kolmapäev, 30. september 2009

Võtab sõnatuks...

http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=15523&sec=1

Kuressaare Raekotta ei sobi maailma kõige kuulsama saarlase Louis Kahni portree! Ütleme siis nii, et saarlaste suurusehullustus pidada end teisteks paremaks on jätnud oma jäljed IQ-le. Kuna eetikakomisjoni sõnul puudub Kahnil vahetu side raekojaga ja inimesed ei saa aru, miks tema pilt seal ripub, siis tuleb see maha võtta ja loodetavasti asendada nt Praamikuninga pildiga. On lihtne ja arusaadav, kas pole? Kuulge, tropid, halloo! - Kahn on ainuke inimene, kellega te võite uhkustada seal saarel, tema ei ole mitte mõni suiresäär, kes teistest kiiremini jookseb. Tema on maailmamastaapides tuntud arhitekt, kelle üks töö, Kuressaare elektrijaama maja, on mind lummanud sellest hetkest, kui ma end seal ümbruses mängimas mäletan. Ja mul on HÄBI ning PIINLIK lugeda nii rumalaid seisukohavõtte, nii VÄIKLASEID ja RUMALAID. Meil tuleb pr Maalikunstnikuga tund Kahnist ja ma kindlasti toon välja, mida kodusaarlased oma ainukesest tõsiseltvõetavast suurmehest arvavad, teen natuke mainekujundust teile haritud inimeste hulgas. Teen seda tasuta ja suurima rõõmuga sealjuures.
Uskuge mind, lugupeetavad eetikakomisjoni liikmed, ma ei kavatse küll enam kusagil oma saare juurte üle kelkida. On häbi olla nii rumalate inimestega ühelt maalapilt.
Kudzu
PS Lugejad ehk mõistavad, miks ma enne hüppan Plasku katuselt alla kui tagasi K linnakesse elama asun.

teisipäev, 29. september 2009

Paanikaosakond...

ei tea, kas üldine masnedav foon või isikliku elu kriis (laps ikkagi kodust eemale elama asunud), igatahes miski on tekitanud minus pideva paanikatunde. Kipun asju unustama, segi ajama ja eeldama, et nagunii läheb kõik nihu. Aga oh õnne - minu paanika õppetoetuse mittesaamise teemadel osutus ennatlikuks. Täna sain kõne oma osakonnast, et organiseeri kiiresti avaldus Tlna, esialgu elektrooniliselt ja siis postiga originaal järele. Ning kuna sellest aastast on ka minul võimalik taotleda nn sõidutoetust, siis summa on isegi natuke suurem kui arvasin. Seega saan sõidetud nende rahadega, mis stipina laekuvad ja minu jõupingutused kevadel ei olnud ka asjatud.
Hullumaja aga kestab, inglise keeles 06. okt test, loovtantsu praktika pole lõpetatud siiani, tantsuaines juba vaja grupitööna ettekanne teha, samas aines juba oli vaja esitada essee - noh, mulle meeldib kirjutada, sain A. Enne 15. oktoobril olen akontaktne, siis peaks olema loovtantsu praktika aruanne 15 lk inglise keeles valmis ja ära saadetud - kui just ei õnnestu välja kaubelda ajapikendust, sest teistel on ka praktika alles pooleli. Täna lähen üht lasterühma tantsitama, mis on põnev väljakutse. Kahjuks unustasin ma vanematelt võtta kirjaliku nõusoleku, aga ega midagi võtan tagantjärele, nad on pealegi juba suuliselt olnud nõus.
Ei saa aru, miks peab elutempo olema ülikiire? Kas keegi kusagil saab sellevõrra rahulikumalt toimetada? Tasakaalu mõttes või nii...
Kudzu

esmaspäev, 28. september 2009

IT-maailm...

tellisin elektroonilise valijakaardi. Postkastis vedeles sellegipoolest paberkutse...
Liitusin ekooliga, mis lubas, et edasised instruktsioonid on saadetud meiliaadressile, ei ole siiani tulnud...
E-kirja stipi kohta ei ole saabunud, kuigi ma tean päris täpselt, et peaksin olema pingereas esimese kolme hulgas (üks B ja ülejäänud A-d, õppekava 100% täidetud). Rahalaev seilab ilma minuta...
Blogisabast saadud toetus ei asenda päris inimese sooja pilku ja õlalepatsutust...

