0-päev

Kunagi tehti arvutusjaamas siukesi põnevaid tabeleid, kust olid näha soodsad päevad ja ebasoodsad päevad. Mul küll ei ole niisugust paberit hetkel käespärast, aga ma olen veendunud, et ka ilma paberita on täna 0-päev.

Esteks muidugi abikaasa Rootsi komandeering, mis selgus alles üleeile pärastlõunal. Välk ja pauk minek, kusjuures mul on kahe sessi vahel sedakorda vaid nädal, millest kolm päeva läheb vastikute maipühade nahka (minu ettepanek riigi kriisist väljatoomiseks on lõpetada igasuguste totrate tähtpäevade tähistamine, ausalt, ma usun, et kokkuhoid oleks suurem, kui mingite müstiliste tulumaksu ja muude maksude tõstmine). Mul on vaja selle nädalaga lugeda läbi umbes 100 lk ingliskeelset teksti, pluss harjutada Labani teemasid, et ma ei kukuks järgmisel nädalal arvestusel läbi. Muidugi oleks imetore igal aastal hr Naela tundides käia, aga ma siiski parem läbiksin arvestuse esimesel katsel. Igatahes pean ma lugemise asemel tegema süüa, koristama, tassima lapsi hoidja juurde ja tagasi (juhilube mul teatavasti pole, aga meie siinne bussiliiklus ei kannata mingit kriitikat, nii et täna kasutasin juba taksofirma teenuseid). Üksinda ühe rattaga kahte last ka hoidja manu ei saa, eksole. Poes käisimegi kolmekesi, mis kokkuvõttes nägi välja nii, et ma vedasin Inglit ja kahte kotti ning MM kappas meie sabas.

Seejärel leidis noorem poeg, et minu peal on imetore välja elada rolleri osade kadumaminekust tekkinud frustratsiooni. Ma olin rahulik, maru rahulik, külm nagu kala, aga kui viimaks poiss pahvatas, et tema laseb end enne koolist välja visata, kui vene keeles suvetööle jäetakse, ja siis läheb tema vanaema juurde elama, vaat siis mul viskas kaane pealt. Mida kuradit! Helistasin emale ja küsisin, kas neil on poisiga niisuguseid kokkuleppeid olnud. Möö ja mää, ütles ema, noh, me oleme siin rääkinud jah midagi. Siis ma käratasin, et mulle ei meeldi, kui minu selja taga niisuguseid asju otsustatakse, mille peale ema toru hargile viskas. Ja ongi hea, ma ei taha tast midagi kuulda ega näha, igavene vastik intrigaan! Sellepärast siis poiss oligi nii hooletu oma õppimistes, et ta juba teadis ette, et vanaema juures on kena soe koht ootamas. Seal ostetakse kalleid riideid ja laps peab elama minu väiklase ema jäledate juttude keskel ("see on lits ja see on lits ja see on joodik ja see on niisugune ja naasugune". Öäk, ma ütlen!), millele lisandub veel story sellest, kuidas pr Kudzu ju ei hooli oma pojast üldse, jne jne jne. Nagu mu ema on aastaid seal fucking külas neid jutte minu kohta veeretanud.

Ja ma olen lihtsalt nutnud terve õhtu, lihtsalt nutnud ja nutnud ja nutnud. Ma olen väsinud elust ja asjadest ja sellest, et ma pean kahe linna vahet sõitma, et ma pean üksinda siin kodus hakkama saama, sest kellegi pole aega (mul on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju aega, eksole), et mulle käib see suur majapidamine ülejõu, kool käib ülejõu, lapsed käivad ülejõu, ma olen ise üks igavene hädavares ja saamatu, vat nii. Ja ometigi pean ma lõputult, suisa lõputult olema mõistev, toetav, hea ja lahke. Ma ei taha enam, ma tahan olla nüüd natuke ka kuri ja vihane ja õnnetu. Ja olen ka!

Kudzu

PS Eino 30 aastat veel, siis on vähemalt pensioniiga saabunud! On, mida oodata!

Body Lounge

http://www.epifanio.eu/nr6/est/etendus.html

Just niimoodi see toimuski, aga räägin siis algusest peale.

