Hüva aastavahetust!

On aasta viimane päev. Eesti krooni viimane päev. Aasta ostuhulluse tipp. Bensiinihinna lagi. Aga sellegipoolest olgem rõõmsad, sest kohe saab aasta läbi ja tuleb uus.

Loodame, et uus aasta tuleb malbe, leebe ja armastav nagu maikuu päraslõuna, kus lilled õitsevad, linnud laulavad ja maa on jälle unest üles ärganud. Rajud, masud, Monikad ja Scarletid, Edgarid ja Andrused sulagu uuel aastal koos lumega!

Soovin kõigile tugevat tervist, palju häid sõpru, rohkesti raha ja reisimist ning kohtumiseni siinsamas juba uuel aastal!

Tervitades
Kudzu

Vabad hetked...

Kui ma tavaliselt kasutan võimalust ebameeldivaid ülesandeid edasi lükata oma mõttekesi siia puistates, siis seekord tegin vastupidi. Hoidsin end kõvasti tagasi ja kirjutasin hoopis valmis päevanormi esseed. 2/3 üllitisest on nüüdseks olemas, enam-vähem ka ingliskeelne ja ma ikka veel ei tea, kas see ka õppejõule sobib. Kuna on vaja kirjutada 10 lk kolmest tehnikast, siis ma olen usinalt kasutan erinevaid allikaid, sest mul, andke andeks, ei ole nii palju enda mõtteid, et iga tehnika kohta 3,3 lk kirjutada. Ma sain niimoodi aru, et kirjandust tohib kasutada, ja ausalt öeldes on essee Eestis ja essee Ameerikas ja veel eriti essee Inglismaal täiesti erinevad mõisted. Minu arust on meil siin essee midagi sellist, kus inimene avaldab oma isiklikke mõtteid misiganes teemal ja olgem ausad, 10 lk on üle mõistuse palju. Sellist kogust mõtteid saab endale lubada vast mõni filosoof, kellel nagunii midagi targemat teha ei ole. Igatahes sain ma omal ajal maksimumpunktid riigieksamil siukse asja eest, ei olnud seal viiteid ega midagi, puha ainult see pahn, mis minu peast sel hetkel välja voolas ja oli seda umbes 3 või äärmisel juhul 4 lk. Inglise esse on poolt ja vastuargumentidele üles ehitatud, seal on väga kindlad reeglid, kuidas kirjutada, mis peab olema sissejuhatuses ja mis lõppsõnas (sai sedagi päris hiljuti tehtud). Aga mis loom on essee USA-s? Mine võta kinni! Mina teen midagi referaadi ja Eesti essee vahepealset. No ja kui ei sobi, eks siis tuleb ümber teha. Ei saa ju oodata, et pr Ameerika Õppejõud tunneks meie kultuuriruumi, eks ta ikka eeldab, et meie tunneme tema oma paremini. Millest on kangesti kahju, sest meie oleme siin ka täitsa toredad ja täitsa tegijad ning ei peaks alati lähtuma sellest, et suurriikide maailm on ainus ja õige ning kõigile kodune.

Viimane jupp esseed nihkub juba uude aastasse, sest homme mul ei ole aega ja reedel, 31. detsembril on juba Püha Üritus ehk aastalõpp Kudzu juures. Inimesed, palun pange soojad sokid jalga, meie põrandad on vastikult külmad. Kes soovib öömajale jääda, võiks kaasa haarata ka mõne teki või madratsi, sest kui tuleb järgmine tuisk, siis on mul ülekorrusel ilmselt noorem poeg koos oma pruudiga ja seega tuleb külalised majutada alla (PS kõik võib muutuda, jälgige jooksvat infot). Aga olen kindel, et me saame hakkama, kuna häid Padjaklubilasi mahub palju ühte lauta (just see on õige sõna meie hõredate seintega osmiku kirjeldamiseks). Kes soovib joovastavaid jooke, varustagu end ise, sest kuigi tinapanemine kuulub aastavahetuse juurde, doseerib igaüks vajaliku koguse tina lähtuvalt enda vajadustest. Meie poolt on söögivärk, seda va toidukraami võib endaga ka ise kaasa võtta - äkki on erisoove või spetsiaaltoitu vaja, mida mul ei ole pakkuda. Ja kuna ei toimu retke Taevaskotta (vist on paremaid viise teise ilma minna kui vanade eestlaste pühapaigas lumme uppuda ja surnuks külmuda), siis meie oleme kodus ja ootame alates kellu viiest-kuuest-seitsmest-kaheksast või midagi sinnakanti. Kõik ennustusideed on teretulnud ja vajalik riistvara palun ka kaasa võtta, meie poolt on palju pakse raamatuid ja Taro-kaardid.

Nüüd ongi vist kõik ja nagu öeldud, jälgige jooksvat informatsiooni (ja ka seisvat, lamavat ning istuvat).

Kudzu

2010 valu ja võlu

oli see vast aasta! Annaks Jumal, et selliseid aastaid rohkem ei tuleks, kuigi traditsiooniliselt saan ainult lisada, et aastalõpu tõdemus - saab minna hullemaks, oi kui palju hullemaks, peab paika igal aastal, ja muidugi ka sel. Ebameeldivused kumuleeruvad hoogsalt, päädides millega? Hr Raukase sõnul on käes väike jääaeg, niisiis on oodata maailma muutumist ja pole üldse kindel, kas inimekond selle ka rõõmsasti üle elab. Nii et kui võrrelda oma elu globaalsete protsessidega, pole justkui häda midagi, samas tuleb enda jamadega siin ja praegu hakkama saada ning ei teiste inimeste ega maailma probleemidega võrdlemine ei anna üldse mingit tulemust. Sestap jäängi oma isikliku ajaloo piiridesse ning väidan, et 2010 oli enneolematult jäle aasta.

Minu jaoks oli tegu ellujäämiskursusega sõna otseses mõttes. Ma pole juba aastaid enam nii sageli mõelnud vabatahtlikule lõpetamisele, sest jaks on otsas, lootus on olematu ja koorem liiga raske kanda. Ellujäämisinstinkt hoiab hinge sees, aga mõistus ütleb, et aitab küll. Eks sa siis katsu nende kahe vahel kuidagi hakkama saada, kerge see igatahes polnud. Veendusin veelkord, et minu viis oma valuga toime tulla, on kapselduda iseendasse ja see tuleb üllatavalt hästi välja. Ja nii lihtne on visata nalja tõsiste asjade üle ning peita oma kurbus rõõmsa maski taha. Ja muudkui edasi võidelda, kuigi järjest sagedamini tekib küsimus: milleks? Milleks see kõik? Milleks sajad kilomeetrid bussis ja rongis? Milleks magamatus, ebaregulaarne toitumine, üksindus, eraldatus perekonnast? Milleks ingliskeelsed esseed? Milleks tegeleda teiste probleemidega, kui endal hing paelaga kaelas? Milleks pakkuda abi inimestele, kes ennast ise aidata ei taha? Milleks, küsin ma? Vastus: raha. Nii proosaline, eksole!

Ma sain sel aastal aru, et olen valede valikute maailmameister. Vahel tundub, et pole ainsatki asja, kus ma oleksin suutnud õige valiku teha, sest iga samm, mille astunud olen, toob kaasa järjekordse jama. Sageli olen mõelnud, et ma ei taha koduuksest üldse väljudagi, ma ei haaku inimestega (see on muuseas minu, mitte nende probleem), ma ei taha enam rohkem haiget saada (jällegi minu häda), ma ei taha mitte midagi kogeda, mul on selleks raamatud, et midagi tunda. Raamatu saab kinni panna, kui asjad ülejõu käivad.