kolmapäev, 23. september 2009

Keskea kriis...

ma lootsin, et see on möödas, aga ei. Ja kriis sammub minu elu sellise jõuga, et ma ei oska kohe mitte kui midagi enda kaitsmiseks ette võtta.
Kui kirjeldada tundeid, mis mind suurema osa ajast valdavad, siis need võiksid olla ahastus ja totaalne üksindusetunne. Tunne nagu ma oleksin keset kosmost, keset pilkast pimedust ilma ühegi valguskiireta, ilma toetuseta, ilma soojuseta. Kalk ja külm pimedus on ainus, mida ma suudan endale silme ette manada. Mis muidugi tähendab üksiti, et kõik kraanid loovuse osas on kenasti kinni keeratud. Tühjuses ja pimeduses ei ole loomingule kohta lihtsalt.
Ma ei tea enam, kes ma olen, ja ma ei tea hoopiski, MIKS ma olen. Eriti olukorras, kus mitteolemine tundub ikka pagana ahvatlev võimalus. Kus igapäevane ärkamine on nagu piin kuubis, sest algab jälle üks ühest küljest lõputu ja teisest küljest liiga lühike päev, kus sa ei jõua teha pooltki sellest, mida planeerisid, ja osaliselt ka seetõttu, et sa lihtsalt ei taha neid asju teha. Ei suuda ennast sundida püsti tõusma, liikuma, suhtlema. Tahaks olla pigem kusagil nurgas kägaras maas, tekk üle pea ja kujutleda, et see on turvaline pimedus, mis kaitseb ja hoiab. Ja mitte keegi ei pääse sinuni, et sulle haiget teha. Ja sa ise ei pääse endani, et haiget teha.
Ma tean, et ma pean olemas olema, st teiste jaoks. Noh, mul on lapsed ja sõbrad ja armastatud inimene kõrval, ja nii kena kodu ja aed, ja siis varsti veel ka maamaja,ja siis on mul kool ning praktika -elu nagu lill suisa. Õitseb ja lõhnab ja vajutab oma mesise raskusega mind maadligi, kus ma tunnen end nagu pisike rõve vihmauss, selline paks, inetu ja vingerdav. Ei sobi kokku lillega, onju.
Tegelikult peaks kõik olema hästi, aga ei ole. Seepärast ma arvangi, et keskea kriis. Et ma olen end ära kurnanud, tühjaks andnud siia ja sinna, ja nüüd on tühjus minust välja pääsenud ja hoiab mind oma külmas embuses.
Palun ärge öelge, et teil on kõigil veel raskem. ma usun seda niigi. Aga ma tahaksin ka vahel harva, kasvõi kord või paar aastas olla inimene, kes nutab. Inimene, kes EI PEA olema tugev, kes ei pea olema Meie Kõigi Ema rollis, sest ma lihtsalt enam ei jaksa, ei kannata välja. Las mina olen ka kordki laps, keda hoitakse, keda armastatakse ja keda ei lasta tühjas pimeduses ära uppuda.
Kudzu-Melanhoolik
PS Tallinn mõjub mulle eriti halvavalt...

