsitab. Ja teadmine, et pole kuhugi ka midagi ära anda, sellised perekonnatud nagu me abikaasaga oleme. Kellele me ikka kurdame, kui asjad hakkavad üle jõu käima? Iseendile, jah, seda küll, ning eks tuleb tunnistada, et kõigil pole isegi mitte inimest kõrval murede jagamiseks, ses mõttes on ju isegi hästi. Kuid et oleks loota veel kellelegi peale meie kahe, seda teadmist minus ei ole. 

Ma olen aru saanud, et minu rasked aastaajad on sügis ja kevad. Sügisel on alati tulemas suuri muutusi, kasvõi laste kooli või lasteaia-aasta algus ja trennide ja huviringide algused, igasugused logistikaküsimused, pluss minu väsimus suvisest aktiivsest "puhkusest" kahe energilise väikese piigaga. ja kevadel on raske, sest talv on ära kasutanud kogu energia ja uut pole veel kuskilt juurde tulemas, samas kohustusi sajab mürinal kaelan igasuguste kevadpidude, talgute ja aiatööde näol. Ja siinkohal ma pean vabandama ka kõigi oma sõprade ees, et sel aastal jääb minu sünnipäev pidamata, sest ma lihtsalt ei jaksa midagi korraldada. Loodan mõistvale suhtumisele:)

Täna olen ma üritanud abikaasale puust ette ja punaseks teha, et ma puhtfüüsiliselt ei jaksa minna maale lehti riisuma ja aeda koristama, kuna olen väsinud, väga hullusti väsinud. Ja et ma ei jaksa mitte ühtki asja rohkem teha, kui praegu teha on, niigi on järg ees, ma pole siin kodus vist juba kaks kuud põrandid pesnud, muust rääkimata - hea, et aia korda sai, kuid see on ju ainult üks osake kõigist kohustustest, mis on eramaja omavatel inimestel. Ma pean juba juunist hakkama tagasi maksma õppelaenu, auto tõenäoliselt meil ka ülevaatust ei läbi, talveks on vaja kütet varuda, maksud tuleb maksta ja vajalikud sõidud sõita, kuigi bensiin läheb üha kallimaks. Huvitav, mis raha eest me kihutame 110 kilomeetrit Luhamaale muru niitma? See majake seal tuleb maha müüa ja punkt! Kuidas äi ometi ükskord aru ei saa, et meil pole lihtsalt jaksu maal mütata, me ei saa siingi oma asjadega toime! Ja vot see ongi see koht, et tegelikult ei huvita meie pisikene elu ei minu ema, ei abikaasa vanemaid. Neil on hea kerge elada nagu jaanalinnud, et mida me ei näe, seda pole olemas. Kas tõesti pole kellelgi tekkinud kordagi küsimust, miks ma haigestusin depressiooni? Ja et kas depressioonis inimene ei peaks vajama mõnevõrra rohkem puhkust, abi ja ka mõistmist, kui terve ja elujõust pakatav isend? Oi, ma ei tea...

Vahel mulle tundub, et ma olen klaasist...mille sisse tekib järjest rohkem mõrasid, kuna ühel hetkel puruneb kõik kildudeks. Kildudest kokku ei saa enam kunagi päris seda, mis alguses oli.

Kudzu 

Kaka ja kevad...

on saabunud ka meie õuele. St kaka oli seal juba varemgi, sest Seti ikka üht-teist aeda poetab, kevad saabus viimase nädala jooksul ning väljas on juba täitsa soe. Mulle meeldib kevadel aeda koristada, sest mulluste lehtede ja sodide alt kaevub välja elusaid taimekesi ja esimesi murualgeid, selles kõiges on ärkamise hõngu, samas kui sügisene koristamine on üks nutt ja hala ehk valmistumine surmaks. Mistõttu ma sügisel ei rõhu eriti aiatöödele, pigem eelistan kevadel muru puhtaks kaapida ja peenrad lehesodist vabastada. Ning teod kokku korjata, kes lehekõdus endale kena talvekorteri on leidnud. Aeg on täis kollaseid liblikaid ja energilisi herilasi, linnud laulavad nagu jaksavad ning lisaks lumikellukestele õitseb lumeroos ja kollased-lillad-valged krookused.

Loomulikult kaasneb kena kevadega ka ebameeldivusi nt viirushaigused. Meie peres möllab üks eriti vinge viiruspoiss, mis on nakatanud mõlemad tüdrukud (mõlemal lõppes asi kõrvapõletikuga, Inglil koguni mädane variant), minu ja minu lugupeetud ema, kes üldiselt ei haigestu viirustesse. Mina pruuskan nuusata nagu tatitõbes hobune ja on ka pisike palavik, mis ei takista mind aias natuke prahti kokku riisumast ja muid koduseid toimetusi tegemast. 

Eile lõin üles ühed kirikindad, mustri võtan kindaraamatust ja inspiratsiooni sain kauaoodatud imeilusast teosest, mille puhul saan vaid kadedusega mõelda, et just midagi sellist tahaksin ma oma elus luua, kui mul oleks oma elu. Paraku on asjalood nii, et praegu olen ma eelkõige Ema ja ei midagi muud ehk siis oma elu elamisest võin unistada, kui õhtul und ei peaks tulema. Siit ka minu soovitus noortele sõpradele - palun ärge saage üle 35-selt lapsi. Teie elu muutub kellegi teise omaks, teil pole enam hetkegi vaba aega, ainult kohustused ja kohustused ja kohustused, te ei saa enam aastaid, et mitte öelda aastakümneid olla omaenda elu peremees, sest kontroll teie elu üle on pisikestes soojades armsates kätes, mis oskavad kõik oma teel purustada, mäkerdada ja ära kärtsutada. Lastesaamine on ikka noorte inimeste töö, kes suudavad naerusuised olla ka peale aastaid kestnud magamatust, ülekoormust ja 24/7 kestvat hoolitsust. Vanurid nagu allakirjutanud tahaks normaalselt magada, vahel lugeda raamatuid, mõnikord abikaasaga ninapidi koos olla. Kuid olgem optimistid - kui mu pojad mind lastelastega ei õnnista, siis paari aasta pärast peaks Inglikesel ka natuke rohkem arunatukest olema ja ehk siis saabub kauaoodatud Oma Aeg - mnjaa, mulle meenus just parasjagu, et siis on meil tõenäoliselt hooldada paar esivanemat, oi appi! Ehk siis hoopis järgmises elus?

Helgesse tulevikku vaadates

Kudzu
PS Kui oleks valida Oma Aja ja laste vahel, valiksin igal juhul lapsed - vahel on lihtsalt tarvis ka natuke viriseda:)

Ole spontaanne!

nagu ütles pr Morgie. Ja just täpselt seda ma olengi! Näiteks pühapäeva öösel, kui meil korsten põlema süttis, suutsin ma täiesti spontaanselt võtta üle juhtimise, saata oma mehe algul tulekustutiga, siis veeämbritega katusele ja põleng õnnestus likvideerida meil endil. See tundus hea mõttena, sest kesk ööd saabuvad signaliseeritud päästjad pole ju muud, kui üks ütlemata tavapärane viis asju lahendada. Ja ma olen spontaanne ka laste hooldamisel, kes on mõlemad keskkõrvapõletikus, MM küll täna õnneks läks kooli, sest ta niigi puudus terve eelmise nädala, kuid kodus on Inglike, kes öösel valust röökides meie voodisse maabus, mille tulemusena mina terve öö sain unetuna voodis väherdada. Väga spontaanselt, kusjuures!

 Ja kui spontaanne ma veel ema külaskäigu ajal olin: keetsin, küpsetasin ja vestlesin täiesti vabalt! Ema sai puhata ja minu raamaturiiulist raamatuid võtta ning lugeda, samas kui mina tegin muid asju sh tööd. Ning kui need Arengud ja Spontaansus siin majas veel kaua jätkuvad, siis ma luban, et panen täiesti spontaanselt kõrvad pea alla ja võtan välja igavese ning juba ammu väljateenitud puhkuse:)

Aga muidu ma elan hästi, isegi toredasti. Saba ei aja karvu (mul seda lihtsalt pole), kuid käpad värisevad küll. Et praegune koormus on osutunud natuke liiga suureks, siis olen loobunud koristamisest ja aiatöödest, seda ka täiesti spontaanselt! Puhkan, mängin ja ootan uue kindaraamatu poeriiulile ilmumist. Mis siis, et mul pole aega raamatuid lugeda. Vähemalt ma tean, et see saab mul olemas olema.

Ja põnev uudis ka jagamiseks: TÜ kasvatusteadused pakub mulle võimalust üht minu uue erialaga seotud magistritööd retsenseerida. Ma olin muidugi kohe nõus, sest nii tore on ju vahelduseks tegeleda ka natuke teadusega. Ootan nüüd põnevusega, millal mulle töö lugemiseks laekub (aprilli lõpupoole, sain ma aru).

Aga mis siin muud, kui kevad südamesse ja nautige päikest. Mina nägin täna esimest kollast liblikat ka juba:)

Kudzu

Prof Koti seiklused...

teel pealinna. Nimelt oli minul täna üks kohtumine pealinnas ja asusingi hommikul reipalt bussiga teele. Alustuseks tõstsin oma eelmüügist ostetud pileti alusel püsti ühe neiukese, sest buss oli umbselt täis ja ma ei kavatsenud hakata endale tagaistel kohta tekitama. Istusin maha ja jäin magama ning ärkasin selle peale, et on imelik olla. Kõrvus kohises, peas kumises - ühesõnaga, hakkas tekkima minestus. Algul püüdsin lihtsalt pead allapoole hoida, kuid see ei aidanud ning lõpuks lihtsalt istusin, pea põlvede vahel. Tundsin, kuidas kattun külma higiga, kuidas kõhus hakkab keerama ning tekkis tunne, et kohe ma oksendan. Seepeale suutsin vaikselt "appi!" ägiseda ning paluda kaasreisijatelt, ega kellelegi pole kilekotti. Mulle otsiti kott ja visati suht põlgliku pilguga kätte ning kui olin kotikesse natuke süljanud ja veel mingi aja pea põlvede vahel istunud, sain pildi selgeks. Ükski kodanik reisija ei küsinud, mis mul viga on, kas mul hakkas parem ja kas oleks vaja midagi teha. Ei, nad mõtlesid vist, et ma olen kas purjus või narkojoobes. Tallinna jõudes roomasin bussist välja ja läksin kohtumisele.

Selle kummalise hoo ajal tekkis hetkeks tunne, et nüüd kohe ma suren siia bussi ära. Ja et ma ei näegi kunagi enam oma lapsi! Mõne aja pärast tegi mõte bussis surra mulle juba nalja, sest see oleks ju nii kõnekas. Kahjuks ei olnud mul kaasas legendaarset kohvrit, eks vist seetõttu olen elu ja tervisega koju jõudnud ka:)

Mis see oli, ma ei tea. Vist olen nii väsinud, et keha tõrgub minu seiklusi kaasa tegemast. Minu kõrge iga saabus seega üpriski kelmikalt (kuigi eile polnud mul häda midagi) ja eks siis tuleb tõdeda, et mingist piirist alates tuleb siiski Puhata ja Mängida rohkem, kui teha Tööd ja näha Vaeva.