Ma tunnen end kohutavalt süüdi. Süüdi selles, et minu õpingute pärast ei ole perel raha, et noorem poeg kukkus koolist välja, sest ma ei suutnud teda tagant utsitada piisavalt. Et ma ei panusta koju nii palju kui peaks, seda enam, et teised ei hakka rohkem tegema, isegi kui nad peaksid mustuse sisse ära uppuma. Ma tunnen end süüdi, sest elan kellegi teise arvelt ja see on üsna talumatu mõte. Ma olen kehv ema, vilets abikaasa, niru sõber.

Aga kas on olnud ka midagi head? Muidugi. Olen ju siiani elus. 15 kilo pekki jääb sellesse aastasse maha, kah hea saavutus. Suvel oli paar päeva, kus ma tundsin end täitsa õnnelikuna. Äi hoidis oma kümme tundi suve jooksul meie lapsi, nii et me saime natukene ka abikaasaga kahekesi olla. Mul on päris mitu inimest ümber, kes saavad asjadest aru ja keda ma võin sõpradeks nimetada. Sõpruse mõõdupuu on ju see, kas ollakse olemas, kui teisel on raske või võetakse vastu abi enda raskuste puhul ja haihtutakse õhku, kui andjal enam midagi anda pole. Huumorimeel pole ka lõplikult maha jätnud, eks seegi hoiab omamoodi elus. Väljas on ilus talveilm, juba teist aastat järjest. Sain sügise jooksul valmis kaks paari kindaid. Vanem poeg kolis mõned päevad tagasi eraldi elama, suur asi mu meelest. Ja kuidagimoodi olen ma oma asjadega hakkama saanud.

Niisiis, jääaeg las tulla, mammutid kõmbivad edasi! Ja tuleb aasta uus koos uute jäledustega, sest igav ei tohi sinul mitte olla!

Kudzu

Lumelabidas ja teised vajalikud riistad...

jaa, praegu tuleb kasuks omada kohe mitut lumelabidat, lisaks veel sooje käpikuid ja karvamütsi ning vateeritud pükse ja sulejopet. Eks ikka selleks, et ennast kuidagimoodi lumehangedest läbi närida, sest muidu jäädki lumevangi. Põnev aeg, ma ütleks! Lubatakse veel lumele lisagi, mistõttu on sattunud eriti suure küsimärgi alla meie iga-aastane 31. detsembri retk Taevaskotta. Olgem ausad, kahe väikelapsega rinnuni hangedes metsas kolistada on nii suur pongestus, et lihtsam on minemata jätta. Tõenäoliselt me parkimisplatsist kaugemale ei jõuagi. Kelgu tarimine pehmes paksus lumes ei ole tulemuslik nagu me juba eile veenduda saime, kui üritasime kohalikul kelgumäel väikest jõulusõitu korraldada. Praegusel ajajärgul on kodu parim koht, vähemalt oleme suutnud oma autod lumevabad hoida ja teerajad lahti, et üldse aiast välja pääseda.

Jõuluaeg möödus kiiresti ja tegusalt. Jõululaupäeval käisime korraks õe perel külas ning enne kohalejõudmist nägime pesuehtsat Jõuluvana. Tuli teine reipal sammul mööda kõnniteed, tühi kingikott näpus. Soovisime vastastikku häid jõule, lapsed muidugi olid vaimustuses, et ongi jõulutaadid liikvel. Järgmine taat ootas meid õe kodus, aga nagu lapsed tabavalt märkisid, ei olnud tegu päris jõuluvanaga, vaid see oli onu A, kes endale jõuluvana kostüümi selga oli ajanud. Mis muidugi ei muutnud laste rõõmu sugugi vähemaks. Aga vaat meil käis päris jõuluvana! Mina olin juhuslikult helistamas ülakorrusel, mistõttu taadiga ei kohtunud, noh, nii nagu igal aastal. Lapsed lustisid täiega ja esinesid küll tantsu, küll lauluga. Ingel siiski pidas vajalikuks märkida, et küllap see olin ikkagi mina, kes oli endale päkapikukostüümi selga ajanud. Väidetavalt olevat taat rääkinud kangesti minu moodi (uskuge, jõuluvana pingutas end peaaegu neljaks, et rääkida nagu jõuluvana!). MM jäi aga kindlaks, et tegu oli ehtsa vanaga. Oli, kuidas oli, igal juhul sai nalja ja kinke ning siinkohal muidugi suur tänu headele sõpradele, kes andsid oma panuse säästuaja kingikoti täitmiseks!

Ülejäänud jõuluaja päevad möödusid keetes ja küpsetades ning vahetpidamata nõusid masinasse toppides või neid pestes. Ma arvan, et pirukaisu on inimestel tükiks ajaks läinud! Sest kui on kitsas käes, siis tuleb nuputada ja kombineerida, et laual ikka midagi oleks ja et ikka oleks natuke teistmoodi kui tavaliselt, mistõttu poest ostmise asemel on vaja ise söök valmis teha ja kokku kombineerida. Kokkuvõttes aga väsisin mina nii ära, et üleeile õhtul jäin diivanil istudes tukkuma, eile magasin päeval kaks tundi ja ka täna hommikul lubasin endale pika une. Vaja ju jõudu koguda, sest selle nädala jooksul pean suutma valmis kirjutada essee, mille tähtaeg on juba 05. jaanuaril. Ma ei saa just öelda, et see mind eriti reipaks muudaks!

Nii on möödunud meie pere jõulud. Aastalõpp läheneb pikkade lohisevate sammudega ja küllap juba varsti on aeg teha kokkuvõtteid eelmisest aastast. Aga sellest juba mõnel järgmisel korral!

Kudzu

Blogida või mitte blogida, selles on küsimus...

üks meem käib maailmas ringi. Ja nüüd on ta minuni jõudnud, eks ma siis vastan küsimustele ja anna teatepulga edasi.

1. Külastan oma blogi sagedusega ....

vähemalt kord päevas. Tõsi ta on, et inimesi, kellega reaalselt suhelda, on minu ümber õige hõredalt. Ja et ma pole ka suurem asi helistaja (ma imestan alati, et inimesed lihtsalt niisama võtavad toru ja lobisevad telefonis!), siis minu viis maailmaga suhtlemiseks ongi blogimine. Tõde on, et see suhtlemine on natuke nagu ühepoolne. Aga ikkagi parem kui totaalne isolatsioon.

2. Poliitikute blogisid loen...

mitte kunagi ei loe. Mind ei huvita, mis neil öelda on, ma ei viitsi oma aega kulutada demagoogiale ja rumalusele.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...

on huvitav teada, mida maailmas inimesed mõtlevad ja ütlevad. Saan olla kursis sellega, kuidas mu sõpradel elu kulgeb ja kuidas kulgeb elu neil, keda võiks ehk isegi nagu vaenlasteks nimetada. Viimaste puhul on hea vältida igasuguseid otseseid kontakte, aga eks see ole ju vana tõde, et oma vaenlasi tuleb tunda ja virtuaalmaailm on selleks täitsa hea koht. Lisaks olen ma leidnud endale blogide kaudu sõpru ning isegi kui me kunagi päriselt ei kohtu, on mul hea meel, et nad olemas on.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele...

eelistan, sest nagu juba eelpool öeldud, helistamisega ma sageli toime ei tule ja msn-i ka mulle ei meeldi kasutada. Minu natuke erakliku loomusega sobib blogindus väga hästi. Vahel mõtlen päris tõsiselt, et kolimine kuhugi x-kontinendile võõrast keelt kõnelevate inimeste sekka ei muudaks minu elus midagi, suhtlusmaailm koliks minuga läbi neti kaasa ja see on ju täitsa piisav, või mis?

5. Kas sina kirjutad pigem päevikuvormis või teistele mõeldes?

Ma kirjutan teistele mõeldes iseendale. Päevikut hakkasin pidama 12-aastaselt, sellest ajast olen regulaarselt märkmeid teinud ja võin öelda, et blogimine mulle seetõttu sobib. Tean, et inimesed loevad minu üllitist, seega ei saa ma kirjutada väga paljudest asjadest, millest tahaksin , kuna ma ei usalda avalikku netiruumi ülearu palju. Aga õnneks on olemas mustandite kirjutamise võimalus, nii et enamik lugusid saab kirja pandud ja üles tähendatud ka ilma neid avaldamata.