laupäev, 19. september 2009

Tõeliste Inimeste Ühing

kunagi keskkoolis sai selline ühing loodud: mina, Krissu, Kadri, Riina ja kas mitte Külli või keegi, igatahes meid väga palju ei olnud. Meil oli mingi jabur põhikiri, katsed uutele liikmetele ja fotoga liikmepilet, mis kinnitas, et tegu on Tõeliste Inimestega. Minu mäletamist mööda oli põhiideeks vastanduda meie klassi poistele, kes kuulusid kah miskisse ühingusse ja ajasid nina püsti, kuigi nad ise seda ühingut ei loonud, vaid pikutasid, ei lausa lösutasid teiste loorberitel. Ja kuna nad ajasid meil harja punaseks, olles ennasttäis, vastikud ja ülbed, siis me tegime oma ühingu, et neid sellega õrritada. Mingit erilist tegevust ma ei mäleta peale asutamiskoosoleku ja ühe uute liikmete vastuvõtmise tralli, aga jooksvalt sai meil nalja piisavalt. Ja poistele sai kah pinda käia, vaadates neid üleoleva pilguga, mis oli üks Tõelistele Inimestele mõeldud privileegidest. Ja-jah, lapsepõleve süütud muret mängud!
Igatahes on juhtunud nii, et ma pole hiljem kuulunud mingitesse ühingutesse ega parteidesse, kui välja arvata mu oma MTÜ. Aga et ma ajan seda rida praktiliselt üksi, siis ma olen põhiliselt ühinenud iseenda kui targema inimesega! Millegipärast ei kujuta end ette kusagil suures ühingus targutamas - mitte et mulle targutada ei meeldiks, kaugel sellest, pigem on hoopis probleem, et ühingutes leidub suurtes kogustes ilusamaid, targemaid ja sõnaosavamaid, nii et ma peaksin kusagil nurgas üksi targutama ja maailma parandama, mis jällegi jääb kaugeks ühingute põhimõttest ühendada inimesi. Ja et mul on vältivale isiksusele omaseid jooni ohtlikult palju, siis ilmselt on parem jääda edasi Tõeliste Inimeste Ühingu liikmeks ning kanda lippu kõrgel. Mis iganes selleks lipuks siis ka ei saa!
Peale tänast 7 tundi kestnud koristusmaratoni (õnneks koos abikaasaga, ja tänu vanema poja panusele lapsehoidmisse) tahaksin olla noor, vihane ja vaba. Tahaksin, oh kuidas ma tahaksin ajada Tõeliste Inimeste mula, maerda nii et silmad märjad, nutta hingepõhjast, lugeda luulet kirega, millest ma enam undki näha ei suuda, oodata Unistuste Printsi valgel hobusel ja uskuda, et kunagi saan ma olema õnnelik ning elan huvitavat ja mitmekesist elu. Kuhu kindlasti ei pidanud kuuluma tuhandeid kordi küürimist, nühkimist ja rookimist. Kas mul, noorel ja vihasel, oli üldse aimu, mis on elu päriselt. Kardan, et mitte. Ilmselgelt olid minu ideed võetud raamatutest, mida ma endale tonnide kaupa sisse ahmisin, ja filmidest. Reaalse eluga puudus neid fantaasiatel igasugune side, seda enam, et ega meie kodune elu (ema õnnetud armastused ja pidev tragöödia mõne meesisendi pärast, ning kui tragöödiat ei olnud, oli ema tööl, külas või reisil) ei andnud kah mingit ettekujutust, mis kunagi saama hakkab, mida oodatakse emalt, naiselt ja abikaasalt. Eino ma olen muidugi õppinud elu jooksul üht-teist, nt süüa tegema, aga päris õiget vunki ikka sees ei ole pereelu osas, koristada ma ei viitsi, pesu triikida ei viitsi, ja üleüldse tahaksin ma kusagil vaikselt midagi nokitseda, aga mitte tormata ühest Eestimaa otast teise nagu lehm, keda tige pull tagumikust hammustanud on. Ja tragöödiad ja muid jamasid on elu jooksul olnud ikka kapaga ehk siis minu ema innustav eeskuju on olnud nakkav, kuigi ma tõesti olen püüdnud elada teisiti ja teistsuguste põhimõtete järgi. Alati kahjuks ei liigu asjad nii nagu me oleme endale ette kujutanud, nii jah.
Juba esmaspäeval saan ma olla koos oma noorte koolikaaslastega ja vaadata nende säravaid silmi, usku paremasse homsesse ja usaldust maailma suhtes. Ja siis ma saan aru, et ma olen ikka väga vana, väga väsinud ja väga küüniline. Aga noh...
Lohutan end sellega, et mul on vähemalt, mida meenutada. Asi seegi!
Kudzu

teisipäev, 15. september 2009

Üks tont käib ringi

meie majas, kui ülejäänud magavad.

