Narruse kiituseks...

võib öelda nii mõndagi, sest Narr olla on tore ja fun. Aga kui keegi teine sind narriks teeb, vaat siis on jama lahti.

Hommikul helistas kooli tugisüsteemi juht, et koolidirektor tahab rohkem infot. Üritasin siis direktorit kätte saada, pesin ühe käega hambaid, teise käega raseerisin sääri ja varbaotsaga lükkasin koolisõiduks asju kokku. direktorit polnud, aeg jooksis ja saatsin lõpuks kirja projektijuhile, et kahju küll, ma lähen nüüd bussi peale ja ma ei saa koolilt kaaskirja, kuna aega ei ole enam. Olin vaevalt bussile jõudnud, kui helistas direktor, kes kiunus, et nemad tahavad osaleda ja miks ei saa (eks ikka seepärast, et nende töötaja ei suutnud esimese nädala jooksul ideed koolis tuvustada, kuigi ma andsin oma mobla numbri ja pakkusin, et alati võib mind kohale kutsuda. Siiis järgmisel nädalal kuni reedeni oli koolis väidetavalt netiühendus katkenud, ei saanud teemaga tegeleda ja lõpuks reedel alles sai kool niikaugele, et info edastada. Direktor aga süüdistab meid, et mis me siis üldse pakkusime, kui ei saa nüüd osaleda - eksole, mina jälle idioodi rollis. Kirjutasin siis projektijuhile, et selline info, mida teha. Projektijuht ei ole mulle vastanud, ilmselt põhimõtte pärast. Sest tema süüdistab ka mind, et kool kord lubas kaaskirja ja siis ei lubanud. Nii et ma olen nüüd idioot kahelt poolt. Ja see on tagumine kord võtta vastu projektipakkumisi tundmatutelt inimestelt. Edaspidi saavad minu tööst osa ianult need, kes mind tunnevad, vaat nii!

Arvan, et võtan aja maha. Ei lähe oma praktikat kaitsma ega seda eksamit tegema, mida projektijuhist õppejõud kureerib. Hiljem saab ka praktikat kaitsta, siis on lisaks teiste kogemus ilusti ees. Võtan hoopis sügisest akadeemilise, käin ainult sakslaste loovtantsus ja mõtlen elu üle järele. Ja tegelikult saan ma akadeemilisel ju päris pikalt olla, algul lapsepuhkus, siis majanduslikud põhjused ja siis tervislikud - selleks ajaks on meie põhiõppejõud ka lapsepuhkuselt tagasi ja võib jälle koolitööga tegelema hakata. Ja abikaasa hakkab oma CV-d aktiivsemalt pakkuma, sest rotid põgenevad uppuvalt laevalt ja ma tahan sedakorda ka rott olla.

Täna oli üldse imelik päev. Esiteks oli järjekordne jama projektiga, siis füsioloogia kontrolltöö, siis

katkes Tallinnas trolliliiklus, mistõttu ma olin sunnitud oma kohvriga mööda linna kolistama ja käima tantsuetendusel, kohver ikka truisti järele lohisemas. Linnas kolgerdades silmasin ma oma kunagist elukaaslast, keda ma viimati nägin kümme aastat tagasi. Õnneks oli tal kohtamine mingi naisinimesega ja ma sain temast niimoodi mööda imbuda, et ta mind ei märganud. Sest ma ei oska tema suhtes seisukohta võtta - tema jättis mind maha, aga mina jällegi ei võtnud teda tagasi ja ma ei tea, kas ma peaksin temast ülbelt mööda marssima või olema viisakas ja ilusti teretama, kuigi on oht, et sellele terele ei vastata. Õnneks pole ma teda pärast neid mäletsusväärseid sündmusi kohanud ja , sedakorda läks ka õnneks.

Aga Loits oli võimas etendus. Mulle avaldas sügavat muljet ja kindlasti töötab kusagil alateadvuses edasi shamaanitrummi kõmin ja leelotus. Ma tahaksin seda etendust veel näha vähemalt korra, et saada rohkem osa maagiast, mis kehade liikumisest ning võimsast muusikast tekkis.

Midagi, nüüd lähen ära magama. Kudzu

PS Tegelt juhtus ikka üks hea asi ka. Ma sain täpselt viimase trolli peale ja ei pidanud Balti jaamas keset ööd kohver näpus ootama. On ju hea?

