Valmistudes kevadeks...

mis on saabunud koos tavapärase porise ja sasise aiaga, esimeste lumikellukestega ning tihastega, kes meie räästasse ka sel aastal paistavad pesa ehitavat. Nagu ma aknast näen, on ka päike otsustanud nina välja pista. Mistõttu tekib dilemma, et kas pigem istuda toas ja üritada siinses seapesas natuke korda luua või minna aeda ja alustada esimeste kevadtoimetustega. Kuna minu lugupeetud ema homme siiski ei saabu, siis mul on koristamisega muidugi veidike aega ja ma olen kindel, et nagu tuhanded teised naised, leian ka mina mitmeid vabandusi, miks majapidamise koristamist edasi lükata. Ma saan samas aru, et suurema osa naiste jaoks olen ma siiski paaria, sest kord ja puhtus on paljude jaoks maailma kõige tähtsam asi ja kui ma vanasti perekooli lugesin, siis ma sain aru küll, et kõik teised jaksavad oma laste kõrvalt veel igapäevaselt tolmuimejaga ringi udjada ning põrandaid pesta. Eino eks minus räägib siinkohal puhas kadedus, kuid teisalt on mul oma eluga nii palju muudki teha, kui teiste järelt saasta kokku kraapida. Annaks Jumal mulle raha, ma palkaks kohe endale koduabilise:)

Esmaspäeva õhtu veetsin õmblusmasina taga, kuna Inglike vajas lasteaeda Hundiema kostüümi. Kasutasin selleks ära ühe halli pleedi, eeskujuks kostüümi õmblemisel oli aga Inglikese esinemiskostüüm iluvõimlemisest. Kostüüm tuli uhke, kaunistuste ja ehtsast karusnahast sabaga ning nagu ma aru sain, toimub täna näidendi esietendus, kus meie lapsuke saab paar lauset öelda oma toredas kostüümis. Õmblemise käigus selgus, et õmblusmasin hakkab lõplikult otsa saama, millest on kahju - ikkagi 19 aastat kestnud masin, mis siis, et korduvalt parandatud. Vaatasin huvi pärast, mis uued õmblusmasinad ka maksavad ja leidsin, et enamus tänapäevaseid masinaid oskavad mune keeta, vaipu kloppida ja muinasjutte ette lugeda ehk siis on nii keerulised, et nendega ei oska nagu miskit peale hakata. Ma vajaksin õmblusmasinat, millega saab lihtsalt õmmelda, kuna ma olen hobiõmbleja, mitte prof. Eks ma uurin veel, äkki ootab mind kusagil üks Masin, mis on mõeldud rumalatele tehnokaugetele vanuritele nagu mina siin.

Aga eile ma lihtsalt logelesin st sõin, magasin ja lugesin, ei teinud mitte kui midagi peale bonsai ümberistutamise. Vahel tuleb niisama ka olla, pealegi pidi laisklemine loovust edendama. Ma tunnengi, et olen täna kohe suure tüki loovam. Olge siis teiegi järjest loovamad!

Kudzu

Siin ma seisan...

sest teisiti ei saa, ütles keegi. Noh, ma pigem istuksin, aga põhjus on sama - teisiti ei saa. Ja andku Jumal mulle jõudu vastu pidada, kuna viimase aja tempo on võtnud üles mehised tuurid, millele minu vana kere hakkab vaikselt alla andma. Näiteks polnud mul mingit probleemi kellakeeramisega, sest ma kobisingi eile varakult magama ja kuigi hommikul oli äratus hiline, sest ma usaldasin oma telefoni liigselt (mul oli justkui meeles, et see peaks end ise õigeks keerama, mida ta siiski ei teinud), möödus tööpäev energiliselt ja sisukalt. Mul tuleb ikka aegajalt põnevaid ideid, mida inimeste peal katsetada, et nende elus oleks ka midagi ebatavalist ja rutiinivaba. Täna käis meie grupil külas näiteks lp Öömees ja mängis meile helikausse, mis oli tõesti lummav ja arvan, et mõjus inimestele mõnusalt ning ka innustavalt. Sest kõige olulisem asi maailmas on tegeleda sellega, mida armastad. Ja pole paremat tunnet, kui saad aru, mida see tagasi annab - just vaimses mõttes, pean ma silmas. Raha on ka muidugi kena saada:)