Kui ma käisin tantsuetendusel, siis haarasin sealt mingi papre kaasa, kus oli infot Sõltumatu Tantsu Ühenduse http://www.stu.ee/ tegemiste kohta. Ja mulle hakkas silma Body Lounge reklaamtekst, mis jäi mul meeltesse kumisema, kuniks vaatasin veel lisainfot ja fotosid ning tundsin, et vaat niisugusel etendusel tahan mina olla osaline. Kui kujutav kunst on olnud minu elu loomulik osa ja midagi iseenesestmõistetavat, siis tants on minu armastus. Terve elu olen jumaldanud tantsimist, tantsude vaatamist, unistanud balletikoolist ja iluvõimlemisest; ilmselt mäletavad minu klassiõed Carmeni tantsu Riina sünnipäeval või siis minu hüplemisi mööda kodulinna tänavaid peale mõne tantsufilmi vaatamist (ja taustal minu imestus selle üle, kuidas teised ometi saavad jääda rahulikuks, kuidas ometi nende jalad ei hüppa!). Isegi veel 25-aastaselt olin nii innustunud tantsija, et üks tore psühhodraama meetodeid kasutav noorsootöö tegija ütles, et minu keha kasutamatajätmine tantsu eesmärgil oleks patt. Noh, nüüd ma siis olen ülekaaluline paksmagu, kes oma peenikestel koibadel mingeid kergeid hüppeid sooritama enam võimeline pole, on vaid mälestused ja igatsus, lõputu igatsus tantsu järele. Ja igast vähimastki võimalusest haaramine, et saaks kasvõi natukenegi panna end liikuma.

Nojah, imede ime oli hoopis, et kallis abikaasa oli valmis minuga koos tulema. Ilmselt ei teadnud ta päris täpselt, mis toimuma hakkab, igatahes väga vapralt ostis ta kaks piletit, panime oma vaimu valmis, jätsime põnnid vanema poisi hoolde ning eile siis oligi etendus. See oli ikka väga erakordne tajuda maailma ainult kuulmise ja puudutuste teel. Sa ei tea, ei saa kunagi teada, kellega tantsisid, kelle käed olid need, millega oli tore koos liikuda ja kelle käed olid võõrad ja igavad, sest ei tahtnud mängida. Kes oli see "koer", kes mind jalast näksata üritas, kes tantisjatest andis mulle soolapulga ja topistäie vett. Kes keerutas mind ringi tormilises sõgedas tantsus ja kellega me vaikselt hõljusime maheda muusika saatel. Ma nautisin seda etendust täiega, ausalt! Kaks tundi kadus nii, et ei saanud arugi, ja ma tantsisin, tantsisin ja muudkui tantsisin. Mu abikaasal olid natuke teistsugused kogemused, sest ta ei ole nii liikuv, aga talle meeldis ka väga. Ja siis me koduteel muudkui arutasime, et kas sinuga juhtus ka see või teine asi, kas sina tundsid ka nii, kas sind kallistati, kas sulle tehti jalatallale massaazhi jne jne jne. Üks tüdruk, kes oli külaline nagu minagi, lasi end väga julgelt mulle käte vahele kukkuda, nii et mõneski mõttes on suurem kehamass ka kasulik, aga see selleks. On ju hea teada, et sind usaldatakse ja sa suudad panna inimese end usaldama, kutsuda endaga inimesed tantsule ja koos seigelda läbi pimeduse, sest mina jätsin lõpuni silmad kaetuks. Improviseerida mulle meeldib, ja ma ei tundnud puudust ei ideedest ega liikumissammudest, nii et minu jaoks oli kogu see protsess suur rõõm ja nauding. Ja kahju oli lõpetada, oleksin tahtnud veel ja veel ja veel maailma sel moel kogeda. Nii et kui teil vähegi võimalust on, soovitan osa saada mõnest etendusest, kahetsema te seda otsust ei pea!

Muidu on nii, et abikaasa kimas öösel Stockholmi, mina pidin lapsed hommikul hoidja juurde orgunnima, kasutades selleks taksofirma teenust. Öösel leidsid poisid, et on õige aeg rolluga sõita, mistõttu ka magamaminek nihkus väga hilisele ajale ja ma ei saanu õigel ajal üles, et bussi peale jõuda. Järgnev programm sisaldab tervet päeva ingliskeelse materjali lugemist Labani liikumissüsteemi ideedest arusaamiseks, ja siis tuleks veel teha aiatöid, koristada, pesta pesu, õhtul teha süüa, kantseldada lapsi ja mitte mõelda sellele, et mul on ikka liiga palju kohustusi.