Ikka projektist...

asi võtab üha huvitavamad pöörded. Täna peale seda, kui ma olin koolilt paberid ära toonud, teatas meie projektijuht, et üks paber on puudu. Ja puudu on ikka see paber, mida ta pole mulle saatnud, kuigi ta ise väitis vastupidist. Noh, ma kontrollisin üle ka, mida pole, seda pole. Siis ta lihtsalt karjus minu peale, et temal on niiiiiiii palju teha jne ja mina olen kõiges süüdi, kuigi olgem ausad, see, et mina oma nelja lapse kõrvalt jaksan veel millegiga peale õppetöö tegeleda, on juba iseenesest väärt vähemalt üht väiksemõõtmelist ausammast ja mitte kisa selle üle. kes meist eksis ja kellel meist on suurem koormus kukil. Projektijuhil endal pole ei lapsi ega perekonda, et oleks selge pilt asjade seisust. Ja mul tekkis kohe kahtlus, kas ma ikka üldse tahan niisuguses projektis oaleda, kus projektijuht elab minu peal oma emotsioone välja. Ega me pole ju mingid sõbrad temaga, tema on minu värske õppejõud, kelle tegutsemist olen natuke toetanud omalt poolt (meie grupp oli alguses väga vaenulik tema vastu ja mul hakkas lihtsalt hale natsa, no et ma ka ei õpi!). Mina olen lihtsalt üks kena mammi siit lõunaosariikide mändide alt, mitte post, mille peale iga koer kusta võib. Jälle olen end mässinud mingisse jamasse, no on mul vaja seda!

Loomulikult selgus haridusosakonnas, et me oleme hiljaks jäänud oma projektiga. Aga juhataja oli sõbralik ja mida kauem me vestlesime, seda sõbralikum ta oli, eriti veel peale seda, kui kuulis, et me oleme kolleegid. Minu idee alustada neist oli ikka täiesti tuumakas, aga noh, eks ikka ju tuleb teha projektijuhi nõudmiste järele.

Issand, anna mulle oidu öelda "ei" igale asjale, mis tundub liiga riskantne ja liiga suurt panust vajav. Ja võimet muutuda inimeste jaoks sama vajalikuks nagu mingi jusptükk, mille olemasolu ja sisu keegi pole isegi veel suutnud välja mõelda ehk siis märkamatuks, olematuks inimeseks. Enam ei taha kooli ka minna, sest kui projekt rahastust ei saa, kuidas ma saan kindel olla, et see õppejõud oma viha minu peal välja elama ei hakka.

Siit moraal - ära iialgi kedagi aita, sest nagu on öelnud minust palju targemad inimesed: heade kavatsustega on sillutatud tee põrgusse!

Kudzu

Täna, 17-aastat tagasi...

sündis siia ilma minu noorem poeg. Kogesin tänu teise lapse sünnile esimest korda talutavaid sünnitusvalusid, edukat imetamist ja rahuliku beebi kasvatamise rõõmu. Eks muidugi oli ka kurbi asju nagu pidevad haigused (ema korter hallitas täiega, sest 1993. a hiilgas igasuguste kriisidega sh küttekriis), mistõttu ma ei imesta, et neid haigusi nii palju ja nii pidevalt oli, mis kahjuks noorema poja puhul päädisid astma diagnoosimisega. Eks stressi oli üksjagu ka eksabikaasa alkoholismi tõttu, sest nagu ma olen ka varem kirjutanud, peale teise lapse sündi kadus ta jooma peaaegu nädalaks ja kahjuks ei jäänud see ei esimeseks ega viimaseks korraks meie ühise kooselu jooksul. Aga mis seal ikka, laps on ju tubli ja tore ja kena, mu oma kasvatuse produkt ja eks neid enda kangekaelsuse ja äkkviha elemente võin ma temas igapäevaselt imetleda, pole vaja peegli ette minnagi; positiivse poole pealt jällegi head huumorimeelt, sarmi ja oma vajaduste eest seismise võimet. Loodan, et mu armsa poja elu saab olema päikseline ja rõõmus, hoolimata raske lapsepõlve ja halbade geenide mõjust. Igaüks meist saab võimaluse oma elu muuta nii, et me parandame oma vanemate minnalaskmisi, nii et minu vigade parandus on minu laste käes.

Kahju, et poja sünnipäev möödub mul hullunult füsioloogiat õppides. Pean veel umbes kaks tundi pingutama, siis saan tänaseks materjalid kõrvale panna. Homme tuleb tegeleda natuke kunstiteraapiatega ja siis õhtul jätkata praktikaaruande kirjutamisega, esmaspäeval ootab mind uuesti 6-tunnine füsioloogia tuupimine. Ilus kevad, mis!