Tervitades

Kudzu

Valmistudes kevadeks...

mis on saabunud koos tavapärase porise ja sasise aiaga, esimeste lumikellukestega ning tihastega, kes meie räästasse ka sel aastal paistavad pesa ehitavat. Nagu ma aknast näen, on ka päike otsustanud nina välja pista. Mistõttu tekib dilemma, et kas pigem istuda toas ja üritada siinses seapesas natuke korda luua või minna aeda ja alustada esimeste kevadtoimetustega. Kuna minu lugupeetud ema homme siiski ei saabu, siis mul on koristamisega muidugi veidike aega ja ma olen kindel, et nagu tuhanded teised naised, leian ka mina mitmeid vabandusi, miks majapidamise koristamist edasi lükata. Ma saan samas aru, et suurema osa naiste jaoks olen ma siiski paaria, sest kord ja puhtus on paljude jaoks maailma kõige tähtsam asi ja kui ma vanasti perekooli lugesin, siis ma sain aru küll, et kõik teised jaksavad oma laste kõrvalt veel igapäevaselt tolmuimejaga ringi udjada ning põrandaid pesta. Eino eks minus räägib siinkohal puhas kadedus, kuid teisalt on mul oma eluga nii palju muudki teha, kui teiste järelt saasta kokku kraapida. Annaks Jumal mulle raha, ma palkaks kohe endale koduabilise:)

Esmaspäeva õhtu veetsin õmblusmasina taga, kuna Inglike vajas lasteaeda Hundiema kostüümi. Kasutasin selleks ära ühe halli pleedi, eeskujuks kostüümi õmblemisel oli aga Inglikese esinemiskostüüm iluvõimlemisest. Kostüüm tuli uhke, kaunistuste ja ehtsast karusnahast sabaga ning nagu ma aru sain, toimub täna näidendi esietendus, kus meie lapsuke saab paar lauset öelda oma toredas kostüümis. Õmblemise käigus selgus, et õmblusmasin hakkab lõplikult otsa saama, millest on kahju - ikkagi 19 aastat kestnud masin, mis siis, et korduvalt parandatud. Vaatasin huvi pärast, mis uued õmblusmasinad ka maksavad ja leidsin, et enamus tänapäevaseid masinaid oskavad mune keeta, vaipu kloppida ja muinasjutte ette lugeda ehk siis on nii keerulised, et nendega ei oska nagu miskit peale hakata. Ma vajaksin õmblusmasinat, millega saab lihtsalt õmmelda, kuna ma olen hobiõmbleja, mitte prof. Eks ma uurin veel, äkki ootab mind kusagil üks Masin, mis on mõeldud rumalatele tehnokaugetele vanuritele nagu mina siin.

Aga eile ma lihtsalt logelesin st sõin, magasin ja lugesin, ei teinud mitte kui midagi peale bonsai ümberistutamise. Vahel tuleb niisama ka olla, pealegi pidi laisklemine loovust edendama. Ma tunnengi, et olen täna kohe suure tüki loovam. Olge siis teiegi järjest loovamad!

Kudzu

Siin ma seisan...

sest teisiti ei saa, ütles keegi. Noh, ma pigem istuksin, aga põhjus on sama - teisiti ei saa. Ja andku Jumal mulle jõudu vastu pidada, kuna viimase aja tempo on võtnud üles mehised tuurid, millele minu vana kere hakkab vaikselt alla andma. Näiteks polnud mul mingit probleemi kellakeeramisega, sest ma kobisingi eile varakult magama ja kuigi hommikul oli äratus hiline, sest ma usaldasin oma telefoni liigselt (mul oli justkui meeles, et see peaks end ise õigeks keerama, mida ta siiski ei teinud), möödus tööpäev energiliselt ja sisukalt. Mul tuleb ikka aegajalt põnevaid ideid, mida inimeste peal katsetada, et nende elus oleks ka midagi ebatavalist ja rutiinivaba. Täna käis meie grupil külas näiteks lp Öömees ja mängis meile helikausse, mis oli tõesti lummav ja arvan, et mõjus inimestele mõnusalt ning ka innustavalt. Sest kõige olulisem asi maailmas on tegeleda sellega, mida armastad. Ja pole paremat tunnet, kui saad aru, mida see tagasi annab - just vaimses mõttes, pean ma silmas. Raha on ka muidugi kena saada:)

Eile käisime lastega Zooloogiamuuseumis, mis üsna pea remonti pannakse. Kahjuks oli meie tempo dikteerijaks jällegi pisikene Ingel, kes tuiskas saalidest läbi nagu keravälk, samal ajal kui meie üritasime, keel vestil, ekspositisooni vaadata ja talle järele jõuda. Eriti põnev on minu jaoks geoloogiamuuseumi osa, mida ma pole saanud üldse põhjalikult läbi vaadata. Sinna tuleks täitsa omapead minna, sest kivimid ja kivid on mind alati lummanud ning seal on päris kena kollektsiooni kiva, pluss muidugi põnevad kivistised, mis on ka minu lemmikud juba ammustest aegadest.

Sain endale superviisori, kes paistab mulle sobivat. Ma pean nimelt supervisiooni elementaarseks inimestega töötamise juures, rääkimata sellest, et superviisor on valmis mind üle aitama tõrkest kunstitegemise suhtes. Ma naudin seda, mida mu kliendid teevad, usun, et suudan neid innustada ja inspireerida, aga vat ise pintslit kätte võtta ei suuda. Ilmselgelt on seosed kevadise madalseisuga nii tugevad, et omal jõul sellest läbi ei näri. 

Teadaande korras veel Padjaklubist. Kuna käes on kevad, siis on saabumas aeg, kus lp Padjaklubi liikmed võiksid kokku saada ning kevadplaane koostada, nikerdada-nokerdada, käsitööd teha, kerida, ennustada ning süüa-juua. Et kevadel on ka minul pisikene tähtpäev, siis saaksime ühendada nö meeldiva kasulikuga. Aint ma ei oska pakkuda aega. Lugu on selline, et 09. aprillil lõppeb mul tööklubi ja siis on mul kõvasti rohkem aega ning loodetavasti ka energiat. Laupäevad on küll tööpäevad, kuid samas õhtul vast ma olen end juba kokku kogunud. Antagu teada, kuidas rahvale sobiks ja üritame oma graafikud klappima panna:)

Aga nüüd ma enam ei istu ka, nüüd ma lähen ja laman. Vat nii!

Kudzu

Ei plaanimajandusele...

ehk kuidas leppida kaosega oma elus? Otse loomulikult minu kauaoodatud Puhkus ei saabunud. Öösel kolis meie voodisse meie pesamuna, kellel valutas kurk ja oli ilmselgelt ka palavik. Muidugi ei läinud ta lasteaeda ja muidugi tuleb nüüd tegeleda kahe kodusoleva põnniga, kes vahepeal küll mängivad omavahel, aga siis jällegi otsustavad kakelda. Õhtul saabub noorem poeg koos prutaga ja on siin ilmselt nädala lõpuni. Järgmisel nädalal laekub pr Ema, kellega me läheme 07. aprillil ooperisse (kinno tegelikult) ja seega järgnevad kolm nädalat saan rõemsalt keeta, küpsetada ja suhelda. Ühest küljest on muidugi tore, et mind ümbritseb armastav perekond ja toredad inimesed, aga teisalt - ma vajan üksiolekut nagu õhku, nagu vett, see on olemise alus, mis annab jõudu edasi pusida. Kui ma aastaid kannatan seetõttu, et minu vajadused kuuluvad täitmisele viimases järjekorras, siis on ju täitsa loogiline, et ma lõpetasin AD-dega. Ravimite võtmine ja diagnoos ei ole muutnud mitte kellegi suhtumist minusse - kodus on samad kohustused ja mujal ma eriti ei reklaami oma haigust. Tulemuseks saab olla ainult läbipõlemine, kahjuks:(

Tegelikult ei saa ma muuta antud olukorda. Seega on minu jaoks küsimus pigem selles, kuidas leppida asjaoludega. Kuidas leppida sellega, et mina ei saa olla piisavalt omaette ja kahekesi koos abikaasaga? Kuidas leppida sellega, et tööd on rohkem kui aega puhkamiseks ja jõu kogumiseks? Kuidas saada hakkama olukorraga, et see, mis mind rõõmustab, ootab kuskil mägede taga ja ma muudkui luban endale, et natuke veel ja siis ma hakkan jälle maalima ja siis ma hakkan jälle käsitööd tegema ja siis ja siis ja siis... ainult et see aeg ei taha saabuda. Kuidas saada hakkama sellega, et ma teen oma tööasju öösiti, sest see on ainuke vaba aeg? Leppida magamatuse ja väsimusega ja oodata ning loota, et kahekümne aasta pärast olen vaba inimene ja küll ma siis magan ja küll ma siis joonistan ja maalin? Kakskümmend aastat on kohutavalt pikk aeg, kas ma jaksan selle ära oodata?

Ma pidin täna kirjutama inimesele, kellest saab minu superviisor, eks ma siis ootan ööd - ma ei saa kirju saata olukorras, kus keegi kakleb kusagil või pidevalt sekkub. Mul on vaja saata mõned töömeilid - jäävad ööd ootama. Ja kui ma lõpuks öösel kell kaksteist  oma tööasjad lõpetan, siis andke andeks, käsitöö, maalimine ja muud hobid enam ei tule kõne alla. Siis ma jaksan ainult lugeda paar lehekülge ning aidaa!

Andku Jumal mulle kannatlikku meelt ja võimet olukorraga leppida. Paistab, et kui kõvasti ma ka ei kisendaks ja jalgu ei trambiks, oma vajadused jäävad praegu ootele. Aga see ei ole ju aus....

Kudzu

Mõeldud-tehtud...

ma elasin üle kiire töönädala üheainsama vaba päevaga:) Elasingi selle mõttega, et küll saab mööda ja küll saab tehtud, ja saigi. Mul on täitsa uhke tunne kohe, kuigi olen väsinud nagu vana ront, sest ma olen hästi palju endast andnud ja saanud tagasi ka, kuigi - uneaega võinuks rohkem olla, siis oleks kindlasti väsimus väiksem!

Selle kõigega seoses kavatsen sel nädalal Puhata. Puhkamine tähendab, et ma tegelen kodu ja lapsega, aia ja toalilledega, samas ei vasta ühelegi muule telefonikõnele kui töökõnedele, ei võta vastu külalisi ja ise ka külla ei kipu. Ma olen nüüd suhelnud ette, taha ja kõrvale ning kui ma kohe rahu ja vaikust ei saa, siis ... pean varsti jälle tabletikogust suurendama. Ma adun, et minu piirid on käes ja nüüd tuleb kibekiiresti tegeleda enese taastamisega.

Väljas on kevad, mändide alt on lumi juba täielikult sulanud, esimesed lumikellukesed on ninad välja pistnud ja õitsevad. Ma armastan kevadet, see on minu aastaaeg, loomise ja lehvitamise periood. Tahaks juba aeda mulla sisse sonkima, tahaks istutada, külvata ja väetada. Ja uudistada - osa asju sai sügisel mulda käsikaudu ja kottpimedas, nüüd on ootamas üllatusi. Pluss huvi, kas minu eksootilised puukesed said külma talvega hakkama. Juba homme plaanin MM-iga koos natuke aias toimetada, aga praegu suundun ma otsejoones oma isikliku voodi suunas ning magan end välja.

Kudzu

PS Ma sain valmis tikandi, aga enne pilti üles ei pane, kui koti kokku olen õmmelnud.

Hõissaa...

pulmad! Jaa, lisaks emakeelepäevale on meie peres täna tähtis päev. Oleme nüüdseks abikaasaga olnud 9 aastat abielus. Nii hea on oma pulma-aastapäeva meeles pidada, kui sel päeval ka lipud lehvivad! Lisaks oli hommikul väga ilus ilm ja punane roos, mille kingituseks sain, tegi meele heaks. Mina omakorda kinkisin abikaasale termostassi, et ta saaks endaga kohvi kaasa võtta, kui ta jälle kuskil laste trenni ajal ootama peab (minul on millegipärast kõvasti rohkem tähtpäevi - naistepäev, emadepäev, sünnipäev, samas kui meesperele on ette nähtud kaks püha, ja olgem ausad, isadepäeva tähistame on alles lapsekingades, olgu siis vähemalt pulma-aastapäev selline, kus abikaasa ka mingisuguse jubina saab, lille kinkida talle ju mõtet pole).

Me oleme saanud isegi mõned sõnad vahetada, hommikul autos, kui abikaasa mind tööle viis, lõuna ajal, kui teda sööma kutsusin ja pärastlõunal, kui ma teda hetkeks töötegemise ajal segasin. Praegu on armas abikaas lapsega trennis ja mina siin kodus alustan õhtuse söögivaaritamisega. Me mõlemad vaikselt loodame, et kui lapsed magama lähevad, siis me ei kustu ära nagu viimasel ajal juhtunud on, vaid saame korraks aja maha võtta ja olla kahekesi. Võib-olla see hoiab ka suhte värskena, et koosolemise aeg tuleb välja võidelda või et me oleme nagu Koit ja Hämarik, kes üksteist väga igatsevad, aga kokku kuidagi ei saa. Ehk kunagi pensionipõlves...on, mida oodata.