Eile käisime lastega Zooloogiamuuseumis, mis üsna pea remonti pannakse. Kahjuks oli meie tempo dikteerijaks jällegi pisikene Ingel, kes tuiskas saalidest läbi nagu keravälk, samal ajal kui meie üritasime, keel vestil, ekspositisooni vaadata ja talle järele jõuda. Eriti põnev on minu jaoks geoloogiamuuseumi osa, mida ma pole saanud üldse põhjalikult läbi vaadata. Sinna tuleks täitsa omapead minna, sest kivimid ja kivid on mind alati lummanud ning seal on päris kena kollektsiooni kiva, pluss muidugi põnevad kivistised, mis on ka minu lemmikud juba ammustest aegadest.

Sain endale superviisori, kes paistab mulle sobivat. Ma pean nimelt supervisiooni elementaarseks inimestega töötamise juures, rääkimata sellest, et superviisor on valmis mind üle aitama tõrkest kunstitegemise suhtes. Ma naudin seda, mida mu kliendid teevad, usun, et suudan neid innustada ja inspireerida, aga vat ise pintslit kätte võtta ei suuda. Ilmselgelt on seosed kevadise madalseisuga nii tugevad, et omal jõul sellest läbi ei näri. 

Teadaande korras veel Padjaklubist. Kuna käes on kevad, siis on saabumas aeg, kus lp Padjaklubi liikmed võiksid kokku saada ning kevadplaane koostada, nikerdada-nokerdada, käsitööd teha, kerida, ennustada ning süüa-juua. Et kevadel on ka minul pisikene tähtpäev, siis saaksime ühendada nö meeldiva kasulikuga. Aint ma ei oska pakkuda aega. Lugu on selline, et 09. aprillil lõppeb mul tööklubi ja siis on mul kõvasti rohkem aega ning loodetavasti ka energiat. Laupäevad on küll tööpäevad, kuid samas õhtul vast ma olen end juba kokku kogunud. Antagu teada, kuidas rahvale sobiks ja üritame oma graafikud klappima panna:)

Aga nüüd ma enam ei istu ka, nüüd ma lähen ja laman. Vat nii!

Kudzu

Ei plaanimajandusele...

ehk kuidas leppida kaosega oma elus? Otse loomulikult minu kauaoodatud Puhkus ei saabunud. Öösel kolis meie voodisse meie pesamuna, kellel valutas kurk ja oli ilmselgelt ka palavik. Muidugi ei läinud ta lasteaeda ja muidugi tuleb nüüd tegeleda kahe kodusoleva põnniga, kes vahepeal küll mängivad omavahel, aga siis jällegi otsustavad kakelda. Õhtul saabub noorem poeg koos prutaga ja on siin ilmselt nädala lõpuni. Järgmisel nädalal laekub pr Ema, kellega me läheme 07. aprillil ooperisse (kinno tegelikult) ja seega järgnevad kolm nädalat saan rõemsalt keeta, küpsetada ja suhelda. Ühest küljest on muidugi tore, et mind ümbritseb armastav perekond ja toredad inimesed, aga teisalt - ma vajan üksiolekut nagu õhku, nagu vett, see on olemise alus, mis annab jõudu edasi pusida. Kui ma aastaid kannatan seetõttu, et minu vajadused kuuluvad täitmisele viimases järjekorras, siis on ju täitsa loogiline, et ma lõpetasin AD-dega. Ravimite võtmine ja diagnoos ei ole muutnud mitte kellegi suhtumist minusse - kodus on samad kohustused ja mujal ma eriti ei reklaami oma haigust. Tulemuseks saab olla ainult läbipõlemine, kahjuks:(