Ta eksinud on kohas, ajas,

kuid teised teda vajavad

ja lubavad tal kooserdada ringi.

Ja kuna temast on ka kasu

(koob, keedab, küpsetab ning viksib kingi),

siis äraajamiseks pole vajadust.

See tont, jah, tema just

ehk koha leiab surnuaial,

südamesse löödud vaial

laseb ära teha töö

ning saabub igavene öö.

Kes viksib kingad, kurat teab,

ja miks neid üldse kandma peab?

Vahekokkuvõte.,..

täiesti erapooletult hinnates oma senist elu, tegevusi ja toimetamist, leidsin ühe asja, milles ma olen hea: oskan päris hästi süüa teha. 40 aastat ja üks asi! Eino võtab sõnatuks lihtsalt. Aga nii on: söögitegemine ebaõnnestub mul väga harva, siiani on enamik inimesi ka olnud rahul minu tehtud toiduga ja mulle meeldib üldiselt ka süüa teha. Kõigis ülejäänud asjades olen ma pehmelt öeldes äpu. Huvitav, kas ülejäänud eluga lisandub siia nimekirja veel asi või paar?
Ilmselt peaksin ma õppima kokaks.

esmaspäev, 14. september 2009

Lõputu kohvijoomine...

on Draamateatri etendus, mida me abikaasaga laupäeval vaatamas käisime. Ime missugune - koos teatrisse! Lapsed veetsid päeva tädi Tiina maal, mis muidugi maksis meile üksjagu raha, nii et sel aastal me tõenäoliselt rohkem teatrikülastusi endale lubada ei saa. Pikalt kõhklesime ühe tantsuetendusega seoses, aga kuna odavam on minul vaadata seda Tlnas üksinda, siis nii me otsustasimegi. Kuid muidugi ei taha ma pajatada ainult rahast (mis siis, et see on hetkel erakordselt aktuaalne seoses noorema poja kolimisega), vaid ikka tüki sisust. Tükk räägib lõputust kohvijoomisest Werneri kohvikus ajaloo tormidest hoolimata ja vahel ehk tormide kiustegi. Kohvikust kappas läbi hulk persoone, kes omal ajal sellest kohvikus ka päriselt kohvi (või siis ehk midagi muud) jõid, maailma asju arutasid ja vastastikku tarku sõnu laususid (või siis ehk ka mitte nii tarku). Isegi mina, kes ma pole põline tartlane, olen Werneri kohvikust legende kuulnud. Ja näitlejad olid väga head ning mängisid mõnuga, saades etenduse lõppedes võimsa aplausi osaliseks. Mina tundsin end peale etenduse lõppu väga haavatavana, kuna seal loeti üht luuletust, mis mulle hinge läks, aga ka seetõttu, et kuidagi hirmus on mõelda, mis meist siin maalapil edasi saab. Kes on need, kes siit järgmiseni üle trambivad, kui kaua me suudame hoida oma riiki, kas inimene, kes selle riigi silma pilgutamata maha müüb, kõnnib juba meie hulgas ja teeb suuri sõnu isamaa-armastusest? Kas me ikka saame aru, kui väärtuslikke inimesi on siia sündinud, kes loovad ja lehvitavad just niisama võimsalt nagu iga teisegi riigi luuletajad, kirjanikud, kunstikud? Kas me oskame neid hinnata, neid hoida ja kaitsta, sest nad on sageli haavatavamad ja tundlikumad kui meie, tavalised? Aga ma ei oska neile küsimustele vastata, keegi ei oska. Võtan lonksu kohvi ja kulgen edasi.
Eile jäime me uskuma ilmaprognoosi (lubati hoovihma) ja kimasime maale, et muru niita. Otse loomulikult sadas ja sadas ja sadas ning sadu muutus aina tugemakas, mistõttu muruniitimine jäi seekord ära. Küll aga käisime hoolimata vihmast seenel, saime mõned kitsemamplid, mõned kitselimanutid, peotäie puravikke ja paar kukeseent ning suure hunniku riisikaid. Kuna meil polnud kaasas vahetusriideid, siis koju sõitsime abikaasaga suspede väel ja olime naerust nõrkemas, kujutades ette politseinike nägusid, kui nad peaksid meile autosse mingil põhjusel pilgu heitma. Aga laste jaoks oli see reis muidugi paras kannatus, sest nemad istusid autos ja olid üsna tüdinenid lõpuks. Siit moraal - ära usu ilmateadet, vaata parem aknast välja või uuri teiste riikide ennustusi, kuna meie ilmavanad ei suuda isegi enam sama päeva ilma kohta infot üles panna.
Sügis on käes. Kodus on juba üpriski jahe ja mina, kes ma ei kannata üldse külma, tahaks juba keskkütet kütma hakata. Sügis on üldse ebameeldiv, raske aeg kõigile neile, kel probleeme vaimse tervisega. Inimesed erutuvad tühjast-tähjast, haigused süvenevad, probleemid kerkivad vups ja vups esile nagu seened metsas. Hinged on veel rohkem alasti, veel haavatavamad. Mina ei saa öösiti magada näiteks. Ja muidugi olen segaduses ja väsinud, aga kuna toimetamist on väga palju sh koolitöid, siis ei ole aega väga suurde auku sattuda. Pigem kardan järgmist nädalat koolis, sest ma olen siis eemal oma perest ja see on paras katsumus. Aga eks ma püüan hakkama saada kuidagimoodi ja mitte elada end välja inimeste peal, kes pole miskit pidi minu hädadega seotud.
Kudzu