Hea uudis on veel see, et sügisel on ootamas Prantsusmaa-reis, kui kõik kulgeb plaanipäraselt. Ikka koos pr Emaga. Prantsusmaale sõitmise nimel ma olen paljukski valmis, vaatan üle, kuidas seal on, kas üldse tulengi siia tagasi.

Nüüd tahab Ingel lastekasse ja mina kulgen süüa tegema.

Hõissaa.....

Kudzu

Minu pere ja muud loomad...

neljapäeva õhtul saabus saarelt meie pere noorem poeg. Ta helistas ette, et me tuleksime välja ootama, sest tal on meile üllatus. Ja kui me siis oma vanad kondid trepile vedasime, saime teada, et poig on ostnud (õigemini vahetanud) uue auto!!!!! See vist on kaheksas viimase kahe aasta jooksul. Muidu ilus soliidne must BMW, kuid  kui arvestada, et eelmine masin sai soetatud nii umbes kuu aega tagasi, siis võtab sõnatuks. Aga et laps oli ise nii õnnelik, siis ma ei hakanud talle moraali lugema. Vaatasin heldinud pilgul oma võsukest ja mõtlesin:"Minu poeg!". 

Üleüldiselt ongi meie elu nagu raamatust, millele postituse pealkirjas viitasin. Meil on boheemlasest lapsuke, kes siia oma sõpru kutsub, meil on autohull (pole vahet ju, kas autod või püssid), meil on loomaarmastajast MM, kes deklaleerib, et talle ei meeldi inimesed, vaid loomad ning et liha tema ei söö, sest on inetu loomi tappa; ja meil on pesamuna, kellele meeldivad ilusad riided ning kes on ka ise vastupandamatu. Siis on minu abikaasa, kes oma rahuliku meelega meie paadikest majanduse tormitseval merel uppumast hoiab ning allakirjutanu - stoiliselt rahulik oma laste veidruste suhtes,  ning kes pidevalt kokates, kokates ja kokates ja suisel aal aias toimetades püüab säilitada nii enda kui oma perekonna tervet mõistust. Siis on meil veel koer, kes arvab, et ta on inimene, kassid, kes pole ka päris selge mõistusega, sõbrad autod - üks hullem ront kui teine, suur maja, kus ikkagi pole piisavalt ruumi ning aed, mille haldamine aeg-ajalt tundub täiesti võimatu ülesandena, kuid saab sellegipoolest kuidagi tehtud. Ja kui siis täna õhtuks on kõik kas magama läinud või oma koju kobinud, ei jää mul muud üle, kui muheleda ning olla õnnelik, et meil on just selline pere ja selline kodu. Raamatu sellest kõigest kirjutab loodetavasti mõni minu järeltulija, sest mul pole kahjuks kirjutamiseks aega nagu siit blogistki paistab.

Jah, mul pole aega ei maalimiseks ega joonistamiseks, ei käsitööks ega lugemiseks. See pole isegi mitte emadusest tingitud, vaid ikkagi introvertsuse-ekstravertsuse tõttu. Just kirjutati Eesti Ekspressis tore artikkel selle kohta, kuidas pool inimkonnast kannatab seetõttu, et tänapäeva maailmas pead olema ekstravert. Ma olen kohanud inimesi, kes ei suuda minutitki omaette olla, kes vajavad pidevalt mingit mäsu ja segadust ning on selle keskel õnnelikud. Introvert leiab kogu maailma enda seest, tema on õnnelik üksinda või äärmisel juhul koos mõne valitud olulise teisega, kuid tunneb end kisa-kära ja sekeldamise keskel halvasti. Ma olen eluaeg püüdnud viilida igasugu üritustelt, kui vähegi võimalik, eelistan olla omaette ja vaikselt nokitseda. Sealjuures mõistan ma selgelt, et on teistsuguseid inimesi, kellel on teistsugused vajadused ja ma tõesti püüan end kuidagi nendega sobitada. Samas ekstraverdile selgeks teha, et kõik ei ole nagu tema tundub umbes sama võimatu, kui tõestada lõokesele, et öökull ei jaksa hommikul kell kuus ärgata ja õnnelikult ringi karata. Aga no ma ikka kirjutan neist asjadest siin blogis, sest arvan, et need on olulised teemad ja praegu grupiga töötades ma näen, et tuleb pidevalt selgitada - inimesed on erinevad, palun ärge võtke neid enda mõõdupuu järgi!

Nii, homme ja ülehomme tööle, siis kaks vaba päeva, siis tööpäev, sellele järgneb supervisioonipäev ja siis jälle tööpäev. Järgmine hetk, kus ma tõenäoliselt midagi kirjutada suudan, on järgmise nädala teisipäev. 

Kudzu

Segased lood...

on minuga, ausalt! Mul on kõik päevad, kellaajad, kuupäevad peas nagu puder ja kapsad. Eriti mahlane lugu juhtus minuga eile, kui ma peale väsitavat ja emotsionaalset nädalavahetust olin teinud 3 tundi väga intensiivselt tööd (grupitöö eeldab enese panustamist 100%) ja koju jõudes magama kukkusin. Edasi oli üks must auk, kuni  ärkasin abikaasa õrna äratuse peale:"Kell on kuus!". Ma ei saanud muhvigi aru - miks on vaja mind kell kuus äratada? Kas keegi on haigeks jäänud? Abikaasa vastab, et kõik on terved. Mina ikka ei saa aru, et miks nii vara hommikul? "Ei, praegu on õhtul kell kuus!". No palun väga - ma arvasin, et on hommik, sest minu mälus ei olnud mingit lõunauinakut üldse salvestunudki, seal valitses lihtsalt üks kena suur tühjus.

Ma olen väga kannatlikult oodanud, millal ometigi saabub selline päevake, kus mul pole vaja kodunt välja minna. Samas, mis kasu sest homsest vabast päevast on, kui kodus on kaks põnni, kellega on vaja tegeleda ja kellele tuleb lisaks tegevustele ja süüa keeta ning jälgida, et nad üksteisega ei kakleks. Ma muidu toetan küll õpetajate streiki, sest muud viisi selge sõnaga öelda, et nii edasi ei saa, ju pole. Samas kõik lapsevanemad, kes peavad käima tööl - mis nemad siis teevad? Jätavad lapsed üksi koju, eriti lasteaialapsed? Või kui kõik lapsevanemad võtavad vabu päevi, siis tööandjad muutuvad tigedaks ja me kõik teame, kui lihtne on tänapäeval töötajat lahti lasta, seda enam, et tööpuudus on piisavalt kõrge ning seega uute (ja lastevabade) töötajate leidmine pole probleem. Ühesõnaga - asjalood on alati keerulisemad, kui nad pealtnäha paistavad.

Mulle väga meeldis Moorikese sõnum, et emad ei streigi. Aga tegelikult peaksid. Arvestades seda, millised on lapsetoetused või kuidas meie ühiskonnas üldse lastesse suhtutakse (mis tasuta ringid? mis tasuta koolitoit? nalja teete või!) ja eriti kuidas suhtutakse paljulapselistesse peredesse nagu lugupeetav kirjutaja ise kogenud on (nt kui kunagi naistenõuandlas ütlesin, et mul on kolm last ja planeerin neljandat, karjatas õde põlastavalt:"Kolm last!"), siis võiksid emad streikida küll. Streik võiks välja näha nii, et kõik emad jäävad oma lastega koju üheks päevaks. Nad ei lähe tööle, nad ei vii oma lapsi kooli ega lasteaeda. Nad on kodus ja veedavad oma aja koos lapsukestega. Ja kui siis naistööjõud, selline alamakstud ja märkamatu, äkki enam tööle ei tule, kui lasteaiad ja koolid jäävad ootamatult täiesti tühjaks, kui haiglates pole õdesid ja hooldajaid kohal, kui poodides ei ole müüjaid jne, kas siis äkki hakatakse hindama panust, mille needsamad emad riigile annavad. Ma ei arva, et tuleks minna Toompeale lippu lehvitama ja meedias rääkida oma raskest elust - parem on teha üks konkreetne tegu ja siis on kohe näha, mis juhtuma hakkab.

Tervitades

Kudzu

Oh vanadus, sina kallis magus mesi...

pr Morgie kommentaar eelmisele postitusele on nagu rusikas silmaauku. Ma hakkan tõesti vanaks jääma! Aga mis seal ikka siis - sooritusvõime on muidugi langenud, kuid samas on juurde tulnud enesekindlust ja võimet ennast kehtestada. Mitte et ma oleksin hea enesekehtestaja, kaugel sellest, kuid võrreldes noorusega, kus ma lasin kõigil endale pähe istuda, olen nüüd asunud end ja oma piire siiski mõnevõrra kaitsma. Millest alati küll kasu pole, sest mõned inimesed on nii osavad piiririkkujad, et võtab suisa sõnatuks. Nende inimeste loogika on tappev ja mul pole sellele midagi vastu panna.

Toon näiteks oma kunagise naabri, tuntud ja tunnustatud inimesi (olgu muld talle kerge!). Kui mainisin, et tema koer kaevab aiast minu raske raha eest ostetud roosid üles, ütles ta täiesti süüdimatult:"Ära siis kasvata roose!". Või kui palusin, et ta pojad ja nende sõbrad rohkem ei lõhuks meie puid ja põõsaid, oli vastuseks"Mina teile enam netti ei anna!". Mis ma oskan sellise asja peale kosta? Mitte midagi. Sest siin ei aita ükski enesekehtestamine. Täna juhtus minuga sarnane lugu, mida ma siinkohal ei pea vajalikuks täpsustada, kuid samas on selge, et minu oskused teatud tüüpi inimestega suhtlemisel on ja jäävad nigelaks.

Sattusin tänu ühele tuttavale tõlkima venekeelset teksti, mida vajab üks rakenduskõrgharidust omandav tudeng, kes ei oska vene keelt. Ma mäletan, et omal ajal ma ei osanud inglise keelt ja ometigi ei tulnud selle peale, et paluksin kellegi teisel tõlkida. Istusin öösiti tekstide taga, nutt kurgus ja muudkui tõlkisin, algul sõnasõnalt, siis juba üle sõna. Tuleb välja, et mina olen olnud täitsa rumal! Tuleb leida keegi hea inimene (see polnud küll mina, mina aitan lihtsalt seda head inimest), kes võtab 20 lk artikli tõlkida (mitte refereerida) ja tudeng ise kodus tugitools vahib telekat! Eile me teksti tõlgitud ei saanud ja homme lubasin veel aidata, kuid kui tuttav hakkas uurima, mis kell umbes ta võiks juba tulla, siis ma kehtestasin ennast ja teatasin, et kuna mul on esmaspäeval tööpäev, siis ma töötan pealõunal, hommikul aga tegelen oma lastega. Punkt! Tuttav oli selle lausungi peale suht sõnatu, ta on harjunud oma tahtmist saama ja ma tavaliselt pole viitsinud temaga vaielda või oma vajadusi välja öelda.Vat mis vananemisega võib kaasneda!

Head vanaduse saabumist /enesekehtestamist teilegi!