Kudzu

Ametnikku saab vaid siis, kui ...

Nagu mäletate, kirjutasin hiljuti, et saatsin haridusosakonna ametnikuprouale meili. Andsin ülevaate projektist ja et kas ja kuidas üldse võiks toimuda linnalt nõusoleku saamine jne jne jne. Pika kirja. Kui kolmapäevaks ei olnud vastust tulnud, siis saatsin meili järgmisele töötajale ja püüdsin helistada. Kumbki proua toru ei võtnud, isegi mitte vastuvõtuajal. Täna hommikul siis selgus, et kool, keda ma moosisin, tahab kindlalt osaleda, hakkasid hirmsa kiiruga pabereid täitma ja mina omakorda võtsin vastu otsuse, et lähen haridusosakonna juhataja juurde ja räägin, et mis ja kuidas. Kui saaks kooli kasvõi projekti teises etapis kaasata, siis mida selleks teha tuleb, mis pabereid nad vajavad, kas nt dekaani allkirjaga dokumenti ja ametlikku pöördumist vms. No mis mul üle jääb, kui reatöötajad ei vasta. Tore, sain esmaspäevaks aja.

Ja äkki kesk päeva helistatakse uuesti linnavalitsusest. Proua Ametnik ärkas, ilmselt peale seda, kui minu nimi kusagilt vilksatas. Siis meenus talle tõenäoliselt, et hr Mulder ei ole küll rõõmus, kui linnakodanik kaebab, et tema meilile ei vastata, eksju. Ja siis ma alles kuulsin, et mis loovteraapiad! Meil pole siin mingeid loovteraapiaid vaja, noh, kui kool just ise leiab et on, siis veel, aga vaevalt et te kooli leiate. Ja üleüldse on meil kõik eelarved juba tehtud (huvitav, kas ka 2011. a oma, millal oleks esimest korda üldse vaja mingit rahalist panust tegema hakata) ja kui ma siis teatasin, et koolilt on olemas kirjalik nõusolek, siis ütles proua, et no kui MEIE siin otsustame, et võiks üldse loovteraapiaid teha, siis miks üldse Kivilinnas, pigem ikka terve linna peale. Siis mul viskas üle ja ma käratasin, et mul on pandud juhataja juurde aeg ja ma lähen ja räägin temaga sellest, kuidas on või kuidas pole, kuna tekkis probleem meilidele vastamisega. Seepeale muutus tädi suhteliselt leebeks, ilmselt meenus talle hr Mulderi kuri pilk. Lisasin veel lõppu, et meie linn reklaamib end heade mõtete linnana ja innovaatilise linnana ja ma olen kindel, et juhtkonda peaks meie projekt väga huvitama, tänasin helistamast ja panin toru ära.

Ja ma olengi nii vastik, et printisin kõik arengukava punktid välja, mis seostuvad tugiõppe ja innovaatilisusega, võtan selle kaasa ja ajan näpuga järge, et kas tõesti teid ei huvita ühisprojektid ja kas tõesti teid ei huvita innovaatilised suunad hariduses või on see töötaja seisukoht, lisaks küsin, et mitme päeva jooksul osakond peab meilidele vastama ja et kogu minu tegevus toppas ametnike haldussuutmatuse tõttu. Aga ma teen seda viisakalt ja väga sõbralikult, uskuge mind. Lõppude lõpuks käisin ma 5 aastat näiteringis!

Ei no nalja saab, nalja saab! Mu kabinetikaaslane lahkub 01. juulist töölt, läheb ära teise institutsiooni. Varsti töötab meil aina värskem veri, aga ehk ongi hea, äkki nemad suudavad vastu pidada, ja juhtub ju ka imesid, nt tuleb maailmalõpp vms. Uskuma ju peab!