Tegelikult ei saa ma muuta antud olukorda. Seega on minu jaoks küsimus pigem selles, kuidas leppida asjaoludega. Kuidas leppida sellega, et mina ei saa olla piisavalt omaette ja kahekesi koos abikaasaga? Kuidas leppida sellega, et tööd on rohkem kui aega puhkamiseks ja jõu kogumiseks? Kuidas saada hakkama olukorraga, et see, mis mind rõõmustab, ootab kuskil mägede taga ja ma muudkui luban endale, et natuke veel ja siis ma hakkan jälle maalima ja siis ma hakkan jälle käsitööd tegema ja siis ja siis ja siis... ainult et see aeg ei taha saabuda. Kuidas saada hakkama sellega, et ma teen oma tööasju öösiti, sest see on ainuke vaba aeg? Leppida magamatuse ja väsimusega ja oodata ning loota, et kahekümne aasta pärast olen vaba inimene ja küll ma siis magan ja küll ma siis joonistan ja maalin? Kakskümmend aastat on kohutavalt pikk aeg, kas ma jaksan selle ära oodata?

Ma pidin täna kirjutama inimesele, kellest saab minu superviisor, eks ma siis ootan ööd - ma ei saa kirju saata olukorras, kus keegi kakleb kusagil või pidevalt sekkub. Mul on vaja saata mõned töömeilid - jäävad ööd ootama. Ja kui ma lõpuks öösel kell kaksteist  oma tööasjad lõpetan, siis andke andeks, käsitöö, maalimine ja muud hobid enam ei tule kõne alla. Siis ma jaksan ainult lugeda paar lehekülge ning aidaa!

Andku Jumal mulle kannatlikku meelt ja võimet olukorraga leppida. Paistab, et kui kõvasti ma ka ei kisendaks ja jalgu ei trambiks, oma vajadused jäävad praegu ootele. Aga see ei ole ju aus....

Kudzu

Mõeldud-tehtud...

ma elasin üle kiire töönädala üheainsama vaba päevaga:) Elasingi selle mõttega, et küll saab mööda ja küll saab tehtud, ja saigi. Mul on täitsa uhke tunne kohe, kuigi olen väsinud nagu vana ront, sest ma olen hästi palju endast andnud ja saanud tagasi ka, kuigi - uneaega võinuks rohkem olla, siis oleks kindlasti väsimus väiksem!

Selle kõigega seoses kavatsen sel nädalal Puhata. Puhkamine tähendab, et ma tegelen kodu ja lapsega, aia ja toalilledega, samas ei vasta ühelegi muule telefonikõnele kui töökõnedele, ei võta vastu külalisi ja ise ka külla ei kipu. Ma olen nüüd suhelnud ette, taha ja kõrvale ning kui ma kohe rahu ja vaikust ei saa, siis ... pean varsti jälle tabletikogust suurendama. Ma adun, et minu piirid on käes ja nüüd tuleb kibekiiresti tegeleda enese taastamisega.

Väljas on kevad, mändide alt on lumi juba täielikult sulanud, esimesed lumikellukesed on ninad välja pistnud ja õitsevad. Ma armastan kevadet, see on minu aastaaeg, loomise ja lehvitamise periood. Tahaks juba aeda mulla sisse sonkima, tahaks istutada, külvata ja väetada. Ja uudistada - osa asju sai sügisel mulda käsikaudu ja kottpimedas, nüüd on ootamas üllatusi. Pluss huvi, kas minu eksootilised puukesed said külma talvega hakkama. Juba homme plaanin MM-iga koos natuke aias toimetada, aga praegu suundun ma otsejoones oma isikliku voodi suunas ning magan end välja.

Kudzu

PS Ma sain valmis tikandi, aga enne pilti üles ei pane, kui koti kokku olen õmmelnud.

Hõissaa...

pulmad! Jaa, lisaks emakeelepäevale on meie peres täna tähtis päev. Oleme nüüdseks abikaasaga olnud 9 aastat abielus. Nii hea on oma pulma-aastapäeva meeles pidada, kui sel päeval ka lipud lehvivad! Lisaks oli hommikul väga ilus ilm ja punane roos, mille kingituseks sain, tegi meele heaks. Mina omakorda kinkisin abikaasale termostassi, et ta saaks endaga kohvi kaasa võtta, kui ta jälle kuskil laste trenni ajal ootama peab (minul on millegipärast kõvasti rohkem tähtpäevi - naistepäev, emadepäev, sünnipäev, samas kui meesperele on ette nähtud kaks püha, ja olgem ausad, isadepäeva tähistame on alles lapsekingades, olgu siis vähemalt pulma-aastapäev selline, kus abikaasa ka mingisuguse jubina saab, lille kinkida talle ju mõtet pole).