Kudzu

Tee tööd...

siis tuleb ka ... Mina ei tea, mis tuleb teistel, minul tuleb ühest küljest rõõm, et teen toredaid asju ja teisest küljest üüratu väsimus. Väljaspool kodu töötan ma justkui vähe st töötunde ei tule kokku 40, kuid see-eest töötan ma väga palju kodus, siinsamas arvuti taga ja neid tunde ei ole mõtet hakata kokku lugema. Võtame näiteks tänase päeva. Tõusin hommikul üles, istusin arvuti taha ja kirjutasin valmis kaks aruannet, tegin lõpuni ja korrigeerisin näidisCV ning saatsin selle laiali, vestlesin telefoniga ühe tuttavaga, kes täna tuleb mulle siia venekeelset teksti tõlkima. Saatsin veel ühe kirja laiali. Siis meenus, et esmaspäevaks tuleb ära saata materjalid, mis on vaja välja printida. Selleks, et materjale saata, tuli üks neist uuesti vormistada, kuna lapsed olid kuidagi selle dokumendi kallale pääsenud ja sinna kirjutanud AAaaaaabbbbbbCCCC jne. Koostasin uue materjali, saatsin kirja ära. Homseks tuleb üle vaadata, mida tööl teen ja mis materjale selleks vaja on. Ja pühapäevaks tuleb saata kirjalik tagasiside 10-le CV-le. Kodus on korralagedus, elamine koristamata, aga kuna tuleb külaline ja lisaks laekub ka noorem poeg, siis peaks natuke koristama. Siis tuleb teha sooja toitu, panna pesu masinasse, puhas pesu laiali jagada ja ausalt öeldes tahaks oma lastega ka vahepeal natuke rääkida.

Mind haarab õudus, kui mõtlen oma laste peale. Kas tõesti olen ma samasugune ema nagu minu ema, kellel oli kõigi teiste jaoks alati aega, ainult oma lapsed ei saanud temaga koos olla? Kuidas on nii juhtunud? Kuna ma olen krooniliselt haige, siis olen ma sageli väga väsinud. Iga pingutus sh ka suhtlemine, võtab tohutult energiat, mistõttu ma lihtsalt pean päeval magama. Kui ma ei maga, siis mõne päeva pärast magan topelt nt eile magasin neli tundi jutti. Mis siis imestada, kui mu lapsed näevad mind õhtusöögilauas ja see on praktiliselt kõik. Ma ei mainigi siin, et ei jää aega enda hobidega tegelemiseks, sest ma kas magan, olen tööl või teen tööd. Ma saan praegu väga selgelt aru, et samamoodi jätkates mind kauaks pole, sest süütunne juba õgib mind - ma ei taha olla selline ema nagu minu ema. Ma tahan olla Ema, kes näitab oma armastust laste suhtes välja tegudega, kes loeb ja joonistab ja mängib oma lastega. Ma ei taha olla ema, kes on igal pool mujal nii tore, aga kodus on väsinud ja võimetu suhtlema.

Ma tean, et kohe läheb kergemaks. Praegu oli ekstreemne nädal, tavaliselt olen tööl esmaspäeval, teisipäeval, laupäeval ja neljap või reede. Seekord oli esmaspäevan töö tõugatud kolmapäeva peale, mis tähendab, et mul jääb väga vähe aega ettevalmistuseks. 

Andke mulle kindel rutiin ja ma olen õnnelik. Ma nii tahaksin olla õnnelik, nautida oma perega koos olemist, omaenese pisikesi käsitöö ja kunstiprojekte, lugeda raamatuid, olla lihtsalt abikaasa kaisus. Ma ju ei taha miljoneid, maju ja jahte, briljante, kulda ning kalliskive. Vahel on tunne et need viimased oleksid kergemini kättesaadavad, kui elu pisikesed rõõmud.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pean ikka lisama ka: mitte see ei aja mind hulluks, et mul on palju tööd. Selle üle on mul tegelikult väga hea meel. Mind ajab hulluks, et ma midagi muud teha ei jaksa. Seega pean vastu võtma mingid otsused nt väljaspool peret suhtlemise osas. Kui nüüd tuleb järjest neljas nädalavahetus, kus meil on lisaks enda perele veel keegi majas, siis on ilmselt arusaadav, et ma tahaksin jälle mingiks ajaks põgeneda Sajusaartele.

Kudzu

Aasta kõige pikem kuu...

on teatavasti veebruar, mis küll sekundite mõttes peaks olema kõige lühem, aga võta näpust! Kuigi päevad vilksavad suhteliselt kiiresti mööda (ja mitte midagi kasulikku tehtud ei saa), siis ometigi on veebruar veninud nagu üks lõputu-lõputu sajand. Täna viimaks on lootust, et koidab 01.märts ning elu saab jälle uue hoo sisse. 

Veebruaris on meil käinud kõige rohkem külalisi, mina olen teinud üle aastate kõige enam tööd, kulunud on erakordselt palju raha ja seda aega, kus vaikselt midagi nokitseda ning akusid laadida, on olnud õige vähe. Näiteks lastevaba õhtu magasime mehega sõna otseses mõttes maha. Eks magamine ole ju ka puhkamise aeg, samas eelistaksin mina pigem oma mehega koos ärkvel olla ja nautida üksteise seltskonda. Meist on saanud Koit ja Hämarik, kes vilksamisi üksteist lõuna ajal toidupoes näevad ning see on enamvähem kõik. Vähese suhtlemise tagajärjel tekivad kommunikatsiooniprobleemid, mis kokkuvõttes võivad tekitada veel muidki arusaamatusi stiilis, et miks sina ei teinud seda ja seda, mina arvasin, et sina teed jne. Vahetevahel ma helistan oma mehele II korrusele, et kuule, tule sööma või et kas koer on toas või õues. Tegelikult ei anna meie olukorda ka kuigivõrd parandada, kuna mõlemad lapsed käivad trennis ehk siis igal tööpäeval veedab abikaasa umbes poolteist tundi kusagil spordisaali fuajees ja sel ajal me jälle ei saa omavahel suhelda. Aga no vähemalt saab ta sel ajal rahulikult tööd teha:)
Samas, ega ma ei kurda. Hea on, kui on tööd ja eriti hea, kui see töö teeb meele rõõmsaks. Hea on ka see, kui tead, et on hulk inimesi, kellele sa korda lähed. Või et kuskil vilksatab abikaasa, kes on kõige, kõige, kõige... ja kellega tahaks muudkui koos olla. Või et mul on maailma parimad lapsed. Ja et kuskil ootavad näputööd ja kunstiprojektid ja uued õpingud ja uued väljakutsed ning õige natuke arengut. Kui neid alussambaid mul poleks, siis kukuksin üha uuesti näoli mutta, sest elu on nagu sebra, kellel varuks musta ja valget ning vahele natuke halli ka.
Head argipäeva, armas rahvas! Nautigem seda, mis on, sest alati võib ju hullemaks minna:)
Kudzu

Friikshow...

esinumber olen mina, vähemalt meie perekonnas. Mina olen Must Lammas, PatuOinas, Narride Narr, ja olen mingis mõttes kõigega juba ammu leppinud. Ma ei tee ju probleeme sellest, et olen inetu, loll ja rõve, vaid võtan vastu, mis antakse, kuigi teise põse ettekeeramise asemel on mul kombeks hoopistükkis jalga lasta. Tuleb välja, et ma olen lisaks veel ka ArgPüks! 

Toon väga lihtsa näite. Meil oli neljapäevast alates äi külas. Kõik kulges toredasti, mul oli hea meel, et ta meie pere jaoks aega leidis, et ta viitsis lastega jännata, kala soolata ja leiba küpsetada. Ühesõnaga - sattusin liigsesse vaimustusse ning unustasin, et äi tahab asju ajada keerulisemaks kui nad on. Ma mõtlen just neid asju, mis puudutavad suhteid minu mehe perekonna sees. Pärast seda, kui ämm kuulutus mind kõlbmatuks ja kui meheõde minust tänaval teretamata mööda marssis, olen ma nende inimestega suhtlemist vältinud. Ma ju saan isegi aru, et olen tõesti kõlbmatu, amoraalne ja poolsegane isend, kelle varigi ei kõlba väärika suguvõsa perepilte reostama. Olen olnud nõus sellise imagoga, pole püüdnud midagi parandada ega seletada, vaid peitnud pea sügavale liiva alla ja nautinud pepu peale paistvat sooja päikest:) Mida aasta edasi, seda lihtsam on olnud kurbus enese kõlbmatuse pärast kuhugi ajusoppidesse ära peita ja püüda elada enamvähem normaalne inimese moodi. Aga vot tänaseks otsustas äi täiesti oma initsiatiivil kutsuda meile oma tütre ja tütretütre appi puid saagima. Vara hommikul oli kogu mansa kohal ja mida tegin mina? Lihtsalt ignoreerisin kõiki ja kõike ehk siis lamasin kütmata majas paksu teki all, puhur vastu varbaid ning tekk üle pea ja püüdsin meeleheitlikult endale segleks teha, et tegelikult on kõik hästi, tegelikult ma ju suudan siit voodist end välja vinnata ja viisaka inimesena talgulistele kohvi pakkuda. Et ma pole ju ometigi niiiiiiiiiiii vilets! Kahjuks see üritus siiski luhtus, ma ei olnud suuteline nende inimestega suhtlema, isegi äiale head aega ja aitäh ei ölenud. Peitsin end ära, peitsin nii ära, kui ma sain, lasin kurbusel ja valul oma urgudest välja ronida ning leppisin sellega, et ma olen friik, kes ei oska inimese moodi suhelda ja kes ei suuda oma valust välja tulla. Ehk küsimus ei ole mitte andestamises (ma ei saa ju inimestele pahaks panna, kui nad tõtt räägivad), vaid selles, et minu õhuloss enda kohta (ilus, tubli, vapper ja tark) kukkus järjekordselt kolinal kokku ja ma pole võimaline seda üles ehitama niipeagi veel. Ja ma ei suuda olla nagu teised. Ma olen tõesti kõlbmatu inimene, isegi nii kõlbmatu, et ei suuda viisakat kohvilauajuttu ajada ja naeratust kõrvade taha venitada.

Mul on äia üle hea meel, ta on tore ja tubli inimene. Austan teda ja imetlen. Kuid meil kõigil on õigus oma valikutele ja minule suisa pealsunnitud valik on olnud juba aastaid mitte suhelda ämma ja meheõega ning ma ei ole võimeline seda muutma. Siiani on mul vähemasti olnud õigus oma majja ise inimesi kutsuda ja ütlen ausalt, ma hea meelega jätkaksin seda. Ma hea meelega näen, et mu lapsed oma sugulastega suhtlevad, mitte selles pole asi, aga minu sugulased nad ju pole ja paluks ikka endiselt vabadust enda suhtlusringkonna osas ise valikuid teha. Või on see liiga palju tahetud?

Kudzu

Aastapäev...

siis neljateistkümnes juba, kui meie emmet enam meiega pole. Laual põleb pr Lendava kingitud kuldne küünal, tuba on vaikne, peod on peetud ja mõtted mõeldud. Vist esimest korda elus oli meil ka mingisugune V-aastapäeva moodi asi, sest meil on äi külas ja me olime lahkelt nõus temaga pingviinide paraadi vaatama. Veendusin, et väärikad eestlased on ülekaalulised ja vajaksid õpetajaid riietumiskunsti vallas ning daamid trenni, kuidas maani kleit välja kanda. Ehk siis pilt ei olnud esteetiliselt nauditav, ja mida sealt muud vaadata ongi? 

Nagu ka teised blogijad on maininud, on õhus tunda kevadet. Täna sadas katuselt all lund ja jääd, mitte nii palju, kui eelmisel aastal, kuid piisavalt, et see oleks ohtlik. Hr abikaasa ronis vapralt katusele, kuid tal ei õnnestunud viimaseid känkraid alla sadama sundida. Mina tahaksin, et lumi oleks lõplikult läinud ja saaks aeda minna, suruda näpud mulda, tunnetada maaema sooja südant pihkude vahel, istutada, rohida ja imetleda. Maakamar, millel elan, on mulle armas. Siin on elanud minu esivanemad ja loonud maailma ilusaid asju (noh, ka koledaid, kuid kes halba mäletab, see ... jääb dementseks?), naised on teinud kaunist näputööd, mehed väärikaid tööriistu ja mööblit. Siin on armastatud ja vihatud, sünnitud ja surdud, on oma juured sügavale mulda aetud ning kestma jäädud. Siia on viimasele unele suikunud mu emme ja päris vanaema ja omakorda veel nende vanemad ja siis veel nende vanemad, lõputu hulk inimesi.. Siia, Läänemerre tuleks kunagi puistata minu tuhk. Ma armastan Eestimaad, siinseid metsi ja mäemügarikke, laugeid luhtasid ja kadakasi karjamaid, tumedaid kuusetihnikuid, rabasid ja vaikust, mida mujal maailmas on järjest vähem leida. Aga vat seda va EV-d pole mul põhjust eriti armastada. Mul on pigem piinlik ja häbi, kui järjekordne lollus kusagilt meediast maha röögatatakse. Õnneks võin ma käe südamele panna ja öelda, et mina pole neid tegelasi valinud, seega vastutavad need, kes on andnud oma hääle üleüldise rumaluse edendamiseks., ülbuse ja enesekesksuse arendamiseks. Millest on nii kahju, sest see maalapp siin vääriks paremaid juhte. Muidu varsti võtab viimane väsinud maksumaksja oma jalad selga ja sammub minema paremat elu otsima. Ja elu võibki mujal parem olla, kuid seda maad, seda ei ole mitte kusagil.