Tervitades

Kudzu

Meenutusi 2001. a

Kui noore spetsialistina 2001. a kevadel tööle asusin, oli minu palk 4000.- krooni, millest maksud maha läksid. Tuletan meelde, et tulumaks oli siis ikka ka jupp maad suurem. Siis mul palk tõusid vist suisa 4800- eegu peale järgmisest aastast, mil tuli maksta esimene õppelaenu põhiosa makse summas 1950. eeku kvartalis ehk siis päris priske osa ühest kuupalgast kvartali peale oleks nagu niuhti pangale läinud. Sel hetkel oli mul küll kõigest kaks last ja abikaasa sai ka head palka, aga et meil oleks olnud raha üle - ei, me tulime ilusti toime omadega, aga ei priisanud, ei saanud lubada endale reisimist välismaale, riided ostsin ka siis kaltsukast või allahinnatult, kalleid kodumasinaid ka ei soetanud - ühesõnaga, selline keskmine kontigent. Siis ma astusin 2002. a magistrisse riigieelarvevälisele õppekohale ja pidin ise maksma oma õpingute eest, milleks tuli võtta laenu, kuigi osa raha ma maksin ka omast taskust. Selle astme lõpetasin juba kolme lapse kõrvalt. Nüüd ma õpin riigeelarvevälisel õppekohal, sest meie eriala õpetatakse alles teist aastat ja paraku ei akrediteerita eriala enne, kui on toimunud kaheaastane õppetegevus. Sisseastumistulemuste alusel oleksin ma saanud tasuta kohale, kui neid oleks leidunud. Pidin võtma õppelaenu, sest täiskoormusega õppimine (sel õppeaastal olen juba 32 AP eest aineid sooritanud) ja täiskoormusega töötamine ning 4 last osutusid minu (vaimsele) tervisele ülejõukäivaks koosluseks.

Mina ei ole muuseas saanud ühtki õppelaenu niisama laiaks lüüa, sest mul on koguaeg olnud lapsed ja sellega seoses ka suured kulud, iialgi pole tulnud mõttesse võtta laenu ja see maha juua või kitarr osta - ikka ainult elamiskulud, transpordikulud (algul, 1997. a Saaremaa ja Tartu vahet), söök ja õppevahendid. Ma olen pidanud kõik oma elus ise saavutama, keegi pole midagi andnud, keegi pole minu eest kostnud, keegi pole mulle sooja kohta loonud, keegi pole mind toetanud kooliskäimisel ja lastekasvatamisel. Ma ei käi praktiliselt arsti juures, samuti minu lapsed. Oma poegade põhikooli õpinguid finantseerisin ma ise, kuna nad käisid erakoolis, mu pisikesed tütred saavad hoitud meie pere raha eest, mitte omavalitsuse kulu ja kirjadega. Ma ei ole riigilt saanud iialgi toimetulekutoetust, ka siis, kui meie pere sissetulekuteks oli minu palk 800 krooni kuus, millest tuli 500 krooni maksta omanikule üüriks, siis elektri eest ja lasteaiakohtade eest, pluus 250 krooni lastetoetust. Isegi magistriõpingud maksin omast taskust kinni. Mitte kunagi ei ole käinud kelleltki midagi kerjamas.

Aga vat õppelaenu tagasimaksmist pean enesele vajalikuks ja õigustatuks. Olen kasutanud oma õppelaenu sihipäraselt, ilma laenuta ma ei olekski saanud õppida, ei saaks ka praegu. Ja olen eeldanud, et riik vajab haritud inimesi ja et riik vajab ka haritud avalikke teenistujaid ja et riik vajab haritud lapsevanemaid, sest uskuge, see, mida ma õpin, on mulle ka laspevanemana kasuks tulnud. Ja seepärast on mul kurb ja piinlik lugeda Postimehe kommentaare selle kohta, kui nõmedad on ametnikud, kellele on laenu tagasi makstud, kui nõmedad on ametnikud, kes veel vanast peast õpivad ja kui õiged on need, kes iialgi pole midagi riigilt küsinud.

Muidugi on vaimse tervise huvides parem mitte lugeda kommentaare, parem mitte süveneda sõnavõttudesse, mis on kantud vihkamisest, vihast ja üleolekust (mina olen alati hakkama saanud ja teie mannetud könnid lasete endale mingit laenu tagasi maksta! seega olen ma teist kõigist peajagu parem). Ja mul hakkab hirm selliseid sõnavõtte lugedes, sest samasugused inimesed ju kunagi lasid oma naabreid Siberisse saata, jah, just sellised.

Kudzu

Kas meil on õigusriik?

Põhiseaduse § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
Õigusriigi mõistes sisaldub nõue õiguskindlusest, mis väljendub eelkõige isiku kindlustundes, et võimu teostamisel on piirid ja saab ette näha võimulolijate tegutsemist ning liigse riskita oma käitumist seada. Selle nõude eiramise tulemus on võimu omavoli, isikute õigused ja vabadused pole tagatud.
Avalik võim ei vabane põhiseaduses ette nähtud kohustusest ka siis, kui avaliku võimu mõni funktsioon on delegeeritud avalik-õiguslikele või eraõiguslikele struktuuridele.
Vaba eksistentsi üks olulisemaid eeldusi on isiku õigus näha võimu teostajate käitumist ette, õigus kaitsele võimu normatiivse ja faktilise tegevusega asetleidvate õiguste ja vabaduste kitsendamise juhtudel. Kui võim ei täida põhiseaduses sätestatud kohustust tagada õigused ja vabadused, on rikutud õiguskindluse põhimõtet.
//http://www.ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=2135/arv_seis_213502
Kudzu

Isamaa ilu hoieldes...

tänane pommuudis Postimehest http://www.postimees.ee/?id=121979 ehk siis 01. juulist lõpetab riik õppelaenu tagasimaksed riigiteenistujatele, samuti ei hüvitata õppelaenu alla 5-aastaste vanemate lastele. Johhaidii ja trallallaa!

