Vaga vesi, sügav põhi...

Your result for The Which Element Are You? Test...

Water

Virtue - Water people exhibit benevolence. These type people are charitable, have a kindly disposition and promote goodwill. They are concerned with the welfare of others. Where other people are concerned they are kind, generous and philanthropic. They seldom harbor hostility. They derive pleasure from doing good deeds.

Core - They are cooperative, companionable, hospitable and socialable. They are true humanitarians and are concerned with the welfare of other people. They are called servants or servers because of their unselfishness and sincere devotion to the welfare of humanity. They unconditionally come to the aid of the sick and the unfortunate just as they would for one of their own family, and most often ask nothing in return.

Nature - They have strong feelings and sensibilities. They tend to make decisions based on their emotions rather than by reason. Although they are emotional in nature, they do not outwardly express it. Their feelings are hurt easily but they tend to not let it show.

Drives - They are deeply concerned about the welfare of their friends and family. They also care about what other people think and say about them. An insensitive remark from someone can hurt their feelings deeply, although they may not show it. They give of themselves and their material possessions freely to help a less-advantaged person gain confidence and stature. They will go all out where close friends or family is concerned. It is not easy to make friends with a them because they are skeptical and naturally shy. They will be generous and kind to a certain point, but when you gain their confidence you will have an all-weather friend who will stand by you through your struggles.

Vice - They will suppress the truth by words, writing and conduct to do damage to another. This is not spite. This is their non-violent way of getting their revenge. Milder cases include stretching the truth a little, not exactly untrue but not the real truth. They are emotional people and tend to get carried away in the heat of a situation. These people are not prone to physical violence normally, but being of an emotional nature and having the tendency to let things build up inside them, they can become extremely abusive.

Take The Which Element Are You? Test at HelloQuizzy

Crying in the rain...

nii see juhtus. Aga alustan algusest:
Tallinnast tulles olin rahul ja õnnelik nagu alati. Ma tunnen alati suurt andmise ja olemise tunnet koolist tulles, sest mingi osa minust puhkeb seal õitsele. Head tunded olid nii tugevad, et mul ei olnud isegi olulist tööstressi pühapäeval. Läksin siis täna hommikul rõõmsalt tööle, viimaste saialillede kimp peos, astusin kontori uksest sisse ja - siis see kõik algas. Ma ei jõudnud veel mantlitki seljast võtta, kui juba sadas mulle kaela mingi lugu vanaemadest, kes kordamööda leiavad, et teine ei kõlba lapselapsi kasvatama ja kuna üks lapselaps on puudega, siis peaksin mina ka selles shows osalema, et mis lapsest edasi saab. Ma ütleksin selle peale, et minu kohus ei ole hinnata ema olukorda ja vanaema võimekust lapselast kasvatada, sest andke andeks, ma tegelen omast arust puuetega laste teenustele suunamisega, mitte nende paigutamisega/mittepaigutamisega hoolekandeasutustesse. Jah, otse loomulikult olen ma nõus osalema igasugu võrgustikes, aga laske mul palun enne mantel seljast võtta ja lilled vaas panna. Mul tuli nutt kurku, kui ma seal seisin, hädine ja segaduses ja ikka oma saialillede kimbuga. Siis järgmiseks selgus, et mul tuleks sisestada umbes 150 lepingut andmebaasi, sest seda pole varem tehtud. Ja siis tuli veel üht-teist, nii et kui mu kolleeg-kaasõppur kodukülastuselt tagasi jõudis ja meie kabinetti kiikas, siis ta ütles, et appikene, mis nägu sa oled. Sa oled täiesti teist nägu kui Tallinnas. Et ma ei hakka küsimagi, mis juhtus, sest see on näha, et oled rööpast väljas.

Üks mu vanem kolleeg kutsus mu lõuna ajal kohvi jooma, kuidagi kergem hakkas temaga rääkides ning kui ma siis tööle tagasi lonkisin, libastusin TÜ Raamatukogu juures mudas ja kukkusin täiega käpuli maha. Mu püksid said poriseks, kindad said poriseks, käekott sai poriseks ja isegi mantel sai poriseks, aga õnneks suhteliselt vähe. Tellisin mehe endale järele, et kodus riideid vahetada ja kuniks ma teda ootasin, ma lihtsalt seisin vihmas ja nutsin, lasin pisaratel voolata ja nutsin. Nutsin seepärast, et hommik algas halvasti; nutsin seepärast, et ma olen vale eriala valinud - ma ei taha aidata inimesi, kelle elustiil on teiste kulul elamine; et ma olen valel ajal vales kohas ja miks ma üldse olen; et ma nüüd vanamoorina lõpuks tean, mida ma tahan, aga kas ma jaksan õppida ja kas ma jaksan olla olemas; et ma peaksin kiiresti töölt ära tulema, aga mul pole kuhugi mujale minna ja raha on hädasti vaja; et ma olen ikka loll, nõme ja saamatu ja siis veel kukkusin ka.