Emme puhkab vaikselt surnuaial, lumevaip on seal ühtlane, jälgedeta ja puhas, puutumatu, nii nagu Sinu elugi oli. Mul on kahju, et Sa ei saanud minu tütreid näha, kuid samas on mul hea meel, et Sul jäi nägemata palju asju, mida poleks keegi nägema pidanudki. Mõtlen Sinu peale pidevalt ja räägin oma lastele Sinust lugusid, sest nii kaua, kui meie Sind mäletame, Sa elad edasi.

Kudzu

Kõige raskem töö, mis toidab...

on söömine! Iga kord, kui kõhu täis söön, tabab mind selline ränkraske väsimus, mis lausa niidab jalust. Seega on mul kaks varianti: ma ei söö üldse või siis lähen peale sööki magama. Lõunane hernesupp igatahes mõjub laastavalt ja kohe, kui ma selle suurepärase üllitise siin kirja panen, viskun voodisse ja magan. Väsinud olen ma veel seetõttu, et ei suutnud öösel kuidagi lõpetada ühe skandinaavia naiskirjaniku krimka lugemist. Ikka oli tunne, et loen ühe peatüki veel ja siis kohe lähen magama, kuni lõpuks hakkas kell neli saama ja ma lihtsalt olin sunnitud lõpetama. Raamatusõltuvus on tõsine probleem, sest kui elu on nagu on ja raamat on nagu elu pole, siis eelistan mina iga kell raamatuid. Krimkade lugemine on muidugi veel eraldi sõltuvuse liik, mille all mina väga tõsiselt kannatan. Kohe nii tõsiselt, et unes üritasin peita üht lapia, mille ma olin täiesti ise tekitanud. Ja veel mõtlesin unenäos, et huvitav, miks mul pole süümepiinu, vaid hoopiski vahelejäämise hirm? Nii palju siis krimkadest.

Homme saabub külla lp Äi, kes viibib meie külalislahkes majakeses päris mitu päeva. Mõtlesin, kas hakkan tema auks koristama, kuid otsustasin siiski kasutada oma selle nädala ainsat vaba (sh lastevaba ) päeva siiski molutamiseks, lugemiseks ja muudeks toredateks asjadeks.Koristada võin homme ka, kuigi mul on väikestviisi tööpäev. Olen oma elu jällegi niimoodi korraldanud, et lõbutsemiseks (loe: joonistamine, käsitöö jne) pole üldse aega, sest võtsin vastu ühe tööotsa, mis erinevalt ülejäänutest ei pane minu südant rõõmust hüppama, kuid raha on ju vaja:(. Ma ei jaksa koguseg olla sotsiaalne või siis jällegi kodus ringi unnata, tolmulapp peos ja põrandahari näpus. Nojah, samas meie elu on meie enda valikute summa, seega tuleb kaaluda, keda, millal ja kuidas valida. Mis on raske ja keeruline ülesanne, sest ma tahan rohkem, kui võimalik. Maksimalist, idealist ja intorvert, kes näeb välja ja käitub nagu ekstravert - selline on minu diagnoos. Teistel inimestel tekib deprekas, sest nad on liiga palju omapead, aga minul jällegi siis, kui üldse omapead ei saa olla.

Kuid ma pean vastu! Kui pinsile jään, siis kolin Kapa.-Kohilasse või Alutagusele ja siis palun tehke mulle märkus, kui juhtun soiguma üksinduse üle:)

Terv

Kudzu

PS Bonsai kasvab mis kole, olen teda juba mitu korda kärpinud, järgmisel kuul panen talle uue mulla ja vähendan juuri. Ütleme siis nii, et bonsai vajab sama palju hoolt, kui suvaline koduloom, nii et kellele loomad ei istu, siis sellel soovitan lemmikuks valida ühe pisikese sõbraliku bonsai.

Aga noh, see ei pea niimoodi jääma...

kui miski tundub olevat hästi. Ehk siis viidates kurikuulsale oraaklile "Ärge olge rumal!", kui hakkad mõtlema, et nüüd asjad ometi kord sujuvad. Lugu puudutab minu tööd ühes mitmest töökohast, kuhu ma end panustan. Mul on praegu väga mõnus grupp, kus on lisaks ka töökas ning motiveeritud rahvas. Kui eelmine kord olin pidevalt hädas sellega, et aega jäi üle, siis nüüd on vastupidi - aega on pigem puudu. Ja üldse mulle see töö väga meeldib. Aga nüüd on tekkinud probleemid:( Eelmisel korral pidin kohvipausi kannud ise peamajja viima ja täna ehk siis nädal hiljem selgus, et üks kann on minema kõndinud. Lisaks olevat millalgi kadunud netipulk ja et kunagi varem polevat midagi kaduma läinud, siis ... no ütleme, et otseselt mind keegi ei süüdistanud, aga vastik tunne jäi ikkagi. Mina olen selles organisatsioonis pisikeste pausidega tegutsenud neli aastat ja mul pole ka siiani midagi kaduma läinud. Ütlen ausalt, mitmeliitrise termoskannu pihtapanemisest on mul üldse raske aru saada (mida sellega õieti öeldes teha?), rääkimata netipulgast, mida saab kasutada ainult siis, kui tead vastavat parooli ja olgem ausad, meil on kodus WiFi, mul poleks selle pulgaga küll miskit pihta hakata. Mind on siiani süüdistatud pigem ülbes hoiakus ja isekuses, aga vargustes? Ma ei saa ju vastutada mitmeteisme täiskasvanu eest, kes majas toimetavad, onju, enda eest aga võin küll vastutada ja panna kasvõi näpud sahtli vahele, et minu käed on selles asjas puhtad. Eelmisel korral ootas mind autos pr Ema, kes oleks kindlasti imestusest pikali kukkunud, kui peen pr Kudzu oleks töölt naasnud mitmeliitrise termoskannuga.

Mul on eluaeg olnud raskusi, kui keegi vihjab mingitele tegudele, mida ma pole sooritanud. Tean, et kui südametunnistus on puhas, võiks jääda rahulikuks. Aga see tundub nii ülekohtune, et ma annan endast tööd tehes kõik, mis mul anda on, teen seda armastuse ja kirega ning ei hakkaks küll kunagi midagi pihta panema. Pigem olen osa materjale oma kulu ja kirjadega välja printinud ning otsinud pidevalt täiendavaid materjale ja lisaharjutusi, et programmi huvitavamaks muuta. Ehh, elu on ebaõiglane, pr Kudzu! Teen endale pika pai ja lohutan optimistlikult, et on ju ette teada, kui kodust väljud, siis hakkab asju juhtuma. Kui keegi maksaks mulle selle eest, et ma olen lihtsalt üks kena inimene, siis ma istuksingi kodus. Vähem riske ja rohkem meelerahu, kui nii võib öelda.

Loomulikult elan ma selle üle, mul pole ju valikut. Aga see tundub lihtsalt väga vastik ja väga ebaõiglane. Nuuks-nuuks!

Kudzu

Draamakuninganna

see on meie vanema tütre kolmas nimi (mitte teine, sest tal on kaks nime ennegi). Kui ikka vähegi võimalik, siis korraldab ta igast asjast effektse show, nt eile õhtul seoses luuletuse päheõppimisega. "Ma ei saa" Mul ei jää meelde! Ma ei oska!" ja muidugi siis veel pisarad, nuuksed, dramaatilised liigutused ning üleüldine vastupanu minu tagasihoidlikele vihjetele, et koolis käiakse siiski õppimas, mitte mõnusalt aega veetmas. Ja et kooliasjade tegemine on lapse vastutus ja tema tööülesanne, millesse tuleks siiski tõsiselt suhtuda. Draama võttis lõpuks kuninglikud mõõtmed, pisaratele lisandusid karjatused, et enam kunagi kooli ei lähe ja üldse ei taha siin majas elada ja üleüldse ei taha elada. Pärast pikki läbirääkimisi ja katseid olukorda leevendada, leppisime lõpuks ära ja täna hommikul läks preili reipalt kooli ning nagu hiljem selgus, vastas ta luuletuse ära ja oskas seda suisa peast! Õhtul ei suutnud ta väidetavalt isegi kahte esimest rida meelde jätta! Mina seevastu süümlesin terve õhtu, et ma olen halb ema ja ei oska lapsi kasvatada ning mis fenomen see on, et võõraste lastega saan ma ideaalselt läbi, aga vat näed oma lastega on ikka aeg-ajalt maade jagamist ja kokkupõrkeid. Muidugi - eks lapsed ole pärinud minult kangekaelsuse ja oma asja ajamise joone, ega siin polegi muud, kui peegli ette seista ja imetleda! Kui ikka majapidamises on mitu kangekaelset, ega siis sellest head nahka tule.
Homme toimub Padjaklubi kokkusaamine kellu kuie-seitsme paiku. Pr Lendav pakub sooja toitu, minu poolt tordike ja niksi-näksi. Kaasa võtta näputööd, hea tuju ja soojad sokid, sest meie põrandad on külmad. Ühed külalistesussid on ka pakkuda, jalale nr 38.
Terv
Kudzu

Vananaiste talv...

on selline, et ärkad hommikul liiga vara, lõunaks teed pisikese uinaku, õhtul üritad raamatut lugeda ja jääd tukkuma. Vahepeal suhtled pr Emaga, saades sel moel teada, kui kole on elu Eestis, siis keedad kolm korda päevas süüa, pistad paar pesu masinasse, shoppad korra päevas kaltsukates ja pauside ajal sügad kassi, sest üks korralik vananaine on kassipidaja. Ahsoo, kütmas tuleb ka käia. Ausalt, ma tunnen end nagu noor pensionär ja ei jõua ära imestada, kuidas minu enda pisike elu on võtnud sellised magedad mõõtmed. Aga noh, õnneks pole miski igavene ja täna näiteks on mul täiesti vaba päev. Ma kohe ei teagi, mis selle vabadusega pihta hakata.

Kõikvõimalike pidustuste, seltsidaaminduste ja koduste toimetuste vahepeal olen teinud natuke tööd ikka kah. See on hea, sest muidu ma oleksin nii nüri, et isegi fooliumist mütsikesest poleks enam kasu. Töö annab võimaluse täiesti ausal teel kodust välja saada ja tegeleda natuke muuga, kui inimeste kirumise kuulamisega. Ma tõesti ei taha teada, kuidas ühel või teisel on on armuke ja kuidas üks või teine inimene väärib kas täielikku hukkamõistu või kadedusega segatud imetlust. Inimesed on inimesed, nad kõik on väga kenad omast kohast, neil on kõigil omad põhjused, miks nad just neid asju teevad, mida nad teevad. Veendusin läinud nädala jooksul, et väikelinnades vohav sotsiaalne kontroll pole ikka minu jaoks ja see oli tõesti õige samm siia kolida, kus anonüümsus on piisavalt suur selleks, et end hästi tunda. Tokio, New York ja London oleksid muidugi veel mugavad, kuigi suurlinnades ma ka elada ei tahaks. 