neljapäev, 10. september 2009

Uuel lainel...

Tallinnast tulles tabas mind pisike sõbralik deprekas. Või isegi päris suur ja mitte eriti sõbralik. Kirjutasin siia blogisse mitmeid sissekandeid, aga ainult enda jaoks. Maastik, mis minu seest vastu vaatab, ei ole selline, mida söandaks kellegagi avalikult jagada. Elu on näidanud niisuguste sammude mõttetust, seega võtsin end kokku ja vormisin valu sõnadesse küll, aga ainult meeldetuletuseks iseendale. Et ma olen see, kes ma olen, just nii katki nagu olen ja et ma pean oma katkise minaga jõudumööda tegelema. Praegu ma üritangi rohkem puhata ja mängida, sest esmaspäevane 12 tunnine ööuni kinnitas, et väsimus on suur ja enesepiitsutus ei aita mind paremini toime tulla. Uuel nädalal tegelen õppetööga ja kuna mul on laupäeval ees ka teatrietendus, siis kindlasti muutun ma rõõmsamaks ja tublimaks kui praegu.
Ma sain õppemaksusoodustust 4500 eeku ehk 30%. See on autasu kevadiste pingutuste eest, nii et vaev ei olnud asjatu. Raha kulub kohe ära ka, sest ma pole oma suurt palka veel siiani saanud, lastetoetusi sain tänu noorema poisi lahkumisele ka tublisti vähem kui eelmisel kuul (pean ilmselt ise Pensioniametit informeerima, et ta ei lahkunud haridussüsteemist, vaid vahetas kooli, muidu ma ei saa ka järgmisel kuul raha), samas kui kulud poisi peale on suuremad kui enne. Talle tuleb osta pesud ja sokid, deodoranti ja hambapastat jne, kui ühikakoha saab, siis selle eest ... ühesõnaga, topeltkulud. Ja lapsehoidjale kulub ka igas kuus, pluss veel see raha, mis on vajalik lapsehoidjale eraldi maksta, kui me tahame minna teatrisse, kontserdile või abikaasaga kasvõi kordki niisama KAHEKESI kohvikus istuda. Ikka veel on raske harjuda mõttega, et meie lapsed ei lähe korda mitte kellelegi peale meie. Ja meie ei lähe korda üldse kellelegi. Aga noh, inimene teatavasti on kohanemisvõimeline loom, kümne aasta pärast ma ilmselt ei kergita enam kulmugi, kui mulle keegi juhtub mainima sooje suhteid on vanematega.
Sain boonusena tasuta raamatu "Lapsepõlve mõjud". Ma kaldun arvama, et see võiks olla kohustuslik kirjandus kõigile, kes tunnevad, et nende elus kisuvad emotsionaalses plaanis asjad viltu. Kes tunnevad end heitununa, kõrvalevisatuna, mittevajalikuna. Ma natuke sirvisin juba, aga kindlasti loen läbi. Mul on öökapil küll varsti laekõrgune virn raamatuid ja jõudu lugemiseks kah napib, aga lootma peab ikka. Kunagi mul tekib vaba aeg (100 aasta pärast mais) ja siis ma annan aina tuld nende tuhandete lehekülgede pihta, mis minu tagasihoidliku pilgu järele ihalevad.
Eile küsis minu otsene tööülemus, et kas ma tulen tagasi. Et mind siiski oodatakse ja kuna on selgunud, et asendaja pole nii hea nagu loodeti ehk teisisõnu ei saa kuigi hästi tööga hakkama, siis pigem võetaks tagasi õppur ja tuntud vastaline. Naljakas, onju. Ma ei öelnud ei ega jah, kuna iialgi ei või teada, mis suunas tuuled puhuda võivad, kuigi olen üsna kindel, et minu koht ei ole seal majas. Lubasin lahkesti novembri lõpuks oma otsusest teada anda.
Tantsutund läks mõnusasti. Mulle meeldib loovtantsu tunde läbi viia, saan sellest ise ka alati positiivse tunde ja mõnusa emotsiooni kaasa. Kunagi ei teki mõtet, et miks ma seda teen või miks need inimesed minu juurde tulevad. Hea, kui on meeldivaid tegevusi, kus ei ole vaja kellegi (ka mitte enda) hinges urgitseda!
Ja nüüd kappan alla, et korjata ära arooniad. Kavatsen keeta libakirsisiirupit ja kulutada sellele jupi aega, kuigi ma peaksin hoopiski koristama. Aga ega siis tolm ole jänes, et eest ära jookseb! Teda lihtsalt koguneb iga päevaga aina enam ja enam... meie piirkonna lastekaitsja tõenäoliselt võtaks meilt lapsed, kui meie põrandatele pilgu viskaks, aga loodame, et tal ei ole põhjust meid külastada.
Kudzu