Tundub, et ma ei suuda tööl kohaneda, ilmselt ka seepärast, et kontrast õpingutega on liiga suur. Ma justkui ei tahagi enam kuhugi kuuluda, sest ma identifitseerin end siiani väga tugevalt oma eelmise teenistusega ja ei suuda leida enda kohta uues; ma tajun end mingi friigi ja väga erinevana - noh, peaksin olema sellega harjunud ju elu jooksul, aga ikkagi natuke häirib. Mul tekib keset päeva sageli tunne, et ma tahaksin kuhugi kerra tõmmata ja pimedassse nurka roomata, et ma ei suuda enam minutitki kuulata klientidest söögi alla ja söögi peale. Tahaksin karjuda, et kas teil, inimesed, muud elu polegi? Ühesõnaga - ma olen kahe kuuga totaalselt läbi põlenud ja otsa ega äärt sellel protsessil pole näha.

Noh, eks ma lõppkokkuvõttes pühin nina puhtaks ja kõmbin oma teed edasi, või rooman, kui vaja. Vähemalt on antud mulle nuusutada midagi sellist, mis mulle hingelähedane on, asi seegi.

Ja MM lõikas eelmisel nädalal endal juuksed ära, tal on nüüd poisipea.

Sedapsi!

Kudzu

Kes on see, kes suudab kõike korraga? Eks ikka...

Your result for Are you practical or Academic kind of person?...

Super human

You are one of the kind. you can fix AND study at the same time. Not many people can do that. You are the colour rather black&white. No advices for you cause you know exactly what to do and you know how to survive this world with less stress than usual people are. congrats again! =D

Thank you for taking this test and if you have any questions,please be free to ask as I will be direct and honest with you.

Take Are you practical or Academic kind of person? at HelloQuizzy

Aeg iseendale...

Mõnikord on see hädavajalik, lihtsalt niisama olla ilma mingite eriliste kohustusteta, ilma tagantsundimise ja kiirustamiseta. Lihtsalt olla olemas! Ja ma tekitasin täna endale just sellise hommikupooliku, kuna oli võimalus loengust viilida. St kui õppejõud kuulis, mis haridus mul on, siis ta arvas, et ma olen ülekvalifitseeritud ja tal pole midagi selle vastu, kui ma tema loengus ei osale. Otse loomulikult ei lase ma endale sellist asja kaks korda öelda, kuna laiskus on minu sõber, seltsimees ja vend ning eks temagi taha vahel puhata ja mängida.

Eile oli meil väga tore päev, hommikupoolikul värvusõpetus ja pärastlõunal tutvustati viusaalkunstit- ja draamakunstiteraapia aluseid. Tegime grupitöid, mängisime suhtlemismänge, sain huvitavaid kogemusi ja leidsin uusi sõpru. Kõige üllatavam oli hetk, kui pidin paaris töötama koos ühe meie õppejõuga, kes ütles, et ta mäletab mind eksamilt. Et ma olevat väga rahulik, tasakaalukas ja "kahe jalaga maas" inimene ning millegipärast arvas ta, et minu lapsed on kõik poisid, kuna ma pidavat olema poiste ema tüüpi. Selle info peale ei jää mul muud üle kui imestunult pead vangutada, sest ma ise pean end väga rahutuks, kohati tasakaalutuks, üliemotsionaalseks ja ergutavaks ning üldsegi mitte rahustavaks tüübiks. Et kuidas saab olla võimalik nii suur vastuolu minu enesekujutise ja teistele jäetud mulje vahel (pole esimene kord kuulda, et olen tasakaalukas ja rahulik)? Võimalik muidugi, et olen lihtsalt osav kohaneja ja keskmisest andekam näitleja, igatahes parm idee kui lõhestunud isiksus. Või siis olengi taskaalus, kui on selleks aeg, koht ja võimalus. Koolis ju on.