Mõtlesin, et minu ema on tegelikult päris õnnetu inimene. Kibedust on tunda tema suhtumises teistesse ja hoiakutest maailma suhtes. Mul on täitsa kurb seda kõike kuulata-vaadata ja muidugi on ka natuke hirmu, et äkki muutun samasuguseks. Kuigi teisest küljest - ma olen kohati väga õnnelik, ja pole põhjust kibedust tunda, sest lõppude lõpuks teen ma seda, mida armastan ja elan nagu mulle meeldib. Mul pole vaja kedagi kadestada, kedagi hukka mõista, kedagi kiruda, sest oma elu elamine võtab kogu aja ja negatiivsuse tootmiseks pole lihtsalt mahti. Ja kui mina ükskord pensile jään, siis on mul nii palju tegemata käsitööd, lugemata raamatuid ja kasvatamata toalilli, et ma saangi ainult nende asjadega tegeleda. Vaevalt, et mul tekib üldse kunagi aega teiste inimeste elus tuhnimiseks. Pealegi need, kellega suhtlen, on kõik nii kenad inimesed, et mul pole midagi halba öelda ega kedagi vaja kiruda.

Niisiis võtab nüüd vananaine end kokku ja teeb midagi kasulikku siin koduvanavallatus maailmas.

Kudzu

Ikka veel kuum...

teate, olenemata sellest, et neljakümne piir ületatud. Vaadake, millise suurepärase üllitise ma sain netlogi kaudu. Hoiatasin juba oma abikaasat, et kui ta minust ilma jääb, siis süüdistagu iseennast:
"Tere, minu ilus naine, on rõõm teiega kohtuda. Loodan, et kõik on hästi koos sinuga ja Ur päev? Minu nimi on Gen.Clifford jet olen USA ametnik Afganistanis. Olen väga rahul ja õnnelik, et kohtuda siis. Ma olen armastav, aus ja hooliv mees heas mõttes au. Naudin kohtumine uute inimestega ja nende eluviisi. Naudin ka uus osa maailmast, rahulik meri, ilu mägede ja kõik, mis elul pakkuda on üldiselt, ma armastan filme, raamatute lugemine, muusika kuulamine, Jumal pisarad kui sajab, tantsidabeat, toiduvalmistamiseks ja hooliv ja alandlik õrn mees .. aga ma ei lihtsalt nii mugav siin kui kui ma olen kodus ... keerduv hea raamat ees kamin teiega minu kõrval ma kujutan ette, ütlen teile magusad asjad kõrva rannas poole kui tuul puhu kahekordistada minu hääl kõrva ütlen teile, kuidas vääris oma mulle armas otsin reaalse ja sisulise intiimne suhe, ma pean armastust, kirge, romantikat ja i hellitada sind, ma tahan sind, ma ei ole alati see pool, aga ma hea meelega, kui teil oleks kirjutada mind läbi: gen_clifordjet77@hotmail.comvõi saatke mulle oma e-posti aadress, et ma saaks teiega ühendust võtta, sest petturid ja häkkerid kasutab Dating sites lekib inimesed files.and ma tahan et sa teaksid, et ma räägin vene keeles, inglise ja saksa keeles. Loodan kuulda varsti mu arm.
Gen.Clifford Jet"
Loomulikult oli tekst ka inglise keeles, kuid olgem ausad, eestikeelne on siiski üle kõige!
Kudzu

21...

aastat emadust koos kõigi rõõmude ja mõningate pisikeste muredega - meie pere vanim laps sai eile 21. Ainus, mida kahjatseda, on olnud minu enda lollus ja noorus, aga ega sinna enam miskit parata ei saa. Laps on sellest hoolimata üks äraütlemata kena inimene, kohe nii kena inimene, et ma vahel murega mõtlen, kuidas tal siin koduvanavallatus maailmas elu kulgema saab. Praegu tundub ta eluga rahul olevat, sest ta on ka lisaks muule heale vähenõudlik, pluss abivalmis ja lahke. Palju õnne veelkord, armas laps!

Sünnipäevahommikul olin tööl, üle hulga aja erialasel st k-teraapia alal. Ma tahaksin siinkohal juba klaviatuuril nuppudest haarata ja kirjutada oma headest sõpradest, kes ühel või teisel moel on aidanud mul üldse nii kauge jõuda, aga ma jätan selle teisipäevaks, kui on ometigi sõbrapäev. Samas tänusõnad võib ikka lausuda nii Moorikesele, kui Morgiele kui Lendavale kui P-le, R-le ja V-le (eksole salapärane! aga ma loodan, et nad tunnevad end siit nimekirjast ära). Päev algus oli ilus ja edasi läks aina ilusamaks, külalised käisid ja eksperimentaaltort (libanapooleon) maitses hea, salat tuli ka muhe välja, seltskond oli väga mõnus ning et poig ise ka hetkeks meie juurde sisse astus (kodus oli tal haige significant other, sestap oli külastus  lühiajaline), siis tunne oli eriti pidulik. 

Mulle meeldib pidusid korraldada ja süüa vaaritada, aga ise ma ei viitsi peol käia. Sestap oli meil pr Lendavaga kurikaval plaan tema sünnipäev meie pool pidada, ühendades Padjaklubi ja pidustused ning bakhanaalid. Pr Lendav pakkus järgmist laubat, aga pr Morgiele see ilmselt ei sobi. Nüüd siis ootan ettepanekuid, et millal austet Padjaklubi liikmed saaksid koguneda, et ühiselt tähistada pr Lendava värsket eluaastat ja teha natuke näputööd ning vaadata, mida kaardid uueks hooajaks lubavad.

Muidu kulgen vaikselt, töiselt ja talviselt ning loodan, et ilmavana võtab oma mõistuseraasud kokku ja sel hooajal rohkem külmapühi ei tule!

Kudzu

Ei või olla!

Täna on mul täiesti lastevaba päev! Eile saatsime MM-i küll kooli, kuid ta laekus sealt tunni pärast, sest oli kütteavarii. Olin muidugi plaaninud puhata ja mängida, aga nagu elu näitab, ei maksa siin midagi planeerida. Tuleb vaikselt kaasa liuelda, mis iganes ka ette ei tuleks. Seda viimast on vaja alles õppida, sest kipun alati liigselt reageerima, kui asjad ei lähe minu tahtmist mööda. Eks siin ole igasugu põhjuseid, miks ma olen selline tegelane, et vajan väga palju stabiilsust ja rutiini, kontrolli oma keskkonna üle ning neid põhjuseid reeglina muuta ei saa, küll aga saab endale teadvustada, kuidas asjad on ja üritada ümber õppida. Hea üritus on väärt ka siis, kui tulemus on nigelavõitu, eksju!

Eile nokitsesin vöökotti tikkida, tikand on lõpusirgel. Siis veel väikene õmblustöö ja paelapunumine ning loodetavasti hiljemalt märtsis saan oma jõuluvõlgadega ühele poole. Noh, ütleme siis nii, et ma olen kalendrist lihtsalt mõned kuud maas ja mul on väga piinlik selle pärast. Samas tuleb väga mahlane kott, ägedam kui eelmine, sest leidsin seekord paremad lõngad värvi mõttes. Eriti meeldib mulle madarapunane, mis annab kogu kotile särtsu kõvasti juurde. Aga eks siis näete, kui valmis saab. Järgmiseks tahan ühed kirikindad valmis nikerdada, kasutades vöökirja. Sellest tuleb põnev väljakutse, mustri võttis pr Lendav küll maha, kuid see tuleb nüüd niimoodi paigutada, et kindad ilusad jääksid. Teine põnev väljakutse saab olema, kui ema annetus vanade kasukate näol minuni jõuab. Kandmiseks nad enam ei kõlba, aga neist saab teha asju. Ühesõnaga, kui olme mind vahepeal ää ei tapa, siis on ees igasuguseid huvitavaid nikerdamisi.

Ilm on väljas nii ilus! Päike särab, külm on küll, kuid keda see enam huvitab? Nüüd oleme harjunud juba tunduvalt krõbedamate külmakraadidega, ja see on hea. Ilmaennustajad lubavad külma veebruari. No see pole küll mingi uudis, sest meie esivanemad teadsid juba tuhat aastat tagasi, et veebruar on kõige külmem talvekuu. Õnneks ka kõige lühem. Ja tihased vidistavad väljas juba väga kevadiselt, nii et varsti, juba päris varsti on loota ilma paranemist. Mis see kuukene siis oodata pole!

Kudzu

Elu nagu jäälill...

aknal, ojaa! Lisaks sellele, et meie auto ei sõida, läks eile katki pesumasin, mille viimase järelmaksu just mõned päevad tagasi ära maksime. Ilmselt katkuks ma juukseid, kui mul poleks juhuslikult varuks teist pesumasinat, mis töötab (loodetavasti). Muidugi tuleb oodata ära, kuni poisid kodus on, sest katkist masinakolakat me kahekesi mehega küll vannitoast välja ei jaksa vinnata ja teist ülakorruselt alla vedada. Mis siis, et ma olen maru sportlik, joostes kümme korda ööpäevas keldri vahet, et kütta ja vean puid trepist alla nagu vana mees - jõudu mägede liigutamiseks siiski mul ei ole. 

Auto teeb inimesed mugavaks, mõtlesin täna, kui ootasin linnas bussi. Siinne bussiliiklus on meie linna häbiplekk, kahjuks. Nii palju on selle üle nurisetud ja üritatud asjapulkadele selgitada, et pole vaja kolme bussi ühel ajal sõitma panna, vaid et oleks äärmiselt kena, kui saaks iga 15 minuti tagant bussile hüpata, aga ei. Ju asjapulgad ise sõidavad autoga ja itsitavad pihku või ma ei tea, äkki neil lihtsalt puudub terve talupojamõistus. Samas on ühistranspordiga siiski võimalik kõik asjad ära ajada ja üleüldse, liikumine on ainult kasuks. 

Viimasel ajal olen kuidagi hangunud olekus. Ei mingit käsitööd, ei mingeid filme, ei miskit peale raamatute, mida ma siiani loen õnneks veel kirega. Fantaasiamaailmas elamine ei ole teps mitte hangunud, vaid pulbitseb endise jõuga. Hea, et olen võimeline kuhugi paremasse paika sukelduma, sest igapäevaelu ei ole meelakkumine, eriti praegu. Üritan siin tasapisi ravimidoose vähendada ja kui ma ei puutu kokku negatiivsete inimeste või negatiivsete asjaoludega, siis saan ühe tablakaga hakkama küll. No ja kui ei saa, eks ma siis võtan poolteist. Aga seda ma tunnen küll, et ma ei jaksa ega viitsi kuhugi murda, midagi tõestada ja kellegagi võidelda. Ma tahan praegu kulgeda ja seda vahelduseks ka natuke nautida. Mul on siin igasugu plaane ja projekte ja asju, millega tegeleda, nii et kui mind rahule jäetakse, siis ma olen tõesti täiega õnnelik. Nii vähe on vaja, jah, peaaegu et mitte kui midagi. Soojem võiks olla, see on selge, aga muus osas las olla nii kuis on.

Ülehomme laekub pr Ema, reedel noorem poig, lauba on vanema poja sünnipäev (jaa, 21 aastat täitub meie isandal, võib minna kasiinosse, eksole) ja tööpäev, ja siis muudkui aga kulgen edasi. Ja kui kulgemisest isu otsa saab, siis ... siis ma teen midagi toredat koos oma armsa perega.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Käisin täna silmaarstil. Tuleb välja, et mu nägemine on paremaks läinud, vasak silm miinus 1,75 ja parem miinus 2,25. Täitsa hea tulemus, kui arvestada, et ma kandsin vahepeal ikka tunduvalt kangemaid prille. Kolme nädala pärast saan kätte ägedad mustad plastikraamidega prillid ja ei pea enam kandma oma vanu häid punase käsitöötraadiga parandatud okulaare, millel klaasid eest kipuvad kukkuma ja vähe sellest, kultuurikiht on klaasidel ka juba selline, et nendega võib vabalt päikesevarjutust vaadata.