Ja minu küsimus:

Millised teemad on Sinu jaoks blogimaailmas kõige huvitavamad?



Palun kribada kõigil, kellel on soov midagi antud teemasse lisada.

Jõulud jõudvad...

kus nad pääsevad! Jõulukaardidki said eile öösel viimaks valmis ja ootavad ärasaatmist. Hilinenud soovid on igal juhul paremad kui üldse mitte midagi soovida, eksju!

Soovin siis minagi kõigile rahulikke pühi ja rõõmsat aega - nii perega koos olemiseks kui iseendale!

Puhkus tarviline vara...

puhka hoolega! Ausalt, nüüd tahan mina ka natuke puhata ja mängida! Loomulikult algas minu puhkepäev sellega, et kass kraapis ennastunustavalt magamistoa ukse taga ning nõudis sisselaskmist. Olin sunnitud end voodist välja ajama ja ta tuppa lubama. Ega mul ei olnudki kahju ärgata, sest nägin unes mingit õudukat, justkui ma pidanuks uuesti tegema inglise keele eksamit ja sain seal ainult 20 punkti, kuigi üks tore õpetaja lubas organiseerida nii, et ma ikka kuidagi eksamist läbi saaksin. Uurisin unes, kus ta küll elab, et talle lilled viia, aga kahjuks lõppes uni enne ära, kui ma oma uurimistööga lõpule jõudsin. Inglise keel, jummel küll!

Eile käisin tegemas tööotsakest. Tegelikult polnud see miski otsake nagu kohapeal selgus. Algul oli jutt, et viin läbi pisikese kahetunnise workshopi, aga tegelikkus oli see, et vedasin 17 inimesega gruppi terve pika päeva! Õnneks oli mul olemas hunnik ideid ja hunnik materjali, viimane topitud minu legendaarsesse kohvrisse. Ja ma sain suurepäraselt hakkama. Õppejõud küll mainis paari asja, mida võiks silmas pidada (jah, ma olen nõus - samas, ma ju ei teadnud, et tuleb maratonpäev), kuid ega siis minagi pole täiuslik. Hirmu üldse ei olnud, teadsin, et õppejõud on kohe kõrval, kui miski peaks untsu minema või mul on abi vaja. Sain aru, et meie koostöö on väga hea, me tajume teineteise kohalolekut ja isegi ilma koostööd harjutamata see tekkis. Mul on uhke tunne, et õppejõud mind nii palju usaldas ja lasi mul vabalt luua ning lehvitada. Ja ma saan selle värgi eest raha ka, kui ma vähegi jaksan end kokku võtta ja arve esitada. Täna ma seda päris kindlasti ei tee.

Kui minu eneseusk oli vahepeal täiesti kadunud ja minema jalutanud, siis nüüdseks olen end natuke kogunud ja mõtlen, et ma saan oma asjadega hakkama, nii laias laastus. Vahel küll tekib mõte, et hakkamasaamine on üks asi, teine asi on, et tuleks ka rõõmustada tehtu üle, aga et väsimus on üle mõistuse suur, siis hetkel tahan ma lihtsalt niisama olla. Ajan ära kõik kooli- ja töömõtted, keskendun lihtsale heale, eksju. Täna püüangi teha meeldivaid asju nt valmistuda jõuludeks. Koristada eriti pole vaja, ainult kingikotid vahivad ammuli sui ja ootavad täitmist. Ja jõulukaardid maalimist. Ja sõpradele tahaks ka natuke jõuluimet tekitada. Pole toredamat asja kui kinkimisrõõm! Ning väljas aina langeb lund, no sel aastal ei saa küll keegi musta maa ja lödise ilma üle nuriseda.

Kudzu

Ja veelkord...

tuleb sel aastal sõita Tallinna. Homme on mul seal üks väike tööotsake, millest ma isegi täpselt ei tea, mis ja kus see on. Korraldab meie armastatud draamaõppejõud ja meil lihtsalt pole olnud mahti täpsemalt rääkida või siis olen mina tema jutu lihtsalt unustanud või kõrvust mööda lasknud, mis minu ülimat hajameelsust arvesse võttes on normaalne ja tavapärane, eriti viimasel ajal. Nii palju ma tean, et sihtgrupp on lastega töötavad inimesed ja nagu ma aru sain, tuleks neile pakkuda tehnikaid, mida nad ise saaksid lastega läbi viia. Seega saavad vahendid olema minimaalsed, et anda kogemus, kuidas on töötada mitte millegagi ja teha seda nii, et oleks fun. Mingit tõsist teemakäsitlust alateadvusest ja sügavatest tunnetest ei tule, kuna nii ehk naa ei ole selleks aega, vahendeid ja ressurse - ma pean ju asjad ise kaasa võtma siit, ei hakka küll värve ja pintsleid endaga kaasa pakkima.

Niisiis töötab osa minu ajust homse ürituse ettevalmistamisega, osa ajust koostab vahendite nimekirja ja osa ajust mõtleb, mida ma pean enne jõudma veel kodus ära teha. Siin on tõeline segadus hetkel, kuna eilne päev ei olnud just parimate hulgas. Jõulutaat käis kingikotti täitmas, see võttis hulga aega pluss muidugi see, et hommikul sai minu väsimus tervest mõistusest jagu ja ma korraldasin siin pisikese draama. Ma väga loodan, et sellest oli ka kasu, sest kui mu perekond ka ei hooma, et ma olen otsas omadega, siis nad ka ei toeta mind ja ootavad ikka kõik suu ammuli, et mina keelaks-käseks-pooks ja laseks. Ütleme siis nii, et minu toimetulekuvõime on saanud kõvasti kannatada pideva kohanemise tõttu ülikiiresti muutuvate asjaoluga seoses koolis ja ümbritsevas maailmas toimuvaga. Ellujäämiskursused on nö meile õppetöösse tasuta sisse programmeritud ja ma vist ei ole just parim ellujääja.

Ja kui ma tagasi tulen, siis saan lõpuks ometi hakata jõuluettevalmistustega tegelema. Et mida süüa ja mida kinkida ja mida iganes. Eriti just seda viimast!

Kudzu

Ehh, kes usuks?