See pisike riik, mida juhivad Ufod ja paksnäod, on valju ja selge häälega maha öelnud: noored inimesed, lahkuge siit, meil pole teid vaja. Meil pole vaja teie haridust, meil pole vaja teie lapsi, kui just tegu pole nende paari ülirikkaga, kes laiutavad vanemahüvitise saajate tipus. Pensione me ei kärbi, sest pensionärid käivad ju valimas, aga see-eest me suretame välja noored pered. Ja kuniks on penionäre, seniks on ka neid, kes meid valivad ja me võime ikka ja jälle oma rasvast nõretavaid molusid ajalehtede esilehekülgedel imetleda. Ja nautida VÕIMU! Võimu ühe otsusega keerata perse tuhandete noorte inimeste elu, kellest paljudel on väikesed lapsed ja kes on julgenud oma riiki usaldada. Eesti Vabariik on petis, ta on andnud lubadusi, mida ta keeldub täitmast. Oma eruo- ja muud valimised võite endale peesse keerata, on selge, et valida pole ju mitte kellegi vahel. Hea, et mul oli oidu jätta tegemata II sammas, hea, et mul oli oidu korjata raha ja ma saan vähemalt oma õppelaenu kiirkorras tagasi makstud. Uus laen küll jääb, aga ega rohkem laenu ei võta ka. Pigem tuleb alustada maamaja müügiga, muud ei paista hetkel üle jäävat.

Õppelaenude tagasimaksmise toetamine oli põhjus, miks ma hambad risti olin edasi s-abiosakonnas. Nüüd on muidugi selge, et sinna pole tõesti põhjust minna. See on ainuke positiivne punkt kogu asja juures.

Kudzu

ei oska enam mitte midagi öelda

Asjaamisest Lõuna-Eestis...

nagu ma olen siin maininud, kaasati mind TLÜ poolt ühte projekti, mille eesmärgiks on täiendada koolide tugisüsteeme. Selleks, et saada kool nõusse ja seejärel saada ka partnerluskinnitus, anti aega kaks nädalat. Mida minu jaoks on ilmselgelt vähe, sest kui projektiga kaasneb edaspidi ka koolipoolne rahaline panus, siis tahetakse ilmselt kauem asja kaaluda, ekole.

Samas tundub kummaline, et inimeste aeg on kummist. Selleks, et saada kontakt meilitsi, kulub päevi, kirjadele lihtsalt ei vastata (meenub ühe õpetaja kuri kiri Peres ja Kodus, et miks sooovitatakse õpetaja poole meilitsi pöörduda, kõik õpetajad ei lugevatki e-kirju. Aga äkki oleks aeg hakata lugema, kui kogu ülejäänud maailm seda teeb?). Nt reedel saatsin haridusosakonda pika-pika meili, et mis projekt ja et vaja on partnerluskinnitust, et kuidas seda saab jne. Lisasin ka ülevaate projektist ja panin kirjale lugemiskinnituse külge. Kirja pole tänaseni avatud. Püüdsin helistada - toru ei võta ei üks ega teine haridusosakonna spetsialist. Ei tea, kas nad on mingil põneval koolitusel kusagil Lõunamere saartel? Meie osakonnas tuleb meilile vastata 36h jooksul üldiselt, aga et jätta üldse lugemata? No ma ei tea... Koolide personalil ei ole võimalust direktoriga suhelda - ootan juba päevi ... esmaspäevaks peab olema partneri kinnitus Tallinnas, noh, see on praeguseks muutunud utoopiaks. Õnneks meenus mulle, et saan oma osakonna kolleegilt küsida, kas ja kuidas partnerluskinnituse saamine käib, aga ta oli hõivatud, nii et enne 11.00 pole mõtet tagasi helistada. Aga vähemalt on kindel, et tänase päeva jooksul ma saan vastuse, kas linn üldse annab niisuguseid kinnitusi lambist või tuleks pöörduda volikokku, mis on ilmselgelt võimatu esmaspäevaks korda ajada.