Me oleme saanud isegi mõned sõnad vahetada, hommikul autos, kui abikaasa mind tööle viis, lõuna ajal, kui teda sööma kutsusin ja pärastlõunal, kui ma teda hetkeks töötegemise ajal segasin. Praegu on armas abikaas lapsega trennis ja mina siin kodus alustan õhtuse söögivaaritamisega. Me mõlemad vaikselt loodame, et kui lapsed magama lähevad, siis me ei kustu ära nagu viimasel ajal juhtunud on, vaid saame korraks aja maha võtta ja olla kahekesi. Võib-olla see hoiab ka suhte värskena, et koosolemise aeg tuleb välja võidelda või et me oleme nagu Koit ja Hämarik, kes üksteist väga igatsevad, aga kokku kuidagi ei saa. Ehk kunagi pensionipõlves...on, mida oodata.

Hea uudis on veel see, et sügisel on ootamas Prantsusmaa-reis, kui kõik kulgeb plaanipäraselt. Ikka koos pr Emaga. Prantsusmaale sõitmise nimel ma olen paljukski valmis, vaatan üle, kuidas seal on, kas üldse tulengi siia tagasi.

Nüüd tahab Ingel lastekasse ja mina kulgen süüa tegema.

Hõissaa.....

Kudzu

Minu pere ja muud loomad...

neljapäeva õhtul saabus saarelt meie pere noorem poeg. Ta helistas ette, et me tuleksime välja ootama, sest tal on meile üllatus. Ja kui me siis oma vanad kondid trepile vedasime, saime teada, et poig on ostnud (õigemini vahetanud) uue auto!!!!! See vist on kaheksas viimase kahe aasta jooksul. Muidu ilus soliidne must BMW, kuid  kui arvestada, et eelmine masin sai soetatud nii umbes kuu aega tagasi, siis võtab sõnatuks. Aga et laps oli ise nii õnnelik, siis ma ei hakanud talle moraali lugema. Vaatasin heldinud pilgul oma võsukest ja mõtlesin:"Minu poeg!". 

Üleüldiselt ongi meie elu nagu raamatust, millele postituse pealkirjas viitasin. Meil on boheemlasest lapsuke, kes siia oma sõpru kutsub, meil on autohull (pole vahet ju, kas autod või püssid), meil on loomaarmastajast MM, kes deklaleerib, et talle ei meeldi inimesed, vaid loomad ning et liha tema ei söö, sest on inetu loomi tappa; ja meil on pesamuna, kellele meeldivad ilusad riided ning kes on ka ise vastupandamatu. Siis on minu abikaasa, kes oma rahuliku meelega meie paadikest majanduse tormitseval merel uppumast hoiab ning allakirjutanu - stoiliselt rahulik oma laste veidruste suhtes,  ning kes pidevalt kokates, kokates ja kokates ja suisel aal aias toimetades püüab säilitada nii enda kui oma perekonna tervet mõistust. Siis on meil veel koer, kes arvab, et ta on inimene, kassid, kes pole ka päris selge mõistusega, sõbrad autod - üks hullem ront kui teine, suur maja, kus ikkagi pole piisavalt ruumi ning aed, mille haldamine aeg-ajalt tundub täiesti võimatu ülesandena, kuid saab sellegipoolest kuidagi tehtud. Ja kui siis täna õhtuks on kõik kas magama läinud või oma koju kobinud, ei jää mul muud üle, kui muheleda ning olla õnnelik, et meil on just selline pere ja selline kodu. Raamatu sellest kõigest kirjutab loodetavasti mõni minu järeltulija, sest mul pole kahjuks kirjutamiseks aega nagu siit blogistki paistab.