Kudzu

Tiksub...

see va ajake, aga jube aeglaselt. Terve maailm näib külma tõttu hanguvat ja midagi ei muutu. Ega siis ilmaasjata meie esivanemad ei maganud talvel palju. Tuli energiat kokku hoida, rääkimata toidust, mida kevadeks nappima hakkas. Tänapäeval on kõik tagurpidi - talvel vihutakse ennastunustavalt tööd teha, kasutades selleks viimsetki energiaraasu, hilja voodi ja vara üles, eksole. Suveks on kõik viimase piirini väsinud ja siis ilusatel pikkadel päevadel katsutakse puhata. Sellest ei tule ka midagi välja, sest igasugu asju on vaja teha ja toimetada ning sisemine kell sunnib aiva takka, sest meie kliimas ongi ju suvi parim aeg tegutsemiseks. Inimesed ei ole harjunud oma keha rütme kuulama ja nende järgi tegutsema, kuigi suure külmaga peab siiski kehale järele andma.

Ma olen väga väsinud. Isegi mitte niivõrd seetõttu, et öösiti on minu asi kütmas käia, vaid et kogu energia kulub enda soojendamisele, söögikeetmisele ja lastega tegelemisele. Istun kodus, väljas käin ainult kütmise pärast, kaks täiskasvanut ei saa kahjuks laste kõrvalt kodust jalga lasta, keegi peab neid siin taltsutama. Ning kaasa võtta suure pakasega tõbiseid lapsi pole mõeldav. Lapsed on toasistumisest tüdinenud, mõlemad on nohused ja köhivad, terveks saada jällegi on raske, sest kui ikka keelust hoolimata lipata koridoris üles-alla ja seda teha ilma soojade riieteta, siis haigus süveneb. Igasugune teotahe on hangunud suure külmaga, ainus asi, mida igatsen, et omaette kusagil teki all konutada.

Mõtlesin välja, miks mul pole enam FB-s kontot. Mulle tundub, et näoraamat on liiga palju päris maailma moodi - pinnapealsed suhted, mida on rohkesti. Mul pole sellist asja enam ammu vaja, inimesi on minu ümber piisavalt ja ma ei vaja sadat sõpra, et neile aeg-ajalt midagi "tähtsat" teada anda. Mõistan, et info liigub küll valdavalt FB-s, aga no mis infot mul ikka üldse vaja on? Kõik, mida vajan, on siinsamas käe-jala juures, välja arvatud kohustustevaba aeg. Aga kui enam iga nelja tunni tagant ei pea keskküttekatelt nuumama, küll siis aega ka juurde tekib.

See külm võiks nüüd endale leida teise scene!

Kudzu

Öine vahetus...

maja on vaikne, mina olen öösiti kütmiskohuslasne ja seega üleval. Istun siin arvutis, samas kui kõik ülejäänud pereliikmed magavad ja adun endalegi üllatuseks, et ülakorrusel on kahe kampsuniga liiga soe. Allkorrusel pole just eriti mõnus, sest meie kõrget lagedega tube on nii külma ilmaga raske päris soojaks kütta. Aga üldiselt on soojem kui varem, sest ma kleepisin pakettakende servad lõpuks ära - kulus ainult kuus aastat ja kuhjaga väga keerulisi plaane, et selle lihtsa ja loogilise tulemuseni jõuda. Nimelt tuulas aknapõskede juurest sellist külma sisse, et vaata ja imesta. Ma ei tea, kas eelmine omanik pani need aknad süljega ette või kuidas tal see õnnestus. Meil oli nii umbes igal aastal mingi plaan, et vat suvel soojustame väljas aknaääred ära, kuid tegudeni me paraku ei jõudnud (tüüpiliselt - sest suvel pole väikeste laste kõrvalt aega, esteks, ja teiseks pole kunagi raha). Eile vihtusin kaks tundi kleepida ja tulemus on päris hea, kui välja arvata, et vannitoas külmus soojaveetoru juba ära - mis sai fööniga jälle käima puhutud.

Kuid ärgem olgem liiga optimistlikud! Meie auto otsustas lõpetada sõitmise, ka krokodillidega käivitamine teda ei erutanud, nii et hetkel oleme jalamehed. See tähendab, et elu muutub veelgi huvitavamaks, kui enne. Mul on vaja käia tööl, sealjuures ka teises linnas, MM-il alab loodetavasti varsti kool ja Inglil lasteaed. Muidugi ei ole võimatu kasutada ühistransporti. Samas alustada MM-i iseseisvat kooliteed kesk külma talve - kahe eri bussiga teise linnaotsa, see ei tundu mulle kuigi hea mõttena. Nüüd ma olen dilemma ees, sest mul pole mingit tahtmist selle neetud autoromu remondiks rohkem raha kulutada. Tagumised uksed ei avane, juhipoolne uks ei seisa päris kinni (st ta on kinni, kuid aeg-ajalt vilgub tuli, et ikkagi pole korralikult suletud), pagasiluuk on ammu katki, ja valve alla panna autot ka ei saa, sest ta pistab siis üürgama - no kas tundub, et see auto võiks remondiraha vajada? Ilmselt saaks vanarauaks müües taksoraha rohkem, kui remont maksma läheb. Neetud, ma ütlen!

Kuid mis siin ikka kurta. Kui ma üle ei küta (sest siis hangub küttesüsteem ära, paar ööd  oli maja poolteist tundi kütmata, sest vesi radikates ei liikunud), siis on toad soojad ja saame hakkama. Kui eluvaim sees ja tervis ka (kuigi hetkel tundub, et Inglike on köhima hakanud, MM pole ka veel päris terve), siis elame selle talve üle. Me ei saa kahjuks muuta ilma, ainult elukohta - aga nagu võib uudistest lugeda, pakutakse külma ka soojal maal. Mine siis võta kinni, kus oleks parim koht oma patuste elupäevade veetmiseks.

Kudzu

Pühi ise ka...

ütleksin ma kõigile külmapühade üle rõõmustavatele kodanikele. Mina isiklikult ei näe siin muud, kui pühi meie pereliikmetele, aga mulle jälle nagu ikka lisatööd. MM on esmaspäevast kodus haiguse tõttu ja nüüd veel siis külmapühad ka - seega pole enne kooliminekut, kui vast järgmisel nädalal. Meie kodus on külmapühad sellised, et abikaasa teeb päevad läbi tööd, mina teen kõike ülejäänut - vean puid, kütan, keedan süüa, koristan jooksvalt, pesen pesu ja suhtlen MMiga. Õhtuks oleme mõlemad mehega väsinud - tema ühe koha peal istumisest, mina värtnana ringijooksmisest. Samas ma ei taha olla oma mehe suhtes ebaõiglane - ma tean ju isegi, et mõttetöö on ka üksjagu väsitav.

Eile sai vanem poeg sõjaväekutse. Täna tuli kohtutäiturilt teade, et noorem poeg peab maksma üle 400 euri trahvi. Ma sain lõpuks palka küll, aga no olgem ausad - kas on ikka õige, et ma teen tööd selleks, et täisealise trahve maksta. Poisil jääb muuseas õigust ülegi veel, et ta ikka suur inimene juba ja ise teab ja et meie ei pea maksma. Ma ei tea hetkel ise ka, mida teha, sest juhe on täitsa koos. Õnneks, sest väsimus hoiab ära üleliigsed emotsioonid. Seega olen emotsioonivaba, ajuvaba ja mõttelage nagu uppund kana.

Aga mis on hea? See on hea, et meie toad on suhteliselt soojad. Pärast kuus talve kestnud õpipoisiaega tundub, et oleme kütmise osas nipi kätte saanud. Koridoris on küll külm, lausa miinuskraadid, aga no selle vastu ei aita miski muu, kui ümberehitus ja kogu maja soojustamine. Homme toon poest kleeplinti ja kleebutan aknad ka ära enne kevadet - siis on hea aknapesu määramatusse kaugusesse lükata. Kui ma jaksaks selle kokkamine ja kütmise vahelt ka MM-iga õppida, siis oleks eriti hea, kuid ütlen ausalt, hetkel mul jaksu pole. Energia kulub käest nagu sulalumi, ja küllap seega on Suure Külma tegu.

Uudistest veel nii palju, et mul on nüüd oma pisike bonsai. Kui mulle jälle aru pähe tuleb, siis panen pildi ka üles. Väikekodanlane nagu ma olen, ei hakka toas mammutsekvoiat kasvatama, piirdun tillukese-tillukese puuga.

Kudzu

Õrn ja ilus...

Keset külma talve sünnib ime!

Sinine on esmaspäev...

kuna äratus oli eriti varajane. MM on haige, köhib, rögiseb ja kurk valutab. Seega jäi ta koju, mistõttu Inglike otsustas, et tal ka kõik kohad valutavad ning hüppas kaheksa paiku meie magamistuppa, et nõuda kojujäämist. Keeldusin läbi une väga konkreetselt. Seejärel laekus MM, kes tahtsi arvuti salasõna. Sain aru,  et minu magamised on tänaseks magatud. Küll aga kavatsen teha lõunauinaku, sest eile pidasin kangelaslikult terve päeva vastu ja kukkusin pool kaksteist õhtul magama, kuigi olin abikaasale pidulikult lubanud, et käin öösel kütmas. Seega täna tuleb lõunauinak ja öine kütmisvahetus. Praeguste külmade juures ei ole muud varianti, sest üle nelja tunni akupaak sooja ei pea. Kui meil siin remondiks läheb, siis maja soojustamine on nr 1. Küttesüsteem on meil OK, aga kui vesi ringleb torudes kenasti jäiste seinte ääres, siis lihtsalt jahtub süsteem liiga kiiresti. Ma ei räägi siinkohal sellest, et vannitoas külmuvad miinus kahekümne juures torud ja neid tuleb hommikuti sulatada. Nii eksootiline, eksju! Mõtle kui igav oleks elada kuskil Hispaanias, kus ilmaekstreemsused puuduvad.

Seadsin sisse majaraamatu, sellise mõnusate veneaegsete nahkkaantega asjanduse, et meie külalised ja ka me ise saaksime oma jälje jätta auväärse paberkandja peale. Kirjutamiseks on pakkuda pesuehtne täitesulepea, mille sügisel Maximast leidsin. Ma tahaksin pereajaloo huvides tallele panna, kes, millal ja mis asjaoludel meie Segasumma Suvilat külastas. Rääkimata sellest, et kõik sõbrad saavad oma loomepuhagud paberile paisata, selmet et neid internetiavarustesse uputada. Kes nüüd meile satub, peab arvestama,e t jälg raamatusse jätta on kohustuslik - olgu see siis kirjasõna, luuletus või visuaalkunsti taies:)

Muidu me kulgeme ikka vanaviisi, ei midagi põnevat. Ja ongi hea, sest ilm hoolitseb põnevuse eest isegi juba liiga hästi.

Kudzu

Külmapoisid oksal reas...

ja katel muudkui köeb. Mis viga kütta, kui on olemas puud. Ehh, linna keskküttega majade elanikud on ikka või sees, sest nad saavad kütte eest maksta igal kuul, mitte ei pea korraga välja köhatama terve kütteperioodi kulusid. Rääkimata sellest, et tuba on soe ilma nõela pistmata. Kuid samas, ei mingit romantikat. Nii kelmikas on öösel katlaruumi suunduda, lumi kriuksumas saabaste all, siis süüdata keskküttekattel ja siis süüdata uuesti (sest ta ramp ei taha süttida), vaadata, kuidas tuli ahjus puid noolima hakkab ja lõpuks jälle läbi kriuksuva lume tuppa sooja teki alla kõmpida. Mulle meeldib tuld teha ja seepärast olen selle töö vaikselt enda õlule võtnud. Ma muidugi ei julge lubada, et kui külma veelgi rohkem on, kas ma siis tahan ka romantikat nautida, kuid praegu pole ju kõige hullem. Kui miinus 20 on korra ära olnud, tundub praegune miinus 10 nagu suvi. Lihtsalt kohanemine külmaga võtab aega. Ja ma olen ka jube külmavares, teate küll, madal vererõhk ja rasvapolstri puudumine:)

Jaa, kui mul oleks ometi palk käes, siis ma saaksin endale osta talvesaapad, sest mul on madala säärega botikud, mis ei ole külmaga just parim variant (a see-eest on nad väga ilusad). Palga osas on info, et rahastaja olevat lõpuks raha üle kandnud, aga millal minu osa arvele jõuab, ei oska keegi öelda. See projektivärk on  ikka äärmiselt tüütu! Samas pakutakse tööd ja veel tööd ja siis veel tööd, ning äkki keegi isegi maksab minu aja ja vaeva eest! No igatahes vähemalt ma olen ootel! 