Olgu, asun tööle, aeg jookseb!

Tervitades

Kudzu

Saarlaste imelised seiklused Egiptimaal...

on muidugi inspireeritud saare lehti valdavast maailma kõige elulisemast küsimusest: kas üks või teine inimene on saarlane. Ja see ongi väga oluline teave, sest saarlus teatavasti on omaette privileeg. Mina kahjuks pean tunnistama, et olen osaliselt mandri verd ja seetõttu siinne postitus keskendub rohkem saarlust sisaldavatele mehe vanematele, kes sõitsid suure hurraaga Egiptusesse pulma. Eks meile räägiti saabuvast pulmapeost eriti suure mõnuga, kuna meie ju pulmi ei pidanud, traditsioonidest kinni ei hoidnud ja oleme üleüldse suured individualistid ja isepäised. No sõideti siis Egiptusessse kohale ja mis selgus - pulmi ei toimunudki! Nimelt ei saanud pruut korda oma pabereid ja pulmad jäid ära, kuigi kallid sugulased kaugest Eestist olid kohale sõtinud. Jaa, ma ütlen, ei vea sel suguvõsal pulmadega. Meie pidanud üldse midagi, siis olid veel ühed pulmad, kus pruutpaar korraldas hädise vastuvõtu ja põrutas seejärel väsimaale pulmareisile (ei mingit pikka lauda ja sülti koos seajalgadega!), nüüd siis suurepäraselt kavandatud suurejooneline Egiptuse pulm ja palun väga - tühisõit tegelikult. Siit moraal - kui pole kindel värk, ära sõida, vaid istu kodus ja naudi oma saarlaseks olemise privileege nagu praamijärjekorrad ja läbi aasta kestev kehvapoolne sügis. Või siis ära käi poodu majas nöörist rääkimas (st meile sellest, kui tore on Egiptusesse pidusse sõita), kuna sageli kukub nöörihunnik sinu enda kaela ümber.

Olen jah õel, aga nii naljakas lugu on see, et hoia ja keela!

Tervitades

Kudzu

Ingel, Ingel...

see oli väga hea etendus http://vatteater.tna.ee/index.php?nodeID=81. Esiteks muidugi olid väärt näitlejad (Katariina Lauk ja Marko Matvere), ja no eriti Marko Matvere, kes mängis sellist tavalist meesinimest meie kõrvalt koos kõigi neile omaste pisikeste veidrustega. Olles samal ajal armastav, inimlik ja soe - ja suutmatu oma tundeid sõnades väljendada. Tuleb tuttav ette, kas pole? Tekst oli väga hea, ja minu jaoks mitte eriti naljakas, vaid pigem traagiline (naer läbi pisarate), sest minu jaoks on ilusad ja inimlikud tunded/suhted sageli kurvad. Mulle meeldis enam-vähem ka lavakujundus, kuigi see ei tundunud väga originaalsena. Aga ega siis lavakujundus ei peagi domineerima näidendi üle, ma arvan, pigem ikka toetama, nii et ses mõttes oli OK.

Etendus puudutas mind päris sügavalt ja pani mõtlema oma vangla, oma piiride üle. Et kui ma kohtusin kunagi nii umbes 14 aastat tagasi oma praeguse abikaasaga, siis minu elu oli vangla, oli piinlemine, ja võimetus välja pääseda tekistas viha, raevu ja masendust. Ma tõsimeeli palusin A-l mind välja päästa ning minema viia, olles valmis tegema absoluutselt kõike. Ja kui tema, noor inimene, ei suutnud piisavalt kiiresti organiseerida minu päästmist, siis viskasin ma ta kõrvale, sest uus maailm vajas uusi inimesi, eksju! Lõpuks muidugi päästsin ma ise ennast oma vanglast ja näedsa, kokkuvõttes saab meil varsti ka 10 aastat koos elatud. Happy end on ka teinekord ikka võimalik.