Vahel tekib niisugune masendus kasvõi ainuüksi seepärast, et ma ei saa ju tegeleda AINULT projektiga, mul on perekond ja mul on kodu ja mul on lõppude lõpuks jooksev õppetöö. Kahju muidugi, et see projekt minu jaoks vett vedama läheb, sest ma oleksin saanud endale töökoha ja sissetuleku, aga eks elu annab ka uusi võimalusi, ma arvan.

Kudzu

kelle aeg ei ole kummist

Maailma on hulluks läinud...

ja mina ei saa enam rattalt maha. Tähtajad lähenevad, segadus süveneb, jõudu jääb järjest vähemaks.

Ma ei suuda sundida end füsioloogiat õppima. Ei suuda ja kõik! Kuna tean, et mul pole seda kunagi vaja, et ma lihtsalt reostan oma mälu ja et on palju asju, mida oleks tunduvalt rohkem tarvis meelde jätta, siis puudub motivatsioon. Õppejõu konspekt sisaldab ainult pealkirju, mu oma konspekt ei ole ka väga põhjalik, kuna lähtusin õppejõu soovitusest, et netis on kõik vajalik materjal olemas. Nüüd siis otsin õpikust ja internetist vastuseid neile küsimustele, millele konspektist vastust ei leia - ja raiskan aega - mida mul ei ole. Tuleb olla ettevaatlik ja a-la-ti kõik konspekteerida, siis vähemalt pole ohtu, et tahaks kellegile raamatuga vasta pead äsada.

Praktikaaruanne tuleb esitada 01. juunil, mahuga 15 lk, kusjuures järgmisel nädalal olen Tallinnas, kus minu tööjõudlus peale väsitavaid koolipäevi on 0. Sisuliselt on nii, et laekun järgmise laupäeva õhtul ja siis pühapäeval töötan, mis tähendab, et minu tütre 5-aasta sünnipäev jääb pidamata, kuna ema Kudzul lihtsalt pole aega. Ja sel nädalal ma aruandega alustada ei saa, sest tuleb tuupida pähe 104 küsimust füsioloogiast.

Tunnen end nagu üksildane troll. Abikaasal on koguaeg kiire, kuna tööl on mingid tähtajad jne, aga õhtul jällegi pole võimalik suhelda, sest lapsed nõuavad kogu tähelepanu. Nagu ikka - kui mehel on vaja õlalepatsutust või lõõgastavat intiimsust, siis peab minul olema aeg ja võimalus, aga kui mina tahan kellegi õla najal nutta, siis on see minu enda tugev õlg, mille najalt ma oma pea avastan. Tööandjale meeldimise huvides on vajalik rabada 8h silmi arvutilt tõstmata ja ma ei suuda selgeks teha, et EV seadused lubavad kuvariga töötajale 10% arvutiga töötamise ajast PUHKEPAUSE. Ma ei räägi siinkohal tunnisest lõunast, mille jooksul kodus töötav inimene saaks ka midagi kodu heaks teha nt muru niita vms. Kui mu abikaasa suudaks kodutöödele ka niimoodi pühenduda, ei peaks me pangalt majaremondiks raha laenama hakkama, et töömeestele palka maksta.

Positiivne on see, et mul tekkis idee värvusõpetuse tööde osas. Plaanin kujundada Narride maailma ja lasta ka teistel sellest osa saada. Narr on maailma kõige üksildasem tegelane, ja kõige kurvem kindlasti ka. Kavatsen luua terminoloogia ja reeglid jne, et kõik oleks nagu päris. Et oleks kurb ja naljakas ühtaegu.

Tervitades

Kudzu

Kliivia ja teised...

ma vaatan, et ei ole ammu pajatanud oma toataimedest. Igatahes suutsin ma neist enamiku kevade hakul ümber istutada ja nad tänavad mind õitsemise ja kiire kasvuga. Näiteks kliivia on kasvatanud endale varre 15 kellukaga, ja vähe sellest, juba on lehtede vahelt pistnud nina välja järgmine õievars. Jõulukaktus õitseb, eks ole ka viimane aeg enne jaanipäeva oma nime vääriline olla, samuti on õitsemist alustanud pargiväändik ning ammugi õied kaotanud orhideevars on punnitanud sestsamast varreräbalast välja järgmise oksakese koos õienuppudega. Ja isegi see kuuking, mille lehtedest tänu laste "abile" olid jäänud vaid räbalad, on asunud uut värsket lehte kasvatama. Viigipuu meenutab juba päris puud, ma arvan, et vast oma 1,3 meetrit juba tuleb ära, mistõttu ta sai kolitud aknalaualt üles meie tuppa, kus tal on rohkem kasvuruumi kõrgusesse pürgimiseks. Apelsinipuu (või miski muu tsitruseline) õitseb viimased paar kuud hullunult ja kui varem kukkusid õied maha, siis nüüd on kasvamas paar pisikest lõbusat rohelist pallikest. Kui Taevataat annab, siis saan vel sel suvel oma aknalaualt mõne oranzhi vilja põske pista. Et ettekujutus elust troopikasaarel saaks lisahõngu ja ilmet.

