Küll ikka aeg lendab...

täitsa uskumatu kohe. Jälle on üks aasta turjal ja eks see turi ole ka juba üksjagu küürus kõigist neist aastatest, mis on hakanud kohutava kiirusega lisanduma. Mitte et ma nüüd muretseksin oma vanuse pärast, kaugel sellest. Iga aastaga tundub elu kuidagi mõnusam või stabiilsem vähemalt, pole enam neid koledaid identiteedi ja maailmaparandamise muresid (või siis tundub, et neid on vähemaks jäänud) ja elukogemust on juures ning elu on tegelikult olnud põnev. Liigagi põnev kohati, kuid millestki peab ju olema tulevikus lastelastele rääkida.

Sünnipäev möödus päälinnas ja oli mõneski mõttes hästi pidulik ja sümpaatne ja mõnes mõttes natuke vastik. Sümpaatne seetõttu, et mu sõbrad ja koolikaaslased muutsid selle päeva väga kauniks ja meeldejäävaks, küll mulle lauldi, kingiti lilli ja raamatuid jne - aitäh, armsad! Aga koolipäev oli suhtleliselt vastik seetõttu, sest ma pidin ühes grupis töötama Tartus pärit neiuga, kelle elu moto on "Las teised teevad!". Selle tütarlapse võiks panna väljanäitusele kui isiku, kelle igapäevaseks toimimisviisiks on õpitud abitus. Ta ei tea kunagi, kus toimub loeng, mida on eksamiks vaja teha (eelmise semestri eksam on tal siiani tegemata), kus ruumis miski asub ja kui ta siis neljapäeval leidis, et grupp peab talle välja mõtlema ka selle, kuidas kliendiga töötada, siis ma röögatasin. Inetu minust küll, aga ma ei salli, kui noor normintellektiga inimene leiab, et teised PEAVAD tema eest asju otsustama ja tegema, see on nahhaalne käitumine ja teiste ärakasutamine. Mu hea kolleeg nt on talle välja otsinud praktikakoha ("no ei olä juä kuskiltä leidaä kedagiä!"), aga neiu ei olnud suutnud mitmeid päevi peale esmast kokkulepet võtta telefoni, et asjaolusid täpsustada. Ilmselt peaks keegi seda tema eest tegema! Jah, tunnistan, et minu tolerants antud juhtumi puhul on kadunud, sest tal ei ole tõesti muud probleemi, kui omandatud harjumus. Mina kavatsen edaspidi kõigile tema küsimustele vastata:"Aga uuri ise järgi!", "Vaata tunniplaani!" ja "Sa olid ju ka loengus, kuidas sa ei tea!". Ehk ta siis vähemalt mind jätab rahule.

Aga ega see ikka ei rikkunud mu tuju tegelikult kuigivõrd, sest minu auks tuli ju ka kevad ja soe päike jne, mu oma eksam läks normaalselt, ma sain positiivset tagasisidet oma õppejõududelt, kohtuda armsate sõprade, maailma asju arutada, üle hulga aja restoranis õhtustada ja lõpuks sain ma koju oma pere juurde, kelle järele ma kõik päevad olin igatsenud.

Tulin täna Tlnast kella kuuese bussiga koju, bussis ei olnud praktiliselt vabu istekohti. Millal iganes ma päälinnast ka ei tule, bussid on puupüsti täis. Tartust Tallinna sõidab harva rohkem kui kümme inimest. Nii et unustage majanduskriis, inimestel on reisimiseks raha küll, sest mingit muud põhjust lauba õhtul teise linna sõita ju pole kui saabumine reedel lõppenud välismaa konverentsilt. Ja kuhu need inimesed Tartus kaovad, vaat see on ka mõistatud. Tagasi Tlna nad igatahes ei sõida. Võimalik, et siin on mingi must auk, mis inimesed endasse imeb.

Igatahes jätku kevadele ja kuna olen jälle kodumail, siis püüan sagedamini kirjutada (jee, mul pole ühtki eksamit lähiajal tulemas, on ikka õnn!).

Tervitades

Kudzu