Viimase nädala sündmused: kaotasin ära oma uhke tikitud mobiilikoti, seejärel väga ärritatuna läksin arvutiklassi, tahtsin meile vaadata, vajutasin klaviatuuril ühele klahvile ja hetkega olid kõik arvutiklassi arvutid kustunud. Õhtupoole keeldus kaardimasin minu kaarti vastu võtmast. Neljapäeva hommikul sattusin põleva mootoriga trammi. Seejärel kaotasin oma kindad. Need leidis keegi õnneks üles ja ma sain nad kätte. Reede õhtul jäin paar minutit bussijaama hiljaks ja veetsin seal kaks tundi kuni järgmise bussini. Bussis kubises Soomest tulnud ehitajatest. Roppuste valik minu sõnastikus täienes kiiresti, kuigi mitte väga uute ja huvitavate sõnadega. Täna läksime mehe suguvõsa metsast tooma jõulupuud ja selgus, et metsa netu. Oli tehtud lageraie, seal ei kasva enam praktiliselt midagi, ainult tuul ulub tühja välja peal. Sedakorda siis viimane retk sinna jõulupuud tooma. Pärast tegin neljatunnise lõunauinaku ja olen ikka veel nii väsinud, et tahaks jõuetusest nutta. Linnas on pr Ämm, aga kuna ta meid ka ise väga näha ei taha, siis sellest katsumusest olen ma prii. Elu on lill, elu on till, elu on t...a - parafraseerides meie ehitajaid, Eesti au ja uhkust välismaal.
Kuid pole halba ilma heata. Sain kinnitust, et mul on palju sõpru, kelle jaoks olen endale üllatuseks oluline inimene. Ja kes on muidugi ka minu jaoks olulised inimesed. Pr Maalikunstnik ütles, et peale kooli lõpetamist peaksin ma hakkama kunstnikuks ja surus mulle pihku paksu raamatu Van Goghi maalidega - eks ma siis muudan oma pseudonüümi Prof Kott ümber Prof Kogh´iks ning haaran pintsli pihku ja lõuendi põlvedele. Sakslastest õppejõud veensid mind, et jätku ma probleemsete inimestega tegelemine kus see ja teine. Et ma olen hoopis muuks võimeline, ja et tehku ma oma elus peale kooli lõppu ainult neid asju, mida ma armastan - sh ka tantsimine. Kuna meil oli jõulupidu, siis sain ma nende rõõmuks esineda ka laulmisega, nii et järgmised soovitused on ilmselgelt seotud lauljakarjääriga bändis "Elevant mulle kõrva peale astus, ja mitte ainult - lausa lamas ja istus" (miks mitte ka luuletajakarjäär - Pomekrantsi ja J.Mäggiga võrreldes olen ma ju täiesti arvestatav tegija luulemaastikul, kui tuisk ära ei puhu).
Küllap soovitab draamaõppejõud mulle ka midagi ilusat, armastavat ja kasulikku, mis kõik on ainult minu hüvanguks. Jah, kes on küll see Kudzu, kellest te kõik räägite ja kellele loodate? Mina tunnen ainult üht äravaevatud, väsinud hobusekronu, kes vaevu-vaevu veel suudab jalga jala ette tõsta. Võib-olla on neil kõigil midagi tõsiselt viga, näevad hallukaid vms. Ei tea, ei oska nende eest rääkida.
Ma tahaksin, jah. teha asju, mida armastan. See on minu jõulusoov - palun, Jumal, viska mulle miljon, ja siis ma pühendun loomingule. Inimestega töötamine ei ole tõesti minu jaoks.
Kudzu

Seiklused öös...

kuna koolitööd tuleb ära teha, siis seoses lapse haigusega pole selleks muud aega kui öösel. Ikka oma uneaja arvelt, millal siis. Kuidagi väga kergesti tuleb see, et mina pean oma kohustused kõrvale viskama, kui meie perekonda mõni ekstreemsus tabab. Saate isegi aru, et minu 90-tuhandene õppelaen on tühiasi võrreldes abikaasa palga potentsiaalse vähenemisega haiguselehe tõttu. On ju fakt, et tema peab meid kõiki üleval, ja õppelaenu ei tule ju kohe tagasi maksta, ning kui ma juhtumisi üldse sussid püsti viskan, siis minu arusaamist mööda ei pea ka käendajad seda tasuma. Ühesõnaga - see, millega ma tegelen, on minu hobi. Ja perekonna vaatepunktist väga kulukas hobi. Ja selle väärtus on nii madal, et ma võin küll jätta asjad tegemata, kooli pooleli ja üldse. Aga et ma olen jonnakas, siis annan aga öösel tuld ja kütsin kohe päris mitu lehekülge teadusteksti valmis.

Lõpuks saan ju isegi mina aru, et millalgi lihtsalt peab magama. Aga just vahetult enne voodisse kobimist avastasin alumise toa ukse tagant setterkoera, kes oli meie magamistoa ukse avanud ja nõudis õuelaskmist. Meil üleval nimelt pole ukselinki, noh, selline pisiasi, elame siin majas alles kuuendat aastat, ei saa ju iga tühja asja pärast ka lärmi tõsta (seepärast ma ei hakka siia kirja panema kõiki neid asju, mida meil kunagi pole olnud või mis on katki läinud ja jäänudki katki nt meie aiavärav). Nii et meil on magamistoa uksel seespool üks riiv, aga kui mina öösel all töötan, siis ei saa ust teadupärast riivi panna. Koer kasutas selle teadmise osavalt ära, lasin ta niisiis õue ja nüüd on ta kadunud. Mina ei tea, kas ta pääses aiast kuidagi välja või ajab mingeid omi asju, igatahes kutsumise peale ta ei tule. Ja ma ei saa nüüd siis ikkagi magama minna, sest kui ta järsku otsustab tuppa tagasi tulla, siis pean ma soojast voodist välja ronima ja ta tuppa laskma.

Täna õhtul lasin mina ka kodunt jalga. Panin riidesse ja jalutasin pool tundi ümbruskonnas. Esiteks olen ma tõesti kolm päeva toas istunud ja teiseks, ma lihtsalt ei suutnud seda lärmi, kaklemist ja pidevaid nõudmisi enda isikule (tee süüa, anna vett, too paberit, tule vaata, mis ma joonistasin, ma tahan seda-teist-kolmandat jne) enam välja. Mõistsin, et kui ma kohe jalga ei lase, siis juhtub midagi hirmsat. Karjun kellegi peale, lõhun midagi ära, ütlen asju, mida pärast kahetsen. Väljas oli hea ja jahutav, kiusatus poodi viina järele minna oli küll suur - teate ju seda nippi - pudel viina keresse ja siis hange magama, hommikuks on rebastel kõht täis ja ise ka murest lahti, kuid olgem ausad, miinus kümme ei ole õige temperatuur selle eksperimendi korraldamiseks, niisiis seekord loobusin. Ja rahakotti põld ka kaasas. Lonkisin niisama ringi, käisin mäletsusi heietamas nendest aegadest, kus mul oli usku asjadesse ja jaksu vastu pidada. No m mõtlesin, et kui ma meenutan häid asju, äkki siis muutun ka positiivsemaks või midagi. Ühel hetkel mees helistas ja ütels, et lapsed magavad, siis kõmpisin koju tagasi. Homme kaebab MM tädi Tiinale kõik ära ja minu olematu renomee muutub veel olematumaks. Seega pole põhjust ka selle pärast muretseda.

Noh, koer kaabib ukse taga. Lasen loomakese tuppa, mul endal ka juba silmade ees virvendab.

Head ööd siis!

Kudzu

Kaukaasia vang

istun alates reedest kodus, väljas pole kordagi käinud, kuna Ingel on haige ja see tähendab, et abikaasa peab poodi minema kas üksi või koos MM-iga. Minu osaks on lõbustada haiget ja see on kokkuvõttes nii väsitav, et ma ei jaksa mitte midagi. Kui mõlemad piigad on kodus, siis peab pidevalt keegi nendega tegelema, muidu nad kaklevad ja siis on kisa taevani. Oleme mehega nagu kaks klouni, kes püüavad meeleheitlikult publikumi lõbustada ja jätavad kõik oma vajadused kuhugi tahaplaanile. Migil hetkel tekitab oma vajaduste eiramine tohutut viha ja frustreerib väga tugevalt. No kui ei saa isegi nii palju omavahel rääkida, et välja mõelda, mida poest tuua, siis on asjad üsna kehvad. Ma olen märganud, et kui nendega üksi olla, siis konflikte nii palju pole, aga kui me mehega oleme mõlemad olemas, siis ilmselt on konkurents tähelepanu pärast veel suurem ja kaklused eriti kerged tulema.