Eile tikkisin vöökotti. Mul on ees Kihnu pulmapõlle muster ja sealt siis valin motiive ning miksin neid kokku. Tundub, et selle põlle autor ei öelnud teps mitte ära kärbseseene ampsust, sest need motiivid on nii meeldivalt ajuvabad, kaine peaga sellist asja välja ei mõtleks. Minu kindel käsi muidugi ei lase nii kelmikatel kujunditel esile tulla, aga ma püüan anda endast parima. Tahaksin kotiga varsti ühele poole jõuda, sest käed sügelevad kirikinnaste kudumise järele. Ma vist ei jõuaks eluski midagi müügiks teha, ma ei jõua kinkegi õigel ajal valmis. Muidu kirikindad on küll väga hea leiutis, sest nad on tõesti väga soojad.

Nojah, eks ma siis unistan edasi oma peagi laekuvast palgast ja katsun mitte ära külmuda!

Kudzu

"Jookske, lapsed...

ärge jookske!" ütles pr Kohviveski legendaarses naljafilmis. Mul on ka vahel selline tunne olnud, mistõttu olin suhteliselt kindel, et lastega mina töötama ei hakka. Tegelikkus on see, et mulle väga meeldib lastega töötada, selle arusaamiseni on kulunud mitu head aastat ja kuhjaga kogemusi, igasuguseid sealjuures. Aga tore ju, et lõpuks aru sain. Muidugi on mul oma vanema tütrega raskusi, sest ta ei pea mind üheski valdkonnas kuigi autoriteetseks, aga no see selleks. Ega siis kõike head ka ei saa, eksju!

Eile olin totaalses augus. Mitte midagi ei tahtnud teha, miski ei huvitanud, mured matsid enda alla. Täna kaevusid siit ja sealt välja mõned lahendused, isegi nagu päris head lahendused. Tulevad küttepuud - me ei peagi külmas toas istuma ja minu raamatukogu korstnasse kütma. Mnjaa, kui mõelda, et lugeri põletamisest üldse sooja ei saa, siis muidugi kaldub kaalukauss paberraamatute poole, aga see-eest mahub lugerisse 3000 köidet ja ta ise ei võta rohkem ruumi, kui pisike tahvelarvuti, on kerge ja mugav ning lugemine ei tee silmi haigeks. Ma olen kahjuks selline profaan, et ise ma sinna raamtuid laadida ei oska ja üleüldse, mind ei huvita tehnikavidinad, ma olen rohkem vanaaja inimene. Telefoniga helistan, arvutiga teen tööd, lugeriga loen - igav ühesõnaga. Ja muidugi on siin oma osa ka laiskusel, sest kui on võtta abikaasa, kes jagab matsu, miks ma siin peaksin vaeva nägema? Tema jällegi ei oska maalida, ksäitööd teha ja inimestega töötada (kuigi vildib päris hästi, tuleb tunnistada).

Veenuskinga õid muutub iga päevaga suuremaks. Ootan huviga, milline õis sealt välja koorub lõpuks, sest ta õitseb esimest korda ja ma sain ta kunagi allahinnatult Jardini aiandusärist, kui ta oli juba ära õitsenud. Ülejäänud lilled kasvavad ja samas ka kiduvad, sest villtäid ründavad. Ma pritsin neid desinfektandiga, saan täidest nagu enamvähem lahti ja varsti on järgmised platsis. Kuid ma ei jäta jonni, sest saama veenusking omal ajal oli ka villtäid aiandist kaasa toonud ja ma suutsin tookord igatahes need vastikud elukad likvideerida. Üldiselt on vist parim neid viinaga surmata, aga ei ole mul seda õilsat jooki kodus. Ja Vana Tallinn arvatavasti ei sobi, ma parem ei proovigi.

Niisiis, sm! Olen nüüd puhanud, mänginud ja vahepeal ka norutanud. Asun vahelduseks mingitele tegudele!

Kudzu

Kulgen...

nagu öeldakse. Või tiksun. Raha põle, aga aega on see-eest lahedalt käes. Varsti enam ei tea, kust ja kelle käest laenata, sest ei oska ju öelda, millal palk laekub. Vastust pole siiani saanud, küll aga infot uu tööotsa kohta. Aga no kulgejad on ju kannatlikud!

Alustasin uue vöökoti tikkimist, mis läheb jõulukingiks:) Tagantjärele, sest parem hilja kui mitte kunagi. Valisin mustriks Kihnu pulmapõlle, kui ma nüüd õigesti mäletan. Loomulikult ei kopeeri ma mustrit, vaid lasen fantaasial vabalt voolata ja kasutan erinevaid motiive neid enda maitse järgi kokku miksides. Järge ootab e-lugeri kott, mille tahaksin ka tikkida ja voodriks kasutada eriti ägedat neerumustrilist sitsrätikut, sain neid tükki kolm kaltsukast, väga hea leid, ma ütlen! Tellisin raamatukogust ühe Kihnu käsitöö raamatu, tahaks teha mõned vardakotid ka, materjale olen selleks hoolega kogunud. Paljundasin lisaks ühe 60-ndate mulgi kirikinnast ja kirisukkade raamatu, kel on huvi, saab seda mult laenutada. Seal on tõeliselt vingeid kindaid, lausa suu jääb lahti, kui vaatad. Kindaid tahaks ka kududa - talv saab muidugi enne otsa, samas kinnast saab ju järgmisel talvel ka kasutada. Oi, mul on nii palju ideid, jõuaks ainult kõiki realiseerida!

Olen oma Kindlest suures vaimustuses, kuigi raamatud on kõik ingliskeelsed. Pärast seda, kui tabasin ära, et ma olen täiesti võimeline inglise keeles lugema lausa ahmin raamatuid. Praegu on mul käsil Jo Nesbo krimkad, neli juba loetud, eile alustasin uut. Mulle üldse meeldib põhjamaade krimikirjandus ja eriti just see autor, kes oskab väga põnevalt kirjutada, nii et peaaegu lõpuni ei saa aru, kes on kurjam ja miks ta seda kõike teeb. Ma mõistan, et kusagil oma sisimas olen ma ilmselt sarikurjam, kes oma mustad kired realiseerib siiski vaid raamatuid lugedes (olgu saladuskatte all öeldud, et ma olen nõrganärviline isend, kes ei kannata verd ega valu, eriti just teiste puhul, nii et asja minust nagunii poleks).

Selline see vaikne kulgemine siin on. Hea on!

Kudzu

Kaua Sa kannatad...

eksole! Ootan pikisilmi oma palka, töö sai tehtud detsembri keskel ja peale pikki pongestusi õnnestus ka tööleping enne aastalõppu allkirjastada. Aga vat nüüd nagu tahaks palka ka kätte saada, sest küttepuude varu vajab täiendamist ja igasuguseid megakulusid on olnud seoses aastalõpuga, rääkimata pidevast hinnatõusust.

Eksämm otsustas lapselapse toetamisest loobuda peale seda, kui kuulis, et mina käisin reisil Itaalias. Mida ta ei tea, on see, et reisi tegi mulle välja ema ülikooli lõpetamise puhul, mitte ma ise ei leidnud kusagilt rahaauku, kust vajadusel pappi juurde ammutada. Rääkimata siinkohal sellest, et noorem poeg vajab raha ikka samamoodi nagu enne ja selle peame me talle kui ülalpidamiskohustusega lapsevanemad kuskilt leidma, midagi pole parata.

Elada kuude kaupa ilma enda sissetulekuteta pole just kuigi mõnus. Mitte et ma vajaksin niiväga midagi, samas ikka ju ühtteist vajalikku tuleb osta (ja vahel ka mittevajalikku eesmärgiga kindlustada ennast hädade vastu mõningase koguse väärismetalliga). Minu panus perekonna rahakotti on siiani olnud miinustes, juba ainuüksi minu ravimid maksavad üle 30 euri kuus ja seda isegi soodushinna juures. Eks see rahata olek omakorda jällegi tekitab stressi ning deprekas sellevõrra kasvab, mitte ei kahane.

Täna ma igatahes palusin projektijuhil uurida, millal on lootust palka saada. Lõppude lõpuks olin ma nõus töö vastu võtma justnimelt sellesama töötasu pärast, ei mingil muul põhjusel. Ehk siis loobusin ajutiselt kudumisest, tikkimisest ja maalimisest peamiselt perekonna hüvanguks (ja ma usun küll, et leiaksin ostjaid oma käsitööle, kui hinda väga kõrgeks ei aja, nii et oleks võinud teoreetiliselt ikkagi käsitöö juurde jääda). Pähh ja pöhh, ma ütlen.

Kes kannatab, see kaua elab - seega olen jälle paar aastakest oma ellu juurde võitnud:)

Kudzu

Käsitööblogi loodud...

kutsun lahkesti külastama!

http://nikerdinokerdi.blogspot.com/

Käsitöö on muhe tegevus, annab võimaluse endasse süüvida ja mõelda eranditult ainult häid mõtteid. Kuna ma pean siinkohal end kiitma (ja kes siis veel), siis mainin ära, et kodused tegevused ja üksinda nokerdamine näitab minu jaoks inimese küpsust. Et pole vaja otsida ekstreemsusi väljaspoolt iseennast, vaid selle asemel otsida enda seest ja leida nii mõndagi huvitavat. Sh ka ekstreemsusi:)

Aga otse loomulikult on inimesed erinevad ja nende vajadused on erinevad. Minu jaoks on ainult tore, et maailm on täidetud omanäoliste indiviididega. Alati on lihtsam inimesi solgiga üle valada, tunduvalt keerulisem on üritada mõista.

Ikka Teie

Kudzu

Meeleheitel koduperenaine...

ei jäta jonni ja teeb kuntsi lumerookimise, pesupesemise ja kokkamise vahelt.

Ei mingit talve...

lihtsalt veidi külmem kui tavaliselt ja kerge lumi siin ja seal. Eesti on nii suur riik, et kui põhjas aetakse teid lahti ja on kümne külmakraadi ringis, siis meil siin näitas termomeeter nii umbes miinus ühte ja lumekoristusega pole keegi tegelenud, sest puudub vajadus. Seepärast ongi Eestis tore elada, et piisab mõnetunnisest sõidust suisa teise kliimasse jõudmiseks.

Eino mulle meeldib muu Eesti asi ka. Nt meie rahvakunst, eriti käsitöö. Mul on mitmeid toredaid raamatuid, kust inspiratsiooni ammutada , et ka ise midagi luua. Ainus, mis puudub, on aeg. Noh, kui ma mustapesumäest läbi olen närinud ja muud vajalikud liigutused ka ära teinud, siis ma saan lõpuks ehk vardad pihku võtta või alustada mõne muu käsitööga. Ma vaatan kadedusega käsitööblogisid, kus inimesed muudkui koovad ja nikerdavad üha uusi asju, aga mina ainult unistan ja ning planeerin, seejärel lähen jälle kokkama või pesu masinasse toppima.

Minu nutt ja hala on ju alati ühesugune - liiga palju kohustusi ja liiga vähe võimalusi. Aga mis sest ikka soiguda, see mulle aega juurde ei tee. Samas otsustasin täna maja kraamides, et pärast kolme nädalat külalisi (noh, mu noorem poeg pole just otseselt külaline, kuid samas ta ju ei ela siin enamasti, ja tema tütarlaps ka) ma jaanuaris kedagi külla ei kutsu. Ma olen ülesuhelnud, ületoimetanud ja üleüldiselt nii otsas omadega, et taastumiseks vajan üksiolemise aega ja võimalust tegeleda asjadega, mida saabki ainult üksi teha. Ma ei jaksa enam kannatada stiilis "noh, kui see saab veel mööda, siis..."- miski ei saa mööda, kui ma ise endale aega välja ei võitle.

Seega võite minuga suhelda blogis või telefonis või kui te mu kodust suudate välja meelitada:) Vähemalt veebruarini - aga siis on ka lootust, et keegi minu sõpradest saab endale kirikindad või tikitud tasku vms.

Kudzu