Aias on ka täitsa mõnus olla. Kuna me tellisime suure konteineri ja viskasime minema hunniku ehitusprahti, seejärel vedasime lauamaterjali korralikult ühte hunnikusse, on õu päris kena juba. Seti sai jooksuruumi juurde ja kui ma viimased rämpsuhunnikud kilekotti ajan, siis on eluruumi laiendav aiaruum nagu päris. Samuti pole vaja karta, et tuul penoplasti mööda õuet keerutab. Üleüldse arvan ma, et penoplasti kasutamine on kuritegu oma järglaste suhtes. See ju ei hävine, ja kui meie lapselapsed peavad kunagi tegelema lammutustöödega, siis nad ilmselt kiruvad maapõhja odavate ehitusmaterjalide kasutajad samamoodi nagu meie kirusime Pjotrovit. Penoplast laguneb kergesti pisikesteks graanuliteks, mis levivad nagu seagripp mööda aianurki, ei mädane ega idane ja neid kokku korjata on peaaegu ilmvõimatu. Ikka roomatt ja savikrohv on õiged asjad, ütlen ma. Vähemalt ei levita osiseid ja mädanevad mingi aja jooksul sündsalt ära.

Meil siin Lollidemaa lõunaosariigi pealinnas karistatakse aiaomanikke sellega, et komposteeruvaid aiajäätmeid saab tasuta ära anda vaid 4 kotitäit, see geniaalne idee tekkis Töökal Ametnikul sel kevadel. Ülejäänu eest tuleb maksta, lisame sellele ka bensiinikulu, mis äraveoga kaasneb ning saamegi teada, et meie aiamaa kordategemine maksab ligi sada krooni (pluss muidugi aeg, mida me selleks kulutanud oleme). Kuna meie kompostihunnik on niigi taevani ja linnas on prahipõletamine keelatud, saab linn meiegi arvelt pisikese kopika teenida ja lisaks ka huumusrikast mulda suisa tasuta. Ikka õiged äriinimesed elavad siin, midagi pole öelda! Majanduskriisi ajal, kus inimestel niigi pole sissetulekuid, on kuritegelik kehtestada lollakaid makse, seda enam, et paljud siinsed aiaomanikud on vanad inimesed, kes oma pensionist ei jõua ka sadat krooni välja käia. Selge see, et järgmisest aastast algab massiline aiajäätmete põletamine, mille eest muidugi saab linna kaugast trahvide näol nuumata. Armas Jumal, anna Töökale Ametnikule enne puhkust, kui sealt veel mõni geniaalne mõttevälgatus välja ujub!

Ma mõtlesin täna rõõmuga, kuidas mu uus töö mulle meeldib ja kui kole on sattuda kokku osade kolleegidega, kelle ainus rõõm on mõni negatiivne sündmus teise kolleegi elus. Ükspäev küsis üks meie kibestunumatest prouadest, et kuidas ma mõtlen edaspidi tööd leida. Ta küsis seda toonil, milles halvakspanu ja üleolek, aga ka pisuke kadedus ei olnud isegi mitte varjatud. Ja kui ma talle naeratades teatasin, et oi, tööd pakutakse pidevalt, ise ma ei viitsi sebida, aga kui viitsiks, siis leiaks veelgi rohkem, ja et mind, esimese kursuse tudengit, on kaasatud ülikoolipoolsesse projekti tuumikliikmena, siis oli kibedus kolleegi näol niisugune, et kõik värsked kurgid ümbruskonnas muutusid sekunditega hapuks. Noh, isegi kui mul ei saa olema kindlat kuupalka ja ma peangi hakkama otsima tööd, teen ma midagi, mida ma armastan ja ei pea muutuma ku-na-gi selliseks hapukurgi inimeseks, vähemasti loodan nii. Aga jah, depressiivsust peetakse nakkavaks, nii et oma endisesse töökohta ei tasu ainuüksi vaimse tervise huvides tagasi minna.