Jah, mul pole aega ei maalimiseks ega joonistamiseks, ei käsitööks ega lugemiseks. See pole isegi mitte emadusest tingitud, vaid ikkagi introvertsuse-ekstravertsuse tõttu. Just kirjutati Eesti Ekspressis tore artikkel selle kohta, kuidas pool inimkonnast kannatab seetõttu, et tänapäeva maailmas pead olema ekstravert. Ma olen kohanud inimesi, kes ei suuda minutitki omaette olla, kes vajavad pidevalt mingit mäsu ja segadust ning on selle keskel õnnelikud. Introvert leiab kogu maailma enda seest, tema on õnnelik üksinda või äärmisel juhul koos mõne valitud olulise teisega, kuid tunneb end kisa-kära ja sekeldamise keskel halvasti. Ma olen eluaeg püüdnud viilida igasugu üritustelt, kui vähegi võimalik, eelistan olla omaette ja vaikselt nokitseda. Sealjuures mõistan ma selgelt, et on teistsuguseid inimesi, kellel on teistsugused vajadused ja ma tõesti püüan end kuidagi nendega sobitada. Samas ekstraverdile selgeks teha, et kõik ei ole nagu tema tundub umbes sama võimatu, kui tõestada lõokesele, et öökull ei jaksa hommikul kell kuus ärgata ja õnnelikult ringi karata. Aga no ma ikka kirjutan neist asjadest siin blogis, sest arvan, et need on olulised teemad ja praegu grupiga töötades ma näen, et tuleb pidevalt selgitada - inimesed on erinevad, palun ärge võtke neid enda mõõdupuu järgi!

Nii, homme ja ülehomme tööle, siis kaks vaba päeva, siis tööpäev, sellele järgneb supervisioonipäev ja siis jälle tööpäev. Järgmine hetk, kus ma tõenäoliselt midagi kirjutada suudan, on järgmise nädala teisipäev. 

Kudzu

Segased lood...

on minuga, ausalt! Mul on kõik päevad, kellaajad, kuupäevad peas nagu puder ja kapsad. Eriti mahlane lugu juhtus minuga eile, kui ma peale väsitavat ja emotsionaalset nädalavahetust olin teinud 3 tundi väga intensiivselt tööd (grupitöö eeldab enese panustamist 100%) ja koju jõudes magama kukkusin. Edasi oli üks must auk, kuni  ärkasin abikaasa õrna äratuse peale:"Kell on kuus!". Ma ei saanud muhvigi aru - miks on vaja mind kell kuus äratada? Kas keegi on haigeks jäänud? Abikaasa vastab, et kõik on terved. Mina ikka ei saa aru, et miks nii vara hommikul? "Ei, praegu on õhtul kell kuus!". No palun väga - ma arvasin, et on hommik, sest minu mälus ei olnud mingit lõunauinakut üldse salvestunudki, seal valitses lihtsalt üks kena suur tühjus.

Ma olen väga kannatlikult oodanud, millal ometigi saabub selline päevake, kus mul pole vaja kodunt välja minna. Samas, mis kasu sest homsest vabast päevast on, kui kodus on kaks põnni, kellega on vaja tegeleda ja kellele tuleb lisaks tegevustele ja süüa keeta ning jälgida, et nad üksteisega ei kakleks. Ma muidu toetan küll õpetajate streiki, sest muud viisi selge sõnaga öelda, et nii edasi ei saa, ju pole. Samas kõik lapsevanemad, kes peavad käima tööl - mis nemad siis teevad? Jätavad lapsed üksi koju, eriti lasteaialapsed? Või kui kõik lapsevanemad võtavad vabu päevi, siis tööandjad muutuvad tigedaks ja me kõik teame, kui lihtne on tänapäeval töötajat lahti lasta, seda enam, et tööpuudus on piisavalt kõrge ning seega uute (ja lastevabade) töötajate leidmine pole probleem. Ühesõnaga - asjalood on alati keerulisemad, kui nad pealtnäha paistavad.