Värvusõpetuses pusserdan kompositsiooni kallal. Idee on selline, et katan ühe suure akna ja osa seinast siidipaberitega, mida on erineval viisil rebitud, kägrutatud ja mis on eri suurustes ja eri värvi. Valgus hakkab ka kaasa mängima, lisaks tuleb juurde heli (milline, pole hetkel aimugi), ja ma ise tahaksin ka mingit hingamise rütmis tuulehoogu (väikese võimsusega ventilaator?). Olen katsetanud erineval moel, samas jällegi on kontseptsioon juba natuke liigagi selge, sest mulle meeldivad raskused ja väljakutsed, seega pole nagu põhjust pingutada ja hakkab igav. No mul on veel üks idee, et tekitada aknaruudu suuruses siidipaberitest vitraazh, homme on jälle loeng, eks ma siis mängin oma pabritega edasi. Aga jah, üllatav oli, et kui ma oma sodipodi maha võtsin, muutus ruum kuidagi kurvaks ja üksildaseks, mida märkas mitu inimest - et järelikult see idee ikkagi töötab ja sellesse konkreetsesse ruumi ta ka sobib.

Tallinnas ööbides on kummaline kuulata linnahääli - autode müra; kiirabi, tuletõrje ja politsei signaalid, autode signalisatsioon, kontsade kõpsimine sillutisel ning muud urbanistlikud hääled. Kodus seliseid helisid ei kuule, meil on ainuke tehisheli rongide müdin ja huiked, sest kuigi raudtee asub teispool jõge, on need helid ikkagi nii selged ja äratuntavad, justkui sõidaks rong kusagil meie aia taga. Aga ma ei kurda, vahelduse mõttes on huvitav olla täiesti teises keskkonnas ja eriti hea on niimoodi olla veel seetõttu, et juba paari päeva pärast saan koju meie vanaroosasse natuke väsinud ilmega majakesse oma pere juurde.

MM lõikas endal ise juukseid ja nüüd on tema pikkade poolde selga ulatuvate lokkidega ühel pool. Tegelikult polegi see halb, sest ta ei tahtnud lasta juukseid kammida ja nüüd siis polegi niisuguseks põrgupiinaks enam mingit vajadust. Ise ma seda imetegu veel näinud pole, ainult fotot, mis oli väga naljakas - meie otsusekindla näoga MM, suu kriipsuks tõmmatud ja peos juuksesalgud. Kui meie fotokas oleks vähegi kvaliteestem, siis võiks selle pildi saata kuhugi fotovõistlusele.

Niimoodi siis, tänaseks lõpetan ja asun tegutsema. Kell kaks algab loeng, pole siin aega midagi enam nii palju.

Tervitades

Kudzu

Koolist kodus..

ja värskelt nohus, kui nii võib öelda. Kuidagi hankisin endale seekordselt päälinna-tripilt nohu, kratsimistunde kurgus ja üüratu väsimuse. Viimase üle muidugi imestada ei maksa, sest alates neljapäevast tegelesime suuremalt jaolt tantsimisega. Meid olid tulnud õpetama Erika ja Alar Saksamaalt, et anda meile algteadmised DMW-st (dance movement for well-being), mis pole tantsuteraapa, pigem ettevalmistus tantsuteraapia õppimiseks. Ja see oli tõeliselt lahe! Meiega tehti läbi erinevaid harjutusi erinevatel teemadel, saime käe valgeks ise harjutusi välja mõeldes ja teisi juhendades, meil toimusid diskussioonid ja mõttevahetused ning tagasisideringid, ja see kõik loomise ja lehvitamise tähe all. Koos oli väga muhe seltskond, osa meie kursuselt ja osa mujalt, ja mul ei jää muud üle kui imestada, et kursusele tormi ei joostud. Ilmselt kardeti (ja eks algul minagi), et meile antakse hunnik ingliskeelset teooriat ja seetõttu ei saa millestki aru või et osalemiseks on vaja vähemalt balletikooli diplomit. Nii muidugi ei olnud, vastupidi - Alar räägib päris kenasti eesti keelt ja Erika on nii armas inimene, et polegi sõnu vaja (tegelikult muidugi räägib ta väga head ja arusaadavat inglise keelt) ja mina tantsin ilma koolituseta täpselt sama ägedalt nagu kõik teised, nii et muretseda polnud üleüldse tarviski. Ja kui te tunnete, et see võiks olla midagi teie jaoks, siis kevadel hakkan ma praktikat tegema ja vabatahtlikel on võimalus osaleda ning ma julgen öelda, et see saab olema väga lõbus ja väga loominguline.