Lühidalt kõik

Kudzu

Kiirus, kiirus - mis muud...

on tõesti kiire aeg. Tahaks puhata ja mängida, aga ei saa. Pean kooliasju tegema, millega olen viivitanud viimase minutini, kuigi midagi sai eelmisel nädalal ka tehtud.

Kohe teisipäeval oli meil kontrolltöö tervishoiu aines, kus õnneks sai kasutada materjale ja kuigi ma hinnet ei tea, loodan, et siiski läks hästi. Reedel oli minu teada arvestus hr Naela aines, aga võta näpust - tegelikult tuli sooritada hoopiski eksam. Otse loomulikult tundsin ma end eksamil nagu viimane totu, sest minu füüsiline vorm on nagu on, ma ei olnud ka moraalselt valmis eksamit sooritama ja üleüldse - eks ma ikka tnnen natuke alaväärsust ka, kui vaatan endast 20 aastat nooremate ja treenitud inimeste liikumist, pisike sammuv mammut nagu ma olen. Kurva meelega kõmpisin eksamilt järgmisse ainesse, mis oli pr Skulptori tund Pirita rannas. Tunni eesmärk: luua liivaskulptuur meeter korda meeter suuruses, hindeline töö kusjuures. Olin end varustanud kühvlite ja uute ketsidega (täiesti rämedad, surnupealuuga ketsid, oo emo-Kudzude unistus!), aga kuna kurbtus oli mind tervenisti haaranud, siis ei suutnud ma olla varustatud pr Skulptori terava keele vastu. Ma ei tea, mis oli vahepeal juhtunud, või on kevad südames ka meie õppejõududel, igatahes käitus pr Skulptor igati normaalselt, vaata et muhedaltki, oli sõbralik ja toetav, orgunnis meili ka sooja kohvi ja küpsised, nii et mina olen tema tunniga üliväga rahul. Ja tema endaga ka! Noh, ja kui ma siis laupäeval avastasin, et hr Nael on pannud mulle "A", siis hakkas juba päris hea. Aga mitte nii hea, et oleks inpiratsiooni kooliasjadega tegeleda.

Kodus on meil üks neiu, kes on siin mitmendat päeva nooremal pojal külas. Poiss pole kooli ka läinud, täna kavatsen natuke möirata sel teemal. Et armastus on tore asi küll, aga koolis peab ikka käima. Ma saan aru, et gümnaasiumist tuleb meie noormees nii ehk naa ära, aga no seda ikka mitte enne, kui vastav otsus on kooli poolt tehtud. Pereelu võib elada viikümmend järgnevat aastat, ma arvan, sellega 17-aastaselt pole kindlasti vaja kiirustada. Ja ma ei taha saada kiiresti vanaemaks, kuna praegusel ajajärgul on mul palju muid asju ajada ja ei jätkuks jõudu olla selline lahe vanaema nagu ma tahaksin (nii nagu napib aega hea ema olla -kuigi Ingel ütles mulle, et "Sina oled küll ikka armas, emme!"). Seekord on mul olnud au isegi neiuga kohtuda näst näkku, kuigi enamiku ajast varjuvad noored alumises külalistetoas. Mida nad seal teevad, mida söövad jne, sellest pole mul aimugi, aga ma ei taha ka olla selline nuuskiv vanamoor, et pistan oma pika nina ukse vahel sisse ja asun hoogsalt uurima, et kes see neiu ikka on, kes on tema vanemad, kus ta elab, millega tegeleb jne. Hoian parem distsantsi!

Nii ma siin siis toimetan, kevadiselt nohune ja lootusrikas, et ehk saavadf ka eksamid lõpuks tehtud.

Tervitades

Kudzu

Lööge oma aeg surnuks!

Näiteks koostades oma päevamenüüd, arvutades välja kulutatud kaloreid ja nuttes samal ajal taga aega, mida saaks kasutada nt füüsilise töö tegemiseks või kepikõnniks. Ja kalorite kulutamiseks. Aga just niisugune idiootlik ülesanne anti meile kodutööks ja ma pean ausalt tunnistama, et senise kooliaasta jooksul tunnen esimest korda, et ma ei tule toime. Et ma jätan töö õigeks ajaks esitamata, ei soorita sel aastal ka eksamit ja üksiti lasen tuulde võimaluse saada stippi. Esimest korda üleüldse ülikooliaja jooksul ma mõtlen, et küll oleks hea, kui keegi teine selle ilguse minu eest valmis teeks.

Kudzu

õnnetu ja mures iga raisatud minuti pärast.