Mulle väga meeldis Moorikese sõnum, et emad ei streigi. Aga tegelikult peaksid. Arvestades seda, millised on lapsetoetused või kuidas meie ühiskonnas üldse lastesse suhtutakse (mis tasuta ringid? mis tasuta koolitoit? nalja teete või!) ja eriti kuidas suhtutakse paljulapselistesse peredesse nagu lugupeetav kirjutaja ise kogenud on (nt kui kunagi naistenõuandlas ütlesin, et mul on kolm last ja planeerin neljandat, karjatas õde põlastavalt:"Kolm last!"), siis võiksid emad streikida küll. Streik võiks välja näha nii, et kõik emad jäävad oma lastega koju üheks päevaks. Nad ei lähe tööle, nad ei vii oma lapsi kooli ega lasteaeda. Nad on kodus ja veedavad oma aja koos lapsukestega. Ja kui siis naistööjõud, selline alamakstud ja märkamatu, äkki enam tööle ei tule, kui lasteaiad ja koolid jäävad ootamatult täiesti tühjaks, kui haiglates pole õdesid ja hooldajaid kohal, kui poodides ei ole müüjaid jne, kas siis äkki hakatakse hindama panust, mille needsamad emad riigile annavad. Ma ei arva, et tuleks minna Toompeale lippu lehvitama ja meedias rääkida oma raskest elust - parem on teha üks konkreetne tegu ja siis on kohe näha, mis juhtuma hakkab.

Tervitades

Kudzu

Oh vanadus, sina kallis magus mesi...

pr Morgie kommentaar eelmisele postitusele on nagu rusikas silmaauku. Ma hakkan tõesti vanaks jääma! Aga mis seal ikka siis - sooritusvõime on muidugi langenud, kuid samas on juurde tulnud enesekindlust ja võimet ennast kehtestada. Mitte et ma oleksin hea enesekehtestaja, kaugel sellest, kuid võrreldes noorusega, kus ma lasin kõigil endale pähe istuda, olen nüüd asunud end ja oma piire siiski mõnevõrra kaitsma. Millest alati küll kasu pole, sest mõned inimesed on nii osavad piiririkkujad, et võtab suisa sõnatuks. Nende inimeste loogika on tappev ja mul pole sellele midagi vastu panna.

Toon näiteks oma kunagise naabri, tuntud ja tunnustatud inimesi (olgu muld talle kerge!). Kui mainisin, et tema koer kaevab aiast minu raske raha eest ostetud roosid üles, ütles ta täiesti süüdimatult:"Ära siis kasvata roose!". Või kui palusin, et ta pojad ja nende sõbrad rohkem ei lõhuks meie puid ja põõsaid, oli vastuseks"Mina teile enam netti ei anna!". Mis ma oskan sellise asja peale kosta? Mitte midagi. Sest siin ei aita ükski enesekehtestamine. Täna juhtus minuga sarnane lugu, mida ma siinkohal ei pea vajalikuks täpsustada, kuid samas on selge, et minu oskused teatud tüüpi inimestega suhtlemisel on ja jäävad nigelaks.

Sattusin tänu ühele tuttavale tõlkima venekeelset teksti, mida vajab üks rakenduskõrgharidust omandav tudeng, kes ei oska vene keelt. Ma mäletan, et omal ajal ma ei osanud inglise keelt ja ometigi ei tulnud selle peale, et paluksin kellegi teisel tõlkida. Istusin öösiti tekstide taga, nutt kurgus ja muudkui tõlkisin, algul sõnasõnalt, siis juba üle sõna. Tuleb välja, et mina olen olnud täitsa rumal! Tuleb leida keegi hea inimene (see polnud küll mina, mina aitan lihtsalt seda head inimest), kes võtab 20 lk artikli tõlkida (mitte refereerida) ja tudeng ise kodus tugitools vahib telekat! Eile me teksti tõlgitud ei saanud ja homme lubasin veel aidata, kuid kui tuttav hakkas uurima, mis kell umbes ta võiks juba tulla, siis ma kehtestasin ennast ja teatasin, et kuna mul on esmaspäeval tööpäev, siis ma töötan pealõunal, hommikul aga tegelen oma lastega. Punkt! Tuttav oli selle lausungi peale suht sõnatu, ta on harjunud oma tahtmist saama ja ma tavaliselt pole viitsinud temaga vaielda või oma vajadusi välja öelda.Vat mis vananemisega võib kaasneda!

Head vanaduse saabumist /enesekehtestamist teilegi!