Nagu ikka siis, kui on hädasti vaja teha koolitöid, ei ole selleks võimalust. Eile ei teinud, täna ei tee, homme on mul gruppamine, siis ei saa ka midagi teha. Kõik käriseb igast otsast ning selle taustal tõdemus, et minu juustesse on kõvasti halli siginenud, tundub täiesti OK. Kortsud, hallid juuksed - ma ei näe välja nagu 40-aastane, vaid nagu 60-le lähenev elust räsitud pensionieelik. Vaat mis juhtub, kui pidevalt ignoreerida oma olemust ja oma vajadusi. Muidugi saan end lohutada, et mõne aasta pärast läheb elu kergemaks, vähemalt mõneks ajaks, aga ega mulle ressurssi laste kasvatamise osas ju kuskilt juurde ei tule - abilisi ei tule, vanus tiksub juurde, mitte ei jää vähemaks. Oleme mehega oma lastekasvatusprobleemidega kahekesi, see on kurb tõde (noh, muidugi on veel hullemaid olukordi, see on selge, kui seebivesi). Ja nii vahva on kuulda, kuidas meie vanematel pole aega ninagi nokkida, sest neil lõpeb näidendiproov ja algab kooriproov ja nii palju on vaja teha ja jõuda. Elagu teine noorus, ja ma südamest loodan, et see kestab neil surmani. Hädised ja hooldust vajavad vanurid meil siit veel puuduvadki!

Õnneks on kõik pidevas liikumises. Kõik saab mööda, kõik saab läbi. Iga tee lõpeb kord, iga raskus saab kunagi ületatud, iga kurbus kurvastatud ja rõõm rõõmustatud. Advendiaeg on käes ning armastuse ja andestamise pühad on saabumas. Muidugi on enamik pühademeeleolust kirglik egotripp "Ahh, küll ma olen hea!", aga olgu kasvõi selline aeg korra aastas. Kurb ju, kui üldse poleks.

Kudzu

Lumetorm, kõrvavalu ja tegemata tööd

lund muudkui lisandub ja hanged hakkavad muutuma mägedeks - lastel saab olema peale tormi lõppemist lõbu laialt, kelgumäele pole tarvis minnagi. Meie linnas saab ka praegu kodust välja, nii hull asi pole õnneks. Loodan, et ei lähegi palju hullemaks, nt elekter võiks ikka majapidamises ringelda. Kui voolu pole, siis me peame hotelli elama kolima, sest meie keskküttepumbad töötavad elektri jõul ja generaatori ostmine ununes suvepalavuses sootuks.

Laste etendus oli tore, lapsed ise nunnud ja arvan, et neile jääb see eluks ajaks meelde - olla suurel laval ja esineda. Esimese osa vaatas Ingel meiega koos ja tuleb tunnistada, et ta tüdines väga kiiresti ära ning hakkas sekeldama. Sülle ja sülest maha, püsti ja uuesti istuma, eesistme seljatoe toksimine oli ka põnev, kuigi keelatud tegevus. Lõpuks ma suisa ootasin, millal vaatus lõpeb ja tuleb vaheaeg ning teine osa etendusest. Kui siis oma põnne laval nägin, tekkis harras meeleolu ja vanemlik uhkus lausa pungitas rinda pluss veel asjaolu, et iluvõimlemine oli lapsena minu lemmik ja ma oleksin vist kõik ära andnud, kui mul oleks olnud mingigi võimalus seda harrastada. Kui etendus läbi sai, leppisime mehega kokku, et tema võtab vanema tütre ja mina pisema. Läksin siis last otsima, pole - treener ütleb, et tema ei tea, aga ju isa võttis kaasa. Küll aga leidsin ma lavalt MM-i, kes tuttavat nägu nähes väga rõõmus oli ja mulle sülle hüppas. Vaatasime veel ringi, Inglit eikusagil. Lõpuks läksime üles garderoobi, kus kohtusime hr Abikaasaga, ja nagu selgus, Inglit temaga ei ole. Sel hetkel tabas mind kerge paanikahoog, tormasin uuesti alla, pisar silmas, et appi, nüüd on keegi minu imearmsa tütre ära varastanud. Aga enne, kui ma jõudsin korraldada etenduse "Andke kohe mu laps tagasi!!!!", nägin ma Inglikese peanuppu saali ukse juures ning keegi nende rühma lapsevanem oma võsukesega oli Ingli enda hoole alla võtnud. Laps käes, infarktioht möödas, tormasime garderoobi riietuma st ootama, millal vabaneb mõni pingike, kuhu oma asjad poetada. Lõpuks tulid MM ja abikaasa alla, saime mõlemad lapsed riidesse, jalutasime autoni ja kaevasime selle lume alt välja ning sõitsime koju. Kell oli peaaegu pool kümme, väljusime kodust kell neli. Tuba oli külm, söök tegemata ja abikaasa ei jõudnud eriti ka tööd teha, sestap valmistasime kiire õhtusöögi ja panime lapsed magama, abikaasa toksis oma arvutis, mina enda omas, pärast kudusin veel kinnast.

Öösel aga algas järgmine tramburai. Inglil valutas kõrv ja ta terve öö ei maganud. Valuvaigistajat me talle sisse ei suutnud sööta, alles vastu hommikut sai pulbriks tambitud ja veega segatud tabletijupp lapsele enam-vähem jõuga suhu valatud ning siis saabus hetkeks ka öörahu. Tableti andmise hetkel oli kell pool kuus hommikul. Praegu on abikaasa lapsega arstil ja mina püüan välja mõelda, kuidas ikkagi saaks oma kodutööga nii kaugele, et mul oleks võimalik kolmapäeval ettekanne esitada. Ju vist tuleb korraldada nii, et täna töötab abikaasa ja homme mina. Muud võimalust kahjuks ei ole.

Järgmisel nädalal on osakonna jõulupidu, kuhu ma tõenäoliselt ei saagi minna. Oleks hea, kui saaksin minna loengutesse, muidu mul tulevad lihtsalt mitteilmunud ja siis on täiesti kindel, et kooli lõpetamine lükkub kuhugi kaugesse tulevikku.

Saabus abikaasa koos Ingliga: keskkõrvapõletik. Täna enam kirjutada ei saa.

Tervitades

Kudzu

Lumi langeb...

suisa kosena, kattes maa ja taeva valge pehme tekiga. Minu roosikesed on ilusti talvekatete all ja saavad kevadet oodates mõnusasti tukkuda. Kahjuks lõhkus eelmise korra suur lumesadu iluõunapuu, mis on lihtsalt pooleks murdunud. Oli teine selline nooruke ja piitspeenike puuhakatis, aga ma loodan, et äkki ta kevadel ikkagi ajab mõne oksakese külge ja ei sure päriselt ära. Ma ei osanud kartagi, et lumi võib olla nii raske, et puu ei jaksa seda raskust kanda.

Täna on meie lastel tähtis päev. Toimub etendus päris teatri päris laval ning meie Inglikese astub üles esimest korda oma elus. Meil on piletid ostetud ja saame kõike oma silmaga näha. Pisikesed iluvõimlejad, eriti just need kõige nooremad, on nii armsad, et täitsa uskumatu kohe. Tavaliselt läheb neil ka natuke sassi esinemine, aga nad on sealjuures vastupandamatult tähtsad ja asjalikud, nii et naerurõkatused saalis on alati soojad ja toetavad. Terve eilse õhtu õmblesin kokku Inglikese kostüümi, MM kleit oli juba kellegi teise poolt valmis õmmeldud, seega vaeva vähem. Ja raha kulus ka muidugi rohkem.

Raha on üldse huvitav teema. Igapäevased poeskäigud on muutunud kurvaks sündmuseks, sest toidukorvi hind on lakke hüpanud ja isegi kui osta ainult soodushinnaga kraami, tuleb summa ikkagi suurem, kui kunagi varem. Ma olen täitsa mures järgmise semestri õpingute pärast. Kui ma stippi ei saa - ja olgem ausad, ingliskeelne protsessipäevik ja 10 lk ingliskeelset esseed pr Ameerika Õppejõu aines mulle kindlasti head hinnet ei anna, siis pole koolis justkui millegi eest käia (noh, õnneks saan ma igal kell tervislikel põhjustel akadeemilisele jääda). Eile pusisin oma protsessipäeviku kallal, vandudes tulist kurja ja võideldes sooviga seda jama üldse mitte esitada, noh, midagi siiski tehtud sain , kuid olgem ausad - niisuguse asja kasutegur on pea olematu. Lisaks kubiseb minu päeviku kirjavigadest, mida ma esmaspäeval lappima hakkan, hetkel on muid kiireid asjatoimetusi ja panen selle ilge üllitise mõneks ajaks kõrvale. Pr Ameerika Õppejõud vist ei ole aru saanud, et ta ei ela enam omal maal, vaid kusagil mujal ja aineprogrammid tuleks ka üle vaadata sellest lähtuvalt. Ei saa nõuda ju sama, mida Ameerikamaa tudengitelt, kas pole? 10 lk esseed eesti keeles - palun väga, aga inglise keeles? 6 EAP eest on minu arust vähe, tööd selles aines liiga palju ja nii ma kavatsen ka tagasisides kirjutada.