teisipäev, 8. september 2009

Vanuseline diskrimineerimine Sebe bussides

http://www.tarbija24.ee/?id=161383

Mina sõidan edaspidi Tartu-Tallinna vahet rongiga ja Taisto bussidega. Soovitan teistelegi üle 26-aastastele õppuritele sama varianti.
Sebe kaotab ilmselt rohkem kui võidab, sest masu ajal on niigi sõitjaid vähe ja palju liiguvad linnade vahel just vanemad õppurid sh ka nt lugupeetud doktorandid. Rongipilet maksab tudengile 91 eeku ja pilet I klassis 155 eeku, mis on ka ilma soodustuseta bussipileti hind. Siis pigem naudin täie raha eest rongi, kus teed serveeritakse ja on pehmed ning mugavad toolid ning võimalus toolil üksinda laiutada!
Ei ole vaja trügida hariduse manu, vanurõppurid! Muidu Sebele ei jätku äkki kuulekaid bussijuhte, kes oleksid nõus madala palga eest rooli keerama.
Ilusaid rongielamusi!
Kudzu

esmaspäev, 7. september 2009

Lendab pesast välja...

meie noorem poiss. Läheb teise linna elama, teise maakonda ja teise Eestimaa otsa, sest eks seal, kus meid ei ole, on ikka elu nagu lill. Ja kui on tunded mängus, siis mõistuse hääl jääb hüüdja hääleks kõrbes. Mina kusjuures ei saa ka midagi kobiseda, sest tunnete nimel ja tunnete pärast olen ma oma pisikeses elus teinud katastroofilisel hulgal vigu ja seega ei saa mina visata antud teemal kruusakivikestki. Pigem peaksin pistma pea liiva alla ja häbenema. Ja eks ma omamoodi ka häbenen, olles oma elust välja lülitanud kõik inimesed, kes teatud eluperioodil minuga palju suhtlesid. Abikaasa on ses suhtes ainuke erand, aga kuna tema armastab mind tingimusteta, siis võib ta ka teada asju, mida ei ole meeldiv meenutada.
Mis ma oskan oma pojale öelda enne kodunt lahkumist? Ikka seda, et me oleme alati olemas, et kodu jääb alati Sind ootama, et vanemad armastavad Sind ja me hoiame Sulle pöialt, et Sul uues koolis hästi minema hakkaks. Et Sa elus ei tunneks end üksildasena, et Sa julgeksid abi küsida, et Sa jaksaksid inimestest enda kõrval hoolida ja et Sa jaksaksid olla rõõmus ja rahulolev, mis Sinu koleerilise iseloomu juures ei ole kerge ülesanne. Kui ma Sind vaatan, näen ma iseenda peegelpilti ja see teeb mind murelikuks. Kõige enam loodan ma, et Sa ei peaks kordama minu vigu, et Sinu elu oleks õnnelik, et Sa ei peaks 40-aastaselt vaatama tagasi oma elule kui vigade sasipuntrale ja käestlastud võimaluste pikale rivile. Seega siis kaalu hoolega, mida teed ja kellega Sa oma elu jagad.