Teine hetk, kus ma olen tundnud vangidele mõistetavat piina ja valu ja viha, oli 4,5 aastat lastega kodus olemist. Andestagu mulle siinkohal kõik need, kes mõtlevad teisiti ja kes ei ole sellised puudulikud naisinimesed. Ma lihtsalt ei suutnud olla lõputult ainult ema, kõndiv tiss, magamata, kasimata, väsinud ja isolatsioonis. Ma olen kohe hulga parem inimene, kui saan käia teatris ja tantsuetendustel ja lugeda, magada une täis, käia koolis jne. Minu jaoks aastate kaupa rutiinse töö tegemine ka ei ole võimalik, nii et ma pean ikka sageli oma piire avardama, muidu on halb, vääga halb olla.

Aga nüüd ma kappan hästi kiiresti kooli, sest ma hakkan kohe hiljaks jääma.

Tervitades

Kudzu

Pea linnas...

hing metsas, kui nii võiks öelda. St et ma olen hetkel Tlnas, aga mu mõtted ja süda on kodus mändide all. Kui sügisel oli töö kõrvalt koolis käia suisa lust ja lillepidu, sest no ükskõik mida oleks teinud, et tööle mitte minna, siis kodust koolis käia on palju raskem. Kodus on tegelikult ju hea, eriti nüüd, kus ma elan helesinises toas, mille seinu kaunistab kuldne ornamet, kus päike paistab päev otsa aknast sisse, kus öökapil on virn mõnusaid aia- ja koduajakirju, kus lugemata raamat ootab pihkuhaaramast, kus on hea lesida üksinda ja kus on hea lesida kahekesi, kolmekesi või neljakesi (seda viimast võite üle küsida üle minu lastelt või loomadelt), kus kasvavad mõnusad suured taimed nagu viigipuu ja vesipalm, kus aknal ripub klaasist Maarja rist ja Pierrot'ga klaasimaal, laual on pisike punane läpakas, riiulis erialakirjanduse hunnik, õunu ja juustu võib tuua alt - no mida on ühele inimesele veel õnneks vaja...

Ega ei ole kerge koguaeg tulla ja minna, minna ja tulla, olla kodus nagu külas ja külas nagu kodus. Kas ma jaksan veel kaua niimoodi, ei tea. Aga kuna ma ise, ikka ise olen oma valikud teinud, eks siis tuleb vapralt valitud teed kõmpida ja leppida sellega, et ma olen eelmises elus olnud rändnäitleja, kelle kodu oli tema plaanvanker ja kes igas linnas turuplatsil pidi end uuesti tõestama. Selle mõtte taustal ei olegi ju midagi viriseda, tänapäeval on bussid ja rongid maru kiired, Raekoja platsil avalikult konte väänama ka ei pea (teen seda hoopis Laial tänaval koreograafiaklassis, ja minu üle ei saagi naerda pool linna, vaid ainult käputäis inimesi), talvel saab soojas toas kükitada ja noh, uusi trikke pole ka väga palju vaja juurde õppida, sest mõned vanad oskused ja teadmised on siiani abiks. Elu nagu lill, ma ütlen.

Mis seal ikka, lähen nüüd sättima, kuna täna saan üle pika aja teatrisse, VAT teatri etendust "Ingel, Ingel, vii mind taeva" vaatama. Ja loodan saada suure elamuse.

Tervitades

Kudzu

Minu tänane päev...

algas toredasti. Hommikul läks uni ära ja kuna konnakesed nuiasid end mulle kaissu, siis me põõnasime üheskoos ja lõime nurru. Plikadel on ühesugused elevantidega pidzhaamad, nii et nad on ise ka nagu mingid toredad värvilised elukad ja vahva oli nendega varahommikul koos põõnutada ja seejärel natuke "Mamma Miat!" vaadata, viimane on muutunud meie majas igapäevaseks tegevuseks. Lapsed laulavad ABBA laule juba täitsa hästi, ma ütleks. Seejärel selgus, et täna jääb ära ka praktikasessioon, mis tähendas, et ma sain siiski veel natuke üksinda edasi põõnutada, kuni tuli minna poodi ja emand Soliga kohtuma. Kuhu ma jäin hiljaks, sest ei suutnud Krisostomuse kodulehe lappamist lõpetada. Praegu on neil veel viimaseid päevi soodusmüük ja ma tahtsin kindlasti endale paari kunstiteraapia raamatut tellida. Leidsin, et higi, vere ja pisaratega saadud stip võiks kuluda iga kell erialase kirjanduse soetamiseks, seda enam, et mulle meeldib raamatuid omada. Isiklikus riiulis ja iseenda ekspemplare - raamatukogust võib ka laenutada, aga ma ei saa lugeda neid siis ju iga kell ja igal ajal, ja ega polegi midagi niiväga laenutada. Ja olgu öeldud, et ma tellisingi endale kaks raamatut ka, vot!