Lisaks vaatasime üht ajutreeningu filmi, meil oli loeng tähelepanust ja mälust ning loovuse teooriatest. See kõik toimus erilisel moel, nii nagu senised Tallinna Ülikooli loengud olnud on st teadmised integreeritakse mällu läbi praktiliste tegevuste. Ja kui ma Tartu Ülikooli lõpetades olin kohutavalt tark ja ennasttäis, sest mul oli nii palju teoreetilisi teadmisi, tegin ma tööle asudes täiesti totakaid vigu, sest puudus praktiline kogemus (kasvõi SIS programmi kasutamise oskus) - siis nüüd on mul väga palju väga häid kogemusi koos teadmistega, upsakuse olen aga hoopis kõrvale visanud. Mul on oma noortelt kursakaaslastelt õppida väga palju ja hästi tore on tunda, et nemad suhtuvad minusse soojalt ja sõbralikult nagu omasugusesse, mis siis, et ma olen enamikust ikka kohe väga palju vanem.

Et kui Tartu Ülikool on nagu üks uhke eakas professor, kes on avaldanud hunniku artikleid eelretsenseeritavates ajakirjades (mida kahjuks keegi peale pisikese hulga konkreetse valdkonna inimeste ei loe) ja TEAB, kuidas asjad käivad ja kuidas õige on, siis Tallinna Ülikool tundub mulle loova, rõõmsa ja avatuna nagu üks kena kepsakas doktorantuuri astunu vms. Inimene, kelle ees on maailm lahti ja kes ei pea alati vanu radu mööda trampima, vaid on pigem ise teerajaja. Ja muuseas - see pole ainult minu seisukoht, ma kohtan niisugust arvamist üpriski sageli viimasel ajal just nende inimeste seas, kellel on kogemus mõlemas koolis õppimisega (kindlasti leidub erandeid, kindlasti - see pole siin hukkamõistmise nurgake, vaid pigem isiklik seisukoht, seega võite vabalt vastu vaielda).

Ja nüüd tuleb üks nädal pausi ning siis uuesti kooli. Tööl juba hakati inni ajama, sest ma olen täiskoormusega õppur ja seaduse järgi ei peaks mulle andma õppepuhkust. Ma kavatsen sellel teemal meilida haridusminiteeriumi ja küsida, et kellel on kasu sellest, kui ma 6 aastat võtan igal aastal 30 päeva õppepuhkust selmet lõpetada kolme aastaga või isegi kahega. Noh, läbi mingite imeliste läbirääkimiste (milles minul ei olnud au osaleda) mind seekord õppeuhkusele lubati, aga kui nad hakkavad edaspidi mingit jama korraldama, siis ma lihtsalt lahkun. Ma loodan, et terve mõistus võidab, sest ükski seadus EI KEELA õppeuhkuse andmist, kui inimene tahab õppida, vastupidi, täiskasvanute koolituse seaduses öeldakse minu mäletamist mööda, et kohalikud omavalitsused suisa soodustavad täiskasvanute õpinguid, nii et ma ei näe siin mingit probleemi. Probleemid on pigem meie juhtkonnal, sest no ei joosta tormi meie vabadele töökohtadele.

Aga kool on hea, kõige-kõige parem, mis minu elus väljaspool perekonda juhtunud on.

Tervitades

Kudzu

PS Maali sain ka valmis ja kui aega tekib, panen üles ka.

Barankin, ole inimene!

See oli üks tore nõuka-aegne raamat Barankini-nimelisest poisist, kes näiteks muutus varblaseks ja sipelgaks ja ma ei tea kelleks veel, et lõpuks jõuda tõdemuseni - inimene olla on uhke ja hää (kui ikka mu mälu mind alt ei vea ja see polnud hoopiski muu lugu). Novot, sedasama tahaksin öelda ka näiteks pedagoogidele. Lugu siis selline...

