Ilusa sõpruse algus...

ütlesin ma täna psühhodraama loengus ja nii ongi - mul ei ole ühtegi loengut koos oma kursusega, mitte ainsamatki! On küll inglise keel ja arvuti, aga osadel on need tehtud juba.

Kool algas eile ja ma pole eriti kedagi näinud peale meie esimese kursuse, kellega koos ma hakkan käima paaris loengus. Loodan, et nad võtavad mind omaks, kuigi muidugi eks neil ole koosolemist rohkem ja mina olen natuke nagu kõrvalseisja. Eriti kole oli eilne ja pool tänast päeva, kus ma tundsin end nagu "dokumentideta võõras linnas". Eksinud troll kesk suurt kära ja saginat ja ei tea ega oska midagi ette võtta, et enda olemist kasvõi natukenegi talutavamaks muuta. Või siis meenutades TÜ aegu - nagu esimese kursuse tudeng, kellel pole veel tekkinud ühtki sõpra ja kes ei söanda ka end potentsiaalse sõbrana välja käia.

Täna juhtus üks kole ja üks tore asi. Alustan koledast - meil toimus inglise keele loeng ja alustuseks tegime testi - mitte küll hindelise, aga ikkagi testi, et näha, mis osas me abi vajame. Mina sain küll shoki, sest grammatikat õppisin ma viimati kümme aastat tagasi. TÜ-s ei pandud nii suurt rõhku grammarile, vaid pigem õpetati erialast sõnavara ja arusaamist erialakirjandusest. Nüüd aga välk ja pauk! vali neljast variandist õige, kusjuures ma tõesti ei mäleta muhvigi mingitest aegadest. Kardetavasti ei ole mul ühtki õiget vastust! Ma saan muidugi vabandada, et suve lõpp ja pea pulki täis, aga õppida tuleb ilmselt kõvasti. Ja ma kardan rääkida ja kardan teha vigu ja maailm oleks tunduvalt parem koht, kui ma ei peaks seda neetud inglise keelt õppima. Ühesõnaga - kui asi puudutab anatoomiaraamatu päheõppimist, siis mina olen käsi! Aga kui on vaja õppida pähe inglise keele reegleid, siis ...

Tore asi oli see, et meie psühhodraama õppejõud ütles mulle, et ma meenutan talle väga üht meie ühist tuttavat, kes on üksiti minu TÜ lemmikõppejõude! Vaat see oli alles komplimet, sest ma oleksin ikka väga uhke, kui ma saaksin selle inimesega kasvõi natukenegi sarnaneda. Terve elu olen ma peamiselt pidanud kuulama võrdlemist nendega, kellega ma ei sarnane ja uskuge või mitte, mingit rõõmu ma sellest pole tundnud, sest teised on olnud ikka targemad, ilusamad, andekamad või siis vähemalt välismaalasega abiellunud! Nüüd siis äkki midagi nii positiivset ja veel väga toreda inimese suust.

Ja siis on veel viimaseid minuteid minu armsa ristipoja esimene koolipäev, mis loodetavasti möödus ilusti. Tuult tiibadesse, armas väike sõber!

Aga mu noorem poeg tahab kolida saarele, sest ta on kodus nii õnnetu ja üksildane ning ma ilmselt lasengi tal minna. Mis sa teed ära, kui on ikka tunded ja armastus sh ka kodusaare vastu (ei saa aru, aga aktsepteerin). Lennelda priiks oma vanemate pesast on iga inimese kohustus, aga et see nii vara juhtuma peab! Esimene reaktsioon oli ikkagi kurbus, et kas ma tõesti lasen oma lapse suurde maailma oma kaitsva tiiva alt minema. Aga eks ma kaitsen teda vaimus alati ja olen vajadusel kohal ka nagu metsik emalõvi, nii et las minna.

Head uut (õppe)aastat igatahes!

Kudzu