Kudzu

Tee tööd...

siis tuleb ka ... Mina ei tea, mis tuleb teistel, minul tuleb ühest küljest rõõm, et teen toredaid asju ja teisest küljest üüratu väsimus. Väljaspool kodu töötan ma justkui vähe st töötunde ei tule kokku 40, kuid see-eest töötan ma väga palju kodus, siinsamas arvuti taga ja neid tunde ei ole mõtet hakata kokku lugema. Võtame näiteks tänase päeva. Tõusin hommikul üles, istusin arvuti taha ja kirjutasin valmis kaks aruannet, tegin lõpuni ja korrigeerisin näidisCV ning saatsin selle laiali, vestlesin telefoniga ühe tuttavaga, kes täna tuleb mulle siia venekeelset teksti tõlkima. Saatsin veel ühe kirja laiali. Siis meenus, et esmaspäevaks tuleb ära saata materjalid, mis on vaja välja printida. Selleks, et materjale saata, tuli üks neist uuesti vormistada, kuna lapsed olid kuidagi selle dokumendi kallale pääsenud ja sinna kirjutanud AAaaaaabbbbbbCCCC jne. Koostasin uue materjali, saatsin kirja ära. Homseks tuleb üle vaadata, mida tööl teen ja mis materjale selleks vaja on. Ja pühapäevaks tuleb saata kirjalik tagasiside 10-le CV-le. Kodus on korralagedus, elamine koristamata, aga kuna tuleb külaline ja lisaks laekub ka noorem poeg, siis peaks natuke koristama. Siis tuleb teha sooja toitu, panna pesu masinasse, puhas pesu laiali jagada ja ausalt öeldes tahaks oma lastega ka vahepeal natuke rääkida.

Mind haarab õudus, kui mõtlen oma laste peale. Kas tõesti olen ma samasugune ema nagu minu ema, kellel oli kõigi teiste jaoks alati aega, ainult oma lapsed ei saanud temaga koos olla? Kuidas on nii juhtunud? Kuna ma olen krooniliselt haige, siis olen ma sageli väga väsinud. Iga pingutus sh ka suhtlemine, võtab tohutult energiat, mistõttu ma lihtsalt pean päeval magama. Kui ma ei maga, siis mõne päeva pärast magan topelt nt eile magasin neli tundi jutti. Mis siis imestada, kui mu lapsed näevad mind õhtusöögilauas ja see on praktiliselt kõik. Ma ei mainigi siin, et ei jää aega enda hobidega tegelemiseks, sest ma kas magan, olen tööl või teen tööd. Ma saan praegu väga selgelt aru, et samamoodi jätkates mind kauaks pole, sest süütunne juba õgib mind - ma ei taha olla selline ema nagu minu ema. Ma tahan olla Ema, kes näitab oma armastust laste suhtes välja tegudega, kes loeb ja joonistab ja mängib oma lastega. Ma ei taha olla ema, kes on igal pool mujal nii tore, aga kodus on väsinud ja võimetu suhtlema.

Ma tean, et kohe läheb kergemaks. Praegu oli ekstreemne nädal, tavaliselt olen tööl esmaspäeval, teisipäeval, laupäeval ja neljap või reede. Seekord oli esmaspäevan töö tõugatud kolmapäeva peale, mis tähendab, et mul jääb väga vähe aega ettevalmistuseks. 

Andke mulle kindel rutiin ja ma olen õnnelik. Ma nii tahaksin olla õnnelik, nautida oma perega koos olemist, omaenese pisikesi käsitöö ja kunstiprojekte, lugeda raamatuid, olla lihtsalt abikaasa kaisus. Ma ju ei taha miljoneid, maju ja jahte, briljante, kulda ning kalliskive. Vahel on tunne et need viimased oleksid kergemini kättesaadavad, kui elu pisikesed rõõmud.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pean ikka lisama ka: mitte see ei aja mind hulluks, et mul on palju tööd. Selle üle on mul tegelikult väga hea meel. Mind ajab hulluks, et ma midagi muud teha ei jaksa. Seega pean vastu võtma mingid otsused nt väljaspool peret suhtlemise osas. Kui nüüd tuleb järjest neljas nädalavahetus, kus meil on lisaks enda perele veel keegi majas, siis on ilmselt arusaadav, et ma tahaksin jälle mingiks ajaks põgeneda Sajusaartele.

Kudzu