Siis ma hüppasin läbi sodipodipoest ja veendusin, et keegi vastik inimene oli minu poolt välja valitud vanaaegse kirstu ää ostnud, aga noh, eks edaspidi peab siis kohe rabama, mis silma jääb, olgu see mulle õpetuseks. Ostsin endale hoopiski punase pitsilise kampsuni, mis rõõmustab praegusel esialgu veel värvivaesel ajal natuke silma, ehk värskendab mindki, sest ma näen suisa erakordselt halb välja hetkel. Üleväsimus ja pinged on teinud oma töö, aga see selleks.

Ja nüüd ma olen kodus, kavatsen natuke süüa ja siis minna aeda viimast roppa kokku kühveldama, siis on linnas aed korras. Maal muidugi mitte, 01. mai me veedamegi ilmselt seal kaapides ja sodi kokku vedades. Ma ütlen, et see ahnus on ikka üks kole asi, eksju. Võiks ikkagi maamajast loobuda, sest praegu käib meil kodunegi majapidamine üle jõu, aga teisalt, eks poisid ju ka kasvavad, äkki neil tekib tahtmine ise maal midagi ehitama hakata.

Eile käisin hr Naela tantsutunnis, mis mulle väga meeldis. Kuigi mul hakkavad mõned loengud kokku jooksma, pluss peab kiiresti läbi lugema hunniku ingliskeelset kirjandust, siis ikkagi ma otsutasin osaleda. Ma arvan, et minusugusele paksule emandale tuleb ainult kasuks natuke liigutada. Täna tahan oma meest ka metsa kepikõnnile ajada, kuna kinkisin talle minu sünnipäevaks kepikõnni kepid ja tossud. Siis saame koos metsas kapata, poisid ehk vaatavad niikaua konnade järele.

Ja milline saab olema tänase päeva jätk, eks seda vaatame!

Tervitades

Kudzu

Tantsida tähtede poole...

mida kõike ma annaksin, et saaksin olla 20 aastat noorem ja Fine5 tantsuetendustes osaleda. Miks ometigi sündisin ma neetud väikelinnas, kus polnud võimlemisringi ega õiget tantsurühma? Ilma igasuguse enesekiituseta võin öelda, et mul olid keskmisest paremad eeldused saada iluvõimlejaks või tantsijaks - mitte küll baleriiniks, sest mul puudus piisavalt vinge pöiasirutus, aga tantsijaks nt moderntantsijaks oleksin võinud saada. Nüüd on see rong kahjuks läinud, saan vaid imetlemas käia, kaasa elada, kaasa tunnetada, noh ja natuke teooriat ka õppida. Ja eilne etendus oli tõesti hea, tund kadus märkamatult, tants kõnetas mind, ma sain aru, mida öelda taheti (vähemalt tundub nii), ning peale etenduse lõppu poest süüa ostmas käies tegin riiulite vahel paar tantsusammu. Et ärritada väikekodanlasi ja kasvõi natukenegi liikuda teistmoodi, teise tundega kui tavaliselt.

Austatud õppejõud oli ise ka kohal ja ma jäin talle kohe vahele, tervitasime ja naeratasime, pärast mõtlesin, et oleksin võinud lilleõie kaasa võtta - aga ega ma ei teadnud, et ta ise etendusel viibib. Rahvas aplodeeris maruliselt, korduvalt tulid tantsijad tagasi, see on ka isevärki hea tunne, kui inimesed võtavad neile pakutava vastu. Usun, et neil oli hea tunne meile tantsida.