Ma tean, et oma lolluse tõttu ei ole mul Sulle palju kaasa anda - isegi mitte niivõrd materiaalses mõttes, vaid emotsionaalselt. Aga ma olen püüdnud olla nii hea ema, kui ma olen osanud olla, olen püüdnud õppida ja midagigi kompenseerida sellest, mis omal ajal tegemata jäi. Süü mõnegi tegemata või tehtud teo eest saadab mind ilmselt elu lõpuni ja see on ka minu karistus, et ma ei olnud selline ema nagu ma oleksin tahtnud olla või pidanud olema.
Lenda julgelt, linnupoja, ma püüan Su kinni, kui Sa alla kukkuma hakkad!
Sinu ema

kolmapäev, 2. september 2009

Ligadi-logadi, kiladi-koladi...

kulgeb minu selleaastane üliõpilase teekond. Mõned lihtsad näited: meie tunniplaan sellel semestril on koostatud nii, et igaks õppesessiooni päevaks on meile leitud 1(!) loeng. Sõidan Tlnasse selleks, et olla poolteist tundi loengus ja siis ülejäänud aja vahin niisama. Samal ajal kui kodus on asjad, mis ootavad tegemist: õunad korjamist, elamine koristamist, suveriided kokkupakkimist jne, samal ajal kui minu lapsed ootavad kodus oma ema! Erialaianeid pakub üks õppejõud, muus osas on põhiliselt loengud inglise keeles ja arvutikasutamises: nt kuidas koostada referaati ja kuidas Netist infot otsida. Vajalikke kõrvalaineid, mis on kohustuslikud läbida, saab õppida päevaõppega koos, mis eeldab, et ma peaksin igal nädalal sõitma päälinna, aga selliseks ürituseks mul nüüd küll raha ei ole. Mina olen asjadest ikka niimoodi aru saanud, et kui ma olen võetud tsükliõppesse, siis ma ei pea samal ajal sama eriala õppima ka päevaõppes ehk siis vajalikud ained asetatakse minu tunniplaani. Ja kõik see segadus on tekitanud minus veelgi suurema segaduse kuni ideeni kool üldse pooleli jätta. Või siis võtta veel aineid, mis mulle meeldivad ja vajalikud tunduvad ning seejärel istuda semester akadeemilisel ja mõelda elu üle sügavalt järele.
Mitte et ma ei tahaks õppida kunstiteraapiad! Tahan ja vägagi tahan. Aga ma ei taha kõmpida heitunult mööda Tlna linna, leidmata kohta ja asu ning tunda end nagu kodutu majavaim, kes on midagi olulist kuhugi kaotanud ega suuda seda enam leida. Ma jaksan olla kodust eemal ainult nii, et mul on pidevalt mingi tegevus, aga kui tekivad tühikud, siis on asjad halvad. Äkki ma olen liiga vana selleks, et kohver näpu otsas mööda ilma ringi tuisata? Äkki ma vajan praegu kaitsvat kookonit, kuhu peitu pugeda rohkem kui eneseavamist mõnes grupitöös?
Aga õnneks on meil olemas õppejõud, keda me kõik armastame ja kes muudab meie koolipäevad ilusaks! Pr Maalikunstnik on erakordne inimene ja kasvõi ainuüksi tema pärast ma üritan vastu pidada.
Kudzu

teisipäev, 1. september 2009

Ilusa sõpruse algus...