Tegelikult ongi lugu nii, et minu lõpetamine on praegu vääääga suure küsimärgi all. Võin öelda, et uurimisprojekt on sama hästi kui läbi kukkunud. Ma ei arvestanud teatud faktoreid oma uurimust kavandades ja need on siis sellise hooga sisse sõitnud, et vaata ja imesta. Aega uue teema jaoks kahjuks enam ei ole. Ja ütelus, et tulemuse puudumine on ka tulemus, mind siinkohal eriti ei aita. Mingit tahtmist ei ole kirjutada tööd, mis näitab mind negatiivses valguses - et lugege kõik, kui nõme võib üks inimeseloom olla. Isegi kui see on tõde ja fakt. Arvan, et meil kõigil on õigus oma minapilti säilitada, eriti kui tegu on väga hapra pildiga. Masohheerumine on iseenesest tore asi, aga ainult teatud koguses. Ja ma ei arva, et lõputöö peaks ainult masohheerumist sisaldama. Noh, samas tühja sellest kõigest! Lumi sajab, ilm on tore, tuleb etendus ja läheneb jõuluaeg ning mul ei ole vähimatki kavatsust lasta end heidutada asjadest, mis on hetkel minust kaugel.

Minu selle aasta üks õppetunde ongi, et tasuta töötamine tuleb ära lõpetada. Kui inimesed maksavad oma tundide eest, siis nad ka hoolivad neist rohkem. Olgu see raha kasvõi sümboolne, aga ta kuidagi kohustab ja sunnib panustama rohkem, kui asi, mis on tasuta käes. Hea uudis ongi, et uuel aastal on mul oodata natuke tööd, mille eest makstakse. Asi seegi!

Nautigem siis lumesadu, enne kui tormiks kätte ära läheb!

Kudzu

Tänamatusest...

Kuidagi on nii juhtunud, et see teema on väga aktiivselt minu ellu ennast sisse söönud ja nüüd ma lasen oma tunded siia blogisse valla.

Tänamatus minu jaoks tähendab seda, et inimene saab kelleltki midagi lihtsalt niisama ja heast südamest ning esimese asjana hakkab saaja selle üle nurisema. Et miks on selline, miks mitte teistsugune, miks on nii, mitte naa, see pole piisavalt hea ja too pole piisavalt hästi - ühesõnaga, läheb lahti kingitud hobuse hammaste loendamine ja kaariesekahjustuste kirjapanek. Minu arust eestlasele (aga võib-olla ka üldiselt inimkonnale) omane reageerimine. Milleks tunda rõõmu, kui saab vinguda ja õiendada? Ei saa siinkohal jätta mainimata, et eks ma ise vingun ka, vajadusel suisa nii palju, et võiksin saada Vingumise Maailmameistri tiitli. Samas üritan ma mitte olla tänamatu. Võib-olla on kodune kasvatus teistsugune, võib-olla on vaesus õpetanud mind hindama saadut, sest kui sul üldse midagi pole, siis oskad tänu tunda ka pisikeste asjade üle. Kui oled Nälga lähedalt näinud, siis rõõmustad, et toit on laual; kui oled kandnud terve elu teiste vanu riideid, siis oled õnnelik, kui saad vahel harva mõne asjakese päris poest osta; kui ei ole jaksanud endale raamatuid soetada, siis iga enda isiklik raamat tundub taeva kingitusena jne. Ja kingitusi on ju üldse imetore saada, rääkimata sellest, kui tore neid veel teha on. Kingitus võib olla ka hea sõna või toetav pilk, ei peagi olema auto, maja ja kristall-lühter.

Võib-olla on inimesed tänamatud seetõttu, et nii on lihtsam. Kui keegi midagi annab, siis peaks nagu ka vastu andma midagi, aga vaat seda ju ei tahaks teha. Tahaks saada kõike kohe ja tasuta! Tahaks olla Maailma Naba ja Kõrgeim Tipp, kelle jalge ees kummardatakse. Kas see on ehk mingi alaväärsustunde väljendus? Või on see lihtsalt üks negatiivse ellusuhtumise pale? Süüdlaste otsimise nõiajaht on minu arust ka tänamatusega seotud. Kui asjad pole sellised nagu meile meeldiks, siis tuleb leida see, kes on süüdi ja seejärel anda talle nii, et veri lendab. Küll siis teinekord teab, et tuleb teha teistmoodi. Ses mõttes on kool olnud mulle väga hea õpetaja, kuna enamik tagasisidet, mida olen sealt saanud, on keskendunud positiivse otsimisele ja ideedele, kuidas muuta asju paremaks, mitte negatiivsetele külgedele ja vigadele ning süüdlase ristilöömisele ja mädamunadega loopimisele. Samas kui süüdlane on leitud, siis on endal hea kerge tunne: mina ei ole vastutav, ei millegi eest - teised vastutavad, nad teevad selles ka vigu ja mina olen Jumal, sest mina vigu ei tee (kuna ei võta ka vastutust).

Ja see peab siis olema vaba rahvas ja vaba riik! Inimesed, kes armastavad peamiselt kritiseerida, süüdlastele nõiajahti korraldada, negatiivset ja ainult negatiivset igas asjas märgata ning ise hoiduda igasugusest vastutusest. Vaba inimene mõistab selgelt, et vabadus on seotud valikute tegemisega ja vastutusega. Mina arvan, et 700 aastat orjaaega on jätnud oma jälje -meie ei tahagi olla vabad, meile meeldib olla orja rollis, vinguda, kritiseerida ja õiendada ning veeretada vastutus kuhugi mujale ja kellegi teise kaela. Vähemalt on, kellele näpuga näidata.

Kudzu

Hinda seda, mis sul on...

mitte ära nuta taga, mida pole, see on iidne tarkus, mida on lihtne välja öelda, aga väga raske teostada. Inimene ikka ju igatseb millegi järele, ikka tahab lennata Päikese poole, ikka tahab merel kahekesi üksinda olla koos J.Tätte ja M.Matverega, eksole! Või siis ei taha seda viimast (mina nt ei taha), selle asemel tahab midagi muud - pisikest palmisaart, kus on tilluke onn, palju raamatuid, puuviljad kasvavad ukse all ja vahel käib ka mõni hea sõber naabersaarelt külas (progress, kas pole? ma olen juba nõus, et keegi minu saart külastab). Igatsus on hinges ka minul, samas olen hakanud tänu kahe linna vahel loksumisele hindama järjest enam seda, et mul on perekond ja kodu ning ma saan armsate inimeste keskel jõuluaajal olla, ja ka muul ajal. Kui mul pole parajasti koolinädal, siis on helge meeleolu ja tuju hea, asjad liiguvad, energiat on ning see kõik väljendub ka minu ümbruses: koristamine ei aja hulluks, viitsin küpsetada kooki, eksperimenteerida köögis, kaunistada kodu, mürada lastega ning nautida lumist vaadet oma töötoa aknast. Kui saabub koolinädal, tabab mind frustratsioon: ma olen tige ja närviline, kaotan oma asju, ei suuda otsustada, mida selga panna ja mida kooli kaasa võtta, kogu maailma ebaõiglus ja tigedus valdavad mind ja päälinnas olles võitlen pidevalt sooviga koju põrutada ja jätta kooliasjad kus seda ja teist. Ainus, mis mind takistab, on kohusetunne ja teadmine, et kui juba oled otsutanud lohega võidelda, siis ainult võiduka lõpuni.