Millalgi tuleb veel üks põnev tantsuetendus Tartus, kus ka vaatajad saavad osaleda mingil moel, vaat sinna ma tahaksin küll minna nt koos Moorikesega, kes ju ka armastab tantsida. Lähme rabame nad kõik jalust! Mina löön eelkõige massiga, aga noh, asi seegi.

Abikaasa perekond on aktiveerunud ja see teeb mulle palju nalja. Minu ema oli kohtunud ämmaga ja siis helistanud abikaasale, et kas abikaasa ema ehk siis pr Ämm saab lastega kohtuda, kui ta järgmine kord Tartusse tuleb. Mulle ema sellest midagi ei kõssanud, hoopis küsis, kas ta võib munadepühadeks siia sõita. Ise just oli meil nats aega tagasi! Eile avastas abikaasa, et tema ema jällegi on saatnud raha kevadepühadeks. Tundub, et kaks vanaema on asunud üksteisega konkureerima, kes näeb rohkem lapsi ja kes annab rohkem raha., Noh, ma loodan, et kogu üritus lõppeb korraliku mudamaadlusega, sel ajal kui meie oma perega omi asju ajame. Kadedus ja konkurents on ikka edasiviiv jõud olnud, iseasi, kas kellegi sellest ka mingit erilist kasu on.

Niimoodi siis...

Kudzu

PS Mul õitseb aias lumeroos, jee! Aastaid pole õnnestunud talle õiget kohta leida, ja nüüd siis lõpuks on õis olemas.

Läänerindel muustusteta...

minu poisid on küll täiesti lootusetud. Üks neist on lohakas nagu vana lohe, kes endale sodist pesa on ehitanud ja seal mõnusalt põõnab. Teine on armuvalu tõttu kaotanud igasuguse huvi koolitükkide vastu, ja olgem ausad, ega tal ennegi pole miskit huvi olnud. Tänu aastatepikkusele tööle (loe: viis aastat kestnud igapäevasele õppimisele) see laps üldse põhikooli lõpetas. Praktiliselt igal nädalal helistab või meilib keegi koolist, et ühes aines on hinded halvad ja teises aines on halvad ja tuleb ikka hakata sügisest uut kooli otsima. Mina enam ei suuda. No miks ei võiks elu olla nagu vanadel aegadel, kus noored kuked saadeti vibu laskma ja sõjandust harjutama ja neist ei saanudki muud kui sõjamehed, kes üksteist vastastikku maha nottisid. Praegu sunnime inimesi tarkust pähe ajama, aga kui see ikka kinni ei jää peakolusse või on muud elulisemad huvid nagu roller ja tüdrukud, siis mis sa teed ära? Mitte midagi ei ole teha.

Mul ei ole halvad pojad - no selles mõttes, et on ikka raskemaid juhtumeid. Aga ma ütlen ausalt, mind see, et kellegi teisel on hullem, antud olukorras üldse ei huvita. Teised on teised ja mina olen mina, eksju. Ja need on meie lapsed, kes ei saa oma elu normaalselt alustatud, kellel pole mingeid erilisi vaimuandeid ja huvisid, kes lihtsalt elavad oma elukest, ilma et neid väga huvitaks, mis ümberringi toimub. Mina vastutan oma laste käekäigu eest elu lõpuni ja nii kurb on teada, et ma ei ole oma rolliga eriti hästi toime tulnud. Isegi kui ma olen püüdnud seda teha. Eks nad vastutavad oma elu eest ikka ise ka, aga sellegipoolest olen ma väsinud neist iganädalastest üllatustest. Tahaksin rahu ja vaikust. Üksinda mere ääres istuda. Maalida midagi. Ei taha olla maailma keskel siin mäsu sees.

Kudzu

Me armastame ooperit...

http://www.forumcinemas.ee/events/ooper/

Kui mul vähegi võimalust on, siis kavatsen minna. Kuidagi õnnestus maha magada kõik eelnevad etendused, aga ma loodan, et ehk järgmisel hooajal tulevad uued võimalused. Ja homme läheme me abikaasaga vaatama moodsa tantsu etendust, mille üks lavastaja on olnud ka minu õppejõud. Nii et kohe sportlik huvi on näha, kuidas tantsivad professionaalsed tantsijad ja kas ma tunnen ka nt mingeid Labani liikumissüsteemi elemente ära. Eelkõige aga tahan saada tantsuelamust ja olen kindel, et nii ka läheb.