ütlesin ma täna psühhodraama loengus ja nii ongi - mul ei ole ühtegi loengut koos oma kursusega, mitte ainsamatki! On küll inglise keel ja arvuti, aga osadel on need tehtud juba.
Kool algas eile ja ma pole eriti kedagi näinud peale meie esimese kursuse, kellega koos ma hakkan käima paaris loengus. Loodan, et nad võtavad mind omaks, kuigi muidugi eks neil ole koosolemist rohkem ja mina olen natuke nagu kõrvalseisja. Eriti kole oli eilne ja pool tänast päeva, kus ma tundsin end nagu "dokumentideta võõras linnas". Eksinud troll kesk suurt kära ja saginat ja ei tea ega oska midagi ette võtta, et enda olemist kasvõi natukenegi talutavamaks muuta. Või siis meenutades TÜ aegu - nagu esimese kursuse tudeng, kellel pole veel tekkinud ühtki sõpra ja kes ei söanda ka end potentsiaalse sõbrana välja käia.
Täna juhtus üks kole ja üks tore asi. Alustan koledast - meil toimus inglise keele loeng ja alustuseks tegime testi - mitte küll hindelise, aga ikkagi testi, et näha, mis osas me abi vajame. Mina sain küll shoki, sest grammatikat õppisin ma viimati kümme aastat tagasi. TÜ-s ei pandud nii suurt rõhku grammarile, vaid pigem õpetati erialast sõnavara ja arusaamist erialakirjandusest. Nüüd aga välk ja pauk! vali neljast variandist õige, kusjuures ma tõesti ei mäleta muhvigi mingitest aegadest. Kardetavasti ei ole mul ühtki õiget vastust! Ma saan muidugi vabandada, et suve lõpp ja pea pulki täis, aga õppida tuleb ilmselt kõvasti. Ja ma kardan rääkida ja kardan teha vigu ja maailm oleks tunduvalt parem koht, kui ma ei peaks seda neetud inglise keelt õppima. Ühesõnaga - kui asi puudutab anatoomiaraamatu päheõppimist, siis mina olen käsi! Aga kui on vaja õppida pähe inglise keele reegleid, siis ...
Tore asi oli see, et meie psühhodraama õppejõud ütles mulle, et ma meenutan talle väga üht meie ühist tuttavat, kes on üksiti minu TÜ lemmikõppejõude! Vaat see oli alles komplimet, sest ma oleksin ikka väga uhke, kui ma saaksin selle inimesega kasvõi natukenegi sarnaneda. Terve elu olen ma peamiselt pidanud kuulama võrdlemist nendega, kellega ma ei sarnane ja uskuge või mitte, mingit rõõmu ma sellest pole tundnud, sest teised on olnud ikka targemad, ilusamad, andekamad või siis vähemalt välismaalasega abiellunud! Nüüd siis äkki midagi nii positiivset ja veel väga toreda inimese suust.
Ja siis on veel viimaseid minuteid minu armsa ristipoja esimene koolipäev, mis loodetavasti möödus ilusti. Tuult tiibadesse, armas väike sõber!
Aga mu noorem poeg tahab kolida saarele, sest ta on kodus nii õnnetu ja üksildane ning ma ilmselt lasengi tal minna. Mis sa teed ära, kui on ikka tunded ja armastus sh ka kodusaare vastu (ei saa aru, aga aktsepteerin). Lennelda priiks oma vanemate pesast on iga inimese kohustus, aga et see nii vara juhtuma peab! Esimene reaktsioon oli ikkagi kurbus, et kas ma tõesti lasen oma lapse suurde maailma oma kaitsva tiiva alt minema. Aga eks ma kaitsen teda vaimus alati ja olen vajadusel kohal ka nagu metsik emalõvi, nii et las minna.
Head uut (õppe)aastat igatahes!
Kudzu