Mulle meeldib gruppe juhtida. Ma tõesti naudin protsesse, mis grupis toimuvad, seda, kuidas inimesed avanevad, kuidas nad avastavad ammuunustatud oskusi ja uusi aspekte iseendas, kuidas luuakse ja lehvitatakse. Kui on toimiv grupp, siis saab sealt kaasa heaolutunde, mida ei ole lihtne millegagi võrrelda. Võib-olla ka hea paarisuhe annab niisuguse mõnusa hoolimise ja soojuse tunde, töö üksikkliendiga kindlasti ka, samas grupienergia on alati väga võimas. Vaat sellised head kogemused ongi siiani üks põhjus, miks ma ikka pusserdan oma õpingute kallal, miks ma ei ole siiani käega löönud ka siis, kui kaos koolis muutub talumatuks. Kui eriala sobib, kui töö tuleb hästi välja, siis on vaja pingutada, et paber kätte saada ja päriselt ka tööle hakata.

Järgmisel nädalal on selle aasta viimane koolinädal, oh seda õnne! Siis on jäänud veel 6 kuud vastu pidada. Ja siis on lootust, et tuleb soe suvi, saab ujuma, saab maale ja saab aias nokitseda. Usun, et talv möödub koolitööde keskel nii kiiresti, et ei märkagi. Lootma ikka ju peab?

Kudzu

Tuunin, tuunin, tuunin nagu jaksan...

ehk lugu sellest, kuidas viia oma ellu sisse midagi uut. Laupäeval tegelesin ma rõõmsalt koristamisega ja võtsin alustuseks ette kolakapi köögis. Meil on üks lastele ligipääsmatu kapp, kuhu ma panen asju, mida hetkel ei ole vaja või siis lihtsalt silma alt ära. Ja kuna täiesti ootamatult on saabunud advendiaeg, siis ei leidnud ma jälle üles advendikalendrit ega ühtki muud asja, millega tube kaunistada. Teadsin, et selle kolakapi sügavustes peab jõulustaff olema, aga kus? Esmasel vaatlusel ei suutnud ma peale hunniku kinkekottide ja muu sodi-podi mitte midagi leida. Niisiis tuli kapp korda teha ja selle töö käigus eemaldada ülearune sodi, mis oli kappi endale pesa teinud. Uskuge või mitte, aga ma sain sealt äraviskamiseks suure prügikotitäie nodi, mis leidiski tee prügikasti. Jõuluehted leidsin ka üles ja nüüd on siis meie maja kaunistatud ning valmis jõuludele vastu astuma. Korda sai ka ravimikarp, mis ajas üle igasugustest kõikvõimalikest aegunud tablettidest. Üldiselt selgus, et ma olen varustatud ainult elementaarsete ravimitega, sest õnneks (ptüi! ptüi! ptüi!) ei ole meil siin keegi haige ja pole põhjust medikamente koju tassida. Lisaks on uues kuues köögi seinakapid, sest neile sai pandud ilusad keraamilised uksenupud, mille tõi väga varajane Jõuluvana, ja ka köögikapis sisu sai üle vaadatud ning sealt ülearune eemaldatud.

Koristamise käigus tekkis mul veel igasuguseid mõtteid kodukaunistamise osas, mida asusingi suure hurraaga ellu viima. Esiteks tuunisin ma natuke meie tuba, riputades seinale tikitud saaniteki, mille kunagi Ostast hangitsesime. Tõstsin natuke pilte ka ümber ja tuba sai täiesti uue näo. Saanitekk oli siiani viibinud kokkurullitult kusagil kapi otsas, sest ma ei leidnud talle allkorrusel kohta. Nüüd siis naudime ainult meie abikaasaga vanaaegset käsitööd, aga vähemalt on vaip eksponeeritud. Koridori panin üles kaks suurt ja võimsat akrüülmaali tornide teemal, mis on just jõuluajale sobivalt rohelise, kuldse ja punasega maalitud. Koridor muutus kohe poole suuremaks ja mul on hea meel, et pildid ei pea kapi taga tolmu koguma, seda enam, et pr Maalikunstniku arvates on need pildid väärt ülesriputamist. Nii ongi minu elamine saanud hoopis uue näo, sest pisiasjade muutmisest piisab täiesti ruumile uue hingamise andmiseks.

Eile aga tuunisime piparkooke. Nimelt vorpisin ma laupäeva õhtul valmis korraliku portsu piparkoogitainast, millest eile lastega kooke tegime ja hiljem glasuuriga kaunistasime. Glasuuri tegin ka ise, paraku küll ainult ühte värvi (helerohelise), sest mina ei suutnud kusagil leida ei toiduvärve ega ka värvilist tuhksuhkrut peale helerohelise. Aga ilus glasuur tuli, hiljem püüan pilte ka üles panna.

Ühesõnaga - Jõul võib meile nüüd tulla küll!

Kudzu

Hommikune äratus...

oli täna selline, et lapsed ronisid kell veerand üheksa meie voodisse ja MM teatas meie ägisemise peale, et tädi Tiina ehk siis meie hoidja oli öelnud, et tema ei taha enam seda juttu kuulata, et meie midagi ei jaksa. Tema jaksab küll kõike! Eelmisel aastal tuli MM jutuga, et korralikud emad ei maga hommikuti, nüüd on jõutud uuele levelile ehk siis lapse üleskeeramisele oma vanemate vastu. Tädi Tiina ei tea seda, mis siin majas toimub ja mis meie peres toimub ja mis minuga toimub. Tädi Tiina ei sõida mitme linna vahet, ei ürita ühendada pereelu, tööd ja kooli. Ja ma arvan, et tema ei saa anda hinnanguid ei minule ega meie abikaasale niisugusel lahmival moel ja eriti veel läbi lastega manupuleerimise. Ma olen ausalt öeldes nii vihane, et tahaks temaga üht tõsist vestlust maha pidada. Samas ei ole mõtet piike murda traditsiooniliste pereväärtuste ülistajaga, kes loobus oma laste nimel arstikarjäärist ja on õnnelik ning rahul, et saab iga päev põrandaid pesta, tatiseid ninasid pühkida ja süüa keeta. Ning ei suuda mõista, et kõik naised ei ole nagu tema ega peagi olema. Mina arvan, et praeguse hullumeelse elukorralduse juures anname me mehega mõlemad endast parima.

Toon näite meie nädalaprogrammist: MM-il on eelkool esmaspäeviti ja kolmapäeviti, mis algab kell pool üheksa. Abikaasa viib lapse teise linnaotsa kooli, istub ise kella kümneni kohvikus ja teeb tööd. Esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ja pühapäeval on lastel trennid. MM-i trenn algab neist kolmel päeval kell 17.00 ehk siis abikaasa sõidab hoidja juurde, rabab lapsed ja viib trenni, pärast istudes spordisaali fuajees ja tehes tööd. Kahjuks ei lõpe abikaasa tööpäev kell viis, vaid kell kuus ja et minule ei ole juhilube, siis ei saa ma teda ka kuidagimoodi aidata. Mind ei ole üle nädala kodus, küll ainult paar päeva, aga see tähendab lisakoormust minu mehele. Maja tuleb kütta - seda tuleb teha mitu korda päevas, kuna meie maja ei ole väga soojapidav. See on talvine töö, mis nõuab palju aega ja energiat. Koristamine, söögikeetmine, pesupesemine, koristamine on minu ülesanne, mida ma teen õhtuti ja nädalavahetustel nagu vähegi jaksan. Tööga on õnneks ühel pool, muidu oli mul veel lisakohtustus kord nädalas kodust ära käia (ja me elame sisuliselt maal, ärgem unustagem). Vanemat poissi pole kunagi kodus või ta magab, temast meil abi pole; noorem poiss elab teises linnas - temaga on omad probleemid, mis kurnavad lisaks meie rahakotile ka närvisüsteemi. Meil ei ole teatavasti vanavanemaid, kes meid aitaksid, ei ole selliseid sõpru, kel endal poleks väikesi lapsi ja üleüldse elame me teatud mõttes isolatsioonis. Palun öelge, mida saaksin ma veel teha? Olen nagunii loobunud enamikest asjadest, mis mulle jõudu annavad nagu lugemine ja kunst. Elu on hetkel nagu halvemat sorti sunnitöö või burlakkide elu Volgal. Vead oma koormat, sellest vähimatki rõõmu tundmata, ja siis tuleb lisaks mõni lahke inimene, kes ütleb, et teed liiga vähe ning valab meid üle kena haisva sitase poriga.