Head kultuurikevadet

Kudzu

Küll ikka aeg lendab...

täitsa uskumatu kohe. Jälle on üks aasta turjal ja eks see turi ole ka juba üksjagu küürus kõigist neist aastatest, mis on hakanud kohutava kiirusega lisanduma. Mitte et ma nüüd muretseksin oma vanuse pärast, kaugel sellest. Iga aastaga tundub elu kuidagi mõnusam või stabiilsem vähemalt, pole enam neid koledaid identiteedi ja maailmaparandamise muresid (või siis tundub, et neid on vähemaks jäänud) ja elukogemust on juures ning elu on tegelikult olnud põnev. Liigagi põnev kohati, kuid millestki peab ju olema tulevikus lastelastele rääkida.

Sünnipäev möödus päälinnas ja oli mõneski mõttes hästi pidulik ja sümpaatne ja mõnes mõttes natuke vastik. Sümpaatne seetõttu, et mu sõbrad ja koolikaaslased muutsid selle päeva väga kauniks ja meeldejäävaks, küll mulle lauldi, kingiti lilli ja raamatuid jne - aitäh, armsad! Aga koolipäev oli suhtleliselt vastik seetõttu, sest ma pidin ühes grupis töötama Tartus pärit neiuga, kelle elu moto on "Las teised teevad!". Selle tütarlapse võiks panna väljanäitusele kui isiku, kelle igapäevaseks toimimisviisiks on õpitud abitus. Ta ei tea kunagi, kus toimub loeng, mida on eksamiks vaja teha (eelmise semestri eksam on tal siiani tegemata), kus ruumis miski asub ja kui ta siis neljapäeval leidis, et grupp peab talle välja mõtlema ka selle, kuidas kliendiga töötada, siis ma röögatasin. Inetu minust küll, aga ma ei salli, kui noor normintellektiga inimene leiab, et teised PEAVAD tema eest asju otsustama ja tegema, see on nahhaalne käitumine ja teiste ärakasutamine. Mu hea kolleeg nt on talle välja otsinud praktikakoha ("no ei olä juä kuskiltä leidaä kedagiä!"), aga neiu ei olnud suutnud mitmeid päevi peale esmast kokkulepet võtta telefoni, et asjaolusid täpsustada. Ilmselt peaks keegi seda tema eest tegema! Jah, tunnistan, et minu tolerants antud juhtumi puhul on kadunud, sest tal ei ole tõesti muud probleemi, kui omandatud harjumus. Mina kavatsen edaspidi kõigile tema küsimustele vastata:"Aga uuri ise järgi!", "Vaata tunniplaani!" ja "Sa olid ju ka loengus, kuidas sa ei tea!". Ehk ta siis vähemalt mind jätab rahule.

Aga ega see ikka ei rikkunud mu tuju tegelikult kuigivõrd, sest minu auks tuli ju ka kevad ja soe päike jne, mu oma eksam läks normaalselt, ma sain positiivset tagasisidet oma õppejõududelt, kohtuda armsate sõprade, maailma asju arutada, üle hulga aja restoranis õhtustada ja lõpuks sain ma koju oma pere juurde, kelle järele ma kõik päevad olin igatsenud.

Tulin täna Tlnast kella kuuese bussiga koju, bussis ei olnud praktiliselt vabu istekohti. Millal iganes ma päälinnast ka ei tule, bussid on puupüsti täis. Tartust Tallinna sõidab harva rohkem kui kümme inimest. Nii et unustage majanduskriis, inimestel on reisimiseks raha küll, sest mingit muud põhjust lauba õhtul teise linna sõita ju pole kui saabumine reedel lõppenud välismaa konverentsilt. Ja kuhu need inimesed Tartus kaovad, vaat see on ka mõistatud. Tagasi Tlna nad igatahes ei sõida. Võimalik, et siin on mingi must auk, mis inimesed endasse imeb.

Igatahes jätku kevadele ja kuna olen jälle kodumail, siis püüan sagedamini kirjutada (jee, mul pole ühtki eksamit lähiajal tulemas, on ikka õnn!).

Tervitades

Kudzu