Käisin täna kodukal ühe noorhärra juures, kes "on vaenulik, ja paha ja nii kohutav laps, et isegi meie erikool ei suutnud teda õpetada!" - see on see inf, mis on minule eelnevalt antud. "Ja mitte keegi sellest lapsest jagu ei saa!", oli teine inf, mis minuni jõudis. Läksin siis põksuva südamega kohale, et mis masuurikas mind nüüd ootab. Ja tegelikult ootas mind vahva noorhärra, kes täitsa ausalt rääkis oma probleemidest ja muredest ja rõõmudest ja oli igati koostöövalmis ja me sõlmisime ühise kokkuleppe ning isegi kui ta seda ei täida, siis ikkagi sain ma hea kontakti ja võin iga kell temaga uuesti ja põhjalikumaltki rääkida. Aru ma ei saa, miks ta peaks olema vaenulik või miks ta peaks olema väike koletis, kelle ohjeldamiseks ei piisanud ka erikooli vingest direktrissist (minu ümarlaua teema üks peategelasi). Äkki polegi viga poisis, vaid hoopis Süsteemis, kus Suur ja Võimukas Tädi tuleb ja viibutab sõrme ja möirgab, et ah nii, jätad koolikohustuse täitmata! Ah nii, aga me nüüd sind alles kasvatame!!!!!! Ah niimoodi, me ainult ei kasvata sind, me karistame sind ka, ja karistame kohe nii et vähe pole. Ja sul läheb vääääääääääga halvasti, kui sa ei läbi meie suurepärast koolisüsteemi ja ei lase oma aju ilusti siledaks triikida. Korralik Laps on viisaks ja vaikne ja ei haugu vanematele inimestele vastu!!!!!! Ja siis Natuke Masuurikas Laps läheb sellest kõigest trotsi täis ja teeb veel rohkem pahandust kui seni.

Aga see idee, et räägiks lapsega nagu võrdse partneriga, et annaks talle võimaluse oma mõtteid avaldada ja oma vajadustest ning probleemidest rääkida, see on lihtsalt liiga lihtne. Ja niimoodi ei paista Suure Targa Täiskasvanu autoriteet ju üldse silma.

Ühesõnaga - inimesed, olge inimesed! See on tegelikult imelihtne!

Tervitades

Kudzu

PS Ja need, kes seda teavad, neile pole seda mõtet rääkida (teavad niigi), ja need, kes ei tea, neile pole ka mõtet rääkida, sest nad lihtsalt ei saa sellest aru. No mida siis teha, küsiks siinkohal MM? Ja ma jäängi talle vastuse võlgu.

Mida teha, veel ei tea...

Aga mul on meie pesamuna sünnitunnistus käekotis. Ma ei teagi, mida teha - kas hoiatada pr teenistuse juhti, et ma kaalun päevapealt kojujäämist või pole see nii oluline. Kuidas ma ka ei kaaluks, pidev stress ja häiritud olek minu vanuses (ja-jaa, ikkagi noorem keskiga) pole see, mis kasuks tuleks. Tahaks veel natuke elada ja tahaks elada ilma vähki haigestumata näiteks. Plaanin juba nädal aega panka külastada, et uurida õppelaenu võimalusi, aga näedsa, aega pole. Ja kliente tuleb ustest ja akendest, nii et aega ka ilmselt ei teki. Juba elatakse minu peal välja seda, et kvartali teenustunnid on määratud ja tunde jäi muidugi puudu; ja neid inimesi, kelle lapsed vähem tunde said, on piisavalt palju, et minu elu järgnevateks nädalateks põrguks muuta. Siis ma küsin endalt, kas mulle on olulised võõrad lapsed või mu oma lapsed. Et kas ema, kes ei ole õhtuti kontaktivõimeline ja muul ajal viibib tööl või magab, on ikka niisugune ema, kellest lastele ka abi oleks. Et kas minu lapsed, kes võõraste murede tõttu ei saa oma emalt tuge ja abi, pole ühel hetkel kusagil tänaval või oma sõprade kodus endale asendusema otsimas? Et kas 9500 krooni miinus maksud kuus on ikka raha, mis kompenseerib lastele ema puudumise või rikutud tervise?

Ise arvan, et olen liiga kinni materiaalsetes asjades. Küllap ikkagi on muid võimalusi ka äraelamiseks. St et kui kulutada vähem, siis tuleks ehk kuidagimoodi toime ilma minu näruse palgata. Müüks maha maamaja? Mis siis, et tore ja armas koht, aga kui kaalul on minu laste heaolu, siis andke andeks, ei saa küll hoolida maadest ja majadest.

Peaksin tegelikult suutma käia tööl veel kuu lõpuni (selle aja sees on kaks sessi, jeeeeee!!!!!!!!!!!!!). Siis võtaks välja saamata puhkuse koos puhkusetoetusega ja aidaa, hullumaja! Meil lahkus eile üks töötaja päevapealt, teine töötaja aga planeeritult. Selles kuus on meie vanadest olijatest läinud kokku minema 4 inimest. Kas juhtkond hakkab ka vaikselt aru saama, et järjekorda ukse taga pole ja et inimesed tõepoolest lähevad minema, kui neid piisavalt kaua piisavalt halvasti kohelda? Ei usu. Noh, pole ka minu asi seda neile selgitada. Oma probleeme peavad nad ikka ise lahendama.

Tervitades

Kudzu