Mina kauem ma elanud olen, seda enam saan ma aru, et inimesed on ühed koledad loomad, hulga koledamad, kui ükski kiskja või tige putukas olla saab.

Kudzu

Mängi õige ise!

Mina: Kuule, MM, mängime, et me räägime jaapani keeles!
MM (etteheitvalt): Ma ei oska jaapani keelt!
Mina: No aga mängime, et me mõlemad oskame!
MM: Mina ei oska ühtki keelt!
Mina: Mängult võib igat keelt osata. Mängime, et me oskame!
MM: Ma olen väsinud! Sa võid ise mängida, kui tahad!

Natuke aega hiljem on vaja ära koristada mänguasjad. MM keeldub, sest ta on väsinud ja teatab mulle, et sina ju ka ei tee midagi, kui sa väsinud oled!

Palun väga! Kumb meist 6 ja kumb 40?

Süda, sinu metsik elujanu...

ei pea teps mitte taltuma, sest minu süda on ilus, toimiv ja elujõudu on selles nagu muda. Vasaku vatsakese pisike hüpertroofia on, aga see jääb peaaegu normi piiridesse. Perearst on arvamusel, et kooliskäimine mõjub mulle halvasti ja et ma vajan puhkust koos mõõduka liikumisega. Ehk siis nüüd on mul alati võimalus kebida tervislikel põhjustel akadeemilisele, kui ma tunnen, et kooliasjad kasvavad üle pea. Selge see, et minu kiire kõhnumine ei ole leidnud adekvaatset selgitust, aga vähemalt on mul olemas tagala akadeemilise puhkuse näol. Poleks ma sundinud end perearstile minema, siis mul seda tagalat ei oleks. No ja sale on ju tore olla, kergem liikuda ja pidevalt saan oma garderoobi uuendada. Ostsin nt sügisel ühe kihvti ruudulise miniseeliku, tahtsin seda ükspäev selga panna ja uskuge või mitte, seelik kukkus mul seljast maha! Kui mõni armas inimene tahab lahedaid riideid ja on minust mõnevõrra lopsakam, siis ma annaksin hea meelega ära hulga kandmiskõlbulikke asju, muidugi kui minu stiil sobib üldse.

Mis puutub puhkusesse, siis ma küll ei näe, kuidas seda saaks korraldada. Mul on hunnik koolitöid, millel juba ülejärgmisel nädalal kukuvad tähtajad. Lisaks olen end lubanud paari kohta tööd tegema. Siis olen ma veel ema (üllatus! üllatus!) - lastega tuleb ka tegeleda ja elamist kasida ja pesu pesta. Esialgu mul ei ole raha, et endale abilisi palgata, aga vat vabatahtlike abilistega on niimoodi, et teoorias neid leidub, kuid praktikas on kõik inimesed oma asjadega hõivatud ja nende abile ei saa eriti lootma jääda. Ja ma ei pane seda üldse pahaks, sest ega´s minu elu ainsana kiire ole, teistel ju ka.

Ma olen terve elu elupõletamisega tegelenud. Mul jääb ainult üle imestada, et see mitte mingit mõju ei ole avaldanud minu lugupeetud tervisele. Tundub, et ma olen seesmiselt väga tugev ja pesuehtne ellujääja. Ma hakkan juba kahtlustama, et mul tuleb elada 100-aastaseks ja ka siis on küsimus, et kas äkki mitte Surm mind ära pole unustanud. Võimalik, et ma olen tulevikus dementne vanaproua, kes kõigi oma laste, lastelaste ja lastelaste rõõmuks segast paneb, aga muidu on nunnu ja armas. Ja kui peaks tulema mingi maailmalõpp, siis ellu jäävad kaks tarakani ning mina. Täitsa hea perspektiiv! Tarakanidega muidugi sugu jätkata ei saa, nii et kokkuvõttes sureb inimkond ikkagi välja, aga see agoonia kestab tõenäoliselt nii umbes 50 aastat või kauemgi veel.

Eile alustasin endale kinnaste kudumist. Randmeosa tuleb teistsugune kui mehe kinnastel, aga muster sama. Eile õppisin kuduma "vitsa" - jaa, see randmeosa tuleb tõeline kunstiteos. Kahjuks õnnestus mul kunstiteose loomise käigus lõngad niimoodi puntrasse keerutada, et olin sunnitud tekkinud Gordioni sõlme lihtsalt läbi lõikama. Aga no mis seal siis ikka, "vits" on äge ja kindad tulevad ka ägedad. Kui ma koolist puhkuse võtan, siis hakkan käsitööga elatist teenima. See on vähemalt stressivaba elukutse.

Tervitades

Kudzu

Imeilus talv...

meil siin lõunaosariikides. Kui päälinnas on tuul lume puuokstest minema kandnud ja maailm tundub talviselt kõle, siis meil siin on puud valgete mütside all, kõik on kargelt valge ja puhas nagu ühele detsembrikuule kohane. Kui nüüd veel kaminasse tule ka saaks, siis oleks täitsa kena siin arvuti taga istuda, ilusat vaadet nautida ja üritada end motiveerida teadustööd tegema või siis mõnda järjekordset tegemata tööd tegema sundida. Varsti on aasta viimane õppenädal ja on vaja esitada hunnik asju, mida mul hetkel veel pole. Samas on positiivne, et tööst olen vaba ja ei pea iga jumala päev kuhugi saba seljas kappama, et ajada teiste inimeste asju, enda asjad kõrbehaisuse pilvena järel hõljumas.

Koju oli hea tulla. Ma tunnen end päälinnas nagu kodutu majavaim, kes kogu elamist kohvriga kaasa lohistab ja et minu sisemine kaos vajab korrastatud ümbrust, siis on kohvrite otsas elamine päris suur väljakutse. Kuidas tulla toime, kui asjad kasvavad üle pea? Eks ikka pisikesed meeldivad asjad aitavad. Päälinnas olles nt külaskäik Morgie manu, kus ma tundsin end koduselt ja hubaselt, mängides Otikesega, vaadates, kuidas Blondie oma saba mulle põlvedele asetab, nautides telekast X-faile ja vestlust pr Morgiega. Ei saa jätta märkimata, et külast ära minnes õnnestus mul käia käpuli, röögatades sealjuures nii, et terve linnaosa aknaklaasid klirisesid. Õnneks ei juhtunud midagi halba ja noorhärra, kelle silmitsemine mind kukkuma pani (ei ole vaja võõraid mehi vahtida, tuleb vahtida oma jalge ette!), jäi minu püstiaitamisega hiljaks, sest ma kargasin kohemaid üles nagu jonnipunn, teate küll, see ümmargune asjandus, mis ei taha pikali püsida.

Aga nüüd, prof Kott - on aeg asuda tegudele. Täna on gruppamise päev ja pean alustama ettevalmistusi selleks pühaks ürituseks.

Prof Kott alias Kudzu